Mis tunne on olla “erivajadustega”?

Hoiatus: tegu on pisut vinguva postitusega, aga otsustasin, et parem on natuke frustratsiooni välja elada, kui endasse koguda.

Mida sügavamale ma toitumisteemasse kaevun ja juurde õpin, seda enam hakkan ma sööma teistmoodi kui nn. keskmine eestlane, kelle päevapraad koosneb tingimata lihast ja kartulist. Igaüks teab muidugi ise, kuidas ta sööb ja mida ta teeb, aga kuna enamik toidukohti näiteks minu töökoha vahetus naabruses on enam-vähem koolisöökla tasemel, siis pean tihti tõdema, et ei olegi justkui midagi süüa. Ma ei taha ülitöödeldud toitu (lihapallid) ega liigselt piimatooteid (mul pole talumatust, seega natuke söön), sest neist tekib mul raske olemine. Toit peaks andma energiat, mitte muutma uimaseks. Paraku näib olevat norm, et kõht süüaksegi 100% täis ja kohe pärast lõunat ongi vastupandamatu soov pikali visata ja leiba luusse lasta. Kui ma teen ise toidu kaasa ehk söön seda, mis minu kehale kõige enam meeldib, siis tunnen ma pärast söömist, et sain energiat juurde, sestap on ka väljassöömisi vähemaks jäänud.

Mida ma siis otsin? Palju köögivilju, puuvilju, kvaliteetset täisteravilja (nt täisterapasta, mitte ülipehmeks keedetud nisumakaron), õlikastmega salateid (peab tõdema, et enamikes kohtades peetakse salatiks üht väikest hiina kapsa lehekest, mil üldse kastet peal pole), värskest toorainest valmistatud toitu, hingega toitu (poetoidu puhul on tihti tunda, nagu oleks see toit juba “surnud”, sest pole seda värskust)…

Kahjuks ei leia alati seda, mida vaja. Tõtt-öelda tõden juba kerge ärevusega, et kui varem mulle meeldis külas käia ja just toit oli see põnevust tekitav komponent, siis nüüd ma natuke kardan küllaminekut, sest “äkki seal pole midagi süüa”. Sestap võtan ise mingid puuviljad, suupisted või kasvõi koogigi kaasa. Kõige sagedamini viingi näiteks hummust ja dipitavaid köögivilju ning need süüakse ära ka. On juhtunud selliseid üritusi, kus ongi klassikaline “Eesti sünnipäevalaud” ehk kartulisalat, liha, kartul, kuumutatud hapukapsas, erinevates paneeringutes kala, igasugu magusat jne. Värskeid köögivilju, nt salati kujul või niisama närimiseks kohtab harva. Lauas istudes söön ikka, aga päris mitu korda on pärast olnud väga halb olla. Kõht valutab, on kinni, keerab, toit tahab hakata üles tulema, järgmisel päeval on pohmaka tunne. Tavaliselt söön siis kodus järgmisel päeval peamiselt hapukapsast ja värskeid marju-puuvilju. Mõne päevaga hakkab kõht taas läbi käima ja… tuleb välja eriti haisev jama.

Võib öelda, et ma olen toidu osas pirtsakas, aga ma tõesti ei taha, et mul iga kord pärast söömist on paha olla. Nii ei saa ju elada ega trennigi teha. Poeski käies tuleb masendus peale, sest raske on leida normaalset leiba ja paljud letid on minu jaoks üpris mõttetud, kuna sealt pole midagi hamba alla võtta. Vahel ongi tunne, nagu oleks mul toidu osas mingi “erivajadus”, sest erinen keskmisest ega soovi seda, mida laialt pakutakse.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s