Maisijahust sidrunikeeks

Olime 10.-26. märtsil Portugali lõunaosas jooksulaagris, mis tähendas, et päevad möödusid ohtralt jooksukilomeetreid neelates, teistele jooksjatele massaaži tehes, kergelt päikse käes praadides (ma pole suurem asi päevitaja), lõunaund magades ja iseendale kokates. Alpinuse hotellis, mis asub Acoteiases, on mõnusad suured korterid. Meie 1 elutoa, 1 magamistoa, vannitoa ja avatud köögiga korter oli ruutmeetritelt suisa sama suur kui meie Eestimaa pesa. Kuna me otsustasime hotelli buffee-restorani vältida nagu tuld, siis tegime ise süüa. Tulevikus tuleb võibolla siiski ka hotelli köögi toitu tarbida, aga sel juhul mõistusega, st. kuhjata taldrikule palju köögivilju ja kala. Lootsin, et buffeest kaarega mööda kõndides olen ülesöömisele ja kaalutõusule immuunne. Aga ei. Trenni sai tehtud nii palju, et kõht oli kogu aeg tühi. Tõenäoliselt sai libastumisel oluliseks see hetk, kui hotell pani alla fuajeesse tasuta jäätisetopsid, mida piiramatult kaasa võis ahnitseda. Ja see karamellijäätis oli kohvimaitseline!! Tõeline nõrkus!

Esimesel treeningnädalal mäkerdasin kaarobiküpsistega, mille abikaasa küll kahe suupoolega kiirelt sisse vohmis, aga mis mulle piisavalt muljet ei avaldanud, et blogisse jõuda. Instagramist on näha küll foto, kuidas ma mökerdatud kätega naeratan. Päevake hiljem leiutasin aga koheva ja mõnusa sidrunikeeksi, mis niiske toorjuustuglasuuriga või näiteks sidrunimahlast läbiimbununa olnuks veelgi ägedam, aga oli ka oma ehtsas lihtsuses üpris hea. Boonuseks veel gluteeni puudumine, kuna kasutasin maisijahu. Pool sõime ise ära, ülejäänud poolega jõudsin basseini äärde sõpru toitma.

Esiti hakkas mind kummitama mõte nn. “pound cake‘ist”. Ehk siis sedasorti keeksist, kus iga koostisosa on ühe naela jagu ehk umbes-täpselt 450 grammi. Tõtt-öelda ma midagi väga mõõtma ei hakanudki, tassidega natuke möllasin. Jahu läheb mahuliselt rohkem, kuna see on kohevam kui näiteks margariin ja kaalub vähem. Viimaks kallasin jahu vist isegi pisut juurde, et tainas liiga vedel ei jääks. Igatahes leiab allpoolt ühe õnnestunud koogi õpetuse!

Mõõtmiseks võta “keskmine” tass, selline, mis mahutab umbes 2,5 dl.

Maisijahust sidrunikeeks

Maisijahust kollane sidrunikeeks

Osised

  • 5 muna
  • 0,5 tassi maitsestamata jogurtit
  • 0,5 tassi sulatatud margariini/võid
  • 2 suurt sidrunit
  • 0,5 tassi kookoshelbeid
  • 1,5 tassi maisijahu
  • 1 tass demerara või roosuhkrut
  • 2 tl küpsetuspulbrit

Sega omavahel kookoshelbed, maisijahu, küpsetuspulber. Vahusta muna suhkruga kohevaks. Lisa munavaht kuivainetele. Seejärel lisa sulatatud rasvaine. Sega ettevaatlikult, et munade kohevust mitte kaotada. Pese sidrunid hoolikalt. Riivi koor, lisa taignale. Pressi välja mahl ja lisa samuti keeksitaignale. Kalla ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit või kuni see on pealt kuldne.

Juhtumisi elust

Koogitaigna sain valmis ja vormi just selliseks ajaks, mil igapäevased külalised – koristajad – saabusid. Lükkasin keeksi ahju ning lahkusime korterist. Siis algas meil mõlemal ka massaaž, nii et ka massaažikliendid said koogi meelitavaid lõhnu tunda. Vahepeal pidingi tai massaaži improviseeritud “matilt” (kokkumurtud tekk) püsti hüppama ja ahju välja lülitama.

Kookos siin ja kookos seal: üks parimaid kooke üldse

8. märtsil ei tähistanud ma niivõrd naistepäeva kui oma sünnipäeva järellainetust. Minu sünnipäev? Sel aastal üks eriti tähtis päev enam-vähem tervele Eestile, sest samal ajal toimusid ka valimised. Pärispäeval, 3. märtsil käisin ise 30-kilomeetrisel jooksul ning võõrustasin pärastlõunal peret. Kõige esimene sünnipäevaüritus oli toimunud aga juba 1. märtsil, mil Sparta jooksjatega CrossFiti trenni proovisime ja hiljem end lauamängudega lõbustasime. Järellainetus jõudis kohale aga 8. märtsil, mil paar Haapsalu viisiku sõbrannat (4 klassiõde + mina) külla tulid. Avasin enam-vähem esimest korda Inglismaalt ostetud karride raamatu ning kostitasin külalisi india roogadega, püüdes samas aga vürtsidega pisut koomale tõmmata. Ega kõik pole minusugused vürtsifännid. Magustoiduks vorpisin valmis süsivesikuvaese kookoskoogi, mille vahel eriti kreemjas kookoskreem. Ilmselgelt meeldib selline kook inimesele, kellele meeldib… kookos. Ja mina olen just selline inimene. Siis, kui kooki serveerisin, olime neljakesi ning kõik võtsid teise või kolmanda tüki. Imeline!

