Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s