Jaanipäeva jäägipirukas

Jaanilaupäev – üüratu söömispüha, millest paljud pahatihti järgmiseks hommikuks suurt midagi ei mäleta. Sestap ongi see mulle üpris vastukarva üritus olnud. Tõtt-öelda istuksin suurima heameelega lihtsalt raamatuga teki all. Muidugi meeldib mulle süüa, ma lausa armastan (kvaliteetset) toitu. Muidugi meeldib mulle ka sõpradega kokku saada. Ja sama palju meeldib mulle üksi-kaksi olla. Šotimaa küngastel üksi jalutades adusin, et päris üksi olemine on minu jaoks suisa hädavajalik. Aeg-ajalt. Eks seepärast ei meeldi mulle ka meeskonnaalad ning eelistan tihti just üksi jooksmist.

Jaanide juurde tagasi tulles… mulle on juba aastaid vastumeelt sellised jaanipeod, kus end pildituks juuakse. Olid juba siis, kui ma veel nii tõsiselt trenni ei teinud. Iga tulihingeline trennitegija teab ju, et töövabad päevad on kõige hinnalisemad trenniajad ning end täis juues/sisse magades vms. läheb ka trenn tõenäoliselt aia taha. Trenni tahaks ju ikka minna puhanud keha ja värske vaimuga. Nojah, vahel on just trenn see, mis igapäevaelu hägust ja udust välja aitab tuua, nii et alati ei pea päris värskena minema. Tänane kerge sörk oli just see, mis võõral padjal magamisest kangeks jäänud kaela ja tuikava pea päästis (ei ole pohmakas, vaid seesama padjavärk ja unerütmi häirumine). Külas olles olime tavapärasest kauem üleval ja ärkasime ka hiljem, et siis üheskoos lõmmikut (lõuna+hommikusöök – nägin seda geniaalset sõna ühe kohviku kodukal, parem kui ingliskeelne brunch) nautisime.

Jaanid olid vaiksemat sorti. Väikses seltskonnas ja isegi ilma lõkketa. Samas, nalja sai ja süüa muidugi mõista samuti. Tol reedel tabas mind ootamatult suuremat sorti kokkamispisik ja inspiratsioon (vaba päeva õnnistus), mis viis mu Pääsukesse pikka järjekorda seisma ja parimaid köögivilju ostma. Vahele väike 50-minutiline jooks ja seejärel sukeldumine köögiellu: banaani-šokolaadijäätis ja avokaado-kohvijäätis kiirelt blenderis valmis ning jäätisemasinasse, kurgi-lõhe-tillišuši, kurgid purkidesse hapnema, paprikahummus, mõnusad värsked kevadrullid… Tõele au andes: rullitavate toitude juures oli abikaasa abiks: šuši ja kevadrullid ja plökerdasime neid koos köögilaual teha. Päris head tulid! Šuši selline mõnus suvemaiguline: lõhe, värske kurk, till. Kevadrullid meeldivalt köögiviljased: õrn kapsaleht, riisinuudlid, paprika, roheline sibul riisipaberis. Viimaks asutasime end siis ratastega minekule: umbes 18-kilomeetrine retk läbi metsa ja põldude… Kuusallu. See oli otsetee. Tagasi tulime juba paar kilomeetrit pikemat, aga kiiremat maanteed mööda.

20170624_233117

Selles postituses tahtsin jagada aga jäägipiruka retsepti. Pärast jaane koju jõudnuna tabas mind taas söögitegemislaine ja seekord tiksus peas mingi piruka- või küpsetiseidee. Pärast rattasõitu kerge sörk kodulinnas, lõpetuseks poest läbi, pärm ja või kaasa ning koju nuputama. Jahu oli üpris vähe, seda ei hakanud ostma ka, kuna tulime poest ju sörgiga tagasi ja olnuks ebamugav tassida. Niisiis… suurt kuklilaari ega uhkeid saiapalmikuid teha ei saanud. Lappasin isa kingitud küpsetisteraamatut, kus on väga mõnusalt ka mitmed põhiasjad  ja nipid lahti seletatud. Vaikselt vormuski idee, millest sai hiljem allolev pirukas. Täidise osas kiikasin külmkappi: šušist ülejäänud riis, kevadrullide poolik paprika, rohelise sibula varred (tahtsin kevadrullideks natuke osta, aga Pääsukese onu annab palve “kimbuke sibulat” peale alati mingi eriti suure lahmaka, nii et seda oli kapis palju üle), kes-teab-mis-ajast kapis luurav juust (ühe riivjuustu, mis nagunii kohutavalt maitses, viskasin ära, sest oli hallitama läinud, kuigi “parim enne” lubanuks nagu sel veel kuu aega kapis elutseda), pajaroast üle jäänud suvikõrvitsa jupike, küüslauk ja sibul, mis mingis koguses alati olemas. Oli nii mõndagi!

