Taimetoit Madriidi kohalikus Kalamajas

20160316_152639

Eile kuningapaleest koju jalutades möödusime Calle de la Lunal ehk eestikeeli ümberpanduna Kuu tänaval pisikesest restoranist, millest mulle jäi peamiselt meelde nimi “Vega” ja see, et nad serveerivad taimetoitu. “Vega” viitab “veganile” ehk see taimetoidu rangem vorm, mis ei tunnista ka muna ega piima. Tatsasime koju ja lõin internetist TripAdvisori lahti. Tunnistan, et reisil olles juhindun sellest lehest väga palju ning käime palju neis paigus, mis seal eesotsas troonivad. Mingid valikud teeme kindlasti, sest muuseumide osas oleme vast vähem soodsalt meelestatud kui keskmine TripAdvisori kasutaja (samas, Prado kunstimuuseum väärib kindlasti oma esikohta Madriidi vaatamisväärsuste seas!) ning eelistame pigem looduslikke vaatamisväärsusi ja igasugu parke. Nii, TripAdvisoris oli see 15. märtsi õhtul 161. kohal (kokku 7626 söögikohta) ehk mahtus esimese 2.5% sisse. Taimetoidukohtadest esimene. Pärast seda, kui olin oma hinded andnud, troonis see juba 151. kohal, aga ehk keegi teine arvustas ka. Samas, kunagi ei tea, kui kaalukas võib olla üks hääl!

Piirkond, kus treeninglaagri ajal elame, Malasana, on põhimõtteliselt kohalik Kalamaja. Boheemlaslik rajoon, mida tasapisi siit-sealt restaureeritakse ja korda tehakse ning kus on palju omanäolisi poekesi. Ja selline pisike söögikoht (või noh, silma järgi mahutab üle 30 inimese) sobib siia ideaalselt. Kui pärast trenni lõunat sööma läksime, oli kella kolme paiku Vega üpriski täis, kuid… paaris lauas, kus istusid võhivõõrad, oli vabu kohti ning kelner saatiski meid nende juurde. “Sharing tables” ehk “jagatavad lauad”, nagu ta ise ütles. Ei tea, kas eestlastele sobiks selline kompaktne (et mitte öelda kokkupressitud) paigake, kus küünarnukitunne teravalt esile kerkib. Meile täna täitsa sobis.

20160316_144845Otsustasime proovida mitmekesist valikut ja sestap võtsimegi päevamenüü ehk väike eelroog, pearoog, magustoit ning jook. Ühe pearoaga läks säärane valik ühele maksma 7.90 eurot. Kahe pearoaga tulnuks summa 11.90. Tavamenüü oli inglise keeles, aga päevapakkumine hispaania keeles. Pearoogi oli kolm ning magustoite kaks ning neist tuli oma valik teha. “Ensalada con rucula…” oli mõistetav – salat rukkolaga ja vegan versiooniga mozzarellast, ülejäänud pearoad aga tume maa. Kuna kolmas kõlas nagu bruschetta, siis otsustasime selle saia söömata jätta (hiljem lauakaaslase taldrikut piiludes selgus, et tegu oli mingi põneva roaga, kust paistis bataatigi). Hispaanias olles on saia nagunii igal sammul. Vahel leiame poest mingi tumedama versiooni, kus on ka rukkijahu sees, kuid see pole päris see. Mitte, et peakski siin olles ainult harjumuspärast vitsutama, aga no võileiba tahaks vahel ka (või noh, juhtub nii, et peaaegu igal hommikul on ahjuvõileib juustu ja rohke salatiga).

20160316_145657Esmalt saabusid lauda joogid: mingi orgaaniline apelsinilimonaad, mis oli ainult kergelt magus. Valikus oli ka vesi. Söögiriistad toodi hoopis teistmoodi, kui oleme harjunud nägema: lihtsas klaaspurgis. Arvestades seda, kui palju mul neid endal kodus iga nurga peal vedeleb, siis väga hea viis purkide ärakasutamiseks. Ae, on mõni söögikoht, kellele ma võin hakata klaaspurke kõrvale panema? Tavaliselt viin klaaspurigd, millele ise rakendust ei leia, Hiiu staadionile klaastaara konteinerisse. Kui parajasti jõulud ukse ees ei terenda, mil kingitusteks igasugu roogasid valmistan, ei kulu ka purke eriti, nii et üle jääb neid omajagu. Suurem osa neist on muidugi Rimist saadava ökomaapähklivõi omad. Miks just see? Sest see on üks väheseid, kus pole suhkrut, ja me oleme maapähklivõi sõltlased. 350 grammi haihtub ühe õhtuga.

