Jaanipäeva jäägipirukas

Jaanilaupäev – üüratu söömispüha, millest paljud pahatihti järgmiseks hommikuks suurt midagi ei mäleta. Sestap ongi see mulle üpris vastukarva üritus olnud. Tõtt-öelda istuksin suurima heameelega lihtsalt raamatuga teki all. Muidugi meeldib mulle süüa, ma lausa armastan (kvaliteetset) toitu. Muidugi meeldib mulle ka sõpradega kokku saada. Ja sama palju meeldib mulle üksi-kaksi olla. Šotimaa küngastel üksi jalutades adusin, et päris üksi olemine on minu jaoks suisa hädavajalik. Aeg-ajalt. Eks seepärast ei meeldi mulle ka meeskonnaalad ning eelistan tihti just üksi jooksmist.

Jaanide juurde tagasi tulles… mulle on juba aastaid vastumeelt sellised jaanipeod, kus end pildituks juuakse. Olid juba siis, kui ma veel nii tõsiselt trenni ei teinud. Iga tulihingeline trennitegija teab ju, et töövabad päevad on kõige hinnalisemad trenniajad ning end täis juues/sisse magades vms. läheb ka trenn tõenäoliselt aia taha. Trenni tahaks ju ikka minna puhanud keha ja värske vaimuga. Nojah, vahel on just trenn see, mis igapäevaelu hägust ja udust välja aitab tuua, nii et alati ei pea päris värskena minema. Tänane kerge sörk oli just see, mis võõral padjal magamisest kangeks jäänud kaela ja tuikava pea päästis (ei ole pohmakas, vaid seesama padjavärk ja unerütmi häirumine). Külas olles olime tavapärasest kauem üleval ja ärkasime ka hiljem, et siis üheskoos lõmmikut (lõuna+hommikusöök – nägin seda geniaalset sõna ühe kohviku kodukal, parem kui ingliskeelne brunch) nautisime.

Jaanid olid vaiksemat sorti. Väikses seltskonnas ja isegi ilma lõkketa. Samas, nalja sai ja süüa muidugi mõista samuti. Tol reedel tabas mind ootamatult suuremat sorti kokkamispisik ja inspiratsioon (vaba päeva õnnistus), mis viis mu Pääsukesse pikka järjekorda seisma ja parimaid köögivilju ostma. Vahele väike 50-minutiline jooks ja seejärel sukeldumine köögiellu: banaani-šokolaadijäätis ja avokaado-kohvijäätis kiirelt blenderis valmis ning jäätisemasinasse, kurgi-lõhe-tillišuši, kurgid purkidesse hapnema, paprikahummus, mõnusad värsked kevadrullid… Tõele au andes: rullitavate toitude juures oli abikaasa abiks: šuši ja kevadrullid ja plökerdasime neid koos köögilaual teha. Päris head tulid! Šuši selline mõnus suvemaiguline: lõhe, värske kurk, till. Kevadrullid meeldivalt köögiviljased: õrn kapsaleht, riisinuudlid, paprika, roheline sibul riisipaberis. Viimaks asutasime end siis ratastega minekule: umbes 18-kilomeetrine retk läbi metsa ja põldude… Kuusallu. See oli otsetee. Tagasi tulime juba paar kilomeetrit pikemat, aga kiiremat maanteed mööda.

20170624_233117

Selles postituses tahtsin jagada aga jäägipiruka retsepti. Pärast jaane koju jõudnuna tabas mind taas söögitegemislaine ja seekord tiksus peas mingi piruka- või küpsetiseidee. Pärast rattasõitu kerge sörk kodulinnas, lõpetuseks poest läbi, pärm ja või kaasa ning koju nuputama. Jahu oli üpris vähe, seda ei hakanud ostma ka, kuna tulime poest ju sörgiga tagasi ja olnuks ebamugav tassida. Niisiis… suurt kuklilaari ega uhkeid saiapalmikuid teha ei saanud. Lappasin isa kingitud küpsetisteraamatut, kus on väga mõnusalt ka mitmed põhiasjad  ja nipid lahti seletatud. Vaikselt vormuski idee, millest sai hiljem allolev pirukas. Täidise osas kiikasin külmkappi: šušist ülejäänud riis, kevadrullide poolik paprika, rohelise sibula varred (tahtsin kevadrullideks natuke osta, aga Pääsukese onu annab palve “kimbuke sibulat” peale alati mingi eriti suure lahmaka, nii et seda oli kapis palju üle), kes-teab-mis-ajast kapis luurav juust (ühe riivjuustu, mis nagunii kohutavalt maitses, viskasin ära, sest oli hallitama läinud, kuigi “parim enne” lubanuks nagu sel veel kuu aega kapis elutseda), pajaroast üle jäänud suvikõrvitsa jupike, küüslauk ja sibul, mis mingis koguses alati olemas. Oli nii mõndagi!

Tainas

  • 25 g presspärmi
  • soola
  • 1 spl suhkrut
  • 100 g võid
  • vett
  • 4-5 dl täisteranisujahu
  • köömneid
  • pitsaürte (mul oli basiiliku, päikesekuivatatud tomati ja küüslaugu segu)

Täidis (mis iganes kappi seisma on jäänud ja veel ei haise ega ela)

  • keedetud riisi/riisiputru (meil äädika-suhkru-soolaga segatud šuširiis)
  • poolik paprika
  • suvikõrvitsa jupp
  • 2 šalottsibulat
  • paar küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • mitu vart rohelist sibulat
  • juustukontse
  • vajadusel soola

Sega pärm suhkruga ja lase sel “sulada”. Samal ajal sulata ja jahuta või (ise kasutan kuumakindlat klaaskannu, mille panen restiga pliidiplaadi kohale). Sega jahtunud või pärmi-suhkruga, lisa jahu ja nii palju vett, et tainas poleks liiga kuiv, aga ka mitte vedel. Õige pärmitainas lööb kausi seinte küljest lahti. Maitsesta soola, köömnete ja ürtidega. Kata tainas kinni ja jäta sooja kohta kerkima. Ideaalis kerkib see kahekordseks, reaalsuses vaid natuke. Kui kasutad täisterajahu asemel osaliselt tavalist nisujahu, kerkib see muidugi paremini. Mul oli kapis vaid täistera.

Haki täidise ained. Kuumuta pannil õli, prae sibulat, küüslauku ja suvikõrvitsat, kuni need on pehmed. Sega teiste osistega. Riivi täidisesse juust, vajadusel maitsesta kogu massi soolaga.

Jaota tainas kaheks. Rulli pool küpsetuspaberil õhukeseks. Laota peale täids. Rulli laual/silikoonmatil (sinna ei jää kinni ka) teine osa lahti ja aseta täidise peale. Vajuta ülemine taignatükk alumise (servad) ja täidise (keskosa) külge. Soovi korral määri õli/või/vee/munaga. Küpseta 25-30 minutit 190 kraadi juures. Kõrvale võid serveerida mõnusa värske salati. Pildil on tomati-kurgi-kapsa-rohelise sibula-kõrvitsaseemne salat rohke oliiviõliga.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s