Tervislikud maiusepallid

Kui hakata toiduteemalisele säästmisele mõtlema, siis esimese asjana pean oma poenimekirjast ilmselgelt koristama igasugused tervislikud batoonid. Nagu näiteks Nakd, Loodusväe mõnusad batoonid, Ampstükid jne. Need on head, kindel see, aga samas ka hõlpsalt ise tehtavad, kui esmasest laiskusest üle saada. Peamisteks koostisosadeks on midagi rasvast ehk pähklid või seemned ja midagi magusat ja kleepuvat ehk kuivatatud puuviljad. Kõlab ju lihtsalt, kui päris aus olla? Poes on selle lihtsuse kilohinnaks 45-50 eurot. Võrdluseks võin tuua, et viimati ostsin paki india pähkleid kilohinnaga 14.60 ja paki datleid, mille kilohind kuskil 8 euro kandis. Kui need 2 põhikomponenti kokku liita: 22.60 ja jagada tulemuse kahega, et leida keskmine kilohind, oleks see 11.30. Kordades väiksem. Kui kohalikust Pääsukese poest datleid ostan, siis parimad on 6 eurot kilo (aga tuleb eemaldada kivid) või suisa 3 euro kanti. Igal juhul tuleb toorainet ostes ja ise tehes soodsam. Piisab juba kahest komponendist ja heast blenderist/saumiksrist! Valmistasin selliseid maiuseid päris palju ka jõulukingitusteks. Lapsed kippusid välja sülitama (kurb), aga täiskasvanud mugisid kahe suupoolega.

Mis on siis sellise lihtsa ja mõnusa maiuse saladus? Nagu enne mainisin, on vaja vaid kahte komponenti, aga võid kasutada ka rohkem, et katsetada erinevate põnevate maitsetega. 1 oluline osis on pähkel, teine kuivatatud puuvili. Teisisõnu, midagi rasvast ja midagi kleepuvat ja magusat. Ja kindlasti on vaja piisavalt võimsat masinat, mis selle kõik ühtlaseks massiks purustaks.

Midagi rasvast:

  • india pähklid
  • maapähklid (ilmselt odavaim variant)
  • sarapuupähklid
  • mandlid
  • pekaanipähklid
  • kreeka pähklid
  • kookoshelbed
  • seesamiseemned
  • kõrvitsaseemned jne.

Eelista kooritud pähkleid, need hakkavad purustatuna paremini kokku. Või… kasutades mulle meeldivamat sõna: pakivad paremini! Lumigi ei hakka vähemalt minu maailmas kokku, vaid ikka pakib. Lääne-Eesti juured!

Midagi kleepuvat ja magusat:

  • datlid
  • kuivatatud aprikoosid
  • rosinad
  • kuivatatud jõhvikad (kui soovid hapumat tulemust)
  • viigimarjad

Ma panen mõlemat komponenti tavaliselt pooleks, magusat võibolla isegi natuke vähem. Eks kogused sõltuvad sellest, kui magusad maiused sulle meeldivad. Eri puuvilju ja pähkleid võib segada, ei pea olema vaid 2 osist, kasvõi 4 või enamgi võib olla: nt india pähklid ja mandlid + aprikoosid ja datlid. Siis võib juhtuda vaid see, et igaühe maitset neist ei tunnegi. Aga seda nippi on samas üpris hea kasutada siis, kui näiteks su lemmikpähkel on kallis ja ei taha seda liiga palju panna. Siis saadki lisada natuke mõnda muud, mis parajasti soodsam. Pähklite puhuks peaks muidugi alati veenduma, et nendes olevad rasvad pole rääsunud. Näiteks kreeka pähklid on oomega-3 rikkad, aga need rasvhapped on rääsumisele eriti tundlikud. Kibe kreeka pähkel pole enam õige.

