Vahel piisab glasuurist…

Glasuuritud seesamipallid…et luua täiesti uus roog. Glasuuri puhul tasub kindlasti rääkida just maiustustest. Mida muud ikka nii väga glasuuritakse? Pildil ongi näha seesamipallid, millest kirjutasin juba eelmisel nädalal ning mida – üllatus, üllatus! – jätkuvalt kodus sügavkülmast leida võib. Eks seepärast neid vast alles ongi, et taipasin õigel hetkel sügavkülma visata. Seal näljased rotid õgimas ei käi ning toitu jätkubki kauemaks. Aga mis värk selle glasuuriga siis on? Mõneti võiks öelda, et glasuur on nagu meik. Lisakiht värvi ja tekstuuri. See miski, mis kaunile näolapile viimase viimistluse annab. Pallikeste puhul siis see maagiline miski, mis neid paremini kokku seob ja maitsesügavust lisab. Need seesamipallid kippusid natukene pudenema, kui liiga kaua külmikust väljas olid ning sestap suisa vajasid siduvat glasuuri. Muidugi ei saa mainimata jätta, et glasuur lisas toiteväärtust. Ja mitte ainult kalorite kujul. Kuna tegu on kaarobi-kookosrasva glasuuriga, siis saab sealt ka päris korraliku kaltsiumiannuse. Kaarob ehk jaanileivapuu on üks imeline aine, mis on kiudaine- ja kaltsiumirikas ning samas ka loomulikult magus. Kui seda kakao asemel šokolaaditeos kasutada, pole ühtki lisamagustajat tarviski. Kaarobist võiksin laulda pikki kiidulaule, sest omal ajal (2015) toitumisnõustamist õppides kirjutasin sellest referaadigi.

Kuidas seda glasuuri ise teha?

Koguseid ma teadupärast väga ei mõõda ja nii segasin sellegi glasuuri kokku tunde järgi. Samuti sõltuvad kogused sellest, kui palju pähkli-seemnepallikesi on vaja katta. Ehk… kui paljud on enne glasuurimiseni jõudmist ära söödud. Meil oli paar korraliku peotäit pallikesi juba otsas, aga sügavkülm suutis mõned siiski päästa. Sinna panin need ka selleks, et need tahkemaks muutuksid.

IMG_0071

Kui oled valmis glasuurima, viska sulatusanumasse hunnik kookosrasva. Lisa kaarobipulbrit. Seda on vaja nii palju, et maitstes pole segu enam ülirasvane, vaid pigem käib üle kaarobimekk. Samuti peaks segu olemas piisavalt voolav, aga mitte ülivedel. Tunnetuse ja harjutamise asi. Kui vaja võrdlusmomenti, siis võiks konsistents olla sulanud šokolaadi mõõtu. Kui õige segu on olemas, võta välja pallikesed. Ei pea olema seesamipallid, igasugused pähklipallid sobivad sama ideaalselt. Külmunud pallidel hangub glasuur eriti kiiresti ega hakka liigselt tilkuma. Kasta pallikesi ükshaaval sulaglasuuri ja aseta siis tagasi taldrikule või muule alusele tahkuma. Soovi korral veereta veel kookoshelvestes, pähklipurus või seesamiseemnetes. Pilt reedab, et mina eelistasin kookoshelbeid, sest neid läks ka pallikeste sisse.

Ma kasutan kes teab mis ajast mu köögisahtlisse tekkinud kuldseid tange, mis tegelikult on mõeldud vist vorstide tõstmiseks. Kui nüüd järele mõelda, siis need tangid olid mu köögiarsenalis juba Haapsalus ehk siis, kui veel ema ja õega koos elasin. Need tangid olid olemas juba enne 2007. aastat või veelgi varem. Pallikeste tõstmiseks ideaalsed.

Külmad pallid hanguvad kiirelt, aga võid need veel korra külmikusse panna ja sealt siis jaokaupa serveerida. Näiteks võid paar tükki tööle vahepalaks võtta. Seemned-pähklid on rammusad ning väga palju rohkem neid korraga polegi vaja süüa.

