Kuidas valida tumedat šokolaadi

Oi, olen tumeda šokolaadiga orki lennanud! Enam seda aga ei juhtu, sest loen pakendilt infot ja otsin silmatorkavat protsendimärki. Protsent on oluline! Seda just nimelt siis, kui soovid mõrumat šokolaadi, mitte seda suhkrust lurri, millel kakaomaitset peaaegu tunda polegi. Olen tähele pannud, et kui pakendilt puudub kakaoprotsent (56%, 72% jne), siis pole tegu õige tumedaga. Olgu “tume” kasvõi kümnes keeles tootenimetusse kirjutatud, 99% juhtudest on koostisosade nimistus esimene suhkur ja see pole mõnusalt tummise mekiga. Terravita piparmündišoks ja veel 1 saksamaine piparmünditäidisega tahvel on vast ainsad erandid, mis mulle protsendimärgita “tumedatest” maitsevad. Piparmünt ja kookos on 2 asja, millest mul on raske ära öelda (tegelikult on nt Bounty vastikult magus ja Raffaello kõlbab kõige paremini otse sügavkülmast võetuna).

Protsendimärk peal – tegu hea šokolaadiga!

Mitu protsenti?

56% on laiemale üldsusele arvatavasti kõige hingelähedasem tume. Mulle endale meeldib ka 90% ja vahel isegi 99% järada. Eks sõltub valmistajast ka, olen ostnud mingeid kallimaid, mõnusa kakaomaitsega. Need on täpselt sellised, mida ruuduhaaval tasapisi nautida. Neile, kes hindavad kakao mekki. Need ei kao kuhugi musta auku, nagu tavaliselt piimašokolaadiga juhtub. Piimakas on üldiselt nii magus, et seda süüaksegi pigem suhkrulaksu saamiseks, mitte suurest austusest imelise, antioksüdantiderikka kakao vastu.

70% on mõnus küpsetusšokolaad, mis ka näiteks kodujäätisele õige maigu annab. Olenevalt maiustajastaažist (ehk kui magusad asjad meeldivad) võib tunduda jubemõru või just parajalt tummine. 80% on juba tõsisematele gurmaanidele, kes on magusavõõrutusravi hilisemad staadiumid juba läbi teinud.

Kui palju on hea?

Toitumisnõustajana ütleb mu terve mõistus, et tahvel päevas (100 g) on liiga palju, isegi päris tumeda puhul. Muidugi sõltub see ka muust menüüst, aga enamik inimesi saavad juba niigi palju küllastunud rasvu, süües neid üle päevanormi. Oma klientide menüüsid analüüsides hakkab silma, et rasvad on enamikel tasakaalust väljas. Küllastunuid (loomsetest rasvane liha, piimatooted, eriti juust; taimsetest kookosrasv, kakaovõi) üleliia, heal juhul tilgake monoküllastumata oliiviõli ja kala-seemned-pähklid rindel üldiselt nukker tühjus. Eeldusel, et muid küllastunud rasvu üldse ei söö, võiks ju 50-70 grammi tahvlist pintslisse pista, aga… mida magusam šokolaad, seda kiiremini ka lubatud magusa-näkside portsjonid täis saavad. 1 portsjon on uusimate riiklike toitumisjuhiste kohaselt 40 kcal ehk umbes 8 g šokolaadi. Tavaliselt on 1 ruuduke 7 grammi kanti (Kalev). Suurem osa inimesi sööb lubatust ja tervisele kasulikemast hulgast tublisti rohkem.