Internetist leitud retseptis oli esiti magusainena kasutatud erütritrooli. Kuna ma pole jõudnud kappi veel korralikult suhkrualternatiive varuda (ei leidnud ei Prismast ega e-Coopist sobivat) ning Kehra Konsum mind selles samuti ei aidanud, kasutasin magusainena nii kookospalmisuhkrut kui ka steeviat. Steevia on imeliselt magus, aga ka väga tugeva maitsega. Eelistan seda pigem natuke kasutada ja juurde tavalist suhkrut vms lisada, et maitse üle ei käiks. Kui suhkru asemel ksülitooli või erütritrooli kasutada, saab palju süsivesikuvaesema koogi. Samas andis see karamelline suhkur koogile eriti hõrgu maigu. Asendasin osa kookospiima ka kange kohviga, et oleks põnevam maitse.

Kogustest: võta 1 keskmine tass, millega mõõta, saad õiged vahekorrad.

Pilt on kohutav, suures söömistuhinas oli meeles vaid telefoniga klõps teha (fotokas oli tööl nagunii).

20190308_210055.jpg

Osised

Tainas

  • 0,5 tassi kookosjahu
  • 5 spl kookospiima
  • 5 muna, valged ja kollased eraldi
  • 0,5 tassi kookospalmisuhkrut või erütritrooli
  • 0,5 tassi (125g) võid
  • 1 dl kookoshelbeid
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 0,5 tl soola

Kreem

  • 1 spl kookospiima
  • 2 spl kanget kohvi
  • 250g toorjuustu
  • 0,5 tassi pehmet võid (hoia külmikust väljas)
  • natuke steeviat
  • 1 spl kookospalmisuhkrut

Kaunistuseks

  • kookoshelbeid

Eelkuumuta ahi 200 kraadini ja pane ahjuplaat küpsetuspaberiga valmis. Vispelda pehme või ja suhkur kausis kohevaks. Lisa munakollased, kookospiim, kookosjahu, küpsetuspulber ja sool. Sega korralikult. Teises kausis löö munavalged vahtu. Lisa vahustatud munavalged ettevaatlikult ülejäänud taignale. Liialt segades kaotad nende õhulisuse, nii et kannatust! Kalla tainas plaadile ja küpseta 20 minutit, kuni see muutub kuldpruuniks. Lase maha jahtuda.

Kui tainas on jahtunud, lõika kook keskelt pooleks ja (eeldusel, et see on üpris paks tainas) ka kaheks kihiks. Kokku peaks siis olema neli koogikihti, mille vahele kreemi määrida. Kui juhtus õhem kook tulema, siis ära hakka kihtideks lõikama, lao pooleks lõigatud koogi kihid kasvõi ülestikku. Piisab sellestki.

Kreem: sega kõik koostisosad kokku. Määri kreem koogikihtide vahele. Raputa peale kookoshelbeid. Pane kook mõneks tunniks külmikusse maitsestuma ja kreemist läbi imbuma. Mõnus!

Suvikõrvitsa-sidruni-ingverikook

Toidupeegelduste blogisse satun kahetsusväärselt harva kirjutama, olgugi et mingid laused panen paberile või virtuaalmaailma kirja peaaegu iga päev. Nüüd olen ka ingliskeelse motivatsiooni-inspiratsiooni-reisiblogiga tänasesse päeva jõudnud – loendan seal ju päevi 1000 pealt nulli ning püüan selle aja sees saavutada 3 suurt eesmärki. Siis on veel tõlked, koolitööd, praeguse reisiseikluse paberkujul päevik, mis kunagi ehk ka omaette reisimälestuste raamatuks kujuneb ning tutvustav “house sitting” kontseptsiooni, mis meile praegu peavarju pakub. See on põnev eluviis! Lähed elad kellegi teise kodus, kui ta reisil või kuskil mujal ära on, ja hoolitsed tema loomade eest. Tasuta elamine. Mitte päris tasuta, kui aus olla. Sa annad oma aega ja armastust loomadele. Ja… paaril korral on mulle antud “toiduraha”. Nii juhtus ka 4-päevase Cardiffi majavalvamise ajal. Kuna muhe vanem geipaar enne minu tulekut poes käia ei jõudnud, jätsid nad mulle selle lühikese perioodi jaoks £30 söögiraha + õhtusöögiks kanasalati + punnis kapid. Neil oli kappides süüa küll ja veel, aga puudus ülevaade. Ringi sobrades tõdesin, et näiteks 5 pudelit valge veini äädikat oli suhteliselt tavaline nähtus. Kõik pudelid eri täituvusastmega ja eri nurkadesse üle köögi ära peidetud.

Tegelesin ka jõuluteemalise kokaraamatu jaoks uute retseptide leiutamisega. Nii sündiski see niiske ja vetruv, täiesti gluteenivaba kookosjahust suvikõrvitsakook. Vürtsiks ingverit, särtsuks sidrunit. Jätsin neilegi kingituseks mitu tükki, enne kui lahkusin. Selline särtsakas kook tundus väga sobiv kahele vanemale meesterahvale, kes veedavad nädalavahetuse peotantsu üritust korraldades ja hawaii seelikus kostüümipeol ringi traavides.

See üritab olla pisut tervislikum versioon, sisaldades valguprotsenti tõstvat jogurtit, köögiviljaportsjonina suvikõrvitsat, magustajana mett ja nisujahu asemel kookosjahu, mida kohalikust Lidlist kenasti leidsin. Gluteenivaba kook või keeks. Ei teagi, kumb see on.

