Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).

Variatsioone rosoljest: 1

Ei ütleks, et ma oleks lapsena sõna “rosolje” kuuldes õnnest õhku hüpanud. Pigem oli see selline salat, mis mulle väga ei meeldinud. Ei teagi, kas see on seotud minu boršivõõristusega (peet mõlemas oluline komponent, rohkem ühisjooni ei leia) või oli mul mõni muu kummaline põhjus. Praegu olen aga suur peedisõber ja suskan seda nii kookidesse kui ka soolastesse toitudesse. Peet on kergelt kättesaadav igal aastaajal ja köögivilja letis üks odavamaid. Tavaliselt suurendan selle tarbimist eriti maratoninädalal, mil olen peedimahla juues ka oksendanud (värske mahl on kange kraam!), aga samas tarbin peeti tegelikult igal nädalal natuke. Tais reisil olles mitte, seal ei tundu see põhitooraine olevat. Ja Taist rääkides… jah, sellest toidust on veel palju rääkida ja kirjutada ja pilte jagada (muuhulgas käisime kokanduskursusel), aga sellest mõni teine kord…

Rosolje – ÕS-i sõnutsi “keedetud kartuli ja peedi lõikudest, heeringatükikestest, hapukoorest jm. toiduaineist koosnev külmroog” ehk roosa salat. Viimastel nädalatel on kohe eriti salatiisu olnud. Algas vast natuke enne jõule, mil tahtsin õhtuks salatit, aga ei tihanud poevariantidega riskida. Kahmasin siis kokku riivpeedi, kodujuustu, suitsukala, kreeka jogurti, konservkikerherned. Ise istusin kodus arvutiga diivanile, tegin tähtsa näoga tööd ja seletasin kallile abikaasale, milline mu salatinägemus olema peab. Ta sai väga hästi hakkama, muide.

Jõulude aegu maal olles nautisime taas rosoljet, seekord ämma ja (minu) abikaasa ühisloomingut (ehk ema ja poja ühistöö), mis oli samuti mõnus. Kiidan majoneesi asemel kreeka jogurti kasutamist, kindlasti puhtam ja lisaainevaba kaste. Kodus oleme midagi rosoljelaadset valmistanud ka pärast jõule. Ei teagi, kas on ilus seda rosoljeks nimetada… Klassikalises rosoljes on keedumuna, kartul, peet, mõnikord porgand, õun, heeringas, vorst (no kellele seda veidrat asja vaja on?), majonees. Variatsioon? Allpool ongi üks võimalik variatsioon, mis jõuluselt (kuigi me sööme hapukapsast iga ilmaga, ka lõõskava päiksega) ka hapukapsast sisaldab. Serveeritud aurutatud brokoli ja suitsukalaga. Kala võib muidugi ka salatisse segada. Ja vaadake seda brokoli värvi! Just selline peabki see pärast kuumtöötlemist välja nägema: erk ja hamba all krõmpsuv. Miks? Sest nii on maitsvam ja tervislikum, plaanin sellestki pikema postituse kirjutada. Kuidas aurutada? Pane vesi potti keema ja õisikud sõelaga selle kohale. Kõige peale kaas.

rosoljelaadne

Kogused on meelevaldsed ja sõltuvad tujust ning sööjate arvust + nende näljasuse astmest. Usun, et igaüks suudab endale sobivad kogused paika timmida!

  • kodujuustu
  • hapukapsast
  • riivitud keedupeeti
  • törts maitsestamata jogurtit
  • soovi korral (külm)suitsukala või heeringat
  • konserveeritud kikerherneid

See on kiire argipäevaõhturoog ehk… nõruta kikerherned ja sega kõige muuga kokku. Jogurtit pane nii palju, kui arvad, et kastmeks vaja läheb. Hapukapsas on tavaliselt nii tugeva maitsega, et vajadus soola järele kaob, aga vajadusel võid siiski lisada.

Sellises koosluses on paljugi head. Saad kätte oma piimaportsjoni (kuigi enamik inimesi tarbib piimatooteid soovitatust niigi rohkem), mitu hapendatud toodete portsjonit (hapukapsas, jogurt – kasulikke baktereid täis), astud sammukese lähemale köögiviljanormi täitmisele (peet, kapsas), ammutad kasulikke rasvhappeid (kui kasutad heeringat, valged suitsukalad ei pruugi alati väga rasvased olla) ja kugistad märkamatult ka kaunvilju (kikerherned). Kõigele lisaks saab kõhu täis!