Head kombinatsioonid on:

  • india pähkel + datlid (Nakd helesinine batoon täpipealt sama)
  • kookoshelbed + aprikoos
  • sarapuupähklid + rosinad + jõhvikad (natuke hapukas ja jõululik)

Kombinatsioonid on muidugi lõputud ja eri maitseaineid lisades saab väga ägedaid tulemusi! Üks mu lemmikuid on Nakdi kollane batoon, kus on lisaks datlitele, mandlitele, kookoshelvestele, rosinatele ja india pähklitele veel natuke sidrunikoort. See muudabki batooni eriti hõrguks. Tasub proovida ka apelsini- ja laimikoorega.

20171224_111229

Pildil: aprikoos + india pähkel

Kuidas teha?

Viska 2 põhikomponenti blenderisse ja purusta, kuni mass “pakib” ehk saad vormida pallikesi või batoone. Kui liiga usinalt purustada, on tulemuseks määre… Vormi pallikesed, neid võib ka mingis purus/seemnetes veeretada. Kui aega vähem pressi kogu mass näiteks küpsetuspaberile ja lõika pitsalõikuri või noaga kandilised batoonid. Mina peitsin pallikesed sügavkülma (india pähkel + dattel) sügavkülma, sest siis on need eriti tahked ja natuke ebamugavamad kiirelt süüa = ei saa 10 minutit pärast valmimist otsa!

Mööblijuttu ja porgandistruudlit


Kas tõesti arvasin, et remont kestab 2 nädalat? Noh, nipet-näpet, paneme ainult uue tapeedi ja värvime, põrandaid lagesid ei puutu, WC-vannituba las olla. Ei ole nii lihtne. Tapeet ei tule igalt poolt kergelt maha. Vaja on pahteldada. Liistud ära ja tagasi. Kardinapuud prügikasti, rulood uuesti seina. Fototapeet ei käigi nii lihtsalt seina? Naabrid räägivad liiga valjusti, paneme heliisolatsiooniks korkplaadid (toimis!) seina. Ah, need ei jäägi hea sõna peale kinni? Esikupõrand vajab siiski vahetamist. Ei taha koledas sinepikarva tualetis olla (no milleks kakavärvi seinad ja lagi??). Vannituppa ei sobi see rääbakas linoleumpõrand. Mis veidrad plastpaneelid vannitoa seintel on? Värviks ukseavasid, see ei võta ju üldse kaua! Ja nii edasi ja nii edasi. Remont käib! Aga toad ja köök on tegelikult valmis, v.a uste, uksepiitade ja aknapalede värvimine. No mis, mingi poole tunni töö, eks?

Kolmapäeval saabus mööbel. 1 kuller ähkis-puhkis (teine oli paremas vormis ja vaikne) ning ilmselgelt oli pisut nördinud, et mu tellimus koosnes 24 pakist. Nt riidekapp on 3 suures pappkastis. Oleme mõned asjad kokku pannud: alates diivanist kuni toolide, ruumijagaja-riiuli, nurgalaua ja köögi-klapplauani välja. Juhendis on kirjas, et 2 inimest panevad laua kokku 40 minutiga ja vaja läheb vaid kruvikeerajat? Looda sa! Jaota tegevused pigem 2 päevale ja varu 5 tundi. Ilma akutrellita ära mitte unistagi, et saad kruvid sisestatud neisse markeeritud “aukudesse”, mis tuleb põhimõtteliselt ise toore jõuga tekitada. Tore, et vähemalt oli märge, kuhu need lähevad! Oh jah, mööbli kokkupanek on omaette jant. Suurim köögikapp ja koletislike mõõtmetega riidekapp ootavad oma korda, et veel mõned nädalavahetuse päevad alla neelata. Ja juhendid? Mõnest arusaamine äratab talveunne suikunud ajurakud.

Aga… minu tööpind-klapplaud (ja sellel on sahtel + riiul asjade hoiustamiseks!) sai eile kokku. Paras aeg sellel laiata ja tainast lahti rullida. Tulin varakult koju, et mõni pooletunnikapp (loe: õhtu on sisustatud) kokku panna ning aega leidub ka kokkamiseks. Kõrvitsapüreesupile läheb kõrvale porgandistruudel. Äärepealt ostsin Konsumist kohaliku pagari, Neio oma, aga… kui on margariiniga, siis ei isuta. Ikka võiga! Või lihtsalt taimeõliga, mitte keemialabori määrdega. 