Seesamipallikesed

Igasugused näksimiseks sobivad batoonikesed, iseäranis need tervislikumat sorti, on üritanud meie toidukulusid juba pikalt lõhki ajada. #Kogumispäeviku grupis on taas käes toidukuu, mil püütakse toidukuludelt kokku hoida. See pole peamine põhjus, miks taas pallikeste isetegemiseni jõudsin, kuigi toidukulusid tuleks meilgi kokku tõmmata. Täiesti uskumatu, kuidas me jaanuaris 145 euro eest väljas sõime (paar päeva Londonis ja kontori kolimisperioodil lõunad T1 keskuses) ning toidupoodide kassasid 372 euro võrra täitsime. Ja siis loen, kuidas suuremad pered saavad hakkama 50 euroga nädalas. Kuidas meie ei saa? Ei mugi ju ainult krevette, kalleid pähkleid ja värskeid maasikaid. Olgu, valmistoitu ega liha pooltooteid ei osta, makaronist ei toitu. Mina alustasin ju LCHF toitumise katsetustega ning abikaasal on nisutalumatus. See kena pakk Tartu Milli täisteraspagette, mille juulis õhelt jooksuvõistluselt saime, ootab siiamaani kuivainete kapis oma aega. Kõige suuremad kulutused ongi kindlasti olnud need Promos käigud, mil lähen “ainult” Vytautase 6-pakki (väga kõrge magneesiumisisaldusega mineraalvesi), tomatipüreed (hea hind) ja mõnda purki kikerherneid (25 senti odavam kui mujal ja neid meil kulub) ostma, aga korvi satub 10-20 euro eest ka pähkleid, sest kilohind on ju “nii odav”! Võrreldes muude poodidega ongi. Kust sa muidu india pähklit 12 eurot/kg saad, eks? Või mandleid sooduspakkumise ajal 9,59 EUR/kg. Pähklite kilohinnad jäävad üldiselt 18-20 euro kanti. Need on tervislikud ja kvaliteetsed, aga meie rahakotile oleks parem seda kulutust võimalikult harva teha, sest mingil kummalisel põhjusel saavad nii 150-grammised kui 1-kilosed pakid samas tempos otsa ehk siis… liiga kiiresti. Kui kilone pakk nädala vastu peab, võib juba tähistada. Sestap olen viimasel ajal seda osakonda kärpinud, ostes pigem päevalille- ja kõrvitsaseemneid, mis on odavamad, aga mida ei jaksa/taha peotäite kaupa sisse kühveldada.

Aga tagasi seesamiseemnete juurde. Nende kilohind on kogu aeg mõistlik ja igasugu maiuseid saab neistki valmistada. Kui neid saumiksriga piisavalt kaua rünnata, annavad seesamiseemned alla ja lähevad kreemjaks. Kui kaua jätkata, on tulemuseks seesamipasta tahiini, mis sobib näiteks hummuse sisse. Seesamiseemned üksi pole aga piisavalt kleepuvad, et mõnusaid palle moodustada, midagi on veel vaja. Mõne pähkliga üksi läheb ses suhtes vahel edukamalt: saab juba lisanditetagi pallikesi vormida. Kui kord ostsin Promost hea hinnaga (1 EUR/kg) kaks suurt pakki kookoshelbeid, nägin vaimusilmas juba igasuguseid ägedaid küpsetisi ja Bounty-maitselisi pallikesi. Oh jah. Vurista palju tahad, kookoshelbed ei lähe selliseks mõnusaks massiks. Lähevad küll tihkemaks, aga kleepuma ei hakka, vastikud tükid jäävad hoopis. Siiamaani imestan, kuidas mul õnnestus ühel kaunil päeval kookoshelvestest midagi maapähklivõi sarnast teha, kui asusin taas oma lemmikuid šokolaadiruute meisterdama, aga olin maapähklid unustanud. Tollal olid kapis aga kookoshelbed ja asendasin nendega, tulemuseks väga mõnus kook.

IMG_0059

Igatahes… eile õhtul asusin seesamipallikesi meisterdama. Vahepalaks midagi näksida on vaja ning poebatoonid on ebamõistlikult kallid (kilohind 30-40 EUR), igasugu suhkruseid Corny jms batoone nagunii ei osta. Seesamiseemnete juurde veel natuke kookoshelbeid, sest kilone pakk kössitas jätkuvalt kapinurgas. Magustajaks steeviat, et oleks ikka LCHF ja süsivesikuid võimalikult vähe. Viimaks tuli appi võtta aga ka mõned kuivatatud aprikoosid, et segu kleepuvamaks muutuks. Päris viimane lihv jäi andmata: oli veel plaan teha kookosrasvast ja kaarobipulbrist glasuur, kuhu sügavkülmast võetud pallikesi kasta (siis hangub glasuur kohe). Glasuur pidi hapravõitu pallikesi ka koos hoidma. Ehk järgmisel korral. Aga needki pallikesed tulid päris head. Seesamimaitse käib küll üle pea ja on selline tugevavõitu, tegu pole väga magusate pallikestega. Muidugi saab igaüks seda steevia või mõne muu magustaja lisamisega timmida. Kui ohtralt veel datleid/rosinaid/aprikoose sisse segada, siis hoiavad pallid end samuti paremini koos, aga pole enam väga LCHF.

Osised

  • seesamiseemneid
  • kookoshelbeid
  • steeviat
  • kuivatatud aprikoose/datleid/viigimarju/rosinad, muud kleepuvat

Koguseid ma kirja ei pane, sest hilisõhtul ma väga mõõtma ei kipu. Olgem ausad, kui ma just kokaraamatut ei kirjuta, nagu siin vahepeal tegin, ei kipu ma üldse midagi mõõtma. Teen tunde järgi. Koguste peale mõeldes, pea meeles, et seesamiseemned on kergelt soolase ja üldiselt väga tugeva maitsega. Kookoshelbed on pigem magusad. Steevia kui magusaine on muidugi magus ning igasugu kleepuvad puuviljad samuti magusad.