Tainas

  • 25 g presspärmi
  • soola
  • 1 spl suhkrut
  • 100 g võid
  • vett
  • 4-5 dl täisteranisujahu
  • köömneid
  • pitsaürte (mul oli basiiliku, päikesekuivatatud tomati ja küüslaugu segu)

Täidis (mis iganes kappi seisma on jäänud ja veel ei haise ega ela)

  • keedetud riisi/riisiputru (meil äädika-suhkru-soolaga segatud šuširiis)
  • poolik paprika
  • suvikõrvitsa jupp
  • 2 šalottsibulat
  • paar küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • mitu vart rohelist sibulat
  • juustukontse
  • vajadusel soola

Sega pärm suhkruga ja lase sel “sulada”. Samal ajal sulata ja jahuta või (ise kasutan kuumakindlat klaaskannu, mille panen restiga pliidiplaadi kohale). Sega jahtunud või pärmi-suhkruga, lisa jahu ja nii palju vett, et tainas poleks liiga kuiv, aga ka mitte vedel. Õige pärmitainas lööb kausi seinte küljest lahti. Maitsesta soola, köömnete ja ürtidega. Kata tainas kinni ja jäta sooja kohta kerkima. Ideaalis kerkib see kahekordseks, reaalsuses vaid natuke. Kui kasutad täisterajahu asemel osaliselt tavalist nisujahu, kerkib see muidugi paremini. Mul oli kapis vaid täistera.

Haki täidise ained. Kuumuta pannil õli, prae sibulat, küüslauku ja suvikõrvitsat, kuni need on pehmed. Sega teiste osistega. Riivi täidisesse juust, vajadusel maitsesta kogu massi soolaga.

Jaota tainas kaheks. Rulli pool küpsetuspaberil õhukeseks. Laota peale täids. Rulli laual/silikoonmatil (sinna ei jää kinni ka) teine osa lahti ja aseta täidise peale. Vajuta ülemine taignatükk alumise (servad) ja täidise (keskosa) külge. Soovi korral määri õli/või/vee/munaga. Küpseta 25-30 minutit 190 kraadi juures. Kõrvale võid serveerida mõnusa värske salati. Pildil on tomati-kurgi-kapsa-rohelise sibula-kõrvitsaseemne salat rohke oliiviõliga.

 

Täiskasvanute hobid ja vietnami kevadrullid

Vahel taban end mõttelt, et ilmselgelt olen natuke vanaks jäänud, kui elevust tekitavad sellised asjad nagu põrandapesumopi ostmine, poodides vaipade valimine ja fototapeedist mullide väljakraapimine… Need kõik on koduga seotud teemad ning kuna oleme umbes 4 kuud koduomanikud olnud, siis vägagi aktuaalsed. Ütleme nii, et remondi lõpp hakkab viimaks paistma. Kõigest WC ja vannituba veel, eks? WC on lihtsam, see jube sinepikollane tuleb millegi ilusamaga katta. No milline normaalne inimene värvib oma WC kakavärvi, sealhulgas ka lae? Vannituba on omaette ooper, võibolla laseme mõnel osavamal inimesel selle kitsa pugeriku mugavamaks muuta. Ausõna, me oleme täpselt 0 korda vannis käinud, dušinurk sobib sinna palju paremini. Kaua sa ikka viitsid pesumasinast möödumiseks kõhtu sisse tõmmata?

