Kuidas reisil tervislikult toituda?

Ma ei arva, et end peaks ülemäära piitsutama. Samas ei ole ma kindlasti selle klubi liige, mis usub, et “keha tunneb ära, mida sa vajad, ja just seda sa peakski sööma”. Miks? Sest toidusõltuvused tekivad üpris lihtsalt. Nii võibki keha arvata, et mitu korda päevas maiustamine on talle “vajalik”, kui tegelikult tuleks tegeleda suhkrusõltuvuse taltsutamisega ja veresuhkru stabiliseerimisega. Selleks on vaja aga tasakaalustatult toituda ja kõik vajalikud toitained kätte saada. On ju seegi tõsi, et kui süüa mingit rämpstoitu, siis kehal jääb alles nälg korraliku toidu järele. Võid seda rämpsu sisse toppida küll ja veel, aga midagi on nagu ikka puudu. Korralikku toitu süües tekib aga täisväärtuslikum küllastustunne, mis saabub lisaks ka palju varem.

Reisides esineb tihti minnalaskmise meeleolusid ja igasugune tervislik toitumine lendab vastu taevast. Kindlasti tasub kohalikke hõrgutisi proovida ja kulinaarseid elamusi koguda, aga päris suvalist toitu ei pea endale sisse toppima. Mis naudingu saab näiteks suvalisest putkast ostetud kiires maiustusest? Suurema tõenäosusega saab küll kiire energialaksu (mis kiirelt ka kaob), aga tagatipuks mõned punnidki ja hiljem taas tühja õhu ja lõpmatu täitmatustunde. Reisilt võiks ju tagasi tulla rõõmsana ja kaunimana, kui läksid. Miks tulla tagasi mitmeid kilosid raskemana (kui sa just pole enne ülimalt kondine)? Täisväärtuslikult toitumine tagab reisiks ka parema energialaengu ning jaksad rohkem vaatamisväärsusi ära vaadata.

  • Söö korralik hommikusöök. Kui ees ootab pikk päev, valmistu selleks juba varakult ning ammuta hommikusöögist energiat. Mitmelgi pool Euroopas on levinud saiakesekultuur, aga eelista pigem muna ja köögivilja, kõrvale ehk tõesti mõni täisteravõileib (ohtra köögiviljakoormaga, eks). Kui kohe hommikul süüa ei soovi, jaluta esmalt ringi ja võta midagi nosimiseks kaasa. Päikse käes pargipingil võib hiljem olla üpris mõnus hommikust süüa.
  • Planeeri vahepalasid. Kui oled aktiivsemat sorti reisija, kõnnid tõenäoliselt jalad villi. Ilmselgelt tuleb kõigi nende kilomeetrite peale kimbutama ka nälg. Ole valmis teda vastu võtma! Varu taskusse pähkleid, mõni puuvili või ka rikkalik võileib. Hoia kindlasti ligi ka veepudel, millega end kosutada. Hea vahepala võib päästa su päeva.
  • Söö tugev lõuna. Mis iganes riigis sa ka poleks, võta aega mõnusa lõuna nautimiseks. Istu korraks maha, puhka, kogu jõudu järgmisteks seiklusteks. Söö korralikku sooja toitu, mitte mingeid saiakesi, mille energia kiirelt haihtub või igaveseks puusadele ladestub.
  • Naudi mõõdukalt. Puhkus ei tähenda, et peaksid automaatselt hakkama rämpsu sööma. Naudi kohalikke hõrgutisi, aga tee seda mõistlikes kogustes ja eelista kvantiteedile kvaliteeti. Keha tänab sind, kui teda puhkuse ajal täisväärtusliku, vitamiinidest pakatava toiduga hellitad. Taldrikutäis saiakesi hellitab ehk korra sinu naudingunärvi, aga muud ei midagi.
  • Võta söömiseks aega. Iga suutäis on oluline. Iga suutäis on kingitus sulle endale. Sa oled puhkusel akusid laadimas. Sa ei pea kuhugi jooksma, sul pole kohustusi. Rooma kolosseum või mis iganes muu vaatamisväärsus võib pisut aega oodata. Kiirustades muudad elu vaid närvilisemaks ja tekitad lisapingeid.
  • Pane õhtul rõhku kvaliteedile. Õhtusöögis on sul tõenäoliselt aega. Päevane ringituiskamine on möödas ning saad rahus iga suutäie läbi mäluda. Tee seda. Ja vali kvaliteetseid, armastusega valmistatud roogasid.
  • Söö kohalikku toitu. Päriselt, burgereid ja friikaid saad Eestiski piisavalt mugida. Proovi kohalikku ägedat toitu, naudi piirkondlikku hõngu. Ega sa ometi seepärast nii kaugele reisinud, et saaks vana igavat kiirtoitu manustada? Kui sa just Ameerikas pole, kus burgerid ongi rahvustoit. Aga siis vali samuti mingi ägedam variant.

Southend-on-Sea 2: Jamie-Jimmy maailma pikimal kail

Alustasin oma pika heietusega ühepäevasest reisist Southendi, aga ei jõudnudki esimese postitusega asja tuuma ehk maailma pikima kaini. Ometigi olime just sel põhjusel (lisaks soovile kahe koolituse vahel Londoni melust pageda) sinna linnakesse läinud. Pärast kosutavat Grouponi kupongi eest ostetud einet Bella Italias suundusime külalistemajja, mida ennist juba kiitsin. Lösutasime natuke, taustal mängis jalgpall ja siis ajasime end püsti, et see kai ikka läbi kõmpida. Kõht oli täis, nii et kai vallutamiseks energiat nagu jagus.