20160316_145717Aperitiiv ehk eelroog oli midagi supilaadset pisikeses kohvitassis. Kusjuures, see oligi mõeldud rüüpamiseks, sest lusikaid selle jaoks ei toodud. Kelner viskas möödaminnes purki ühe lusika, aga nagu hiljem välja tuli, oli see mõeldud Sanderi pearoa jaoks. Supike oli maitselt tomatine ja mõnusalt siidise tekstuuriga (ei mingeid tükke!), sees ujus ka paar idukest. Google Translate väidab, et sõime bataadi ja grillitud tomati püreed. Täitsa võimalik. See supimoodustis oli parajalt soolakas ja kerge. Sander aga pidi ka järgmise käiguna suppi lürpima, mind ootas aga… ja siit jõuamegi sujuvalt pearoogade juurde, mis eestlaste liha-kartulitkombot üleüldse ei meenuta. Tegu on hoopiski kergemate einetega, mis täidavad kõhtu parajalt, ilma et magu liigselt välja veniks.

Ennist mainitud salat rukkola, vale-mozzarella, muude salatiliste, grillitud pirni, pähklite, tomati ja rohke veiniäädikaga. See pirn, “mozzarella” ja pähklid olid lemmikud, kuid muidugi oli võrratu ka rukkola, üks mu lemmiksalatitaimi. See lihtsalt on sada korda parem kui hiina kapsas, mida paljudes söögikohtades järjekindlalt (NB! Ilma õlita, mis on katastroof!) salati pähe taldrikule topitakse. Ja muide, seesalatitaldrik oli hiiglaslik seal Vegas. Andis ikka mäluda, aga sedagi tegin suurima heameelega. Sanderi kausist vaatas vastu aga “hautatud valged oad vanaema moodi”. Njaa, kui tagantjärele vaadata, siis “blanca” viitab tõesti valgele värvile ja olles sarnaseid sõnakombinatsioone toidupoes näinud, oleks võinud aimata. Maitselt oli nagu hernesupp. Paar ampsu maitsesin, aga kuna ma suur hernesupisõber pole, siis olin oma salativalikuga väga rahul.

Finaaliks magustoidud, mis sobinuks hõlpsalt omavahel kokku segada: kook ja mousse ehk vaht, mis pigem vahukoort meenutas. Chiaseemnetega brownie ehk šokolaadikook oli mõnusa tekstuuriga, kuigi võinuks eht-brownielikult seest kohati vedelam olla. Ja see vaht, oh… väga kreemjas! Kirsiks tordil, maasikad! Mitte et me neid siin juba kilode kaupa söönud poleks, kui kilohind on 3 eurot ja üks kord isegi 1.75.

Arve serveeriti meile taaskord põnevas pakendis ehk väikses pappkarbis, kus pildi järgi oli kunagi kruvisid hoitud… Viimaselt pildilt paistab jällegi logoga aluspaberike, mis täitis laudlina aset ning mis kirjade järgi oli vanapaberist. Pärast külastaja lahkumist koristab mõni nobenäpp paberi laualt ja viskab ära. Nobenäppusid kutte silmasime Vegas 3-4 tükki, naisettekandjaid polnud ühtegi. Kogu lõunakogemus võttis meil aega 30 minutit ja kõik saabus lauda kiirelt.

20160316_152423

 

Hubane Classic Kuressaares

Kuressaarest lahkudes tegime teel bussijaama kõrvalepõike koogimaailma ja astusime ühte kohvikusse nimega Classic. Esmalt sirvisin menüüd ja plaanisin isegi mõne salati söömist, sest teadupärast on praamitoidud kohutavad (pärast Saaremaa jooksu sõin seal elu halvima lõhesalati siniseks keedetud muna, maitsetu hiina kapsa ja rõveda majoneesikastmega). Siiski-siiski, sellest kujunes pigem maiustamine ning soolasemat kraami ehk juustupulki ostsime hoopis poest.

Pühapäeval viibivad saarlased vist kodudes, sest kohvik oli võrdlemisi tühi. Paar klienti tekkis pärast meid veel juurde. Olemine oli seal hubane ja tegin sisekujundusest ka paar udust mobiiliklõpsu. Silma hakkasid omapärased maalid ja mulle kui salakäikude armastajale pakkus heameelt pitsanurga leidmine. Nimelt on kohvikul kaks osa ja kaks sissepääsu. Pizzeria asub mööda kitsast käiku minnes pisut eraldi. Sattusin sinna WC-otsinguil. Sopistunud ruumid teevad mul iga kell tuju heaks!

Mida siis sõime? Minu tüüpilist magustoitu ehk lattet ja kooki, Sander pistis pintslisse ka ühe kiluleiva. Mandli-iirisekook, mis oli meeldivalt karamelline (küllap ka suhkrune, aga mis seal ikka), üllatas ka sellega, et kandis silti „gluteenivaba“. Sanderi kohupiima-õunakook võlus aga mahlakusega. Vot nii. Ja siis me Kuressaarest ka lahkusime.