Osised:

  • 2 muna
  • 1 suvikõrvits
  • 2 sidrunit
  • 8 spl vedelat mett
  • 200 g kreeka jogurtit
  • 500 ml kookosjahu
  • 2 spl küpsetuspulbrit
  • 3 spl jahvatatud ingverit

Eelkuumuta ahi 175 kraadini. Riivi suvikõrvits jämeda riiviga, aga ära nõruta, seda niiskust läheb koogis vaja. Riivi sidrunikoor ja pressi sidrunitest välja mahl. Sega omavahel suvikõrvits, sidrunikoor ja -mahl. Lisa ükshaaval munad. Sega eraldi kausis kuivained: kookosjahu, küpsetuspulber, ingver. Lisa kuivained suvikõrvitsasegule.

Kalla tainas võitatud vormi. Ma tegin ristkülikukujulise, aga põhimõtteliselt pole vahet, millise küpsetad. Pane umbes 45 minutiks ahju. Lase enne vormist väljakallamist keeksil korralikult maha jahtuda, muidu võib see katki minna. Kookosjahu on gluteenivaba ning seetõttu laguneb ka kook kergemini. Jahtununa ei tohiks aga probleemi olla.

Kaarobi-bataadi-kookosekook

See siin on üks pisut vanem retsept uues kuues. Esimest korda tegin bataadi-avokaadi-šokolaadiruute millalgi eelmise aasta detsembris, kui leidsin netist ühe retsepti ja muutsin seda endale sobivamaks. Sparta jooksugrupi kogunemisele sedasama kooki tehes tekkisid olude sunnil justkui iseenesest uued modifikatsioonid ning retsept sai täieõiguslikumalt päris minu omaks. Suutsin luua midagi uut! Magustajaks suhkur, sest “kassid” olid agaavisiirupi tilgatumaks pigistanud. Avokaado jäi ära, sest neljapäeval pärast trenni ei jaksanud enam poest läbi minna ning kohalikku Konsumit teades… seal võisid need nagunii liiga kõvad olla. Maapähklivõid seekord ei teinud, sest maapähkleidki ei leidunud kodustes kappides. Valida oli kõrvitsaseemnete, seesamiseemnete ja kookoshelveste vahel. Purustasin helbed mõnusaks võideks ja tulemus oli imeline!

Kust seda kaarobit saab?

Minu puhul on vastus lihtne: kapist. See on 1 mu lemmiktooraineid ja olen sellest isegi referaadi kirjutanud, kui toitumisnõustamist õppisin. Kaarob on kiudainerikas ja imeline kaltsiumiallikas. Loomulikult magus, mõnusam kui mõru kakao. Teen sellega ka igasugu pallikesi ja muid maiuseid + kodust šokolaadi. Hakkasin mõtlema, et vastav kokaraamat tuleks ikka ka kirjutada.

Kaarobipulbrit leiab loodus- ja ökopoodidest, olen peamiselt Mahemarketist lahtisena ostnud. Tellida saab ka FreshGo e-poest, kus kasutage liitudes koodi “siljajürs”, nii saab 7 eurot krediiti ja selle eest saab kaarobi juba kätte (min tellimus tasuta transpordi saamiseks siiski 40 eurot).

Osised:

  • 1 suur bataat
  • 1 suur tassitäis kookoshelbeid
  • 0,5 purki kookospiima
  • 4 spl kookosrasva
  • 4 spl roosuhkrut/agaavisiirupit
  • 6 spl kaarobi-/kakaopulbrit

Keeda bataat, lase jahtuda ja koori. Samal ajal saad kookosvõide valmis teha: kookoshelbed sügavasse ja laia blenderisse või ründa saumikseriga. Purusta seni, kuni muutub kreemjaks, nõuab pisut kannatust. Samamoodi valmistan pähklivõisid.

Seejärel läheb asi õite lihtsaks: kõik koos (suuremasse) blenderisse ja ühtlaseks massiks. Küpsetuspaber plaadile, tainas peale ja 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju. Kook peab muutuma tahkeks, aga mitte kuivaks. Siis tuleb sel aga korralikult jahtuda lasta, eelistatult külmas, et kookosrasv tahkuks ja kook kuju hoiaks. Kui kiirustad, laguneb laiali!

Vau! Kaks nisu- ja piimavaba küpsiseretsepti!

Kui enamike teraviljade, loomsete valkude ja piima vastu esineb talumatus, jäävad üle puu- ja köögiviljad. Suvel saab õnneks suurema vaevata toidulaua kaetud, sest igasugu mõnusat värsket kraami leidub ju lademetes. Maiustuste puhul on mu talumatustega abikaasa suundunud peamiselt datlite ja päevalillehalvaa + isetehtud pähkli-puuviljapallikeste poole, kuna kakao ehk šokolaad on samuti välistatud. Vahepeal oleme ostnud mõned pakid võimalikult naturaalseid kummikomme või käsitöösefiiri, aga need on kõik ülimalt läilad. Ja siis hakkaski ta eelmisel nädalal rääkima, et küpsise isu on. Kuna lisaks nisule on ka kaer ja tatar nn. keelatud ainete nimekirjas (head aega, kaerakäkid ja toortatrajahust küpsised!), siis jäävadki üksikud soolased riisiküpsised. Neid riisi- ja maisileivakesi ei tasu talle enam näidatagi, puhas kuiv saepuru. Rukis ja oder on mõõdukalt tarbides sobilikud, ka meie hommikupudrud on nüüd rukki- ja odrahelvestest (tellisin FreshGo e-poest, kui liitud ja kasutad koodi “siljajürs”, saad 7 eurot kulutamiseks ja mina 2% boonust). Aga kas keegi on näinud rukki- või odraküpsiseid? Näkileivad – olemas, aga küpsised? Maitseks liiga leiva moodi? Või oleks imeliselt mõnusad? Tegelikult peaks kasvõi odraga proovima, seda jahu meil kapis leidub.

