Jääkohvihooaeg

Selles ei kahtle enam vast keegi, et jääkohvihooaeg on täies hoos. Jahutav jook, mis uimasust juurutaval suvepäeval üles äratab – jah, palun! Olgu öeldud, et pean tervislikuks 1, vahel ka 2 tassi päevas ega soovita kellelgi ainult kohvikütusel ringi liikuda. Tegu on siiski stimulandiga, mis tekitab sõltuvust. Uuringutega on leitud sedagi, et kohvijoojad ei tunne end pärast kohvi paremini kui need, kes kohvist laia kaarega mööda käivad. Nad tunnevad end vaid sellega võrreldes paremini, mis tundega nad hommikul üles ärkasid (silmad vaevu lahti, pea paks jne.). Liigne kohvitarbimine muudab ka keha enda stimulantidele – dopamiinile ja adrenaliinile – tundetumaks ning seepärast on neid vaja üha rohkem toota, et mingitki mõju tunda. Pikas perspektiivis võib see viia adrenaalse kurnatuse, depressiooni ja totaalse äraväsimiseni. Võtkem aga eelduseks, et üks tass kohvi on üks korralik antioksüdant, mis kuulub ka spordis ametlikult tunnustust leidnud sooritusvõime tõstjate hulka.

3 viisi jääkohvi teha

Inspiratsioon möllab tänapäeval inimestel kõvemini kui kunagi varem ning toitub ka virtuaalavarustes leiduvatest ideedest. Sestap on ka rohkem kui üks viis jääkohvi teha. Olen mõned neist järele proovinud ja lemmikudki leidnud. Aga sina?

Kuum kohv + jääkuubikud

Tee oma tavaline kuum kohv kas espressomasinas, filtermasinas, pressi all või mõnel muul moodsal moel (a la Aeropress) valmis, soovitatavalt võiks olla tavapärasest kangem variant, sest lahjendad seda. Pane kaunis klaas jääkuubikuid täis, kalla soe kohv peale. Kui sulle meeldib jääkuubikutega klaasis kolistada ja lõpus ehk ka mittesulanud kuubikut lutsutada, võib see olla just see jääkohv, mida ihalenud oled. Kui sulle meeldib kreemjas tekstuur, vaata teisi variante.

Lisavariandid:

  • piimakuubikud ehk külmutatud piim jääkuubikute asemel; sobib, kui tahad heledamat ja lahjemat kohvijooki või oled lattelimpsija
  • kohvikuubikud ehk külmutatud kohv – eriti hull kofeiinilaks, mille puhul kuum kohv väga kange olema ei pea, kui selle nagunii kohviga kokku segad
  • kookos-soja-pähklipiimakuubikud – kui piim on su menüüst väljas või soovid lihtsalt vahelduseks teistsugust maitseelamust

Külmpruulitud kohv + jää

Külmpruulitud kohv on üks vahva kohvitrend, mis nõuab pisut kannatust, aga tasub ära mahedama maitsega. Kui espressomasinas toimub vähem kui minutiga võrdlemisi jõuline protsess, mille käigus oad purustatakse, vägivaldselt kokku pressitakse ja seejärel kuuma veega kostitatakse, siis külmpruulitud kohvitegu on midagi aeglast ja õrna. Kui kontsentraat korra juba valmis tehtud, säilib see mõnusalt külmkapis nii nädala jagu, nii et saad mitu hommikut kokteilikesi valmistada.

Võta liitri vee kohta 90 grammi keskmise jahvatusega kohvipuru. Pane puru kannu ja kalla külm vesi peale. Presskannus on see eriti mugav, saab valmis külma joogi hiljem puru kartmata ära kallata. Võid kohvi aga ka muul moel kurnata. Kohv peaks külma veega 8-12 tunniks ootele jääma, pane näiteks õhtul hakkama. Nii tehtud kohv on kofeiinirikas, aga maitse on hoopis teine, tegu on aromaatsema kohviga. Kalla klaasi jääkuubikutele (vaata variante eelmisest punktist). Nagu Ringvaatest näha sai, võib veel igasugu põnevaid jooke hulka segada: mahlad, toonikud, mida iganes.

