Caturday kassikohvik ja kasside elust Tais

20161202_131413

Võiks ju arvata, et pärast reisi Taisse ja üht kokakooli kirjutan vaid nuudlitest/riisist ja maitseküllastest tai roogadest või postitan ilastamapanevaid pilte küpsetest, värsketest puuviljadest. Ei, alustan hoopis teisest otsast, viimasest päevast, mil hakkas vormuma mu uus kirg – kassikohvikud! Vahemärkusena nii palju, et tai toit tõepoolest ongi imeline ja odav ning lähiajal proovin ka sellele rohkem tähelepanu pühendada. Esmalt aga… tai kassid!

Kes omab Tais kasse?

Meie reis algas Bangkokis, kus veetsime 2 päeva, et seejärel põhja põrutada ja reisi lõpuks uuesti natuke Bangkokis olla. Esimeses hotellis lugesime infovoldikust, et kassid (ja koerad) on seal maal “vabad”. Täpselt nagu Türgiski. Teisisõnu, kassidel omanikke pole ja nad peavad ise hakkama saama. Hotell aga väitis, et nad püüavad kasse ja saadavad neid kuhugi kloostrisse munkade juurde elama. Tänavapildis kohtasime kõhnasid ja halvas seisukorras kasse. Enamikel oli silmadega mingi jama. Mõnes paigas oli neile toitu jäetud, sageli oli tegu värviliste ebakvaliteetsete krõbinatega. Kohati nägime ka kaelarihmadega kasse, kes siiski kellelegi kuulusid. Pakse kasse praktiliselt polnudki.

20161202_122836

Caturday kassikohvik

Chiang Mais sõime ühe hommikusöögi Taa Peng Cat kohvikus, kus kohapeal küll kasse polnud, aga mõnevõrra kohtas kassitemaatikat. Seejärel möödusime ratastega Catmosphere’ist (oleks teadnud, kes seal sees on, oleks läinud!) ja Chiang Rais põikasime korra Cat’n’Cup kohvikusse, kus nägime kassegi ringi jalutamas. Sealt jäigi tiksuma idee (läksime bussile, polnud aega jääda) hakata üle maailma eri kassikohvikuid külastama. Selliseid, kus on päris kassid. Selliseid, mille nimes on “kass” (oojee, Nõmme Kassikohvik ootab). Selliseid, mis kasutavad kujunduses kassitemaatikat. Keda need kogemused huvitaksid? Kassisõpru! Ja mulle endale meeldib, kui mul on mingi missioon, mingi kergelt napakas kinnisidee. Kiire guugeldamine informeeris, et esimene kassikohvik avati Taiwanis (olgugi et mingid legendid väidavad ka, et esimene oli Austrias ja Lenin oli selle püsiklient), kust see trend levis kiirelt Jaapanisse. Jaapanis elavad paljud inimesed väikestel pindadel, kuhu loomad ei mahu, nii et säärane kohvik on igati teretulnud, kui tahad kuskil oma loomaarmastust väljendada. Bangkokiski pidid enamik külastajaid olema jaapanlased. Ühtekokku leidsin Bangkokist 3 töötavat kassikohvikut. Ja seda viimasel päeval, mil õhtul ära lendasime! Nojah, nagunii lähme veel tagasi, Aasia on liiga äge, et seal mitte käia. Valisin välja selle, mille nimi kõige enim meeldis ja mis asus mugavas kohas: Caturday. Mitmed kohvikud olid tegevuse lõpetanud. Ei tasu ära?

