Üks väga lihtne koogikreem

Laupäev. Küllaminek. Ahjust on väljunud järjekordne bataadi-šokolaadikook. Korra on see kook ahju ka uuele leilivõtmisele suundunud. Korra on köögist läbi käinud paanika: see pole ju üldse tahke, appi, keerame kuumust juurde, appi, me jääme hiljaks! Aga tegelikult aega ju on. Kui ühel ilusal päeval nende inimeste juurde täpselt kokkulepitud ajaks kohale ilmusime, saime kerge pahameelegi osaliseks, sest oodati pigem ikka pooletunnise hilinemisega. Inimesed ei saa end/kodu õigeks ajaks sätitud. Reegel. Nii et aega oli. Lõikasin koogi jaoks veel maasikad viiludeks. Tõdemus: need maasikad ei püsi seal niisama ilusti palumise peale, lisaks on kook kuidagi lapik ja tühi. Mis saab? Kreem! Käepärased toiduained kätte ja valmis ta saigi. Toimiks kindlasti ka banaaniga, aga avokaado on iseenesest väga tore. Muide, koogi sööjad ei saanud maitsest aru, mis seal sees on. Bataatki oli osavalt peidetud.

20190413_225758

Osised

  • 1/2 avokaadot
  • 1 spl roosuhkrut
  • 1 spl kookosrasva
  • 1 spl kakaopulbrit

Sega kõik koostisosad saumiksriga kreemiks. Maitse ja timmi vastavalt oma eelistustele. Kookosrasv on siin oluline komponent, sest see tahkub külmas ja muudab kreemi/koogikatte vähem voolavaks. Ja siis jäävad sinna ka maasikad kenasti kinni.

Advertisements

Maisijahust sidrunikeeks

Olime 10.-26. märtsil Portugali lõunaosas jooksulaagris, mis tähendas, et päevad möödusid ohtralt jooksukilomeetreid neelates, teistele jooksjatele massaaži tehes, kergelt päikse käes praadides (ma pole suurem asi päevitaja), lõunaund magades ja iseendale kokates. Alpinuse hotellis, mis asub Acoteiases, on mõnusad suured korterid. Meie 1 elutoa, 1 magamistoa, vannitoa ja avatud köögiga korter oli ruutmeetritelt suisa sama suur kui meie Eestimaa pesa. Kuna me otsustasime hotelli buffee-restorani vältida nagu tuld, siis tegime ise süüa. Tulevikus tuleb võibolla siiski ka hotelli köögi toitu tarbida, aga sel juhul mõistusega, st. kuhjata taldrikule palju köögivilju ja kala. Lootsin, et buffeest kaarega mööda kõndides olen ülesöömisele ja kaalutõusule immuunne. Aga ei. Trenni sai tehtud nii palju, et kõht oli kogu aeg tühi. Tõenäoliselt sai libastumisel oluliseks see hetk, kui hotell pani alla fuajeesse tasuta jäätisetopsid, mida piiramatult kaasa võis ahnitseda. Ja see karamellijäätis oli kohvimaitseline!! Tõeline nõrkus!

Esimesel treeningnädalal mäkerdasin kaarobiküpsistega, mille abikaasa küll kahe suupoolega kiirelt sisse vohmis, aga mis mulle piisavalt muljet ei avaldanud, et blogisse jõuda. Instagramist on näha küll foto, kuidas ma mökerdatud kätega naeratan. Päevake hiljem leiutasin aga koheva ja mõnusa sidrunikeeksi, mis niiske toorjuustuglasuuriga või näiteks sidrunimahlast läbiimbununa olnuks veelgi ägedam, aga oli ka oma ehtsas lihtsuses üpris hea. Boonuseks veel gluteeni puudumine, kuna kasutasin maisijahu. Pool sõime ise ära, ülejäänud poolega jõudsin basseini äärde sõpru toitma.

