Täisterapasta tomatite ja ahjuricottaga

IMG_6868

Raamatupilt ja tegelikkus

Just sellist pilti võis ühel õhtul meie koduköögis näha. Postiga oli kohale jõudnud Jamie Oliveri suurepärane raamat “Everyday Superfood” ning ma lihtsalt pidin selle raamatu ka kuidagi teistmoodi kasutusse võtma kui ainult ilusate piltide vahtimiseks. See raamat on inspireeriv ja tõmbas enda poole juba siis, kui Inglismaal raamatupoe vaateaknast möödusime. Just selle raamatu pärast astusime sinna poodi sisse ja uitasime ikka tükk aega ringi. Aga… ei ostnud. Sealsamas Manchesteris surfasin õhtul oma tahvelarvutis ja tellisin Amazoni kaudu poole odavamalt. Olen ostnud ka kasutatud, kuid heas seisukorras raamatuid ning olen väga rahul. Eesti raamatupoes nägin sama raamatut (inglise keeles) ligi 35-eurosena, Amazonist tellisin 10 euro eest. Ja kusjuures sain uue raamatu. Ma ei arvagi, et kõik peab olema tasuta või odav ja näiteks heale toidule olen alati nõus peale maksma, aga raamatuid tellin siiski Amazonist.

Kui sellest konkreetsest raamatus rääkida, siis on tegu väga mõnusa värvilise teosega, kus on suur rõhk tervislikkusel. Sestap sisaldab raamat vägagi palju taimetoite ja põnevaid magusaalternatiive. Jamie sai 40 ning leidis, et temalgi on aeg toitumine korralikult käsile võtta. Hakkas isegi ise toitumisspetsialistiks õppima. Raamat on lõbus nagu Jamie teosed ikka ja sisaldab palju ägedaid ideid. Kindlasti soovin ma proovida sooja smuutit, mis on tehtud näiteks ingveri- või nõgesetee baasil. Kes ütles, et smuuti peab külm olema?

See oli see päev, mil ütlesin Sandrile, et vahelduseks võiks ju pastat ka süüa. Tavaliselt pole mul pastaisugi ja ma ei telli seda väljas süües peaaegu mitte kunagi, aga nüüd siis tekkis vajadus. Tatrapasta maitseb kõige paremini (mõnusalt pähkline), aga täisteranisupasta läheb ka sisse. Ainult mitte liiga suurtes kogustes, sest siis hakkab kõht valutama. All retsept, kergelt muudetud kujul

Kogus: kahele

  • 200g ricottat
  • 2 küüslauguküünt
  • pool tšillikauna
  • kuivatatud tüümianit
  • 1 sidrun
  • 250 g kirss- või ploomtomateid
  • rukolat
  • oliiviõli
  • peotäis täisteraspagette (või siis 160 g)

See roog algas päris kummaliselt, sest esmalt oli vaja ahjus ära küpsetada ricotta. Kõlab, nagu oleks tegu suuremat sorti mässamisega, aga mõnusa maitse nimel soovitan pingutada. On küll seda väärt.

IMG_6865

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega 2 spl oliiviõli kausis kuivatatud tüümiani, peeneks hakitud küüslaugu ja väikeste tšillitükikestega. Pese sidrun hoolikalt ja riivi koor kaussi, sellesama möksi juurde. Lisa ka natuke meresoola ja musta pipart (klassikaline Jamie!). Mökerda ricotta selle seguga kokku ja aseta ahjuvormi. Sinna lähevad ka tomatid. Ülejäänud möksi võidki üritada tomatitele määrida. Ülevalt pildilt näed, kuidas see mul väla tuli. Lisa vormi ka sorts vett. 45 minutiks ahju!

Kui ricotta ja tomatid on 35 minutit ahjus olnud, keeda soolases vees valmis pasta. Mina mõõdan kahe inimese koguseid silma järgi ehk võtan lihtsalt pakist peoga spagette nii palju, kui pihku jääb. Jäta pasta keeduveest umbes pool tassitäit alles.

