Fritüüritud Mars või siiski mitte?

See oli vist pärast Narva poolmaratoni treeneri juures grillides, kui keegi mainis meie eelseisvat (nüüdseks juba möödunud) reisi silmas pidades, et Šotimaal friteeritakse Marsi šokolaadibatoone. Muidugi laitsin ma mõtte sellest kohe maha ega pidanud seda millekski, mida ma proovida sooviks. Mars on neist batoonišokolaadidest (Snickers, Twix, Bounty, Tupla jne.) minu arvates kõige jõledam, sest see on lihtsalt vastikult magus. Ma talun väikses koguses Snickersit (just selle pistsime nahka präast 15 km ratastega mäkkesõitu ja 6,6-kilomeetrist mägimatka Dublinis, selles väikses putkas mäe jalamil olid muud asjad poole kallimad), mõnikord harva pulgakese Twixi või ampsu Tuplat ja Bountyt (kookoshelbed tekitavad minus muidugi sõltuvust; kodus tehtud Bounty on aga alati 10x parem). Üldiselt on need šokolaadid liiga magusad. Siin on valmistajad natuke õndsuspunktist (ingl. k. “bliss point” – just see kogus suhkrut, mille juures on toode vastupandamatu, ei vähem ega rohkem) mööda jooksnud.

Fritüüritud Marsibatoon sai alguse just neist samadest kohtadest, kus kuuma õli ja taignaga palju mässatakse. Ei, see pole uusim hooaeg “My Kitchen Rulesi” sarjast… neil oli üks hooaeg, kus osalejad pidevalt toitu fritüürisid, sest “siis maitseb kõik paremini”. Ütleme nii, et olen saanud tõesti häid frititud roogasid, aga enamik on vastiku, vana rasva maitsega. Aga Tais osatakse frittida! Nii… Marsi batoonikest hakati taignasse ja seejärel õlisse kastma tüüpilistes Suurbritannia saarekese kala-krõbekartuli putkades. Õpilasena inglise keele tunnis tundus merekaldal ajalehepaberisse mässitud “fish and chipsi” söömine päris põneva ja romantilisena. Vanemaks saades taipasin, et tegu on lihtsalt friikate ja paneeritud kalaga. Sellise asja peale läheb mul küll kõht kinni, ei midagi värsket ja mõnusat. Kindlasti annaks seda rooga ägedamaks muuta… bataadifriikad ja mõnus värske salat juurde, mmm… Võibolla kunagi? Aga… Šotimaal väljendab seesama Marsiplönn ka nende üldist ebatervislikku toitumist. 18. juunil tähistati seal isadepäeva ja Glasgow’s nägime plakateid samal päeval toimuva jooksu kohta. Juures ka märge, et šoti meeste eluiga on Euroopas üks lühimaid. No, kui nad Marsi, friikaid ja burgereid (õllega muidugi) kogu aeg näost sisse ajavad, pole ka ime.

Mars ise pole seda imeasjandust aga toetanud, sest ei pidavat nende tervisliku ja aktiivse elustiili toetamise põhimõtetega kokku minema. Lubage naerda, Mars toetab tervislikkust? Oma üliimalate šokolaadidega, mida šokolaadiks nimetada on suisa patt, kakaoprotsent ju suisa olematu? Heh.

Igatahes, esmaspäeval (19.06) Edinburghis silmasin Marsi plakatit ühel kala-friika poeaknal (chip shop). Olime parajasti Sandemani tasuta linnatuuril (giid annab endast parima, et lõpus siiski hea jootraha saada), nii et lähemalt uurida ei õnnestunud, aga selle hetkega oligi idee frititud Marsist end mu kuklasse istutanud. Mõtlesin, et pean seda blogi pärast proovima. Isegi, kui see on nii jõle, et tahan enamiku ära visata… Hiljem järjekordses Wetherspoonis (The Standing Order; eks nendest pubidest tuleks veel eraldi pajatada) õhtustades otsisin netist Marsi pakkuvad kohad välja ja kuna üks neist jäi meile koduteele, astusimegi läbi. Nonii… selline see Café Piccante siis eemalt välja näebki.

20170619_193224

Kas pole huvitav, et maja ees seisab, nagu tellitult, ka üks paks mees? Eks enamik keskealisi britte-šotlasi näevad kahjuks sellised välja, ajad on juba sellised, mil mugavus on üle kõige ja end suudetakse üpris ebamugavalt suureks süüa (misläbi elamise mugavus küll natuke kahaneb).

20170619_194203

 

Ja nüüd kutsuv Marsi plakat natuke lähemalt ka. Pean mainima, et ühes teises kohas oli palju luitunum plakat aknale kleebitud. Samas ei anna kumbki edasi frititud Marsibatooni tõelist olemust, sest et… no vaadake järgmist pilti.

20170619_193812

 

Pehmelt öeldes ei ole need enam batoonid, vaid mingid kahtlased junnid, mida serveeritakse pealekauba jõledal plastalusel, juures ka salvrätik ja nuga-kahvel. Ja tõele au andes on siin pildil frititud Bounty batoonid. Mars lihtsalt ei meeldi mulle kohe üldse ja Bounty on mitu korda vastuvõetavam. Mis teha, mul on kookosega oma kiiks. Tainast sel junnil väga ümber ei olegi. Aru ma ei saa, miks selliste junnide eest lausa 3 naela rööviti! Šokolaad poes maksab mingi 50 penni äkki? Aga noh, oli ju vaja ära proovida.

20170619_193849

Selline näeb siis üks frititud Bountyke välja seestpoolt. Tegelikult saan ma isegi aru, miks kuumutatud šokolaad massidele peale läheb. See on mõnusalt soe ja sulanud ning külmema ilmaga arvatavasti paras lohutus. Kuigi too päev oli üldjoontes päikseline, siis õhtuks keeras jälle väga tuuliseks ja see peatus meie teekonnal andis tegelikult mõnusa sooja jälle sisse.

Lõpetuseks ütlen enda õigustuseks, et tegelikult sõime reisil päris palju kohalikke marju (maasikad, vaarikad, mustikad), erinevaid puuvilju (aprikoosid, nektariinid, apelsinid) ja köögivilju. Värske kraami valik on poodides ju suurepärane! Lisaks pakutakse väga palju erinevaid toorbatoone, mis sisaldavad kuivatatud puuvilju ja pähkleid või kaerahelbeid.