Kohvikuubikud blenderisse

20180801_112055

Minu lemmikmeetod! Esmalt valmista hunnik kohvi ja seejärel kalla jääkuubiku- või muudesse vormidesse. Kasutasin näiteks silikoonist muffinivorme, sest need on mõnusalt suured ja mahutavad palju kohvi. Kuidas ma need külmikusse sain? Minu trikk seisneb selles, et enne täiskallamist asetan vormid lõikelauale ja tõstan need siis koos lõikelauaga külma. Suurematest šokolaaditegudest mäletan veel neid päevi, mil värisevate käte ja võbeleva vormiga kuidagi sügavkülmani koperdasin, nii et põrandale plekid maha jäid. Seda ma enam korrata ei soovi, lõikelauaga on palju mugavam. Tõstad korraga sisse ja ongi tehtud! Mida lähemal külmkapile kallamisprotsess toimub, seda parem!

Kui kohvikuubikud on jäätunud (tee kohe suurem kogus, suvi veel kestab), viska need blenderisse. Lisa soovi korral magustajat (mul ksülitool), piima/muud lahjendajat ja ekstraägeda nüansina marju. Näiteks olen hommikut alustanud kohvi-mustsõstrakokteiliga.

Miks see blenderdamine äge on?

Tulemuseks ei saa sa vedelat jooki, kus suured jääkuubikud hulbivad, vaid mõnusa paksu kreemja maiuse. Purustatud jää! Kasutan blenderil jääpurustamisfunktsiooni, aga toimib ka tavarežiimidega. Kui liiga kauaks sooja jätad, muutub muidugi lurriks, sest iga jää saab ükskord veeks.

 

Advertisements

Kookoskaramelliga kohvijäätis

Vot see on juba kookose ja karamelli maailmas täiesti uus tase. Ise ka ei usu, et midagi nii ägedat pähe tuli. Natuke netis surfamist paljastas mulle kookospiimast tehtud karamelli valmistamise võlumaailma ning minu kookos- ja kohvimaias aju tegi edasise töö ise. See on võrdlemisi töömahukas ja võtab kauem aega kui mu tavaline šokolaadi-koorejäätis, mille valem on lihtne: vahukoor suhkru/muu magustajaga keema, kuni suhkur sulab, kakaopulber sisse uhada ja segu maha jahutada. Ütleme nii, et vahel tuleb aga midagi keerulisemat teha ja horisondi piire kombata. Kuigi… seda karamelli tehes hakkas kannatus pisut katkema. Kui sinu kannatus pole jämedam kui peenike juuksekarvake, võta parem kohe algul paksemat sorti kookospiim appi, kulub vähem aega vedeliku väljaaurutamisele. Muidu mulle see Tesco kookospiim täitsa meeldib, hind meeldib eriti.

Karamell:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 125 ml roosuhkrut (mul suhkru-ksülitooli segu, eriti karamelline aga kookossuhkruga)
  • näpuotsatäis meresoola
  • 2 spl vett
  • 1 tl sidrunimahla

Pane väike kastrul keskmise kuumusega pliidile. Sega seal suhkur, vesi ja sidrunimahl. Lase keema. Kui segu keeb, lisa kookospiim ja meresool. Lase pliidil madalal kuumusel podiseda, kuni segu meenutab karamelli. See peaks olema pruun ja tihke. Kuna minu kookospiim sisaldas palju vett, võttis see omajagu aega, 20 minutit vähemalt. Sega aeg-ajalt. Lase jahtuda. Sellest karamellist saab hiljem jäätisele kaunid karamellitriibud.