20180621_171648Jalutuspilet selle kai otsa maksab £2 ehk 2.24 €. Saab osta ka edasi-tagasi rongipileti või ühe otsa kõndida ja teise rongiga vurada. Jah, kai on 2,14 km pikk, aga igale vähegi liigutavale inimesele ei tohiks see distants ületamatu olla. Vahepeal saab ju ka pingil jalga puhata ja niisama merd, vabandust, Thamesi jõesuuet vahtida. Näeb välja nagu meri, aga tegu siiski vana hea Thamesiga, mis üsna varsti küll mereks üle läheb. Rongi eest tuleb juba viiekas välja käia. Tundus, et rongi liikumiskiirus oli säärane, et mõõduka jooksuga oleks sellest mööda uhanud. Kohe tekkis küsimus: miks pole sellist värki, et kui enne rongi kai lõppu jõuad, saad tasuta jäätise, pileti vms.? Ma oleks kindlasti osalenud (isegi kleidiga õnnestuks säärane tempo). Keegi mingeid väljakutseid ei esitanud, nii et hakkasime lihtsalt kõndima. “Pleasure Pier” viitab, nagu oleks tegu lõbustuspargiga. Inglismaal ongi mitmete kaide tipus igasugu atraktsioone, kus kiljumise vahepeal merd vahtida võimalik. Maailma pikim oli aga pisut vaiksem koht.

20180621_194240

Ei mingeid kellasid ega vilesid, kui finišijoone ületasime. Vaikus. Kai on lahti kaheksani, aga oli juba viis ning juhtus sama mis Inglismaa linnakeste väikestel peatänavatelgi: elu hakkab viie-kuue paiku näiliselt välja surema, kolides edasi pubidesse. Poed pannakse lihtsalt kinni. Tescost süüa ikka saab, aga kõik muu on suletud.

20180621_194345Nii! Jamie and Jimmy’s oligi algne põhjus, mis meid üldse Southendi tõi. Jamie & Jimmy’s Friday Night Feast on saade, kus nad vahepeal ka sealsamas vanas kohvikus süüa teevad. Suurem osa kail asunud lõbustusehitistest hävis 2005. aastal tulekahjus, vaid see kohvik pääses kuidagi ühes tükis. See taasvati 2006. aastal ja 2013. aastast hakkas Jamie Oliver koos sõbra Jimmyga seal oma saadet filmima. Ja sellest saatest sain teada, et selline väljaveninud kai eksib. Muidugi tahtsin minna.

20180621_174526Kohvik muidu ei toimi, see on vaid võtteplats. Kahju. Aga olen otsustanud, et nende sügis- ja talvekuude jooksul, mille Suurbritannia pinnal veedan (Erasmuse vahetustudeng) üritan võtetele saada. Tegelikult… täitsin kandideerimisvormi juba ära!! Ootame-vaatame. Tahan näha, kuidas Jamie süüa teeb. Tahan näha, kuidas ta kuulsusele kokkamist õpetab. Tahan, et mulle serveeriks Usain Bolt. Ei. See võimalus on läinud, Bolt oli päris esimeses saates ja vaevalt ta kordusürituse teeb. Aga Mo Farah? Jah, jah, palun? Järgmised võtted on septembris ja oktoobris ja ma olen siis nagunii Suurbritannias. Pretty please?

20180621_181833Vaated on seal ilusad, nii et külastada soovitan kindlasti. See väike jalavaev on seda väärt. Päeval minnes on ehk mõni putka ka lahti. Lisaks on seal väiksed värvilised majakesed, neist igaühe sees mõned fotod ja igasugu infot paiga kohta. Mingi väike söögikoht oli ka lahti. Tol momendil oli meil tilluke jäätiseisu, aga neil oli mingeid võileibu või muid väikseid asju ja väga hubane see koht ei tundunud. Suundusime tagasi maismaale, sõitsime liftiga (!) rannast peatänavale (tolleks hetkeks oli samme palju kogunenud) ja ostsime hoopis ägedast puu- ja köögiviljapoekesest marju. Mustikad, vaarikad! Õhtused hinnad (järgmisel hommikul kallim) olid nii sõbralikud ja järgmisel pildil oleva nosimise eest maksime £4.5 ehk natuke üle 5 euro.

20180621_191011

Hommikul paar virsikut põske, jooksuharjutuste trenn rannapromenaadil, dušš ja siis korralikum hommikusöök Utopias. Hummuse ja grillitud paprika võileib maitsev hää ja interjöör oli rõõmsalt kirju. Ainuke puudus see, et tasuda sai vaid sularahas. Arvestades aga seda, et iga kaardimakse pealt pank 1,5% endale kasseeris, siis väga suurt vahet nagunii polnud. Valuuta konverteerimise eest tuli nii või naa maksta.

 

Southend-on-Sea – toidusaatest inspireeritud reis

Inglismaa rannikulinnakesed on kõik üpris sarnased. Kitsas rannariba, lai kõnniteega promenaad, lõbustuspark, mitmed-mitmed mänguautomaadid ja muud neoontuledega vilkuvad agregaadid, kindlasti üks poode tulvil High Street, mõned pubikesed, paneeritud kala ja friikaid (fish and chips) serveerivad kohakesed mere lähedal… Kui oled üht näinud, oled kõiki näinud? Päris nii siiski ei ole, igaühes on midagi avastamisväärset. Sellest annavad tunnistust ka kohalikud, kes soojematel kuudel hordidena nende poole sammud seavad. Inglismaal ülikoolis käies külastasin Portisheadi  (jah, see kuulus bänd on sealt pärit) ja Weston-Super-Mare’i, need olid kevadtalvel pisut nukrad, aga siiski oma võluga. Neisse läksin suurest uudishimust, sest kui oled ikka kuude kaupa bussijaamas näinud sinna suunduvaid busse, siis tahaks korra isegi minna ja oma silmaga kaeda. Olen põgusalt ka lõunarannikul käinud. Ah, lõputud matkarajad kaljudel! Soovinimekirjas on mul ka Southwest Coast Pathi läbimine. Isegi vastavad rajakaardid ootavad riiulis! Pidimegi juunis minema, aga härra ravib oma kanda ega saa liigesid koormusi (30-40 km matka päevas) endale lubada. Nii et… see jääb tulevikku, aga mitte liiga kaugesse. Ah jaa, eelmisel aastal käisime Readingi muusikafestivalil Muse’i kuulamas ja hüppasime ka Brightonist läbi. Oli vahva, seal on mõnus kaldapealne jooksu/matkarada.

Miks Southend?