Kuidas valida tumedat šokolaadi

Oi, olen tumeda šokolaadiga orki lennanud! Enam seda aga ei juhtu, sest loen pakendilt infot ja otsin silmatorkavat protsendimärki. Protsent on oluline! Seda just nimelt siis, kui soovid mõrumat šokolaadi, mitte seda suhkrust lurri, millel kakaomaitset peaaegu tunda polegi. Olen tähele pannud, et kui pakendilt puudub kakaoprotsent (56%, 72% jne), siis pole tegu õige tumedaga. Olgu “tume” kasvõi kümnes keeles tootenimetusse kirjutatud, 99% juhtudest on koostisosade nimistus esimene suhkur ja see pole mõnusalt tummise mekiga. Terravita piparmündišoks ja veel 1 saksamaine piparmünditäidisega tahvel on vast ainsad erandid, mis mulle protsendimärgita “tumedatest” maitsevad. Piparmünt ja kookos on 2 asja, millest mul on raske ära öelda (tegelikult on nt Bounty vastikult magus ja Raffaello kõlbab kõige paremini otse sügavkülmast võetuna).

Protsendimärk peal – tegu hea šokolaadiga!

Mitu protsenti?

56% on laiemale üldsusele arvatavasti kõige hingelähedasem tume. Mulle endale meeldib ka 90% ja vahel isegi 99% järada. Eks sõltub valmistajast ka, olen ostnud mingeid kallimaid, mõnusa kakaomaitsega. Need on täpselt sellised, mida ruuduhaaval tasapisi nautida. Neile, kes hindavad kakao mekki. Need ei kao kuhugi musta auku, nagu tavaliselt piimašokolaadiga juhtub. Piimakas on üldiselt nii magus, et seda süüaksegi pigem suhkrulaksu saamiseks, mitte suurest austusest imelise, antioksüdantiderikka kakao vastu.

70% on mõnus küpsetusšokolaad, mis ka näiteks kodujäätisele õige maigu annab. Olenevalt maiustajastaažist (ehk kui magusad asjad meeldivad) võib tunduda jubemõru või just parajalt tummine. 80% on juba tõsisematele gurmaanidele, kes on magusavõõrutusravi hilisemad staadiumid juba läbi teinud.

Kui palju on hea?

Toitumisnõustajana ütleb mu terve mõistus, et tahvel päevas (100 g) on liiga palju, isegi päris tumeda puhul. Muidugi sõltub see ka muust menüüst, aga enamik inimesi saavad juba niigi palju küllastunud rasvu, süües neid üle päevanormi. Oma klientide menüüsid analüüsides hakkab silma, et rasvad on enamikel tasakaalust väljas. Küllastunuid (loomsetest rasvane liha, piimatooted, eriti juust; taimsetest kookosrasv, kakaovõi) üleliia, heal juhul tilgake monoküllastumata oliiviõli ja kala-seemned-pähklid rindel üldiselt nukker tühjus. Eeldusel, et muid küllastunud rasvu üldse ei söö, võiks ju 50-70 grammi tahvlist pintslisse pista, aga… mida magusam šokolaad, seda kiiremini ka lubatud magusa-näkside portsjonid täis saavad. 1 portsjon on uusimate riiklike toitumisjuhiste kohaselt 40 kcal ehk umbes 8 g šokolaadi. Tavaliselt on 1 ruuduke 7 grammi kanti (Kalev). Suurem osa inimesi sööb lubatust ja tervisele kasulikemast hulgast tublisti rohkem.

Tervislik šokolaadisöömine

Muuda šokolaadielamus eriliseks. Ära osta kõige odavamat ja igavamat tahvlit, naudi gurmeemaiust. Odavad on tihti veidra maitsega ja vahel isegi kõrbenud mekiga. Vali suurema kakaosisaldusega šokolaad, mida söödki aeglasemalt. Nii tunned õige šokolaadi maitset. Muidu võiks ju samahästi ka lusikaga toosist suhkrut süüa. Mis muu see piimakas põhimõtteliselt on. Ja kindlasti vali pigem ilma lõhna-värv-maitseaineteta variant. Oled tähele pannud, et kallis ja kvaliteetne šokolaad on oma olemuselt just lihtne? Kalliks muudab selle suur kakaosisaldus. Antioksüdant. Miski, mis su keha toetab, aga mis näiteks kassidest-koertest tuleb kaugel hoida. Kahjuks: mida kasulikum meile (tumedam), seda ohtlikum neile. Isegi vähem kui pool tahvlit võib olla surmav.

Toidupohmakad

Sööd valel ajal või valet toitu või üleliia palju. Ühel hetkel hakkab kohutavalt halb ja sa tead, et oled selle häda ise endale sisse vohminud. Kõik toidud ei sobigi, talumatusi ikka esineb. Erinevad toidud korraga üldjuhul ei sobi, sest kehale on nende seedimine kurnav. Liiga trenniaja lähedal söödud toit jääb osaliselt seedimata (trenni ajal on veri töötavates lihastes, mitte seedekulglas) ja rapub sportides vastikult kõhus ringi… Oh, selliseid olukordi jagub küll ja küll!

20160506_125533

Sellisest toidust mul halb ei hakka

Pärast paaripäevast kiirdetoksit ehk kergemalt söömist ei taha mu keha enam eriti jama vastu võtta. See on ju tore! Mulle on sisse kodeeritud, et ei saa liiga rasvast ega raskelt seeditavat süüa. Juhtub aga, et kipun unustama. Keha ei andesta, keha tuletab sobimatust teravalt meelde. Nagu eilegi, mil kodust kaasavõetud nuudlid-köögiviljad eriti vara otsa said ning energiapuudus aju välja lülitada ähvardas. Tõdesin taas, et Chopsticksi toidud tunduvad kirjelduselt isuäratavad ja on hõlpsalt tellitavad (valin netis välja ja jalutan 500m kaugusele järele), pole need tegelikult head. Köögiviljad on üpris ühtlase tüütava maitsega, nuudlid veidrasse õlisse uputatud ja kevadrullid rasvast nõretavad. Vürtsikad tomatikastmega kartulid ja taignas kala ei seedunud 2 tunniga ära ja pärast metsas kiirendamisi jooksin hoopis seda kohutavat laadungit välja oksendama… Sarnane olukord oli reedel, mil seedesüsteem karbitäie sõrnikutega ka mitme tunniga hakkama ei saanud. Ja no ma ei usu, et mu okserefleksis on süüdi jooksmine. Vale toit valel ajal. Ka toitumisnõustajad teevad vigu, aga eks ikka selleks, et (loodetavasti) neist õppida ja teisigi hoiatada.