Kalla seemned-helbed-puuviljad kaussi. Purusta saumiksriga, kuni saad kleepuva ja kokkuhakkava massi. Lisa maitse järgi steeviat või muud magustajat. Kui järgid LCHF põhimõtteid, siis sobib näiteks erütritrool (suhkrualkohol). Steeviaga tuleb ettevaatlik olla. Võid seda ka osade kaupa teha. Vormi peopesade vahel väiksed pallikesed. Pane ööseks külma, muutuvad natuke tahkemaks. Järgmine samm oleks külmunud pallid tumeda šokolaadi või kaarobiglasuuriga katta. Sellest järgmisel korral!

 

Toitumisnõustaja ei ole täiuslik sööja

Toitumisnõustajana annan teistele inimestele nõu ja seletan kenasti lahti tervisliku toitumise põhitõdesid või seda, kuidas mõne talumatuse puhul hakkama saada. Kas see aga tähendab, et ma ise 100% tervislikult söön? Iga päev ja igal pool? Ei, kohe kindlasti mitte. Ka mul on paremaid ja halvemaid päevi ning sestap ei pea minu lähenedes komme ära peitma ja taskust õuna välja võtma. Tegelikult… kommid võiks ära peita küll, aga minu eest. Või siis võiks need ise ära süüa ja mulle äärmiselt ebaviisakalt mitte pakkuda. Ma olen päriselt ka tänulik, kui mulle ei anta magusat. See on nagu sõltlasele uimasti andmine, parem mitte alustada. On põhjus, miks ma ei osta koju magusat ega muid asju, mida pole mõistlik/tervislik süüa. Kui need juba ostetud on, on need praktiliselt kõhus. Pikka aega oli Lennujaama kandis (jooksen seal) ärritav Mesikäpa reklaam, millele alati vastu vaidlesin: “Parem komm peos kui komm poes!”. Mõttes ütlesin vastuseks: “Komm poes, komm poes!” Ei ole mulle neid vaja. See aga ei tähenda, et minu lähenedes peaks maiustused ära peitma. Ma tean, et neid süüakse, elu on selline. Endal vahel juhtub ka, aga parem on, kui ei juhtuks, eks.

Toitumisnõustaja toidupoes

assorted fruits

Kui toidupoes suurest näljast mõistus ära hakkab sõitma, on hoopis abikaasa see, kes mu kehvadele valikutele küsimärgi taha seab. Tema on see, kes mind pidurdab. Peaks olema vastupidi? Ei teagi. Toitumisnõustajaks olemine ei muuda mind automaatselt tugevamaks inimeseks, kes suudab kõigi ahvatlustega mänglevalt toime tulla. See annab mulle vastavad teadmised, aga inimloomus jääb ikkagi samaks. Kõige enam valin toidukorvi tooteid jätkuvalt värskest letist, mul on suisa puu- ja köögivilja isu. LCHF reegleid jälgides olen jätkuvalt sellest letist toidukorvi lõviosa saanud, aga lisaks ostnud ka palju kodujuustu, juustu, kala, liha. Tegu aga igati “puhaste toodetega“, st toorainega, mida oma suva järgi maitsestada ja valmistada tuleb. LCHF eeldab ka seda, et teravilja- ja magusariiuleist möödun suure kaarega. Üldiselt õnnestub, aga on ka halvemaid päevi. Ma pole täiuslik. Kassajärjekorras seistes vaatan uudishimuga, mida teised endale korvi on ladunud ja teen põnevaid järeldusi. See on samas ka mingi loovkirjaniku kiiks, tahaks ju tegelaskujust aimu saada.

Inimese toidukorvist võib järeldada:

  • millised on tema söögitegemisoskused (tooraine vs valmistoidud)
  • kas tegu on taimetoitlasega
  • kas elab üksi või kaaslasega (kogused)
  • kas peres on lapsi (sussimaiused jõulude ajal reedavad eriti hästi)
  • kas kodus on loomi
  • kas tulekul on pidu, külalised (salatimaterjal või valmissalat, alkohol vms.)
  • kas tegu on jõusaalihundiga (peamiselt kõrge valgusisaldusega tooted, paar Fit kohukest, valgujoogid, batoonid jne.).

Ma ei mõista enam hukka, sest mu endagi korv pole alati 100% ideaalne. Aga põnev vaadata on ikka. Mis seal järjekorras muud teha olekski? E-poest osteldes jääb kogu lõbu ära.

Minu heitlus kaalunumbriga

appetite apple close up delicious

Ma olen kindlasti paremas seisus kui aastaid tagasi. Kerime aastasse 2013 näiteks. Sinna päris lõppu, mil elasin pärast üht pikka suhet üksinda, jooksin kõigest 2 korda nädalas, joogatasin söögi alla ja söögi peale ning maiustasin lubamatult palju. Nagu oleks füüsiline koormus olnud, aga tegelikult mulle sellest ei piisanud. Sellise pugimise taustal kindlasti mitte. Toona jõudsin suisa 72 kiloni. Õudne. Ma olen 175 cm pikk. Järgmiste aastatega leidsin armastuse, hakkasin toitumisnõustamist õppima ja tõsiselt jooksutrenne tegema (jooksin elus esimest korda lõike). Kaal stabiliseerus 65 kg peale, aga jooksuks oli seda ikka natuke liiga palju. Siis kukkus millalgi 63 peale ja hetkel balansseerin kuskil 61.5 ja 62 vahel plaaniga ikkagi 59 peale langetada (arvutasin targa tabeli põhjal optimaalse võistluskaalu). LCHF on mulle näidanud, et kaal võib langeda, aga niipea, kui sekka satub süsivesikutega patustamise päev, on kaal taas üles hüpanud (glükogeeni ehk süsivesikute varudest rääkides: 1 g süsivesikuid seob endaga 3 g vett), sest keha hoiab vett kinni ja rasvapõletus on taas pidurdunud.

