Heietusi jäätisemasinast ja kohvijäätise retsept

Läheneva sünnipäeva ootuses pühkisin tolmust puhtaks ka jäätisemasina. Rammusa šokolaadijäätis (20% toidukoor ja eriti tume šokolaad) sain valmis juba eelmisel nädalal ja panin sügavkülma oma aega ehk 1. märtsi ootama. Ei-ei, valimiste vastase protestina pole ma oma sünnipäeva kohe kindlasti 2 päeva varasemaks toonud. Valima lähen isegi, aga internetis, kohe kindlasti mitte “õigel” päeval, mis on mu sünnipäev. 1. märtsil pean põhipeo Sparta jooksjatega ning peale minu on veel üks sünnipäevalaps, kel õige päev oli hoopis 9. veebruaril. Kuna külalised meil nagunii kattuvad, võime ju koos ära teha. Ongi lõbusam. Sünnipäeva üheks osaks on ka ühistrenn.

Minu väike plärisev nunnu. Töö teeb ära kenasti.

Tagasi aga jäätisemasina juttude juurde! Toidud otsustasime ise teha, nii et nende asjadega, mida saab varem valmis teha, tuli tõesti varakult alustada. Õnneks saab jäätise vähemalt valmis teha. Nii sündiski teisipäeva õhtul koorene kohvijäätis, kus tekstuuri lisamiseks krõbedaid sarapuupähkleidki sees. Retsepti leiab postituse lõpust. Enne aga mõned tähelepanekud jäätisemasina kohta. Need ei pruugi käia kõigi masinate pihta, kehtivad aga kindlasti minu väikse nunnu sinise Andrew Jamesi külmuti puhul, mille paar aastat tagasi internetist tellisin. Kes ise jäätisemasina omanik pole, ei pruugi üldse aru saada, millest jutt käib. Soovitan siis eelnevalt pisut jäätisemasinate fotosid vaadata, et mingi ettekujutus tekitada. Vaata näiteks sedasama hägust pildikest minu isiklikust masinast. Vabandust, postitust kirjutasin õhtul ja kaamera pesitseb hetkel kontoris.

  • Külmutusanumat tasub alati sügavkülmas hoida, sest kunagi ei tea, mil tuleb tuju või vajadus jäätist tegema hakata. See on tõeliselt vajalik harjumus, kui oled spontaanse käitumisviisiga. Samas ei tasu ka niimoodi endast välja minna, nagu mina läksin, kui tulin pärast 3 kuud Suurbritannias koju ning avastasin, et ema oli selle VÄLJA tõstnud. Otse loomulikult ei olnud mul järgmise paari nädala jooksul tegelikult vaja jäätist teha, aga närvi minna oli ikka vaja.
  • Enne, kui külmutusanuma külma tõstad, kuivata see pärast pesu ikka väga korralikult ära. Olen pannud poolmärjana külma ja siis on sisepinnale külmunud pealtnäha väiksed, aga tülikad jääkristallid, mis takistavad labal liikumist.
  • Jäätisesegu peab enne masinasse valamist päriselt ka jahtunud olema. Enamik retsepte näeb ette, et segu kuumutatakse eelnevalt pliidil, et see pakseneks või muna ära küpseks (leidub palju retsepte munakollastega). Ometigi on tarvis see maha jahutada. Kui valad liiga sooja segu masinasse, sulatab see külmutusanumas oleva jahutava geeli ära ning see ei suuda enam külmutada. Jäätist sealt ei tule. Pead kõik uuesti välja kallama, anuma korralikult ära pesema, kuivatama ja sügavkülmas külmutusanumat külmutama, enne kui saad jäätisesegu uuesti sisse valada. Ah et miks tuleb segu vahepeal välja valada? Kui kogu kupatuse sügavkülma paned, külmub segu valesti ära, tekivad jääkristallid ja selles paksus massis ei suuda väike segamislaba absoluutselt ringi käia.
  • Soojast peast ehk vedela seguna ehk enne külmutamist peaks jäätis natuke liiga magus olema, sest külmudes see maitse kaob natuke. Ma ei propageeri nüüd usinat suhkrulisamist. Ei-ei, magusaks võib ka steeviaga teha. Steeviat kasutades jäta aga meelde, et sel on väga spetsiifiline maitse. Ma lisan tavaliselt natuke seda “pärissuhkrut” (mingi pruun versioon, valge mitte kunagi, sest seda meil kodus pole) ka. Magustajatest on olemas veel sellised veresuhkrusõbralikumad variandid nagu ksülitool, erütritrool ja agaavisiirup. Tasub katsetada!
  • Jäätisesegu on kõige etem masinasse valada tilaga mõõtekannust. Siis tuleb see välja ühtlase peenikese joana. Kuna külmutusanuma seinad on … (dah!)… külmad, siis hakkab segu külmuma esimesel kokkupuutel. Kui sa ei taha, et segu sissevalamisava ümbruses ummistaks ja külmuks, vala parem peene joana, nii et see segava labani jõuaks, mitte kuhugi ääremaile passima jääks.