Tervislik šokolaadisöömine

Muuda šokolaadielamus eriliseks. Ära osta kõige odavamat ja igavamat tahvlit, naudi gurmeemaiust. Odavad on tihti veidra maitsega ja vahel isegi kõrbenud mekiga. Vali suurema kakaosisaldusega šokolaad, mida söödki aeglasemalt. Nii tunned õige šokolaadi maitset. Muidu võiks ju samahästi ka lusikaga toosist suhkrut süüa. Mis muu see piimakas põhimõtteliselt on. Ja kindlasti vali pigem ilma lõhna-värv-maitseaineteta variant. Oled tähele pannud, et kallis ja kvaliteetne šokolaad on oma olemuselt just lihtne? Kalliks muudab selle suur kakaosisaldus. Antioksüdant. Miski, mis su keha toetab, aga mis näiteks kassidest-koertest tuleb kaugel hoida. Kahjuks: mida kasulikum meile (tumedam), seda ohtlikum neile. Isegi vähem kui pool tahvlit võib olla surmav.

Laupäevane õunapirukas

On unine laupäev. Täpselt selline energiakogumise päev, mil pisut laiselda, sest ees on ootamas pühapäev ja Rapla Selveri suurjooks. Paljude jaoks on see isegi võibolla hooaja algus. Minu hooaeg on avatud, 10K ja maratoni uued rekordidki joostud, aga mitmeski mõttes tundub, et õige möll hakkab ikka alles homme pihta. Rapla on sel aastal 7. võistlus ja ütleme nii, et lootused on suured. Viimaks ometi on ilm ju ideaalne ning vormgi on nii ajastatud, et kiirel rajal ilus 10K aeg napsata.

mureountükk

Homme tahan tunda, kuidas ma elan. Tunda, kuidas ma jaksan. Tunda, kuidas hingeldan, aga samas ka naudin pingutust. Tunda õnnepisaraid pärast finišijoont ületades. Tunda tühjaksjooksmise ja endast kõikandmise tunnet. Täna aga soovin jagada üht õunapiruka retsepti. Kaevasin selle välja 2001. aastal sünnipäevaks saadud küpsetiste raamatust. Isalt. Pühendusega. Et ma leiaks meelekibeduse hetkedel alati midagi head ja magusat. Retsept on omamoodi muretaigen vahukoore ja pärmiga. Täidiseks hunnik õunu! Toidutalumatuse testist ja oma kogemusest tean, et palju õunu ma tegelikult süüa ei tohiks, aga kui need on kuumutatud ehk ahjust läbi käinud, on neid üpris kerge seedida ja piruka kannatab keha välja. Muudatus: kasutan täisterajahu, et veresuhkrut stabiilsemana hoida. Variant on ka tavalist ja täistera omavahel segada. Eks see täistera maitseb natuke teistmoodi.

Taigen

  • 150 g võid
  • 4,5 dl täisteranisujahu
  • 1 spl suhkrut
  • 2 dl vahukoort
  • 1 tl presspärmi

Sega jahu ja suhkur pehme võiga. Mugavaim oli seda teha miksri taignakonksudega, kuigi raamat käskis käsitsi toimetada. Lahusta pärm natukeses vahukoores, lisa koos ülejäänud vahukoorega taignale. Sega ühtlaseks. Pane taigen toidukilesse, vajuta lapikuks (nii pidavat kiiremini tahenema) ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Jaga taigen 2 osaks. Rulli esimene küpsetuspaberil ruudukujuliseks leheks (30×30 cm kanti). Lohista küpsetuspaberiga koos ahjuplaadile.

Täidis

  • 2 suurt õuna
  • 1 dl suhkrut + pealepuistamiseks
  • kaneeli

mureounapirukasViiluta õunad õhukesteks sektoriteks, laota taignapõhjale. Kui õunaviile on nii palju, et teed mitu kihti, raputa nende vahele kaneeli ja suhkrut. Raputa kaneeli-suhkrut ka viimase õunakihi peale. Rulli lahti ülejäänud tainas. See võib olla natuke servadest suurem kui põhi. Tõsta tainas õunte peale. Esialgu tundus just see ülesanne keeruline, aga tõstsin koos silikoonist rullimisalusega tagurpidi peale ja hiljem koorisin aluse taigna pealt maha.

mureounVajuta taignaservad kahvliga kinni. Pinnale võid teha mustri. Mul on üks mustrirull, millega paar korda üle tõmbasin. Kui kuskilt servadest on tainast üle jäänud, võid keskele panna nunnu mummukese. Puista peale pisut suhkrut. Küpseta 200 kraadi juures alumisel siinil 25-30 minutit. Pöördõhuga läheb muidugi kiiremini.

