Keefiri-kamamagustoit chia seemnetega

IMG_7336

Chia seemned on imeliselt mitmekülgsed, sobitudes nii hommikuputru, kosutavasse smuutisse, värskesse salatisse kui ka tarretava ainena magustoitudesse. Sestap mõtlesingi vabariigi aastapäeva õhtu maiuseks välja selle roa. Vedelikus chia seemned paisuvad ning kogu konsistents muutub paksemaks. Nii saab juba midagi pudingulaadset luua. Ja mina kasutan nisuvaba rukkikama, sest nisu ei meeldi mu kõhule ( muul kujul gluteen ei tee midagi) ja üleüldse on nisu väga levinud allergeen.

Osised
5 dl keefirit
2-3 spl rukkikama
2 spl chia seemneid
2 spl mett
Natuke jõhvikaid või pohlasid

Sega kõik kokku. Maitse, vajadusel timmi. Kalla segu klaasidesse või ilusatesse pokaalidesse ja pane ööseks külmikusse, et seemned saaksid paisuda.

Värskendav mündi-kiivismuuti

2016-02-17 11.44.11

Roheline värv on ikka olnud värskusega seotud. Roheline on kevad, uue elu tärkamine, kuid samas ka rahulikkus, aeglane kulgemine. Just roheluses ehk looduses võtame aja maha, vaatame enda ümber ja naeratame. Roheline on ka see smuuti, mille külmal talvepäeval võib valmistada sooja veega ja lisada lusikatäie jahvatatud ingverit.

2016-02-17 11.43.26Osised
Ühele

  • 2 kiivit
  • 1 tl kuivatatud münti või peotäis mündilehti
  • peotäis salatilehti või spinatit
  • 2 tl chia seemneid
  • soovi korral 1 tl vedelat mett
  • vett soovitud konsistentsi saamiseks

Smuutide puhul on lugu lihtne: viska komponendid köögikombaini või purusta saumikseriga. Mett võid panna siis, kui sulle meeldib magusam smuuti või kui kiivid juhtuvad olema hapuvõitu. Vesi kulub ära, kui smuuti on liiga paks. Kindlasti ära unusta mõnusat salatit, sest see lisab smuutile kiudaineid. Ja kuna selles on nii kiivi kui salat, siis tõtt-öelda sobib see väga hästi magamaminekueelseks joogiks. Teadupärast on salatis oopiumilaadseid aineid, mis und soodustavad ja kiivigi on tuntud hea une tagajana.

Paksud vahvlid

image

Kui võileivagrillil rauad ära vahetada, moondub see justkui imeväel vahvlimasinaks, mis küpsetab pontsakaid belgia vahvleid. Ma ei ole see inimene, kes igapäevaselt vahvlitega maiustaks, aga kui ühel õhtul kari füsiosid külla tuli, siis tekkis küll mõte, et prooviks üle pika aja teha. Külalistest on tavaliselt nii palju kasu, et lauale jõuavad tavapärasest pisut erilisemad road ning tihti saab ka millegi uue ja põnevaga katsetatud. Värske vetikatega salat ja ahjujuurikad polnud midagi üllatavat ning kaarobišokolaade olen ka juba ette ja taha teinud, aga vahvlid olid kraadikese erilisemad. Täna, 14. veebruaril, mil mul on 15 km jooksu seljataga ning ootan Sanderit, et ta oma 32 km ringilt naaseks (ma jooksin üleeile selle pika otsa), tuli taas tahtmine midagi erilist teha. Ja seekord kirjutan ka retsepti üles, olgugi et see on iga kord tehes erinev. Täna odrajahuga. Ei, nisu siit kodust otsida ei tasu (kuigi võite soovi korral sellega asendada ja siis soovitan täisteranisujahu). Eriti pärast viimase nädala avastust, et mul on vist nisutalumatus. Ma ei söö nisu iga päev, aga kui juhtub, võtan hoobilt kaks kilo juurde ja vahel läheb ka kõht tohutult punni. Nisu hoiab mul vett kinni ning isegi pärast ohtrat joomist ei taha see välja tulla… Aga jah, see selleks, pärast tsütotesti saan täpsemalt öelda. Seniks aga odravahvlid!

image

Osised:

