New Thai Tallinnas

Ka Eestimaal olles ei saa üle ega ümber tai toidust. Selle aasta jõuluistumine sõbrannadega toimuski New Thai restoranis ja ilmselgelt minu õhutusel. Olgugi et kõigile meist nii vürtsikad maitsed ei sobinud, siis mina jäin rahule. Köögis toimetavad Taist pärit kokad ning toidud on just sellised nagu Tais. Teisisõnu, neid pole kuidagi euroopalikumaks muudetud. Nii väidavad nad oma kodulehel. Facebookist uurisin nende kohta enne ka ning Imre Sooääre kiitev arvustus sai viimaks põhitõukeks, miks just sinna minna. Nojah, siis oli Taist paar nädalat möödas ka, aga riisinuudlite isu polnud vaibunud (samas tellisin midagi muud).

Asukoht ja välimus

Aadressiks Lastekodu 9 ehk Keskturu lähedal. Esialgu uitasin pisut Lastekodu tänaval ja pisut oli kahtlase kandi hõngugi. Maja ise on nunnu ja seestki näeb hubane välja. Soojades toonides seinad, elevandiga logo ja hämar valgustus loovad õige atmosfääri hubaseks einestamiseks.

Toit

Soolased road saab kätte 6-13 euro eest, magustoidud vahemikus 1,50-3,50 (makroonid, panna cotta, kookosjäätis). Kui köögiviljad maitsevad, siis meeldib ka see toit, sest igas roas on palju kaunist värvilist. Krevettide ja mereandidega on, nagu ikka, kallimad. Mina just krevettide peal väljas olingi. Tai võrdub minu jaoks siiamaani selle kõige esimese supiga, mida kunagi tudengiorganisatsiooni AEGEE päevil isekorraldatud kokandusklubis valmistasime. Tom Yum Goong, supp, kus tasakaalus peavad olema nii hapu, vürtsikas, magus, soolane. Tai toidukoha headust näitabki see, kui hästi nad seda suppi valmistada oskavad. See pole lihtsalt külmutatud köögiviljade kiire vokkimine natukese riisinuudlitega, see supp nõuab juba oskusi. Ja mind ei häiri, et pean välja koukima sidrunheina, galangali, krevetikooriku ja muud osad, mis on leemele maitse andmiseks, aga mitte allaneelamiseks, rääkimata närimisest.

tom-yum

Supp oli kõike seda, mida ma ootasin. Ja nina sai lahti ja põsed õhetama: tõesti vürtsikas! Ühel sombusel talvesarnasel õhtul ju igati hea valik. Tollal oli õues lihtsalt pime, ilma igasuguse lumevalguseta. Mu kaaslannad tellisid nuudleid ja tooreid kevadrulle. Toit kadus taldrikutelt, järelikult maitses, kuigi ühe jaoks jäi vürtsikaks, olgugi et vürtside kogust vähendati. Selle kohta nägime ETV2-s paar päeva tagasi huvitavat saadet. Maitsetest. On inimesi, kelle keelel on rohkem maitsenäsasid kui teistel. Nad on maitsete osas tundlikumad ja soovivadki seetõttu vähem maitsestatud toitu. Arvestades minu tšillitaluvust, siis supermaitsja kategooriasse ma arvatavasti ei liigitu. Kõigi eelduste kohaselt on mul keelel vähem maitsenäsasid, mispärast talungi tugevaid maitseid paremini. Või noh, arvatavasti olen kuskil vahepeal, sest päris tuleneelaja nüüd ka pole.

Oo, jõuame magustoiduni! Mul läksid silmad punni juba päris algul menüüd lugedes. Kookosjäätis. Rohkem sõnu polegi vaja. Minu kookosearmastus pole just piiritu, aga laiutab üpris suurel maalapil küll. Miski ei saa küll võistelda Chiang Rai ööturult saadud kookosjäätisega, mis serveeriti noore kookospähkli koores, mille küljest sai veel imemaitsvat viljaliha kraapida…

 

15181711_10207848842798384_38938432718592075_n

Chiang Rai mangojäätis ja kookosjäätis

Aga… ka see kookosjäätis oli niivõrd hää, et seda taevani ülistada. Ja… kui just mitte tagasi minna (ei ole minu jaoks mugavaim asukoht), siis üritada seda ise kodus kopeerida. Jäätisemasina ma juba täna tellisin, peaks paari nädalaga kohale jõudma…

 

jaatis2

New Thai kookosjäätis

 

3 palli on päris külluslik portsjon ja ülimalt maitsev samuti!