Enne lahtilõikamist tasub natuke oodata, et pirukas pärast ahjust väljavõtmist taheneks. Arvatavasti saaks siit vähemalt 8 inimese jaoks kena väikse koogitüki. Meie sõime selle kahekesi ühe õhtuga ära… Mõnus isetehtud kreemjas vanillijäätis sobiks kõrvale.

 

New Thai Tallinnas

Ka Eestimaal olles ei saa üle ega ümber tai toidust. Selle aasta jõuluistumine sõbrannadega toimuski New Thai restoranis ja ilmselgelt minu õhutusel. Olgugi et kõigile meist nii vürtsikad maitsed ei sobinud, siis mina jäin rahule. Köögis toimetavad Taist pärit kokad ning toidud on just sellised nagu Tais. Teisisõnu, neid pole kuidagi euroopalikumaks muudetud. Nii väidavad nad oma kodulehel. Facebookist uurisin nende kohta enne ka ning Imre Sooääre kiitev arvustus sai viimaks põhitõukeks, miks just sinna minna. Nojah, siis oli Taist paar nädalat möödas ka, aga riisinuudlite isu polnud vaibunud (samas tellisin midagi muud).

Asukoht ja välimus

Aadressiks Lastekodu 9 ehk Keskturu lähedal. Esialgu uitasin pisut Lastekodu tänaval ja pisut oli kahtlase kandi hõngugi. Maja ise on nunnu ja seestki näeb hubane välja. Soojades toonides seinad, elevandiga logo ja hämar valgustus loovad õige atmosfääri hubaseks einestamiseks.

Toit

Soolased road saab kätte 6-13 euro eest, magustoidud vahemikus 1,50-3,50 (makroonid, panna cotta, kookosjäätis). Kui köögiviljad maitsevad, siis meeldib ka see toit, sest igas roas on palju kaunist värvilist. Krevettide ja mereandidega on, nagu ikka, kallimad. Mina just krevettide peal väljas olingi. Tai võrdub minu jaoks siiamaani selle kõige esimese supiga, mida kunagi tudengiorganisatsiooni AEGEE päevil isekorraldatud kokandusklubis valmistasime. Tom Yum Goong, supp, kus tasakaalus peavad olema nii hapu, vürtsikas, magus, soolane. Tai toidukoha headust näitabki see, kui hästi nad seda suppi valmistada oskavad. See pole lihtsalt külmutatud köögiviljade kiire vokkimine natukese riisinuudlitega, see supp nõuab juba oskusi. Ja mind ei häiri, et pean välja koukima sidrunheina, galangali, krevetikooriku ja muud osad, mis on leemele maitse andmiseks, aga mitte allaneelamiseks, rääkimata närimisest.

tom-yum

Supp oli kõike seda, mida ma ootasin. Ja nina sai lahti ja põsed õhetama: tõesti vürtsikas! Ühel sombusel talvesarnasel õhtul ju igati hea valik. Tollal oli õues lihtsalt pime, ilma igasuguse lumevalguseta. Mu kaaslannad tellisid nuudleid ja tooreid kevadrulle. Toit kadus taldrikutelt, järelikult maitses, kuigi ühe jaoks jäi vürtsikaks, olgugi et vürtside kogust vähendati. Selle kohta nägime ETV2-s paar päeva tagasi huvitavat saadet. Maitsetest. On inimesi, kelle keelel on rohkem maitsenäsasid kui teistel. Nad on maitsete osas tundlikumad ja soovivadki seetõttu vähem maitsestatud toitu. Arvestades minu tšillitaluvust, siis supermaitsja kategooriasse ma arvatavasti ei liigitu. Kõigi eelduste kohaselt on mul keelel vähem maitsenäsasid, mispärast talungi tugevaid maitseid paremini. Või noh, arvatavasti olen kuskil vahepeal, sest päris tuleneelaja nüüd ka pole.