Lükka patud homsesse

Lõpetuseks üks väga veider nipp, mis teatud piirides toimib. Viimasel ajal olen oma makrotoitainete osakaalude jälgimiseks hakanud uuesti kasutama TAI Nutridata programmi. Mulle meeldib selle Eesti-kesksus, vahel saab täiesti konkreetsed tooted kirja pandud (a la Farmi kohuke). Mõnel kehvemal päeval, kui näen, et tegelikult enam numbrite järgi rohkem süüa ei tasuks, aga suu ikka edasi matsub, kirjutan selle konkreetse päeva “patud” järgmisesse päeva ehk esmaspäeva õhtul saadud kalorid lähevad kirja teisipäeva hommikuks. Kui päris teisipäev kätte jõuab, saab selle patu võrra vähem süüa ja kokkuvõttes on kõik tasakaalus. Kindlasti ei tasuks hakata lõputult edasi lükkama. Võtkem näiteks selline absurdne olukord: lükkad iga päev natuke patte järgmisse päeva, saad iga päev üha vähem süüa ja nädalavahetuseks on alles jäänud 0 kalorit. Mis teed? Nälgid? Pigem ei. Selle edasilükkamisega ei tohi juba algusest saati liiale minna. See on üksikute libastumiste katmiseks, mitte selleks, et nädal otsa magusat vohmida. Libastusid esmaspäeval? Kirjuta üleliigne teisipäeva alla, söö teisipäeval vähem ja alusta kolmapäeval puhtalt lehelt.

Kuidas jooksjana LCHF maailmas ellu jääda

Aastavahetusega pöörasin oma elus mõnes mõttes uue lehekülje. Läksime aastalõpuks külla sõbrannale, kes ise jälgib LCHF toitumist. “Low carb, high fat” – vähe süsivesikuid, palju rasva. Olin mõnevõrra skeptiline ning mäletan, et oma lemmikut bataadikooki kaasa küpsetades arutlesin koduköögis valju häälega, et kuidas ta niimoodi ikkagi toituda suudab ja kui võimatu see vastupidavussportlasele oleks. Jooksjad vohmivad ju mõnuga makarone ja muid süsivesikurikkaid toite sisse ning süsivesikute osakaal on maisist valmistatud ugalit pugivatel keenialastel kohati isegi 70%. Riiklikud toitumisnormid räägivad 50-55% süsivesikusisaldusest. Mida ütlevad aga LCHF põhimõtted? Kõige rangemates versioonides 5%. Jah, viis. 31. detsembril köögis toimetades ei suutnudki mulle pähe mahtuda, kuidas oleks võimalik 10 korda vähem süsivesikuid süüa. Mis mõttes nagu? Mida üldse süüa saab? Kuidas ma ilma puuviljadeta elaksin?

20190101_184057

Vana-aastaõhtu laud

Õhtul ja järgmisel hommikul ootasid meid aga vägagi meeldivad road, mis pakatasid köögiviljadest. Oli värsket salatit, koorese kastmega salatit, jah, ka vürtsikat kana (valmis põnevas multikeetjas) ja kodus tehtud kotlette. Üldiselt aga üllatusin, et toidulaud oli mitmekesine. Ja tuli välja, et sõbranna sööb kord päevas ka puuvilja. Kui viimase roana pakuti veel koorest marjajäätist, hakkas miski mu sees muutuma. Ei, olgem ausad, mõtlesin tõsisemalt LCHF-i peale juba eelmisel aastal, mitte ainult 1. jaanuaril. Enne veel, kui kodust lahkusime ja kassid üksi vana aastat ära saatma jätsime, olin usinalt internetis surfanud ja välja kaevanud tõdemus, et teatud perioodil võivad vastupidavussportlased samuti selle toitumisviisiga tiiba ripsutada ning mõnele, kes suurema osa energiast nagunii rasvast tootma peab (ultrasportlased, ülipikad distantsid) võib see veelgi paremini sobida. Nii otsustasingi võistluskaalu (jah, jooksjatel on ka võistluskaal, loe täpsemalt 2018. aasta oktoobris ilmunud Jooksjast minu artiklit või uuri Matt Fitzgeraldi raamatut “Racing Weight“) jõudmiseks talvisel perioodil sellega katsetada. Nüüdseks on möödas juba 4 nädalat ning esimesed tulemused ja õppetunnid käes.

Keto või LCHF?

