Siit-sealt väljast

Lappasin telefoniga tehtud toidupilte ja avastasin nii mõnegi, millele konkreetset silti külge panna ei oskagi. Kus söödud? Mis see täpelt on? Kuupäev annab Googli fotodes natuke aimu, milega võiks tegu olla, aga päris kindlalt ei teagi. Väljas süües on kuidagi saanud tavaks, et teen klõpsu ära, sest “pärast saab toidublogi täiendada”. Et see kõik asjata rabelemine ei oleks, postitan vähemalt pildidki. Ja kui tean, on juures kirjas ka see, kus see söödud sai. Peab tunnistama, et hoolikalt pilte uurides tuleb nii mõndagi meelde.

Ajalugu läbi toidu: oktoober 2015 – jaanuar 2016

Inglismaa eineid ehk pitsa Manchesterist ja pastaroog viimasel õhtul Liverpoolist

Kaks taldrikutäit Blissi taimetoidu buffeest: 29. oktoober ja millalgi detsembris

Dolce Vita Tartus (TripAdvisoris number 2): Sanderi calzone ja mini pasta

Kardemoni magusad krepid ja ahjubaklažaan mozzarellaga (seda ei osata seal eriti teha, sest kaks korda on sattunud läbikülmunud baklažaan)

Türgis, Belconti hotellis söödud uusaasta galaõhtusöök, mis “galast” jäi kaugele ning pani seest jubedalt keerama. Liiga palju erinevaid asju!

Mingid müstilised toidud. Näen vana head kombinatsiooni kitsejuustust ja peedist (vist söödud Rocca al Mares pärast vana-aasta jooksu), Pärnu pisikese kohviku soojendavat karrit, restorani Aed kalarooga ja veel sääraseid, mida ei mäletagi…

 

Kuressaare number 2 – La Perla

Esimesel Kuressaare õhtul TripAdvisoris esikohta hoidev Retro, teisel pärastlõunal vastavalt teisel kohal trooniv La Perla, mis asub, üllatus-üllatus, esimese kõrvalmajas. Kolmanda koha omanikku, Saaremaa Veskit külastasime oktoobris elujooksjatega. Nagu nimigi viitab, on La Perla kujul tegu itaalia restoraniga. Lugesin enne netis menüü korralikult läbi, et uurida, kas neil on midagi sellist, kus ei ole nisu (st. mis pole pitsa ega pasta) ega liha, et mulle ka midagi süüa jääks. Oli.

Elu-olu

Nagu ka piltidelt näha, on enamik laudasid tühjad, kuid peaaegu kõigil oli silt “reserveeritud”. Huvitav, millal siis need müstilised külastajad kohale hõljuvad? Meil oli taaskord valida kahe väikse laua vahel (nagu Retros), mis kohati käiguteedele ette jäävad. Istutasime end siis baarileti lähedusse. Ideaalis olen ma tavaliselt kuskil nurgas või akna all ehk seal, kus rahumeeli toitu pildistada saab. Teenindus oli samas viisakas ja sõbralik, küsiti ka kohusetundlikult üle, kas tahame oma lattesid kohe või hiljem. Mis viib meid järgmise punktini…

Eelmaiused

20160220_151755On kujunemas traditsiooniks, et eelroaks maiustan kohvijoogiga. Jookide nimekirjast köitis pilku ka kuum siider vürtsidega, kuid sel nädalal oli meil taas füsiokogunemine, mil sai õunasiidriga nagunii maiustatud. La Perlas siis caffe latte. Vaatasin lõpuks uuesti üle, kuidas see cappuccino‘st eristub. Caffe latte – 25% espressot, 75% vahustatud piima, cappuccino – 33% espressot, 33% kuuma piima, 33% vahustatud piima. Latte on magusam, sest kuuma auruga vahustades muutub piima konsistents ja selles on vahustatud piima rohkem kui cappuccino-s. Eeldus, et itaalia kohas osatakse kohvijooke valmistada, pidas paika. Ma ei oska küll vahu kvaliteeti kirjeldada, võibolla polnud päris see, kuid maitse oli mõnus. Suhkrut pole kunagi tarvis lisada. Neid kahte kaneeliküpsist piidlesin hirmuga, kuid sõin siiski ära. Äkki nii väiksest nisukogusest jama ei teki.