2 muna
3 spl kookosrasva
maitse järgi steeviat
4 dl täisteraodrajahu
2 dl vett
1 dl kookoshelbeid

Klopi munad lahti, sega sulatatud kookosrasvaga. Lisa odrajahu, vesi ja kookoshelbed. Vett või jahu võib vajadusel juurde panna, et saavutada pannkoogitaignast natuke paksem konsistents. Päris voolama see tainas ei pea, aga olema parajalt vedel. Lisa steeviat ja soola, kuni tainas maitseb mõnusalt. Steeviaga tasub alustada ettevaatlikult, sest see on kange kraam. Kasutan vedelat vanillimaitselist steeviat, mille vitamiine ostes iHerbist tellisin. Soojenda vahvlirauad ja pane mõlemale rauale suur lusikatäis tainast. Küpseta, kuni vahvlid on kuldsed. Mina serveerisin marjadega, sest kapis oli nii jõhvikaid kui mustsõstraid.

image

Kookose-jõhvikapätsid

Teraapialaekas on jätkuvalt sünnipäevanädal. Neljapäeval, 11. veebruaril said kliendid maiustada kookose-jõhvikapätsidega.

IMG_7286

Uusi retsepte luues on alati mingi idee ja plaan ning siis… tuleb teostus. Teostuse käigus selgub, kas peas valminud roog ka reaalsuses võimalik on. See retsept ei toiminud sel viisil, nagu ma lootsin ning toorpallikeste asemel tulid seekord hoopis kergelt praetud pätsikesed. Lisasin segule muna ja praadisin kookosrasvaga. Nii püsis mass vähemalt koos! Teinekord tasub proovida kookoshelveste edasist peenestamist, nii et see mass muutub kleepuvaks ja võimaldab palle vormida.

Osised:

  • kookoshelbed
  • mesi
  • 1 muna
  • mooniseemneid
  • maitselisandeid: lavendliõied, münt vms.
  • jõhvikaid

Sega kõik omavahel kokku, kuni saad paraja magususega paksu küpsisetaigna. Põhirõhk on siin retseptis kookoshelvestel, lisandub paar lusikatäit mett, maitseks lavendlit, münti, supilusikatäis mooniseemneid ja pisut jõhvikaid. Muna panin ühe, siis hoidis mass end koos küll. Segasin möksi mõõteanumas ja seal oli seda kokku umbes 350 ml. Pane pann keskmisele kuumusel ja prae kookosrasvas mõnusad pätsikesed. Kuldpruunina on päris maitsvad. Ära kindlasti ära kõrveta!

Kookoshelbepätsikesed kõrvitsaseemnete ja rosinatega

IMG_7285

Teraapialaeka sünnipäevanädalal olen igaks päevaks midagi maitsvat meisterdanud. Kolmapäeval, 10. veebruaril said kliendid nende pätsikestega maiustada.

Need pätsikesed on kiire päeva versioon pallikestest. Pallikeste veeretamine võtab omajagu aega ning on mõnevõrra tülikas, kuid lapikud pätsid on hoopistükkis lihtsamad teha. Nagu selliste seemne-pähkli maiuste puhul ikka, siis on vaja midagi, mis pisut magustaks ja samas koos hoiaks. Siin tulevadki appi rosinad, kuid võid katsetada ka datlite, ploomide, kirsside või jõhvikatega. Viimaste puhul tasuks valida sellised, kuhu pole suhkrut lisatud. Kogused on meelevaldsed ja tunnetuslikud, pane maitse järgi ja jälgi, et kleepub kokku!

Osised:

  • kookoshelbed
  • kõrvitsaseemned
  • rosinad
  • paar lusikatäit kookosrasva

Pane rosinad likku, et need kaunilt suureks paisuksid (ühtlasi saad nende küljest ka päevalilleõli ära, kui rosinad peaks sellega koos olema). Nõruta rosinad ja purusta saumiksri või köögikombainiga. Purusta samas ka kõrvitsaseemned. Sega juurde kookoshelbed ja sulatatud kookosrasv. Maitse ja timmi konsistentsi, kuni on piisavalt magus ja kleepub kokku. Veereta massist pallid või kasuta kiiremat varianti ning laota mass suurele taldrikule või lõikelauale. Pool sentimeetrit võiks see kiht paks olla küll. Pane külmkappi tahkuma ja lõike hiljem väiksed ruudukesed. Kookosrasv aitab seda massi jällegi paremini koos hoida ja külmas muutub tahkemaks. Maiusta!