Riisijahust snickerdoodle küpsised

Mais ja riis on aga sellised teraviljad, millele on antud roheline tuli ehk neid võib mees süüa. Sestap ootab täna õhtul taas kord ees kevadrulliesmaspäev (riisipaber!) ja katsetan veel üht küpsiseretsepti. Mõned päevad varem tegin riisijahust kaneeliga snickerdoodle küpsiseid, mis on põhimõtteliselt väga lihtsad rasvaine+suhkur+jahu+(muna) tüüpi küpsised, mida veeretatakse kaneeli-suhkru segus. Madalama GK nimel (mõjutab veresuhkru taset vähem) kasutasin magusainena hambasõbralikku ksülitooli, samuti FreshGost tellitud. See on kallis magusaine, kui valge suhkruga võrrelda, aga maiustamine ei tohikski olla osa igapäevast, vaid midagi erilist ja haruldast. Kvaliteet, mitte kvantiteet!

Riisijahust kaneeli-suhkruküpsised

(nisu- ja piimavaba, soovi korral suhkruvaba)

  • 100 g margariini (või võid, kui piim probleeme ei valmista)
  • 1 dl ksülitooli või roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl riisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • veeretamiseks: 3 spl suhkrut + 1 spl kaneeli

Kogus: umbes 1 plaaditäis, toidab rongisõidul Tartusse paar näljast; pildile jõudsid pooled küpsised

Kuumuta ahi 180 kraadini. Aseta küpsetuspaber plaadile, puista kaneeliga veeretamissuhkur plaadile laiali.

Hõõru margariin ksülitooli/suhkruga ühtlaseks massiks. Soojal suvepäeval on see lihtne, sest rasvaine läheb ise pehmeks. Lisa muna, riisijahu ja küpsetuspulber, sega kokku.

Veereta taignast väiksed pallid, keeruta need plaadil kaneelisuhkruga kokku ja vajuta lapikuks. Kui tainas on pallide mesiterdamiseks liiga niiske, lisa jahu. Küpseta umbes 12-15 minutiga kuldseks. Lase jahtuda ja krõbista!

Asendustest

Usun, et võiga tulevad need küpsised eriti mõnusad ja kreemjad. Mina võin piima tarbida, aga abikaasa tõttu meil kodus enam võid näiteks pole. Tegelikult olen ma pigem võisõber ja margariini tarbin kortsus kulmuga. Või on või. Rõõsk koor, mille rasvasisaldus on suur. Margariin on… hunnik erinevaid komponente, nende seas ka toiduvärv. Üldiselt eelistan ikkagi vähemate koostisosadega toiduaineid. Kookosrasvaga tasub ka proovida.

Ksülitool on umbes sama magus kui suhkur, neid saab üks ühele asendada. Eelistan ksülitooli, sest 50 grammi ksülitooli mõjub veresuhkrule samamoodi kui 5 g ehk 10x vähem tavalist suhkrut. Vedelaid magusaineid (agaavisiirup) küpsistesse pigem ei paneks, äkki ei püsi koos. Küpsiseid veeretasin roosuhkrus, sest suur osa sellest jäi pärast plaadile niikuinii ja tundus jubeda laristamisena selleks ksülitooli raisata.

Maisijahust ingveri-sidruniküpsised

Pärast esimest küpsisetegu uuesti poodi sattudes pakkusin abikaasale, et võtame vahelduseks maisijahu ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Kuna mais ja kaneel kombineerituna on minu arvates sama veidrad kui abikaasa üllitised stiilis troopiline mango ja põhjamaised mustsõstrad karuse odrahelbepudru sees, siis otsisin maisile uusi sõpru. Mais on kollane. Ingver on kollane. Sidrun on kollane. Kollased on sõbrad, eks? Tõenäoliselt saavad paremini läbi kui meie kassid, keda ühendab must kasukas (Mjauki tahab sõber olla, aga Miu püüdleb üksiku hundi staatuse poole). Igatahes, ingver ja sidrun annavad mõnusa särtsu ja äratavad muidu igavavõitu plönnid ellu!

  • 100 g margariini/võid
  • 1 dl ksülitooli/roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl maisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • 3 cm jupp ingverit
  • 1 sidruni riivitud koor

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Hõõru pehme rasvaine suhkruga ühtlaseks massiks. Klopi sisse muna, lisa maisijahu, küpsetuspulber, kooritud ja väikesteks juppideks lõigatud ingver ning riivitud sidrunikoor. Tillukesed ingveritükid on mõnusad ja lisavad hamba alla sattudes särtsu, nii et valisin selle tee. Neid küpsiseid ei hakka kuskil suhkrus veeretama, tee lihtsalt väiksed pallid ja vajuta plaadil lapikuks. Küpseta kuni 15 minutit, kuni on kuldsed. Jahuta ja krõmpsuta!

Röstitud kikerherned

Kui hea sõbranna minult röstitud kikerherneste kohta päris, siis oleks tahtnud talle kohe öelda, aga no mine vaata blogist retsept üle. Aga… kontrollimisel selgus, et ma polegi neist näksidest kirjutanud. Kuidas nii? Kas asi tõesti selles, et need on vahepeal mu radarilt ära kadunud? Tõsi, need jõulud, mil enamik inimesi purgi krõmpse vürtsikaid kikerherneid kingiks said, on juba mitme aasta kaugusel. 2015 või isegi 2014?