Kookospiimast kohvijäätis:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 200 ml kanget kohvi (lasin värskelt masinast)
  • maitse järgi magustajat (steeviat kulub noaotsatäis, muid asju rohkem)

Kalla kõik komponendid kastrulisse ja aja keema. Lase podiseda, kuni segu pakseneb, saad kreemjama jäätise. Jahuta segu maha. Panin enda oma ööseks külmkappi. Hommikuks oli kookosrasv eraldunud ja peale kõva kooriku moodustanud. Lasin aknalaual päikse käes taas üles sulada, et segu oleks valatav.

Pane jäätisemasin käima ja vala jäätisemass sisse. Kui see on mõned minutid ringi käinud ja külmunud, vala hulka kookoskaramell. Sellegagi juhtus nii, et seistes hakkas kookosrasv eralduma, aga segades läks asi taas korda. Kui jäätis on piisavalt paks, pane sügavkülma edasi tahkuma. Karamelli võib samas ka jäätis kaussi/karpi kraapides lisada. Mul tõmbas see kiirelt külmaks ja jäid suured tükid. Kaussi pannes tegin tükke väiksemaks ja panin seejärel külma.

Kui masinat pole, pane jäätis sügavkülma. Kui see on natuke kõvem, aga veel segatav, sega sisse karamell. Lase veel tahkuda.

Soolakas kookosjäätis

Kui juunis Londonisse lennates Ülemistest kiiruga Jäämarja kookose-soolakaramelli jäätised haarasime, armusin esimesest ampsust. Kookost ei pea mulle nagunii eriti suurte ponnistustega maha müüma, olen juba ammu kookose ori. Kookosvesi, kookospiim, kookoskohuke, kookosrasv kehale, näkku ja keele peale, isetehtud Raffaello (poe omad liiga magusad ja mulle ei sobi mandlid), kookospiimaga karrid… jah, võin seda väga mitmel kujul tarbida. Ja kookose spetsiifiline maitse meeldib mulle väga. Hankisin Prismast 4 purki kookospiima ja kukkusin soojal suvepäeval jäätisi vorpima. Muidu olen Promost ostetud liitrist vahukoort kasutanud, aga teadagi on meie kodus üks isik, kelle veretest ristis ta piimapõlguriks. Mis seal ikka, kookose küllastunud rasvad ongi üllamad: keskmise ahelaga rasvhapped, mida keha suudab energias kasutada, mitte tuimalt otse voldikestesse salvestada. See on kookose eelis näiteks või ja muude loomsete rasvade ees. Esimesena võtsin ette midagi sarnast, mida lennukile jalutades vitsutasime.

  • 1 purk (400 ml) kookospiima (mitte mingit lahjat ja vesist “Light” versiooni)
  • 75 g india pähkleid
  • 2 spl roosuhkrut + 2 spl ksülitooli (või nt ainult 4 spl roosuhkrut ja kõige ägedama karamellimaitse saaks suisa kookospalmisuhkrust)
  • 1 dl vett
  • 0,5 tl meresoola

Purusta india pähkleid saumiksriga või blenderda (parim on selline väike blender, mis on sauaga komplektist) seni, kuni saad indida pähkli või. Piisavalt kaua purustades, muutuvad need kreemjaks.

Kalla väikse kastruli põhja suhkur (ja ksülitool, kui kasutad). Pane pliidile keskmisele kuumusele ja oota mõni minut, kuni suhkrud on ära sulanud ning hakkavad kuldsemaks muutuma. Kalla ettevaatlikult juurde kookospiim ja vesi. Kuna suhkrud on kuumad, võib see pritsida. Sega korralikult, siis lisa india pähkli või ja sega uuesti. Kuumuta pidevalt segades ja lase pisut muliseda. Segu peaks natuke paksenema. Alguses suhkru kuumutamine annab kogu kupatusele kerge karamellise maitsenüansi juurde.

Jahuta jäätisesegu külmkapis maha. Olen oma vigadest õppinud, et tulikuuma segu kallamine jäätisemasinasse on halb mõte. See ei tahku! Kuna mul tuli segu palju, kallasin osa juba pulgajäätise vormidesse ja ülejäänu panin tavalisse külmikusse masinaringi ootama.