Esmamuljed

Hotell paiknes meil BTS Skytraini ehk kõrgel rööbastel sõitva ühissõiduki (mis ei jää ummikutesse nagu enamik Bangkoki sõiduvahendeid) jaama lähedal. Sealt sõitsime otse Rachathewisse. Kui õigest väljapääsust väljuda, näeb silti kiirelt. Me väljusime pisut kaugemalt ja uitasime natuke, aga vähemalt olime õigel pool 8-realist maanteed… Tõeline kassisõber hakkab rõõmust kilkama juba kohviku ukse taga, sest seal on pilte kassidest. Caturday maskotiloom on midagi grumpy cat‘i laadset, aga kuna ta on kass, on ta ikka nunnu. Kohviku näeb väljast välja umbes selline… Mina ega teenindaja muidugi iga päev seal ees ei seisa.

20161202_122946

Ega nii lihtsalt asjad muidugi käi, et astud sisse ja kukud kasse käperdama. Algul on väike eesruum, kus tuleb ära võtta jalanõud ja pesta käed. Igati hea mõte! Lisaks on seinal väga palju pildikesi kassidega ja hunnik rahatähti. Praktilise poole pealt leiab sealt riiderullid, millega lahkudes üleliigsed karvad eemaldada.

20161202_123118

Reeglid, reeglid, reeglid

Kassid on tundlikud olevused, keda ei või niisama väntsutada ega oma suva järgi sülle võtta. Kriimustada saades saab üldjuhul vaid ennast süüdistada. Caturdays olid reeglid kindlalt paika pandud ja tegelikult on need head. Arvestades, et külastajaid käib terve päev (12-21 avatud), saavad kassid paraja “koormuse”. Muidugi, kassid võivad mööda turnimispuid lae alla pageda või isegi päris peitu minna. Need, mis esmapilgul nägid välja nagu katkised telekaekraanid, olid tegelikult kasside peiduseinaks (tean, et see kõlab imelikult). Nad sisenesid kuskilt külje pealt ja hoolega vaadates võis neid läbi ekraanide piiluda. Ekraanide peal oli aga silt “do not open”.

20161202_123325

Toit, inimtoit

Kassidel oli siin-seal krõbinakausse ja joogivett ning menüüst oli võimalik tellida ka kassimaiuseid või vitamiinipastat, mida karvastele sõpradele pakkuda.

Enamik menüüs olevaid toite olid aga inimestele. Tai üldist taset arvestades oli tegu kõrgemate hindadega, kuid Eesti mõistes täitsa normaalsetega. Kõik hinnad lõppesid number 8-ga. Miks? Sest sellele numbrile saab väga kergelt saba ja kõrvad lisada, et see kenasti kassiks moonduks. Muidugi olid kõik 8-d menüüs kassideks kujundatud. Tellisin vikerkaarevärvilise koogitüki ja Sander võttis spinatiroa juustuga. Hinnad 138 BHT ehk 3,6 eurot/tk. Eks igasugu koogid ja muud läänelikud road ongi kallimad kui kohalikud riisi/nuudliroad, mis jäävad 1 euro kanti (ka siis, kui sisaldavad külluslikku peotäit mereande).

20161202_124400

Nonii… vikerkaarevärviline kook? Jah! Salamisi lootsin, et ehk on kihid värvitud sama looduslikul viisil, nagu me kokakoolis riisi värvisime (lilledega). Teisest küljest, see nägi lihtsalt nii äge välja, et korraks otsustasin tervislikkuse faktori kõrvale jätta ja selle imeteose ära proovida. Kook koosnes hunnikust õhukestest pannkookidest, mille vahel mõnus kreem. See kook oli nii pehme ja hea ning maasika toormoos täiendas seda ideaalselt, et tahan isegi midagi sarnast proovida. Ahjaa, nagu pildilt näete, siis meie võõrustajaks oli kass Clyde, olgugi et temast oli väga ebaviisakas mitte lauda ilmuda. Igasugu muud kassid tiirutasid küll ringi ja üks nuusutas mu kookigi.

