Väljassöödud toitudega näib kaasnevat pikem lugu kui nendega, mida ma kodus valmistan. Väljaskäikudega on lihtsalt nii, et neil on tavaliselt põhjus. Igal suvalisel hetkel kodunt väljaspool ikka sööma ei hakka. Üldjuhul ma lausa eelistangi kodus süüa, sest siis saan täielikult tagada, et toidu sees on just need osised, mida ma soovin seal näha. Kui kuskil toitu tellin, siis juhindun enamasti reeglist, et see poleks midagi liiga lihtsat, mida ise valmistada suudaks ega midagi nii tavalist nagu kartul kastmega. Ja seda viimast ma tegelikult eriti ei söö ka.

2. jaanuaril lendas Sander 6 päevaks ära. Kuus päeva üksiolekut ja pikk nimekiri kõigist neist asjadest, mida ma selle ajaga kavatsen korda saata. Sest sellele eelnes ligi 10 päeva puhkuseaega, mil tegime nii hoogsalt trenni kui olime koos haiged, aga neid päris oma asju ei jõudnudki torkida. Kurguvalu polnud selleks ajaks üle läinud ning peale selle oli mul hääl üpris kadunud. Seega tundus püreesupp hea valikuna: mõnus lihtne neelata. Kuna see oli muskaatkõrvitsat, oli see kaunist pastelset oranži värvi. Ja sees hulpis kolm tiigerkrevetti. Sander sõi teiselpool lauda kana ja juustuga täidetud pannkooki. Peale lürpisime vitamiinidega vett. Arvestades seda, et olime just Spartast PumpFXi trennist tulnud, siis kindlasti hea valik taastumiseks. See kesklinnas jagatud eine oli sümboolne ajutine hüvastijätt, sest sealt liikuski ta lennuki peale, et reisida Poola saalijalgpallureid mudima-venitama. Siinkohal ütlen suure aitähi püreesupi leiutajale, sest kui seda poleks olemas (või kui poleks vürtsikaid tai suppe), siis poleks ma oma supivastikusest (soolane keedetud vedelik, kus hulbivad sees pehmed köögiviljatükid ei olnud kunagi meeltmööda) vast ealeski üle saanud.