Suures plaanis oli meil seekord tegu Londoni reisiga. Saabusime 19. juuni õhtul. Mul oli 20. juunil sporditoitumise koolitus (Institute of Optimum Nutrition – mu ammune unistus!) ja õhtul väike viieka võistlus Victoria Parkis (juhuu, elus esimest korda võitsin “külajooksu” ja suisa Londonis!), Sander haris end Achilleuse kõõluse tendinopaatia ja plantaarfastsiidi (füsiovärk) alal 23. juunil. See kõik aga tähendas, et 21. keskpäeval oli vägagi paslik oma kodinad kokku korjata ja Londoni kergelt ebamugavast (voodi pani selja valutama) majutusest välja kolida, et nautida sama raha eest mõnusamaid kohti. London on majutuse osas kallis, tõsi. Soodsamad kohad on ikka sellised, mis suunurgad pisut alla tõmbavad. Ei midagi kohutavat muidugi, meil oli isegi kapisuurune privaattualett, aga nett ei toiminud (kellelgi oli vaja jalgpalli vahtida) ja voodil purunes pealeistumisel lihtsalt paar lippi ära (nii rasked me nüüd ka ei ole, et puhtalt meie süüks ajada), rääkimata olematutest patjadest. Londonist välja minnes saab sarnase summa eest aga palju ägedamaid pesasid.

Meie Southendi pesa, Plesant Court Guesthouse, lasi küll maanteemüra pisut tuppa, aga kvaliteetne voodi, kaks (!) kvaliteetset kõrget patja kummalegi, kohev tekk, külmkapp, sissehitatud (taaskord rohkem kapi mõõtu, aga ikkagi olemas) tualett-duširuum, korralik telekas (minuga reisis jalgpallifänn) ja puhtus kaalusid selle väikse miinuse üles. Ja Southendi ostsin rongipiletid Trainline’i kaudu kuskil mais, makstes inimese kohta edasi-tagasi 12 eurot. Pole paha tunnise sõidu kohta Londoni lähiümbruses. Jah, Southend on paljude pealinlaste meelispaik, Liverpool Street Stationist saab sinna rongiga hõlpsalt.

Soodne eine Bella Italias

Kuna tegu on peaasjalikult toidublogiga, räägime siis vahelduseks mõne toidujutu ka. Reisil olles on väljas söömine meie jaoks alati paras peavalu, sest ostsime piisavalt soodsat kohta, mis samas ka meile meeldivat ja tervislikku toitu pakuks. Eelistame palju ka ise süüa teha. Londonis olid meil mõlemal korral köögiga korterid (umbes 50 eurot/öö, aga teistes tubades teised turistid, 3-4 tuba korteris), Southendis aga külalistemaja, kus vaid külmkapp, kiirveekeedukann ja kohvitassid. Sestap otsisingi Grouponist restoranikupongi. Groupon on nagu meie Chili või muu koht, kust sooduskuponge osta. Inglismaale minnes soovitan proovida! Sellega saab nautida nii üritusi, mõnusat toitu, atraktsioone (nt. Londoni loomaaed) kui ka spaasid ja jõusaale. Suurbritannia külastajale kindlasti kasulik koht. Kvaliteet võib kõikuda nagu Eestis, aga vähemalt ei kuluta tervet varandust ära. Mis kvaliteet? No näiteks sõime poole hinnaga tapas baaris (La Tasca) kõhud täis ja nautisime Londoni vaadet Vertigo 42 restoranist, kus istusime natuke kehvas kohas nurga taga… aga käisime ka veidras keldris hiina meditsiini akupunktuuri (nõelad) ja kuppe proovimas (King’s Cross, London). Jummel, see oli küll odav, aga ei jätnud head maiku. Tavahinda (£55) küll ei maksaks (maksime £19). Hiina tohter tegi ohtralt märkmeid, ta vist ei saanud aru, et meil pole kavas tagasi tulla. Tahtis, et me ikka sõpradele soovitaks jne.

Londonis jooksmas

Southendis käisime Grouponiga Bella Italias. Olen neid restorane siin-seal näinud ja seda kupongigi oleks võinud põhimõtteliselt 104 eri kohas kasutada. Ostsin kahekäigulise eine kupongid. Kiusatus oli 3 käiku võtta, aga tore, et seda ei teinud. Tõsi, samal hommikul tegime Londonis veel 15-kilomeetrise aeroobse jooksu (mõõdukas tempo, on pisut raske, aga mitte lõõtsutavalt raske nagu lõikude ajal) ja energiat oli kulunud palju. Tõsiasi oli aga see, et 2 käikugi oli pisut liiast. Kodus ei söö ma lõunaks kahte käiku! Need 2 käiku olid eelroog ja pearoog, otsustasime mitte magusast end punni süüa (2 eelmisel päeval suutsin mina 200 g flapjack‘i ja Sander 500 g flapjack‘i ära süüa – jäta veel meest koolituse ajaks üksi, eks!).

Tegelikult ei alustanud me mitte eelroogade, vaid suurte cappuccinodega. Suuri piimakohvisid tellin tavaliselt magustoidu aseainena, sedapuhku jõudsid need aga kõige esimesena lauda, sest muud me juua ei soovinud. See tassitäis oli suisa kaunitar. Hommikuse trenni ja eelmise õhtu võistlus hakkasid tunda andma. Rongis söödud kaeraküpsised ohtra hummusega päeva päris ei päästnud. Aga no, vaadake, kui kaunis kohvitass! Loobun hea meelega magustoidust ja lürbin seda. Kusjuures, suhkrut ma ei lisa. Kuum piim on juba piisavalt magus. Tõsi, kofeiin on stimulant ja tõstab ka lihtsalt mustana veresuhkrutaset, kuigi praktiliselt kaloreid ei sisalda, aga koos piimaga on toime leebem (valk, rasv, pikem seedimisaeg). Joon kohvi, sest see maitseb mulle. Paar hommikut olime lahustuvat jura joonud, oligi aeg üks korralik tassike tellida.