Ma ausalt ei ole varem proovinud, aga mida keerulist pärmitaignas ikka olla saab? Porgand sisse ja olemas! 

Osised

Tainas:

  • 25 g presspärmi
  • 1 spl roosuhkrut (pärmi äratamiseks)
  • leiget vett
  • meresoola
  • 5 dl tavalist nisujahu
  • 2 dl täisteranisujahu (et oleks rohkem kiudaineid)
  • 100 g võid
  • 1 spl kurkumit
  • rosmariini/tüümianit

Täidis:

  • 3 suurt porgandit
  • 1 punane sibul
  • 1 muna
  • 40 g kõva juustu (Valio Forte)
  • meresoola
  • ürte

Sega murendatud pärm suhkruga ja lase sel “sulada”. Lisa natuke vett, sega. Sõelu tavaline valge nisujahu taigna hulka. Kalla sekka ka täisterajahu (pole mõtet sõeluda). Sulata või ja lisa taignale. Maitsesta soolaga ja pane ilusa porgandivärvi saavutamiseks hulka kurkumit (et oleks juba peale vaadates aru saada, et tegu on porgandistruudliga, oranž!). Mul juhtumisi on kurkumipotsik kapis. Jäätist sellega küll ei tee, seda saate MKR-i saatest ainult. Maitseks pisut rosmariini ka, olgugi et tüümian oleks paremgi (pole hetkel). Sega tainas ühtlaseks. Mina kasutasin taignakonksudega mikserit, tore sünnipäevakink! Tainas peab kausi küljest lahti lööma. Kui on liiga jahune, lisa leiget vett. Pane kerkima.

Kurkumiga saab kollase taigna!


Kuna mul valmis supp, aurutasin kraabitud ja tükeldatud porgandeid supipaja kohal sõelal pehmemaks või täpsemalt poolkõvaks. Keetmisega on selline lugu, et sobib vaid siis, kui keeduvee ära kasutad, näiteks supis. Vitamiinid lähevad vette ja seda ei tasu ära visata. Sestap on aurutamine hea meetod, kui keeduveega mingeid plaane pole.

Lase aurutatud porganditel jahtuda, siis riivi. Vahepeal tükelda ja prae sibul, sega riivporgandiga. Lisa täidisesse soola, oliiviõli, ürte, juust, toores muna (tavaliselt porgandipirukais keedumuna, aga ei viitsinud keeta ja eks ahjus küpseb ka). Sega.

Rulli tainas lahti. Määri peale täidis. Keera rulli. Aseta rull ahjuplaadile, vajuta lapikumaks. Pintselda sulavõi või oliiviõliga. Lase 10 minutit kerkida. Küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit.

Vastlakuklid – kas juba on vastlad?

Poodi ilmusid vastlakuklid segadust tekitama juba enam kui nädal tagasi. Lisaks hakkas Nõmmekate (no Kehra FB grupi liige olen ka) grupis ringlema iga-aastane põhiküsimus: kust saab häid vastlakukleid? Mul oli pidevalt tunne, et olen vastlad maha maganud. Ei, see pole mu aasta tähtsündmus. Mulle ei meeldi hernesupp ja saiast vahukoorega ka väga lugu ei pea. Ometigi jäi kummitama, et peaks ka kuklitegu proovima. Olen tervislikkuse sildi all igasugu alternatiivplönne vorpinud. Ja kuna viimased pärmitaignakatsetused lõppesid käkkidega, hakkas vargsi haihtuma ka mu veendumus, et olen pärmitaignakuninganna. No, teismelisena tuli see mul väga hästi välja. Siis kasutasin muidugi ka kõige tavalisemat jahu… Peab tõdema, et nisust saabki kohevamaid küpsetisi ja õhulisi hõrgutisi. Lükkasin oma odrajahuvarud kapinurka karaskite ja pirukapõhjade aega ootama… Ma ei arva, et peaks saiast ja kukleist toituma, aga selles olen küll kindel, et kodused kuklid on alati paremad ja ehedamad. Need on tehtud toiduaineist, normaalsetest osistest.

