Ma ei suutnud teda päästa

Lapsepõlve, aga ka noorusaja kogemused kujundavad inimest vägagi palju. Ma mõtlen aeg-ajalt oma lapsepõlvele ja kohati ei saagi aru, kuidas minust sai selline inimene, nagu ma praegu olen. Kuidas sai minust suur toidusõber? Kodus sai alati sooja toitu, aga filigraanset kokkamist nii väga ju ei olnud. Mingi sisemine loometung ärgitas toona just mind uusi ja ägedaid retsepte katsetama. Uudishimu pani mind vanaemalt lihavõteteks tehtud kohupiimapontšikute retsepti küsima ja temaga koos neid usinalt meisterdama. See olin mina, kes oma untsuläinud lasanjekatsetustega (toona oli Garfield populaarne) õel tükiks ajaks lasanjeisu ära võttis.

14-aastaselt soovisin sünnipäevaks ja jõuludeks kokaraamatuid. Ei, isegi varem. Juba 2001. aastal on küpsetiste raamatusse kirjutatud mulle pühendus. Siis olin 13. Pühendus on issilt ja kui ma seda põhitõdesid sisaldavat raamatut vahepeal riiulist haaran, vajub vahepeal lahti ka see pühendusega esileht. See pigistab peaaegu alati silmanurgast paar pisarat välja. Ta soovis, et ma leiaksin ka kibedamatel aegadel sellest raamatust midagi head…

Toit on alati mu sõber olnud ja mingil hetkel hakkasin ka tervislikkusele suuremat tähelepanu pöörama. Mul pole õrna aimugi, kust see tuli. Mõneti ehk siiski emalt, kes aeg-ajalt meile nõgesesmuutit tegi ja taldrikule toidu alla küüslauku peitis. Õppisin isegi treeneriks ja aastaid hiljem toitumisnõustajaks. Tõtt-öelda treenerite koolituse toitumisosast mulle väga palju kasu polnud. Kuna arvati, et kõik nagunii teavad toitumisest kõike (kahjuks väga laialt levinud arvamus), aga ausalt öeldes ei teata ikka midagi. Alles süvendatult toitumisnõustamist õppides ja hiljem täienduskoolitustel käies mõistsin, kui vähe ma teadsin ja kui palju saab veel juurde õppida. Õpin siiamaani.

Ma ei räägi sellest palju, aga juba 6 aastat on mul olnud vaid üks vanem. Täiesti kummaline, kui kiirelt aeg lendab. Oleks nagu eile olnud, kui selja ulgudes vastu radiaatorit toetasin ja minust väljus nii õõvastav hääl, et kasski tuli uurima, kas minuga on kõik korras. Need jaanuarikuu päevad möödusid veidras udus. Magama nutmine, lumises looduses uitamine, tema nimi Pärnamäe kalmistu tablool. Vahel, kui meelde tuleb, kisub kibeda pisara välja. Olen sellest nii- ja naapidi ka kirjutanud. Isast, kes suri 46-aastasena, sest ta ta polnud aastaid korralikult, õigesti, toitunud. Isast, kelle puhul sai kõik lumepallina alguse ülekaalust. Sellisest pealtnäha väiksest asjast, millele inimesed esialgu tähelepanu ei pööra. Ah, suva, ülekaal, olen natuke pehmem, mis see mulle ikka teeb. Normaalsuse piirid nihkuvad pidevalt kaugemale. Inimene tundub endale järjest paksemana ikka veel vastuvõetav. Ei vaja muutusi. Siis ütleb tervis üles. Diabeet, neerud, süda, mis iganes. Kaua see keha seda jama kannatama peab?

Ma ei suutnud teda päästa, sest ma ei üritanud piisavalt. Nüüd ma üritan. Nüüd olen ma teadmisi kogunud ning suudan asjale hoopis teisest küljest läheneda. Ehk kellegagi õnnestub. Ülekaal ei ole inimese normaalne olek, see on ohtlik.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s