20161202_125822

Sander oli soolase peal. Spinat kaetud juustuga ja küpsetatud on küll lihtne, aga üllatavalt maitsev roog. Ütleme nii, et toidu kvaliteediga jäime väga rahule. Ja tundus, et köögipoolele kassid ligi ei pääse. Laua juurde tulid ikka nuusutama. Seda enam, et lauad on madalad ja enamik külastajaid istub põrandal, et kassidele kättesaadavamad olla.

20161202_131020

Melu

Kassid magavad palju. Keskpäeval meie kodused mustikud põõnavad mõnuga ja kui harva sellisel ajal koju satume, vaatavad meid nagu tulnukaid. Või tähendab, ei vaata, magavad edasi ja silm ka ei pilgu. Caturday kassipere oli nii ärkvel kui unes ja ringisebijaid jagus. Paari kassi nägime ka hoogsamalt mängimas. Seal olid ka mõned mänguasjad. Muidugi huvitusid kassid rohkem suvalisest pappkarbist, kilekotist ja iseäranis ühest kinkekotist, mille ümber koosolek püsti pandi.

Kassid

Näib, et mitmed kassid olid mingit tõugu. Suur volask (punase vestiga) peaks Maine Coon’i alla minema. Nägin ka mitut taksikoera sarnast kassi, kel lühikesed käpakased: munchkin, tõug, mis tekkinud geneetilise mutatsiooni tõttu. Paari “tavalist” kassi nägi siiski ka, kuid domineerisid lömmis ninadega pärsia kassid. Ma ei tea, kust nad pärit on, aga tõukassid vast otse tänavalt ei tule. Ma pole just lömmis ninadega kasside fänn, aga Caturday lömmid olid päris vahvad tegelased, kes aktiivselt suhtlesid. Leidsin ka ühe pisikese leopardi, kel oli eriti siidine karv.

Huvitaval kombel olid  mitmed kassid riidesse pandud. Kui vaadata Caturday Facebooki pilte, siis kannavad nad iga päev erinevaid hilbukesi. Mina isiklikult kasse väga ei riietaks. Nojah, on nunnumad, aga nii mõnigi nägi lausa kurb-totter välja.

20161202_125633

Sinine printsess

Aga kus nad pissil käivad?

20161202_132220

Kassid ei tegele vaid söömise ja magamisega, neil on aeg-ajalt vaja ka kastis kraapida. Ringi vaadates ei saanud esiti arugi, kuhu kastid peidetud on. Ilmselgelt ei saa need olla kohvikuruumis, kus inimesed söövad. Mõistatus sai lahenduse siis, kui inimeste tualetti suundusin. Selle kõrval asus väike luugike, mis ilmselgelt kassivetsu juhatas. Inimestel ei tasu sinna trügida, patrullikass peksab välja.

Muide, inimeste tualetis oli vahva pilt Mona Lisast koos kassiga, aga ma ei hakanud seda jäädvustama. Muidugi oli Sanderi esimene küsimus pärast seal käimist, kas ma ikka vetsus pilti ka tegin.

Nänni kah

Iga tulihingeline kassisõber jääb tõenäoliselt pikalt ka kohvikus müüdavat nänni silmitsema. Kuidas siis minagi teisiti sain? Kruusid, tassialused, kleepsud, märkmikud, T-särgid… kõiksugu tarbetut kraami. Viimaks veensin ennast, et ma tõesti pean kulutama 13 eurot kassipõllele. Ei, Miu ega Mjauki seda kandma ei hakka, see on ikkagi mulle. Kaua ma seda igiammu suvaliselt auhinnamängult Tosta rösteripildiga põlle ikka kannan? See pole isegi mitte ilus! Põll kotis, rahakotid mõnevõrra tühjemad (aga meel hea, sest sellest rahast saavad ka kassid süüa), läksime otsima oma viimast tai massaaži Tai kuningriigi pinnal, enne kui taaskord Terminal 21 suurepärasesse toiduvalikusse uppusime ja pisut hiljem Suvarnabhumi lennujaama hiiglaslikkust kiruda saime.

20161202_131731

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s