 

Advertisements

Caturday kassikohvik ja kasside elust Tais

20161202_131413

Võiks ju arvata, et pärast reisi Taisse ja üht kokakooli kirjutan vaid nuudlitest/riisist ja maitseküllastest tai roogadest või postitan ilastamapanevaid pilte küpsetest, värsketest puuviljadest. Ei, alustan hoopis teisest otsast, viimasest päevast, mil hakkas vormuma mu uus kirg – kassikohvikud! Vahemärkusena nii palju, et tai toit tõepoolest ongi imeline ja odav ning lähiajal proovin ka sellele rohkem tähelepanu pühendada. Esmalt aga… tai kassid!

Kes omab Tais kasse?

Meie reis algas Bangkokis, kus veetsime 2 päeva, et seejärel põhja põrutada ja reisi lõpuks uuesti natuke Bangkokis olla. Esimeses hotellis lugesime infovoldikust, et kassid (ja koerad) on seal maal “vabad”. Täpselt nagu Türgiski. Teisisõnu, kassidel omanikke pole ja nad peavad ise hakkama saama. Hotell aga väitis, et nad püüavad kasse ja saadavad neid kuhugi kloostrisse munkade juurde elama. Tänavapildis kohtasime kõhnasid ja halvas seisukorras kasse. Enamikel oli silmadega mingi jama. Mõnes paigas oli neile toitu jäetud, sageli oli tegu värviliste ebakvaliteetsete krõbinatega. Kohati nägime ka kaelarihmadega kasse, kes siiski kellelegi kuulusid. Pakse kasse praktiliselt polnudki.

20161202_122836

Caturday kassikohvik

Chiang Mais sõime ühe hommikusöögi Taa Peng Cat kohvikus, kus kohapeal küll kasse polnud, aga mõnevõrra kohtas kassitemaatikat. Seejärel möödusime ratastega Catmosphere’ist (oleks teadnud, kes seal sees on, oleks läinud!) ja Chiang Rais põikasime korra Cat’n’Cup kohvikusse, kus nägime kassegi ringi jalutamas. Sealt jäigi tiksuma idee (läksime bussile, polnud aega jääda) hakata üle maailma eri kassikohvikuid külastama. Selliseid, kus on päris kassid. Selliseid, mille nimes on “kass” (oojee, Nõmme Kassikohvik ootab). Selliseid, mis kasutavad kujunduses kassitemaatikat. Keda need kogemused huvitaksid? Kassisõpru! Ja mulle endale meeldib, kui mul on mingi missioon, mingi kergelt napakas kinnisidee. Kiire guugeldamine informeeris, et esimene kassikohvik avati Taiwanis (olgugi et mingid legendid väidavad ka, et esimene oli Austrias ja Lenin oli selle püsiklient), kust see trend levis kiirelt Jaapanisse. Jaapanis elavad paljud inimesed väikestel pindadel, kuhu loomad ei mahu, nii et säärane kohvik on igati teretulnud, kui tahad kuskil oma loomaarmastust väljendada. Bangkokiski pidid enamik külastajaid olema jaapanlased. Ühtekokku leidsin Bangkokist 3 töötavat kassikohvikut. Ja seda viimasel päeval, mil õhtul ära lendasime! Nojah, nagunii lähme veel tagasi, Aasia on liiga äge, et seal mitte käia. Valisin välja selle, mille nimi kõige enim meeldis ja mis asus mugavas kohas: Caturday. Mitmed kohvikud olid tegevuse lõpetanud. Ei tasu ära?

Esmamuljed

Hotell paiknes meil BTS Skytraini ehk kõrgel rööbastel sõitva ühissõiduki (mis ei jää ummikutesse nagu enamik Bangkoki sõiduvahendeid) jaama lähedal. Sealt sõitsime otse Rachathewisse. Kui õigest väljapääsust väljuda, näeb silti kiirelt. Me väljusime pisut kaugemalt ja uitasime natuke, aga vähemalt olime õigel pool 8-realist maanteed… Tõeline kassisõber hakkab rõõmust kilkama juba kohviku ukse taga, sest seal on pilte kassidest. Caturday maskotiloom on midagi grumpy cat‘i laadset, aga kuna ta on kass, on ta ikka nunnu. Kohviku näeb väljast välja umbes selline… Mina ega teenindaja muidugi iga päev seal ees ei seisa.