Värvitoonide sobitamine feng shui põhimõtetega, ehituspoest liistude jahtimine ning vaba aja sisustamine tapeedi mahakraapimisega on omamoodi hobid, aga ausalt öeldes mind väga ei häirigi, et need mu elus hetkel olulised on. Ütlen ausalt, klubid ja peod pole mulle kunagi meeldinud. Igav. Ma ei viitsi pidada vestlust, mis meenutab pigem karjumist. Mulle meeldivad väiksemad seltskonnad, kes kogunevad näiteks mu kodus ja annavad hea ettekäände uute retseptide katsetamiseks. Nonii, seos toiduga on siin postituses nüüd loodud. Linnuke kirjas. Võin blogi ikka veel Toidupeegeldusteks nimetada. Ühel ilusal päeval postitan mõne retseptigi. Tegelikult ma teen süüa. Iga päev. Hetkel on läbitöötamisel “Kuldne kokaraamat”. See on… sama raske kui kullakang ehk 699 lehekülge. Tunnen veidrat heameelt, kui taas mõne uue retsepti tegemata asjade nimekirjast maha saan tõmmata. Tõsi, ma muudan neid retsepte vastavalt vajadusele, aga midagi nii vägevat pole ette juhtunud, et sellest blogida sooviks. Kui natuke saladusloori poetada, siis teadke, et õhtuks sööme tavaliselt suppi (varsti on supileheküljed muidugi läbi…) ja tööle lõunaks kaasa teen hommikul midagi kiirelt valmivat ehk tavaliselt mõnd nuudlirooga. Vot see, kui mitmekülgseid võimalusi nuudlid pakuvad, on juba eraldi postituse teema! Tervislikke võimalusi! Kõhtutäitvaid võimalusi! Ja üleüldse tundub, et kui ma kiirelt nüüd kõiki neid kuhjunud teemasid postitusteks ei vormi, siis hakkan varsti üle ääre ajama. Seega võib lähiajal oodata mitmeid kirjatükke. Kirjutamine on liiga suur osa minust. Ja liiga kauaks kergelt unarusse jäetud. Loova inimesena tunnen ma end tõeliselt hästi siis, kui midagi “toodan”. Tõsi, loovus kandub üle ka kööki ning uusi asju katsetades (ja õnnestudes!) olen üliõnnelik.

Aga rääkides kodustest hobidest ja pealtnäha igavaks muutumisest… mul on säilinud uudishimu. Avasin juba eelmises postituses oma jooksuradade eelistusi ning peas ketrab mitme reisi plaane. Nõelravi koolituse tähe all laseme ju end ka juunis paari odavlennuga Iirimaale ja Šotimaale lennutada. Reisimine on just see asi, millele ma olen valmis kulutama ja kulutangi. Need kogemused on väärt kordades enam kui kallid riided või disainerite käekotid. Ausalt, firmamärk huvitab mind ainult spordikellade ja -jalatsite puhul (suvalised tossud üldiselt kaua vastu ei pea) ja siis pole ma samuti valmis kõige kallimat ostma.

Iga kord, kui mõtlen, et äkki ma olen igav, kui tolmuimemine mulle nii suurt heameelt valmistab (mulle meeldib vaadata, kuidas mustus imeväel kaob…), tuletan endale meelde, et seiklejahing pole minust lahkunud. Varsti ronime Dublini mägedesse, vaatame otsa Loch Nessi koletisele ja kaome Aasia seiklustesse. Rääkimata siis kõigist ägedatest jooksuvõistlustest tänu millele tunnen, et olen elus! Ja katsetamise vaimus lisan väikse retsepti siiski ka: vietnami kevadrullid. Kuna minust on saanud inimene, kel soja- ja kalakaste ning tšillihelbed kapis põhimõtteliselt juba nimelised kohad sisse on võtnud, siis pole ime, et aasia roogi nii palju teen. Pealegi on need kiired ja lihtsad! Ja kas ma ütlesin juba, et ülimaitsvad?

20170506_190244

Vietnami kevadrullid on värsked ja sobivad maikuusse otsekui valatult. Täidise puhul tasub rakendada oma fantaasiat ja kasutada just neid komponente, mis sul silmad särama panevad. Sel pildil on natuke kiirustatud kevadrullid ehk rullimine pole kõige oskuslikum. Ütleme nii, et on, mida harjutada. Ka sushi rullimist peaksin harjutama ning katsetama ka eri liikidega. Aprilli lõpus juhtus näiteks nii, et avastasin end õhtul ühe tugeva Eesti jooksja kodust, pea kohal rippumas tiitel “sushimeister”. Seda ma kindlasti ei ole, aga abikaasaga koos vorpisime talle päris hea hunniku sushit kokku. Ideid sai sealt kuhjaga, sest ilmselt teadis tema sushi liikidest rohkem kui meie. Ma oskan selle tavalise suure nori-lehega midagi peale hakata, aga tol õhtul olid laual mingid pisikesed veidrad moodustised. Otse Jaapanist. Järgmise nädala külalistele tahan sushit teha, nii et ka sel teemal võib varsti pikemat arutlust oodata. Kusjuures, sõbrad polegi meil veel käinud, ainult pere. Seega on oluline sündmus tulemas!