20180621_133047

Järgmisena jõudsid lauda eelroad. Sander valis mahlased lihapallid ja mina kosutasin end päevasupiga, milleks oli sedapuhku läätsesupp.  Ütleme nii, et valiksin iga kell pigem püreesupi, aga see oli isegi üpris lohutav, kuigi minu maitsele natuke liiga hernene (mul on hernetalumatus, läätsed ja kikerherned sobivad, aga herneid väldin).

 

Mereannisõbrana tellisin mina pearoaks mereannirisoto. Oi isver, see oli oodatust kõvasti suurem. Õnneks ka krevette ja korralikke rannakarpe (karbiga!) ning kalmaaritükke (mis üllatavalt polegi oomega-3 allikad, nagu koolitusel kuulsin, ja mille tarbimisega ei tasuks hulluks minna) täis. Aga see riis… liiga palju. Lõuna lõpuks lihtsalt ägisesin ega tahtnud enne õhtut toitu nähagi. Sander tellis lasanje. Tore küll, veel üks hakkliha + nisu roog, on mees! Ja endale tegelikult ei sobi need toidud (talumatuse test jne.). Aga oli hea. Tema sai oma taldriku enne tühjaks kui mina. Piltidelt väga aru ei saa, sest teenindaja riivis meie innukate noogutuste peale mingi pool kilo parmesani toidule. Nojah.

 

Kõhu sai nii punni, aga kas see kõik ka ära tasus? Ma usun küll. Kohvi eest maksime küll pisut peale (£5 kokku), aga vaatasin pärast väljas ka hindadega menüüd ja selgus, et olime kahepeale einestanud £37 eest. Minu hiiglaslik riisiroog oli kõige kallim pearoog. Nojah, rannakarbid ja krevetid ja muud mereelukad, eks. Groupon kahele maksis £18. Hetkel on kurss üpris euro kasuks, kulutasin siis 20.5 eurot ja sõime 42 eest. Võib küll rahul olla.

Korraliku voodiga külalistemaja!

Mõtted läksid Grouponi ja muude asjadega suisa uitama. Tegelikult tahtsin ma esialgu üleüldse maailma pikimast kaist ja ühest telesaatest kirjutada. Aga enne kui selleni jõuan, võiks mainida, et meie külalistemaja oli ülimalt mõnus! Ka sellest hoolimata, et seal ei saanud ise süüa teha. Seepärast nautisimegi Bella Italiat. Pleasant Court Guesthouse oli pärast Londoni korterit ja lagunevat voodit nagu taeva kingitus. Jah, vannituba oli taaskord pigem kapp ja sel oli isegi kapiukse laadne volditav uks ees, aga see-eest oli oma. Suure tee müra natuke kostis sisse, aga see mugav, mitte-äravajunud voodi heastas kõik. Ja see tekk ja kaks korralikku patja! Oh! Tekitasin endale Bonusway kontole ka järele proovitud majutusasutuste tootekollektsiooni ja lisasin selle sinna. Mis Bonusway? Põhimõtteliselt selline süsteem, et kui selle kaudu netipoodidest midagi ostad (+hotellid ja lennupiletid, aga neilt viimastelt saab väga tühise summa), siis teatud summa makstakse sulle tagasi. Kuna ma nagunii Bookingus broneerin ja iHerbist toidulisandeid tellin, siis kasutan. Ei ütleks, et ma selle pärast oleks hakanud rohkem kulutama. Booking.com broneeringute pealt saab näiteks midagi 4% kanti tagasi. Ja see koguneb ja koguneb… Kui tahad ka osa saada, võid näiteks minu Bonusway lingi kaudu liituda. Ma ei poolda liigset tarbimist, aga kui see aitab näiteks niigi igapäevastelt ostudelt kokku hoida, siis miks ka mitte. Ma olin väga õnnelik, et Booking ja iHerb nimekirjas olemas olid. Minu soovitatud majutuskohtade kohta leiad infot vastavast kollektsioonist. Kammisin kõik oma mineviku broneeringud läbi ja valisin vaid need, kuhu tagasi läheksin. 60% jätsin välja või isegi rohkem. Seal on nii Aasiat kui Euroopat.

20180621_170626

Oh ei, see pole meie külalistemaja, vaid Park Inn merekaldal. Üritan tagasi Southendi jõuda ja see suur hotell asub just selle kai lähedal, millest ma ju kirjutama pidingi. Lühidalt: esmalt sattusime Southendi läbi minu geniaalse logistikaime, mis tähendas Portugali treeninglaagrist lahkumist marsruudil Faro-Southend, öine buss Southendist Stanstedi, Stansted-Tallinn (igati sobilik 1. aprillil algavaks kojureisiks). Tol ööl jõudsime vaid Southendi pisikeses lennujaamas külmetada ja kesklinnas bussi oodates väriseda, aga noh, kui säästad kahepeale 200-300 eurot, siis mina teeks seda küll uuesti. Faro-Southend on ju mingi 20-eurone ots. Päriselt. Appi, mul oleks nii palju soodsalt reisimisest rääkida, et hakka kasvõi eraldi blogi pidama.

Nii. Southendi kai. Juba lähedal. Vaata vaid eelmisel fotol seistes vasakule ja näedki seda. Ei näe? Kuidas on võimalik mitte näha? See on ju… siinsamas. Teeme nüüd aga pausi ja jätkame kroonilise kirjutamishaiguse põdemisega järgmises postituses, läheb pikale.

20180621_170225

Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Malaisia köök? 1. osa: India

Malaisia köök on minu jaoks küsimärk ka pärast seda, kui seal lausa kolm nädalat veetsin. Mis on tõeline malai toit? Ühest vastust tegelikult ei olegi, sõltub paljugi piirkonnast. Malaisia on niivõrd mitmetahuline ja seal elab nii palju eri rahvusest inimesi, et pilt ongi väga kirju. Malaisias on nn. pärismalaisid vaid 50%, ülejäänud on hiinlased, hindud, hiina-malai segu… Samuti on Malaisias koloniaalperioodi mõjutusi ja võim olnud nii Portugali, Hollandi kui ka Suurbritannia käes.