20161202_122946

Ega nii lihtsalt asjad muidugi käi, et astud sisse ja kukud kasse käperdama. Algul on väike eesruum, kus tuleb ära võtta jalanõud ja pesta käed. Igati hea mõte! Lisaks on seinal väga palju pildikesi kassidega ja hunnik rahatähti. Praktilise poole pealt leiab sealt riiderullid, millega lahkudes üleliigsed karvad eemaldada.

20161202_123118

Reeglid, reeglid, reeglid

Kassid on tundlikud olevused, keda ei või niisama väntsutada ega oma suva järgi sülle võtta. Kriimustada saades saab üldjuhul vaid ennast süüdistada. Caturdays olid reeglid kindlalt paika pandud ja tegelikult on need head. Arvestades, et külastajaid käib terve päev (12-21 avatud), saavad kassid paraja “koormuse”. Muidugi, kassid võivad mööda turnimispuid lae alla pageda või isegi päris peitu minna. Need, mis esmapilgul nägid välja nagu katkised telekaekraanid, olid tegelikult kasside peiduseinaks (tean, et see kõlab imelikult). Nad sisenesid kuskilt külje pealt ja hoolega vaadates võis neid läbi ekraanide piiluda. Ekraanide peal oli aga silt “do not open”.

20161202_123325

Toit, inimtoit

Kassidel oli siin-seal krõbinakausse ja joogivett ning menüüst oli võimalik tellida ka kassimaiuseid või vitamiinipastat, mida karvastele sõpradele pakkuda.

Enamik menüüs olevaid toite olid aga inimestele. Tai üldist taset arvestades oli tegu kõrgemate hindadega, kuid Eesti mõistes täitsa normaalsetega. Kõik hinnad lõppesid number 8-ga. Miks? Sest sellele numbrile saab väga kergelt saba ja kõrvad lisada, et see kenasti kassiks moonduks. Muidugi olid kõik 8-d menüüs kassideks kujundatud. Tellisin vikerkaarevärvilise koogitüki ja Sander võttis spinatiroa juustuga. Hinnad 138 BHT ehk 3,6 eurot/tk. Eks igasugu koogid ja muud läänelikud road ongi kallimad kui kohalikud riisi/nuudliroad, mis jäävad 1 euro kanti (ka siis, kui sisaldavad külluslikku peotäit mereande).

20161202_124400

Nonii… vikerkaarevärviline kook? Jah! Salamisi lootsin, et ehk on kihid värvitud sama looduslikul viisil, nagu me kokakoolis riisi värvisime (lilledega). Teisest küljest, see nägi lihtsalt nii äge välja, et korraks otsustasin tervislikkuse faktori kõrvale jätta ja selle imeteose ära proovida. Kook koosnes hunnikust õhukestest pannkookidest, mille vahel mõnus kreem. See kook oli nii pehme ja hea ning maasika toormoos täiendas seda ideaalselt, et tahan isegi midagi sarnast proovida. Ahjaa, nagu pildilt näete, siis meie võõrustajaks oli kass Clyde, olgugi et temast oli väga ebaviisakas mitte lauda ilmuda. Igasugu muud kassid tiirutasid küll ringi ja üks nuusutas mu kookigi.

20161202_125822

Sander oli soolase peal. Spinat kaetud juustuga ja küpsetatud on küll lihtne, aga üllatavalt maitsev roog. Ütleme nii, et toidu kvaliteediga jäime väga rahule. Ja tundus, et köögipoolele kassid ligi ei pääse. Laua juurde tulid ikka nuusutama. Seda enam, et lauad on madalad ja enamik külastajaid istub põrandal, et kassidele kättesaadavamad olla.