Kui jõudsid selle tiraadi läbi lugeda, oled ära teeninud kohvijäätis retsepti. Siit ta tuleb!

Kohvijäätis röstitud sarapuupähklitega

  • 4 dl kanget kohvi
  • 4 dl toidukoort (20%)
  • steeviat
  • 0,5 dl + 0,5 dl suhkrusiirupit
  • suur peotäis sarapuupähkleid

Pane kastrulisse mõõdukale kuumusele podisema kohv, koor, suur teelusikatäis (või vähem, kui maitse meeltmööda pole) steeviat ja 0,5 dl suhkrusiirupit. Lase keema ja luba osal vedelikust aurustuda. Jälgi, et üle ei keeks. Mul peaaegu juba kees. Viimasel hetkel sain katastroofil sabast kinni. Kalla mõnda teise anumasse ja jäta jahtuma. Potist ära kallates jahtub kiiremini, sest hülgad kuuma poti. Mul näiteks oli seda potti pähklite röstimiseks ka vaja, nii et tuli vabastada.

Röstitud sarapuupähklid lisavad jäätisele tekstuuri. Haki need esmalt natuke väiksemaks. Siis kalla kastrulisse järgmised 0,5 dl siirupit ja pähklid. Sega. Kuumuta mõõdukal kuumusel. Peagi hakkab segu mullitama. Kui kõrbehaisu tunned, on juba hilja. Kui see on kaunilt kuldne, ongi enam-vähem aeg pähklid ja siirup kuhugi küpsetuspaberile valada ja tahkuma jätta. Omal ajal mängisin põhjalikult suhkruga ja sain selgeks, et eri temperatuuridel on suhkrul eri omadused. Kui jõuad kõva karamelli olekusse, siis sealt näiteks tagasiteed enam pole. Selline kuldne mullitav on just paras, tahkub kenasti ära ka. Soovitan proovida nii: tilguta segu küpsetuspaberile ja vaata, kas tahkub. Kui teed nii nagu MINA ja proovid keelega, siis võib tulemuseks olla kõrbenud keeleots ja paistes huul. Aga ma ei hakka liigselt õpetama, igaüks peab ise oma vitsad kätte saama.

Kui jäätisesegu on jahtunud, võta sügavkülmast külmutusanum, aseta see masinasse, pane paika laba, kinnita pealmine osa, pane masin seina. Kalla sisse jäätisesegu. Lase masinal oma tööd teha. Nii pool tunnikest. Kui masin seda massi enam segada ei jaksa, hakkab ta jõnksutama või jääb seisma, kuidas kellelgi. Sega jäätise sisse röstitud pähklid. Pane jäätisekarp külma oma aega ootama ja edasi külmuma.

Ja miks on vaja jäätisemasinat? Sest nii on tulemuseks kohev maius! Vanakooli meetodil käiks asi nii: teed segu valmis ja paned sügavkülma. Iga poole tunni tagant käid kahvliga surkimas ja läbi segama, et ometigi jääkristalle ei tekiks. Masin segab ja külmutab korraga ja see tekstuur on minu meelest masina hinda väärt küll.

Kuidas jooksjana LCHF maailmas ellu jääda

Aastavahetusega pöörasin oma elus mõnes mõttes uue lehekülje. Läksime aastalõpuks külla sõbrannale, kes ise jälgib LCHF toitumist. “Low carb, high fat” – vähe süsivesikuid, palju rasva. Olin mõnevõrra skeptiline ning mäletan, et oma lemmikut bataadikooki kaasa küpsetades arutlesin koduköögis valju häälega, et kuidas ta niimoodi ikkagi toituda suudab ja kui võimatu see vastupidavussportlasele oleks. Jooksjad vohmivad ju mõnuga makarone ja muid süsivesikurikkaid toite sisse ning süsivesikute osakaal on maisist valmistatud ugalit pugivatel keenialastel kohati isegi 70%. Riiklikud toitumisnormid räägivad 50-55% süsivesikusisaldusest. Mida ütlevad aga LCHF põhimõtted? Kõige rangemates versioonides 5%. Jah, viis. 31. detsembril köögis toimetades ei suutnudki mulle pähe mahtuda, kuidas oleks võimalik 10 korda vähem süsivesikuid süüa. Mis mõttes nagu? Mida üldse süüa saab? Kuidas ma ilma puuviljadeta elaksin?