Pane jäätisemasin tööle ja kalla segu sisse. Las segab ja külmutab. Kui see on piisavalt tahke, kraabi jäätis karpi ja pane sügavkülma edasi tahkuma või naudi kohe. Lugesin ka sellisest variandist (kui masinat pole): külmuta jäätis jääkuubikuvormides (mul on ka suured kandilised seebivormid, mida olen aga ainult toidu jaoks kasutanud), purusta jääkuubikud blenderis ja sega mass kokku. Kui lihtsalt segu sügavkülma panna, tekivad jääkristallid ja tegu on pigem mahlajää kui kreemja jäätisega. Vana hea trikk on ka alles külmuvat segu aeg-ajalt kahvliga torkimas käia, et jääkristalle lõhkuda.

Kui kõik see tundub tohutu tõmblemisena, siis poes on need imelised jäätised õnneks saadaval. Proovisin ka mango-põldmuraka ja ananassi-kookose-laimi oma, aga see soolakaramell oli lihtsalt sensatsiooniline. 2 eurot Rimis. Nii hea asja eest tasub maksta küll. Päriselt! Silmagi pilgutamatagi ostaksid ju poole kallima koogitüki, mis ei pruugi eriline maitsenauding olla. 2 eurot ühe korraliku jamast prii jäätise eest on mõistlik.

NB! Kookospiim ei tohi tõesti väga vesine olla, muidu korralikku kreemjat jäätist ei saa. Kui kahtled ja mõtled, et äkki on vedelapoolne kookospiim, vähenda retseptis ka veekogust.

Väga vale napoleonikook

Aeg-ajalt lööb napoleonikiiks ikka korralikult pähe ja otsustan sellele isule ka anduda. Kuidas? Eks ikka nii, et teen oma versiooni. Olen katsetanud keedukreemiga, aga see muna-piima-jahu keetmine mulle niivõrd ei istu. Eelistan pigem valgurikkamat ja lihtsamat versiooni kohupiimakreemiga. Kui kuu aega tagasi sõbrannad külas käisid, et näha, kuidas siis on elu 30-aastasena – neid kõiki ootab see mõned kuud hiljem ees, ma olen neist vanim -, püüdsin taas napoleoniga sõbrustada. Reedel oli järjekordne ülipikk koolipäev (8.15-13.45 ehk kell 6 silmad lahti) ning laupäeva hommikul sahmerdasin kodus. Mäletan, et jätsin mäkkejooksud Nõmmel vahele ja asendasin äkki 3-minutiliste kiirendustega (x10). Arvestades, et müstiline alaseljavalu (tõenäoliselt multifiduste põletik vms) oli siis vägagi aktuaalne ja Valencia poolmaratoni stardijoone, veel vähemgi finišijoone kaapimine kaheldav (kaapisin siiski kerge valu ja pisikese rekordiparandusega), siis tore oli, et hakkama sain. Külalised tekkisid ukse tah üpris kähku. Tore oli, et hommikul kiirnapoleoniga hakkama sain.

Võtsin aluseks “Vanaemade kokaraamatu” vale-napoleonikoogi retsepti ja tegin selle veelgi “valemaks”. Seal oli lihtne retsept, kus lehttainast ei kasutatud. Kuna üks külalistest nisuga sina peal polnud, asendasin riisijahuga. Nojah. Kartsin küll, et jääb rabe, aga kätte võttes pudenesid põhjad lihtsalt puruks. Gluteeni ju pole, ei püsi koos. Mis seal ikka, panin koogi klaasidesse. Dekonstrueeritud või midagi sellist, tänapäeval moodne värk. MKR-is oli ühel hooajal iga teine toit taldrikule laiali loobitud ehk dekonstrueeritud. Noh, umbes selline värk, et teed suppi, aga tegelikult paned keset taldrikut ühe klimbi, teise nurka, hakitud köögivilju, kolmandasse maitserohelist ja kannukesega kastet kõrvale. Minu napoleon oli tegelikult sedasorti supist söödavam ja täitsa mõnus. Punased apelsinid annavad võrratu värske maitse. Võis märtsiski juba kevadet ette kujutada.