P.S. Variatsioon number 2 ilmub varsti. Hakkan seda täna õhtul tegema ning see on klassikalisele lähemal. Võtsingi vahelduseks klassikalise retsepti ette ja teen nüüd oma versiooni. Homme on perega jõuluistumine (vähemalt jääb selle aastanumbri sisse!).

Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.

Mango-avokaadokastmega suvikõrvitsaspagetid

suvikorvitsaspagetid

Ausalt öeldes olen selle retsepti Alisale juba peaaegu kuu aega võlgu. Ja ausalt öeldes olen ma viimase pooleteise kuu jooksul kirjutanud väga palju retsepte ja teinud väga palju pilte. Miks aga ainult üks riisipuding siiani blogisse jõudis? Neid retsepte nuputasin lõputöö jaoks, milleks on pikamaajooksja 3 nädala menüü: 1 nädal taastavate trennide ajal, 1 raske trenni nädal, 1 võistlusnädal. Lugesin artikleid ja raamatuid, et kokku panna asjalik teooriaosa. Uppusin põnevatesse tekstidesse, lõin veidraid ja ägedaid retsepte… aga vot blogisse ei jaksanud kirjutada! Hakkan nüüd vaikselt selle töö vilju jagama, aga mitte kõike korraga. Ja varsti saab juba sedasama menüüd osta või lasta endale veel personaalsem variant teha.

Ja retsept on algselt raamatust “Jooga köögis”.

Kahele

Osised

1 suur mango

1 avokaado

2 rohelise sibula vart

0,5 laimi mahl

meresoola

1 suvikõrvits

Mango-avokaadokastmeks blenderda puhastatud-tükeldatud mango ja avokaado koos ülejäänud koostisosadega. Maitsesta meresoolaga. Suvikõrvitsaspagettide tegemiseks kasuta spiraalitajat või tõmba koorimisnoaga suvikõrvitsast õhukesed viilud. Sega kastmega kokku.

Minestanud imaam ehk ahjubaklažaan täidisega

Mäletan veel neid õndsaid aegu, mil elasin koos Alisaga (2013) ja ta tutvustas mulle ahjubaklažaani. Ta lõikas poolitatud baklažaani pikivaod, täitis need õõnsused kirsstomatitega, määris peale Merevaiku/majoneesi ja ladus kõigele tipuks peale juustuviilud. Baklažaan küpses seest mahlaseks ja peal oli krõbe juustukoorik, mmm… Enam ma Merevaiku ja majoneesi ei kasuta. Üks on liiga lisaaineid täis ja teine ei maitse. Merevaiku asemel sobib hästi aga mõni toorjuust või meelepäraselt maitsestatud hapukoor. Samas arvan, et kui sarnast rooga teeksin, siis kasutaksin hoopis hummust, oapasteeti või pestot. Peale paneksin ikka juustu, aga vähemalt poleks siis roas ülipalju piimatooteid enam. Mulle on kuidagi piimatooted viimasel ajal vastu hakanud.

IMG_8284

2016 on mitmeski mõttes olnud baklažaaniaasta ja bataadi oma muidugi ka. Peamiselt söön baklažaani ahjus küpsetatuna või kiirelt pannil läbi praetuna. Oh, seda mõnusat tekstuuri! Ja kui see oliiviõlis on küpsenud, siis on eriti hõrk maitse. Sirvisin raamatut “Jooga köögis” ja sealt vaatas vastu minestanud imaam ehk baklažaan tomati, sibula ja paprikaga. Loo legend räägib, et imaam minestas seepeale, kui tema osavast kokast kaasa lausus, et ei saa talle enam imehead rooga valmistada, kuna oliiviõli on otsas. Olen sarnaste komponentidega rooga nautinud ka Pirošmanis, aga tõtt-öelda meeldib poolitatud baklažaaniga variant rohkem kui ühtlane mudru kuskil kausis.

