Retrohöngu!

Jah, just nimelt höngu, sest kohvik Retro asub Kuressaares, kus elul on pisut teine tempo ja õ-lainekesed on tõmmatud sirgeks ja hakitud kaheks. Kaheks mönusaks täpiks. Veebruari kolmandal nädalavahetusel otsustasime oma Saaremaa jooksu kiireima paari auhinna viimaks välja võtta: leidsin sobiva Lux Expressi kampaania, ostsin 5-eurosed piletid ülimugavas bussis ning vurasimegi mandrilt minema, et kohalikus spaas liguneda, vahelduseks ka natuke teises kohas trenni teha ja saaretoitu süüa.

Elu-olu

Retrosse tahtsin minna juba oktoobris, mil saare peal rekordeid tulistasin ning viimaks ometi normaalse tempoga võistlema õppisin. Siis oli Kuressaares jooksjate (loe: inimeste) kontsentratsioon niivõrd kõrge, et meie sinna kohvikusse ei mahtunudki. Pole ime, sest Tripadvisori edetabelis on see number üks. Reede õhtu suhtelises vaikuses jalutasime siis mööda lörtsiseid tänavaid keskväljaku poole, kus vaid mõned kuud tagasi finišikoridori sai kihutatud. Üldiselt näib, et siinkandis söögikohti on, kuid kas ka sööjaid? Retros igatahes oli enamik laudasid reserveeritud (mitte et tegu oleks hiiglasliku kohaga, mis pool Eestit ära mahutab), meil oli valida kahe vahel: kas istuda undava joogikülmiku kõrval või ronida seinal oleva teleka alla, kus kedrati “Nu pogodit”. Istutasime end teleka alla. Hääl oli maas ja tõtt-öelda seda multikat väga tähele ei pannudki, st segama ei hakanud. Atmosfäär oli hubane: laudadel kirjud lillelised laudlinad, siin-seal vanakooli esemeid nagu näiteks kummimänguasjad, hämar valgus, laual küünlake.

Magustoit

latte

Jah, ma söön magustoitu vahel enne pearooga, sest niiviisi on see seedesüsteemi suhtes kõige leebem. Mulle meeldib maiustada kohvijookide, eriti lattega. Kusjuures, suhkrut ei taha ma sinna kunagi, sest suur piimakogus teeb joogi juba piisavalt mesiseks. Esimeste asjadena saabusidki meie sinikirjule laualinale kakao ja latte. Loota võib, et Sanderi kakao oli ehk grammike parem kui see, mida ma praami peal seirasin (seal sai ise puru tassi kallata): suhkur kolmel kujul ja igasugu lisaaineid ka peoga peale puistatud. Esmase trennijärgse nälja sai selle kauni tassitäiega kustutatud ja seejärel hakkasime põnevusega ootama oma eelroogasid.

Eelroad

vutimuna

Marineeritud vutimuna

Kuna just päev varem panin kõrva taha selle tarkuse, et vutimunad ja -liha on väga puhtad, sest vutt on igasugu mürkide osas tundlikud, siis tellisin esimeseks ampsuks marineeritud vutimuna. Kui see üksik munake lilledega desserttaldrikul lauda jõudis, oli Sanderil päris hea teiselt poolt lauda oma Retros küpsetatud taluvöiga kahe leivaviilu tagant hõigata: “Noh, oled kindel, et leiba ei taha?” Pisike ja nunnu, aga ega ühe euro eest rohkem vast ei saagi (10 vutimuna maksab turul/poes vist muidu alla 2 euro siiski, polegi ammu ostnud).

leib

Retro omaküpsetatud leib taluvöiga

Õnneks oli ta piisavalt lahke, et seda kohevat ja magusa mekiga leiba jagada. Mmm, oli veel soegi. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse seda muna! Oli hää, aga padunäljastele ei piisaks. Oli tunda, et suhkrut oli selles leivas ka, aga loota võiks, et mitte nisu (eks vaatame, kas mul on hommikuks kõht suuremaks paisunud). Samuti pakkusid meeldivat äratundmist koriandriseemned. Otsustasin, et järgmise leiva rikastan koriandriseemnetega. Tõepoolest, ma ei pea neid ju ainult karriretseptidesse uhama. Üldjuhul troonivad minu leibades köömned, aga las siis olla vaheldust ka!

Peaampsakud

Tükk aega kaalutlesin, kas maiustada kõrvitsaorsottoga (röstitud juurviljad ja kitsejuust!!), kuid Saaremaal olles tuleks ikka kala kasuks otsustada (mitte et ma mandril midagi väga teisiti teeks, sest liha tellin haruharva ja siis samuti vaid kana).

suitsutuur

Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga

Tunnistan üles, et Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga oli ampsamist väärt. Kala oli pisut soolane, aga kõik muu kiiduväärt. Uurisin, et tuur on suur röövkala, kes elab rannalähedases merevees ning on Läänemeres haruldane. Õnneks oli aias kasvavast kraamist peale kartuli ka rohelist salatit, nii et ei olnud ainult kala-muna-kartul roog, vaid midagi hõrgumat. Rukola, spinat, redis, sibul – jah, nii on mõnus. Kartul oli hakitud pisikesteks kuubikuteks, nii et ära jäi ka kuiva kartuli järamine, sest need tükid olid mahlased. See müstiline vaht taldrikul tuli 64 kraadi munast – vedelast kooreta keedumunast, mis oma voolava kreemisusega ka kastme rolli täitis. Ma olen igasuguste tooreste munade osas tavaliselt skeptiline, aga maitses! Sõin terve taldriku mõnust mõmisedes tühjaks.

burger

Haugiburger

Sanderi haugiburger (valikus oli ka lambalihaga variant) oli rikkalik ning just selline, millest iga burgeritegija õppust võiks võtta. Taldrikul oli ka kuhjaga salatit, nii et sai ka köögiviljanormi täidetud. Mina isiklikult jätaks ära selle valge saia ja katsetaks kasvõi rukkiga (tuleb välja, et minu kehale nisu ei meeldi, võtan hoobilt mitu kilo juurde) või asendaks vähemalt täisterakukligagi. Aga kõik muu oli võrratu. Paar paksu ahjukartuli viilakat, kogukas haugikotlet… loodame, et sinna siis riivsaia ei peidetud!

Teenindus

Kaks sõna siis teenindusest ka. Toidud olid meeliülendavad, nii et võib inimliku faktori unustada, kuid sedagi tasub meeles pidada. Tore, soe ja sõbralik! Tundsime, et oleme sinna oodatud. Lõpuks valmistas üllatuse ka arve serveerimise viis: tšekk plekist konservikarbis. Lõbus! Õnneks seda avajaga urgitsema ei pidanud. Vaatasin, et kõrvallauas oli mingi säärane huvitav eelroog tellitud, kus pidi esmalt ise konservi avama. Kahtlustaks, et marineeritud angersäga konserv omaküpsetatud leiva ja kartuli-kodujuustu salatiga.

arve

Arve on seal sees

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s