Kaarobišokolaad

Viimasel ajal olen päris palju kaarobit kokku ostnud ja mitte ainult seetõttu, et Tervisekooli jaoks just sellest toiduainest referaadi kirjutasin. Meie köögist leidis seda IMG_7276ennegi ja pärast Türgis käiku, kus seda mõnusat vilja kauna kujul järada sai, muutus see eriti armsaks. Kaarob ehk jaanikaun on looduslikult magus ja sisaldab lisaks ka suurel hulgal kiudaineid (100 grammi kohta 39 grammi, mis on enam kui päevanorm), kaltsiumit ja B-grupi vitamiine. Lausa lust seda süüa!

Teraapialaekal on praegu sünnipäevanädal ja selle raames üritame igaks päevaks midagi maitsvat lauale panna. Õigel sünnipäeval ehk 9. veebruaril alustasime just kaarobišokolaadidega, mida oleme ka kodustele külalistele päris palju pakkunud ning mis on magusaisu tekkides alati esimene valik. Koostisosad võivad olla täpselt nii lihtsad kui kaarob ja kookosrasv, aga võid mängida ka erinevate lisanditega. Koguseid ei ole, tulebki maitsta ja tunde järgi teha. Lase loovus valla!

Osised:

  • kookosrasva või kakaovõid
  • kaarobipulbrit (saadaval lahtisena Mahemarketist)
  • meelepäraseid lisandeid (kookoshelbed, seemned, pähklid, marjad)

Sulata kookosrasv veevannis. Õnneks sulab see rasvaine üpris kiirelt ja saab kohe järgmise sammu juurde minna. Lisa sulanud rasvainele kaarobipulbrit. Segu peaks olema piisavalt vedel, et seda saaks kallata, aga mitte liiga pealetükkiva rasvamaitsega, vaid kergem. Maitse pidevalt, et timmida õige konsistents. Kalla šokolaadimass vormidesse. Kaunite silikoonvormide abil on šokolaaditegu väga lihtne. Neid saad näiteks Selverist, Kaubamajast, Koduekstrast, Prismast, Apelsinist või muust kodupoest. Maksavad 5-10 eurot. Soovi korral pane vormi ka lisandeid: mina kasutasin sedapuhku kõrvitsaseemneid ja kookoshelbeid. Pane vormid külmkappi tahkuma. Tunniga või kiireminigi on šokolaadid valmis. Enne serveerimist on tark külmas hoida, sest toatemperatuuril hakkab kookosrasv kergelt sulama (olles 25 kraadi juures juba päris sula).

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Piparkoogimaitseline Napoleoni kook

Alternatiivne jahu. Alternatiivne magustaja. Alternatiivne maitse. See on minu Napoleon. Seda nn. päris-Napoleoni teeks ma vast ainult siis, kui parima pagari võistlusele ära eksiksin, aga siis samuti vastumeelselt. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul sõin pärast mõningast suhkrupausi tüki vana head Napoleoni. Mulle meeldib selle koogi mahlasus ja need mõnusad kihid, aga see oli tõepoolest liiga magus. Ja siis tuligi mõte oma versioon teha. Tegelikult annab selle kihilise koogiga igatpidi mängida: suvel näiteks maasikatega versioon koos värskendava piparmündiga… ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga praegu on jõulud tulekul, siis isutab juba iseenesest vürtsika ja eriti piparkookide järele. Ma ei osta enam poest piparkooke, aga piparkoogimaitseainega saab ise kodus imesid teha. Ning muidugi kuuluvad kogu selle kupatuse juurde ka marjad: jõululikud jõhvikad ja maitsvad mustsõstrad. Sügavkülm on siinkohal hea varustaja!

Taigna retsepti võtsin “Vanaemade kokaraamatust” (seal oli nimeks “Vale-napooleonikook, jah, kahe oo-ga), kreemi puhul inspireeris Nami-Nami. Tegelikult muutsin mõlemat retsepti ikka päris palju.