Üldiselt on Malaisia islamimaa ja põliselanikest naistel on pea üldiselt kombekohaselt kaetud. Ometigi on tegu vähemalt pealtnäha väga tolerantse riigiga, kus lubatakse eksisteerida ka hindu templitel, budistlikel templitel, kirikutel. Ise näivad nad selle üle suisa uhked olevat ja nii mitmeski linnas on tänavad ümber nimetatud Harmoonia tänavateks, sest eri religioonide pühamud on seal ritta pandud. See ei tundunud vaid turistinipp olevat, kuigi sellise kirjaga magneteid leidis tõepoolest rohkelt. Kui kohalikega juttu puhusime, tõid nad isegi välja, et neil on selline vägev tänav olemas…

See kirjusus tähendab toidunautlejale muidugi paradiisi. Kui praetud riisiroad ära tüütavad, võid süüa mereandidega nuudleid. Kui nuudleid juba kõrvadest välja hakkab tulema, saad mekkida tai mõjutustega vürtsikat suppi. Kui tai supist keel õhetab, saad soolasemat sorti maitseid nautida hiina köögivilju tellides või pisikesi riisipallikesi kugistades. Ja kui kõhtu veel ruumi jääb, saad sinna toppida maailma parimat kookosjäätist, ampsata peale ananassikoogikesi või pista rinda roheliste nuudlite ja riivitud jää magustoidu cendol‘iga. Magustoitu me väga ei söönud, sest ma üritasin suhrkust kaarega mööda käia, mis Aasias on muidugi tiba keeruline…

Nende nädalate jooksul tekkis meil mingi kujutluspilt, mida erinevad köögid endast kujutavad ja vastavalt isudele valisimegi nende vahel. Kusjuures, Lonely Planeti soovitused panid alati täppi ja need eined olid maitsvaimad! Tasub muidugi üle korrata, et parimad toidud olid jätkuvalt lihtsates kohtades, kus tuli istuda plastmasstoolil. Ei saanud toidumürgitust. Kerge kõhulahtisuse sain üpris reisi lõpus alles ühest jäisest kohvijoogist. Teadagi ju, et parem on jääkuubikuid vältida, sest eal ei tea, mis veest need tehtud on.

1. India köök

India restorane hakkasime pilguga otsima siis, kui tekkis roti (roti canai, mitte näriline) või naani isu või siis, kui tuli esmakordselt soov proovida banaanilehel serveeritavat einet. Roti on kihiline pannkook, mis on tihti millegi mõnusaga maitsestatud: banaan, sibul, köögiviljad, juust. Tavalisest pannkoogist eristab see, et tainas peab kindlasti üleöö seisma. Samuti eralduvad rotil eri taignakihid. Kavatsen selle üllitise varsti ise järele proovida ja loodan, et õnnestub paremini kui mu naanitegu, mis tõenäoliselt läks vale jahu nahka (kasutasin ökojahu, aga oleks vist vaja läinud kõige valgemat, mida poest üldse leida võib). Nii rotit kui naani serveeritakse tihti vürtsika kastmega. Taman Negaras matkates ostsime naani tee peale kaasagi ning kaste pakiti kilekotti. Kõige tavalisem naan maksis nii 0.24 eurot tükk.

20171118_183442.jpg

Kastmetaldriku all on peidus mu senise elu parim naan

Naan on imepäraselt lihtsate koostisosadega ja ülimõnus sai. Jah, sai, ma söön ikkagi saia ka, aga üldjuhul vaid sellist, millel on väga vähe koostisosi (Eestis nt gruusia leib “Puri” jne., mis ahjus oliiviõli ja kirsstomatitega üleküpsetatuna on suurepärane). Malaisias poes väga head saia-leiba ei kohta, välja arvatud Ipohi suurest supermarketist hangitud rohelise tee päts. Poodides on pigem liiga pika koostisosade nimekirjaga saepurupätsid nagu Suurbritanniaski ja valik olematu. Naan on aga käsitöö, mida saab peamiselt õhtuti, sest just siis aetakse kuumaks tandooriahjud, kus lisaks lihale valmib ka õige naan. Pak Putra india restoran Melakas pakkus elu parimat naani, mis oli eestlasele sobivalt täidetud kartuliga.

20171113_073721.jpg

Murtabak Bunga Suria restoranis Tanah Ratas

Murtabak oli veel üks lemmik: täidisega pannkook! See köögivilja murtabak, mille Cameroni mägismaalt lahkudes hommikul ära sõime, on mu üks parimaid toiduelamusi Malaisias. Tainas sarnaneb roti omale. Natuke oleks nagu täidetud pannkook, aga samas ei ole ka. Cameroni mägismaal on ilm üldiselt selline nagu meil suvel ehk siis aeg-ajalt sajab vihma ja temperatuur on alla 20 kraadi. Üks soe murtabak sobib seepärast hommikueineks igati. Kurb on vaid tõsiasi, et heast murtabaki kohast tavaliselt kvaliteetset kohvi ei saa. Mingil kummalisel põhjusel on seal kandis rahvuslik uhkus ja lemmikjook mingi ülimagus kohvilaadne pulbrijook (seda ei saa lihtsalt kohviks nimetada) “white coffee”. Sellest jõledam on vist ainult “teh tarik” ehk kange must tee ohtra kondenspiimaga. Ma alustasin taas ristiretke suhkru vastu, nii et käisin neist asjust kaarega mööda. Olgu, nii hull asi polnud, toidu sees ikka seda suhkrut leiab. Ütleme nii, et ma otseselt ei maiustanud ja olin selle valikuga väga rahul, kuigi tänu sellele suurenes kohati mu kartulikrõpsu tarbimine, kui sattusime tüüpilisse poekesse, kus peale ülitöödeldud näkside väga midagi muud ei müüdudki.

20171111_195357.jpg

Mina ja mu banaanileht Tanah Ratas. Hind 1.70 eurot.