IMG_8283Kahele

  • 1 suur baklažaan
  • 1 punane sibul
  • 1 tomat
  • 1 paprika
  • 2 küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • 2 spl tomatipastat
  • soola, ürte

Selleks, et kogu protsess kiiremini läheks, on mõistlik baklažaani eelküpsetada. Lõika pestud baklažaan pikuti pooleks, tõmba sisse pikivaod. Pane see 180-kraadisesse ahju, kuni ülejäänud osised ette valmistad. Vormi sisse kalla ka natuke vett, et baklažaan mõnusalt hauduks.

Haki sibul ja küüslauguküüned ja prae kergelt oliiviõlis, kuni need muutuvad klaasjaks. Haki paprika ja tomat, lisa pannile koos tomatipastaga ja hauta madalal kuumusel. Maitsesta soola ja ürtidega (nt. münt, oregano, tüümian). Aseta täidis baklažaanile, susa osa sellest ka vagude vahele. Pane ahju 180 kraadi juurde küpsema. Baklažaan on valmis, kui see on pehme.

Serveerisin värske salatiga, mis sedapuhku baseerus hapukapsal ja natukesel rohelisel, juures veel oomega-3 rikkad tšiiaseemned (jah, see on Eesti Keele Instituudi variant, võib öelda ka õlisalvei seemned).

Bataadimuffinid ehk mõnusa hommiku roog

IMG_7351

Bataadimuffinid on järjekordne retsept Jamie Oliveri varamust ning minu katse ühte raamatut, „Every Day Super Food“ läbi töötada. Raamatus asus see hommikusöögiretseptide varamus ning ühel aeglasemalt hommikul me nendega maiustasimegi. Ja kui bataadist rääkida, siis viimasel ajal on selle osakaal meie menüüs ikka hüppeliselt tõusnud. Oma magusa meki poolest sobib ideaalselt ka magustoitu asendama.

Osised

  • 600 g bataati

  • 1 punane sibul

  • 6 muna

  • 2 spl kodujuustu

  • 5 spl täisterajahu (seekord oder)

  • 50 g Parmesani juustu

  • 1 spl päevalilleseemneid

  • 1 spl mooniseemneid

Eelkuumuta ahi 180 kraadini ja pane paberist muffinivormid muffinipannile valmis. Koori ja riivi bataat. Tükelda sibul väkesteks tükkideks. Klopi munad lahti. Ja siis tuleb lihtne osa: sega kõik asjad kokku. Lisa maitse järgi soola, kui Parmesan piisavalt soolast mekki ei andnud. Soovi korral võid lisada ka hakitud tšillit. Jaga muffinitaigen vormide vahel ära ja küpseta ahjus umbes pool tundi või kuni muffinid hoiavad kuju ja muna on tardunud.

Tatranuudlid köögiviljase hakklihakastmega

IMG_7321

Oli kord üks tore päev, mil astusin sisse vastavatud ökopoodi (Organics.ee) Pärnu maanteel Kosmose kandis. Ma ei satu sinnakanti iga päev, kuid tollal tulin Piritalt koolist ja Facebookis oli uue poe ahvatlevate avamiskampaaniatega postitus silma jäänud. Sealt saingi tatranuudlid. 100% tatrajahu, mitte tatart ainult maitseks pandud, nagu tavapoes sageli kohtab. Need on välismaised, kuid usun, et millalgi jõuavad ka Eesti tatrakasvatajad nuudlite ja muu säärase tootmiseni. Jahu on ju juba olemas. Sellele ostule järgnes ärritav poeskäik, mille käigus pidin tõdema, et isegi kanahakklihasse pannakse maitseks glükoosi… ning selle tulemusel ostsin ül hulga aja veisehakkliha. Liivimaa Lihaveise maheliha oleks muidugi parem, kuid ökopoes selle peale veel ei tulnud… mis seal ikka. vähemalt oli 100% liha. Naljakas, muidu ma väga liha ei söö. Vaid harva.