Maius on gluteenivaba, laktoosivaba kohupiimapastat kasutades ka laktoosivaba (selliseid müüakse küll).

IMG_9824

Osised

Põhi/puru

  • 200 g võid
  • 2 klaasi riisijahu
  • pool klaasi külma vett
  • näpuotsatäis soola

Kreem

  • 1 pakk (300 g) maitsestamata kohupiimakreemi
  • maitse järgi suhkrut
  • 1 punane apelsin

Haki või, riisijahu ja sool ühtlaseks muredaks puruks. Lisa vesi, mätsi kokku taignaks (seda võib teha mikseri taignakonksudega) ja jaga viieks osaks. Rulli taignapallid küpsetuspaberil lahti (rulli 1. lahti, pane ahju, samal ajal rulli 2. paberil teist, võta 1. välja, rulli 1. paberil 3. jne.). Küpseta 200 kraadi juures kuni 10 minutit, vaata, et kõrbema ei läheks. Lase jahtuda.

Kreemi jaoks riivi apelsinikoor, pressi välja mahl ja sega need kohupiimakreemiga. Lisa maitse järgi suhkrut. Väga palju polegi vaja. Pudista põhjad tükkideks. Lao kreemiga kihiti klaasidesse või magustoidupokaalidesse. Kaunista apelsiniga.

Tummine šokolaad särtsaka sidruniga

3.03 ja 30 – paras numbrimaagia, eks? Ületasin ühe aastakümne künnise, võtsin vastu õnnitlusi “juubilarile”. Kui muidu ei tundnudki väga vanana, siis “juubilar” kõlab juba küll nagu keegi, keda Vikerraadios käsitööringi memmede poolt tervitatakse. Tegelikult on kõik hästi, sest mu keha on noor ja paljud inimesed ei usugi, et ma 30 sain. Ma pole suurem asi enesesättija: külla minnes kammin juuksed ära ja panen kergelt ripsmetušši, mingit hullu üleslöömist ei harrasta. Seega ei tee meik mind eriti vanemaks ja tavaolukorras peetakse mind pigem 25-aastaseks.

20180303_204720

Igatahes püüdsin sünnipäeval pisut uusi oskusi omandada ja 1 vana kirstunaelaga maadelda. Rullbiskviit. No ei õnnestu kuidagi! Hommikul voodisse toodi 3 küünlaga poerull. Valmistajaks Lavendel ja koostisosade nimistu parajalt lühike ning igati mõistlikud osised. Esimesel kohal suisa muna ja kõik muu välja loetav ning E-ainete välimäärajata hoomatav. Tehtud päristoiduaineist! Ma ise olen suutnud sõbrustada pärmitaigna ja plaadikookidega ning samuti oskan teha jäätist ja igasugu soolaseid roogi. Aga rullbiskviit, mis on korraliku kohupiimase täidisega, on ju äge maius, mis võib olla ka tervislik. Niisiis… mul juhtus aga nii, et taigen jäi kas kauaks ahju või liiga pikalt jahtuma, nii et seda polnud võimalik enam rulli keerata. Ajaplaanerimine läks kuidagi nihu, päev hiljem sõbrannasid oodates sain palju suurema hunniku toitudega palju paremini valmis (no jäätis ootas neid juba mitu nädalat sügavkülmas). Ajanappusest tegin taas 100 asja korraga ja nii see biskviit liigpikalt jahtuski. Tõenäoliselt segasin ka taigna liiga sahmides kokku ja lõhkusin munavahu kohevuse. Kiire lahendus selle jama lahendamiseks: lõikasin neljaks ja ladusin täidise kihtide vahele. Sündis uus kook. Šokolaadi tummisus kombineerituna särtsaka sidruniga on vahva ja värske. Täpselt nagu 30: on sisu ja kogemust, aga ka nooruslikkust!

