Kukeseene-sibulapirukad

20170916_182231

Tõtt-öelda ma õieti ei mäletagi, mil viimati mõne retsepti üles kirjutasin, mil viimati mõne köögiloomingu saavutuse üle nii uhke olin, et seda jagada soovisin. Või mil selleks mahti oli. Ei saa öelda, et aega pole. Aja kasutamine on ikka enda teha. Pool tundi kiireks blogipostituseks leiab alati aega. Alati. Kui ei leia, siis järelikult on puudu tahtmisest. Muud asjad hõivavad tähelepanu nii täielikult, et lubadus postitus kirjutada ununeb. Lubadus. Iseendale antud lubadus. See kõige olulisem tõotus, et homme teen seda või toda. Neid lubadusi on lihtne murda. See pole veel see homme. Järgmine homme.

Üleüldse on mu peamine taak see, et kipun kiirelt asjadest vaimustuma. Ulatan sõrme ja lasen käe kaasa haarata, pakkudes samal ajal juba teisele poole sõrme, pea pööratud ära, unustades, et tuleb ka esimese lubadusega tegeleda. Nii ootab meid novembris näiteks ees mitmenädalane retk Aasiasse, soojuse ja rikaste maitsete maale, elamusi koguma! Aga… ühtlasi tähendab see 3 puudutud nädalat ja on plaanide sobitamisega tekitanud mulle mitu prisket peotäit stressiseemneid. Lennupileteid ostes polnud mul õrna aimugi, et paar kuud hiljem tekib mul ühtäkki tahtmine ülikooli minna. Veel üks magister? Miks ka mitte! Katse tagasi kirjutamise juurde tulla. Natuke küll ringiga, aga siiski: kirjandusteadust tudeerides on küll loovkirjutamise seminar ainekavas (lemmik, olgugi et teised natuke seda siunavad, sest nii raske on ju tükikest endast teistega avalikult jagada), aga lisaks sellele tuleb tutvuda regivärsi ja kirikulaulude keelega, teha selgeks hermeneutika mõiste, kanda ette Lotmani teooriaid… Aga… see paneb mu aju õigel sagedusel tööle, sunnib mõtlema kirjutamisele, selle mehhaanikale, autorile, kirjandusvooludele. Nii saab minust parem inimene. Ma hakkan kirjutama. Ma järgin oma ammust unistust.

Pirukad. Tuleks ikkagi tagasi retsepti juurde. Kaua siin muude asjade juures ikka hõljuda. Nende pirukate lugu algas enam kui nädal tagasi, kui pärast SEB maratoni Lõuna-Eestisse väiksele puhkusele sõitsime. Tegelikult istusin päris palju toas ja raiusin teed läbi keeruliste tekstide võsa, püüdes olla usin üliõpilane. Ma olengi usin üliõpilane. Keskkoolis nohik, õpetajate lemmik, olümpiaadide väisaja. Ülikoolis kõrgete keskmiste hinnetega tudeng, kohusetundlik püüdleja. Ja mis siis? See on mu enda jaoks. Ma olen alati õppinud seda, mida tahan. Miks ma peaks seda poolikult tegema? Kui ma oleks tahtnud reede hommikuti kauem magada (kool algab 8.15, ärkan 6.20, et 7.17 rongile jõuda) ning tekstide kallal mitte pusida, poleks ma ju ülikooli astunud. Ma tahan ja ma teen seda. Igatahes, maal olles jõudsin teha ka esimesed pisut vaevalised jooksusammud ja ühtlasi ka metsas seenel käia. Kukeseeni, pilvikuid ja puravikke ikka tunnen, osa imelikku kraami pidi ämm siiski ära viskama. Sellest külaskäigust jäidki meile kukeseened, mis nädal tagasi leidsid tee pirukaisse. Sest meil olid külalised. Nagu olen varemgi öelnud, siis mulle meeldivad külalised. Mulle meeldib, kui inimesed mu toitu söövad. Ise külas käies saan tihti kõhuvalu: liiga palju erinevat kraami, tihti ka liiga vähe värsket. Külalised annavad tõuke midagi uut proovida, oma loomingulisi piire kombata. Olen ka köögis võrdlemisi loominguline, uidates retseptiradadelt tihti kaugele. Pireti-Indreku jaoks meisterdasin mõnusaid värskeid kevadrulle, seenepirukad, tagurpidi õunakoogi (ainus retsept, mida ei muutnud). Ja sellest õhtust jäid enim meelde seenepirukad. Taigen hüppas välja “Kuldse kokaraamatu” lehtedelt (parim sünnipäevakink!), hüljates kitsejuustupirukate retsepti ja adapteerudes minu peas millekski uueks. See näis niivõrd lihtne ja geniaalne. See, et ma täna, nädal hiljem, järjekordsel laupäeval sarnaseid pirukaid meisterdan, näitab, et tegu oli millegi iseäranis mõnusaga.