20190101_184057

Vana-aastaõhtu laud

Õhtul ja järgmisel hommikul ootasid meid aga vägagi meeldivad road, mis pakatasid köögiviljadest. Oli värsket salatit, koorese kastmega salatit, jah, ka vürtsikat kana (valmis põnevas multikeetjas) ja kodus tehtud kotlette. Üldiselt aga üllatusin, et toidulaud oli mitmekesine. Ja tuli välja, et sõbranna sööb kord päevas ka puuvilja. Kui viimase roana pakuti veel koorest marjajäätist, hakkas miski mu sees muutuma. Ei, olgem ausad, mõtlesin tõsisemalt LCHF-i peale juba eelmisel aastal, mitte ainult 1. jaanuaril. Enne veel, kui kodust lahkusime ja kassid üksi vana aastat ära saatma jätsime, olin usinalt internetis surfanud ja välja kaevanud tõdemus, et teatud perioodil võivad vastupidavussportlased samuti selle toitumisviisiga tiiba ripsutada ning mõnele, kes suurema osa energiast nagunii rasvast tootma peab (ultrasportlased, ülipikad distantsid) võib see veelgi paremini sobida. Nii otsustasingi võistluskaalu (jah, jooksjatel on ka võistluskaal, loe täpsemalt 2018. aasta oktoobris ilmunud Jooksjast minu artiklit või uuri Matt Fitzgeraldi raamatut “Racing Weight“) jõudmiseks talvisel perioodil sellega katsetada. Nüüdseks on möödas juba 4 nädalat ning esimesed tulemused ja õppetunnid käes.

Keto või LCHF?

Toitumisnõustamise õpingutest mäletan, et 5-protsendilise süsivesikute sisaldusega äärmiselt rasvarohke dieet on kasutusel näiteks vähiga võitlemisel. Sellise ketogeense dieedi puhul on oluline iga grammi lugemine ja samuti arstlik kontroll. Maks hakkab rasvast tootma ketokehasid ehk ketoone, mida keha saab energiaks kasutada, aga millega vähirakkudel pole väidetavalt midagi peale hakata. Toona asetasin sedasorti toitumise mõttes riiulile “hea teada, aga mina seda kellelgi nagunii soovitada ei tohi” (ma pole toitumisterapeut ning lisaks oleks vajalik koostöö arstiga). Midagi taolist ei kavatsenud ma ka enda peal katsetada.

appetizer bacon bread cooking

Madal süsivesikusisaldus on tegelikult suhteline mõiste. Ütleme nii, et ma ei valinud kõige radikaalsemat varianti, sest olgugi et käsil on talvine hooaeg, on mul palju ka olulisi trenne, mida pean jaksama teha. Mõtlesin natuke oma menüü peale ja adusin, et tarbin igapäevaselt vähemalt 300 grammi süsivesikuid. Otsustasin, et tore oleks see 100 grammi peale saada. Tegelikkuses tulid numbrid aga pisut suuremad ja tõdesin, et mõnes mõttes olen süsivesikusõltlane. Jooksja ja suur puuviljasõber ikkagi! Aga… tarbisin kõvasti vähem süsivesikuid kui varem, lootes, et ühel hetkel õpib keha olemasolevast rasvast paremini kütust valmistama ning põletab kogu üleliigse polstri ära.