Osised

  • Peotäis spagette (KingSobad olid käepärastes kimpudes, u. 80 grammi)
  • 200 g veisehakkliha (pakis oli rohkem, aga osa läks kassidele)
  • paar peotäit türgi ube ja muid köögivilju
  • 1 sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • oliiviõli
  • ürte, soola-pipart
  • tomatipastat (100%! Ka neid leidub igasugu veidrates kombinatsioonides)

See on selline tore kiire roog: hakid sibula ja küüslaugu ja paned oliiviõliga suurele pannile, lisad hakkliha ja köögiviljad (külmutatud variant on juba tükeldatud), praed mõõdukal kuumusel hakkliha küpsemiseni, viimaks kallad peale tomatipasta ja lased haududa. Lõpus maitsesta soola-pipra ja vahemereürtidega (näiteks pitsamaitseaine või prantsuse ürdiseguga).Tatraspagetid valmivad ülikähku, nii et nende vee võid pärast kõiki muid toimetusi keema panna ja seejärel spagetid keeta. Serveerides viskasin peale ka paar mozzarellakildu.IMG_7327

 

 

Ahjubataat ubade, värske salati ja pruuni riisiga

image

Tõtt-öelda hakkasin alles poole valmistamise pealt mõtlema, et selles roas on jube palju komponente. Raamatu fotolt mäletasin peamiselt ube ja bataati, riis jäi tagasihoidlikult varju ja salatki oli väike. Kel seedimisega probleeme, siis võib see üpris keeruline toit olla. Just nimelt seepärast, et siin on nii riis kui bataat. Piisaks ju ühestki. Minu jaoks ongi selle toidu staar bataat, kuigi see võiks ka hoopis magustoiduna soleerida. Niivõrd mõnus ja magus! Jalapeno salsaga mässama ei hakanud ning selle asemel tegin värske salati. Tervislikkuse huvides tasub kuumutatud köögiviljade juurde alati ka värsket serveerida.. Köögivilja pole kunagi liiga palju!

Osised

Kahele

2 bataati ehk maguskartulit
oliiviõli, soola
peotäis pruuni riisi
2 spl kodujuustu (võib ära jätta, kui seda kõike liiga palju tundub)

Salat:
2 tomatit
paar salatilehte
tillioksake
rohelist sibulat
oliiviõli, soola
1 spl chia seemneid

Oad:
purk ube (Jamiel mustad, mina leidsin valged)
1 punane sibul
oliiviõli
1 tl jahvatud vürtsköömneid

Peategelane bataat tuleb esmalt ahju susata. 180 kraadi, mõlemad restid kuumad. Lõikasin bataadid pooleks, et need kiiremini küpseks, asetasin klaasvormi, kallasin üle oliiviõliga ja raputasin peale soola. Ahju jäid need umbes 45-50 minutiks. Sellal tegelesin muuga.

Kohe ma söögitegu ei jätkanudki. Esmalt jooksujärgne dušš ning paar kõhu- ja seljalihaste harjutust ning alles siis järgmised sammud. Riis keema – pane nii vähe vett, et see keduaja lõpuks ära aurustuks või riisi sisse imenduks. Vett ära kallates, kallad kraanikausist alla ka vees lahustunud kasulikke aineid. Salat on lihtne: haki värske kraam ja kalla üle oliiviõliga, juurde ka chia seemned ja maitseks soola ning soovi korral kuivatatud münti (üks parimaid asju, mida Türgist ostnud olen).

Oad. Haki sibul tükkideks. Kuumuta potipõhjas oliiviõli, kalla juurde vürtsköömen ja kuumuta pool minutit. Siis lisa sibul ja sorts vett, hauta mõned minutid kaane all. Seejärel lisa oad koos vedelikuga. Siinkohal soovitaks pool vedelikku ära kallata, sest see kõik ei jõua ära aurustuda.

Serveerimine. Bataat taldrikule, peale lusikatäis kodujuustu (olin selle osas skeptiline, aga lisab kreemisust). Ja siis eri sektoritesse riis, salat ja oad. Kaunistuseks ehk ka mõned koriandrilehed (juhtusid mul aknalaual olema). Naudi… Eriti bataati.