Hoian ka buffeedest pigem eemale. Mulle meeldib süüa, aga seal on liiga palju eri asju. Valgud, süsivesikud, rasvad segamini ja kõike liiga palju. Nii on mul ülihalb hakanud ka pulmas ja juubelilauas. Mõlemal juhul ei leidnud värsket kraami. Tõele au andes tuleb tõdeda, et köögivilju (ka tooreid) küll oli, aga kõik olid osavalt jubedasse kastmesse peidetud. Ja olgugi et laual leidus kala, oli seegi suuremas osas õlises taignas. Natuke oli ka tavalist ahjulõhet… mingi majoneesikattega. Ühes sellises peolauas olin ka see veidrik, kes peaagu kõik toored lõheviilud ja salatile kaunistuseks pandud harvaesinevad salatilehekesed ja tomativiilud ära sõi. Pärast oli ikka halb olla, sest sai ka kõike muud pugitud.

Seepärast ei salli ma ka jaanipäeva ja jõulusööminguid. Seal on kõike liiga palju ja põhirõhk lihal. Milleks on vaja 3 erinevat liha? Lisaks ei loe paljud inimesed kana ega kala “liha” alla ja seepärast tundubki, et nt ainult kalast ei piisa. See on ju ka loomne. Minu poolest võiks olla vaid 1 praelaadne asi. Ahjujuurikad, hapukapsas, läätseroad, jõulukeeksid jne täidavad ju ka. Arvan, et jaanipäevalgi on mõistlik vaid pisut šašlõkki (eelistatult ise marineeritud) ja toorvorste grillida ning panna põhirõhk köögi- ja puuviljale. Grillitud ananass, paprika, tomatid, virsik, nektariin, ürtidega toorsalat, toekamaks roaks ehk jogurtikastmega porru-kikerhernesalat, puuviljavaagen… Ükskõik millist toitumispüramiidi vaadata, alumine ehk suurim korrus on värviline ja värske.

Toidust ei peaks paha hakkama. Pean tõdema, et midagi väga küllastunud rasva rohket (nt küllastumata rasvade rikkad pähklid nii mulle ei mõju, vaid loomsest rasvast hakkab halb) annab ka järgmisel päeval rõhuvalt tunda. Pea on raske, energiat nagu pole… siis tekib üsna loomulikult isu värske järele. Alkoholi ma ei joogi eriti, sest juba pokaalist veinist on nii halb, et järgmise trennipäeva võib korstnasse kirjutada. Mu organism ei saa sellega hakkama ja ausalt pole mul isugi end täis juua. Pole ealeski eriti huvi pakkunud.

Lõpetuseks 3 soovitust, kuidas toidupohmakaid vältida:

  • Ära söö korraga 100 erinevat asja (vali 1 liha/kala ja 1 kastmega salat, mitte palju raskelt seeditavaid toite).
  • Söö kergesti seeditavat värsket kraami ja vaata, et oma päevased portsjonid täis saad (buffeedes tasub alustada suure värske salati taldrikuga ja hiljem natuke muid asju juurde võtta). Oma klientide pealt näen, et köögi-puuvilja riiklikke norme on raske täis saada, aga enamikel ajab liha ja magusa sektsioon korralikult üle. Eks see harjumuse asi ole.
  • Ära istu liiga kaua laua ääres, liigu ringi, otsi tegevust! Istuma jäädes on oht üle süüa, aga ei ole väga mugav, kui magu on täiega välja veninud.

Minu köök

20170515_201816

Uut kodu otsides oli köök väga oluline. Nõmmel üürikorteris elades oli meil läbikäidav köök, sealtkaudu sai elutuppa. See aga tähendas, et seina asemel oli uks ja kasulikku pinda läks palju kaotsi. Lisaks elektripliidile oli ka puupliit, millega elutoa mõnusalt soojaks sai kütta. Samas võttis ka see palju ruumi. Olgugi et kasutasime seda asjade hoiustamiseks, tuli kütmise ajaks ikka kõik potsikud pliidilt ära korjata.

Ruumide paigutus

Kehras Lehtmetsa külas (Kehra kui linna piir on meist 270m kaugusel) oli esimene mõte sein elutoa ja köögi vahel ära lammutada, et luua avatud ruum. Õnneks sellega siiski jamama ei hakanud. Elutuba, mille oleme kuidagi raamaturiiuliga suutnud isegi kaheks jagada (diivaniala ja kontorinurk, kuigi pigem meeldib köögilaua taga istuda), on suhteliselt väike ja seina maha lõhkumisega oleks kadunud koht, kuhu panna TV ja sellega kaasnevad kaunid valged kapid. Ei ole nii väga seda köögisaart elutoa ja köögi vahele vaja, saan ilma.

Magamistuba on suuremas toas, aga otsustasime niipidi, sest tundus loogilisem elutuba köögi kõrvale jätta. Elutoas on tegelikult päris hubane ja küll need külalised ära mahuvad. Köök nagu toadki on vaatega maja taha ehk kergliiklusteele ja põllule. Hommikusööki mekkides oleme ka kitsi jooksmas näinud ja linnuparved olid kevadel väga tavaline nähtus. Kauguses paistavad aiamaad ja paremal ka Kehra Kodu, kus elavad psüühiliste erivajadustega inimesed, lausa 60 tükki. Nad jalutavad tihti maja taga kõnniteel ja nii palju, kui nendega kokku puutunud olen, tunduvad sõbralikud, teretavad. Eks neil ole siin hea rahulik elada.

Selline vaade ongi nagu allolevatel piltidel näha. Riputasin kasside meeleheaks rasvapalli ka akna taha, aeg-ajalt käivad linnud seal neid narrimas. Vasakpoolne pilt hommikul, parempoolne õhtul tehtud. Meil on hommikupäike.