India köögis ei saa muidugi üle ega ümber banaanilehe roogadest. Lõuna-Indias on banaanilehelt toidu serveerimine traditsioon ja nii ma selle Cameroni mägismaal ära proovisingi. Lehel on suur hunnik riisi, mida siis erinevate kastmete ja muude lisanditega koos süüa. Indialikes lisandites on tunda kikerherneid, läätsesid, tomatit ja tihti kohtab ka lillkapsast ja brokolit. Kõrval ka krõbedad papadum‘id, mis tehtud kas kikerherne-, riisi- või mungoajahust. Ütleme nii, et kaunviljade portsud saab india roogi nautides hõlpsalt kätte. Peakski nõustamisel edaspidi kaunviljade mittetarbijaid india restorani suunama. Seda kõike tuleks traditsiooniliselt näppudega süüa, aga ma tegin enda mäletamist mööda sohki ja haarasin lusika ja kahvli. Vähemalt nii palju viisakust jagus, et kahvliga aidata ja suhu toppida vaid lusikat. Tais oli küll nii, et kahvli ja noa suhu toppimine on ebaviisakas. Nuga meile näiteks söögilauda ei toodudki selles india kohas.

20171112_075034.jpgÜks india roog, mis mulle väga sügavat muljet ei avaldanud, olgugi et LP reisijuht seda tungivalt soovitas, oli idli, traditsiooniline Lõuna-India hommikusöök. Tol pühapäeval, mil sellega end laadisime, istusime küll suurema osa päevast õõtsuvas Land Roveris ja lasime end õigete turistidena mööda Cameroni mägismaa vaatamisväärsusi ringi sõidutada (jalgrattaga olnuks see kitsastel väänduvatel teedel olnud enesetapp ja laenutust polnud muidugi kuskil), aga kõhud läksid kiirelt uuesti tühjaks. Idli on aurutatud väike pätsike, mis koosneb läätse- ja riisijahust. Maitset tal tõtt-öelda ei ole, aga välja päästavad need mõnusad kastmed, mis selle juurde käivad. Idli kasuks räägib ka see, et ta oli naeruväärselt odav.

Piltide järgi vaadates tundub, et enamik india roogi sai söödud Tanah Ratas, välja arvatud hurmav naan Melakas. Tegelikult sõime Melakas lisaks Pak Putra restoranile ka Selvamis, kust saime parajalt vürtsikat ja soodsat hommikueinet. Tanah Ratas käisime peamiselt kahes kohas. Taman Negara rahvuspargis, täpsemalt siis Kuala Tahani külakeses matkasime peamiselt rotide pealt, mida sõime nii hommikuks kui lasime ka kaasa pakkida.

Fritüüritud Mars või siiski mitte?

See oli vist pärast Narva poolmaratoni treeneri juures grillides, kui keegi mainis meie eelseisvat (nüüdseks juba möödunud) reisi silmas pidades, et Šotimaal friteeritakse Marsi šokolaadibatoone. Muidugi laitsin ma mõtte sellest kohe maha ega pidanud seda millekski, mida ma proovida sooviks. Mars on neist batoonišokolaadidest (Snickers, Twix, Bounty, Tupla jne.) minu arvates kõige jõledam, sest see on lihtsalt vastikult magus. Ma talun väikses koguses Snickersit (just selle pistsime nahka präast 15 km ratastega mäkkesõitu ja 6,6-kilomeetrist mägimatka Dublinis, selles väikses putkas mäe jalamil olid muud asjad poole kallimad), mõnikord harva pulgakese Twixi või ampsu Tuplat ja Bountyt (kookoshelbed tekitavad minus muidugi sõltuvust; kodus tehtud Bounty on aga alati 10x parem). Üldiselt on need šokolaadid liiga magusad. Siin on valmistajad natuke õndsuspunktist (ingl. k. “bliss point” – just see kogus suhkrut, mille juures on toode vastupandamatu, ei vähem ega rohkem) mööda jooksnud.

Fritüüritud Marsibatoon sai alguse just neist samadest kohtadest, kus kuuma õli ja taignaga palju mässatakse. Ei, see pole uusim hooaeg “My Kitchen Rulesi” sarjast… neil oli üks hooaeg, kus osalejad pidevalt toitu fritüürisid, sest “siis maitseb kõik paremini”. Ütleme nii, et olen saanud tõesti häid frititud roogasid, aga enamik on vastiku, vana rasva maitsega. Aga Tais osatakse frittida! Nii… Marsi batoonikest hakati taignasse ja seejärel õlisse kastma tüüpilistes Suurbritannia saarekese kala-krõbekartuli putkades. Õpilasena inglise keele tunnis tundus merekaldal ajalehepaberisse mässitud “fish and chipsi” söömine päris põneva ja romantilisena. Vanemaks saades taipasin, et tegu on lihtsalt friikate ja paneeritud kalaga. Sellise asja peale läheb mul küll kõht kinni, ei midagi värsket ja mõnusat. Kindlasti annaks seda rooga ägedamaks muuta… bataadifriikad ja mõnus värske salat juurde, mmm… Võibolla kunagi? Aga… Šotimaal väljendab seesama Marsiplönn ka nende üldist ebatervislikku toitumist. 18. juunil tähistati seal isadepäeva ja Glasgow’s nägime plakateid samal päeval toimuva jooksu kohta. Juures ka märge, et šoti meeste eluiga on Euroopas üks lühimaid. No, kui nad Marsi, friikaid ja burgereid (õllega muidugi) kogu aeg näost sisse ajavad, pole ka ime.

Mars ise pole seda imeasjandust aga toetanud, sest ei pidavat nende tervisliku ja aktiivse elustiili toetamise põhimõtetega kokku minema. Lubage naerda, Mars toetab tervislikkust? Oma üliimalate šokolaadidega, mida šokolaadiks nimetada on suisa patt, kakaoprotsent ju suisa olematu? Heh.