Forelliceviche mõnusa salatiga

image

Võtsin ette Jamie Oliveri raamatu “Everyday superfood” ja hakkasin sealt järjest retsepte katsetama. Nii palju mõnusat ja põnevat, nii palju ideid! Kaua ikka sama salati ja juurikate peal elada, eks? Valentinipäeva óhtul maiustasime ceviche’iga. Tsitrusemahlas marineeritud toores kala, juurde värviline salat. Kunagi iidsetel aegadel, mil kala mu igapäevane sõber veel ei olnud, katsetasin millegi sarnasega ja kukkusin läbi… Ei mäletagi täpswlt miks, aga tollal toores kala nii väga ei isutanud. Retseptis vähendasin tšillikogust ja jätsin ära koriandrilehed, muidu sama. Ja riisi panin lihtsalt kõrvale, ei hakanud palle vorpima.

Osised:
1 punane sibul
2 sidrunit
1 laim
1 granaatõun
1 küüslauguküüs
pool kauna tšillit
pool kurki
paar tomatit
200g forelli- või lõhefileed
100g pruuni täisterariisi

Pane riis soolavette keema ja asu seejärel salatiga tegelema. Haki sibul õhukesteks viiludeks ja pane kaussi. Pigista peale sidruni- ja laimimahl ja lisa paar näpuotsatöit soola (soolakoguse pärast ei tasu muretseda, sest vedeliku kallad hiljem ära). Lõika granaatõun pooleks: poolest pigista mahl välja (kasutasin sedasama läsipressi, millega ka tsitruselisi pressisin), teisest poolest irgitse välja seemned ja kalla samuti kaussi.
Haki küüslauk ja tšilli väikesteks tükkideks, lisa kaussi. Haki ka kurk, tomatid ja avokaado, lisa salatisse. Lõika kalafilee väikesteks kuubikuteks (1×2 cm). Lisa kala salatisse ja sega hoolikalt, nii et kala saab vedelikuga kaetud. Jäta veerand tunniks maitsestuma, et mahlad kala marineeriksid. Kalla enamik vedelikku ära. Serveeri pruuni riisiga.

Omlett, kus munal on kõrvalroll

20160215_084902Kui mõelda omletile, siis meenub esimese asjana see, et selle jaoks on vaja muna. Ometigi võib muna ka võrdlemisi tagasihoidliku rolli võtta ning lasta hoopis muudel komponentidel täies hiilguses särada.Nii juhtus näiteks Jamie Oliveri köögiviljaomletiga (raamatust “Everyday superfood”), mille puhul hakkasin korra juba juurdlema, et kas see kõik mahub ikka väiksele pannile ära. Tegu on imelise viisiga hommikuks märkamatult hunnik köögivilju ära süüa. Kui piirduda ainult munaga, siis mõnda aega on kõht küll täis (rasv ja valk vajavad seedimiseks aega), kuid paari tunni pärast tekib nälg. Köögiviljad annavad ka süsivesikuid ning energiatase püsib esimese keskhommikuse vahepalani stabiilsemana. Allpool siis retsept, minupoolsete väikeste mööndustega. Originaalis oli näiteks 4 muna, aga meil oli kapis vastu vaatamas vaid kaks. Aga… piisab ka neist! Šampinjone Jamiel samuti polnud, aga meie külmikus ootasid 4 õnnetut jäänukit kulinaarseks kunstiteoseks saamist, nii et nemadki leidsid tee pannile.

Osised:

  • 2 keskmist kartulit
  • 1 punane sibul
  • 1 suur paprika
  • paar šampinjoni
  • jupike tšillit
  • oliiviõli
  • 2 muna
  • maitseks soola

Kuumuta pannil oliiviõli. Lõika kartulid kuubikuteks ja sibul väikesteks tükkideks, vala pannile keskmisel kuumusel küpsema. Tükelda paprika, šampinjonid ja tšilli, lisa pannile. Lase kaane all 10-15 minutit küpseda, kuni kartul muutub parajalt pehmeks. Klopi munad kausis hoogsalt lahti, kalla köögiviljadele, maitsesta natukese soolaga. Kaas peale ja küpsema, kuni muna on tahkunud. Praadimise ajal võid valmis teha ka mõnusa salati, sest lisaks kuumutatud köögiviljadele on oluline ka palju toorest süüa (vitamiinid on paremini säilinud). Selleks hakkisin täna salati ja tomati ning kallasin üle oliiviõliga. Serveerimisel peale ka pisut Parmesani juustu ja maitseks näpuotsatäis soola.