Häguse pilguga kiirustrennid ehk mõju organismile

Esimesel nädalal olin muidugi kõige entusiastlikum ja kärpisin süsivesikuid hoolega. Neljapäevases (3. jaanuar) lühemate lõikude trennis olin ilmselgelt liiga palju maapähkleid puginud ning seepärast oli raske kiiremaid kurve võtta. Samas võis ka juba siis süsivesikupuudus endast märku anda. Täielikult põrusin aga 5. jaanuaril, laupäeval, mil treener andis sisehallis ülesandeks joosta 5 korda 800 meetrit. Just nädal tagasi olin teinud kauni hallidebüüdi 1000-meetriste lõikudega tempos 4.00 min/km (15 km/h), mis minu jaoks on rekord. 800 meetrit oli vaja siis juba 3.50 min/km tempos kihutada. Minuga kambas olevad mehed jaksasid, aga mina olin juba pärast teist lõiku täiesti kapsas ja pilt ujus silme ees. Muutsime plaani ümber: järgmised 3 lõiku olid 400-meetrised. Totaalne kannatamine. Kui viimaks trenni teise ossas jõudsime, mil maast kõrge kasti otsa hüppasime ja kerelihaseid treenisime, oli tunduvalt parem enesetunne. Intensiivsed jooksulõigud olid sellises olekus aga võrdlemisi võimatud. Ka hommikul joodud banaanismuuti ei andnud piisavalt energiat, olin oma varud tõenäoliselt üpris tühjaks tõmmanud. Kiirustrenni on rasva pealt palju raskem teha. Rasvast energia tootmisel on vaja 20% enam hapnikku. Pole siis ime, et ma end nii kiirelt hingetuks jooksin. Järgmisel päeval oli pikka jooksu sellise tühja paagiga samuti üliraske teha, hea, et 20. kilomeetris ära ei minestanud.

Sättisin edaspidiseks toitumist nii, et enne olulisi kiirustrenne (teisipäev, neljapäev, laupäev) tegin väikse süsivesikutega laadimise. Jaksasin sisehallis juba palju paremini lipata ning järgmine 5x800m trenn (vigade parandus, kuna eelmine läks untsu) juba õnnestus. Vahepeal kihutasin ka 15×100 meetrit ja 6×5 minutit.

Kui palju süsivesikuid?

assorted sliced fruits in white ceramic bowl

Toitun hetkel süsivesikuvaeselt, aga kindlasti mitte nii rangelt kui päris alguses. Öelgu tõelised LCHF fännid mida tahes, aga tõsiselt vastupidavussporti tehes ei ole vähemalt minul võimalik süsivesikuid nullilähedaseks tõmmata. Pealegi armastan ma puuvilju ja ka juurvilju. Köögiviljad on üldiselt lubatud, aga LCHF austajad soovitavad pigem selliseid, mis kasvavad maa peal, st. juurviljad menüüst väljas, kuna need on süsivesikurikkamad. Minu põhitoit on aga näiteks jaanuaris olnud bataat (ahjus küpsetatud, oliiviõli ja meresoolaga, mmmm!) ja päris palju oleme poest koju tassinud ka peeti. Samas söön ma teravilju kordades vähem kui enne, mõnel päeval üldse mitte, mõnel päeval õhe portsjoni. Minu süsivesikute tarbimine jääb 20-30% kanti ning grammides kenasti üle 100 grammi. Ikkagi vähemalt poole vähem kui enne!

Kitsaskohad

  • Nii palju liha! Enne LCHF-i oli mu menüüs võrdlemisi vähe lihatooteid. Olgu, tõenäoliselt söön praegugi vähem liha kui keskmine lihamaias eestlane, aga tegelikult olen ma köögi- ja puuviljausku. Ma lihtsalt ei jaksa nii palju liha süüa, hakkab vastu. Mu menüü koosneb suures osas värskest kraamist ja ma naudin seda. Samas on vaja ju kuskilt need rasvakogused kätte saada, nii et menüüsse on siiski siginenud peekon ja maksapasteet. Kana-kala on meil kapis alati nagunii.
  • Avokaado ees ja taga. Õnneks mulle maitseb avokaado, aga vahepeal viskas küll üle. Kui ei taha kogu rasva lihast (küllastunud, suurtes kogustes ebatervislik) saada, tuleb avokaadodega maiustada.
  • Palju võib pähkleid süüa? Pähklid on rasvased. Pähklid on kallid. Olgu, maapähklid pole, aga neid palju süües tekib kõhus raske tunne.
  • Kodujuustust kopp on ees. Piimatooted on LCHF-i jälgides olulisel kohal. Olen päris palju potsikuid koju tassinud ja usinalt lusikaga sisse kühveldanud. Ja need juustuviilud külmkapis? Haihtusid märkamatult. Natuke üksluiseks kippus vahepeal. Samas sai kõhu kiirelt täis ja pärast enam midagi muud väga sisse ei läinudki.

Kas kaal langes?