Värvimaagia

Kui siia kolisime, olid seinad lillad. Mulle meeldib lilla, mul on palju seda tooni riideid. Aga on olemas ilus lilla ja kole lilla. Sügav ja tumedam lilla on alati ilusam. Meie köök oli veider kole helelilla. Praeguseks on sellest alles jäänud lilla lamp ja ruloo. Need mõlemad on muide kaunimat lillat tooni. Uut värvitooni valides lappasin feng shui raamatuid, sest ma tõesti pisut usun sellesse. Õige värv aitab ju lõõgastuda või, vastupidi, ergutab. Usun, et värvitoonid tekitavad meeleolu. Samuti usun seda feng shui põhimõtet, et kõik liigne kola tuleb ära koristada, sest see paneb energia seisma. Ausõna, liigset jama on valus vaadata. Mulle meeldib, kui asjad on pigem silma alt ära ja süstematiseeritult sätitud. Köögis on mitmed asjad tegelikult ka silme all ehk seina peal, aga suurem osa on ära pandud. Jah, ma olen ka see inimene, kel on riidekapis erinevad kastid lühikeste varrukatega pluuside, pikavarrukaliste, spordipükste, spordipluuside, sokkide, ujumisriiete ja “alumise otsa” (seelikud + püksid) jaoks. Nii on ju palju lihtsam asju üles leida!

Aga… feng shui järgi asub meie köögis õnne ja jõukuse tsoon. Värvisime köögi sobivalt roheliseks, mis sümboliseerib puuenergiat ja soodustab kasvu. Ja eks rahagi seostatakse rohelisega. Vaadake kasvõi iirlaste härjapõlvlasi, kes ennastunustavalt kullapotte kallistavad. See on nii mõnus soe roheline, mis muutis köögi hoobilt elavamaks. Eelmine lilla oli külm ja kriipiv. Oleme meremaali näol sisse toonud ka vee-elementi: liikuv vesi seostub elu andmisega, toitmisega.

Nutikas mööbel

Kiidan ennast heade mööblivalikute eest. Väiksele pinnale oli mu köögividinate kollektsioonile ja kuivainekuhjadele vaja ju kuidagi lisapinda tekitada. Oleme enam-vähem siia kööki ära mahtunud. Kapipealsed polegi pottide-pannidega ülekoormatud. Tõtt-öelda oli köök ainus ruum, kus üldse midagi sees oli, välja arvatud muidugi kole esikunagi, mis nüüd keldris tolmu kogub. Köögis oli pliit ja kapid. Need on ka lillal pildil näha. Ei hakanud välja vahetama. Need on natuke kulunud, aga muud ei midagi. Külmkapp oli meil Nõmme päevilt olemas ja sellest ma ei loobunud. Kasutatud külmik, aga töötab hästi ja lisaks on see üpris suure sügavkülmaga. Kuna suvel tahan palju asju külma panna, on selline variant meile parim. Eks talvelgi hoiustan seal külmutatud köögivilju, mis päästavad ära sellistel õhtutel, mil pole viitsinud poest läbi käia ja/või ei viitsi hakata köögivilju hakkima. Pakk pannile, natuke aasia vürtse juurde, nuudlid sisse ja ongi hea vokiroog valmis.

20170515_201857

Lisahoiukohtade tekitamiseks ostsime kõrge ja kitsa köögikapi, mis ühtlasi tekitab köögilaua taga istudes turvalise seljataguse. Jällegi feng shui: kui selja taga on uks, siis olgu midagi vahel, et ei jääks kaitsetut tunnet. Muidugi on parem näoga ukse poole istuda ja laua ümber saab ka nii, aga iga kord ei soovi ju samal toolil istuda. See kapp on üks mu lemmikuid. Kokkupanemine oli paras piin, sest kahe küljetüki asemel, mil augud ja siinid peaks olema peegelpildis (et saaks neid vastamisi kokku panna), oli kaks täpselt ühesugust tükki. Mööblit ootasime üle 2 kuu ja kuna ei viitsinud tagastamise ja uue jupi ootamisega jännata, pressisime pressis Sander uued augud õigetesse kohtadesse ja saim seda küljetükki kasutada. Kapil on 5 riiulit ja need on väljatõmmatavad. Muidugi tekitasin sinna kohe süsteemi: kõige all kõige vähem vajalikud asjad ehk “täitepakendid” (suured kohvioapakid, kassimuruseemned, 2,5-kilone valgupulbri kott – kotid, millest täidan väiksemaid potsikuid), järgmisel riiulil kohvioad (väikem purk masina täitmiseks) ja erinevad teepakid, siis lisandite riiul (vitamiinid, mineraalid, spordijoogipulber, valgupulber väiksemas potsikus, võistlustelt saadud spordigeelid, probiootikumid) ja nende ette mahutatud paar õlipudelit, 4. riiulil maitseained ja äädikapudel, viimasel jahud ja tärklis. Siiski ei mahtunud kõik kuivained ära, nii et kapi otsas on suur korv, kust leiab odrakruupe, nuudleid, riisipaberit, makarone jne. Lisaks on osa asju akna peal korvis. Asjadest, mis võiks alati kodus olemas olla, tasub täitsa eraldi kirjutada.

Teine tore mööbliese – ja noh, eks ma toole arvestades vaid 4 mööblieset kööki tellisingi – on klapplaud. Jaa, selle saab lahti teha, et laiutada ning see isegi vast mahuks, kui see vastu akent lükata. Juhuks, kui tahame kunagi pidusöömingu teha. Tegelikult võlus mind selle laua juures peamiselt see, et selle küljes on sahtel ja kapp. Sain taas mõned asjad ära peita, näiteks suuremad ahjuvormid. Hiljem avastasin, et klapplaua ühe “lehe” taha saab edukalt ka kassikrõbinate koti peita. Seda 10 kg kotti ma kappi pressima ei hakanud. Eks selle laua kokkupanek muutis meie köögi lausa 2 päevaks parajaks mööblijuppide ja kruvide lahinguväljaks, aga pusimine oli vaeva väärt!

Paar nutikat asja veel

Köök

Tornis (või oli see juba Põllus?) elades hakkasin hoogsalt kasutama seinale kleebitavaid konkse. Imeline viis sagedamini kasutatavad tööriistad kättesaadavasse kohta asetada! Värvilisemad konksud hankisime Põha-Taist Chiang Maist. Seal oli nii palju ilusaid, et oleks tahtnud kõik ära osta, aga eks novembris lähme taas. Hiljutiselt Ikea retkelt sain veel ühed vahvad vidinad: magnetiga maitseainetopsid, mille saab mõnusalt pliidi kohale õhupuhasti külge toppida. Tuleb vaid meeles pidada, et tagasi pannes käib korralik pauk, kui metall toore jõuga teist metalli enda poole tõmbab. Kassid on mõnikord selle peale hirmunult ära jooksnud… Ikeast ostsime ka seinale kinnitatava kilekotihoidiku. Oh, vot seal on mõnus oma kilekotimajandust talletada! Poodi minnes haaran sealt väikseid kotikesi kaasa, sest usun taaskasutamisse ega taha poest üha uusi kotte koju tassida. Sealt saab aga ka prügi jaoks suuremaid kotte.