Oo, jõuame magustoiduni! Mul läksid silmad punni juba päris algul menüüd lugedes. Kookosjäätis. Rohkem sõnu polegi vaja. Minu kookosearmastus pole just piiritu, aga laiutab üpris suurel maalapil küll. Miski ei saa küll võistelda Chiang Rai ööturult saadud kookosjäätisega, mis serveeriti noore kookospähkli koores, mille küljest sai veel imemaitsvat viljaliha kraapida…

 

15181711_10207848842798384_38938432718592075_n

Chiang Rai mangojäätis ja kookosjäätis

Aga… ka see kookosjäätis oli niivõrd hää, et seda taevani ülistada. Ja… kui just mitte tagasi minna (ei ole minu jaoks mugavaim asukoht), siis üritada seda ise kodus kopeerida. Jäätisemasina ma juba täna tellisin, peaks paari nädalaga kohale jõudma…

 

jaatis2

New Thai kookosjäätis

 

3 palli on päris külluslik portsjon ja ülimalt maitsev samuti!

 

Maapähklivõi-šokolaadiruudud

Aasta lõpus haaras mind millegipärast koorekompveki ehk fudge‘i isu. Tüüpiline retsept sisaldab peamiselt kondenspiima, suhkrut ja võid. Harva süües võib endale sedagi lubada, aga miski sundis mind edasi kaevuma, et uurida, kas on teisigi variante. Avastasin põneva suhkruvaba maapähklivõiga koorekompveki retsepti ja kasutasin seda inspiratsioonina. Pean tunnistama, et mina kasutasin suhkrusiirupit, aga seda on kindlasti kordades vähem kui traditsioonilistes retseptides. Piparkoogiteost oli siirup kapis juba olemas ja otsustasin natuke ära kasutada. Originaalis oli riisilinnase siirup, aga kahtlen, kas sedagi päris “suhkruvabaks” tituleerida saab. Ikkagi siirup, ikkagi magustaja. Veresuhkru tase tõuseb niikuinii. Põhimõtteliselt on see ülitöödeldud riis, mille glükeemiline indeks hullemgi kui suhkrul. Võib küll tunduda ahvatlev, aga ausalt öeldes on rahakotisõbralikum juba tavaline suhkrusiirup osta. Kusjuures, nägin poes ka ökosuhkrust tehtud siirupit. Dansukkeri oma vist oli.

Siinkohal olgu öeldud, et ma pole alustanud ristisõda suhkru vastu. Arvan lihtsalt, et saab ka väiksemate kogustega elada ja toidul on tihti parem ja puhtam maitse, kui suhkruga pole liialdatud.

maapahklifudge

Retsepti autorid keelitavad sama retsepti ka päris ilma magustajata proovima. Kuna see koosneb suures osas maapähklivõist, siis… võib isegi päris hea olla. Ma lisasin ka pisut šokolaadi, olgugi et tumedat, nii et sealtki tuli pisut magusust.

  • 3 spl kookosrasva
  • 1 dl suhkrusiirupit
  • 1 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Creamy)
  • 350 g maapähklivõid VÕI 350 g soolatud röstitud maapähkleid
  • 50 g tumedat šokolaadi