Võta roog ahjust välja, lisa pasta keeduvesi ja raputa õrnalt, et põhjast kogu mõnusat kraami kätte saada. Kalla nõrutatud pasta ahjuvormi, pigista peale poole sidruni mahl, maitsesta soola-pipraga ja murra ricotta pasta peale tükkideks. Lisa rukola ja sega hoolikalt läbi. Mõnus itaaliapärane söök!

IMG_6872

Lõhelasanje – katse-eksitusmeetod

IMG_6864

Ühel sügishommikul jalutasin nagu ikka mööda liivast kergliiklusteed Nõmmele Teraapialaekasse. Tollest hommikust mäletan vast nii palju, et oli oktoobrikuu ja päike piilus ka natuke pilve tagant välja. Lisaks tatsasin seda teed üksinda, sest Sander oli juba varem tööpostile asunud. Suure tõenäosusega jäin ma ise siis koju lõunat valmistama. Meil on tegelikult tihti nii, et hommikul käib suurem kokkamine, sest lisaks päeva esimestele ampsudele tuleb valmis saada ka kaasavõetav lõuna ja vahepalad. Näksid on tihti lihtsad ega nõua palju valmistamist, aga kui olen vahepalaks planeerinud täisteraleiva hummusega, siis tuleb ka hummus valmis teha. Üldjuhul meil hummus kodus kaua ei säili, sest sööme selle ruttu ära. Hummus on mõneski mõttes nagu maiuse eest. Sestap tulebki sageli juurde vaaritada.

Mööda Kitsarööpa teed (algab Rahumäelt, venib Õismäeni välja) kulgedes ronis pähe kinnisidee lõhelasanjest. Roog valmis peas komponentide kaupa. Esimesena ujus ajulaineil just nimelt lõhe, mille ümber siis ülejäänud rooga looma hakkasin. Lasanjeplaate ma teadupärast ei kasuta. Niisiis hakkasin tuhnima võimalikes alternatiivides. Suvikõrvitsaviilud kindlustasid oma positsiooni üpris kauaks, aga viimaks võitis kartul, sest kodune maalt toodud kartul oli ometigi kapis olemas. Ja kaste… kindlasti mitte valge piimakaste (uskuge mind, eestlased tarbivad liiga palju piimatooteid, mis omakorda võib igasugu tervisehädade taga olla). Kookospiim koos tomatipüreega, et liiga läilaks ei läheks. Kui tööle jõudsin, võtsin välja 2015. aasta heade mõtete ja muude tähelepanekute märkmiku ja visandasin retsepti. Ideid on sel leheküljel palju, aga päris täpselt ei mäletagi, mis viimaks käiku läks. Lisaks oli tol õhtul viirus või muu pahalane kallal ning olin võrdlemisi väsinud. Proovin aga enam-vähem meelde tuletada. Seega polegi järgnev võibolla niivõrd retsept kui idee, millest igaüks oma mõnusa kalalasanje kokku võib panna.

  • lasanjelehtede asemel paar kartulit või suvikõrvits

Alustasin suurima tööga ehk kartulite laastutamine (laastudeks lõikamine). Juustunoaga saab neid muide väga mõnusasti nüsida, ainult lõpus läheb raskeks ja tekib oht sõrmed küljest lõigata. Kui laastud valmis, pane kõrvale.

IMG_6861

Kartulilaastud

  • kalapuljong
  • kookospiim
  • paar supilusikatäit tomatipüreed
  • soola

Puurisin-uurisin netist natuke kalalasanjede retsepte ja üldse lasanjekastmeid. Päris mitmel korral oli kastet korralikult redutseeritud, nii et pool vedelikust aurustus. Mis mul selle lasanje puhul natuke ebaõnnestus, oligi liiga palju kastet või liiga vedel kaste. Võtsin sügavkülmast varem keedetud kalapuljongikäntsaka (külmutatud, noh; kui ükskord terve kala fileerisime, siis keetsin sabast, peast ja muudest jääkidest puljongi) ja läratasin potti, kus ta siis aaaaeglaselt sulama hakkas. Tõesõna, aeglaselt. Peale purgijagu kookospiima (tegelikult kallasin liitrisest kookospiimapakist, aga umbes 2 dl võis olla), tomatipüreejäänused (olime vist pitsat teinud) ja tükiks ajaks hauduma. Eesmärgiks on mõnus kreemjas kaste. Maitsesta soolaga.