20160220_152031Ka leivakorviga sai pearooga oodates maiustada. Kuna suuremast einest ehk hommikusöögist oli möödas üle 6 tunni (vahepeal pikk jooks, ujumine/saun, ühe kullaauk-kaltsuka külastus) ja vahepaladeks olid õunad ja juustupulgad, oli kõhtki parajalt tühi. Sai oli küll soe ja pehme, kuid piirdusin borodino leivaga (kus oli vist ka nisu, aga ehk vähem). Leivakorvi juurde toodi ka või, aga just see või tekitas minus enim küsimusi… Tegu oli väikestes pakkides võiga. Ses mõttes restoranile hea, et avamata pakki saab taaskasutada ning tühja pakki ei pea pesema, vaid saab ära visata. Aga… kas väikestes pakikestes pole kokkuvõttes rohkem pakkematerjali kui ühes suures võipakis (ökoloogiline jalajälg; kas võikausi/aluse pesemine kulutaks enam ressursse?) ja kas selline asi on ühele endast lugupidavale restoranile kohane? Retros oli või kaunikujuline ning eraldi valges kausikeses.

Põhivärk

Tutvusin menüüga internetis juba eelmisel õhtul ning astusin uksest sisse kindla sooviga mekkida beebiforelli. Veebruarikuises menüüs aga just seda polnudki. Nojah, kui kirjelduses on juba “suvises marinaadis”, siis ongi see vist suveroog. Selle asemel tellisin mereannisalati ja lootsin salamisi, et mereande on seal rohkem kui vaid paar salatilehe alla peidetud tibatillukest krevetti. Jess! Krevetid, tiigerkrevetid, kalmaar, neli rannakarpi… – sinna juurde mõnus salat (oliiviõli aga vist väga ei tundnud seal). Tegu oli meeldiva roaga. Pigistasin veel sidrunit peale ja nautisin värskust. Sander tellis lambalihaga lasanje, mida ka ühe ampsu proovisin. Rikkalik ja rammus roog, kus palju nii valku, rasva kui süsivesikuid. Tekitas õhtuks värske toidu isu (seda leevendasimegi hiljem õunte, viinamarjade ja kirsstomatitega). Kokkuvõttes: olime rahul!

 

Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Retrohöngu!

Jah, just nimelt höngu, sest kohvik Retro asub Kuressaares, kus elul on pisut teine tempo ja õ-lainekesed on tõmmatud sirgeks ja hakitud kaheks. Kaheks mönusaks täpiks. Veebruari kolmandal nädalavahetusel otsustasime oma Saaremaa jooksu kiireima paari auhinna viimaks välja võtta: leidsin sobiva Lux Expressi kampaania, ostsin 5-eurosed piletid ülimugavas bussis ning vurasimegi mandrilt minema, et kohalikus spaas liguneda, vahelduseks ka natuke teises kohas trenni teha ja saaretoitu süüa.

Elu-olu

Retrosse tahtsin minna juba oktoobris, mil saare peal rekordeid tulistasin ning viimaks ometi normaalse tempoga võistlema õppisin. Siis oli Kuressaares jooksjate (loe: inimeste) kontsentratsioon niivõrd kõrge, et meie sinna kohvikusse ei mahtunudki. Pole ime, sest Tripadvisori edetabelis on see number üks. Reede õhtu suhtelises vaikuses jalutasime siis mööda lörtsiseid tänavaid keskväljaku poole, kus vaid mõned kuud tagasi finišikoridori sai kihutatud. Üldiselt näib, et siinkandis söögikohti on, kuid kas ka sööjaid? Retros igatahes oli enamik laudasid reserveeritud (mitte et tegu oleks hiiglasliku kohaga, mis pool Eestit ära mahutab), meil oli valida kahe vahel: kas istuda undava joogikülmiku kõrval või ronida seinal oleva teleka alla, kus kedrati “Nu pogodit”. Istutasime end teleka alla. Hääl oli maas ja tõtt-öelda seda multikat väga tähele ei pannudki, st segama ei hakanud. Atmosfäär oli hubane: laudadel kirjud lillelised laudlinad, siin-seal vanakooli esemeid nagu näiteks kummimänguasjad, hämar valgus, laual küünlake.