Osised

Tainas:

  • 200 g võid
  • 5 dl täistera speltajahu
  • 1 muna
  • natuke soola

Kreem:

  • 5 dl kookospiima
  • 3 muna
  • steviat või mett
  • piparkoogimaitseainet
  • 1,5 spl speltajahu

Vahele veel: peotäis jõhvikaid ja 2 peotäit mustsõstraid.

Taigna puhul üritasin esmalt olla iseseisev ja tegin üldse kolmanda versiooni, mida üheski raamatus polnud. Hakkisin või väiksemateks tükkideks, nagu soovitatud, mätsisin jahuga muredaks taignaks (elutoas alljärgnev vaatepilt: telekast “Downton Abbey”kordus, mina diivanil, taignakauss süles, tainast näppimas) ning arvasin, et nüüd ongi valmis. Ah, mis mõttes lisada natuke vett? Läheb liiga märjaks see taigen ega saa rullida. Või see muna? No seisab koos küll… Tainas neljaks osaks ja ringikesteks rullima. Rullisin ühe põhja korraga, panin ahju ja rullisin samal ajal teisel küpsetuspaberi lehel järgmise.

Kui 2 esimest põhja 220-kraadises ahjus 8 minutiga (umbes) ära said küpsetatud, sain katastroofist aru. Päris hea sõna peale see jahu ja või koos ei püsi. Ma korra jõudsin isegi enne mõelda, et kas ongi võimalik, et võiks koos püsida, aga nojah… Igatahes, lisasin ülejäänud taignale 1 muna ja see tegi imet. Põhjad ei lagunenud enam ära! Oleks kohe alguses muna pannud, oleks saanud 4 kaunist põhja ja täpselt sellise kihilise koogi, nagu kavas oli.

Kreemitegu. Tunnistan, et kartsin keedukreemi, olles vägagi veendunud, et see läheb nässu ja tükki ja untsu ja kes teab mida veel. Ja siis kahtlesin, kas kookospiim käitub samamoodi nagu tavapiim. Hiljem taipasin, et põhitrikk on siin muna, mis kuumutades kreemi paksemaks muudab.

Kõigepealt lasin 2,5 dl ehk pool kookospiimast kergelt keema. Arvan, et piisaks ka 4 dl kookospiimast ehk ühest purgist, sest mul jäi viimaks kreemi üle. Ostsin Selverist selle mõnusa liitrise kookospiima paki, aga kui ostad näiteks 1 purgi (400 ml), siis piisab sellestki. Kloppisin lahti munad ja segasin ülejäänud, külma kookospiimaga. Sinna segasin ka jahu. Lisasin külma segu kuumale, alandasin kuumust ja lasin tal podiseda, ise pidevalt segades ja hirmul, et äkki läheb tükki ja tuleb munapuder… Vahepeal lisasin noaotsaga steviat ja maitsesin tihti. Steviaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest liiga suur kogus muudab toidu lihtsalt rõvedaks. Stevia on suhkrust sadu kordi magusam, sestap ei tohi üle doseerida. Piparkoogimaitseainet läks viimaks kokku vist terve supilusikatäis. Lisasin ja maitsesin, kuni rahul olin. Kokkuvõttes väga magus kreem ei tulnudki. Kui kreem paksenenud oli, lasin enne koogi kokkupanemist sel veel jahtuda.

Lõpuks tuli siis 2 terve ja 2 rabeda põhjaga midagi välja mõelda. Võibolla oli nii isegi parem. Improviseerisin. Kuna kook sai tehtud kaasavõtmiseks, siis olekski taldrikul või muul alusel seda raske transportida. Nii sündis piklikku klaasvormi midagi Napoleoni koogi vormi laadset. Või siis hiiglaslik tassikook. Puru põhja, kreem vahele, puru peale, jälle kreem, tükkideks murtud põhjad, kreem, vahepeal ka kiht püreestatud marju, põhjatükid, kreem… kõige peale jälle puru ja mõned mustsõstrad. Ööseks külmkappi läbi imbuma.