Esiti hakkas mind kummitama mõte nn. “pound cake‘ist”. Ehk siis sedasorti keeksist, kus iga koostisosa on ühe naela jagu ehk umbes-täpselt 450 grammi. Tõtt-öelda ma midagi väga mõõtma ei hakanudki, tassidega natuke möllasin. Jahu läheb mahuliselt rohkem, kuna see on kohevam kui näiteks margariin ja kaalub vähem. Viimaks kallasin jahu vist isegi pisut juurde, et tainas liiga vedel ei jääks. Igatahes leiab allpoolt ühe õnnestunud koogi õpetuse!

Mõõtmiseks võta “keskmine” tass, selline, mis mahutab umbes 2,5 dl.

Maisijahust sidrunikeeks

Maisijahust kollane sidrunikeeks

Osised

  • 5 muna
  • 0,5 tassi maitsestamata jogurtit
  • 0,5 tassi sulatatud margariini/võid
  • 2 suurt sidrunit
  • 0,5 tassi kookoshelbeid
  • 1,5 tassi maisijahu
  • 1 tass demerara või roosuhkrut
  • 2 tl küpsetuspulbrit

Sega omavahel kookoshelbed, maisijahu, küpsetuspulber. Vahusta muna suhkruga kohevaks. Lisa munavaht kuivainetele. Seejärel lisa sulatatud rasvaine. Sega ettevaatlikult, et munade kohevust mitte kaotada. Pese sidrunid hoolikalt. Riivi koor, lisa taignale. Pressi välja mahl ja lisa samuti keeksitaignale. Kalla ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit või kuni see on pealt kuldne.

Juhtumisi elust

Koogitaigna sain valmis ja vormi just selliseks ajaks, mil igapäevased külalised – koristajad – saabusid. Lükkasin keeksi ahju ning lahkusime korterist. Siis algas meil mõlemal ka massaaž, nii et ka massaažikliendid said koogi meelitavaid lõhnu tunda. Vahepeal pidingi tai massaaži improviseeritud “matilt” (kokkumurtud tekk) püsti hüppama ja ahju välja lülitama.

Kookos siin ja kookos seal: üks parimaid kooke üldse

8. märtsil ei tähistanud ma niivõrd naistepäeva kui oma sünnipäeva järellainetust. Minu sünnipäev? Sel aastal üks eriti tähtis päev enam-vähem tervele Eestile, sest samal ajal toimusid ka valimised. Pärispäeval, 3. märtsil käisin ise 30-kilomeetrisel jooksul ning võõrustasin pärastlõunal peret. Kõige esimene sünnipäevaüritus oli toimunud aga juba 1. märtsil, mil Sparta jooksjatega CrossFiti trenni proovisime ja hiljem end lauamängudega lõbustasime. Järellainetus jõudis kohale aga 8. märtsil, mil paar Haapsalu viisiku sõbrannat (4 klassiõde + mina) külla tulid. Avasin enam-vähem esimest korda Inglismaalt ostetud karride raamatu ning kostitasin külalisi india roogadega, püüdes samas aga vürtsidega pisut koomale tõmmata. Ega kõik pole minusugused vürtsifännid. Magustoiduks vorpisin valmis süsivesikuvaese kookoskoogi, mille vahel eriti kreemjas kookoskreem. Ilmselgelt meeldib selline kook inimesele, kellele meeldib… kookos. Ja mina olen just selline inimene. Siis, kui kooki serveerisin, olime neljakesi ning kõik võtsid teise või kolmanda tüki. Imeline!

Internetist leitud retseptis oli esiti magusainena kasutatud erütritrooli. Kuna ma pole jõudnud kappi veel korralikult suhkrualternatiive varuda (ei leidnud ei Prismast ega e-Coopist sobivat) ning Kehra Konsum mind selles samuti ei aidanud, kasutasin magusainena nii kookospalmisuhkrut kui ka steeviat. Steevia on imeliselt magus, aga ka väga tugeva maitsega. Eelistan seda pigem natuke kasutada ja juurde tavalist suhkrut vms lisada, et maitse üle ei käiks. Kui suhkru asemel ksülitooli või erütritrooli kasutada, saab palju süsivesikuvaesema koogi. Samas andis see karamelline suhkur koogile eriti hõrgu maigu. Asendasin osa kookospiima ka kange kohviga, et oleks põnevam maitse.

Kogustest: võta 1 keskmine tass, millega mõõta, saad õiged vahekorrad.