Magustoit

latte

Jah, ma söön magustoitu vahel enne pearooga, sest niiviisi on see seedesüsteemi suhtes kõige leebem. Mulle meeldib maiustada kohvijookide, eriti lattega. Kusjuures, suhkrut ei taha ma sinna kunagi, sest suur piimakogus teeb joogi juba piisavalt mesiseks. Esimeste asjadena saabusidki meie sinikirjule laualinale kakao ja latte. Loota võib, et Sanderi kakao oli ehk grammike parem kui see, mida ma praami peal seirasin (seal sai ise puru tassi kallata): suhkur kolmel kujul ja igasugu lisaaineid ka peoga peale puistatud. Esmase trennijärgse nälja sai selle kauni tassitäiega kustutatud ja seejärel hakkasime põnevusega ootama oma eelroogasid.

Eelroad

vutimuna

Marineeritud vutimuna

Kuna just päev varem panin kõrva taha selle tarkuse, et vutimunad ja -liha on väga puhtad, sest vutt on igasugu mürkide osas tundlikud, siis tellisin esimeseks ampsuks marineeritud vutimuna. Kui see üksik munake lilledega desserttaldrikul lauda jõudis, oli Sanderil päris hea teiselt poolt lauda oma Retros küpsetatud taluvöiga kahe leivaviilu tagant hõigata: “Noh, oled kindel, et leiba ei taha?” Pisike ja nunnu, aga ega ühe euro eest rohkem vast ei saagi (10 vutimuna maksab turul/poes vist muidu alla 2 euro siiski, polegi ammu ostnud).

leib

Retro omaküpsetatud leib taluvöiga

Õnneks oli ta piisavalt lahke, et seda kohevat ja magusa mekiga leiba jagada. Mmm, oli veel soegi. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse seda muna! Oli hää, aga padunäljastele ei piisaks. Oli tunda, et suhkrut oli selles leivas ka, aga loota võiks, et mitte nisu (eks vaatame, kas mul on hommikuks kõht suuremaks paisunud). Samuti pakkusid meeldivat äratundmist koriandriseemned. Otsustasin, et järgmise leiva rikastan koriandriseemnetega. Tõepoolest, ma ei pea neid ju ainult karriretseptidesse uhama. Üldjuhul troonivad minu leibades köömned, aga las siis olla vaheldust ka!

Peaampsakud

Tükk aega kaalutlesin, kas maiustada kõrvitsaorsottoga (röstitud juurviljad ja kitsejuust!!), kuid Saaremaal olles tuleks ikka kala kasuks otsustada (mitte et ma mandril midagi väga teisiti teeks, sest liha tellin haruharva ja siis samuti vaid kana).

suitsutuur

Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga

Tunnistan üles, et Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga oli ampsamist väärt. Kala oli pisut soolane, aga kõik muu kiiduväärt. Uurisin, et tuur on suur röövkala, kes elab rannalähedases merevees ning on Läänemeres haruldane. Õnneks oli aias kasvavast kraamist peale kartuli ka rohelist salatit, nii et ei olnud ainult kala-muna-kartul roog, vaid midagi hõrgumat. Rukola, spinat, redis, sibul – jah, nii on mõnus. Kartul oli hakitud pisikesteks kuubikuteks, nii et ära jäi ka kuiva kartuli järamine, sest need tükid olid mahlased. See müstiline vaht taldrikul tuli 64 kraadi munast – vedelast kooreta keedumunast, mis oma voolava kreemisusega ka kastme rolli täitis. Ma olen igasuguste tooreste munade osas tavaliselt skeptiline, aga maitses! Sõin terve taldriku mõnust mõmisedes tühjaks.

burger

Haugiburger

Sanderi haugiburger (valikus oli ka lambalihaga variant) oli rikkalik ning just selline, millest iga burgeritegija õppust võiks võtta. Taldrikul oli ka kuhjaga salatit, nii et sai ka köögiviljanormi täidetud. Mina isiklikult jätaks ära selle valge saia ja katsetaks kasvõi rukkiga (tuleb välja, et minu kehale nisu ei meeldi, võtan hoobilt mitu kilo juurde) või asendaks vähemalt täisterakukligagi. Aga kõik muu oli võrratu. Paar paksu ahjukartuli viilakat, kogukas haugikotlet… loodame, et sinna siis riivsaia ei peidetud!

