Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s