20170916_182336

Osised (8 pirukat)

Taigen

  • 250 g nisujahu (natuke üle 4 dl)
  • 3 spl/45 ml oliiviõli
  • 6 spl vett
  • meresoola

Täidis

  • peotäis kukeseeni
  • 1 spl võid või külmpressitud kookosrasva
  • 1 väike sibul
  • veerand paprikat
  • 2 spl riivitud parmesani
  • meresoola
  • 1 muna

Taigen: sõelu jahu kaussi. Sega õli, vee ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vormi palliks, mässi toidukilesse ja jahuta 1 tund külmkapis.

Täidis: haki sibul, kukeseened ja paprika väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil kookosrasv/või ja prae esmalt sibulat ja kukeseeni. Need hakkavad vedelikku eraldama ja oluline ongi lasta neil piisavalt kaua küpseda, et täidis taignasse pannes liiga niiske poleks ega pirukaid ära lõhuks. Kui seened ja sibul on enam-vähem valmis, lisa paprika ja kuumuta veel paar minutit. Sega sooja taignasse parmesani juust. Maitsesta soolaga. Kuna juust on soolane, siis pole palju soola võibolla vajagi. Lase täidisel jahtuda.

Kokkupanemine: jaga taigen 8 osaks. Rulli iga taignatükk jahusel pinnal ovaaliks, paksusega umbes 3 mm. Aseta igale pirukale natuke täidist, jäta servad tühjaks. Klopi muna lahti, sega natukese veega. Pintselda taignaservi munaseguga. Tõsta tainas üle täidise ja pigista servad sõrmedega kokku. Aseta pirukad ahjuplaadile. Originaalis tuli pirukaid pintseldada oliiviõliga ja liimimiseks kasutati vaid munavalget. Kuna ma võtsin terve mmuna ja segu sai seepärast rohkem, pintseldasin ka pirukad munaga. Pane pirukad 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni need on kuldpruunid. Need saavad valmis umbes 10 minutiga.

Jaanipäeva jäägipirukas

Jaanilaupäev – üüratu söömispüha, millest paljud pahatihti järgmiseks hommikuks suurt midagi ei mäleta. Sestap ongi see mulle üpris vastukarva üritus olnud. Tõtt-öelda istuksin suurima heameelega lihtsalt raamatuga teki all. Muidugi meeldib mulle süüa, ma lausa armastan (kvaliteetset) toitu. Muidugi meeldib mulle ka sõpradega kokku saada. Ja sama palju meeldib mulle üksi-kaksi olla. Šotimaa küngastel üksi jalutades adusin, et päris üksi olemine on minu jaoks suisa hädavajalik. Aeg-ajalt. Eks seepärast ei meeldi mulle ka meeskonnaalad ning eelistan tihti just üksi jooksmist.

Jaanide juurde tagasi tulles… mulle on juba aastaid vastumeelt sellised jaanipeod, kus end pildituks juuakse. Olid juba siis, kui ma veel nii tõsiselt trenni ei teinud. Iga tulihingeline trennitegija teab ju, et töövabad päevad on kõige hinnalisemad trenniajad ning end täis juues/sisse magades vms. läheb ka trenn tõenäoliselt aia taha. Trenni tahaks ju ikka minna puhanud keha ja värske vaimuga. Nojah, vahel on just trenn see, mis igapäevaelu hägust ja udust välja aitab tuua, nii et alati ei pea päris värskena minema. Tänane kerge sörk oli just see, mis võõral padjal magamisest kangeks jäänud kaela ja tuikava pea päästis (ei ole pohmakas, vaid seesama padjavärk ja unerütmi häirumine). Külas olles olime tavapärasest kauem üleval ja ärkasime ka hiljem, et siis üheskoos lõmmikut (lõuna+hommikusöök – nägin seda geniaalset sõna ühe kohviku kodukal, parem kui ingliskeelne brunch) nautisime.

Jaanid olid vaiksemat sorti. Väikses seltskonnas ja isegi ilma lõkketa. Samas, nalja sai ja süüa muidugi mõista samuti. Tol reedel tabas mind ootamatult suuremat sorti kokkamispisik ja inspiratsioon (vaba päeva õnnistus), mis viis mu Pääsukesse pikka järjekorda seisma ja parimaid köögivilju ostma. Vahele väike 50-minutiline jooks ja seejärel sukeldumine köögiellu: banaani-šokolaadijäätis ja avokaado-kohvijäätis kiirelt blenderis valmis ning jäätisemasinasse, kurgi-lõhe-tillišuši, kurgid purkidesse hapnema, paprikahummus, mõnusad värsked kevadrullid… Tõele au andes: rullitavate toitude juures oli abikaasa abiks: šuši ja kevadrullid ja plökerdasime neid koos köögilaual teha. Päris head tulid! Šuši selline mõnus suvemaiguline: lõhe, värske kurk, till. Kevadrullid meeldivalt köögiviljased: õrn kapsaleht, riisinuudlid, paprika, roheline sibul riisipaberis. Viimaks asutasime end siis ratastega minekule: umbes 18-kilomeetrine retk läbi metsa ja põldude… Kuusallu. See oli otsetee. Tagasi tulime juba paar kilomeetrit pikemat, aga kiiremat maanteed mööda.