Langes. Kui vahepeal süsivesikutega patustan või liiga palju kaloreid tarbin, siis on järgmisel hommikul kaalul kohe tõus näha. Hetkel võin öelda, et olen kaotanud 1 kilo. Asi seegi, arvestades, et ma ei järgi väga ranget dieeti, mis oleks tõsise treenimise kõrvalt (80-90 km) halb mõte. Äkki see ongi see võluvits, mida otsinud olen? Äkki see mõjubki? Vahepeal olin juba üsna nõutu, sest kaal jäi 63 kg peale toppama ega tahtnud ühegi trenni ega tervisliku toitumisega kuhugi liikuda. Tegelikult on siin asi ka kogemata liigses söömises, aga sellest kummalisest apsakast tahaksin kirjutada juba järgmisel korral.

Mis on sinu kogemused LCHF toitumisega? Kuidas see su elustiiliga kokku sobib? Jaga kogemusi!

Ma ei suutnud teda päästa

Lapsepõlve, aga ka noorusaja kogemused kujundavad inimest vägagi palju. Ma mõtlen aeg-ajalt oma lapsepõlvele ja kohati ei saagi aru, kuidas minust sai selline inimene, nagu ma praegu olen. Kuidas sai minust suur toidusõber? Kodus sai alati sooja toitu, aga filigraanset kokkamist nii väga ju ei olnud. Mingi sisemine loometung ärgitas toona just mind uusi ja ägedaid retsepte katsetama. Uudishimu pani mind vanaemalt lihavõteteks tehtud kohupiimapontšikute retsepti küsima ja temaga koos neid usinalt meisterdama. See olin mina, kes oma untsuläinud lasanjekatsetustega (toona oli Garfield populaarne) õel tükiks ajaks lasanjeisu ära võttis.

14-aastaselt soovisin sünnipäevaks ja jõuludeks kokaraamatuid. Ei, isegi varem. Juba 2001. aastal on küpsetiste raamatusse kirjutatud mulle pühendus. Siis olin 13. Pühendus on issilt ja kui ma seda põhitõdesid sisaldavat raamatut vahepeal riiulist haaran, vajub vahepeal lahti ka see pühendusega esileht. See pigistab peaaegu alati silmanurgast paar pisarat välja. Ta soovis, et ma leiaksin ka kibedamatel aegadel sellest raamatust midagi head…

Toit on alati mu sõber olnud ja mingil hetkel hakkasin ka tervislikkusele suuremat tähelepanu pöörama. Mul pole õrna aimugi, kust see tuli. Mõneti ehk siiski emalt, kes aeg-ajalt meile nõgesesmuutit tegi ja taldrikule toidu alla küüslauku peitis. Õppisin isegi treeneriks ja aastaid hiljem toitumisnõustajaks. Tõtt-öelda treenerite koolituse toitumisosast mulle väga palju kasu polnud. Kuna arvati, et kõik nagunii teavad toitumisest kõike (kahjuks väga laialt levinud arvamus), aga ausalt öeldes ei teata ikka midagi. Alles süvendatult toitumisnõustamist õppides ja hiljem täienduskoolitustel käies mõistsin, kui vähe ma teadsin ja kui palju saab veel juurde õppida. Õpin siiamaani.

Ma ei räägi sellest palju, aga juba 6 aastat on mul olnud vaid üks vanem. Täiesti kummaline, kui kiirelt aeg lendab. Oleks nagu eile olnud, kui selja ulgudes vastu radiaatorit toetasin ja minust väljus nii õõvastav hääl, et kasski tuli uurima, kas minuga on kõik korras. Need jaanuarikuu päevad möödusid veidras udus. Magama nutmine, lumises looduses uitamine, tema nimi Pärnamäe kalmistu tablool. Vahel, kui meelde tuleb, kisub kibeda pisara välja. Olen sellest nii- ja naapidi ka kirjutanud. Isast, kes suri 46-aastasena, sest ta ta polnud aastaid korralikult, õigesti, toitunud. Isast, kelle puhul sai kõik lumepallina alguse ülekaalust. Sellisest pealtnäha väiksest asjast, millele inimesed esialgu tähelepanu ei pööra. Ah, suva, ülekaal, olen natuke pehmem, mis see mulle ikka teeb. Normaalsuse piirid nihkuvad pidevalt kaugemale. Inimene tundub endale järjest paksemana ikka veel vastuvõetav. Ei vaja muutusi. Siis ütleb tervis üles. Diabeet, neerud, süda, mis iganes. Kaua see keha seda jama kannatama peab?

Ma ei suutnud teda päästa, sest ma ei üritanud piisavalt. Nüüd ma üritan. Nüüd olen ma teadmisi kogunud ning suudan asjale hoopis teisest küljest läheneda. Ehk kellegagi õnnestub. Ülekaal ei ole inimese normaalne olek, see on ohtlik.