Külmkapp tühjaks!

image

Aeg-ajalt on väga vabastav teha külmkapi tühjakssöömisi. See tähendab, et ära jäävad poeskäigud ning keskendun neile osistele, mis mingil põhjusel on kappi pidama jäänud. Siinjuures tasuks meeles pidada, et ma olen inimene, kes on toidupoes mitu korda enam põnevil kui riideid või kingi lapates ning kes on valmis hea toidu eest rohkem raha välja käima. Aga teisest küljest naudin ma vahetevahel kappide tühjendamist ja asjade äraviskamist. Niivõrd vabastav ja tiivustav tunne, kui saab millestki lahti, sest teisest küljest tähendab see, et nüüd on ruumi uuele. Vana energia tulebki enne eest koristada, kui midagi värsket sisse saab hiilida.

31. detsembril ostsin pidusööminguks paki õunamahla, kaks pastinaaki, pooliku lillkapsa ja paar peeti (eks ikka nende võluvate ahjujuurikate tegemiseks). Pärast seda olen viimase nädala jooksul käinud nii palju poes, et tõin paki Rukkipala, pool liitrit kitsepiima (seda polegi joonud, sellega käivad kaasas ühed teised trikid) ja ühe juustukäntsaka. No kassitoitu ostsin ka, aga seda ma ju ometi ise ei söö. Tõsi, vana-aasta viimased külalised, elujooksjad tõid samuti igasugu kraami kaasa, aga aitasin kohapeal osa ise ära hävitada. Tänagi sõin veel eelmise aasta kilusid, mis olid üllatavalt värsked.

Viimane nädal on olnud kummaline. Mind on piinanud tüütu kurguvalu, aga samas olen mingi valemiga palju trenni teinud ja sealhulgas ka oma burleskikavagi hoolsalt harjutanud – vot see võtab täiskostüümiga naha märjaks küll. Leidsin kuskilt vist oma väeallika üles. Eks palju ole selleski peidus, et hetkel olen üksi kodus ning otsustasin teha produktiivse nädala, mil hoogsalt plusse ja linnukesi kirja saan: äratehtud ülesanded. Uue hingamise on saanud loovus. Toidublogi ei kõdune enam kuskilt vaikselt nurgas ning tasapisi puhun eluvaimu sisse ka kuudeks unarusse jäetud raamatule, mille juba aasta tagasi lubasin valmis saada. Aga nädala kummalisus peitub ka selles, et haiguse tõttu on isu tohutult väike. Pole siis ime, et poodi ei lähegi. Näiteks eile sõin kaks väikest kausitäit peedi-porgandi-sibulapüreesuppi, ühe Rukkipala juustuga ja paar supilusikatäit mett tee sees. 10 km jooksu kaunis talvises looduses (ning maailma imelisemate radade avastamisrõõm), üks intensiivne PumpFX Spartas ning tunnike burleskitamist sai selle toidu pealt või arvatavasti ka vanast rasvast lihtsalt ära tehtud.

Aiman, et suhkrust täielik loobumine, kaasa arvatud puuviljad, aga mitte mesi, on samuti palju kaasa aidanud. Eriti pärast pidudeaegset kommipugimist. Vaatasin ennist kamina juures põletamist ootavaid kommikarpe ning õõvastus tuli peale. Nii palju! Õnneks ei söönud ma neid päris üksi tühjaks. Detsembri energiavaegus on nagu halb mälestus ning näonahk on taas klaar. Ma ei usu eriti, et ma suhkru juurde naasta soovin. Tõtt-öelda valmistasin ma juba paar aastat tagasi datli- ja rosinapõhiseid maiuseid. Nüüd on taas aeg. Viimane leiutis oli vast septembrikuu rummipallindus. Suhkru ja biskviidita, mmm!

Aga külmkapp tühjaks tähendab ka loovuse uutmoodi avaldumist. Mida saab kokku keerata jääkidest? Mõned on sellised, mis on juba nädalaid külmkapist vastu vahtinud ega tundu enam kuigi isuäratavad. Samas, oi, kui hää tunne, kui need mingil nutikal viisil eineks annab vorpida! Vanale uus hingamine ja siis läheb alla küll. Tõsi, alati ei näe need üllitised kõige ilusamad välja ning seetõttu ei lisa ma ka sellele postitusele ühtki toidufotot. Minu tänane hommikueine oli eriskummaline vokiroog: pannil kohtusid küüslauk, sibul, hapukapsas, kohupiim, juust ja kilu. Ega see valge möks esmapilgul väga ei tõmmanud, aga maitses väga mõnusalt. Korralik proteiinilaks kogu selle trennitegemise toetamiseks. Tänan siinkohal oma sisetunnet, et ta need osised kokku lubas ning maitsva eineni juhatas. See pole säärane retsept, mida hakkaks usinalt jagama, aga toidab ära. Eks mõni teinekord on tulemuseks mõnevõrra kenam kraam ning siis jõuab see ka blogisse. Kes julgeb, võib muidugi proovida, maitset ma ju tegelikult kiidan.

image

Lõpetuseks aga veel üks pilt mu eilselt ülikaunilt metsajooksult, mille käigus sain teada, et kui minna ootamatus suunas, siis mets ja raba on kodule veelgi lähemal, kui ma arvata oskasin! Ei peagi üle Kadaka puiestee Harku metsa ukerdama.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s