20170624_233117

Selles postituses tahtsin jagada aga jäägipiruka retsepti. Pärast jaane koju jõudnuna tabas mind taas söögitegemislaine ja seekord tiksus peas mingi piruka- või küpsetiseidee. Pärast rattasõitu kerge sörk kodulinnas, lõpetuseks poest läbi, pärm ja või kaasa ning koju nuputama. Jahu oli üpris vähe, seda ei hakanud ostma ka, kuna tulime poest ju sörgiga tagasi ja olnuks ebamugav tassida. Niisiis… suurt kuklilaari ega uhkeid saiapalmikuid teha ei saanud. Lappasin isa kingitud küpsetisteraamatut, kus on väga mõnusalt ka mitmed põhiasjad  ja nipid lahti seletatud. Vaikselt vormuski idee, millest sai hiljem allolev pirukas. Täidise osas kiikasin külmkappi: šušist ülejäänud riis, kevadrullide poolik paprika, rohelise sibula varred (tahtsin kevadrullideks natuke osta, aga Pääsukese onu annab palve “kimbuke sibulat” peale alati mingi eriti suure lahmaka, nii et seda oli kapis palju üle), kes-teab-mis-ajast kapis luurav juust (ühe riivjuustu, mis nagunii kohutavalt maitses, viskasin ära, sest oli hallitama läinud, kuigi “parim enne” lubanuks nagu sel veel kuu aega kapis elutseda), pajaroast üle jäänud suvikõrvitsa jupike, küüslauk ja sibul, mis mingis koguses alati olemas. Oli nii mõndagi!

Tainas

  • 25 g presspärmi
  • soola
  • 1 spl suhkrut
  • 100 g võid
  • vett
  • 4-5 dl täisteranisujahu
  • köömneid
  • pitsaürte (mul oli basiiliku, päikesekuivatatud tomati ja küüslaugu segu)

Täidis (mis iganes kappi seisma on jäänud ja veel ei haise ega ela)

  • keedetud riisi/riisiputru (meil äädika-suhkru-soolaga segatud šuširiis)
  • poolik paprika
  • suvikõrvitsa jupp
  • 2 šalottsibulat
  • paar küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • mitu vart rohelist sibulat
  • juustukontse
  • vajadusel soola

Sega pärm suhkruga ja lase sel “sulada”. Samal ajal sulata ja jahuta või (ise kasutan kuumakindlat klaaskannu, mille panen restiga pliidiplaadi kohale). Sega jahtunud või pärmi-suhkruga, lisa jahu ja nii palju vett, et tainas poleks liiga kuiv, aga ka mitte vedel. Õige pärmitainas lööb kausi seinte küljest lahti. Maitsesta soola, köömnete ja ürtidega. Kata tainas kinni ja jäta sooja kohta kerkima. Ideaalis kerkib see kahekordseks, reaalsuses vaid natuke. Kui kasutad täisterajahu asemel osaliselt tavalist nisujahu, kerkib see muidugi paremini. Mul oli kapis vaid täistera.

Haki täidise ained. Kuumuta pannil õli, prae sibulat, küüslauku ja suvikõrvitsat, kuni need on pehmed. Sega teiste osistega. Riivi täidisesse juust, vajadusel maitsesta kogu massi soolaga.

Jaota tainas kaheks. Rulli pool küpsetuspaberil õhukeseks. Laota peale täids. Rulli laual/silikoonmatil (sinna ei jää kinni ka) teine osa lahti ja aseta täidise peale. Vajuta ülemine taignatükk alumise (servad) ja täidise (keskosa) külge. Soovi korral määri õli/või/vee/munaga. Küpseta 25-30 minutit 190 kraadi juures. Kõrvale võid serveerida mõnusa värske salati. Pildil on tomati-kurgi-kapsa-rohelise sibula-kõrvitsaseemne salat rohke oliiviõliga.

 

Külalised ja gluteenivaba šokolaadikook

20170614_163404Külalised raputavad argipäevast välja. Külalised panevad kodu koristama. Külalised annavad põhjuse mõnda uudset retsepti katsetada. Mulle meeldivad külalised. Kehras käisid esimesed mittesugulastest külalised 19. mail ehk juba jupp aega tagasi. Postituse ja toidupiltide jagamiseni jõuan alles nüüd, olles puhkuse lävel. Teadagi, et enne puhkust tuleb hoolega tööd rabada. Me ju endale palgaga puhkust ei luba, nii et kulutamisraha tuleb varem välja teenida.