Mõned kaunistuselemendid

20170515_201833

Pean tunnistama, et mulle meeldib… kleepida. Meie kodus on nii mitmeski kohas dekoratiivkleepse, mida sõber eBay nii lahkelt oma hiigelturul pakub: unenäopüüdjad voodi kohal, haldjas ja liblikad välisuksel, veel liblikaid esikus, veelgi enam liblikaid ja vääte elutoa riiulil (liblikamaania?), kohvitass ja südamed külmkapil ning puu kujutis mu lemmikul kõrgel köögikapil. Üks külmkapi sein on täis erinevatelt reisidelt toodud magneteid ehk mälestusi. Üritame igast külastatud linnast magneti leida. Just nimelt linnast, mitte riigist. Usume, et iga linn on oma nägu ja ainult riik oleks liialt üldistav. See on justkui unistuste sein ka, sest paneb mõtlema, kuhu kõikjale veel soovime minna.

Laupäevane õunapirukas

On unine laupäev. Täpselt selline energiakogumise päev, mil pisut laiselda, sest ees on ootamas pühapäev ja Rapla Selveri suurjooks. Paljude jaoks on see isegi võibolla hooaja algus. Minu hooaeg on avatud, 10K ja maratoni uued rekordidki joostud, aga mitmeski mõttes tundub, et õige möll hakkab ikka alles homme pihta. Rapla on sel aastal 7. võistlus ja ütleme nii, et lootused on suured. Viimaks ometi on ilm ju ideaalne ning vormgi on nii ajastatud, et kiirel rajal ilus 10K aeg napsata.

mureountükk

Homme tahan tunda, kuidas ma elan. Tunda, kuidas ma jaksan. Tunda, kuidas hingeldan, aga samas ka naudin pingutust. Tunda õnnepisaraid pärast finišijoont ületades. Tunda tühjaksjooksmise ja endast kõikandmise tunnet. Täna aga soovin jagada üht õunapiruka retsepti. Kaevasin selle välja 2001. aastal sünnipäevaks saadud küpsetiste raamatust. Isalt. Pühendusega. Et ma leiaks meelekibeduse hetkedel alati midagi head ja magusat. Retsept on omamoodi muretaigen vahukoore ja pärmiga. Täidiseks hunnik õunu! Toidutalumatuse testist ja oma kogemusest tean, et palju õunu ma tegelikult süüa ei tohiks, aga kui need on kuumutatud ehk ahjust läbi käinud, on neid üpris kerge seedida ja piruka kannatab keha välja. Muudatus: kasutan täisterajahu, et veresuhkrut stabiilsemana hoida. Variant on ka tavalist ja täistera omavahel segada. Eks see täistera maitseb natuke teistmoodi.

Taigen

  • 150 g võid
  • 4,5 dl täisteranisujahu
  • 1 spl suhkrut
  • 2 dl vahukoort
  • 1 tl presspärmi

Sega jahu ja suhkur pehme võiga. Mugavaim oli seda teha miksri taignakonksudega, kuigi raamat käskis käsitsi toimetada. Lahusta pärm natukeses vahukoores, lisa koos ülejäänud vahukoorega taignale. Sega ühtlaseks. Pane taigen toidukilesse, vajuta lapikuks (nii pidavat kiiremini tahenema) ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Jaga taigen 2 osaks. Rulli esimene küpsetuspaberil ruudukujuliseks leheks (30×30 cm kanti). Lohista küpsetuspaberiga koos ahjuplaadile.

Täidis

  • 2 suurt õuna
  • 1 dl suhkrut + pealepuistamiseks
  • kaneeli

mureounapirukasViiluta õunad õhukesteks sektoriteks, laota taignapõhjale. Kui õunaviile on nii palju, et teed mitu kihti, raputa nende vahele kaneeli ja suhkrut. Raputa kaneeli-suhkrut ka viimase õunakihi peale. Rulli lahti ülejäänud tainas. See võib olla natuke servadest suurem kui põhi. Tõsta tainas õunte peale. Esialgu tundus just see ülesanne keeruline, aga tõstsin koos silikoonist rullimisalusega tagurpidi peale ja hiljem koorisin aluse taigna pealt maha.

mureounVajuta taignaservad kahvliga kinni. Pinnale võid teha mustri. Mul on üks mustrirull, millega paar korda üle tõmbasin. Kui kuskilt servadest on tainast üle jäänud, võid keskele panna nunnu mummukese. Puista peale pisut suhkrut. Küpseta 200 kraadi juures alumisel siinil 25-30 minutit. Pöördõhuga läheb muidugi kiiremini.

Enne lahtilõikamist tasub natuke oodata, et pirukas pärast ahjust väljavõtmist taheneks. Arvatavasti saaks siit vähemalt 8 inimese jaoks kena väikse koogitüki. Meie sõime selle kahekesi ühe õhtuga ära… Mõnus isetehtud kreemjas vanillijäätis sobiks kõrvale.

 

Täiskasvanute hobid ja vietnami kevadrullid

Vahel taban end mõttelt, et ilmselgelt olen natuke vanaks jäänud, kui elevust tekitavad sellised asjad nagu põrandapesumopi ostmine, poodides vaipade valimine ja fototapeedist mullide väljakraapimine… Need kõik on koduga seotud teemad ning kuna oleme umbes 4 kuud koduomanikud olnud, siis vägagi aktuaalsed. Ütleme nii, et remondi lõpp hakkab viimaks paistma. Kõigest WC ja vannituba veel, eks? WC on lihtsam, see jube sinepikollane tuleb millegi ilusamaga katta. No milline normaalne inimene värvib oma WC kakavärvi, sealhulgas ka lae? Vannituba on omaette ooper, võibolla laseme mõnel osavamal inimesel selle kitsa pugeriku mugavamaks muuta. Ausõna, me oleme täpselt 0 korda vannis käinud, dušinurk sobib sinna palju paremini. Kaua sa ikka viitsid pesumasinast möödumiseks kõhtu sisse tõmmata?