Riisipaber on iseenesest väga huvitav leiutis. Sinna võib ju põhimõtteliselt kõike sisse toppida! Sobib ka neile, kes gluteeni mingil põhjusel ei tarbi.

Kevadrullid:

  • riisipaberit
  • sooja vett
  • riisinuudleid/mungoanuudleid vms.
  • salatilehti
  • paprikat, kurki
  • värskeid ürte (nt. koriandrit)

Leota nuudleid soojas vees või keeda kergelt (loe pakendilt täpsemaid juhiseid). Nõruta. Haki rulli sisse minevad köögiviljad peeneteks ribadeks. Siinkohal võib muidugi ükskõik mida meelepärast kasutada. Roheline sibul sobib maitse andmiseks näiteks ideaalselt. Ja mu kaunis kuldses kokaraamatus olid ka krevetid omal kohal. Kehra Konsumis olid lihtsalt ainult kallid variandid ja Tallinnast unustasin vaadata, nii et need jäid ära. Makrat ma ei soovita. Ei siia, ei mujale. Miks? No, kui korra juba pakendilt lugeda, mida see sisaldab… kalast on asi kaugel, see on mingi veider pooltoode.

Kevadrullid tuleb muidugi ka kokku rullida ja see on vast keerulisim osa. Nuudlite keetmine ja natukese köögiviljade hakkimine ei tohiks ju kellelegi peavalu valmistada. Mul olid üpris väiksed riisipaberid. Poes müüakse “Vietnamese Choice” kaubamärgi all. Saab parajad ampsud. Leota riisipabereid ükshaaval, näiteks vahetult enne kokkukeeramist. Võtsin sügava suure taldriku selle jaoks. Leota riisipaberit soojas vees, kuni see on pehme ehk rullitav. Aseta lõikelauale või muule alusele. Muide, puidust lõikelauale ei jää kinni. Aseta riisipaberile keskohast natuke ülespoole salatileht ja sellele näpuotsaga riisinuudleid ja hakitud köögivilju. Paar koriandrilehte või rohelist sibulat kuluvad siin marjaks ära. Täpsed kogused kujunevad välja protsessi käigus. Topid liiga palju täidist, on raske rullida. Liiga vähe, saad kiitsakad rullid.

Rullimine: tõenäoliselt on riisipaberite pakendil ilus pilt rullimisest. Kasuta seda! Arvatavasti leiad ka kevadrullide retsepti. Rullimiseks voldi esmalt ülaserv täidisele ja seejärel küljed. Siis rulli tihedalt kokku. Niiske riisipaber kleepub iseenesest. Aseta, nn. lõikepool all, taldrikule. Kui need rullikesed natuke kuivavad, muutuvad need pisut “tahkemaks” ja on  mõnevõrra mugavamad käes hoida.

Kui sa täidisesse väga vängeid ürte ja maitseküllasemaid salatilehti (nt rukola on tugevama maitsega) ei pannud, võivad rullid olla pisut magedad. Seepärast soovitatakse nende kõrvale üpris krehvtist dipikastet. Meil jäi seda rullidest alles ja ülejäägi kasutasin viimaks õhtuses vokiroas ära.

Dipikaste:

  • 125 ml riisiäädikat (asendasin näiteks valgeveiniäädikaga)
  • 50 ml vett
  • 2 spl suhkrut
  • 1 peeneks hakitud tšillikaun või näpuotsatäis kuivatatud tšillihelbeid
  • 1 peeneks hakitud küüslauguküüs

Sega osised väikses metallpotis ja kuumuta keemiseni. Alanda kuumust ja lase podiseda, kuni kaste natuke pakseneb (suhkur sulab ja muutub kergelt siirupiseks). NB! Äädikakoguse tõttu on tegu päris vänge kraamiga! Ettevaatust! Vähemalt saab tänu äädikale ja tšillile hingamisteed lahti.