Toitumisnõustamise õpingutest mäletan, et 5-protsendilise süsivesikute sisaldusega äärmiselt rasvarohke dieet on kasutusel näiteks vähiga võitlemisel. Sellise ketogeense dieedi puhul on oluline iga grammi lugemine ja samuti arstlik kontroll. Maks hakkab rasvast tootma ketokehasid ehk ketoone, mida keha saab energiaks kasutada, aga millega vähirakkudel pole väidetavalt midagi peale hakata. Toona asetasin sedasorti toitumise mõttes riiulile “hea teada, aga mina seda kellelgi nagunii soovitada ei tohi” (ma pole toitumisterapeut ning lisaks oleks vajalik koostöö arstiga). Midagi taolist ei kavatsenud ma ka enda peal katsetada.

appetizer bacon bread cooking

Madal süsivesikusisaldus on tegelikult suhteline mõiste. Ütleme nii, et ma ei valinud kõige radikaalsemat varianti, sest olgugi et käsil on talvine hooaeg, on mul palju ka olulisi trenne, mida pean jaksama teha. Mõtlesin natuke oma menüü peale ja adusin, et tarbin igapäevaselt vähemalt 300 grammi süsivesikuid. Otsustasin, et tore oleks see 100 grammi peale saada. Tegelikkuses tulid numbrid aga pisut suuremad ja tõdesin, et mõnes mõttes olen süsivesikusõltlane. Jooksja ja suur puuviljasõber ikkagi! Aga… tarbisin kõvasti vähem süsivesikuid kui varem, lootes, et ühel hetkel õpib keha olemasolevast rasvast paremini kütust valmistama ning põletab kogu üleliigse polstri ära.

Häguse pilguga kiirustrennid ehk mõju organismile

Esimesel nädalal olin muidugi kõige entusiastlikum ja kärpisin süsivesikuid hoolega. Neljapäevases (3. jaanuar) lühemate lõikude trennis olin ilmselgelt liiga palju maapähkleid puginud ning seepärast oli raske kiiremaid kurve võtta. Samas võis ka juba siis süsivesikupuudus endast märku anda. Täielikult põrusin aga 5. jaanuaril, laupäeval, mil treener andis sisehallis ülesandeks joosta 5 korda 800 meetrit. Just nädal tagasi olin teinud kauni hallidebüüdi 1000-meetriste lõikudega tempos 4.00 min/km (15 km/h), mis minu jaoks on rekord. 800 meetrit oli vaja siis juba 3.50 min/km tempos kihutada. Minuga kambas olevad mehed jaksasid, aga mina olin juba pärast teist lõiku täiesti kapsas ja pilt ujus silme ees. Muutsime plaani ümber: järgmised 3 lõiku olid 400-meetrised. Totaalne kannatamine. Kui viimaks trenni teise ossas jõudsime, mil maast kõrge kasti otsa hüppasime ja kerelihaseid treenisime, oli tunduvalt parem enesetunne. Intensiivsed jooksulõigud olid sellises olekus aga võrdlemisi võimatud. Ka hommikul joodud banaanismuuti ei andnud piisavalt energiat, olin oma varud tõenäoliselt üpris tühjaks tõmmanud. Kiirustrenni on rasva pealt palju raskem teha. Rasvast energia tootmisel on vaja 20% enam hapnikku. Pole siis ime, et ma end nii kiirelt hingetuks jooksin. Järgmisel päeval oli pikka jooksu sellise tühja paagiga samuti üliraske teha, hea, et 20. kilomeetris ära ei minestanud.

Sättisin edaspidiseks toitumist nii, et enne olulisi kiirustrenne (teisipäev, neljapäev, laupäev) tegin väikse süsivesikutega laadimise. Jaksasin sisehallis juba palju paremini lipata ning järgmine 5x800m trenn (vigade parandus, kuna eelmine läks untsu) juba õnnestus. Vahepeal kihutasin ka 15×100 meetrit ja 6×5 minutit.

Kui palju süsivesikuid?

assorted sliced fruits in white ceramic bowl

Toitun hetkel süsivesikuvaeselt, aga kindlasti mitte nii rangelt kui päris alguses. Öelgu tõelised LCHF fännid mida tahes, aga tõsiselt vastupidavussporti tehes ei ole vähemalt minul võimalik süsivesikuid nullilähedaseks tõmmata. Pealegi armastan ma puuvilju ja ka juurvilju. Köögiviljad on üldiselt lubatud, aga LCHF austajad soovitavad pigem selliseid, mis kasvavad maa peal, st. juurviljad menüüst väljas, kuna need on süsivesikurikkamad. Minu põhitoit on aga näiteks jaanuaris olnud bataat (ahjus küpsetatud, oliiviõli ja meresoolaga, mmmm!) ja päris palju oleme poest koju tassinud ka peeti. Samas söön ma teravilju kordades vähem kui enne, mõnel päeval üldse mitte, mõnel päeval õhe portsjoni. Minu süsivesikute tarbimine jääb 20-30% kanti ning grammides kenasti üle 100 grammi. Ikkagi vähemalt poole vähem kui enne!