Täidisega olin loomingulisem ja tegin oma versiooni. Seal polnud minu meelest vaja enam retsepti järgida, koogikihtide vahele käiva kreemi puhul pole vaja niiviisi näpuga järge ajada, see tuleb iseenesestki välja (kui tegu pole just keedukreemiga). Originaalis oli sidrunivõie ja toorjuust ning kõlas võrdlemisi rammusalt. Samas… kui ma oleks taigna tõesti saanud rulli keerata, sobinuks tahkemavõitu toorjuust arvatavasti paremini kui kohupiimapasta. Läks aga teisiti ja tulemus oli maitsev!

Osised

  • 4 suurt muna
  • 150g peent roosuhkrut (kiusatus oli osa steeviaga asendada, aga arvasin, et siis ei tule õige konsistents)
  • 50g kakaopulbrit
  • 2 spl riisijahu
  • 60g sulatatud võid

Täidis:

  • 300g maitsestamata kohupiimapastat (mul oli 5%)
  • 1 spl roosuhkrut + maitse järgi steeviat
  • terve sidruni riivitud koor
  • poole sidruni mahl

Kaunistuseks paar šokolaaditükki

Kuumuta ahi 180 kraadini, aseta ahjuplaadile küpsetuspaber. Mikserda munad suhruga kohevaks heledaks vahuks. Sega riisijahu ja kakaopulber õrnalt munavahu hulka. Õrnalt seepärast, et vahu õhulisust mitte lõhkuda. Lisa sulatatud või, sega ühtlaseks. Vala tainas plaadile, aja laiali. Küpseta ahjus umbes 20 minutit. Ideaalis on tainas veel vetruv. Kui tahaksid seda rulli keerata, tuleks taignal lasta 5 minutit jahtuda ja seejärel tuleks see puhta köögirätiku abil esialgu ilma täidiseta rulli keerata ja jätta jahtuma, kuniks täidise kokku segad. Siis rullid uuesti lahti, määrid täidise peale ja rullid kokku. Mul läks teisiti: lõika kook 4 võrdseks osas.

Täidise osised tuleb lihtsalt kokku segada. Kasutasin looduslikku magustajat steeviat koos suhkruga. Ainutl steevia on liiga tugeva maitsega. Kui steevia ei meeldi, pane lihtsalt maitse järgi suhkrut. Sidrunimahl ja -koor annavad mõnusa värskuse. Magus ja hapu peaks olema tasakaalus. Määri kreem kihtide vahele, raputa kõige peale kreemile riivitud (noaga tahvli küljest kratsitud) šokolaadi. Pane külma. Mida kauem seista saab, seda paremini kihid läbi imbuvad ja pehmemaks kook muutub.

Tervislikud maiusepallid

Kui hakata toiduteemalisele säästmisele mõtlema, siis esimese asjana pean oma poenimekirjast ilmselgelt koristama igasugused tervislikud batoonid. Nagu näiteks Nakd, Loodusväe mõnusad batoonid, Ampstükid jne. Need on head, kindel see, aga samas ka hõlpsalt ise tehtavad, kui esmasest laiskusest üle saada. Peamisteks koostisosadeks on midagi rasvast ehk pähklid või seemned ja midagi magusat ja kleepuvat ehk kuivatatud puuviljad. Kõlab ju lihtsalt, kui päris aus olla? Poes on selle lihtsuse kilohinnaks 45-50 eurot. Võrdluseks võin tuua, et viimati ostsin paki india pähkleid kilohinnaga 14.60 ja paki datleid, mille kilohind kuskil 8 euro kandis. Kui need 2 põhikomponenti kokku liita: 22.60 ja jagada tulemuse kahega, et leida keskmine kilohind, oleks see 11.30. Kordades väiksem. Kui kohalikust Pääsukese poest datleid ostan, siis parimad on 6 eurot kilo (aga tuleb eemaldada kivid) või suisa 3 euro kanti. Igal juhul tuleb toorainet ostes ja ise tehes soodsam. Piisab juba kahest komponendist ja heast blenderist/saumiksrist! Valmistasin selliseid maiuseid päris palju ka jõulukingitusteks. Lapsed kippusid välja sülitama (kurb), aga täiskasvanud mugisid kahe suupoolega.