  • spinatipalle (külmutatud)
  • sibul
  • mitu küünt küüslauku

Spinat ja sibul sobivad kalaga samuti hästi kokku. Kasutan tihti külmutatud spinatit, mis on parajate portsjonitena pakis. Hakkisin sibula ja paar küüslauguküünt (sombusel ajal tasub iga päev neid pugida) ja praadisin kergelt õlis. Võiks öelda, et suisa hautasin madalamal kuumusel. Kui eelnevalt läbi ei kuumuta, võib liiga kibe jääda.

  • lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • hakitud paprikat
  • tükeldatud lõhefileed
  • mozzarella

Ostsin Nõmme turult mitu eestimaist lillkapsa- ja brokolipead, tükeldasin õisikuteks ja külmutasin väikestes plastkarpides (hea võimalus ka tülikaid plastkarpe taaskasutada, poest saab neid nagunii kogu aeg juurde), et talvel oleks hea kodumaist kraami võtta. Niisamuti leiab minu sügavkülmast alati ka hakitud paprikat, mis samuti karbikestega ära paigutatud, rääkimata siis marjakarpidest ja banaanidest… aga need asuvad juba teisel riiulil ning siia teemasse otseselt ei puutu. Tegelikult oli ka lõhe sügavkülmas olemas, kuna ostsime kord ühe suure ja hekseldasime väiksemaks, et oleks vajadusel olemas. Üleüldse on meil suur sügavkülm ja see oli ka külmkappi ostes peamine kriteerium, kui aus olla.

IMG_6859

Mingi putukas sosistas mulle kõrva, et jubelahe oleks ka need vetikalehed kasutusse võtta, mis kapis ootavad. Solarisest ostsin 50 norilehte, et vajadusel sushit vms. teha või niisama närida. Ka vetikad on mereannid ja mereannid on teadupärast igati hääd mineraaliallikad. Idee poolest saaks kasutada ka lasanjeplaatide asemel. Idee poolest… tegelikult ei soovita, sest lasanje lahtilõikamine muutus nende tõttu päris tülikaks. Aga… just selle ma klaasist ahjuvormi põhja esimese kihina paningi. Siis peale kartuliviilud, brokoli-lillkapsas, paprika, natuke lõhetükke, kulbiga kastet – esimene kiht valmis. Ja nii edasi ja edasi, kuni polnud enam midagi panna. Peale veel ohtralt kastet ja mozzarellat. Muu valge juust sobib ka. Või maitseks ehk natuke parmesanigi. Köömnetega Saida juust läheks siia ka oivaliselt! Siis läks kogu see kupatus ahju 180 kraadi juurde ja küpses pool tunnikest kindlasti. Lahtilõikamisel lasanje lagunes, sest nagu juba kirjutasin, tuli totakas mõte kasutada vetikalehti. Ärge nii tehke! Lõpetuseks ma ei teagi, kas tasuks seda üldse lasanjeks nimetada. Võibolla oli tegu lihtalt kala-köögiviljavormiga. Aga just nimelt “lõhelasanje” oli see sõna, mis mõte esialgu tööle pani. Teinekord uuesti ja paremini. Tihkema kastmega ja ilma vetikateta!