20180626_173709

Käisime Londonis ära ning isegi pärast Tesco 2 for £2 hummusepakkumiste nautimist (ja 4 potsikut hummust 5 päevaga) polnud kikerherneste isu veel üle läinud. Seega ostsin poest hunniku kikerherneid, mõeldes esmalt, et võiks ju veel hummust teha… Mu reisikirjandus oli Patrick Holfordi “Optimum Nutrition for the Mind”, mõnus lihtne (kui toitumise põhitõed teada on ja jagad midagi rasvhapete jagunemisest jne.), aga väga informatiivne lugemine. Ühtlasi oli seal ka rotatsioonidieet lahti seletatud. 1 kuu ei söö ühtki asja, mis toidutalumatuse testis välja tuli ja edaspidi püüad neid roteerida, süües igal neljandal päeval. Nii on kehal konkreetse toiduaine vastu vähem antikehi ja üldse rõõmsam olla. Võtsime selle uuesti käsile. Mul endal pole suurt häda midagi, aga mehe menüüd tuli korralikult kärpida. Ei piimale, mitmetele lihadele, enamikele teraviljadele, šokolaadile… Muidugi sobib siia juurde hummus, alternatiivne valguallikas, mis asendaks piimatooteid, sea- ja veiseliha, kana ja isegi lõhet-forelli (muud kalad, eriti rasvased, jätame alles). Kui juust pildilt väljas, on see ka hea võileivamääre. Aga aitab sellest hummusest! Röstida on vaja!

20180626_173800

Nii. Röstitud kikerherned on väga mõnus näks ja tore alternatiiv kartulikrõpsudele, mis sisaldavad kohati ei tea mida. Minu köögist on krõmpsud kikerherned juba aastaid lauale keksinud, nii et enam ei mäleta, kust see idee algselt pärineb. See on geniaalne ja lihtne ning maitsetada saab vastavalt oma soovile.

Kui sul on palju aega: võta pakist kuivatatud kikerherned, pane terveks ööks likku, seejärel keeda umbes tunnike. Ise keetes ära soola lisa, muidu pikeneb keeduaeg veelgi. Soola võid lisada siis, kui neid näiteks röstima asud.

Kui ei viitsi mässata (ja tahad kindla peale minna: isekeedetud kikerherned võivad vahel natuke toorevõitu jääda ja siis maitsevad need liiga herne moodi): kasuta kikerhernekonservi. Seda leiab isegi siit Kehrast, nii et igasugu poodides olemas.

Osised:

  • 2 purki kikerherneid või nii palju isekeedetud kikerherneid, et need katavad ahjuplaadi
  • oliiviõli
  • meresoola
  • meelepäraseid ürte, vürtse

Konservi kasutades nõruta kikerherned sõelal ja loputa hoolega. Lõpuks ei tohiks enam vahtu tekkida. Miks see oluline on? Sest kikerherned (ja teised kaunviljad) sisaldavad keerulise ehitusega süsivesikuid, oligosahhariide, mida pole eriti lihtne (kohati võimatu) seedida. Seepärast tulebki neid korralikult loputada. Vaata seda vahtu, mis loputades tekib. Kas tahaksid, et sul kõhus samamoodi vahutaks? Ei? Siis loputa! Taimetoidumessidel olen näinud sedagi, et kikerhernekonservi vedelik on ära vahustatud ja sellest beseed tehtud – aseaine loomsele munale. Proovisin isegi. Kikerhernevesi läheb hirmuäratavalt kiiresti vahtu, kui seda miksri või vispliga torkida. Müstiline.

Pane ahi sooja, näiteks 200 kraadi peale. Laota ahjuplaadile küpsetuspaber. Kui see totralt rulli tahab keerata, kalla otse plaadile enne natuke vett, paber jääb kenasti kinni ja siledaks. Kalla kikerherned plaadile kuhja. Eelistan otse plaadil segada. Milles hakata 1-minutilise segamisprotsessi pärast veel kausse määrima?

Kalla peale oliiviõli, raputa meresoola ja oma lemmikürte/vürtse. Pildil olevad kikerherned on maitsestatud india tandoori seguga, mis sisaldab kurkumit, paprikat, tšillit, kardemoni.

Maitseainevalik sõltub tujust:

  • kerge vahemerehõng pitsamaitseainest, Provence’i ürdisegust või eraldivõetuna tüümianist, basiilikust, majoraanist, oreganost (punest)
  • lihtne, puhas maitse vaid meresoola kasutades
  • särtsu juurde tšilliga
  • indiapärane vunk karripulbri või muu india seguga (nagu minu tandoori või tikka masala)
  • midagi müstilist (ja peaasjalikult lagritsasõpradele mõeldut) aniisi või fenkoliga

Palun ära kõiki korraga kasuta, eks! Muidu võib tulemus olla jubeda maitsega. Vali üks suund, mis meeldib, ja keskendu sellele!

Kui oled nagu Jamie Oliver (või pead käte pesemist hõlpsamaks kui järjekordse lusika loputamist), mudi õli ja maitseaineid ühtlaselt kätega kikerherneste ümber või kasuta pannilabidat/lusikat. Vaata, et kõik oleks kaetud ja et pann samas õlist ei lainetaks. Kui kahtled, alusta väikselt, juurde saab alati panna. Seejärel laota kikerherned võimalikult laiali, et ükski teise kukil ei istuks. Nii küpsevad need kiiremini. Kaks purgitäit (400 g tükk) täitsid mul kenasti tavalisse ahju mineva plaadi ära.