Kitsaskohad

  • Nii palju liha! Enne LCHF-i oli mu menüüs võrdlemisi vähe lihatooteid. Olgu, tõenäoliselt söön praegugi vähem liha kui keskmine lihamaias eestlane, aga tegelikult olen ma köögi- ja puuviljausku. Ma lihtsalt ei jaksa nii palju liha süüa, hakkab vastu. Mu menüü koosneb suures osas värskest kraamist ja ma naudin seda. Samas on vaja ju kuskilt need rasvakogused kätte saada, nii et menüüsse on siiski siginenud peekon ja maksapasteet. Kana-kala on meil kapis alati nagunii.
  • Avokaado ees ja taga. Õnneks mulle maitseb avokaado, aga vahepeal viskas küll üle. Kui ei taha kogu rasva lihast (küllastunud, suurtes kogustes ebatervislik) saada, tuleb avokaadodega maiustada.
  • Palju võib pähkleid süüa? Pähklid on rasvased. Pähklid on kallid. Olgu, maapähklid pole, aga neid palju süües tekib kõhus raske tunne.
  • Kodujuustust kopp on ees. Piimatooted on LCHF-i jälgides olulisel kohal. Olen päris palju potsikuid koju tassinud ja usinalt lusikaga sisse kühveldanud. Ja need juustuviilud külmkapis? Haihtusid märkamatult. Natuke üksluiseks kippus vahepeal. Samas sai kõhu kiirelt täis ja pärast enam midagi muud väga sisse ei läinudki.

Kas kaal langes?

Langes. Kui vahepeal süsivesikutega patustan või liiga palju kaloreid tarbin, siis on järgmisel hommikul kaalul kohe tõus näha. Hetkel võin öelda, et olen kaotanud 1 kilo. Asi seegi, arvestades, et ma ei järgi väga ranget dieeti, mis oleks tõsise treenimise kõrvalt (80-90 km) halb mõte. Äkki see ongi see võluvits, mida otsinud olen? Äkki see mõjubki? Vahepeal olin juba üsna nõutu, sest kaal jäi 63 kg peale toppama ega tahtnud ühegi trenni ega tervisliku toitumisega kuhugi liikuda. Tegelikult on siin asi ka kogemata liigses söömises, aga sellest kummalisest apsakast tahaksin kirjutada juba järgmisel korral.

Mis on sinu kogemused LCHF toitumisega? Kuidas see su elustiiliga kokku sobib? Jaga kogemusi!

Suvikõrvitsa-sidruni-ingverikook

Toidupeegelduste blogisse satun kahetsusväärselt harva kirjutama, olgugi et mingid laused panen paberile või virtuaalmaailma kirja peaaegu iga päev. Nüüd olen ka ingliskeelse motivatsiooni-inspiratsiooni-reisiblogiga tänasesse päeva jõudnud – loendan seal ju päevi 1000 pealt nulli ning püüan selle aja sees saavutada 3 suurt eesmärki. Siis on veel tõlked, koolitööd, praeguse reisiseikluse paberkujul päevik, mis kunagi ehk ka omaette reisimälestuste raamatuks kujuneb ning tutvustav “house sitting” kontseptsiooni, mis meile praegu peavarju pakub. See on põnev eluviis! Lähed elad kellegi teise kodus, kui ta reisil või kuskil mujal ära on, ja hoolitsed tema loomade eest. Tasuta elamine. Mitte päris tasuta, kui aus olla. Sa annad oma aega ja armastust loomadele. Ja… paaril korral on mulle antud “toiduraha”. Nii juhtus ka 4-päevase Cardiffi majavalvamise ajal. Kuna muhe vanem geipaar enne minu tulekut poes käia ei jõudnud, jätsid nad mulle selle lühikese perioodi jaoks £30 söögiraha + õhtusöögiks kanasalati + punnis kapid. Neil oli kappides süüa küll ja veel, aga puudus ülevaade. Ringi sobrades tõdesin, et näiteks 5 pudelit valge veini äädikat oli suhteliselt tavaline nähtus. Kõik pudelid eri täituvusastmega ja eri nurkadesse üle köögi ära peidetud.

Tegelesin ka jõuluteemalise kokaraamatu jaoks uute retseptide leiutamisega. Nii sündiski see niiske ja vetruv, täiesti gluteenivaba kookosjahust suvikõrvitsakook. Vürtsiks ingverit, särtsuks sidrunit. Jätsin neilegi kingituseks mitu tükki, enne kui lahkusin. Selline särtsakas kook tundus väga sobiv kahele vanemale meesterahvale, kes veedavad nädalavahetuse peotantsu üritust korraldades ja hawaii seelikus kostüümipeol ringi traavides.

See üritab olla pisut tervislikum versioon, sisaldades valguprotsenti tõstvat jogurtit, köögiviljaportsjonina suvikõrvitsat, magustajana mett ja nisujahu asemel kookosjahu, mida kohalikust Lidlist kenasti leidsin. Gluteenivaba kook või keeks. Ei teagi, kumb see on.