Kaer ja veelkord kaer

Pean tunnistama, et ma pole kunagi suur kaerahelbepudru söödik olnud. Seda peamiselt seetõttu, et kaerahelbed on tavaliselt liiga plögaks ja limaks keedetud. Mulle meeldib, kui pudrul on tekstuur ehk teralisus. Toortatar ja hirss pakuvad säärast boonust, aga kaer on mitmeski mõttes siiski parem valik. Kaer hoiab kõhu täis ja veresuhkru stabiilsena. Pean muidugi silmas täisterakaerahelbeid, sest kiirkaerahelbed omastuvad kiiremini ning seepärast kõigutavad ka veresuhkrut korralikumalt. Kiirelt üles, kiirelt alla. Olen jõudnud GK ehk glükeemilise koormuse jälgimiseni. GI ehk glükeemiline indeks on vast enamlevinud, aga tegelikult on GK olulisemgi. GI viitab sellele, kui kiiresti toidus sisalduvad süsivesikud vabanevad, aga jätab välja selle, kui suure osa vastavast toidust süsivesikud moodustavad. GK võtab arvesse nii toidu kvantiteeti (mitu grammi süsivesikuid toidus leidub) kui ka kvaliteeti (kuidas vastav toit veresuhkrule mõjub). GK puhul tuleb arvestada ka toidus sisalduvate kiudainetega, sest need langetavad GK-d.

GK teema on pikk ja keeruline. Lühidalt öeldes: mida madalam GK, seda vähem antud toit kehakaalu tõstab. Muidugi ei tähenda see et võib lõputult rasva vohmida, sest näiteks juustu GK on 0. GK arvestab ainult süsivesikutega. Aga süsivesikute kvaliteedi jälgimine aitab suhkrureguleerimismehhanismide stabiliseerimisele kaasa. Lihtsamalt öeldes: meeleolu ei kõigu, veresuhkur ei kõigu, kaal langeb, hea on olla. Jääb ära üles-alla suhkrukarusell, mis põhjustab tujukust ja isusööste.

Mis värk selle kaeraga siis on? Kaeral on madal GK. Kas sööksid hommikuks kausitäie täisterakaeraputru või suure supilusikatäie hirssi? Kummast kõhu täis saad? GK on neil võrdne. Kaer tõstab veresuhkrut aeglaselt ja selle tulemusel püsib veresuhkur stabiilne ja kõht pikalt täis. Kui lisada veel seemneid ja õli (minu tavaline puder on chia-linaseemnete ja suure lonksu oliivi- või riisikliiõliga), saad ka kasulikke rasvhappeid, mis samuti kõhu täis hoiavad.

Kaerast saab teha ka igasugu muid hõrgutisi. Näiteks õuntega kaerakrõbedik (magustajaks natuke mett) või kaeraküpsised… soolased. Just nii. Inglismaal ja Šotimaal on need poes müügil tootenimega “oatcakes”. Nairnsi maitsvaid kaeraküpsiseid leiab sama nime alt ka Selveri gurmeeletist. Pakk maksab üle 2 euro ja maitseelamus on seda väärt! Neid küpsiseid pole solgitud suhkru lisamisega. Peale kaerajahu sisaldavad need vett, soola ja kergitusainet. Kõik! Otsisin välja Loch Nessi maratoni järgselt ostetud “Scottish Cookery” raamatu ja proovisin retsepti järele. Ainult et ma ei hakanud neid pannil grillima, vaid rullisin taigna lahti ja susasin ahju. Tundus lihtsam. Maitset tuleb timmida ja küpsetuspulbri ehk üldse ära jätta, sest, olgem ausad, need šoti kaeraküpsised on lamedad plönnid, mis ei peagi kerkima. Aga… kirjutaks siis ühe retsepti ka.

IMG_6857

Õuna-pirni kaerakrõbedik

Osised

  • täisterakaerahelbeid
  • jahvatatud ingverit ja kaneeli
  • lusikatäis mett
  • õli (sedapuhku oli kapis riisikliiõli)
  • õuna
  • pirni