Tomati ja mozzarellaga grillpaprika

Pean tunnistama, et valetan selle postituse pealkirjas. Aga samas ka mitte. Nimelt oli mul plaanis neid paprikaid grillil teha, aga lõpuks sai need hoopistükkis ahju susatud. Teisipäeval käisime Viimsis külas ja nautisime selle aasta esimest grillimist. Kuniks Sander veel oma viimast õhtust massaaži teha vuhtis, lippasin poodi. Tema tellimus oli toorvorstid, aga kuna peoperemehel olevat juba 1,5 kilo liha ja keegi pidi veel kana juurde tooma, siis tekkis isu grillitud köögivilja järele. Mõtisklesin juba enne poodi sisenemist, mida siis täpselt teha võiks. Suvikõrvits oli kindlalt üks valikutest ja seentegi peale sai korra mõeldud, aga lõpuks läks ikka nii, et poes vahtisid vastu imeilusad punased paprikad, mis lausa kutsusid end ostma. Peas tiksus ka kinnisidee grilljuustust ja mozzarella ma viimaseks kihiks valisingi. Aga… teadupärast on paprikad seest õõnsad ja vajavad seetõttu justkui mingit täidet. Teha hummust, pestot, toppida sisse traditsiooniline hakkliha… võimalusi on palju. Mina ostsin karbitäie kirsstomateid, korjasin metsa alt karulauku ning peagi need mahlased paprikad valmis olidki! Lihtsad maitsed, mõnus tervik.

8 paprikapoolikut

Osised

  • 4 paprikat
  • 2 mozzarellakera
  • 250 g kirsstomateid
  • peotäis karulauku

Lõika paprikad pooleks, puhasta seemnetest. Haki karulauk ja poolita tomatid, täida paprikapoolikud. Rebi peale mozzarellaribasid. Grilli paprikaid grillrestil või unusta need 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju, kuni need pehmemaks muutuvad ja juust kuldseks sulab.

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.

Mitme juustuga peedipirukas

IMG_5579

Peet on üks imeline vili, mis polegi õigupoolest vili, vaid juurikas. See on üks neist toiduainetest, mis külmkapis alati olemas peab olema. Kui me ei tea, mida süüa teha, teeme tavaliselt potis ahjujuurikaid ning peedil on alati sooloroll. Ütleme nii, et teised juurikad lisavad natuke värvikirevust ning aitavad peedil silma paista. Samuti on peet ideaalne magusates roogades, kuna ta on juba loomulikult magus. Olen täiesti veendunud, et šokolaadikoogile annab peet paljugi mõnusat mahlakust juurde. Täna mõlkus mõtteis üks kosutav pirukalaadne küpsetis, kus oleks nii peeti kui juustu. Kes Nami-Namiga tuttav, on kindlasti kohtunud peedi ja sinihallitusjuustu ruudukestega lehttaignapõhjal. Ütleme nii, et see oli alginspiratsioon, aga lehttainast ei teinud ning juustudki olid teist sorti. Kokkuvõttes valmis just selline kosutav roog, millega tundide kaupa Xdreamil punkte jahtinud väsinud ja külmunud mees vastu võtta (ise jooksin ka tuulise ja vihmase i!maga kaks tundi, nii et olen ka paar ampsu ära teeninud). Ja mees sai kolmanda koha, nii et tasub uhke olla.

Põhi:
50 g võid
2,5 dl odrajahu
1 muna
soola

Sisu:
1 suur peet
250 g kodujuustu
2 muna
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
1 selleripulk
100 g sulatatud juustu (Kaval Ants või ka Merevaik)
palsamiäädikat
ürte
paar viilu juustu

Sulata või ja sega põhjaained ühtlasrks massiks. Suru ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja. Mul oli umbes 22 cm läbimõõduga vorm. Panin põhja ka küpsetuspaberit, et pärast paremini lahti tuleks.