Mis on siis sellise lihtsa ja mõnusa maiuse saladus? Nagu enne mainisin, on vaja vaid kahte komponenti, aga võid kasutada ka rohkem, et katsetada erinevate põnevate maitsetega. 1 oluline osis on pähkel, teine kuivatatud puuvili. Teisisõnu, midagi rasvast ja midagi kleepuvat ja magusat. Ja kindlasti on vaja piisavalt võimsat masinat, mis selle kõik ühtlaseks massiks purustaks.

Midagi rasvast:

  • india pähklid
  • maapähklid (ilmselt odavaim variant)
  • sarapuupähklid
  • mandlid
  • pekaanipähklid
  • kreeka pähklid
  • kookoshelbed
  • seesamiseemned
  • kõrvitsaseemned jne.

Eelista kooritud pähkleid, need hakkavad purustatuna paremini kokku. Või… kasutades mulle meeldivamat sõna: pakivad paremini! Lumigi ei hakka vähemalt minu maailmas kokku, vaid ikka pakib. Lääne-Eesti juured!

Midagi kleepuvat ja magusat:

  • datlid
  • kuivatatud aprikoosid
  • rosinad
  • kuivatatud jõhvikad (kui soovid hapumat tulemust)
  • viigimarjad

Ma panen mõlemat komponenti tavaliselt pooleks, magusat võibolla isegi natuke vähem. Eks kogused sõltuvad sellest, kui magusad maiused sulle meeldivad. Eri puuvilju ja pähkleid võib segada, ei pea olema vaid 2 osist, kasvõi 4 või enamgi võib olla: nt india pähklid ja mandlid + aprikoosid ja datlid. Siis võib juhtuda vaid see, et igaühe maitset neist ei tunnegi. Aga seda nippi on samas üpris hea kasutada siis, kui näiteks su lemmikpähkel on kallis ja ei taha seda liiga palju panna. Siis saadki lisada natuke mõnda muud, mis parajasti soodsam. Pähklite puhuks peaks muidugi alati veenduma, et nendes olevad rasvad pole rääsunud. Näiteks kreeka pähklid on oomega-3 rikkad, aga need rasvhapped on rääsumisele eriti tundlikud. Kibe kreeka pähkel pole enam õige.

Head kombinatsioonid on:

  • india pähkel + datlid (Nakd helesinine batoon täpipealt sama)
  • kookoshelbed + aprikoos
  • sarapuupähklid + rosinad + jõhvikad (natuke hapukas ja jõululik)

Kombinatsioonid on muidugi lõputud ja eri maitseaineid lisades saab väga ägedaid tulemusi! Üks mu lemmikuid on Nakdi kollane batoon, kus on lisaks datlitele, mandlitele, kookoshelvestele, rosinatele ja india pähklitele veel natuke sidrunikoort. See muudabki batooni eriti hõrguks. Tasub proovida ka apelsini- ja laimikoorega.

20171224_111229

Pildil: aprikoos + india pähkel

Kuidas teha?

Viska 2 põhikomponenti blenderisse ja purusta, kuni mass “pakib” ehk saad vormida pallikesi või batoone. Kui liiga usinalt purustada, on tulemuseks määre… Vormi pallikesed, neid võib ka mingis purus/seemnetes veeretada. Kui aega vähem pressi kogu mass näiteks küpsetuspaberile ja lõika pitsalõikuri või noaga kandilised batoonid. Mina peitsin pallikesed sügavkülma (india pähkel + dattel) sügavkülma, sest siis on need eriti tahked ja natuke ebamugavamad kiirelt süüa = ei saa 10 minutit pärast valmimist otsa!

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.