Pilt on kohutav, suures söömistuhinas oli meeles vaid telefoniga klõps teha (fotokas oli tööl nagunii).

20190308_210055.jpg

Osised

Tainas

  • 0,5 tassi kookosjahu
  • 5 spl kookospiima
  • 5 muna, valged ja kollased eraldi
  • 0,5 tassi kookospalmisuhkrut või erütritrooli
  • 0,5 tassi (125g) võid
  • 1 dl kookoshelbeid
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 0,5 tl soola

Kreem

  • 1 spl kookospiima
  • 2 spl kanget kohvi
  • 250g toorjuustu
  • 0,5 tassi pehmet võid (hoia külmikust väljas)
  • natuke steeviat
  • 1 spl kookospalmisuhkrut

Kaunistuseks

  • kookoshelbeid

Eelkuumuta ahi 200 kraadini ja pane ahjuplaat küpsetuspaberiga valmis. Vispelda pehme või ja suhkur kausis kohevaks. Lisa munakollased, kookospiim, kookosjahu, küpsetuspulber ja sool. Sega korralikult. Teises kausis löö munavalged vahtu. Lisa vahustatud munavalged ettevaatlikult ülejäänud taignale. Liialt segades kaotad nende õhulisuse, nii et kannatust! Kalla tainas plaadile ja küpseta 20 minutit, kuni see muutub kuldpruuniks. Lase maha jahtuda.

Kui tainas on jahtunud, lõika kook keskelt pooleks ja (eeldusel, et see on üpris paks tainas) ka kaheks kihiks. Kokku peaks siis olema neli koogikihti, mille vahele kreemi määrida. Kui juhtus õhem kook tulema, siis ära hakka kihtideks lõikama, lao pooleks lõigatud koogi kihid kasvõi ülestikku. Piisab sellestki.

Kreem: sega kõik koostisosad kokku. Määri kreem koogikihtide vahele. Raputa peale kookoshelbeid. Pane kook mõneks tunniks külmikusse maitsestuma ja kreemist läbi imbuma. Mõnus!

Heietusi jäätisemasinast ja kohvijäätise retsept

Läheneva sünnipäeva ootuses pühkisin tolmust puhtaks ka jäätisemasina. Rammusa šokolaadijäätis (20% toidukoor ja eriti tume šokolaad) sain valmis juba eelmisel nädalal ja panin sügavkülma oma aega ehk 1. märtsi ootama. Ei-ei, valimiste vastase protestina pole ma oma sünnipäeva kohe kindlasti 2 päeva varasemaks toonud. Valima lähen isegi, aga internetis, kohe kindlasti mitte “õigel” päeval, mis on mu sünnipäev. 1. märtsil pean põhipeo Sparta jooksjatega ning peale minu on veel üks sünnipäevalaps, kel õige päev oli hoopis 9. veebruaril. Kuna külalised meil nagunii kattuvad, võime ju koos ära teha. Ongi lõbusam. Sünnipäeva üheks osaks on ka ühistrenn.

Minu väike plärisev nunnu. Töö teeb ära kenasti.

Tagasi aga jäätisemasina juttude juurde! Toidud otsustasime ise teha, nii et nende asjadega, mida saab varem valmis teha, tuli tõesti varakult alustada. Õnneks saab jäätise vähemalt valmis teha. Nii sündiski teisipäeva õhtul koorene kohvijäätis, kus tekstuuri lisamiseks krõbedaid sarapuupähkleidki sees. Retsepti leiab postituse lõpust. Enne aga mõned tähelepanekud jäätisemasina kohta. Need ei pruugi käia kõigi masinate pihta, kehtivad aga kindlasti minu väikse nunnu sinise Andrew Jamesi külmuti puhul, mille paar aastat tagasi internetist tellisin. Kes ise jäätisemasina omanik pole, ei pruugi üldse aru saada, millest jutt käib. Soovitan siis eelnevalt pisut jäätisemasinate fotosid vaadata, et mingi ettekujutus tekitada. Vaata näiteks sedasama hägust pildikest minu isiklikust masinast. Vabandust, postitust kirjutasin õhtul ja kaamera pesitseb hetkel kontoris.