Ise oleme pärast kolimist üksjagu külas käinud: perevisiidid Prahasse ja Viljandisse, olengud jooksja-orienteeruja, olümpialase ja treeneri juures, minu visiit sõbranna uude koju, õhtupoolik massaažiga. Pooled külaskäigud on olnud tulvil Sparta jooksjaid ja jutt hüpelnud ikka jooksuradade ümber. Viimatine külaskäik Kakumäele avas ka välihooaja ja sai pärast Narvat mõnusalt muljetada, uusigi eesmärke seada. Ja mulle meeldib külas käia. Inimeste kodud annavad huvitavaid vihjeid nende olemuse kohta. Kirjanikulisik annab aeg-ajalt tunda, hakkan inimestest lugusid välja mõtlema. Niimoodi “päriselt” kirjutanud pole aga ammu. Blogi, tõlked, artiklid on ju hoopis teine teema. Mõtteid on mul palju, ootamas seda maagilist aega nimega “kunagi”.

Külalistel, kelle jaoks mais tube kraamisime, oli nii seda kui teist tähistada: sünnipäev, lõputöö kaante vahele saamine. Kuidagi läks suureks sahmimiseks: läksin 1 massaaži pärast tööle, uimerdasin Ülemistes liigkaua (mina toidupoes, eks…), jäin rongist maha, järgmine läks tund hiljem, tegin kiirelt mingisse tõlkesse parandused, jooksin tund aega, kohupiim ja marjad koogikihtide vahele ja külma läbi imbuma, ruttu pessu, nori-lehed sushiks välja… ja oligi esimene kohal. Eks sai siis mu lõikelauaga sõbrustada ja jälgida, kuis ise edasi sahmisin. Kuidagi valmis vaagnatäis sushit, sõbranna hakkis dippimiseks köögivilju, vuristasin blenderis tulevasele magistrandile gluteenivaba šokokoogi taigna valmis, viskasin ahju, lõikasin kihtideks, kreemi vahele ja kappi… Huh. Ja ei olnudki veel teised kohal. Kiireks läks, aga valmis sai.

20170614_163137Napoleon oli üpris klassikaline, asendasin vaid jahu gluteenivabaga ja panin mõne keedukreemikihi asemel maasikapüreed (värsketest marjadest). Hommikutuhinas keetsin isegi keedukreemi, mis kees üle ja mille jäljed alles nüüdseks pliidilt maha nühitud. Seekord jagan gluteenivaba šokolaadikoogi retsepti. Sellega petsin isegi väiksed lapsed kord ära, kui sama taigna muffinivormidesse valasin. Kaks kuud hiljem, jõulude aegu, avaldasin saladuse ja poiss ei suutnud uskuda, et ta nii suure isuga… ube sõi.

Tegelikult pidi ka napoleon gluteenita olema. 1 koolitusest kappi jäänud gluteenivaba jahu lasi end kenasti vormida ja kook tuli välja, aga… jahunappuse tõttu rullisin tainast siiski nisujahus. Ja eks nii oligi õigem, et kummalegi sõbrannale “oma” kook, mida muidugi ka teised varmalt pugisid.

Osised

  •  2 purki punaseid/musti konservube
  • 3 muna
  • 4 spl kakaopulbrit
  • 3 spl oliiviõli
  • 100 g suhkrut
  • 2 tl küpsetuspulbrit

Vahele

  • 1 toru maitsestamata kohupiimakreemi
  • 2 peotäit mustsõstraid
  • 2-3 spl suhkrut (sõltub, kui magusat tahad)

Peale

  • 50 g tumedat šokolaadi

Pese ja nõruta konservoad, nii on need paremini seeditavad. Kalla kõik taignaosised blenderisse ja purusta ühtlaseks massiks. Küpseta tainast 20 cm läbimõõduga lahtikäivas küpsetusvormis: umbes 30 minutit 180 kraadi juures. Lase natuke jahtuda. Valmista kreem: püreesta mustsõstrad (või purusta kahvliga), sega kohupiimakreemi ja suhkruga. Lõika kook pooleks, määri vahele ja peale kreemi. Kaunista šokolaaditükkidega.

Laupäevane õunapirukas

On unine laupäev. Täpselt selline energiakogumise päev, mil pisut laiselda, sest ees on ootamas pühapäev ja Rapla Selveri suurjooks. Paljude jaoks on see isegi võibolla hooaja algus. Minu hooaeg on avatud, 10K ja maratoni uued rekordidki joostud, aga mitmeski mõttes tundub, et õige möll hakkab ikka alles homme pihta. Rapla on sel aastal 7. võistlus ja ütleme nii, et lootused on suured. Viimaks ometi on ilm ju ideaalne ning vormgi on nii ajastatud, et kiirel rajal ilus 10K aeg napsata.

mureountükk

Homme tahan tunda, kuidas ma elan. Tunda, kuidas ma jaksan. Tunda, kuidas hingeldan, aga samas ka naudin pingutust. Tunda õnnepisaraid pärast finišijoont ületades. Tunda tühjaksjooksmise ja endast kõikandmise tunnet. Täna aga soovin jagada üht õunapiruka retsepti. Kaevasin selle välja 2001. aastal sünnipäevaks saadud küpsetiste raamatust. Isalt. Pühendusega. Et ma leiaks meelekibeduse hetkedel alati midagi head ja magusat. Retsept on omamoodi muretaigen vahukoore ja pärmiga. Täidiseks hunnik õunu! Toidutalumatuse testist ja oma kogemusest tean, et palju õunu ma tegelikult süüa ei tohiks, aga kui need on kuumutatud ehk ahjust läbi käinud, on neid üpris kerge seedida ja piruka kannatab keha välja. Muudatus: kasutan täisterajahu, et veresuhkrut stabiilsemana hoida. Variant on ka tavalist ja täistera omavahel segada. Eks see täistera maitseb natuke teistmoodi.