Igatahes, esmaspäeval (19.06) Edinburghis silmasin Marsi plakatit ühel kala-friika poeaknal (chip shop). Olime parajasti Sandemani tasuta linnatuuril (giid annab endast parima, et lõpus siiski hea jootraha saada), nii et lähemalt uurida ei õnnestunud, aga selle hetkega oligi idee frititud Marsist end mu kuklasse istutanud. Mõtlesin, et pean seda blogi pärast proovima. Isegi, kui see on nii jõle, et tahan enamiku ära visata… Hiljem järjekordses Wetherspoonis (The Standing Order; eks nendest pubidest tuleks veel eraldi pajatada) õhtustades otsisin netist Marsi pakkuvad kohad välja ja kuna üks neist jäi meile koduteele, astusimegi läbi. Nonii… selline see Café Piccante siis eemalt välja näebki.

20170619_193224

Kas pole huvitav, et maja ees seisab, nagu tellitult, ka üks paks mees? Eks enamik keskealisi britte-šotlasi näevad kahjuks sellised välja, ajad on juba sellised, mil mugavus on üle kõige ja end suudetakse üpris ebamugavalt suureks süüa (misläbi elamise mugavus küll natuke kahaneb).

20170619_194203

 

Ja nüüd kutsuv Marsi plakat natuke lähemalt ka. Pean mainima, et ühes teises kohas oli palju luitunum plakat aknale kleebitud. Samas ei anna kumbki edasi frititud Marsibatooni tõelist olemust, sest et… no vaadake järgmist pilti.

20170619_193812

 

Pehmelt öeldes ei ole need enam batoonid, vaid mingid kahtlased junnid, mida serveeritakse pealekauba jõledal plastalusel, juures ka salvrätik ja nuga-kahvel. Ja tõele au andes on siin pildil frititud Bounty batoonid. Mars lihtsalt ei meeldi mulle kohe üldse ja Bounty on mitu korda vastuvõetavam. Mis teha, mul on kookosega oma kiiks. Tainast sel junnil väga ümber ei olegi. Aru ma ei saa, miks selliste junnide eest lausa 3 naela rööviti! Šokolaad poes maksab mingi 50 penni äkki? Aga noh, oli ju vaja ära proovida.

20170619_193849

Selline näeb siis üks frititud Bountyke välja seestpoolt. Tegelikult saan ma isegi aru, miks kuumutatud šokolaad massidele peale läheb. See on mõnusalt soe ja sulanud ning külmema ilmaga arvatavasti paras lohutus. Kuigi too päev oli üldjoontes päikseline, siis õhtuks keeras jälle väga tuuliseks ja see peatus meie teekonnal andis tegelikult mõnusa sooja jälle sisse.

Lõpetuseks ütlen enda õigustuseks, et tegelikult sõime reisil päris palju kohalikke marju (maasikad, vaarikad, mustikad), erinevaid puuvilju (aprikoosid, nektariinid, apelsinid) ja köögivilju. Värske kraami valik on poodides ju suurepärane! Lisaks pakutakse väga palju erinevaid toorbatoone, mis sisaldavad kuivatatud puuvilju ja pähkleid või kaerahelbeid.

Tai kokanduskoolitused

Mina olen küll arvamusel, et Tais käies tuleks alati mõni tore kokanduskoolitus läbi teha. Kasvõi selleks, et saaksid paremini aru, mida sa oma reisi ajal sööd ja oskaksid seda rohkem väärtustada ning soovi korral ka ise järele teha. On silma jäänud, et on ka selliseid koolitusi, mis panevad ka kogenud toiduvalmistaja ärevusest higistama, aga enamik tai köögi õppetunde on tegelikult väga lihtsad. Mu abikaasa, kes natuke seda kartis, sai väga edukalt hakkama. Ta ei ole mingi kobakäpp, teeb kenasti vajadusel kodus süüa, aga no näiteks pärmitainast ta vast ei oskaks teha.

Kuidas leida Tais kokanduskoolitusi?

Siin on kõige parem sõber muidugi internet, kust minagi koolituse välja valisin. Netiavarustes ringi tuuseldades lugesin, kuidas keegi oli käinud ja kiitis Thai Farm Cooking Schooli. Kaevasin pisut edasi ning Tripadvisori ja Lonely Planeti soovitused kinnitasid, et just sinna tahangi minna. Muidugi leiab niisama linnatänavailgi kõndides mitmeid reklaame erinevate kokakoolide kohta. On ju teada, et põhimõtteliselt iga nurga peal on võimalik endale tavaliselt juba järgmiseks päevaks vahva ekskursioon või muu meelelahutus broneerida. Tänavailt broneerides jäime muude asjadega rahule. Eriti äge oli Chiang Raist alanud ja terve päeva kestnud minibussireis, mis maksis umbes 20 eurot, sisaldas lõunasöögibuffeed ja viis meid nii arhitektuuriliselt vägevasse valgesse templisse, natuke õõvastasse musta majja, oopiumimuuseumi, Kuldse Kolmnurga (koht, kus Tai, Laos ja Myanmar kohtuvad) parimatesse vaatepunktidesse… Üks teine retk, mis maksis rohkem ja viis meid Tai katusele ehk kõrgeimasse punkti (2500 m kanti) ja Doi Inthanoni rahvusparki, ei olnud nii äge, aga tasus minna ikka. Aga jah, kokanduskoolitust valides tasub lugeda Tripadvisori arvustusi. Huvitaval kombel on päris mitmed kohad juba seal kirjas.

Mida üks Tai kokanduspäev endast kujutab?

2014. aastal Koh Phangani saarel pidin ise Thongsalasse (väike linnake) kohale minema ja seejärel suundusime jalgratastega turule. Chiang Mais tuldi tüüpilise Toyota bussikesega hotelli järele (kõik ekskursioonibussid olid samasugused, aga erinevate firmade omad) ja viidi turule. Eks seal asus see farm 17 km linnast väljas ka. Sellised kokkamispäevad algavadki reegline üheskoos turu külastamisega.

Chiang Mai suurel Ruamchooki turul, mis asub linna servas, tutvusime erinevate riisisortidega, nägime, kuidas kookospiima tehakse (kookose viljaliha riivitakse ja siis pigistatakse vedelik välja, saime ka ise proovida) ja vaatasime roosasid mune. Ühtki komponenti me sealt ei ostnud, sest farmis kohapeal pidi kõik kasvama. Veerand tunnike anti ka vaba aega. Ostsime mõnusa roosa draakoniviljast smuuti ja õhukesi (riisijahust?) rohelisi (pandaniga; kohalik taim, millest saab rohelist pastat) pannkooke. Seejärel vurasime bussikesega juba farmi.