Värvitoonide sobitamine feng shui põhimõtetega, ehituspoest liistude jahtimine ning vaba aja sisustamine tapeedi mahakraapimisega on omamoodi hobid, aga ausalt öeldes mind väga ei häirigi, et need mu elus hetkel olulised on. Ütlen ausalt, klubid ja peod pole mulle kunagi meeldinud. Igav. Ma ei viitsi pidada vestlust, mis meenutab pigem karjumist. Mulle meeldivad väiksemad seltskonnad, kes kogunevad näiteks mu kodus ja annavad hea ettekäände uute retseptide katsetamiseks. Nonii, seos toiduga on siin postituses nüüd loodud. Linnuke kirjas. Võin blogi ikka veel Toidupeegeldusteks nimetada. Ühel ilusal päeval postitan mõne retseptigi. Tegelikult ma teen süüa. Iga päev. Hetkel on läbitöötamisel “Kuldne kokaraamat”. See on… sama raske kui kullakang ehk 699 lehekülge. Tunnen veidrat heameelt, kui taas mõne uue retsepti tegemata asjade nimekirjast maha saan tõmmata. Tõsi, ma muudan neid retsepte vastavalt vajadusele, aga midagi nii vägevat pole ette juhtunud, et sellest blogida sooviks. Kui natuke saladusloori poetada, siis teadke, et õhtuks sööme tavaliselt suppi (varsti on supileheküljed muidugi läbi…) ja tööle lõunaks kaasa teen hommikul midagi kiirelt valmivat ehk tavaliselt mõnd nuudlirooga. Vot see, kui mitmekülgseid võimalusi nuudlid pakuvad, on juba eraldi postituse teema! Tervislikke võimalusi! Kõhtutäitvaid võimalusi! Ja üleüldse tundub, et kui ma kiirelt nüüd kõiki neid kuhjunud teemasid postitusteks ei vormi, siis hakkan varsti üle ääre ajama. Seega võib lähiajal oodata mitmeid kirjatükke. Kirjutamine on liiga suur osa minust. Ja liiga kauaks kergelt unarusse jäetud. Loova inimesena tunnen ma end tõeliselt hästi siis, kui midagi “toodan”. Tõsi, loovus kandub üle ka kööki ning uusi asju katsetades (ja õnnestudes!) olen üliõnnelik.

Aga rääkides kodustest hobidest ja pealtnäha igavaks muutumisest… mul on säilinud uudishimu. Avasin juba eelmises postituses oma jooksuradade eelistusi ning peas ketrab mitme reisi plaane. Nõelravi koolituse tähe all laseme ju end ka juunis paari odavlennuga Iirimaale ja Šotimaale lennutada. Reisimine on just see asi, millele ma olen valmis kulutama ja kulutangi. Need kogemused on väärt kordades enam kui kallid riided või disainerite käekotid. Ausalt, firmamärk huvitab mind ainult spordikellade ja -jalatsite puhul (suvalised tossud üldiselt kaua vastu ei pea) ja siis pole ma samuti valmis kõige kallimat ostma.

Iga kord, kui mõtlen, et äkki ma olen igav, kui tolmuimemine mulle nii suurt heameelt valmistab (mulle meeldib vaadata, kuidas mustus imeväel kaob…), tuletan endale meelde, et seiklejahing pole minust lahkunud. Varsti ronime Dublini mägedesse, vaatame otsa Loch Nessi koletisele ja kaome Aasia seiklustesse. Rääkimata siis kõigist ägedatest jooksuvõistlustest tänu millele tunnen, et olen elus! Ja katsetamise vaimus lisan väikse retsepti siiski ka: vietnami kevadrullid. Kuna minust on saanud inimene, kel soja- ja kalakaste ning tšillihelbed kapis põhimõtteliselt juba nimelised kohad sisse on võtnud, siis pole ime, et aasia roogi nii palju teen. Pealegi on need kiired ja lihtsad! Ja kas ma ütlesin juba, et ülimaitsvad?

20170506_190244

Vietnami kevadrullid on värsked ja sobivad maikuusse otsekui valatult. Täidise puhul tasub rakendada oma fantaasiat ja kasutada just neid komponente, mis sul silmad särama panevad. Sel pildil on natuke kiirustatud kevadrullid ehk rullimine pole kõige oskuslikum. Ütleme nii, et on, mida harjutada. Ka sushi rullimist peaksin harjutama ning katsetama ka eri liikidega. Aprilli lõpus juhtus näiteks nii, et avastasin end õhtul ühe tugeva Eesti jooksja kodust, pea kohal rippumas tiitel “sushimeister”. Seda ma kindlasti ei ole, aga abikaasaga koos vorpisime talle päris hea hunniku sushit kokku. Ideid sai sealt kuhjaga, sest ilmselt teadis tema sushi liikidest rohkem kui meie. Ma oskan selle tavalise suure nori-lehega midagi peale hakata, aga tol õhtul olid laual mingid pisikesed veidrad moodustised. Otse Jaapanist. Järgmise nädala külalistele tahan sushit teha, nii et ka sel teemal võib varsti pikemat arutlust oodata. Kusjuures, sõbrad polegi meil veel käinud, ainult pere. Seega on oluline sündmus tulemas!

Riisipaber on iseenesest väga huvitav leiutis. Sinna võib ju põhimõtteliselt kõike sisse toppida! Sobib ka neile, kes gluteeni mingil põhjusel ei tarbi.

Kevadrullid:

  • riisipaberit
  • sooja vett
  • riisinuudleid/mungoanuudleid vms.
  • salatilehti
  • paprikat, kurki
  • värskeid ürte (nt. koriandrit)

Leota nuudleid soojas vees või keeda kergelt (loe pakendilt täpsemaid juhiseid). Nõruta. Haki rulli sisse minevad köögiviljad peeneteks ribadeks. Siinkohal võib muidugi ükskõik mida meelepärast kasutada. Roheline sibul sobib maitse andmiseks näiteks ideaalselt. Ja mu kaunis kuldses kokaraamatus olid ka krevetid omal kohal. Kehra Konsumis olid lihtsalt ainult kallid variandid ja Tallinnast unustasin vaadata, nii et need jäid ära. Makrat ma ei soovita. Ei siia, ei mujale. Miks? No, kui korra juba pakendilt lugeda, mida see sisaldab… kalast on asi kaugel, see on mingi veider pooltoode.