  • Külmutusanumat tasub alati sügavkülmas hoida, sest kunagi ei tea, mil tuleb tuju või vajadus jäätist tegema hakata. See on tõeliselt vajalik harjumus, kui oled spontaanse käitumisviisiga. Samas ei tasu ka niimoodi endast välja minna, nagu mina läksin, kui tulin pärast 3 kuud Suurbritannias koju ning avastasin, et ema oli selle VÄLJA tõstnud. Otse loomulikult ei olnud mul järgmise paari nädala jooksul tegelikult vaja jäätist teha, aga närvi minna oli ikka vaja.
  • Enne, kui külmutusanuma külma tõstad, kuivata see pärast pesu ikka väga korralikult ära. Olen pannud poolmärjana külma ja siis on sisepinnale külmunud pealtnäha väiksed, aga tülikad jääkristallid, mis takistavad labal liikumist.
  • Jäätisesegu peab enne masinasse valamist päriselt ka jahtunud olema. Enamik retsepte näeb ette, et segu kuumutatakse eelnevalt pliidil, et see pakseneks või muna ära küpseks (leidub palju retsepte munakollastega). Ometigi on tarvis see maha jahutada. Kui valad liiga sooja segu masinasse, sulatab see külmutusanumas oleva jahutava geeli ära ning see ei suuda enam külmutada. Jäätist sealt ei tule. Pead kõik uuesti välja kallama, anuma korralikult ära pesema, kuivatama ja sügavkülmas külmutusanumat külmutama, enne kui saad jäätisesegu uuesti sisse valada. Ah et miks tuleb segu vahepeal välja valada? Kui kogu kupatuse sügavkülma paned, külmub segu valesti ära, tekivad jääkristallid ja selles paksus massis ei suuda väike segamislaba absoluutselt ringi käia.
  • Soojast peast ehk vedela seguna ehk enne külmutamist peaks jäätis natuke liiga magus olema, sest külmudes see maitse kaob natuke. Ma ei propageeri nüüd usinat suhkrulisamist. Ei-ei, magusaks võib ka steeviaga teha. Steeviat kasutades jäta aga meelde, et sel on väga spetsiifiline maitse. Ma lisan tavaliselt natuke seda “pärissuhkrut” (mingi pruun versioon, valge mitte kunagi, sest seda meil kodus pole) ka. Magustajatest on olemas veel sellised veresuhkrusõbralikumad variandid nagu ksülitool, erütritrool ja agaavisiirup. Tasub katsetada!
  • Jäätisesegu on kõige etem masinasse valada tilaga mõõtekannust. Siis tuleb see välja ühtlase peenikese joana. Kuna külmutusanuma seinad on … (dah!)… külmad, siis hakkab segu külmuma esimesel kokkupuutel. Kui sa ei taha, et segu sissevalamisava ümbruses ummistaks ja külmuks, vala parem peene joana, nii et see segava labani jõuaks, mitte kuhugi ääremaile passima jääks.

Kui jõudsid selle tiraadi läbi lugeda, oled ära teeninud kohvijäätis retsepti. Siit ta tuleb!

Kohvijäätis röstitud sarapuupähklitega

  • 4 dl kanget kohvi
  • 4 dl toidukoort (20%)
  • steeviat
  • 0,5 dl + 0,5 dl suhkrusiirupit
  • suur peotäis sarapuupähkleid

Pane kastrulisse mõõdukale kuumusele podisema kohv, koor, suur teelusikatäis (või vähem, kui maitse meeltmööda pole) steeviat ja 0,5 dl suhkrusiirupit. Lase keema ja luba osal vedelikust aurustuda. Jälgi, et üle ei keeks. Mul peaaegu juba kees. Viimasel hetkel sain katastroofil sabast kinni. Kalla mõnda teise anumasse ja jäta jahtuma. Potist ära kallates jahtub kiiremini, sest hülgad kuuma poti. Mul näiteks oli seda potti pähklite röstimiseks ka vaja, nii et tuli vabastada.