Ringkäik kohapeal

15196065_10207824962601394_8709998858977138474_oFarmis sai igaüks endale ilusa punase põlle. Esmalt pandi riis aurutisse keema ja meie läksime aeda ringkäigule. Muidugi eelnes ka mõnusa sidrunheinatee joomine. Jah, isegi nii kuumas tekib isu teed juua! Ka kuumas kõrbes juuakse ju teed, et organismi sisetemperatuur vastaks enam välistemperatuurile ja kuumust oleks lihtsam taluda. Aias tutvusime kohaliku peterselli (pole üldse sama välimusega kui meil), tai basiiliku, sidrunheina, tšilli, galangali (tai versioon ingverist, natuke teise maitsega), kurkumi, aga ka kookospalmiga.

Meie naerusuine õpetaja seletas, mida nendega teha saab ja lasi meil natuke maitsta ka. Kogu tutvustust saatis natuke ulakas tai huumor. Minust sai sujuvalt Coconut Queen (ilmselgelt meeldivad mulle kookospähklid) ja Sander omandas sellest tulenevalt tiitli Coconut Man. Mingil hetkel taandusin kuidagi aga Honeybunny’ks (õpetaja viitas minule nii, kui ütles Sanderile, et anna oma honeybunny‘le midagi vms.).

Pliidi ääres!

Tai kokakoolides on üldiselt poolavatud ruumid, st. õueõhk tuleb sisse. Katus on küll peakohal, aga seinad poolikud. See tähendab aga, et kohati on päris palav. Ventilaatorid töötavad, tehes jubedalt lärmi. Need lülitatakse välja selleks ajaks, kui gaasipliidid tööle pannakse, sest muidu oleks varsti enamik turiste lihtsalt ära põlenud.

15241963_10207824963521417_7550147681471427571_n

Igaühel on oma pliidike ja tööpind. Väike potike keetmiseks, nuga, lõikelaud ja muidugi suur vokkpann – ilma viimaseta ei kujutaks tai kööki ettegi, seda näeb ka tänavail palju. Üheskoos hakatakse siis kokkama: õpetaja näitab ette ja kõik teevad kohe samas järjekorras kaasa. Keerulist pole midagi, sest kõik komponendid on juba päris õigetes kogustes kandikule valmis pandud. Tuleb vaid tähele panna ja õpetaja tegevusi korrata. Ses mõttes on tegu üpris lollikindla süsteemiga, igaüks saab hakkama. Vot maitsestamine on juba see koht, kus peab ise mõtlema: kui palju tšillit/kalakastet/soola/ingverit vms ma toidu sisse panen?

Söömine

Tegime supi valmis ja sõime… Viisime nõud tublide abitööliste kätte (no sellistes koolides ei pea ise eriti midagi tegema, täitsa laisa inimese tunne tuleb peale) pessu ja asusime uue roa kallale, mille komponendid oldi juba hoolikalt valmis pandud. Seejärel valmistasime juba mitu asja ja sõime neid ühekorraga. Papaiasalat valmis meie silme all lauas, üks ameeriklanna meie grupist pandi kastet tegema ja teised vaatasid. Selle sõime ka kohe pearoale otsa. Magustoiduks aeti meid jälle tööpindade juurde.

15232110_10207824964361438_7766428287901462355_n

India pähkli-kanavokk ja karri (riis käib karri juurde ka)

Kokkuvõtlikult võib öelda, et toimub pidev söömine ja valmistamine. Kogu valmistusprotsess ja ringkäik jaotus aga umbes 5 tunni peale, nii et vahepeal jõuab natuke seedida ka. Süüakse koos laua taga ning kasutusel on lusikas ja kahvel. Kusjuures… kahvel täidab sama rolli mis meil nuga ehk aitab toitu lusikale tõsta. Suhu pannakse ainult lusikas, kahvel on nende silmis jube terariist, mille koht ei ole suus. Umbes sama kui meie ühiskonnas endale nuga põske toppida – no ei sobi ju!

Road

Selles konkreetses koolis olid paikapandud menüüd vastavalt nädalapäevadele. Meie käisime pühapäeval, mil valik oli järgmine:

  • roheline/kollane/punane karripasta (vali üks) – hiljem läheb karri sisse
  • roheline/kollane/punane karri (kollane on kõige mahedamaitselisem)
  • tom yam goong (vürtsikas ja krevettidega) VÕI tom kha gai (kookospiima ja kanaga) supp
  • kana vokiroog india pähklitega
  • kevadrullid ja vürtsikas dipikaste
  • mango kleepuva riisiga
  • papaiasalat – selle tegemine näidatakse ette, aga maitsta saab

Kõik toidud on saadaval ka taimetoitlaste versioonidena ehk siis kana/krevetid asendatakse tofuga või pannakse rohkem köögivilju/seeni. Kõik toidud on ka piimavabad (üldse ei tule ette, et oleks Tais eriti piimatooteid kuskil toidus kohanud) ega sisalda gluteeni, kui hakata järele mõtlema. Nuudlid on alati riisinuudlid ja riisi leidub eri kujudel ka teistes roogades: kleepuv riis magustoidus, aurutatud riis karri kõrvale, riisipaber kevadrullide ümber.

15181167_10207824966641495_9041273968539611812_n

Kokaraamat

Saime kursuselt ka väga ilusad kokaraamatud koju kaasa. Mäletan, et Koh Phanganil anti kiirköitjaga retseptid kaasa. Mul on pildid enda tehtud roogadest ja varsti panen ka mõne retsepti üles. Mõte on, et teeks ühe klassikalise variandi ja teise sellise eestindatud versiooni, kus oleks mõned asendused. Eestis näiteks on ingver ju kättesaadavam kui galangal. Tõsi, tai toitude koostisosad leiab spetspoodidest ja kasvõi Prismastki, aga kui tundub kallis/ei taha? Vaatame, mis neist postitustest välja tuleb!