Teenindus

Kaks sõna siis teenindusest ka. Toidud olid meeliülendavad, nii et võib inimliku faktori unustada, kuid sedagi tasub meeles pidada. Tore, soe ja sõbralik! Tundsime, et oleme sinna oodatud. Lõpuks valmistas üllatuse ka arve serveerimise viis: tšekk plekist konservikarbis. Lõbus! Õnneks seda avajaga urgitsema ei pidanud. Vaatasin, et kõrvallauas oli mingi säärane huvitav eelroog tellitud, kus pidi esmalt ise konservi avama. Kahtlustaks, et marineeritud angersäga konserv omaküpsetatud leiva ja kartuli-kodujuustu salatiga.

arve

Arve on seal sees

Kardemon. Salatid. Nämm.

Kui mõnda aega tagasi kirjutasin Kardemonist, siis heietasin veel sedagi, et mingil hetkel tuleks nende meelitavaid salateid proovida. Suured salatid, mida nad soovitavad prae asemel süüa, täidavad kõhtu tõepoolest ja lisaks sisaldavad igati mõnusaid komponente. Ühel reedel, mil pidime teineteisele massaaži tegema (massöörid vajavad ka ise hooldust!), näpistasime massaažiajast väikse tüki ära ja täitsime esmalt kõhtusid. Siin ei olegi vaja pikka juttu teha, vaid kohe piltide imetlemise juurde asuda! Ja siit nad tulevadki: hiidkrevetid vokitud ja värskete köögiviljadega…

…ja … soe lõhesalat vokitud ja värskete köögiviljadega (tõeliselt toitev!)!

Muidugi on Kardemonis ka võrdlemisi muljetavaldavad smuutid. All pildil mangosmuuti, kus mangodega kokku hoitud ei ole.

Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.

Viisikuga Mimosas

Kohe kindlasti ei tule ma viielapselisest perest. Ometigi oleks mul justkui 5 õde, kellega mingis mõttes samas rütmis tiksume ja keda sestap salamisi viisikuks nimetan. Need 4 tüdrukut käisid minuga Haapsalus koos koolis ning on sellest mammutklassist (tippaegadel 36 õpilast, mis vast oligi maksimaalne lubatud arv) kõige lähedasemaks jäänud. Olgugi et eluteed on pisut lahknenud, üritame aeg-ajalt jälle ühise risttee leida. Seda enam, et kõik veel enam-vähem Tallinna naabruses toimetame. Kui kauaks, kes seda teab! Minu pereelu koos maja ja muu kaasnevaga ei hakka suure tõenäosusega üldsegi mitte Tallinnas, vaid hoopis Viljandis toimuma. Vot nii.

Seekord kohtusime enam-vähem keskel ehk Järve Selveri kandis Mimosa restoranis. Olin ühtteist lugenud Facebooki Nõmmekate grupist ja kuklas tiksus teadmine, et säärane koht on olemas. Nüüdseks ka siis ära proovitud ja naeratusega lahkutudki.

Atmosfäär

Kui vaid sees istuda, siis on selles puumajas kindlalt õdus, nagu nende kodulehtki lubab. Tõtt-öelda ei saagi väga vinguda, sest aiaski on ruumi laialt ja naaberlaud parajal kaugusel, et kõiki salajutte ei kuuleks. Valjemad kilkamised püüab kõrv ikka kinni. Hoov on avar ja mõnus ning okkaks jääbki vaid asukoht Viljandi maantee ääres, mis tähendab, et autod vuravad mööda võrdlemisi tihedalt ning kohati hakkab lärm segama. Tasub muidugi märkida, et meie laud oligi liiklusele kõige lähemale, paarkümmend meetrit maja pool on ehk mõnusam. Sees tundus küll hubane ja soe, eriti kui tulid õuest, kus juba jahedaks kippus. Õnneks olid saadaval ka pleedid, nii et sai sooja! Ja teenindaja pakkus neid lahkelt juurdegi.

Teenindus

Üldjuhul ma teenindusele suurt tähelepanu ei pööra: peaasi, et tuuakse õiged asjad ega viivitata liiga kaua. Või siis pööran küll. Igatahes, meid koheldi väga hästi ja koduselt. Kohati tüütas võibolla see pidev “kuidas maitses” ja “kas kõik on korras” küsimine ära ka, aga eks neile on juhised kätte antud, kuidas tegutseda. Teenindaja tundis menüüd hästi ja oskas kirjeldada portsjonite suurust, nii et sai hea selge pildi ette. Ja muidugi oleme tänulikud selle koheva sepiku eest, mida ta meile lausa kaks korda nosimiseks tõi.