“Parima pagari” saates ponnistasid osalejad Angeelika Kangi kukliretsepti järgi küpsetada. Olen pidevalt mõelnud, et kas väiksed nüansid annavad retsepti kohe enda omaks tituleerida. Kindlasti hea ja toimiv retsept, aga ilmselgelt tema vastlakukleid kui selliseid ei leiutanud. Ja mitut moodi seda kuklikest ikka teha annab? See on nagu jooga ja massaaži maailmas: tuleb jälle uus tegija, teeb midagi millimeetri võrra teisiti ning ongi uus stiil loodud… samas, olgugi et Bikram üritas, siis joogat näiteks ei saa patenteerida. Kukleist: arvatavasti on neil kummardatavatel retseptidel tõetera sees ja väiksed muudatused mõjutavad lõpptulemust oluliselt. Kokkuvõttes on igaühel see “oma” retsept. Ja nii võtsingi ette lollikindla Nami-nami retsepti. Ilmselgelt pole mu viimase aja loovkatsetused vilja kandnud. Tegin selliseid plönne, et piltigi oli häbi teha. Aga… ka seda retsepti suutsin juba kohendada. Esmalt oli plaan külalistele pakkuda, aga see nädal möödus hoopis nii, et tellisin hiigelkonteineri ja tirisin sinna rõvedaid madratseid ja muud prügi ning maitsesin laotöölise elu (eilseks  kutu, magasin tööl põrandal). Jah, mul on abistav abikaasa ka. Temaga tõstsime peale suured asjad nagu diivani ja kirjutuslaua. Nii see piim seal kapis kopitas ja tainast ootas. Tänase kuupäevaga, oligi aeg kukleid teha. Me piima niisama ei tarbi, kohvile ainult. Ja noh, nüüd on jäätisemasin ka.

See kuklitegu oli juba edukam, aga… retseptis oli kirjas, et määri enne ahju panemist piima või munaga. See tuli mul meelde poole küpsemise pealt ja nii ma täiesti lollakana ahjuukse lahti tirisingi ja kukkusin neid pintseldama. Minu ilusad kohevad kuklid vajusid poole madalamaks. Samuti ei pannud ma taignasse muna, sest kuklitegemispäev oli pidevalt edasi lükkunud ja munad vahepeal koorunud ja tibud ära lennanud. No, kuhu need munad kapist ikka kaduda said? Kassid teevad päeval omletti?

Andsin lubaduse, et vastlapäevaks (28.02) valmivad täiuslikud kuklid. Ühtlasi on see mu isa sünnipäev. See päev tuli, oli ja läks uuesti ära. Eelmisel õhtul toimus meie esimene sotsiaalne üritus Kehras ehk käisime külas. Kuulasime klaveriimprovisatsiooni ja laulu, mugisime puuvilju ja ajasime juttu. Sestap jõudsime koju pärast ühtteist. Kella 6 paiku ajas häda õnneks üles ja ühtlasi võtsin külmast välja taignakomponendid. Pärmitaigna õnnestumise saladus on soojuses. Kell 7 hommikul olin täiesti ärkvel ja segasin tainast. Mullitas ja kerkis imekaunilt. Aga… nisupüüli jäi pisut puudu ja lisasin ka täisterajahu. No tainas kerkis ikka veel kaunilt ja kuklid tulid pehmed ja enam-vähem õige poole. Kuid… suures innus suutsin mõnusast šokolaadivahukoorest teha šokolaadivõi… Ilmselgelt mul neist üllitistest ühtki jäädvustust pole. Järgmisel korral õnnestub ehk paremini ja needus saab murtud!

Remondiaja eined

Teeme remonti. Ostsime Kehrasse korteri, oma kodu. Esimesed 7 remondipäeva (mitte järjest, aga nädalavahetuste peale kokku) meil köögis eriti mingeid vahendeid ei olnudki. Pliit, tööpind, kraanikauss, kapid. Sõime plastkahvlitega Grossi poe rosoljet. 