Röstitud sarapuupähklid lisavad jäätisele tekstuuri. Haki need esmalt natuke väiksemaks. Siis kalla kastrulisse järgmised 0,5 dl siirupit ja pähklid. Sega. Kuumuta mõõdukal kuumusel. Peagi hakkab segu mullitama. Kui kõrbehaisu tunned, on juba hilja. Kui see on kaunilt kuldne, ongi enam-vähem aeg pähklid ja siirup kuhugi küpsetuspaberile valada ja tahkuma jätta. Omal ajal mängisin põhjalikult suhkruga ja sain selgeks, et eri temperatuuridel on suhkrul eri omadused. Kui jõuad kõva karamelli olekusse, siis sealt näiteks tagasiteed enam pole. Selline kuldne mullitav on just paras, tahkub kenasti ära ka. Soovitan proovida nii: tilguta segu küpsetuspaberile ja vaata, kas tahkub. Kui teed nii nagu MINA ja proovid keelega, siis võib tulemuseks olla kõrbenud keeleots ja paistes huul. Aga ma ei hakka liigselt õpetama, igaüks peab ise oma vitsad kätte saama.

Kui jäätisesegu on jahtunud, võta sügavkülmast külmutusanum, aseta see masinasse, pane paika laba, kinnita pealmine osa, pane masin seina. Kalla sisse jäätisesegu. Lase masinal oma tööd teha. Nii pool tunnikest. Kui masin seda massi enam segada ei jaksa, hakkab ta jõnksutama või jääb seisma, kuidas kellelgi. Sega jäätise sisse röstitud pähklid. Pane jäätisekarp külma oma aega ootama ja edasi külmuma.

Ja miks on vaja jäätisemasinat? Sest nii on tulemuseks kohev maius! Vanakooli meetodil käiks asi nii: teed segu valmis ja paned sügavkülma. Iga poole tunni tagant käid kahvliga surkimas ja läbi segama, et ometigi jääkristalle ei tekiks. Masin segab ja külmutab korraga ja see tekstuur on minu meelest masina hinda väärt küll.

Vahel piisab glasuurist…

Glasuuritud seesamipallid…et luua täiesti uus roog. Glasuuri puhul tasub kindlasti rääkida just maiustustest. Mida muud ikka nii väga glasuuritakse? Pildil ongi näha seesamipallid, millest kirjutasin juba eelmisel nädalal ning mida – üllatus, üllatus! – jätkuvalt kodus sügavkülmast leida võib. Eks seepärast neid vast alles ongi, et taipasin õigel hetkel sügavkülma visata. Seal näljased rotid õgimas ei käi ning toitu jätkubki kauemaks. Aga mis värk selle glasuuriga siis on? Mõneti võiks öelda, et glasuur on nagu meik. Lisakiht värvi ja tekstuuri. See miski, mis kaunile näolapile viimase viimistluse annab. Pallikeste puhul siis see maagiline miski, mis neid paremini kokku seob ja maitsesügavust lisab. Need seesamipallid kippusid natukene pudenema, kui liiga kaua külmikust väljas olid ning sestap suisa vajasid siduvat glasuuri. Muidugi ei saa mainimata jätta, et glasuur lisas toiteväärtust. Ja mitte ainult kalorite kujul. Kuna tegu on kaarobi-kookosrasva glasuuriga, siis saab sealt ka päris korraliku kaltsiumiannuse. Kaarob ehk jaanileivapuu on üks imeline aine, mis on kiudaine- ja kaltsiumirikas ning samas ka loomulikult magus. Kui seda kakao asemel šokolaaditeos kasutada, pole ühtki lisamagustajat tarviski. Kaarobist võiksin laulda pikki kiidulaule, sest omal ajal (2015) toitumisnõustamist õppides kirjutasin sellest referaadigi.

Kuidas seda glasuuri ise teha?

Koguseid ma teadupärast väga ei mõõda ja nii segasin sellegi glasuuri kokku tunde järgi. Samuti sõltuvad kogused sellest, kui palju pähkli-seemnepallikesi on vaja katta. Ehk… kui paljud on enne glasuurimiseni jõudmist ära söödud. Meil oli paar korraliku peotäit pallikesi juba otsas, aga sügavkülm suutis mõned siiski päästa. Sinna panin need ka selleks, et need tahkemaks muutuksid.