Kui kasutad maapähklivõid, jäta see lõik lugemata. Mina tegin maapähklivõi ise. Lihtne põhjus: kohalikus Comarketis müüakse mingeid rõvedaid maapähklivõisid, mis pole 100% maapähkel, vaid maapähkli, palmiõli ja suhkru segu. Jällegi, see pole ristisõda suhkru vastu. Koos suhkruga ei maitse maapähklid lihtsalt enam nii hästi kui ilma. Mu isiklik lemmik on Rimi I Love Eco sarja maapähklivõi, aga Rimisse ei olnud aega minna. Otsustasin, et mul on pigem aega köögikombainiga läbirääkimisi pidada ja üritasin ise võid teha. Niisiis… et kogu maius liiga soolane ei jääks, loputasin pooled soolapähklid sõelal. Röstitud pähkleist saab parima või, toored on lihtsalt toore maitsega, kuigi ka see värskem maitse võib mõnele meeldida. Viskasin kõik pähklid (nii loputatud kui loputamata) köögikombaini (tegelikult blenderisse) ja panin käima. Mitu korda tuli blender kinni panna ning lusikaga järele aidata ja pähkleid keskmesse lükata. Lisasin natuke vett, siis läks kergemaks. Viimaks oli ilus või valmis, mõned tükid jätsin sisse.

Pane kookosrasv ja siirup kastruliga madalale kuumusele. Sega korralikult, kuni on segunenud. Lisa kookospiim, maapähklivõi ja šokolaaditükid. Sega uuesti, kuni segu on ühtlane. Segu võib natuke mullitama hakata. Suhkruga ongi see lõbus värk, et kuumutades selle omadused muutuvad. Samas tuleb olla ettevaatlik, muidu lõpetad kõva karamelliga… ja sealt tagasiteed ei ole.

Vooderda klaasvorm või muu lai äärrega alus küpsetuspaberiga ja kalla mass sinna peale. Pane vähemalt paariks tunniks külmkappi. Lõika tahkunud maius meelepärase suurusega tükkideks. Soovitan enne serveerimist ka külmas hoida, sest muidu muutub üpris pehmeks. Kookosrasva sulamistemperatuur on ju madal ja muu seda väga koos ei hoia.

Musta riisi puding mango ja banaaniga

img_8400

Tõtt-öelda on see retsept juba pikka aega mul kodus ühes raamatus olemas olnud: Jamie Oliveri “Everyday Super Food”. Tegemise viitsisin ette võtta aga alles siis, kui ühel õhtul teleka ees aega viites vaatasin sellesama raamatu põhjal tehtud kokandussaadet ja Jamie rääkis sellest pudingust niivõrd haaravalt, pannes uskuma, et see päris mitme komponendiga roog on lihtne. Ja ongi. Hoolimata paljudest elementidest saab see tõesti kiirelt valmis ja midagi kaelamurdvat ei ole. Jamie kodukalgi on selle raskusastmeks “super easy” ehk “imelihtne”. Natukese ajakuluga saab päris uhke magustoidu, mida kindlasti serveerida klaaspokaalidest, et kõik kaunid kihid ikka välja paistaks. Tegin paar väikest muudatust, nt kookospiim sarapuupähklipiima asemel, sest kookospiima on mul kodus alati suurema tõenäosusega. Ja jogurt tundus juba üleliigne. Seda lisamata on tulemuseks ka täitsa vegan roog. Musta riisi soovitan alles jätta, see on mõnusalt pähkline ja toreda kleepuva konsistentsiga.

  • 200 g musta riisi (Selveris on täitsa olemas)
  • 1 küps mango
  • 1 laim
  • 1 spl kookoshelbeid
  • 2 küpset banaani
  • 2 dl kookospiima
  • 2 passionivilja (kaunistamiseks; võib asendada nt granaatõunaga)

img_8398Keeda riis, nii et see on natuke ülegi küpsenud ja muutub kleepuvaks. Parim on riisi keeta sellise veekogusega, et kõik imendub sisse, nii ei kalla sa koos keeduveega toitaineid ära. Jahuta. Samal ajal koori mango ja eemalda kivi. Püreeri koos laimimahlaga ja pane kõrvale. Rösti kuival pannil keskmisel kuumusel kookoshelbed.