New Thai Tallinnas

Ka Eestimaal olles ei saa üle ega ümber tai toidust. Selle aasta jõuluistumine sõbrannadega toimuski New Thai restoranis ja ilmselgelt minu õhutusel. Olgugi et kõigile meist nii vürtsikad maitsed ei sobinud, siis mina jäin rahule. Köögis toimetavad Taist pärit kokad ning toidud on just sellised nagu Tais. Teisisõnu, neid pole kuidagi euroopalikumaks muudetud. Nii väidavad nad oma kodulehel. Facebookist uurisin nende kohta enne ka ning Imre Sooääre kiitev arvustus sai viimaks põhitõukeks, miks just sinna minna. Nojah, siis oli Taist paar nädalat möödas ka, aga riisinuudlite isu polnud vaibunud (samas tellisin midagi muud).

Asukoht ja välimus

Aadressiks Lastekodu 9 ehk Keskturu lähedal. Esialgu uitasin pisut Lastekodu tänaval ja pisut oli kahtlase kandi hõngugi. Maja ise on nunnu ja seestki näeb hubane välja. Soojades toonides seinad, elevandiga logo ja hämar valgustus loovad õige atmosfääri hubaseks einestamiseks.

Toit

Soolased road saab kätte 6-13 euro eest, magustoidud vahemikus 1,50-3,50 (makroonid, panna cotta, kookosjäätis). Kui köögiviljad maitsevad, siis meeldib ka see toit, sest igas roas on palju kaunist värvilist. Krevettide ja mereandidega on, nagu ikka, kallimad. Mina just krevettide peal väljas olingi. Tai võrdub minu jaoks siiamaani selle kõige esimese supiga, mida kunagi tudengiorganisatsiooni AEGEE päevil isekorraldatud kokandusklubis valmistasime. Tom Yum Goong, supp, kus tasakaalus peavad olema nii hapu, vürtsikas, magus, soolane. Tai toidukoha headust näitabki see, kui hästi nad seda suppi valmistada oskavad. See pole lihtsalt külmutatud köögiviljade kiire vokkimine natukese riisinuudlitega, see supp nõuab juba oskusi. Ja mind ei häiri, et pean välja koukima sidrunheina, galangali, krevetikooriku ja muud osad, mis on leemele maitse andmiseks, aga mitte allaneelamiseks, rääkimata närimisest.

tom-yum

Supp oli kõike seda, mida ma ootasin. Ja nina sai lahti ja põsed õhetama: tõesti vürtsikas! Ühel sombusel talvesarnasel õhtul ju igati hea valik. Tollal oli õues lihtsalt pime, ilma igasuguse lumevalguseta. Mu kaaslannad tellisid nuudleid ja tooreid kevadrulle. Toit kadus taldrikutelt, järelikult maitses, kuigi ühe jaoks jäi vürtsikaks, olgugi et vürtside kogust vähendati. Selle kohta nägime ETV2-s paar päeva tagasi huvitavat saadet. Maitsetest. On inimesi, kelle keelel on rohkem maitsenäsasid kui teistel. Nad on maitsete osas tundlikumad ja soovivadki seetõttu vähem maitsestatud toitu. Arvestades minu tšillitaluvust, siis supermaitsja kategooriasse ma arvatavasti ei liigitu. Kõigi eelduste kohaselt on mul keelel vähem maitsenäsasid, mispärast talungi tugevaid maitseid paremini. Või noh, arvatavasti olen kuskil vahepeal, sest päris tuleneelaja nüüd ka pole.

Oo, jõuame magustoiduni! Mul läksid silmad punni juba päris algul menüüd lugedes. Kookosjäätis. Rohkem sõnu polegi vaja. Minu kookosearmastus pole just piiritu, aga laiutab üpris suurel maalapil küll. Miski ei saa küll võistelda Chiang Rai ööturult saadud kookosjäätisega, mis serveeriti noore kookospähkli koores, mille küljest sai veel imemaitsvat viljaliha kraapida…

 

15181711_10207848842798384_38938432718592075_n

Chiang Rai mangojäätis ja kookosjäätis

Aga… ka see kookosjäätis oli niivõrd hää, et seda taevani ülistada. Ja… kui just mitte tagasi minna (ei ole minu jaoks mugavaim asukoht), siis üritada seda ise kodus kopeerida. Jäätisemasina ma juba täna tellisin, peaks paari nädalaga kohale jõudma…

 

jaatis2

New Thai kookosjäätis

 

3 palli on päris külluslik portsjon ja ülimalt maitsev samuti!