Osised:

  • 2 muna
  • 1 suvikõrvits
  • 2 sidrunit
  • 8 spl vedelat mett
  • 200 g kreeka jogurtit
  • 500 ml kookosjahu
  • 2 spl küpsetuspulbrit
  • 3 spl jahvatatud ingverit

Eelkuumuta ahi 175 kraadini. Riivi suvikõrvits jämeda riiviga, aga ära nõruta, seda niiskust läheb koogis vaja. Riivi sidrunikoor ja pressi sidrunitest välja mahl. Sega omavahel suvikõrvits, sidrunikoor ja -mahl. Lisa ükshaaval munad. Sega eraldi kausis kuivained: kookosjahu, küpsetuspulber, ingver. Lisa kuivained suvikõrvitsasegule.

Kalla tainas võitatud vormi. Ma tegin ristkülikukujulise, aga põhimõtteliselt pole vahet, millise küpsetad. Pane umbes 45 minutiks ahju. Lase enne vormist väljakallamist keeksil korralikult maha jahtuda, muidu võib see katki minna. Kookosjahu on gluteenivaba ning seetõttu laguneb ka kook kergemini. Jahtununa ei tohiks aga probleemi olla.

Põldmarja-juustukook

Otsustasin, et minu majavalvuri (house sitter) käekirjaks saab kõigile kodu-loomaomanikele nende koju naastes koogi või eine vamistamine ja muidugi Eesti-teemalise postkaardi jätmine igasuguste heade soovidega. See on minu viis neid selle eest tänada, et saan nende äraolekul majas tasuta elada, oma väheseid riideid pesta ja köögis peremehetseda. Muidugi on asjal ka teine külg, põhjus, mille pärast üleüldse minusuguseid vaja on: loomad. Hoolitsen koerte-kasside ja muude elusolendite eest. Esialgul tundub, et asi piirdub koerte-kassidega, ühtki lehma-hobusevalvet pole ma kinnitanud, kuigi kandideerisin sellistesse kohtadesse, kus ka kanad elavad (aga ei saanud sinna). Oma “kodud” leian Trusted Housesittersi kaudu ja see 70-eurone aastatasu on end juba igati õigustanud. Kohe kindlasti ei leiaks ma sama summa eest endale 3 kuuks Suurbritannias elamist. Ja veel sellist elamist, kus oleks ruumi end välja sirutada. Ütleme nii, et profiili loomisel tuleb vaeva näha, aga usun, et see tasub end ära. Kui olen piisavalt palju arvustusi saanud ja end tõestanud, tulevad millalgi ka Hispaania rannikuvillad ja muu säärane. Samuti otsitakse Taiski päris tihti kedagi kassile käppa hoidma.

20180923_200854

Esimene elukoht oli Penarth, 35 000 elanikuga linnake Cardiffi külje all. Elasin 16 päeva kahe väikse valge koeraga. Ma olen kohe kindlasti kassiinimene, aga need kaks nässut suutsid oma veidrustega siiski südamesse pugeda. Nad oskavad teada anda, kui midagi soovivad. Näiteks seda, et ma tagumiku tooli küljest lahti tõmbaks, arvuti kinni paneks ja nendega diivanile tuleks. Alles siis on rahu majas. Pildiltki näha, kuidas nad mind teise tuppa manguvad. Aga ma ei hakka sellest kõigest pikemalt rääkima. Pean vaikselt paberil päevikut, millest kavatsen raamatu kirjutada. Samuti on igapäevane reportaaž kirjas mu ingliskeelses motivatsiooniblogis. Jimmy ja Poppy tunduvad juba terve igaviku kaugusel, kuigi lehvitasin neile hüvastijätuks alles 10 päeva tagasi. Vahepeal olid Suzie ja Mabel Birminghamis, lugematud hosteliseiklused, üks poolmaraton Nottinghamis (sellest loe spordiblogist). Lähme parem selle koogi juurde, millega Arwyni ja Lynne’i vastu võtsin. Tegin ka suure potitäie karrit, aga selle kohta märkmeid ei teinud. Ehk teine kord.

Nad olid koogist vaimustuses. Nii vaimustuses, et kirjutasin retsepti ilusasti inglise keelde ümber, et nende pojapoegki kätt saaks proovida. Pidi olema kokanduslike kalduvustega teismeline. Vot, see on huvitav! Kui kõik läks nii, nagu nad lootsid, siis troonis see kook paar päeva tagasi nende söögitoa laual, kui sõbrannad külas käisid. Üleüldse oli tegu nii mõnusate inimestega, meenutasid mu ämma-äia. Lynne ja Linda – üpris sarnane nimi ju! Soengki sarnane ja mõlemad töötanud sotsiaalpedagoogina. Ja kus Lynne ja Arwyn käisid, kuni ma nende maja valvasin? Läänemere kruiisil, 17. septembril külastasid ka Tallinna (ilm oli muidugi kohutav).

20180912_1008042400293252573210294.jpg

Tahtsin teha tervislikumat versiooni, sestap kiudainerikkad kaerahelbed põhjal ja puruna peal ning täidiseks rasvatu valgurikas jogurt + mingi asi, mille nimi on “quark”. Eriti rasva ei sisaldanud, valku aga palju. Midagi toorjuustu sarnast. Põldmarjad pärinevad Penarthi kaljuservalt, seal on ülipalju põõsaid. Ja need põõsad on nii teistsugused! Kõrged ja tihedad nagu võsa. Ükski põldmari ei kasva maa lähedal ning pole sestap koerte poolt täis pissitud.