Pöördõhuga saad kiiremini valmis. Võid ka grillrežiimi katsetada, aga siis pead eriti hoolega jälgima, et kõrbema ei läheks. Pool tunnikest nendega muidu üldiselt ikka kulub. Kontrolli pidevalt.

Millal valmis on? Sõltub, milliseid sa täpselt tahad. Me tegime kergelt seest pehmed, nendega läheb kiiremini. Kui tahad, et hamba all krudiseks ja ka naabrid su maiustamist kuuleksid, kui kikerhernest katki hammustad, küpseta kauem. Nii võivad need aga ruttu liiga kuivaks muutuda, nii et ettevaatust! Kuumana on need kõige mõnusamad, järgmisel päeval on neil mõnus nätske tekstuur. Söö kohe või paki vahepalaks tööle kaasa.

Väga vale napoleonikook

Aeg-ajalt lööb napoleonikiiks ikka korralikult pähe ja otsustan sellele isule ka anduda. Kuidas? Eks ikka nii, et teen oma versiooni. Olen katsetanud keedukreemiga, aga see muna-piima-jahu keetmine mulle niivõrd ei istu. Eelistan pigem valgurikkamat ja lihtsamat versiooni kohupiimakreemiga. Kui kuu aega tagasi sõbrannad külas käisid, et näha, kuidas siis on elu 30-aastasena – neid kõiki ootab see mõned kuud hiljem ees, ma olen neist vanim -, püüdsin taas napoleoniga sõbrustada. Reedel oli järjekordne ülipikk koolipäev (8.15-13.45 ehk kell 6 silmad lahti) ning laupäeva hommikul sahmerdasin kodus. Mäletan, et jätsin mäkkejooksud Nõmmel vahele ja asendasin äkki 3-minutiliste kiirendustega (x10). Arvestades, et müstiline alaseljavalu (tõenäoliselt multifiduste põletik vms) oli siis vägagi aktuaalne ja Valencia poolmaratoni stardijoone, veel vähemgi finišijoone kaapimine kaheldav (kaapisin siiski kerge valu ja pisikese rekordiparandusega), siis tore oli, et hakkama sain. Külalised tekkisid ukse tah üpris kähku. Tore oli, et hommikul kiirnapoleoniga hakkama sain.

Võtsin aluseks “Vanaemade kokaraamatu” vale-napoleonikoogi retsepti ja tegin selle veelgi “valemaks”. Seal oli lihtne retsept, kus lehttainast ei kasutatud. Kuna üks külalistest nisuga sina peal polnud, asendasin riisijahuga. Nojah. Kartsin küll, et jääb rabe, aga kätte võttes pudenesid põhjad lihtsalt puruks. Gluteeni ju pole, ei püsi koos. Mis seal ikka, panin koogi klaasidesse. Dekonstrueeritud või midagi sellist, tänapäeval moodne värk. MKR-is oli ühel hooajal iga teine toit taldrikule laiali loobitud ehk dekonstrueeritud. Noh, umbes selline värk, et teed suppi, aga tegelikult paned keset taldrikut ühe klimbi, teise nurka, hakitud köögivilju, kolmandasse maitserohelist ja kannukesega kastet kõrvale. Minu napoleon oli tegelikult sedasorti supist söödavam ja täitsa mõnus. Punased apelsinid annavad võrratu värske maitse. Võis märtsiski juba kevadet ette kujutada.

Maius on gluteenivaba, laktoosivaba kohupiimapastat kasutades ka laktoosivaba (selliseid müüakse küll).

IMG_9824

Osised

Põhi/puru

  • 200 g võid
  • 2 klaasi riisijahu
  • pool klaasi külma vett
  • näpuotsatäis soola

Kreem

  • 1 pakk (300 g) maitsestamata kohupiimakreemi
  • maitse järgi suhkrut
  • 1 punane apelsin

Haki või, riisijahu ja sool ühtlaseks muredaks puruks. Lisa vesi, mätsi kokku taignaks (seda võib teha mikseri taignakonksudega) ja jaga viieks osaks. Rulli taignapallid küpsetuspaberil lahti (rulli 1. lahti, pane ahju, samal ajal rulli 2. paberil teist, võta 1. välja, rulli 1. paberil 3. jne.). Küpseta 200 kraadi juures kuni 10 minutit, vaata, et kõrbema ei läheks. Lase jahtuda.

Kreemi jaoks riivi apelsinikoor, pressi välja mahl ja sega need kohupiimakreemiga. Lisa maitse järgi suhkrut. Väga palju polegi vaja. Pudista põhjad tükkideks. Lao kreemiga kihiti klaasidesse või magustoidupokaalidesse. Kaunista apelsiniga.

Tummine šokolaad särtsaka sidruniga

3.03 ja 30 – paras numbrimaagia, eks? Ületasin ühe aastakümne künnise, võtsin vastu õnnitlusi “juubilarile”. Kui muidu ei tundnudki väga vanana, siis “juubilar” kõlab juba küll nagu keegi, keda Vikerraadios käsitööringi memmede poolt tervitatakse. Tegelikult on kõik hästi, sest mu keha on noor ja paljud inimesed ei usugi, et ma 30 sain. Ma pole suurem asi enesesättija: külla minnes kammin juuksed ära ja panen kergelt ripsmetušši, mingit hullu üleslöömist ei harrasta. Seega ei tee meik mind eriti vanemaks ja tavaolukorras peetakse mind pigem 25-aastaseks.