 

Brokoli-lillkapsapirukas

20170108_101342

Eile oli üks võrdlemisi uimane päev, mil pistsin nina toast välja alles kell neli. Ilmselgelt ma sel päeval trenni ei teinud, sest nii hilja ma enam ei viitsiks, kui on töövaba päev. Nädalavahetusel ikka enne keskpäeva rajale ja rahu majas. Väsimus oli peal, nii et kasutasin oma plaanis ettenähtud puhkepäeva natuke varem ära ja lükkasin pika trenni pühapäeva. Päris lakke siiski ei vahtinud. Kolimiseks valmistudes sorteerisin taas natuke riideid ja avastasin suure rõõmuga, et veel on, mida ära anda. Ehk on veel lootust, et oma asjadega uude kodusse ka ära mahume. Samas, mõned ruutmeetrid on rohkem, peaks mahtuma! Köögis tuleb ka suur inventuur teha. Kõiki neid nõusid ja muid vidinaid pole ju vaja… Tegelikult tahan mõne asja juurde osta, aga eks nende jaoks tuleb ka ruumi teha.

Igatahes, koristusmaania ja feng shui raamatu sirvimise (käivad aktiivsed kodukujundusplaanid) kõrvalt tekkis ühtäkki mõte, et õhtul tuleb teha köögiviljapirukat. Vaiba peal võimeldes hakkas raamaturiiulist silma “Kuldne kokaraamat”. Sealt sain vaid põhjaliku muretaigna tegemisõpetuse, täidise mõtlesin ise välja. Kapis konutas üks nukker lillkapsapoolik, mis püreesupist üle jäänud, aga kokaraamat pakkus välja igasugu uhkemaid pirukaid nagu quiche Lorraine, kitsejuustu-mündikorvid, quiche suvikõrvitsaõitega (no kust sa talvel neid saad?), tarte tatin ja bastelo (Maroko pirukas). Lillkapsale ei midagi. Mõnes mõttes isegi tore, sai ajurakukesed taas tööle panna ja leiutama hakata.

Retk K-Rautasse tapeete ja värve vahtima, jalutuskäik Magistrali keskusesse, põige tööle (ettevõtjad teevad ka nädalavahetusel tööd!) harjutusvideosid nikerdama (üle hulga aja suutsime Teraapialaeka kanalisse paar tükki lisada), läbi tuisu koju ja kell oligi juba kaheksa. Piruka tegin valmis, pistsin ahju, masseerisin abikaasat, vaatasime filmi, võtsin piruka välja… ja maitsesime alles hommikul. Mõnes mõttes hea, kui pühapäevahommikul pirukas juba ootab. Ei pea midagi tegema hakkama, saab kohe süüa ja kiiremini seedimisega alustada. Sest… kui kõht juba parajalt tühi on, ootab ees pikk jooks, nii 20 km kanti.

Osised (muretaigen)

  • 3,5 dl täisteranisujahu (või odrajahu vms)
  • 0,5 tl soola
  • 125 külma magedat võid
  • 3 spl külma vett

Olen pidevalt mõelnud, et mis värk on muretaigna ja külmaga. Miks peavad kõik komponendid külmad olema ja taigen külmikus tahenema? “Kuldne kokaraamat” on piisavalt abivalmis, et see lahti seletada. Nii on tulemuseks krõbe ja õhuline tekstuur, sest gluteen vabaneb jahust aeglasemalt (huvitav, mis gluteenivaba jahu puhul juhtub, kui sama meetodit kasutada?). Võimalus on veel äädikat või sidrunimahla lisada, et gluteeni eraldumine veel aeglasem oleks. Ja tainast tuleb võimalikult vähe sonkida/töödelda, kui tahad muredamat küpsetist. Külmkapis konutades vabaneb gluteen. Natuke vastuoluline… esmalt tehakse külm taigen, et see aeglasemalt vabaneks ja siis pannakse kappi ootele, et gluteen siiski vabaneda saaks. Väike müsteerium.

Aga taigna juurde! Vahemärkuseks veel see, et talvel õuest tulles on hea taignateoga alustada, siis on käed (vähemalt minul) külmad. KÄSITSI tehes näpi jahu-sool ja või kausis sõmeraks seguks. KÖÖGIKOMBAINIGA toimetades töötle tainast sõmera segu saamiseks umbes 10 sekundit. Mul on blender, mitte kombain (kombaini lubasin hankida, kui saame suurema köögi), nii et tegin käsitsi. Järgmine samm on mõlemal juhul vee lisamine ja kiire segamine. Siinkohal võib lisada ka 1 tl sidrunimahla või siidriäädikat (ma ei teinud seda). Kui tainas valmis, läheb see vähemalt tunniks külmikusse. Samal ajal võid näiteks täidisega tegeleda. Külmikus võib see raamatu sõnul istuda kuni kaks päeva, nii et kui külalised on tulemas, võid taigna mõned päevad varem valmis teha.