Taigen

  • 150 g võid
  • 4,5 dl täisteranisujahu
  • 1 spl suhkrut
  • 2 dl vahukoort
  • 1 tl presspärmi

Sega jahu ja suhkur pehme võiga. Mugavaim oli seda teha miksri taignakonksudega, kuigi raamat käskis käsitsi toimetada. Lahusta pärm natukeses vahukoores, lisa koos ülejäänud vahukoorega taignale. Sega ühtlaseks. Pane taigen toidukilesse, vajuta lapikuks (nii pidavat kiiremini tahenema) ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Jaga taigen 2 osaks. Rulli esimene küpsetuspaberil ruudukujuliseks leheks (30×30 cm kanti). Lohista küpsetuspaberiga koos ahjuplaadile.

Täidis

  • 2 suurt õuna
  • 1 dl suhkrut + pealepuistamiseks
  • kaneeli

mureounapirukasViiluta õunad õhukesteks sektoriteks, laota taignapõhjale. Kui õunaviile on nii palju, et teed mitu kihti, raputa nende vahele kaneeli ja suhkrut. Raputa kaneeli-suhkrut ka viimase õunakihi peale. Rulli lahti ülejäänud tainas. See võib olla natuke servadest suurem kui põhi. Tõsta tainas õunte peale. Esialgu tundus just see ülesanne keeruline, aga tõstsin koos silikoonist rullimisalusega tagurpidi peale ja hiljem koorisin aluse taigna pealt maha.

mureounVajuta taignaservad kahvliga kinni. Pinnale võid teha mustri. Mul on üks mustrirull, millega paar korda üle tõmbasin. Kui kuskilt servadest on tainast üle jäänud, võid keskele panna nunnu mummukese. Puista peale pisut suhkrut. Küpseta 200 kraadi juures alumisel siinil 25-30 minutit. Pöördõhuga läheb muidugi kiiremini.

Enne lahtilõikamist tasub natuke oodata, et pirukas pärast ahjust väljavõtmist taheneks. Arvatavasti saaks siit vähemalt 8 inimese jaoks kena väikse koogitüki. Meie sõime selle kahekesi ühe õhtuga ära… Mõnus isetehtud kreemjas vanillijäätis sobiks kõrvale.

 

Brokoli-lillkapsapirukas

20170108_101342

Eile oli üks võrdlemisi uimane päev, mil pistsin nina toast välja alles kell neli. Ilmselgelt ma sel päeval trenni ei teinud, sest nii hilja ma enam ei viitsiks, kui on töövaba päev. Nädalavahetusel ikka enne keskpäeva rajale ja rahu majas. Väsimus oli peal, nii et kasutasin oma plaanis ettenähtud puhkepäeva natuke varem ära ja lükkasin pika trenni pühapäeva. Päris lakke siiski ei vahtinud. Kolimiseks valmistudes sorteerisin taas natuke riideid ja avastasin suure rõõmuga, et veel on, mida ära anda. Ehk on veel lootust, et oma asjadega uude kodusse ka ära mahume. Samas, mõned ruutmeetrid on rohkem, peaks mahtuma! Köögis tuleb ka suur inventuur teha. Kõiki neid nõusid ja muid vidinaid pole ju vaja… Tegelikult tahan mõne asja juurde osta, aga eks nende jaoks tuleb ka ruumi teha.

Igatahes, koristusmaania ja feng shui raamatu sirvimise (käivad aktiivsed kodukujundusplaanid) kõrvalt tekkis ühtäkki mõte, et õhtul tuleb teha köögiviljapirukat. Vaiba peal võimeldes hakkas raamaturiiulist silma “Kuldne kokaraamat”. Sealt sain vaid põhjaliku muretaigna tegemisõpetuse, täidise mõtlesin ise välja. Kapis konutas üks nukker lillkapsapoolik, mis püreesupist üle jäänud, aga kokaraamat pakkus välja igasugu uhkemaid pirukaid nagu quiche Lorraine, kitsejuustu-mündikorvid, quiche suvikõrvitsaõitega (no kust sa talvel neid saad?), tarte tatin ja bastelo (Maroko pirukas). Lillkapsale ei midagi. Mõnes mõttes isegi tore, sai ajurakukesed taas tööle panna ja leiutama hakata.