Nädal hiljem olime juba paremini varustatud: keedupott, päriskahvlid, lusikad, 2 suurt tassi. Meil pole autot (load tegemisel) ja käeotsas asju tassides oli prioriteet ehitustarvetel + jooksuriided ja täispuhutavad madratsid. Potis tegime kiirnuudleid. Avastasin, et isegi neid saab tiba paremaks muuta. Kõige mõistlikum on pakki kaasapandud maitseained ära jätta, sest need on põhimõtteliselt hunnik lisaaineid. Kuna meil tollal maitseaineid polnud, kasutasime siiski pakikese ära… Juurde kallasime ka külmutatud köögivilju. Ajanappus, tarvikute nappus… aga saab hakkama!

Ajas veel nädalake edasi ja valmistasime juba tõsisemaid toite. Ikka oli 1 pott ja 2 suurt tassi, millest vaheldumisi süüa-juua, aga lisaks ka väike purk, millesse olin seganud soola ja ürte. Olin valmis isegi purgitoitude võõrasse maailma sukelduma, aga kallis abikaasa tõmbas mind tagasi parema toidu manu. Mõnikord ei saagi aru kumb meist toitumisnõustaja on. Kiirustades, näljase ja väsinuna kipun pigem mina absurdseid valikuid tegema. Samas ärkab peagi köögivilja ja muude kasulike toitude nälg uuesti. Keha nõuab tervislikku! Purgitoitude silte uurides pidin kahjuks tõdema, et enamik sisaldab mingeid lisaaineid.

Meie esimene korralikum toit oli siis 1 potis tehtud punane riis + tomatipasta + hakitud maheköögiviljad (valmishakitud ja vaakumpakendatud boršisegu: kapsas, peet, kartul vms). Sealt edasi on asjalood juba nii, et kolisime sisse ja hakkasime tavapäraselt sööma. Remondi ajal on tegelikult palju kasu hakitud külmutatud köögiviljadest (400 g pakk on paras korraga ära kasutada, sest külmikut ei pruugi olla), kiirelt valmivatest kuivainetest (riisinuudlitega piisab ka kuuma vee pealevalamisest ning sõime ka kaeraputru) ja rosinatest-pähklitest vahepaladena. Kõht on pigem rohkem tügi kui muidu, seega on energiarikkad vahepalad omal kohal. Ja meil olid laual ka puuviljad.

Reisimisest – miks minna kaugemale?

Kas reisimine on kallis? Tõtt-öelda võib vahetevahel kodumaal istumine isegi kallimaks osutuda. No näiteks siis, kui armastate väga palju väljas süüa ja igal nädalavahetusel kulub vähemalt sada eurot erinevate väljaskäikude (kino, klubi, restoran) peale. Mina eelistan raha igal juhul reisimise peale kulutada. Mis puutub väljas söömisse, siis isetehtud toit on peaaegu alati parema maitsega ja sestap teeme tihti toidu karbiga tööle kaasa. Kui veel toitumisnõustamise lõputööd treisin, kokkasin hommikuti sageli nii lõuna kui hunniku vahepalasid, sest kõigest oli ju ometigi pilti vaja teha. Nüüd on jälle natuke lihtsam ja valmistan kaasa lõuna. Vahepalaks poest-turult puuvilju, kirsstomateid, porgandeid või näiteks musta leiba korraliku (suhkruta) pasteediga. Nii, aga nüüd kaldusin algteemast kõrvale.

Reisimine on kallis, kui valida uhkeid hotelle, süüa alati väljas ja lennata nii, et ei pea lennukis kitsikusest kõhtu sisse tõmbama ega lennujaamas magama. Olen reisi nimel valmis ebamugavusteks, nii et magan vajadusel lennujaamas, kuigi viimasel ajal on sedagi vähem. Majutuse valin hoolikalt. Olen Booking.com kaudu nii palju broneerinud, et mulle pakutakse nn. Kaval-Antsu pakkumisi, mis on kohati isegi 50% odavamad. Ja kohad on sealjuures mõnusad ja korralikud, ühikatubades ei ööbi. Lisaks leiab ka Airbnb kaudu mõnusat kodumajutust, kusjuures tihti tähendab see ka tervet korterit ainult meie päralt.