Kogused on meelevaldsed ja tunde järgi nagu ikka. Sega kaerahelbed, ingver, kaneel, mesi ja õli. Mett läheb tõesti lusikatäis, sest see on väga magus ja annab kiirelt mõnusa meki juurde. Õli vaja vaid niipalju, et krõbe mass koos püsiks. Viiluta õunad ja pirnid (neid kulub täpselt nii palju, kui sulle endale maitseb; mida hapumad sordid, seda vähem vast soovid). Võta välja vanaaegsed plekivormid ja vooderda küpsetuspaberiga. Suurde klaasvormi võib näiteks ka teha, aga mulle tundus, et neist toredatest vormidest on hea portsjoni kaupa süüa. Pane pool kaerasegust vormi põhja, lao peale õuna- ja pirniviilud ja lisa viimaks ülejäänud kaerapuru. Küpseta 180 kraadi juures umbes 15 minutit või nii kaua, kui kaerapuru ilusaks kuldseks muutub. Sõime kumbki ühe vormi pühapäevaseks õhtuseks magustoiduks ja teise esmaspäeval hommikusöögiks. Esmaspäeval viilutasin veel ühe pirni ja paar õuna, panin koos ingverilaastude ja kaneeliga korraks keema, et puuviljad pehmeneks (pisut kartulitärklist ka keeduvees) ning serveerisingi krõbedikku selle kompotiga. Ja nüüd… on krõbedikuisu! Peab juurde tegema.

IMG_6854

Kaera-kohupiimapannkoogid

Toitumisnõustamist õppides tuleb ka ise kõik need dieedid läbi teha, mida kunagi klientidele välja pakkuma hakata. Tegelikult on “dieet” tobe sõna, sest mitmeski mõttes on tegu püsiva elustiiliga, mis tuleb ja jääb. Ma ei usu enam ammu imedieetidesse, sest nende toime on üldjuhul sama pikk kui dieet ise ehk vaid paar nädalat. Sestap on “toitumine” hulga parem sõna. Hetkel testingi enda peal GK-toitumist, mis tähendab, et valin suhu pistetavaid süsivesikuid hoolega ja pean nende üle arvet (2 järgneva päeva menüü on üldjuhul ette planeeritud). Muidugi jälgin ka seda, et piimatooteid üle ei tarbiks ning et valgud ja rasvad oleksid kvaliteetsed. Igapäevatoidus on aukohal seemned (chia ja lina) ning oliiviõli, nii et kasulikud ja asendamatud rasvhapped saab kätte. Süsivesikute puhul jälgin, et need veresuhkrut liigselt ei kõigutaks. Hirsipudru asemel tähendab see kaerahelbeputru, kuna hirss, olgugi et kasulik, teeb veresuhkruga õudusi. Samuti ei näksi ma enam riisileivakesi, sest needki (mis siis, et sisaldavad ainult pruuni riisi ja natuke soola) tõstavad kiirelt veresuhkrut, mis hiljem kiirelt ka langeb ja tulemuseks ongi uimasus. Selles toitumises on põhirõhk köögiviljadel, kuna neid võib peaaegu piiramatult süüa. Pakk beebiporgandeid vahepalaks on täiesti normaalne ja valkude-rasvade saamiseks võib lisaks veel paar pähklit kõrvale haarata. Ja see on maitsev! Söön ka kala, kodujuustu, maitsestamata jogurtit marjadega, hummust… mu toidulaud pole vaesem, vaid muutub iga päevaga rikkamaks!

Nii. Pannkoogid. Magustatud steviaga, sest suhkur ja mesi laksivad veresuhkru kiirelt üles. Kaerajahu, kuna kaer on GK mõistes üks parimaid teravilju. Kohupiim valgusisalduse tõstmiseks ja mõnusaks maitseks. Õun mahlasuseks ja stevia maitse peitmiseks (ikka hakkab kergelt vastu, kui üle kipun doseerima).

Osised

  • 2 muna
  • 2 spl täisterakaerajahu (Kaarli Talukaup)
  • 200 g ricotta kohupiima (Otto; vadakuvalk on kergesti omastatav)
  • 1 õun
  • steviat

Tegemine on lihtne: sega osised kokku! Mune tuleks algul natuke lahti kloppida ja õuna riivida, steviat pane nii palju, kui mõnus tundub. Prae pannil õli või kookosrasvaga mõlemalt poolt kuldseks. Kuna need pannkoogid sisaldavad palju valku, võib ka väikse virsiku või õuna kõrvale veel võtta. Marju võib pannkookidele samuti panna, kuna nende mõju GK-le on väga leebe. GK mõistes on ühel banaanil sama mõju mis 1,2 kilol maasikatel. Kumma sina valiks?