Kevadrullid tuleb muidugi ka kokku rullida ja see on vast keerulisim osa. Nuudlite keetmine ja natukese köögiviljade hakkimine ei tohiks ju kellelegi peavalu valmistada. Mul olid üpris väiksed riisipaberid. Poes müüakse “Vietnamese Choice” kaubamärgi all. Saab parajad ampsud. Leota riisipabereid ükshaaval, näiteks vahetult enne kokkukeeramist. Võtsin sügava suure taldriku selle jaoks. Leota riisipaberit soojas vees, kuni see on pehme ehk rullitav. Aseta lõikelauale või muule alusele. Muide, puidust lõikelauale ei jää kinni. Aseta riisipaberile keskohast natuke ülespoole salatileht ja sellele näpuotsaga riisinuudleid ja hakitud köögivilju. Paar koriandrilehte või rohelist sibulat kuluvad siin marjaks ära. Täpsed kogused kujunevad välja protsessi käigus. Topid liiga palju täidist, on raske rullida. Liiga vähe, saad kiitsakad rullid.

Rullimine: tõenäoliselt on riisipaberite pakendil ilus pilt rullimisest. Kasuta seda! Arvatavasti leiad ka kevadrullide retsepti. Rullimiseks voldi esmalt ülaserv täidisele ja seejärel küljed. Siis rulli tihedalt kokku. Niiske riisipaber kleepub iseenesest. Aseta, nn. lõikepool all, taldrikule. Kui need rullikesed natuke kuivavad, muutuvad need pisut “tahkemaks” ja on  mõnevõrra mugavamad käes hoida.

Kui sa täidisesse väga vängeid ürte ja maitseküllasemaid salatilehti (nt rukola on tugevama maitsega) ei pannud, võivad rullid olla pisut magedad. Seepärast soovitatakse nende kõrvale üpris krehvtist dipikastet. Meil jäi seda rullidest alles ja ülejäägi kasutasin viimaks õhtuses vokiroas ära.

Dipikaste:

  • 125 ml riisiäädikat (asendasin näiteks valgeveiniäädikaga)
  • 50 ml vett
  • 2 spl suhkrut
  • 1 peeneks hakitud tšillikaun või näpuotsatäis kuivatatud tšillihelbeid
  • 1 peeneks hakitud küüslauguküüs

Sega osised väikses metallpotis ja kuumuta keemiseni. Alanda kuumust ja lase podiseda, kuni kaste natuke pakseneb (suhkur sulab ja muutub kergelt siirupiseks). NB! Äädikakoguse tõttu on tegu päris vänge kraamiga! Ettevaatust! Vähemalt saab tänu äädikale ja tšillile hingamisteed lahti.

Loquat: uudishimu ja reisimine

loquat.jpg

Saage tuttavaks, see on loquat, Hispaanias kasvanud puuvili, mis teadupärast peaks maitsema nagu segu virsikust, tsitruselistest ja mangost. Pisikesed oranžid viljad, millest umbes kolmandiku moodustab läikiv pruun kivi (ära seda söö). Süüakse koorega. Kergelt hapukas, aga samas ka pisut magus. Huvitav. Hetkel Rimis kilohind 4.99. Need isendid fotol on Hispaaniast, aga tark Wikipedia väidab, et need on eelkõige Aasias ja eriti Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Sri Lankal kasvavad viljad. Oo, Aasia… ja nii jõuangi sujuvalt selle teemani, mida tahtsin käsitleda: reisimine ja uudishimu! Lausa imeline, kuidas see vili maagilisel kombel õigele rajale juhatab, suisa juhuslikult on tegu Aasia maiusega. Ütleme nii, et soojendan sahtlipõhjas Tallinn-Bangkok-Tallinn lennupileteid kahele. Suuri reisiplaane (st kui jooksuhooaeg on lõppenud ja paar nädalat väga pöiatõuget ei tee) meeldib mulle teha jupiti. Nii saab ju kulud paremini ära hajutada. Suurim väljaminek ehk lennupiletid on nüüd tehtud. Tõsi, eri riikide vahel reisimiseks vajame veel mõnda piletit, aga nende hinnaklass on 20-30 eurot/tükk. Kohati tundub veider, et Kuala Lumpurist (Malaisia) saab Ho Chi Minhi (Vietnam) 23 euroga! 2 tundi lendu ikkagi, ühest riigist teise. Ja ausõna, me ei reisi kohvritega, mõttetu raharaiskamine. Käsipagas. Kuigi… Finnair lubab meil lisatasudeta reisi lõpus Taist ikkagi midagi suuremat kaasa haarata.

Ja olgugi et aega on peaaegu 6 kuud, olen juba tohutult elevil ja teen abikaasa kingitud vägeva raamatu “1001 retke, mida elu jooksul ette võtta” abiga julgeid plaane. Kui ma järjekordsest tipuvallutusplaanist kilkan või teatan, et kindlasti laskume me Vietnamis maa-alusesse koopasse ja kõnnime seal kilomeetrite kaupa ringi, tuletan talle sõbralikult meelde, et tema ju selle raamatu ostis…

Vahepeal maadlesin motivatsiooni ja enda koha leidmisega. Tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu maadluse tipuks järeldasin, et mulle meeldivad toit ja kirjutamine. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et siia blogisse hakkab nüüd rohkem postitusi ilmuma. Põhimõtteliselt on mul ka peas 100 erinevat raamatut alustatud… Just nimelt alustatud, sest ma kipun olema selline inimene, kes suure hooga peale lendab ja siis huvi kaotab. Alustamine ja tegevuse eelplaneerimine on kohati ägedamadki kui asi ise. Aga teekonnal tuleb ju ka lõppu jõuda ja samas ka keskpunktiga tegeleda! Ei saa kogu aeg uute asjade poole tuhiseda, kuigi… minu uudishimu on nii suur, et seda ma teengi.

