Mina ja toit

Toit on mu sõber olnud juba aastaid. Juba üpris noorena lunisin ema, et ta mulle söögitegemist õpetaks ja olin tohutult uhke, kui veekeetmisega hakkama sain. Vanaema põllesabast sikutamine andis mulle oskuse kohupiimapontšikuid teha. Ma ise olen muutunud ja nii on ka mu sõber edasi arenenud. Kunagi olin meister pärmitaigna peale ning õppisin usinalt lasanjet tegema.

Nüüd huvitun pigem alternatiivsemast toidust. Olen proovinud toortoitu ja sealt mitmedki nipid üle võtnud, näiteks teen suurima heameelega toorkooke. Suhkur hakkab vaikselt mu menüüst ära kaduma, selle asendan vastavalt retseptile banaani, datlite või rosinatega. Suur lemmik on ka mesi, aga sellele kuumutamine eriti ei meeldi. Mulle meeldib väga palju ise teha, sest siis saan kindel olla, et söön head ja puhast toitu, mis ei kubise mingitest kahtlastest lisanditest. Teen ise (banaani)jäätist, šokolaadi, leiba. Mitte küll kogu aeg, aga võimalikult palju. Nisujahu minu retseptidest ei leia, üldiselt üritangi nn. tavatoitudele tervislikumaid alternatiive leida. Vahepeal uitasin teraviljadest päris kaugele, kui paleotoitumist avastasin, aga nüüd on rukis, oder ja tatar mu menüüs taas aukohal.

Ja mina? Mina olen pidevalt edasi arenev ja uudishimuga maailma ahmitsev naine. Huvialad on varieerunud seinast seina, toit on aga alati oma kohale, ülimalt olulisele, jäänud. Praegusel eluetapil käib see käsikäes tai massaaži, oma ettevõtte, pikamaajooksu, kasside (Kassiabi), tõlkimise, looduse, burleski ning loovkirjutamisega. Olen uuele avatud ning seega võtan hea meelega osa ka koolitustest.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s