IMG_0071

Kui oled valmis glasuurima, viska sulatusanumasse hunnik kookosrasva. Lisa kaarobipulbrit. Seda on vaja nii palju, et maitstes pole segu enam ülirasvane, vaid pigem käib üle kaarobimekk. Samuti peaks segu olemas piisavalt voolav, aga mitte ülivedel. Tunnetuse ja harjutamise asi. Kui vaja võrdlusmomenti, siis võiks konsistents olla sulanud šokolaadi mõõtu. Kui õige segu on olemas, võta välja pallikesed. Ei pea olema seesamipallid, igasugused pähklipallid sobivad sama ideaalselt. Külmunud pallidel hangub glasuur eriti kiiresti ega hakka liigselt tilkuma. Kasta pallikesi ükshaaval sulaglasuuri ja aseta siis tagasi taldrikule või muule alusele tahkuma. Soovi korral veereta veel kookoshelvestes, pähklipurus või seesamiseemnetes. Pilt reedab, et mina eelistasin kookoshelbeid, sest neid läks ka pallikeste sisse.

Ma kasutan kes teab mis ajast mu köögisahtlisse tekkinud kuldseid tange, mis tegelikult on mõeldud vist vorstide tõstmiseks. Kui nüüd järele mõelda, siis need tangid olid mu köögiarsenalis juba Haapsalus ehk siis, kui veel ema ja õega koos elasin. Need tangid olid olemas juba enne 2007. aastat või veelgi varem. Pallikeste tõstmiseks ideaalsed.

Külmad pallid hanguvad kiirelt, aga võid need veel korra külmikusse panna ja sealt siis jaokaupa serveerida. Näiteks võid paar tükki tööle vahepalaks võtta. Seemned-pähklid on rammusad ning väga palju rohkem neid korraga polegi vaja süüa.

Seesamipallikesed

Igasugused näksimiseks sobivad batoonikesed, iseäranis need tervislikumat sorti, on üritanud meie toidukulusid juba pikalt lõhki ajada. #Kogumispäeviku grupis on taas käes toidukuu, mil püütakse toidukuludelt kokku hoida. See pole peamine põhjus, miks taas pallikeste isetegemiseni jõudsin, kuigi toidukulusid tuleks meilgi kokku tõmmata. Täiesti uskumatu, kuidas me jaanuaris 145 euro eest väljas sõime (paar päeva Londonis ja kontori kolimisperioodil lõunad T1 keskuses) ning toidupoodide kassasid 372 euro võrra täitsime. Ja siis loen, kuidas suuremad pered saavad hakkama 50 euroga nädalas. Kuidas meie ei saa? Ei mugi ju ainult krevette, kalleid pähkleid ja värskeid maasikaid. Olgu, valmistoitu ega liha pooltooteid ei osta, makaronist ei toitu. Mina alustasin ju LCHF toitumise katsetustega ning abikaasal on nisutalumatus. See kena pakk Tartu Milli täisteraspagette, mille juulis õhelt jooksuvõistluselt saime, ootab siiamaani kuivainete kapis oma aega. Kõige suuremad kulutused ongi kindlasti olnud need Promos käigud, mil lähen “ainult” Vytautase 6-pakki (väga kõrge magneesiumisisaldusega mineraalvesi), tomatipüreed (hea hind) ja mõnda purki kikerherneid (25 senti odavam kui mujal ja neid meil kulub) ostma, aga korvi satub 10-20 euro eest ka pähkleid, sest kilohind on ju “nii odav”! Võrreldes muude poodidega ongi. Kust sa muidu india pähklit 12 eurot/kg saad, eks? Või mandleid sooduspakkumise ajal 9,59 EUR/kg. Pähklite kilohinnad jäävad üldiselt 18-20 euro kanti. Need on tervislikud ja kvaliteetsed, aga meie rahakotile oleks parem seda kulutust võimalikult harva teha, sest mingil kummalisel põhjusel saavad nii 150-grammised kui 1-kilosed pakid samas tempos otsa ehk siis… liiga kiiresti. Kui kilone pakk nädala vastu peab, võib juba tähistada. Sestap olen viimasel ajal seda osakonda kärpinud, ostes pigem päevalille- ja kõrvitsaseemneid, mis on odavamad, aga mida ei jaksa/taha peotäite kaupa sisse kühveldada.