Retk K-Rautasse tapeete ja värve vahtima, jalutuskäik Magistrali keskusesse, põige tööle (ettevõtjad teevad ka nädalavahetusel tööd!) harjutusvideosid nikerdama (üle hulga aja suutsime Teraapialaeka kanalisse paar tükki lisada), läbi tuisu koju ja kell oligi juba kaheksa. Piruka tegin valmis, pistsin ahju, masseerisin abikaasat, vaatasime filmi, võtsin piruka välja… ja maitsesime alles hommikul. Mõnes mõttes hea, kui pühapäevahommikul pirukas juba ootab. Ei pea midagi tegema hakkama, saab kohe süüa ja kiiremini seedimisega alustada. Sest… kui kõht juba parajalt tühi on, ootab ees pikk jooks, nii 20 km kanti.

Osised (muretaigen)

  • 3,5 dl täisteranisujahu (või odrajahu vms)
  • 0,5 tl soola
  • 125 külma magedat võid
  • 3 spl külma vett

Olen pidevalt mõelnud, et mis värk on muretaigna ja külmaga. Miks peavad kõik komponendid külmad olema ja taigen külmikus tahenema? “Kuldne kokaraamat” on piisavalt abivalmis, et see lahti seletada. Nii on tulemuseks krõbe ja õhuline tekstuur, sest gluteen vabaneb jahust aeglasemalt (huvitav, mis gluteenivaba jahu puhul juhtub, kui sama meetodit kasutada?). Võimalus on veel äädikat või sidrunimahla lisada, et gluteeni eraldumine veel aeglasem oleks. Ja tainast tuleb võimalikult vähe sonkida/töödelda, kui tahad muredamat küpsetist. Külmkapis konutades vabaneb gluteen. Natuke vastuoluline… esmalt tehakse külm taigen, et see aeglasemalt vabaneks ja siis pannakse kappi ootele, et gluteen siiski vabaneda saaks. Väike müsteerium.

Aga taigna juurde! Vahemärkuseks veel see, et talvel õuest tulles on hea taignateoga alustada, siis on käed (vähemalt minul) külmad. KÄSITSI tehes näpi jahu-sool ja või kausis sõmeraks seguks. KÖÖGIKOMBAINIGA toimetades töötle tainast sõmera segu saamiseks umbes 10 sekundit. Mul on blender, mitte kombain (kombaini lubasin hankida, kui saame suurema köögi), nii et tegin käsitsi. Järgmine samm on mõlemal juhul vee lisamine ja kiire segamine. Siinkohal võib lisada ka 1 tl sidrunimahla või siidriäädikat (ma ei teinud seda). Kui tainas valmis, läheb see vähemalt tunniks külmikusse. Samal ajal võid näiteks täidisega tegeleda. Külmikus võib see raamatu sõnul istuda kuni kaks päeva, nii et kui külalised on tulemas, võid taigna mõned päevad varem valmis teha.

Täidis

  • veerand suurest lillkapsapeast
  • pool brokolipead
  • pool kollast paprikat
  • 1 keskmine sibul
  • 3 muna
  • 2 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Smooth)
  • soola
  • pitsaürte/vahemeremaade ürte
  • rosmariini
  • 9 õhukest juustuviilu

Rebi lillkapsast ja brokolist väiksed õisikud, haki varred, kui neid on. Haki paprika ja sibul, sega lillkapsa-brokoliga. Maitsesta soola, pitsaürtide ja rosmariiniga. Kogused on maitse järgi.

Klopi munad lahti, sega kookospiimaga, lisa natuke soola. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda on köögiviljade peal ka, aga ei saa ka päris koonerdada, sest muidu on tulemuseks maitsetu toit.

Ahi 200 kraadi peale! Seejärel pane pirukas kokku. Vooderda lahtikäiv ümmargune koogivorm (mul hetkel pirukavormi polnud, see läks kunagi katki) küpsetuspaberiga (panin selle ainult põhja, ei jäänud väga kinni). Ma ei viitsinud rullimisega end vaevata, surusin taigna vormi põhja ja natuke külgedele ka. Siis pane taignale 3 juustuviilu (võid kasutada väherasvasemat sorti, et küllastunud rasvu vähem oleks).

20170107_204409

Aseta peale pool köögiviljadest, kalla peale pool muna-kookospiima segust. Pane vahele kaks juustuviilu, seejärel uuesti köögiviljad ja muna-kookospiim.

20170107_204658

Kõige peale aseta 4 juustuviilu. Pirukas ahju ja mine tee vahepeal muid asju (nt mudi abikaasat). Algul panin puupliidi ahju, aga see ei toiminud väga hästi, hiljem kolis tavaahju. Seepärast läks üle tunni, aga muidu peaks umbes tunniga hakkama saama. Kui juust on pealt kuldne ja pirukas tundub tahe, ongi valmis. Kuna kell oli üle kümne ja kõhud täis, jätsime selle jahtuma ja hommikut ootama. Jahtununa hoiab pirukas kindlasti paremini kuju ka.

Ja lõpptulemus siin!

20170108_102951_001

Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.