20161202_131020

Melu

Kassid magavad palju. Keskpäeval meie kodused mustikud põõnavad mõnuga ja kui harva sellisel ajal koju satume, vaatavad meid nagu tulnukaid. Või tähendab, ei vaata, magavad edasi ja silm ka ei pilgu. Caturday kassipere oli nii ärkvel kui unes ja ringisebijaid jagus. Paari kassi nägime ka hoogsamalt mängimas. Seal olid ka mõned mänguasjad. Muidugi huvitusid kassid rohkem suvalisest pappkarbist, kilekotist ja iseäranis ühest kinkekotist, mille ümber koosolek püsti pandi.

Kassid

Näib, et mitmed kassid olid mingit tõugu. Suur volask (punase vestiga) peaks Maine Coon’i alla minema. Nägin ka mitut taksikoera sarnast kassi, kel lühikesed käpakased: munchkin, tõug, mis tekkinud geneetilise mutatsiooni tõttu. Paari “tavalist” kassi nägi siiski ka, kuid domineerisid lömmis ninadega pärsia kassid. Ma ei tea, kust nad pärit on, aga tõukassid vast otse tänavalt ei tule. Ma pole just lömmis ninadega kasside fänn, aga Caturday lömmid olid päris vahvad tegelased, kes aktiivselt suhtlesid. Leidsin ka ühe pisikese leopardi, kel oli eriti siidine karv.

Huvitaval kombel olid  mitmed kassid riidesse pandud. Kui vaadata Caturday Facebooki pilte, siis kannavad nad iga päev erinevaid hilbukesi. Mina isiklikult kasse väga ei riietaks. Nojah, on nunnumad, aga nii mõnigi nägi lausa kurb-totter välja.

20161202_125633

Sinine printsess

Aga kus nad pissil käivad?

20161202_132220

Kassid ei tegele vaid söömise ja magamisega, neil on aeg-ajalt vaja ka kastis kraapida. Ringi vaadates ei saanud esiti arugi, kuhu kastid peidetud on. Ilmselgelt ei saa need olla kohvikuruumis, kus inimesed söövad. Mõistatus sai lahenduse siis, kui inimeste tualetti suundusin. Selle kõrval asus väike luugike, mis ilmselgelt kassivetsu juhatas. Inimestel ei tasu sinna trügida, patrullikass peksab välja.

Muide, inimeste tualetis oli vahva pilt Mona Lisast koos kassiga, aga ma ei hakanud seda jäädvustama. Muidugi oli Sanderi esimene küsimus pärast seal käimist, kas ma ikka vetsus pilti ka tegin.

Nänni kah

Iga tulihingeline kassisõber jääb tõenäoliselt pikalt ka kohvikus müüdavat nänni silmitsema. Kuidas siis minagi teisiti sain? Kruusid, tassialused, kleepsud, märkmikud, T-särgid… kõiksugu tarbetut kraami. Viimaks veensin ennast, et ma tõesti pean kulutama 13 eurot kassipõllele. Ei, Miu ega Mjauki seda kandma ei hakka, see on ikkagi mulle. Kaua ma seda igiammu suvaliselt auhinnamängult Tosta rösteripildiga põlle ikka kannan? See pole isegi mitte ilus! Põll kotis, rahakotid mõnevõrra tühjemad (aga meel hea, sest sellest rahast saavad ka kassid süüa), läksime otsima oma viimast tai massaaži Tai kuningriigi pinnal, enne kui taaskord Terminal 21 suurepärasesse toiduvalikusse uppusime ja pisut hiljem Suvarnabhumi lennujaama hiiglaslikkust kiruda saime.

20161202_131731

Paar ilusat suvist salatit

Teadupärast sööme lõunat Kardemonis. Eks vahel väsitavad need toidud ära, sest kõik on palsamiäädikaga (see pruun asi) üle valatud, kuid kvaliteet on siinkandis ikkagi parim. Pubitoit Kardemonile ikka vastu ei saa, olgugi et päevaprae jätan Kardemoniski vahele, sest piimatooteid või liha on neis palju. Kalaroogasid nii sageli ei kohta. Mõnusaid, värskest pakatavaid salateid leiab sealt aga ka ja siin jagangi kahte mereandidega salatit. Lõhesalat, kus on ka kartuleid, on pisut toekam variant. Lõhet on seal palju! Krevetisalat aga meeldivalt rohkete grillitud krevettidega rikastatud. Ma ise teeks enam-vähem samamoodi, ainult et palsamäädika jätaks välja. Selle asemel kallaks ma salati üle külmpressitud oliiviõliga.