Täidis

  • veerand suurest lillkapsapeast
  • pool brokolipead
  • pool kollast paprikat
  • 1 keskmine sibul
  • 3 muna
  • 2 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Smooth)
  • soola
  • pitsaürte/vahemeremaade ürte
  • rosmariini
  • 9 õhukest juustuviilu

Rebi lillkapsast ja brokolist väiksed õisikud, haki varred, kui neid on. Haki paprika ja sibul, sega lillkapsa-brokoliga. Maitsesta soola, pitsaürtide ja rosmariiniga. Kogused on maitse järgi.

Klopi munad lahti, sega kookospiimaga, lisa natuke soola. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda on köögiviljade peal ka, aga ei saa ka päris koonerdada, sest muidu on tulemuseks maitsetu toit.

Ahi 200 kraadi peale! Seejärel pane pirukas kokku. Vooderda lahtikäiv ümmargune koogivorm (mul hetkel pirukavormi polnud, see läks kunagi katki) küpsetuspaberiga (panin selle ainult põhja, ei jäänud väga kinni). Ma ei viitsinud rullimisega end vaevata, surusin taigna vormi põhja ja natuke külgedele ka. Siis pane taignale 3 juustuviilu (võid kasutada väherasvasemat sorti, et küllastunud rasvu vähem oleks).

20170107_204409

Aseta peale pool köögiviljadest, kalla peale pool muna-kookospiima segust. Pane vahele kaks juustuviilu, seejärel uuesti köögiviljad ja muna-kookospiim.

20170107_204658

Kõige peale aseta 4 juustuviilu. Pirukas ahju ja mine tee vahepeal muid asju (nt mudi abikaasat). Algul panin puupliidi ahju, aga see ei toiminud väga hästi, hiljem kolis tavaahju. Seepärast läks üle tunni, aga muidu peaks umbes tunniga hakkama saama. Kui juust on pealt kuldne ja pirukas tundub tahe, ongi valmis. Kuna kell oli üle kümne ja kõhud täis, jätsime selle jahtuma ja hommikut ootama. Jahtununa hoiab pirukas kindlasti paremini kuju ka.

Ja lõpptulemus siin!

20170108_102951_001

Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).

Variatsioone rosoljest: 1

Ei ütleks, et ma oleks lapsena sõna “rosolje” kuuldes õnnest õhku hüpanud. Pigem oli see selline salat, mis mulle väga ei meeldinud. Ei teagi, kas see on seotud minu boršivõõristusega (peet mõlemas oluline komponent, rohkem ühisjooni ei leia) või oli mul mõni muu kummaline põhjus. Praegu olen aga suur peedisõber ja suskan seda nii kookidesse kui ka soolastesse toitudesse. Peet on kergelt kättesaadav igal aastaajal ja köögivilja letis üks odavamaid. Tavaliselt suurendan selle tarbimist eriti maratoninädalal, mil olen peedimahla juues ka oksendanud (värske mahl on kange kraam!), aga samas tarbin peeti tegelikult igal nädalal natuke. Tais reisil olles mitte, seal ei tundu see põhitooraine olevat. Ja Taist rääkides… jah, sellest toidust on veel palju rääkida ja kirjutada ja pilte jagada (muuhulgas käisime kokanduskursusel), aga sellest mõni teine kord…

Rosolje – ÕS-i sõnutsi “keedetud kartuli ja peedi lõikudest, heeringatükikestest, hapukoorest jm. toiduaineist koosnev külmroog” ehk roosa salat. Viimastel nädalatel on kohe eriti salatiisu olnud. Algas vast natuke enne jõule, mil tahtsin õhtuks salatit, aga ei tihanud poevariantidega riskida. Kahmasin siis kokku riivpeedi, kodujuustu, suitsukala, kreeka jogurti, konservkikerherned. Ise istusin kodus arvutiga diivanile, tegin tähtsa näoga tööd ja seletasin kallile abikaasale, milline mu salatinägemus olema peab. Ta sai väga hästi hakkama, muide.