20180303_204720

Igatahes püüdsin sünnipäeval pisut uusi oskusi omandada ja 1 vana kirstunaelaga maadelda. Rullbiskviit. No ei õnnestu kuidagi! Hommikul voodisse toodi 3 küünlaga poerull. Valmistajaks Lavendel ja koostisosade nimistu parajalt lühike ning igati mõistlikud osised. Esimesel kohal suisa muna ja kõik muu välja loetav ning E-ainete välimäärajata hoomatav. Tehtud päristoiduaineist! Ma ise olen suutnud sõbrustada pärmitaigna ja plaadikookidega ning samuti oskan teha jäätist ja igasugu soolaseid roogi. Aga rullbiskviit, mis on korraliku kohupiimase täidisega, on ju äge maius, mis võib olla ka tervislik. Niisiis… mul juhtus aga nii, et taigen jäi kas kauaks ahju või liiga pikalt jahtuma, nii et seda polnud võimalik enam rulli keerata. Ajaplaanerimine läks kuidagi nihu, päev hiljem sõbrannasid oodates sain palju suurema hunniku toitudega palju paremini valmis (no jäätis ootas neid juba mitu nädalat sügavkülmas). Ajanappusest tegin taas 100 asja korraga ja nii see biskviit liigpikalt jahtuski. Tõenäoliselt segasin ka taigna liiga sahmides kokku ja lõhkusin munavahu kohevuse. Kiire lahendus selle jama lahendamiseks: lõikasin neljaks ja ladusin täidise kihtide vahele. Sündis uus kook. Šokolaadi tummisus kombineerituna särtsaka sidruniga on vahva ja värske. Täpselt nagu 30: on sisu ja kogemust, aga ka nooruslikkust!

Täidisega olin loomingulisem ja tegin oma versiooni. Seal polnud minu meelest vaja enam retsepti järgida, koogikihtide vahele käiva kreemi puhul pole vaja niiviisi näpuga järge ajada, see tuleb iseenesestki välja (kui tegu pole just keedukreemiga). Originaalis oli sidrunivõie ja toorjuust ning kõlas võrdlemisi rammusalt. Samas… kui ma oleks taigna tõesti saanud rulli keerata, sobinuks tahkemavõitu toorjuust arvatavasti paremini kui kohupiimapasta. Läks aga teisiti ja tulemus oli maitsev!

Osised

  • 4 suurt muna
  • 150g peent roosuhkrut (kiusatus oli osa steeviaga asendada, aga arvasin, et siis ei tule õige konsistents)
  • 50g kakaopulbrit
  • 2 spl riisijahu
  • 60g sulatatud võid

Täidis:

  • 300g maitsestamata kohupiimapastat (mul oli 5%)
  • 1 spl roosuhkrut + maitse järgi steeviat
  • terve sidruni riivitud koor
  • poole sidruni mahl

Kaunistuseks paar šokolaaditükki

Kuumuta ahi 180 kraadini, aseta ahjuplaadile küpsetuspaber. Mikserda munad suhruga kohevaks heledaks vahuks. Sega riisijahu ja kakaopulber õrnalt munavahu hulka. Õrnalt seepärast, et vahu õhulisust mitte lõhkuda. Lisa sulatatud või, sega ühtlaseks. Vala tainas plaadile, aja laiali. Küpseta ahjus umbes 20 minutit. Ideaalis on tainas veel vetruv. Kui tahaksid seda rulli keerata, tuleks taignal lasta 5 minutit jahtuda ja seejärel tuleks see puhta köögirätiku abil esialgu ilma täidiseta rulli keerata ja jätta jahtuma, kuniks täidise kokku segad. Siis rullid uuesti lahti, määrid täidise peale ja rullid kokku. Mul läks teisiti: lõika kook 4 võrdseks osas.

Täidise osised tuleb lihtsalt kokku segada. Kasutasin looduslikku magustajat steeviat koos suhkruga. Ainutl steevia on liiga tugeva maitsega. Kui steevia ei meeldi, pane lihtsalt maitse järgi suhkrut. Sidrunimahl ja -koor annavad mõnusa värskuse. Magus ja hapu peaks olema tasakaalus. Määri kreem kihtide vahele, raputa kõige peale kreemile riivitud (noaga tahvli küljest kratsitud) šokolaadi. Pane külma. Mida kauem seista saab, seda paremini kihid läbi imbuvad ja pehmemaks kook muutub.

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Kukeseene-sibulapirukad

20170916_182231

Tõtt-öelda ma õieti ei mäletagi, mil viimati mõne retsepti üles kirjutasin, mil viimati mõne köögiloomingu saavutuse üle nii uhke olin, et seda jagada soovisin. Või mil selleks mahti oli. Ei saa öelda, et aega pole. Aja kasutamine on ikka enda teha. Pool tundi kiireks blogipostituseks leiab alati aega. Alati. Kui ei leia, siis järelikult on puudu tahtmisest. Muud asjad hõivavad tähelepanu nii täielikult, et lubadus postitus kirjutada ununeb. Lubadus. Iseendale antud lubadus. See kõige olulisem tõotus, et homme teen seda või toda. Neid lubadusi on lihtne murda. See pole veel see homme. Järgmine homme.