20160506_125533

20160523_152744

Celicioso, gluteenivabad küpsetised

20160321_162327

Celicioso lõpetas meie vihmase esmaspäeva, mil olime veel üht kunstimuuseumi külastanud ja enne suuremat sadu ka vanas heas Retiro pargis lebanud ja Teraapialaeka Youtube’i kanali jaoks videosid meisterdanud. Madriidi kohal olid vihmapilved, mis otsekui soodustasid tubaseid tegevusi. Celicioso olin juba varem TripAdvisorist valmis vaadanud ja teadsin, et enne lahkumist tuleb sealt läbi astuda. Seda enam, et see asus taaskord meie naabruskonnas nagu Vega ja La Hummuseriagi.

20160321_162159Koogid paistsid uhked, aga nii mõnigi oli minu jaoks liiga värviline. Gluteeni küll ei sisalda, aga muud komponendid? Mõnikord on nii, et ühest “halvast” lahti saades, tuleb asemele palju uusi “halbu”. Kasvõi see, et kui tooted muudetakse väherasvasemaks, siis meelihullutava maitse saamiseks lisatakse selle võrra rohkem suhkrut. Celiciosle tuleb aga au anda, et menüüs oli ka paar sellist kooki, mis on suhkruvabad. Mina ühtki neist ei valinud, sest need langesid kategooriasse “muffinid” ning ma eelistan siiski kooki. Kui olime tükk aega läbi klaasi neid kooke vahtinud, saatis teenindaja meid istuma ja lubas lauda tulla. Seal ootasime siis ka jupp aega ja lugesime kooginimesid. Minu esialgne valik jäi püsima, nii et… siin nad on!

 

20160321_162245Kreemine tiramisukook mulle ja šokolaadi-vaarikakook Sanderile. Tiramisukas oli täpselt nii kreemine ja täitev, kui ta välja näeb ning vaarikad just nii mahlased, kui paistab. Kookide hinnad Celiciosos vahemikus 2.50-3.20, nii et võrdlemisi mõistlikud. Samas, suurt vau-efekti ei tekkinud. Koogid olid lihtsalt mõnusad. Ja tegelikult ei söö ma iga päev kooki. Gluteenivaba koht lihtsalt nõudis, et see ära proovitaks. Olen viimasel ajal märganud, et nisu söömisel tekib mul kõhuvalu, rukkigluteen nii õnneks ei mõju. Rukkist oleks kurb loobuda, sest ma teen ise leiba. Elame-näeme. Tervisekooli õpingutes ootavad mind ees inimkatsed iseendaga: gluteeni- ja kaseiinivabadieet 2 nädalat.

 

La Hummuseria – hummus, hummus, hummus…

 

La Hummuseria asukoht

La Hummuseria asub kortermajas

Hummuse armastusest olen ma varemgi pajatanud ning meie söögilaual on seda mõnusat määret üpris tihti. Maitsev, taimne valguallikas, kuhu saab susada ohtralt kasulikke oomega-9 rasvhappeid sisaldavat oliiviõli – hummuse armastuseks põhjuseid juba jagub. Pühapäeva pärastlõunal, enne kui kolmandat korda Prado muuseumi järjekorda võtsime (iga päev on 2 viimast lahtiolekutundi tasuta sissepääs ning kokku oleme selles hiigelmuuseumis veetnud 5 tundi – ja… kõik maalid pole ikka veel vaadatud!), külastasime number kaks taimetoidukohta (Tripadvisori edetabel) La Hummuseria.

20160320_153737

Vaid pitaleib (st. sai) ja kohv-tee ei mahtunud pildile

Nimes peitub tõde: hummus on seal põhiroog. Saadaval paar erinevat versiooni ja korralik kausitäis maksab 7-8 eurot. Jah, ise teha on kindlasti soodsam, aga kokkuvõttes me hummusepalees rahamägesid ei kulutanudki. Hummuse juurde saab tellida erinevaid suupisteid ehk tapas’id. Mõnes kohas näivad need olevat ampsusuurused, aga La Hummuseria pakkus võrdlemisi korralikke. Neil maksis üks tapas’e taldrikutäis 3.60. Tellisime ühe läätsesalati ja ühe bataadivärgenduse. Lauda saabusid need koos pita leiva ja kausikesega, kus sees tšilli ja sibulaviilud. Teenindaja, kes meid esialgu soomlasteks pidas, arvas, et äkki meeldiks meile ka neid hummuse sisse kasta. Mina sõin enamik pipardest ära, krimpsutasin natuke nägu ja elasin edasi. Lõi lõõrid valla!