Koori banaanid ja püreeri koos 2/3 riisi ja kookospiimaga. Lisa ülejäänud riis mõnusa tekstuuri saamiseks. Kui eelistad magusamat, võid natuke mett lisada.

Pane pokaalidesse (kasutasin jäätisepokaale, morsiklaase; peaasi, et oleks läbipaistev): kõige alla riisi-banaanimöks, siis mango, passioni viljaliha ja kookoshelbed. Enne serveerimise hoia külmas. Jamie lisas ka jogurtit, aga mulle tundus liigne. Riisi saab magustada muudegi viljadega, näiteks datlid, viigimarjad. Mango asemel võib kasutada marju ja luua troopilise magusroa asemel näiteks karge põhjamaise, kus figureerivad vaarikad ja mustikad. Ja must riis? No meie kohalik variant oleks vast odrakruup. Arvan, et lähiajal proovin isegi ära!

Meejäätis gluteenivabas vahvlitopsis

IMG_8309.JPG

Kui aasta tagasi kiitsin Pure Line mesist pulgajäätist taevani, siis nüüd on nad järjekordse mõnusa jäise maiuse valmis saanud. Nii palju, kui ma mais Nõmme turul Saaremaa juustu poes sügavkülma piilumas olen käinud, ei näinud ma oma lemmikut pulgakat sootuks mitte. Nüüd siis, juunis poetas müüja, et jäätised on veel tulemata. Kurtsin, et meejäätist pole ammu näha olnud. Tema vastu, et on-on, kohe koerapulgaka (Ice Dog) kõrval. Mina jahusin, et ei ole ju. Ja siis ta ütles, et see on topsis. Uurisin lähemalt ja, ennäe, oligi meejäätis, aga võõras pakendis ja vahepeal topsi ümber kasvatanud.

IMG_8307

Ma pole suurem asi topsijäätise sõber, sest tops on minu arvates üks tüütu lisand. Ega selle IceCupone-nimelise külmmaiusegi puhul oli just topsis enim koostisosi, plombiiris endas vähem. Kuid… üllatavalt on tegu gluteenivaba topsiga, mis valmistatud kartulitärklisest ja kikerhernejahust. Sinna on ära eksinud ja killuke suhkrut, olgugi et jäätis ise on magustatud meega (25% mett). Kuniks pulgajäätist pole, ajab see tore topski vahel asja ära, kui murelite ja maasikatega maiustamisest mõneks ajaks kõrini saab. Muidu käin turul peamiselt just marjajahil ning juba saab piiluda esimesi kodumaiseid maasikaid.

IMG_8308

Maasika-banaanijäätis

20160417_185902

Mõned asjad on võrratult lihtsad ja kõigele lisaks veel meeletult maitsvad. Kunagi arvasin näiteks, et jäätise tegemine on jube vaaritamine, mis nõuab suurt hunnikut komponente. Tegelikult ei olegi sadat koostisosa tarvis, sest tõtt-öelda saab ka ainult külmutatud banaanist kreemja maiuse. Kui maasikaid ka lisada, siis tuleb eriti marjane magustoit.

  • maasikaid
  • banaane

Võta sügavkülmast maasikad ja banaaniviilud. Banaan võib muidugi külmutamata ka olla või siis võivad maasikad olla külmutamata. Tähtis on, et üks neist tuleks külmast, muidu ei saa jäätist! Olen ise vahel ostnud pruune odavaid banaane, viilutanud ära ja pannud niimoodi sügavkülma (ilma kooreta muidugi). Jäätiseisu tulles saab jälle külmast võtta. Püreesta banaanid ja maasikad. Tarbi kohe! Kui ära sulab ja uuesti külmutad, tekivad jääkristallid. Kui sul on aga jäätisemasin, saad jäätist teha ka mittekülmunud produktidest ja lasta masinal segada ja samal ajal külmutada. Või… võtad vahepeal välja ja segad, siis paned uuesti külma. Lihtne ja loogiline või segane?

Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…

Toledo martsipan – mõnus üllatus!

IMG_7639

Ausalt öeldes ei uskunud ma esiti, et Toledo martsipan millegi poolest erilisem oleks, kuigi brošüürid kuulutasid usinalt, et tegu on sajanditepikkuse traditsiooniga. Martsipani leiutamise õigust soovivad endale päris mitmed rahvad. Itaallased väidavad, et see mõeldi välja Sitsiilias, teised jälle arvavad, et see tuli Lähis-Itta Hiinast ja sai “Tuhande ja ühe öö” juttudes legendiks… Ja siis on muidugi hispaanlased, kelle väitel leiutasid martsipani San Clemente’i kloostri nunnad, kes suurel näljaajal kasutasid seda, mis parajasti võtta oli: mandlid ja suhkur. Sellega toitsid nad siis nälginud rahvast, sest nisu oli parajasti otsa saanud. Martsipan ongi tooretest või küpsetatud mandlitest saadud pasta, mis on segatud suhkruga. Tihti täidetakse seda ka kreemi või kõrvitsaga. Toledo on praegugi tuntud martsipanilinn ja sellest käänduvate ja kitsaste tänavatega paigast leiab mitmeid spetsiaalseid martsipanipoode.

IMG_7640

Olles juba tükk aega mööda Toledot ringi jalutanud, otsustasime, et kohalik martsipan tuleb ikkagi ära proovida. Ja ma kordan, et ma sellest suurt midagi ei oodanud. Eestis leiab peamiselt ju säärast martsipani, kus enamik on suhkur ja mandlist vaid õhkõrn aimdus. No kasvõi Kalevi martsipanibatoon, kus mandleid vaid 23% ja muuhulgas sees nii suhkur kui glükoosisiirup, lõssipulber (piim), piiritus, brändi, stabilisaator ning lõhna- ja maitseained. Aga nüüd siis San Tome martsipani või kohaliku kõnepruugi järgi mazapani juurde. Ostsime 200g karbi, kus oli erineva kujuga martsipane sees, kokku siis 10 tükki. Ja juba pakend oli väga ilus ja mitmekihiline, olgugi et ma ise nii palju pakendit ei paneks.

IMG_7637

IMG_7636

Paberi peal oli kleeps ka igati asjakohase hoiatusega, et tegu on üdini naturaalse tootega, kuhu pole ühtki liigset lisaainet sokutatud.

IMG_7635

Sellest tulenevalt oli ka säilivusaeg lühike. Võtsime siis paberi ümbert ära ja vaatasime, mis selle karbi peal kirjas on. Toodetud 10. märtsil 2016 ja säilib kuni 9. aprill 2016, nii et säilivusajaks umbes üks kuu. Naturaalse toote puhul vägagi mõistetav! Meil kestsid need martsipanid paar tundi, mil jalutasime Toledo lähedal mägede vahel. Olgu öeldud, et päeva sammude koguarv küündis 28 000-ni ja neist pooled said tehtud jõe ääres ja mägiradadel, kust vaatasime Toledot natuke kaugusest ja nautisime sooje päiksekiiri.

IMG_7662

Koostisosadest rääkides: mandlid, mesi, suhkur ja täidises kõrvits ja suhkur. Mulle muidugi meeldiks, kui magustajaks oleks ainult mesi. Liigne suhkrusöömine on mul kohe näost näha, sest tekivad punnid. Meega sellist jama ei ole.

IMG_7638

Ja see kõrvitsatäidis oli muuseas väga mõnus ja mahlane. Martsipanid ise olid parajalt magusad ja parajalt mandlised. Neid olekski võinud sööma jääda, aga siis sai karp juba tühjaks. Kilohind oli neil 31.75 eurot. Eks ise mandleid ja mett ostes saab soodsamalt. Ostan mandleid tavaliselt hinnaga 16 eurot/kg ja mesi maksab nii 8-9 eurot. Eestis proovin järele ja kirjutan siia ka retsepti.