Aga tagasi seesamiseemnete juurde. Nende kilohind on kogu aeg mõistlik ja igasugu maiuseid saab neistki valmistada. Kui neid saumiksriga piisavalt kaua rünnata, annavad seesamiseemned alla ja lähevad kreemjaks. Kui kaua jätkata, on tulemuseks seesamipasta tahiini, mis sobib näiteks hummuse sisse. Seesamiseemned üksi pole aga piisavalt kleepuvad, et mõnusaid palle moodustada, midagi on veel vaja. Mõne pähkliga üksi läheb ses suhtes vahel edukamalt: saab juba lisanditetagi pallikesi vormida. Kui kord ostsin Promost hea hinnaga (1 EUR/kg) kaks suurt pakki kookoshelbeid, nägin vaimusilmas juba igasuguseid ägedaid küpsetisi ja Bounty-maitselisi pallikesi. Oh jah. Vurista palju tahad, kookoshelbed ei lähe selliseks mõnusaks massiks. Lähevad küll tihkemaks, aga kleepuma ei hakka, vastikud tükid jäävad hoopis. Siiamaani imestan, kuidas mul õnnestus ühel kaunil päeval kookoshelvestest midagi maapähklivõi sarnast teha, kui asusin taas oma lemmikuid šokolaadiruute meisterdama, aga olin maapähklid unustanud. Tollal olid kapis aga kookoshelbed ja asendasin nendega, tulemuseks väga mõnus kook.

IMG_0059

Igatahes… eile õhtul asusin seesamipallikesi meisterdama. Vahepalaks midagi näksida on vaja ning poebatoonid on ebamõistlikult kallid (kilohind 30-40 EUR), igasugu suhkruseid Corny jms batoone nagunii ei osta. Seesamiseemnete juurde veel natuke kookoshelbeid, sest kilone pakk kössitas jätkuvalt kapinurgas. Magustajaks steeviat, et oleks ikka LCHF ja süsivesikuid võimalikult vähe. Viimaks tuli appi võtta aga ka mõned kuivatatud aprikoosid, et segu kleepuvamaks muutuks. Päris viimane lihv jäi andmata: oli veel plaan teha kookosrasvast ja kaarobipulbrist glasuur, kuhu sügavkülmast võetud pallikesi kasta (siis hangub glasuur kohe). Glasuur pidi hapravõitu pallikesi ka koos hoidma. Ehk järgmisel korral. Aga needki pallikesed tulid päris head. Seesamimaitse käib küll üle pea ja on selline tugevavõitu, tegu pole väga magusate pallikestega. Muidugi saab igaüks seda steevia või mõne muu magustaja lisamisega timmida. Kui ohtralt veel datleid/rosinaid/aprikoose sisse segada, siis hoiavad pallid end samuti paremini koos, aga pole enam väga LCHF.

Osised

  • seesamiseemneid
  • kookoshelbeid
  • steeviat
  • kuivatatud aprikoose/datleid/viigimarju/rosinad, muud kleepuvat

Koguseid ma kirja ei pane, sest hilisõhtul ma väga mõõtma ei kipu. Olgem ausad, kui ma just kokaraamatut ei kirjuta, nagu siin vahepeal tegin, ei kipu ma üldse midagi mõõtma. Teen tunde järgi. Koguste peale mõeldes, pea meeles, et seesamiseemned on kergelt soolase ja üldiselt väga tugeva maitsega. Kookoshelbed on pigem magusad. Steevia kui magusaine on muidugi magus ning igasugu kleepuvad puuviljad samuti magusad.