Mulle ei meeldi joosta edasi-tagasi. Mulle ei meeldi võistelda rajal, kus peab jooksma mitu ringi. Mulle ei meeldi kohati isegi sama teed pidi koju minna. Ma olen see inimene, kes tuhnib Google Mapsis ja sobrab oma jooksufailides, et vaadata kaardilt, kas trennis nähtud teeotsakse kuhugi kaugemale edasi viib ja (see on alati kuldaväärt avastus!) äkki mõne teise rajaga ühineb ja uue ringi tekitab. Kodukandis Anija vallas (me oleme siiski Lehtmetsa küla elanikud, Kehra linnapiir on 300m kaugusel, algab poole maja pealt…) on palju ägedaid radu. Ja meil on korralik staadion! …kus ma olen 1 korra jooksukaid teinud ja 2. korral oma ringi lõpus läinud uurima, kuidas Sanderi trenn läheb. Igatahes, kruusateid ja metsaradu on palju. Lisaks lõikudeks sobivat asfalteeritud kergliiklusteed. Oma ringid on välja kujunenud ja neid saab mõnusalt omavahel kombineerida, võttes natuke siit ja natuke sealt. Ja ma olen alati põnevil, kui uue teeotsa leian! Täna tuletasin mitme nädala tagust 14-kilomeetrist otsa meelde ja nii tore oli, kui õigele rajale sain. Korra tekkis küll tunne, et läksin vist valesti. Selle raja panin ka esmalt kaardil kokku ja siis läksin mälu järgi maastikul proovima. Toona aprillis oli sopane, metsaveokid ja muu värk, aga täna päris kobe. Läks jooksujutuks, kuigi plaan oli jooksuteemal eraldi kirjutada. Aga noh, jooks on suur osa mu igapäevaelust. Ja osa mu identiteedist. Ma olen jooksja.

Jooksuteema haakus mu lõputu uudishimuga ja samas ka reisimisega. Eks reisid sooja Aasiasse on planeeritud ikka nii, et jooksuhooaeg on selleks ajaks lõppenud. Seal nagunii vaid kõnnime ja matkame ja teeme mõne jõusaalitrenni. Korra ehk natuke ujuma ka. Rannapiirkonnad meid ei huvita, aga eks mõnda basseiniga hotelli korra ikka satume. Samas… kuna hotell vms. on meile pigem koht siruli viskamiseks kui pikemaks ajaveetmiseks (ümberringi on 100x põnevamat), siis sellele väga kulutama ei hakka. Pigem ikka mägimatkad ja kohtumised elevantidega ja kokandustunnid ja massaažiõpe! Ühtlasi avastasin eelmisel nädalal kahe kange reisisaadet vaadates, et ma tahan meie reisimuljeid kirja panna ja ehk mälestustele raamatu kuju anda. Mis mõttes ma saan vähem kui aasta pärast 30 ja pole ühtki raamatut välja andnud? See unistus on minuga juba 7. eluaastast kindlalt. Olen kogumikes figureerinud, eks püsimatu vaim suudabki pigem lühijutte vorpida. Ideid on muidugi enam, kui teostada jõuan. Aga kuskilt tuleb pihta hakata!

Iga reis on eraldi lugu, mitmeski mõttes sissevaade mu ellu. Ja reisisaadet vaadates, tõdesin, et meie kogemused Chiang Mais (Põhja-Tai) olid hoopis teised kui neil telesaates. No mida kuradit nad seal tegid? Elevantide tsirkus? Kobrapiinamine? Beibedega baarid? Meh? See pole üldse see Chiang Mai, mida meie nägime. Meie Chiang Mai on see park, kus inimesed (nii kohalikud kui turistid) õhtul erinevateks sportimistegevusteks kogunesid (väliaeroobika, kääksuvate masinatega ja värvipotsikutest raskustega jõusaal, jooks ja väga huvitav pallimäng, kus korv väga kõrgel õhus!) või niisama aega veetsid. Meie Chiang Mai on kokandustöötuba linnast väljas farmis. Meie Chiang Mai on 3D kunstimuuseum, kus saad ise osaks pildist. Meie Chiang Mai on 2-tunnine (alla veeres 30 minutiga) dehüdreeriv rattaretk üles mäkke kuldse templi juurde (paberi peal tunduvad sellised asjad alati lihtsad!). Meie Chiang Mai on ratastega suures liikluses laveerimine. Meie Chiang Mai on elevandisõbralik farm, kus neile ei õpetata trikke ja kus elevandi seljas ratsutatakse ilma korvita (kuigi mul kohati tekkis küsimus, kas ratsutamine üldse hea mõte on; ometigi olen selle kogemuse eest nii tänulik, need suurusugused loomad…!). Meie Chiang Mai on müntidega opereeritav pesumasin ja hambutu pesupulbridiiler, kes tahtis Eestist kõike kuulda (või noh, tegelikult meie kulul õlut juua). Minu Chiang Mai on higi ja pisarad tai massaaži koolis ja kohutav õppimiskogemus. Meie Chiang Mai on jäised kohvikokteilid. Meie Chiang Mai on lõputud templid ja laternavalguses bambussillal jalutamine. Meie Chiang Mai on hommikusöögipuuviljad ja ööturud. Meie Chiang Mai on kassiteemaline kohvik ja ingliskeelsete kasutatud raamatute pood.

15193607_1550074338341519_6965156735563536955_n

Pärast väikest jalutuskäiku elevanti pesemas. Ja seal vees hulpisid junnid, sest elevant kakab alati, kui vette satub. Ka siis, kui ta just enne ka kakas… Baanchang Elephant Farm, kus elevandid ei tantsi ega maali ja ainuke trikk on inimese musitamine-kallistamine.

Ütleme nii, et mu reaktsioon sellele saatele oli nii tugev, et ma tõesti pean hakkama meie Chiang Mai muljeid kirjutama! Ja juba neid killukesi välja kirjutades tundsin emotsioone üles tulvavat, sest noh, CM on imeline! Isegi, kui sellest viimaks ära väsisime (8 ööd).

Novembrikuisesse reisiplaani mahutame Chiang Mai kindlasti ära. Seal asuvad ju mitmed massaažikoolid. Kuna soov on ka Singapuris (mets linnas!), Malaisias (Kuala Lumpur ja mõned ägedad mäed uuest raamatust), Vietnamis (maa-alune matkarada!) ja Laoses (Fair Trek ehk matk, mis sisaldab kohalike hõimude hütis magamist) käia, siis Chiang Mais liiga pikka kursust ei võta. Aga… leidsin ühe 2-päevase variandi, mis teadmiste-oskustepagasile natukenegi autentsust juurde annab. Loodetavasti on seekordne õpikogemus parem. Sunshine’i kooliga ei saa arvatavasti puusse panna ka. Enam ma väikestesse imelikesse ei lähe.

P.S. Proovige siis loquati ka. On maitsvad. Ega ma neid ainult seepärast siia pannud, et kuidagi vägisi reisipostitust toiduteemasse pressida.