Toit

Toit! Lemmikosa! Ütlen julgelt välja, et olen pirtsakas sööja, kuna ei soostu igasugu jama endale sisse toppima. Ma otsin kvaliteeti. Ja üldjuhul lihavabasid roogi ja palju köögivilju (mida pole ülipehmeks keedetud) ja põnevaid salateid (kurk-tomat-hiina kapsas on õudus) ja julgeid kombinatsioone. Uurisin menüüd juba enne ning kuna esimene roog algas sõnaga “peet”, siis tundsin ära “oma koha”. Kahju ainult, et seda peedihummust saiaga serveeriti. Sestap valisingi värske salati forelli ja sidruni-meekastmega. Olles äsja puhastanud kodus 3-kilose lõhe ja peamiselt seda söönudki, siis oli forell mõnus vaheldus. Ja nüüd saan ma ka nende kergest maitsevahest aru. Kui salati kallal pisut vinguda, siis soovinuks peale lehekeste veel midagi, aga muidu oli mõnus.

Roogadega jäid rahule teisedki. Kuna üks hilines, siis ei hakanud tema toitu pärast enam pildistama, aga siin tulevad nüüd järjest: värske salat praetud seente ja ahjutomatikastmega, pastinaagikreemsupp ja madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega.

Ka kohv oli mõnus, olgugi et kõrvalistuv kohviekspert kirus vahumullide kuju. Teed serveeriti mingites huvitavates paberümbrikutes, kust seda puru natuke väljagi tuli. Moodsad teesõelaasendajad vast.

Kardemon Nõmme südames

Täna tahan kirjutada Kardemonist, söögikohast, mis Teraapialaekast peaaegu aknast võiks paista, kui meil aknad teises kohas oleks. Põhimõtteliselt asub see aga nii lähedal, et tuleb trepist alla minna, uksest välja, oodata rohelise tule süttimist ja ületada ristmik. Nimelt on Kardemoni näol tegemist uuendatud kultuurikeskuse kohvikuga. Kui ma Nõmme kultuurikeskuse KuKost pärast ilmselgelt pulbrist tehtud seenepüreesuppi suurt midagi ei arvanud, siis Kardemon on sootuks hõrgum ja kõditab meeli. Sellised menüüd, kus ma iga teise asja peale “vau!” ütleks, on tõtt-öelda suhteliselt harvad, sest olen aja jooksul muutunud pirtsakaks sööjaks. Aga niipea, kui lisada menüüsse põnevad kohvijoogid, mõned puuviljased smuutid, kitsejuust ja tatrajahu, on minu süda põhimõtteliselt võidetud.

Koogid-pirukad

Porgandipirukat olen Kardemonis paar korda söönud, aga täna hommikul tööle jalutades nägin, et ukse ette oli pargitud Europagari kaubik. Kui pirukad hoopis seal tulevad, siis väga ei tõmba. Ägedam ja parem oleks kindlasti kohapeal küpsetatud kraam. Samas ei saanud väga hästi aru ka, kust see pirukas võiks pärit olla, nägi pisut teistmoodi (heas mõttes!) välja küll. Ja nii palju, kui ma kooke seal proovinud olen (ampsanud Sandri kõrvalt napoleoni ja mingit porgandikooki ning ise matsutanud toscakooki), siis need olid ka mõnusad. Tahaks loota, et kohvikukooke pole veel päris ära käkitud ning koostisosad on siiski päris toiduained. Poekookidest käin mööda suure kaarega, sest neis on tõelist heal juhul vaid noaotsaga maitseks lisatud. Poe omadest tundubki kõige sümpaatsem meekook ja just nimelt oma väheste komponentide tõttu.

Supid-salatid

Kardemonis on iga päev valikus mingi püreesupp, mida siiani tellinud pole. Ühel korral oleks äärepealt selleni jõudnud, aga siis taipasin, et kell pole veel 12 ning enne keskpäeva suppi ei serveeritagi. Suppide nimed tunduvad samas ahvatlevad ja 2.50 ka mõistliku hinnana. Tükk aega olen suud vesistanud ka nende suurte salatite nimesid lugedes. Mandlitega paneeritud kitsejuust! Soe lõhesalat! Hiidkrevetid!

Tatrajahust pannkoogid galetid!