Pane peet keema, kui sa seda juba teinud pole või kui kasutad keedupeeti. Mul on tavaliselt kodus hunnik tooreid ning pean seegs natuke keetma. Ahjus küpseb õnneks edasi. Sellal valmista täidis: haki köögiviljad ning sega kogu sisukraam, välja arvatud peet ja juustuviilud kokku. Kalla põhjale. Koori keedupeet, kui see on pisut jahtunud, ning laota viilud täidise peale. Kalla peale pisut palsamiäädikat. Maitsesta ürtidega. Igasugused prantsuspärased segud sobivad imejästi. Mul oli seekord kreeka segu, aga põhimõtteliselt sama. Aseta peale juustuviilud ning siis 180-kraadisesse ahju. Mul oli vist umbes 40 minutit. Kui on kenasti küpsenud ja hoiab vormi, ongi valmis.

Halvaamaiguga õunakook

Kui elu kingib õunu, siis tuleb need ka õunakoogiks teha. Olen mõnda aega mõlgutanud mõtteid päevalillehalvaamaitselise koogi ümber. Sellest päevast peale, kui nägin Mahemarketis halvaatoorkooki. Kuna ees seisis kohtumine mitmegi armsa inimesega, siis oli seda enamgi põhjust inspiratsioon appi võtta. Seda enam, et loovimpulsid tuleb kuskil välja elada. Vaatasin, mis mul kodus olemas on ja hakkasin siis leiutama…

Põhi
1,5 dl toortatart
100 g rosinaid
2,5 dl päevalilleseemneid
1 muna
1 spl kaarobipulbrit

Täidis
6 väikest õuna
1 spl kaneeli
3 spl mett
2 peotäit päevalilleseemneid

Pane rosinad kuuma vette likku. Jahvata tatar ja põhja sisse minevad päevalilleseemned jahuks. Kohviveski teeb selle töö väga kiirelt ära. Kurna rosinad ja püreesta köögikombaini või saumiksriga. Need annavad koogipõhjal kerge magususe. Kodus mul ju suhkrut pole ja mett väga küpsetada ei tasu. Löö sisse ka muna, et kogu mass paremini koos püsiks, kuigi rosinad ja seemnete õlisus aitavad ka kaasa. Uitmõttena lisasin lusikaga ka kaarobi-ehk jaanikaunapulbrit, mis on kergelt magus ja asendab sageli kakaod. Vooderda lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja suru tainas selle põhja.

Puhasta ja viiluta õunad ja laota need põhjale. Raputa peale kaneeli. Kasutan eriti hõrku mahekaneeli, mil jääb aroomi ja magusust ülegi. Pane 15 minutiks 180-kraadisesse ahju. Sellal purusta paar peotäit päevalilleseemneid, jättes mõned tükid suuremaks. Sega lusikatäie meega. See on puru! Raputa poolküpsenud koogile ja nirista peale ülejäänud 2 lusikatäit mett. Pane veel umbes 10 minutiks ahju.

Tulemus oli mõnus õunakook kerge halvaa-aimdusega. Toitev!

Ahjupoti kiituseks ehk minu armulugu Fontignaciga

IMG_5430

Kui esimest korda sinise Fontignaci ahjupotiga kohtusin, ei osanud ma temast suurt midagi arvata peale selle, et “noh, eks sellega on ju ka tore ahjujuurikaid teha”. Sel sügistalvel on mul nimelt tekkinud suur lembus ahjus küpsetatud juurikate vastu. Koorin ära, hakin väiksemaks, lükkan oliiviõli ja maitseainetega ahju ning mõne aja pärast on krõmps ja tervislik roog valmis. Olgu, see “mõni aeg” kestab ikka tunnikese. Selle potiga saab tegelikult aga grammi võrra kiireminigi. Nimelt küpsetasin enne oma peete-porgandeid-pastinaake-kaalikaid lahtises ahjuvormis. Tulemuseks olid küll krõmpsud juurikad, aga jube kaua võttis aega ka. Siis tõi õde ära tädi kingitud ahjupoti ning sealt algas imeline teekond! See pott on parajalt sügav, et ka näiteks Elujooksjate viieteistkümnepealine seltskond ära toita (meil oli jõulupidu minu juures). Lisaks jäävad selles tehtud toidud mõnusalt mahlased. Liha ega kala pole veel proovinud, kuna neid väga ei söö, aga usun, et need õnnestuvad potis võrratult!