Jõulude aegu maal olles nautisime taas rosoljet, seekord ämma ja (minu) abikaasa ühisloomingut (ehk ema ja poja ühistöö), mis oli samuti mõnus. Kiidan majoneesi asemel kreeka jogurti kasutamist, kindlasti puhtam ja lisaainevaba kaste. Kodus oleme midagi rosoljelaadset valmistanud ka pärast jõule. Ei teagi, kas on ilus seda rosoljeks nimetada… Klassikalises rosoljes on keedumuna, kartul, peet, mõnikord porgand, õun, heeringas, vorst (no kellele seda veidrat asja vaja on?), majonees. Variatsioon? Allpool ongi üks võimalik variatsioon, mis jõuluselt (kuigi me sööme hapukapsast iga ilmaga, ka lõõskava päiksega) ka hapukapsast sisaldab. Serveeritud aurutatud brokoli ja suitsukalaga. Kala võib muidugi ka salatisse segada. Ja vaadake seda brokoli värvi! Just selline peabki see pärast kuumtöötlemist välja nägema: erk ja hamba all krõmpsuv. Miks? Sest nii on maitsvam ja tervislikum, plaanin sellestki pikema postituse kirjutada. Kuidas aurutada? Pane vesi potti keema ja õisikud sõelaga selle kohale. Kõige peale kaas.

rosoljelaadne

Kogused on meelevaldsed ja sõltuvad tujust ning sööjate arvust + nende näljasuse astmest. Usun, et igaüks suudab endale sobivad kogused paika timmida!

  • kodujuustu
  • hapukapsast
  • riivitud keedupeeti
  • törts maitsestamata jogurtit
  • soovi korral (külm)suitsukala või heeringat
  • konserveeritud kikerherneid

See on kiire argipäevaõhturoog ehk… nõruta kikerherned ja sega kõige muuga kokku. Jogurtit pane nii palju, kui arvad, et kastmeks vaja läheb. Hapukapsas on tavaliselt nii tugeva maitsega, et vajadus soola järele kaob, aga vajadusel võid siiski lisada.

Sellises koosluses on paljugi head. Saad kätte oma piimaportsjoni (kuigi enamik inimesi tarbib piimatooteid soovitatust niigi rohkem), mitu hapendatud toodete portsjonit (hapukapsas, jogurt – kasulikke baktereid täis), astud sammukese lähemale köögiviljanormi täitmisele (peet, kapsas), ammutad kasulikke rasvhappeid (kui kasutad heeringat, valged suitsukalad ei pruugi alati väga rasvased olla) ja kugistad märkamatult ka kaunvilju (kikerherned). Kõigele lisaks saab kõhu täis!

P.S. Variatsioon number 2 ilmub varsti. Hakkan seda täna õhtul tegema ning see on klassikalisele lähemal. Võtsingi vahelduseks klassikalise retsepti ette ja teen nüüd oma versiooni. Homme on perega jõuluistumine (vähemalt jääb selle aastanumbri sisse!).

Mango-avokaadokastmega suvikõrvitsaspagetid

suvikorvitsaspagetid

Ausalt öeldes olen selle retsepti Alisale juba peaaegu kuu aega võlgu. Ja ausalt öeldes olen ma viimase pooleteise kuu jooksul kirjutanud väga palju retsepte ja teinud väga palju pilte. Miks aga ainult üks riisipuding siiani blogisse jõudis? Neid retsepte nuputasin lõputöö jaoks, milleks on pikamaajooksja 3 nädala menüü: 1 nädal taastavate trennide ajal, 1 raske trenni nädal, 1 võistlusnädal. Lugesin artikleid ja raamatuid, et kokku panna asjalik teooriaosa. Uppusin põnevatesse tekstidesse, lõin veidraid ja ägedaid retsepte… aga vot blogisse ei jaksanud kirjutada! Hakkan nüüd vaikselt selle töö vilju jagama, aga mitte kõike korraga. Ja varsti saab juba sedasama menüüd osta või lasta endale veel personaalsem variant teha.

Ja retsept on algselt raamatust “Jooga köögis”.

Kahele

Osised

1 suur mango

1 avokaado

2 rohelise sibula vart

0,5 laimi mahl

meresoola

1 suvikõrvits

Mango-avokaadokastmeks blenderda puhastatud-tükeldatud mango ja avokaado koos ülejäänud koostisosadega. Maitsesta meresoolaga. Suvikõrvitsaspagettide tegemiseks kasuta spiraalitajat või tõmba koorimisnoaga suvikõrvitsast õhukesed viilud. Sega kastmega kokku.