Üleüldse on mu peamine taak see, et kipun kiirelt asjadest vaimustuma. Ulatan sõrme ja lasen käe kaasa haarata, pakkudes samal ajal juba teisele poole sõrme, pea pööratud ära, unustades, et tuleb ka esimese lubadusega tegeleda. Nii ootab meid novembris näiteks ees mitmenädalane retk Aasiasse, soojuse ja rikaste maitsete maale, elamusi koguma! Aga… ühtlasi tähendab see 3 puudutud nädalat ja on plaanide sobitamisega tekitanud mulle mitu prisket peotäit stressiseemneid. Lennupileteid ostes polnud mul õrna aimugi, et paar kuud hiljem tekib mul ühtäkki tahtmine ülikooli minna. Veel üks magister? Miks ka mitte! Katse tagasi kirjutamise juurde tulla. Natuke küll ringiga, aga siiski: kirjandusteadust tudeerides on küll loovkirjutamise seminar ainekavas (lemmik, olgugi et teised natuke seda siunavad, sest nii raske on ju tükikest endast teistega avalikult jagada), aga lisaks sellele tuleb tutvuda regivärsi ja kirikulaulude keelega, teha selgeks hermeneutika mõiste, kanda ette Lotmani teooriaid… Aga… see paneb mu aju õigel sagedusel tööle, sunnib mõtlema kirjutamisele, selle mehhaanikale, autorile, kirjandusvooludele. Nii saab minust parem inimene. Ma hakkan kirjutama. Ma järgin oma ammust unistust.

Pirukad. Tuleks ikkagi tagasi retsepti juurde. Kaua siin muude asjade juures ikka hõljuda. Nende pirukate lugu algas enam kui nädal tagasi, kui pärast SEB maratoni Lõuna-Eestisse väiksele puhkusele sõitsime. Tegelikult istusin päris palju toas ja raiusin teed läbi keeruliste tekstide võsa, püüdes olla usin üliõpilane. Ma olengi usin üliõpilane. Keskkoolis nohik, õpetajate lemmik, olümpiaadide väisaja. Ülikoolis kõrgete keskmiste hinnetega tudeng, kohusetundlik püüdleja. Ja mis siis? See on mu enda jaoks. Ma olen alati õppinud seda, mida tahan. Miks ma peaks seda poolikult tegema? Kui ma oleks tahtnud reede hommikuti kauem magada (kool algab 8.15, ärkan 6.20, et 7.17 rongile jõuda) ning tekstide kallal mitte pusida, poleks ma ju ülikooli astunud. Ma tahan ja ma teen seda. Igatahes, maal olles jõudsin teha ka esimesed pisut vaevalised jooksusammud ja ühtlasi ka metsas seenel käia. Kukeseeni, pilvikuid ja puravikke ikka tunnen, osa imelikku kraami pidi ämm siiski ära viskama. Sellest külaskäigust jäidki meile kukeseened, mis nädal tagasi leidsid tee pirukaisse. Sest meil olid külalised. Nagu olen varemgi öelnud, siis mulle meeldivad külalised. Mulle meeldib, kui inimesed mu toitu söövad. Ise külas käies saan tihti kõhuvalu: liiga palju erinevat kraami, tihti ka liiga vähe värsket. Külalised annavad tõuke midagi uut proovida, oma loomingulisi piire kombata. Olen ka köögis võrdlemisi loominguline, uidates retseptiradadelt tihti kaugele. Pireti-Indreku jaoks meisterdasin mõnusaid värskeid kevadrulle, seenepirukad, tagurpidi õunakoogi (ainus retsept, mida ei muutnud). Ja sellest õhtust jäid enim meelde seenepirukad. Taigen hüppas välja “Kuldse kokaraamatu” lehtedelt (parim sünnipäevakink!), hüljates kitsejuustupirukate retsepti ja adapteerudes minu peas millekski uueks. See näis niivõrd lihtne ja geniaalne. See, et ma täna, nädal hiljem, järjekordsel laupäeval sarnaseid pirukaid meisterdan, näitab, et tegu oli millegi iseäranis mõnusaga.

20170916_182336

Osised (8 pirukat)

Taigen

  • 250 g nisujahu (natuke üle 4 dl)
  • 3 spl/45 ml oliiviõli
  • 6 spl vett
  • meresoola

Täidis

  • peotäis kukeseeni
  • 1 spl võid või külmpressitud kookosrasva
  • 1 väike sibul
  • veerand paprikat
  • 2 spl riivitud parmesani
  • meresoola
  • 1 muna

Taigen: sõelu jahu kaussi. Sega õli, vee ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vormi palliks, mässi toidukilesse ja jahuta 1 tund külmkapis.

Täidis: haki sibul, kukeseened ja paprika väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil kookosrasv/või ja prae esmalt sibulat ja kukeseeni. Need hakkavad vedelikku eraldama ja oluline ongi lasta neil piisavalt kaua küpseda, et täidis taignasse pannes liiga niiske poleks ega pirukaid ära lõhuks. Kui seened ja sibul on enam-vähem valmis, lisa paprika ja kuumuta veel paar minutit. Sega sooja taignasse parmesani juust. Maitsesta soolaga. Kuna juust on soolane, siis pole palju soola võibolla vajagi. Lase täidisel jahtuda.

Kokkupanemine: jaga taigen 8 osaks. Rulli iga taignatükk jahusel pinnal ovaaliks, paksusega umbes 3 mm. Aseta igale pirukale natuke täidist, jäta servad tühjaks. Klopi muna lahti, sega natukese veega. Pintselda taignaservi munaseguga. Tõsta tainas üle täidise ja pigista servad sõrmedega kokku. Aseta pirukad ahjuplaadile. Originaalis tuli pirukaid pintseldada oliiviõliga ja liimimiseks kasutati vaid munavalget. Kuna ma võtsin terve mmuna ja segu sai seepärast rohkem, pintseldasin ka pirukad munaga. Pane pirukad 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni need on kuldpruunid. Need saavad valmis umbes 10 minutiga.