Läätsesalati kerge sidrunimekk muutis selle täiuslikuks ampsuks ning magus bataat oli selle kõrval väga mõnus. Muidugi kallasime selle kõik üle rohke hummusega. Olime valinud seedermänniseemnete ja mandlitega “vastupandamatu” (menüüs kirjas kui “irresistible”) hummuse ning oli tõepoolest meeldiv. Mu kohvgi hiilgas oma kreemisusega ning Sanderi ürditee (salvei ja piparmünt) oli vastupidiselt värskendav. Jookide jurude serveeriti klaaspurgis ka pruuni suhkrut, kuid seda me ei avanudki.

20160320_155157

Tühjad taldrikud ja… ürditee! Sander muidugi ka.

Tripadvisori andmetel oli see taimetoidukohtadest number kaks Madriidis. Mõelda vaid, et nii number üks kui number kaks taimekad asuvad meist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja siiani pole pettuma pidanud!

Mistura! Käsitööjäätis ja mandlipiimaga latte

Eile, kui olime Deliscos kõhud lõunat täis söönud, tegime veel väikse jalutuskäigu. Ikka selleks, et end pärast sööki ja enne suuremat arvuti taga istumist pisut liigutada. Ühtlasi otsisime hubast kohta, kuhu siis paariks tunniks potsatada. Delisco vastas oli Starbucks, mis on kindel valik, aga ehk on Madriidil midagi veel pakkuda? Kindlasti kuhugi sisse, sest kohviku välilaudades käivad pidevalt mingid tüübid salvrätikuid müümas (mingi uus rikastumisskeem!?) või kerjused raha lunimas. Deliscos istusime sees ja nägime läbi klaasi hästi ka õues toimuvat ja just nii see oligi. Poole tunni jooksul käis üks tüüp kaks korda oma salvrätikuid müümas (miks peaks restoranis istuv inimene tahtma üldse salvrätikuid osta?) ja kerjuski uitas mitu korda üle platsi.

20160317_175052

Sealtsamast kõrvaltänavalt avastasimegi Mistura. Soodsad kohvihinnad ja käsitööjäätis jäid kuhugi kuklasse tiksuma ja tegime enne sinna naasmist veel ühe korraliku tiiru kvartalis, kiigates ka ühte suuremasse Mercadosse, mis pakkus ka katuseterrassi ning kus oli põnevaid toidulette. Osutus aga liiga kalliks, nii et suundusime pisikesse Misturasse. Ja, oh, ma olen nii õnnelik, et nii otsustasime!

20160317_150220

See siin on üks parimaid lattesid, mida ma joonud olen. Suur tass maksis 2.20 eurot ning meeldiv teenindaja valmistas selle mandlipiimaga. Jess! Ma joon lattet küll pärispiimaga, aga alati, kui on muu võimalus (nt kookospiim), valin alternatiivi. Lehmapiim hakkab natuke vastu ning tegelikult võid end suisa mutandiks pidada, kui seda vaevusteta seedida suudad. Samas maitsestamata jogurtit ma natuke söön (head bakterid soolestiku mikrofloora jaoks) ja juustu osas võib täheldada kerget sõltuvust. Igatahes, rüüpasime seal oma imemaitsvaid lattesid ja klõbistasime arvutiklahvidel. Seal oli veel arvutitega tüüpi. Kuna WiFi ja pistikud on olemas, siis on koht toimetamiseks ideaalne, olgugi et see on pisike. Istekohti on umbes 10 ringis. Ja nende tundide jooksul, mil me seal istusime, käis sealt ikka väga palju jäätisemaiaid läbi. Lisaks telliti pannkooke ja vahvleid ning seepärast täitus kohvik korraks magusa küpsetuslõhnaga.