Ma ei arva, et reisimine oleks kallis. Vaja vaid ette planeerida. Tõtt-öelda ei ole Aasia kallis, kui juba kohal oled. Meie lennupiletid tiiruga läbi Milaano ja Veneetsia, sest vahepeal on vaja Itaalias maraton/poolmaraton joosta, ja lõpp-punktiga Helsingis läksid maksma umbes 550 eurot/inimene. Juurde veel bussi-rongisõidud Itaalias. Eks ma mingi hetk panen täpsemad kalkulatsioonid. Ja kui Itaalias maksame ühe öö eest vahemikus 30-50 eurot, siis Tais saab sama raha eest juba terve nädala mõnuleda. Massaažikursusedki on soodsamad kui Euroopas. Näiteks on ühel massaažikoolil Berliinis harukontor. Kursused ja kontseptsioon on täpselt sama mis Tais, emamaal. Hind Berliinis: 550 eurot nädala eest. Hind Tais: 137 eurot nädala eest. Korra isegi kaalusin Berliini, aga siis lõin kokku lennu- ja majutuskulud ning tõdesin, et pikemalt kohapeal olles on Tai kindlasti soodsam ja sada korda mõnusam, sest seal on soe ja värskeid puuvilju kõik kohad täis.

Reisi ajal püüan siin ülevaate anda ja ka kulud kokku arvutada. Me ei peatu kõige jubedamates kohtades, aga ka mitte kõige uhkemates. Bangkoki jaoks valisin natuke ägedamad kohad, 20 eurot öö vms. Plaanis on 1-päevane kokakool riisipõldude vahel, 5-päevane terapeutilise tai massaaži kursus, 2-päevane jalatalla refleksoloogia kursus, päev elevandipargis (päästetud elevandid, keda õpime treenima ja keda muuseas ka peseme), templid, templid, templid ja ohtralt hea toidu nautimist! Sellele eelneb väike ringreis Põhja-Itaalias: Milaano-Bologna-Ravenna-Veneetsia – sest Milaanosse on odav Tallinnast otse lennata (+ mugav kellaaeg 11.35, mitte öösel või varahommikul; Easyjet), Bologna jääb tee peale, Ravennas jookseme kaunite medalite pärast, Veneetsia on kohustuslik ja sealt saab edasi Doha-Bangkok liinile… Vot nii. Reisiseiklused algavad juba järgmisel nädalal, 10. novembril!

Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.

Mango-avokaadokastmega suvikõrvitsaspagetid

suvikorvitsaspagetid

Ausalt öeldes olen selle retsepti Alisale juba peaaegu kuu aega võlgu. Ja ausalt öeldes olen ma viimase pooleteise kuu jooksul kirjutanud väga palju retsepte ja teinud väga palju pilte. Miks aga ainult üks riisipuding siiani blogisse jõudis? Neid retsepte nuputasin lõputöö jaoks, milleks on pikamaajooksja 3 nädala menüü: 1 nädal taastavate trennide ajal, 1 raske trenni nädal, 1 võistlusnädal. Lugesin artikleid ja raamatuid, et kokku panna asjalik teooriaosa. Uppusin põnevatesse tekstidesse, lõin veidraid ja ägedaid retsepte… aga vot blogisse ei jaksanud kirjutada! Hakkan nüüd vaikselt selle töö vilju jagama, aga mitte kõike korraga. Ja varsti saab juba sedasama menüüd osta või lasta endale veel personaalsem variant teha.

Ja retsept on algselt raamatust “Jooga köögis”.

Kahele

Osised

1 suur mango

1 avokaado

2 rohelise sibula vart

0,5 laimi mahl

meresoola

1 suvikõrvits

Mango-avokaadokastmeks blenderda puhastatud-tükeldatud mango ja avokaado koos ülejäänud koostisosadega. Maitsesta meresoolaga. Suvikõrvitsaspagettide tegemiseks kasuta spiraalitajat või tõmba koorimisnoaga suvikõrvitsast õhukesed viilud. Sega kastmega kokku.