Kalla seemned-helbed-puuviljad kaussi. Purusta saumiksriga, kuni saad kleepuva ja kokkuhakkava massi. Lisa maitse järgi steeviat või muud magustajat. Kui järgid LCHF põhimõtteid, siis sobib näiteks erütritrool (suhkrualkohol). Steeviaga tuleb ettevaatlik olla. Võid seda ka osade kaupa teha. Vormi peopesade vahel väiksed pallikesed. Pane ööseks külma, muutuvad natuke tahkemaks. Järgmine samm oleks külmunud pallid tumeda šokolaadi või kaarobiglasuuriga katta. Sellest järgmisel korral!

 

Suvikõrvitsa-sidruni-ingverikook

Toidupeegelduste blogisse satun kahetsusväärselt harva kirjutama, olgugi et mingid laused panen paberile või virtuaalmaailma kirja peaaegu iga päev. Nüüd olen ka ingliskeelse motivatsiooni-inspiratsiooni-reisiblogiga tänasesse päeva jõudnud – loendan seal ju päevi 1000 pealt nulli ning püüan selle aja sees saavutada 3 suurt eesmärki. Siis on veel tõlked, koolitööd, praeguse reisiseikluse paberkujul päevik, mis kunagi ehk ka omaette reisimälestuste raamatuks kujuneb ning tutvustav “house sitting” kontseptsiooni, mis meile praegu peavarju pakub. See on põnev eluviis! Lähed elad kellegi teise kodus, kui ta reisil või kuskil mujal ära on, ja hoolitsed tema loomade eest. Tasuta elamine. Mitte päris tasuta, kui aus olla. Sa annad oma aega ja armastust loomadele. Ja… paaril korral on mulle antud “toiduraha”. Nii juhtus ka 4-päevase Cardiffi majavalvamise ajal. Kuna muhe vanem geipaar enne minu tulekut poes käia ei jõudnud, jätsid nad mulle selle lühikese perioodi jaoks £30 söögiraha + õhtusöögiks kanasalati + punnis kapid. Neil oli kappides süüa küll ja veel, aga puudus ülevaade. Ringi sobrades tõdesin, et näiteks 5 pudelit valge veini äädikat oli suhteliselt tavaline nähtus. Kõik pudelid eri täituvusastmega ja eri nurkadesse üle köögi ära peidetud.

Tegelesin ka jõuluteemalise kokaraamatu jaoks uute retseptide leiutamisega. Nii sündiski see niiske ja vetruv, täiesti gluteenivaba kookosjahust suvikõrvitsakook. Vürtsiks ingverit, särtsuks sidrunit. Jätsin neilegi kingituseks mitu tükki, enne kui lahkusin. Selline särtsakas kook tundus väga sobiv kahele vanemale meesterahvale, kes veedavad nädalavahetuse peotantsu üritust korraldades ja hawaii seelikus kostüümipeol ringi traavides.

See üritab olla pisut tervislikum versioon, sisaldades valguprotsenti tõstvat jogurtit, köögiviljaportsjonina suvikõrvitsat, magustajana mett ja nisujahu asemel kookosjahu, mida kohalikust Lidlist kenasti leidsin. Gluteenivaba kook või keeks. Ei teagi, kumb see on.

Osised:

  • 2 muna
  • 1 suvikõrvits
  • 2 sidrunit
  • 8 spl vedelat mett
  • 200 g kreeka jogurtit
  • 500 ml kookosjahu
  • 2 spl küpsetuspulbrit
  • 3 spl jahvatatud ingverit

Eelkuumuta ahi 175 kraadini. Riivi suvikõrvits jämeda riiviga, aga ära nõruta, seda niiskust läheb koogis vaja. Riivi sidrunikoor ja pressi sidrunitest välja mahl. Sega omavahel suvikõrvits, sidrunikoor ja -mahl. Lisa ükshaaval munad. Sega eraldi kausis kuivained: kookosjahu, küpsetuspulber, ingver. Lisa kuivained suvikõrvitsasegule.

Kalla tainas võitatud vormi. Ma tegin ristkülikukujulise, aga põhimõtteliselt pole vahet, millise küpsetad. Pane umbes 45 minutiks ahju. Lase enne vormist väljakallamist keeksil korralikult maha jahtuda, muidu võib see katki minna. Kookosjahu on gluteenivaba ning seetõttu laguneb ka kook kergemini. Jahtununa ei tohiks aga probleemi olla.