Mida ma seal siis söönud olen? Tatrajahust galette ehk õhukesi pannkooke, mida küpsetatakse kuumal pannil ilma rasvata. Ma ei ole suurem asi nisujahusõber, aga tatart armastan, nii et säärane uudsus on igati tervitatav. Kes soovib, võib ka nisujahust versiooni küsida, aga ma ei näe selleks küll mingit vajadust, kui tatrajahuversioonid niivõrd hästi maitsevad. Pisut olen piilunud ka magusate pannkookide poole, sest tumeda šokolaadi, toormoosi või meelisandid panevad suu vett jooksma küll, aga siiani on südame võitnud ikka soolased tatragaletid ja magusad seni proovimata. Ja all siis pilt ka 3 sorti galettidest, mida kahepeale proovinud oleme. Suitsulõhe-murulaugukreemi ja kitsejuustu-pähklivahu galetid kuuluvad ilmselgelt minu taldrikule, kuid Sandri kana-mozzarella-basiilikukreemi üllitis maitses samuti hää.

Desktop2

Kohvijoogid ja smuutid

Tunnistan siinsamas ausalt üles, et mul on kerge kohvisõltuvus. See ei ole selline sõltuvus, et ma ei saa hommikul ilma tassi kofeiinita silmi lahti, vaid pigem nagu vajadus rituaali järele. Ja kohv meeldib mulle alati kitsepiima, vahukoore või kookospiimaga. Kui magusa järele vajadus tekib, siis kas tume roosuhkur või hoopis lusikatäis mett. Samuti viivad mul jalad alt igasugused vürtsikad kohvijoogid nagu chai latte. Geniaalne! Või siis espressokakao, mis on võrratu kombinatsioon kohvist ja šokolaadise maitsega kakaost. Kardemonis olen lürpinud jäist kohvijooki, kus muuhulgas sees ka maasikad. Nii lahe, et julgetakse maitsetega katsetada!

Palju kiidusõnu on saanud ka Kardemoni smuutid ja mitte ilmaaasjata. Neid juues on päris puuvilja maitse tõepoolest tunda. Mangosmuuti oli niivõrd täidlane ja siidine ja kõhtu täitev, et sain Sandri peale lausa korraks kadedaks. Ise jõin sel päeval keefiriga metsamarjasmuuti, mis jäi meelde pigem oma kerge hapukuse poolest. Ka troopiliste viljade smuuti täitis ootusi ja klaasi põhjast võis leida veel puuviljatükikesi. Smuutisid ja kohvijooke saab nautimiseks ka kaasa osta. Usun, et kui läheksin oma tassiga (Teraapialaekas on mul ka 2 kaanetatud termoskruusi), täidaksid nad ka selle. Need plastmasstopsid, mis nende ilusatelt fotodelt silma hakkavad, mulle väga ei istu.

Aga jah, Kardemoni lähen tagasi. Lähedal ja mõnus!

Müüriääre – alati hää

Maikuu viimasel pühapäeval vajasime taaskord massaažitööst turgutust. Muidugi oleks võinud meie sihtkohaks vabalt olla ka Teraapialaegas ning me võinuks seal kordamööda laual-matil lamada, aga käed ja üldse keha olid niivõrd väsinud, et valisime siiski saunakeskuse turgutuse ja käisime Fra Mares end soojendamas. Massöörina töötades tuleb aeg-ajalt iseendalegi aega võtta, sest muidu ei jaksa ühel hetkel enam üldse massaaži teha. Kael on allavaatamisest haige, pöidlad muutuvad imelikuks, alaselg tuikab seismisest, tai massaaž kurnab randmeid – hädasid kui palju! Selleks, et vastu pidada, oleme viimased kolm nädalat end spaadega hellitanud. Mitte küll spaamassaažiga, sest säärane silitamine oleks lihtsalt igav, aga saunadega.

Käisime Haapsalus ning pärast lõõgastust jalutasime mööda mereäärset promenaadi peatänava kohvikutealleele. Imetlen neid uusi kohvikuid, mis sinna imeväel juurde on tekkinud. Lausa lust on vaadata. Tõsi, talvel ma Haapsalus ei käinud ega pole seega kursis, kuidas siis olukord on. Suvel need kohvikud igatahes õitsevad. Haapsalu Raamat, Dietrich ja mõned uuemad on veel proovimata. Seegi kord läksime vanasse lemmikusse Müüriääre kohvikusse. Ja oli hää nagu ikka! Juba see interjöör on niivõrd soe ja tore.