Minestanud imaam ehk ahjubaklažaan täidisega

Mäletan veel neid õndsaid aegu, mil elasin koos Alisaga (2013) ja ta tutvustas mulle ahjubaklažaani. Ta lõikas poolitatud baklažaani pikivaod, täitis need õõnsused kirsstomatitega, määris peale Merevaiku/majoneesi ja ladus kõigele tipuks peale juustuviilud. Baklažaan küpses seest mahlaseks ja peal oli krõbe juustukoorik, mmm… Enam ma Merevaiku ja majoneesi ei kasuta. Üks on liiga lisaaineid täis ja teine ei maitse. Merevaiku asemel sobib hästi aga mõni toorjuust või meelepäraselt maitsestatud hapukoor. Samas arvan, et kui sarnast rooga teeksin, siis kasutaksin hoopis hummust, oapasteeti või pestot. Peale paneksin ikka juustu, aga vähemalt poleks siis roas ülipalju piimatooteid enam. Mulle on kuidagi piimatooted viimasel ajal vastu hakanud.

IMG_8284

2016 on mitmeski mõttes olnud baklažaaniaasta ja bataadi oma muidugi ka. Peamiselt söön baklažaani ahjus küpsetatuna või kiirelt pannil läbi praetuna. Oh, seda mõnusat tekstuuri! Ja kui see oliiviõlis on küpsenud, siis on eriti hõrk maitse. Sirvisin raamatut “Jooga köögis” ja sealt vaatas vastu minestanud imaam ehk baklažaan tomati, sibula ja paprikaga. Loo legend räägib, et imaam minestas seepeale, kui tema osavast kokast kaasa lausus, et ei saa talle enam imehead rooga valmistada, kuna oliiviõli on otsas. Olen sarnaste komponentidega rooga nautinud ka Pirošmanis, aga tõtt-öelda meeldib poolitatud baklažaaniga variant rohkem kui ühtlane mudru kuskil kausis.

IMG_8283Kahele

  • 1 suur baklažaan
  • 1 punane sibul
  • 1 tomat
  • 1 paprika
  • 2 küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • 2 spl tomatipastat
  • soola, ürte

Selleks, et kogu protsess kiiremini läheks, on mõistlik baklažaani eelküpsetada. Lõika pestud baklažaan pikuti pooleks, tõmba sisse pikivaod. Pane see 180-kraadisesse ahju, kuni ülejäänud osised ette valmistad. Vormi sisse kalla ka natuke vett, et baklažaan mõnusalt hauduks.

Haki sibul ja küüslauguküüned ja prae kergelt oliiviõlis, kuni need muutuvad klaasjaks. Haki paprika ja tomat, lisa pannile koos tomatipastaga ja hauta madalal kuumusel. Maitsesta soola ja ürtidega (nt. münt, oregano, tüümian). Aseta täidis baklažaanile, susa osa sellest ka vagude vahele. Pane ahju 180 kraadi juurde küpsema. Baklažaan on valmis, kui see on pehme.

Serveerisin värske salatiga, mis sedapuhku baseerus hapukapsal ja natukesel rohelisel, juures veel oomega-3 rikkad tšiiaseemned (jah, see on Eesti Keele Instituudi variant, võib öelda ka õlisalvei seemned).

Bataadimuffinid ehk mõnusa hommiku roog

IMG_7351

Bataadimuffinid on järjekordne retsept Jamie Oliveri varamust ning minu katse ühte raamatut, „Every Day Super Food“ läbi töötada. Raamatus asus see hommikusöögiretseptide varamus ning ühel aeglasemalt hommikul me nendega maiustasimegi. Ja kui bataadist rääkida, siis viimasel ajal on selle osakaal meie menüüs ikka hüppeliselt tõusnud. Oma magusa meki poolest sobib ideaalselt ka magustoitu asendama.

Osised

  • 600 g bataati

  • 1 punane sibul

  • 6 muna

  • 2 spl kodujuustu

  • 5 spl täisterajahu (seekord oder)

  • 50 g Parmesani juustu

  • 1 spl päevalilleseemneid

  • 1 spl mooniseemneid

Eelkuumuta ahi 180 kraadini ja pane paberist muffinivormid muffinipannile valmis. Koori ja riivi bataat. Tükelda sibul väkesteks tükkideks. Klopi munad lahti. Ja siis tuleb lihtne osa: sega kõik asjad kokku. Lisa maitse järgi soola, kui Parmesan piisavalt soolast mekki ei andnud. Soovi korral võid lisada ka hakitud tšillit. Jaga muffinitaigen vormide vahel ära ja küpseta ahjus umbes pool tundi või kuni muffinid hoiavad kuju ja muna on tardunud.