20180925_170755

Osised:

Põhi ja puru:

  • 200g peeneid kaerahelbeid
  • 75g margariini/võid
  • 4 spl suhkrut (demerara)

Täidis:

  • 3 dl põldmarju
  • 500g toorjuustu/kohupiima (“quark”)
  • 300+200g maitsestamata jogurtit
  • 3+1 muna
  • 3+1 spl jahu
  • 4+1 spl suhkrut

Peale:

  • 2 dl põldmarju
  • 1/3 põhjapurust

Põhi ja puru: rösti kuival pannil mõni minut kaerahelbeid, lisa suhkur ja lase sulada. Kui kaerahelbed on krõmpsud ja suhkur sulanud (aga veel ei kõrbe), lisa rasvaine (või/margariin) ja sega korralikult läbi. Suru 2/3 purust ümmarguse koogivormi põhja, jäta 1/3 koogi kaunistamiseks.

Täidis: püreesta 3 dl põldmarju, sega toorjuustu/kohupiima, 300 g jogurti, 3 lahtiklopitud muna, 3 spl jahu ja 4 spl suhkruga. Sega eraldi kausis 200 g jogurtit, 1 muna, 1 spl jahu, 1 spl suhkrut. Saad 2 eri värvi täidist, millega ägedat marmorefekti luua.

Kalla lilla (põldmarjadega) täidis põhja peale. Kalla peale valge täidis ja sega natuke läbi, nii et 2 värvi oleks eristatavad. Pane vähemalt 1 tunniks 180-kraadisesse ahju küpsema. Vahepeal võid kooki võdistada. See peaks natuke võdisema, aga samas ka tahke olema.

Lase koogil korralikult maha jahtuda, kaunista ülejäänud marjade ja puruga. Kõige paremini maitseb külmalt.

Kaarobi-bataadi-kookosekook

See siin on üks pisut vanem retsept uues kuues. Esimest korda tegin bataadi-avokaadi-šokolaadiruute millalgi eelmise aasta detsembris, kui leidsin netist ühe retsepti ja muutsin seda endale sobivamaks. Sparta jooksugrupi kogunemisele sedasama kooki tehes tekkisid olude sunnil justkui iseenesest uued modifikatsioonid ning retsept sai täieõiguslikumalt päris minu omaks. Suutsin luua midagi uut! Magustajaks suhkur, sest “kassid” olid agaavisiirupi tilgatumaks pigistanud. Avokaado jäi ära, sest neljapäeval pärast trenni ei jaksanud enam poest läbi minna ning kohalikku Konsumit teades… seal võisid need nagunii liiga kõvad olla. Maapähklivõid seekord ei teinud, sest maapähkleidki ei leidunud kodustes kappides. Valida oli kõrvitsaseemnete, seesamiseemnete ja kookoshelveste vahel. Purustasin helbed mõnusaks võideks ja tulemus oli imeline!

Kust seda kaarobit saab?

Minu puhul on vastus lihtne: kapist. See on 1 mu lemmiktooraineid ja olen sellest isegi referaadi kirjutanud, kui toitumisnõustamist õppisin. Kaarob on kiudainerikas ja imeline kaltsiumiallikas. Loomulikult magus, mõnusam kui mõru kakao. Teen sellega ka igasugu pallikesi ja muid maiuseid + kodust šokolaadi. Hakkasin mõtlema, et vastav kokaraamat tuleks ikka ka kirjutada.

Kaarobipulbrit leiab loodus- ja ökopoodidest, olen peamiselt Mahemarketist lahtisena ostnud. Tellida saab ka FreshGo e-poest, kus kasutage liitudes koodi “siljajürs”, nii saab 7 eurot krediiti ja selle eest saab kaarobi juba kätte (min tellimus tasuta transpordi saamiseks siiski 40 eurot).

Osised:

  • 1 suur bataat
  • 1 suur tassitäis kookoshelbeid
  • 0,5 purki kookospiima
  • 4 spl kookosrasva
  • 4 spl roosuhkrut/agaavisiirupit
  • 6 spl kaarobi-/kakaopulbrit

Keeda bataat, lase jahtuda ja koori. Samal ajal saad kookosvõide valmis teha: kookoshelbed sügavasse ja laia blenderisse või ründa saumikseriga. Purusta seni, kuni muutub kreemjaks, nõuab pisut kannatust. Samamoodi valmistan pähklivõisid.

Seejärel läheb asi õite lihtsaks: kõik koos (suuremasse) blenderisse ja ühtlaseks massiks. Küpsetuspaber plaadile, tainas peale ja 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju. Kook peab muutuma tahkeks, aga mitte kuivaks. Siis tuleb sel aga korralikult jahtuda lasta, eelistatult külmas, et kookosrasv tahkuks ja kook kuju hoiaks. Kui kiirustad, laguneb laiali!