Kahjuks oli chai otsas, aga ka caffe latte oli mõnusalt kreemjas ja täitis toidu ootamise ajal kõhtu. Sander helpis kohvi vaniljejäätisega. Kõrvale anti roosuhkrut, nii et mina olin rahul. Piim oli samuti kaunilt vahus.

Sander sõi midagi säärast, mida meil naljalt kodus ei saa: pasta lihapallide, parmesani ja ürtidega tomatikastmes. Igasuguse pastaga pole ma enam ammu sõber, kui just tatrajahupastaga tegu ei ole. Liigne nisusöömine paneb tavaliselt suisa kõhu valutama. See pasta oli meeldivalt krõmps – selline, nagu õige pasta olema peabki. Kuna keha peab ise palju tööd selle lõhustamiseks ära tegema, siis imenduvad need süsivesikud aeglasemalt.

Grillitud baklažaani, paprika ja suvikõrvitsa ahjupirukas rohelise salatiga – minu arusaam ideaalsest pirukast. Krõbe põhi päris võist, rohke köögiviljatäidis ja suussulav juustukate, ülekallatud pikantse pestoga. Kuna salatis oli ohtralt rukolat, siis mõmisesin mõnust. Lahtised pirukad on ikka need kõige paremad, sest keskenduvad täidisele!

Pearoogadest sai kõhu võrdlemisi täis, aga premeerisime end siiski kookidega. Tavaliselt poe- ega kohvikukoogid väga head ei ole, aga Müüriääret julgen usaldada. Mulle toorjuustu-mokatort ehk meeldiva kohvimaitsega hõrgutis, Sanderile klassikaline napoleoni kook. Mokatort oli väga vahune ja täitev. Ette võiks heita vaid seda kokteilikirssi, mis polnud päris, vaid mingi suhkruasjandus. Napoleon oli äärmiselt mahlane ja väga värske maitsega. Head valikud igatpidi!

Linnast väljas söömas

Teraapialaegas hoiab rakkes ning sestap pole tükk aega korralikult blogiga tegelenud. Aga toiduteema on niivõrd hingelähedane, et ma naasen selle blogi juurde ikka ja jälle. Seda enam, et hakkasin nüüd põhjalikult toitumisnõustamist õppima. Esimesed koolituspäevad seljatatud, 16 kuud veel. Elu läheb igatpidi põnevamaks. Olen juba praegu mõningad muutused sisse viinud ning proovin rohkem kaunvilju süüa ja oma puuviljaõgardlust piirata. Võtsin end ka blogi osas kätte ning kirjutan pisut neist toiduelamustest, mis vahepeal kogetud. Mais käisime kahes äärelinnakohas, Viimsis ja Tabasalus. Viimsiskäik oli seotud spaalõõgastusega ning Tabasalus veetsime Sanderi sõbraga aega. Ehk siis Talleke ja Pullike ning Seller.

Seller: üks neist kohtadest, kust saab meie kodukandi ehk Pääsküla kalja (nimi ongi Kodukali). Menüüd vaatasin natuke aega nõutult, aga viimaks leidsin taldrikutäie meeldivat kraami. Ei tahtnud väga palju süüa ning kostitasin end kõrvitsarisoto, grillbaklažaani ja salatiga. Riisi asemel eelistaks ma iga kell odrakruupi ja tõtt-öelda oleks see roog võinud olla natukene loovamalt maitsestatud. Samas nägi kõik väga kaunis välja. Aga… mingi väike asi oli veel puudu.

Viimsi jooksu järgselt ehk 9. mail turgutasime end esmalt Lavendli spaas ning sealt algaski see iseenda hooldus ja massaažidest taastumine. Hiljem einetasime sealsamas Tallekes ja Pullikeses. Koht oli võrdlemisi tühi, aga ootasime ikka tükk aega. Kuna õhtul oli burleskiüritus, siis muutusin pisut närviliseks. Toit oli see-eest ütlemata maitsev, olgugi et portsud olid tüüpilised gurmeekad ehk pisikesed. Lihaisu mul üldse ei olnud, nii et valisin ühe vähestest taimetoiduroogadest, grillitud köögiviljad. Sander sõi kartulipüreed ja veiselihapihvi. Päris hea ja õige liha oli!