Lõhelasanje – katse-eksitusmeetod

IMG_6864

Ühel sügishommikul jalutasin nagu ikka mööda liivast kergliiklusteed Nõmmele Teraapialaekasse. Tollest hommikust mäletan vast nii palju, et oli oktoobrikuu ja päike piilus ka natuke pilve tagant välja. Lisaks tatsasin seda teed üksinda, sest Sander oli juba varem tööpostile asunud. Suure tõenäosusega jäin ma ise siis koju lõunat valmistama. Meil on tegelikult tihti nii, et hommikul käib suurem kokkamine, sest lisaks päeva esimestele ampsudele tuleb valmis saada ka kaasavõetav lõuna ja vahepalad. Näksid on tihti lihtsad ega nõua palju valmistamist, aga kui olen vahepalaks planeerinud täisteraleiva hummusega, siis tuleb ka hummus valmis teha. Üldjuhul meil hummus kodus kaua ei säili, sest sööme selle ruttu ära. Hummus on mõneski mõttes nagu maiuse eest. Sestap tulebki sageli juurde vaaritada.

Mööda Kitsarööpa teed (algab Rahumäelt, venib Õismäeni välja) kulgedes ronis pähe kinnisidee lõhelasanjest. Roog valmis peas komponentide kaupa. Esimesena ujus ajulaineil just nimelt lõhe, mille ümber siis ülejäänud rooga looma hakkasin. Lasanjeplaate ma teadupärast ei kasuta. Niisiis hakkasin tuhnima võimalikes alternatiivides. Suvikõrvitsaviilud kindlustasid oma positsiooni üpris kauaks, aga viimaks võitis kartul, sest kodune maalt toodud kartul oli ometigi kapis olemas. Ja kaste… kindlasti mitte valge piimakaste (uskuge mind, eestlased tarbivad liiga palju piimatooteid, mis omakorda võib igasugu tervisehädade taga olla). Kookospiim koos tomatipüreega, et liiga läilaks ei läheks. Kui tööle jõudsin, võtsin välja 2015. aasta heade mõtete ja muude tähelepanekute märkmiku ja visandasin retsepti. Ideid on sel leheküljel palju, aga päris täpselt ei mäletagi, mis viimaks käiku läks. Lisaks oli tol õhtul viirus või muu pahalane kallal ning olin võrdlemisi väsinud. Proovin aga enam-vähem meelde tuletada. Seega polegi järgnev võibolla niivõrd retsept kui idee, millest igaüks oma mõnusa kalalasanje kokku võib panna.

  • lasanjelehtede asemel paar kartulit või suvikõrvits

Alustasin suurima tööga ehk kartulite laastutamine (laastudeks lõikamine). Juustunoaga saab neid muide väga mõnusasti nüsida, ainult lõpus läheb raskeks ja tekib oht sõrmed küljest lõigata. Kui laastud valmis, pane kõrvale.

IMG_6861

Kartulilaastud

  • kalapuljong
  • kookospiim
  • paar supilusikatäit tomatipüreed
  • soola

Puurisin-uurisin netist natuke kalalasanjede retsepte ja üldse lasanjekastmeid. Päris mitmel korral oli kastet korralikult redutseeritud, nii et pool vedelikust aurustus. Mis mul selle lasanje puhul natuke ebaõnnestus, oligi liiga palju kastet või liiga vedel kaste. Võtsin sügavkülmast varem keedetud kalapuljongikäntsaka (külmutatud, noh; kui ükskord terve kala fileerisime, siis keetsin sabast, peast ja muudest jääkidest puljongi) ja läratasin potti, kus ta siis aaaaeglaselt sulama hakkas. Tõesõna, aeglaselt. Peale purgijagu kookospiima (tegelikult kallasin liitrisest kookospiimapakist, aga umbes 2 dl võis olla), tomatipüreejäänused (olime vist pitsat teinud) ja tükiks ajaks hauduma. Eesmärgiks on mõnus kreemjas kaste. Maitsesta soolaga.

  • spinatipalle (külmutatud)
  • sibul
  • mitu küünt küüslauku

Spinat ja sibul sobivad kalaga samuti hästi kokku. Kasutan tihti külmutatud spinatit, mis on parajate portsjonitena pakis. Hakkisin sibula ja paar küüslauguküünt (sombusel ajal tasub iga päev neid pugida) ja praadisin kergelt õlis. Võiks öelda, et suisa hautasin madalamal kuumusel. Kui eelnevalt läbi ei kuumuta, võib liiga kibe jääda.

  • lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • hakitud paprikat
  • tükeldatud lõhefileed
  • mozzarella

Ostsin Nõmme turult mitu eestimaist lillkapsa- ja brokolipead, tükeldasin õisikuteks ja külmutasin väikestes plastkarpides (hea võimalus ka tülikaid plastkarpe taaskasutada, poest saab neid nagunii kogu aeg juurde), et talvel oleks hea kodumaist kraami võtta. Niisamuti leiab minu sügavkülmast alati ka hakitud paprikat, mis samuti karbikestega ära paigutatud, rääkimata siis marjakarpidest ja banaanidest… aga need asuvad juba teisel riiulil ning siia teemasse otseselt ei puutu. Tegelikult oli ka lõhe sügavkülmas olemas, kuna ostsime kord ühe suure ja hekseldasime väiksemaks, et oleks vajadusel olemas. Üleüldse on meil suur sügavkülm ja see oli ka külmkappi ostes peamine kriteerium, kui aus olla.

IMG_6859

Mingi putukas sosistas mulle kõrva, et jubelahe oleks ka need vetikalehed kasutusse võtta, mis kapis ootavad. Solarisest ostsin 50 norilehte, et vajadusel sushit vms. teha või niisama närida. Ka vetikad on mereannid ja mereannid on teadupärast igati hääd mineraaliallikad. Idee poolest saaks kasutada ka lasanjeplaatide asemel. Idee poolest… tegelikult ei soovita, sest lasanje lahtilõikamine muutus nende tõttu päris tülikaks. Aga… just selle ma klaasist ahjuvormi põhja esimese kihina paningi. Siis peale kartuliviilud, brokoli-lillkapsas, paprika, natuke lõhetükke, kulbiga kastet – esimene kiht valmis. Ja nii edasi ja edasi, kuni polnud enam midagi panna. Peale veel ohtralt kastet ja mozzarellat. Muu valge juust sobib ka. Või maitseks ehk natuke parmesanigi. Köömnetega Saida juust läheks siia ka oivaliselt! Siis läks kogu see kupatus ahju 180 kraadi juurde ja küpses pool tunnikest kindlasti. Lahtilõikamisel lasanje lagunes, sest nagu juba kirjutasin, tuli totakas mõte kasutada vetikalehti. Ärge nii tehke! Lõpetuseks ma ei teagi, kas tasuks seda üldse lasanjeks nimetada. Võibolla oli tegu lihtalt kala-köögiviljavormiga. Aga just nimelt “lõhelasanje” oli see sõna, mis mõte esialgu tööle pani. Teinekord uuesti ja paremini. Tihkema kastmega ja ilma vetikateta!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s