Kartuli-räimevorm

IMG_7332

Vabariigi aastapäeva eel liigub peas ikka igasugu suurejoonelisi ideid, mida pidupäeval rakendada… Aga… Sel aastal olid need mõtted kuidagi hüplikud ning nädalamenüügi koostamine kulges üle eestimaise kiilasjää. Ehk asi selles, et ei suutnud täpselt oma 24. plaane paika panna (mis trenn ja kas hallis jne jne) ja selleski, et Sander suundus päevaks Tartusse koolitusele ning üksi olles kipun ma eriti laisk kokkaja olema. Samas töötan ma neil päevadel hiliste öötundideni, kui peaks parajasti arvutitagust tööd olema. Igatahes, kui telekas hakkas kätte jõudma pingviinide paraadi kellaaeg, vaatasin ma nõutult menüüsse uhkelt maalitud sõna “kiluvõileivatort, individuaalsed miniportsjonid”. Ja siis vaatasin seda leivatainast, mis alles kerkis, sest eelmisel õhtul vajusin teleka ees magama (no eks sel päeval oli koormustest ja pikk koolipäev ka olnud) ega teinud leiba õigel ajal valmis. Nii, võileivatort ilma leivata, hmm. Külmikus ootasid ka räimefileed, Sanderi isu ajel ostetud kartulid ning neist saidki vormiroa staarid. Juurde veel nipet-näpet ja üllatusena maitseks vahemereürte, mida ammu igatsenud olin ning nii valmiski hoopis midagi muud… Leib sai valmis hiljem, kui vormi olemasolust andsid tunnostust tühjad taldrikud…

Osised
4 kartulit
200 g räimefileed
Peotäis kirsstomateid
1 punane sibul
1 küüslauguküüs
Võid
1 muna
Soola, pipart, ürte

Tükelda kartulid õhukesteks viiludeks. Kui räimefileed on suured, lõika need väiksemaks. Lõika kirsstomatid pooleks või neljaks. Haki sibul ja küüslauk. Lao pooled kartulid vormi põhja, peale pooled räimefileed, tomateid-sibulat-küüslauku, maitseaineid ja võikillukesi. Laota peale teine kiht. Klopi muna lahti ja kalla kogu kupatuse peale. Soovi korral võid mitu muna ka panna. 180 kraadi juurde pooleks tunniks või kuni kartulite pehmenemiseni ahju.

Ahjubataat ubade, värske salati ja pruuni riisiga

image

Tõtt-öelda hakkasin alles poole valmistamise pealt mõtlema, et selles roas on jube palju komponente. Raamatu fotolt mäletasin peamiselt ube ja bataati, riis jäi tagasihoidlikult varju ja salatki oli väike. Kel seedimisega probleeme, siis võib see üpris keeruline toit olla. Just nimelt seepärast, et siin on nii riis kui bataat. Piisaks ju ühestki. Minu jaoks ongi selle toidu staar bataat, kuigi see võiks ka hoopis magustoiduna soleerida. Niivõrd mõnus ja magus! Jalapeno salsaga mässama ei hakanud ning selle asemel tegin värske salati. Tervislikkuse huvides tasub kuumutatud köögiviljade juurde alati ka värsket serveerida.. Köögivilja pole kunagi liiga palju!

Osised

Kahele

2 bataati ehk maguskartulit
oliiviõli, soola
peotäis pruuni riisi
2 spl kodujuustu (võib ära jätta, kui seda kõike liiga palju tundub)

Salat:
2 tomatit
paar salatilehte
tillioksake
rohelist sibulat
oliiviõli, soola
1 spl chia seemneid

Oad:
purk ube (Jamiel mustad, mina leidsin valged)
1 punane sibul
oliiviõli
1 tl jahvatud vürtsköömneid

Peategelane bataat tuleb esmalt ahju susata. 180 kraadi, mõlemad restid kuumad. Lõikasin bataadid pooleks, et need kiiremini küpseks, asetasin klaasvormi, kallasin üle oliiviõliga ja raputasin peale soola. Ahju jäid need umbes 45-50 minutiks. Sellal tegelesin muuga.

Kohe ma söögitegu ei jätkanudki. Esmalt jooksujärgne dušš ning paar kõhu- ja seljalihaste harjutust ning alles siis järgmised sammud. Riis keema – pane nii vähe vett, et see keduaja lõpuks ära aurustuks või riisi sisse imenduks. Vett ära kallates, kallad kraanikausist alla ka vees lahustunud kasulikke aineid. Salat on lihtne: haki värske kraam ja kalla üle oliiviõliga, juurde ka chia seemned ja maitseks soola ning soovi korral kuivatatud münti (üks parimaid asju, mida Türgist ostnud olen).

Oad. Haki sibul tükkideks. Kuumuta potipõhjas oliiviõli, kalla juurde vürtsköömen ja kuumuta pool minutit. Siis lisa sibul ja sorts vett, hauta mõned minutid kaane all. Seejärel lisa oad koos vedelikuga. Siinkohal soovitaks pool vedelikku ära kallata, sest see kõik ei jõua ära aurustuda.

Serveerimine. Bataat taldrikule, peale lusikatäis kodujuustu (olin selle osas skeptiline, aga lisab kreemisust). Ja siis eri sektoritesse riis, salat ja oad. Kaunistuseks ehk ka mõned koriandrilehed (juhtusid mul aknalaual olema). Naudi… Eriti bataati.