Salamisi olen mõelnud ka sellele, et Fontignaciga saaksin korrata oma soolaleivapidustuse veinipirne, mis madalamas ahjuvormis teps mitte nii hästi püsti ei püsinud. Ja kui veel kaas ka peale panna, peaks need eriti mõnusalt pehmeks küpsema! Igal juhul tasub proovida ning ootan juba, et saaks läbi see nädal, mil lubasin suhkrut, kaasa arvatud puuvilju mitte tarbida. Lihtsalt, et näha, mis siis juhtub. Kui nädal saab läbi, tuleb koju ka Sander ning mõnusad veinipirnid oleme pärast tegusat lahusoldud perioodi ikka ära teeninud.

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Karrimaitseline potitäis enne ahjuminekut

Kui tulevad külalised, pakume tavaliselt ahjujuurikaid. Kui teeme endale süüa, teeme tavaliselt ahjujuurikaid. Kui viin kuhugi roa kaasa, on selleks tavaliselt ahjujuurikad. Saate aru, milline suhe mul selle potiga on? Praegu üksi olles ei hakanud juurikatega jändama, tegin hoopis püreesuppi, sest valusa kurguga on seda hõlpsam neelata. Mida vähem närimist, seda kergem elu. Vähemalt praegu. Aga olen päris kindel, et selle nädala jooksul võtan poti veel kapi otsast alla, et… teha ahjujuurikaid! Võimalused-kombinatsioonid ja maitsenüansid on lihtsalt lõputud ning pealegi maitseb see roog ka Sandrile. Peas hakkab kuju võtma pilt tugevamaitselistest juurikatest, esikohal peet palsamiäädikaga… Aga seniks avaldan siis, kuidas tavaliselt juurikaid teen.

Koostisosad

  • juurikad: peet, kaalikas, kartul, pastinaak, porgand
  • maitseandjad: sibul, küüslauk, juurseller
  • muud köögiviljad: paprika, lillkapsas, suvikõrvits
  • oliiviõli või muu õli, millega potti määrida
  • maitseained: sool, pipar, prantsuse ürdisegu, karri vms.

Esmalt koori juurikad ja lõika need viilakateks. Võid proovida ka sektoreid või muid toredaid kujundeid. Olen mõelnud, et väiksemad peedid võiks lausa neljaks lõigata, mitte iga kord nende viilutamisega mässata. Määri ahjupott õliga, et juurikad põhja kinni ei jääks. Viska juurikad sisse. Haki ka maitseandjad ning topi juurikate vahele. Olen avastanud, et Pääsküla poest leitud juurseller (enne ma polnud säärast juurikat proovinudki) annab ka mõnusa maitsenüansi. Kalla peale õli ja maitseaineid ning sega hoolikalt. Olen vahel mõelnud, et võibolla saaks ka täitsa ilma õlita, aga samas on enamik köögiviljades olevaid vitamiine rasvlahustuvad ning seega on rasvaine olemasolu tähtis. Kui tahad, et kogu potitäis ei oleks roosakaslilla, siis hoia peeti eraldi nurgas ja sega ettevaatlikult. Pane potile kaas peale ja lükka 180-200 kraadisesse ahju. Kui juurikad on pehmemaks küpsenud, lisa muud hakitud köögiviljad. Need lähevad seepärast hiljem sisse, et vajavad küpsemiseks vähem aega. Hiljemalt tunni jooksul peaks kõik mõnusalt läbi küpsenud olema. Ma pole ausalt öeldes eriti kella vaadanud, võtan aeg-ajalt välja ja suskan kahvliga, kas on piisavalt pehme. Järele mõeldes arvan, et läheb vähemgi kui tund. Eriti siis, kui sulle meeldivad pigem pisut krõmpsud juurikad. Minu arvates on potijuurikad niivõrd head, et midagi muud väga kõrvale ei vajagi, aga me oleme söönud näiteks tatra, läätsede või odrakruupidega.