20160317_164922

Mu esimene Mistura jäätisekogemus oli roheline matchajäätis ning marjasorbett. Matcha ehk rohelise tee jäätis oli mõnusalt koorene ja tugeva maitsega. Ühe kliendiga naljatas teenindaja, et “We sell a lot of this ice cream, but don’t really like it!”, aga minu arvates oli selle maitse ikkagi ka hää. Kontrastiks värske marjasorbett, mis polnud mitte mingit moodi vesine, vaid mahlane ja maitsetest tulvil.

Mistura_cubetas_sabores1

Päev hiljem sättisime end uuesti Prado kunstimuuseumi järjekorda (alates kell 18 tasuta sissepääs, aga selleks tuleb pikas sabas ka seista) ning enne veel astusime läbi Plaza Mayori Misturast lootuses saada uusi jäätisemaitseid. Valik suhteliselt sama, aga sama hää kui ennegi. Sander jäi truuks oma “chocolate intenso” maitsele ja valis juurde pistaatsia, mina mekkisin kohvijäätist ja pirnisorbetti. Sorbett jällegi väga värske ja mahlane ning tavajäätis tugeva kohvimaitsega! Mmm! All siis mõned pildid Plaza Mayorist, kus nädala algul nägime hullunud jalgpallifänne (Eindhoven, hollandlased), kes sealt rongkäigu ja kisaga Vicente Calderoni staadionile marssisid ning väljakule hunniku prahti maha jätsid. Reedel, 18. märtsil oli väljak õnneks juba puhas, kuid igasugu karvaseid-sulelisi nägi seal küll. Õhupalle müüv Miki, ülekaaluline ämblikmees (võigas!), naljakaid hääli tegev elukas…

Delisco, kiire lõuna Madriidis

Eile oli trenni mõttes põhimõtteliselt puhkepäev, olgugi et jooksime hommikul 4 kilomeetrit. Eks see oli pigem selline äratusjooks. Oma kodutänavatest me väga palju kaugemale ei liikunudki, sest viimaks oli aeg jalgadest ka väsimus välja puhata, et järgnevad tähtsad trennid välja tuleks. Sestap võtsime linnas ringitrampimise asemel kaasa arvutid ja otsisime õdusat kohvikut, kus natuke asjalikult artikleid kirjutada. Kodus saanuks ka, aga terve päeva ei taha ju nelja seina vahel veeta. Esmalt oli vaja leida lõunaeine ning Fuencarralil uidates silmasime päevapakkumisega Deliscot. Peale vaadates selline grillikoht ehk eelmise, taimetoidurestorani vastand, aga vahel on ka selliseid isusid.

Päevapakkumine polnud nii soodne kui imelises Vegas, aga 8.90 pole ka halb variant. Kui oleks võtnud ka eelroa, tulnuks summa ühele 11.90, aga arvasime, et saab kõhu niigi täis ja salatit oskame kodus isegi teha. Pearoog tuli siis grillilt ja nii palju, kui Googli abiga tõlgitud sain, siis olid valikus vaid liharoad. Valisime mõlemad variatsiooni “pollost” ehk kana. Mul pirakad kanafilee tükid friikartulite ja salatiga, Sanderil pannkook juustu ja kanatäidisega. Peab ütlema, et kana nad oskavad valmistada, sest see oli väga mahlane ja mõnus. Ainult need suured soolakristallid hakkasid pisut segama. Siiski ei suutnud ma seda kõike üksi ära süüa, sest ma pole eriline lihasõber, ning suskasin osa Sanderi taldrikule. Friikartulid olid üllatavalt värske maitsega ja mõnusad.

Magustoitude osas näib, et hispaanlastele meeldivad piimapõhised maiused. Riisipuding ehk magus riisipuder kerge apelsinimaigu ja kaneeliga ning flan ehk suhkur, muna, piim ära küpsetatud, põhimõtteliselt nagu jahuta kook. Väga tihti ma midagi säärast ei sööks, aga proovimise mõttes võib küll.

Eine söödud, asusime otsima mõnusat kohvikut, kus arvutitega istuda. Kuna sattusime säärase pärli otsa, mis väärib eraldi postitust ja lisakülastust, siis sellest järgmine kord. Vihjeks üks sõna: Mistura!