IMG_7641

Rohkete rosinate ja pähklitega šokolaad

 

IMG_7559

Sander naudib Vicente Calderoni staadioni juures šokolaadi

Retseptiks on seda kiiret šokolaaditegu võibolla palju nimetada, aga mainin selle blogis ära. Ehk on mõnele teisele rikkaliku šokolaadi sõbrale kasuks! Tõtt-öelda paigutub see kategooriasse: kui poes ei ole, tee ise! Nimelt tekkis mööda Madriidi ringi trampides ühel hetkel rosinatest ja pähklitest pakatava tumeda šokolaadi isu. Üleüldse on pidevalt kõht tühi, sest teeme trenni (kõige lühem trenn oli puhkepäeva 4 km hommikujooks, aga tavaliselt kisub vähemalt 11 km kanti ning pikim on seni 31.5 km) ja lisaks sellele üritame ka linnast maksimumi võtta. Sestap on tähtis, et meil oleks pidevalt kaasas näksimiseks sobivad vahepalad.

 

IMG_7527

Nii aga tagasi šokolaadi juurde… Rosinad, pähklid ja tume šokolaad – ei ole ju palju tahetud? Arvestades seda, kui rikkalik valik on suurtes toidupoodides (värskete köögi- ja puuviljade absoluutne paradiis, rääkimata mereandidest), eeldaks, et säärane maiustus on olemas. Ei. Seda ON palju tahetud. Piimašokolaad rosinate-pähklitega – palun väga! Ühe sellise sõime, aga ikka jäi mingi tühi tunne ja sestap otsustasingi ise teha. Kodus oleks ma ka šokolaadi nullist valmistanud, aga ei hakanud siia kookosrasva ja kakaopulbri varusid tekitama. Hankisin poest 72% šokolaadi, paki rosinaid ja paki soolapähkleid. Just nimelt soolased pähklid annavad šokolaadile põneva lisanüansi. Ja muide, kui tahate poest osta tumedat šokolaadi, ärge mine pakendi ohvriks, mis paljutõotavalt “tumedat” šokolaadi lubab. Kogemus on näidanud, et kui selle sildiga ei kaasne numbritega protsendimärki (nt. 72%, 85% jne.), siis tegelikult ei ole tegu tumeda šokolaadiga ning esimeseks komponendiks on suhkur. Nii et otsige kindluse mõttes protsendimärki!

IMG_7558

Osised

  • 200g tumedat (72%) šokolaadi
  • 2 peotäit rosinaid
  • peotäis soolapähkleid

Pane rosinad vette likku paisuma. Sulata šokolaad vesivannil või madalal kuumusel pliidil. Pane rosinad ja pähklid käepärasesse vormi (meil siin korteris oli mingi klaasist ahjuvorm, ajas asja ära, olgugi et pärast pidi pisut noaga kaapima, et kätte saada). Eestis on mul igasugu ägedaid šokolaadivorme ootamas ja tavaolukorras teeksingi nendega. Kalla peale sulašokolaad ja sega. Pane külmkappi tahkuma. Murra tükkideks ja naudi!

P.S. Plaanisin enne Madriidis ikka korralikult toidublogi kirjtuada ja retsepte nuputada, aga enamik meie eineid on niivõrd lihtsad, et nende kohta on lausa totter postitusi teha. Mis asja ma ikka kirjutan riisist köögiviljadega, kuhu kõrvale on serveeritud värske salat? Seda peaks ju igaüks oskama teha? Samas… kui vaadata, kui jubedat toitu mõnes söögikohas pakutakse (sellises “koduses” sööklalaadses), peab tõdema, et tegelikult inimesed ikkagi ei oska normaalset salatit teha. Hea salat EI OLE kurk+tomat+hiina kapsas ning lisaks 0 grammi õli. Oeh, tundub, et tuleb ikka salatitest ka kirjutada.