Kivi Paber Käärid viisikuga

Kivi Paber Käärid on üks neist paljudest põnevatest söögikohtadest, mida leiab Telliskivi loomelinnakust. Suundusin oma viisikuga veebruari lõpus sinna väikest viisi sünnipäeva tähistama ja kokkuvõtlikult oli meil heast toidust hea meel. Kuna mul on vahepeal tunne, et jahun väljassöömiste postitustes liiga pikalt, siis seekord oleks paslik pigem pilte nautida. Ütleme nii, et oli maitsev, olgugi et ma ise teeks väiksed korrektuurid nagu pruun riis valge asemel ja steevia kasutamine magustoitudes. Vot siis oleks üpris täiuslik. Aga väga nuriseda ei saa, sest näiteks tee kõrvale oli ka meepotsik antud ning ühtlasi on tegu gluteenivaba toidukohaga. Ja kui öelda paar sõna kergelt robustse sisekujunduse kohta, siis meie oma kamba sisekujundaja arvates olid toolid tõenäoliselt kõige kallimad asjad seal ruumis ja ülejäänu oli üpris odavalt saadud. See ei tähenda, et tegu oleks koleda kohaga, tegu on iseloomuga kohaga.

This slideshow requires JavaScript.

Siit-sealt väljast

Lappasin telefoniga tehtud toidupilte ja avastasin nii mõnegi, millele konkreetset silti külge panna ei oskagi. Kus söödud? Mis see täpelt on? Kuupäev annab Googli fotodes natuke aimu, milega võiks tegu olla, aga päris kindlalt ei teagi. Väljas süües on kuidagi saanud tavaks, et teen klõpsu ära, sest “pärast saab toidublogi täiendada”. Et see kõik asjata rabelemine ei oleks, postitan vähemalt pildidki. Ja kui tean, on juures kirjas ka see, kus see söödud sai. Peab tunnistama, et hoolikalt pilte uurides tuleb nii mõndagi meelde.

Ajalugu läbi toidu: oktoober 2015 – jaanuar 2016

Inglismaa eineid ehk pitsa Manchesterist ja pastaroog viimasel õhtul Liverpoolist

Kaks taldrikutäit Blissi taimetoidu buffeest: 29. oktoober ja millalgi detsembris

Dolce Vita Tartus (TripAdvisoris number 2): Sanderi calzone ja mini pasta

Kardemoni magusad krepid ja ahjubaklažaan mozzarellaga (seda ei osata seal eriti teha, sest kaks korda on sattunud läbikülmunud baklažaan)

Türgis, Belconti hotellis söödud uusaasta galaõhtusöök, mis “galast” jäi kaugele ning pani seest jubedalt keerama. Liiga palju erinevaid asju!

Mingid müstilised toidud. Näen vana head kombinatsiooni kitsejuustust ja peedist (vist söödud Rocca al Mares pärast vana-aasta jooksu), Pärnu pisikese kohviku soojendavat karrit, restorani Aed kalarooga ja veel sääraseid, mida ei mäletagi…

 

Kuressaare number 2 – La Perla

Esimesel Kuressaare õhtul TripAdvisoris esikohta hoidev Retro, teisel pärastlõunal vastavalt teisel kohal trooniv La Perla, mis asub, üllatus-üllatus, esimese kõrvalmajas. Kolmanda koha omanikku, Saaremaa Veskit külastasime oktoobris elujooksjatega. Nagu nimigi viitab, on La Perla kujul tegu itaalia restoraniga. Lugesin enne netis menüü korralikult läbi, et uurida, kas neil on midagi sellist, kus ei ole nisu (st. mis pole pitsa ega pasta) ega liha, et mulle ka midagi süüa jääks. Oli.

Elu-olu

Nagu ka piltidelt näha, on enamik laudasid tühjad, kuid peaaegu kõigil oli silt “reserveeritud”. Huvitav, millal siis need müstilised külastajad kohale hõljuvad? Meil oli taaskord valida kahe väikse laua vahel (nagu Retros), mis kohati käiguteedele ette jäävad. Istutasime end siis baarileti lähedusse. Ideaalis olen ma tavaliselt kuskil nurgas või akna all ehk seal, kus rahumeeli toitu pildistada saab. Teenindus oli samas viisakas ja sõbralik, küsiti ka kohusetundlikult üle, kas tahame oma lattesid kohe või hiljem. Mis viib meid järgmise punktini…

Eelmaiused

20160220_151755On kujunemas traditsiooniks, et eelroaks maiustan kohvijoogiga. Jookide nimekirjast köitis pilku ka kuum siider vürtsidega, kuid sel nädalal oli meil taas füsiokogunemine, mil sai õunasiidriga nagunii maiustatud. La Perlas siis caffe latte. Vaatasin lõpuks uuesti üle, kuidas see cappuccino‘st eristub. Caffe latte – 25% espressot, 75% vahustatud piima, cappuccino – 33% espressot, 33% kuuma piima, 33% vahustatud piima. Latte on magusam, sest kuuma auruga vahustades muutub piima konsistents ja selles on vahustatud piima rohkem kui cappuccino-s. Eeldus, et itaalia kohas osatakse kohvijooke valmistada, pidas paika. Ma ei oska küll vahu kvaliteeti kirjeldada, võibolla polnud päris see, kuid maitse oli mõnus. Suhkrut pole kunagi tarvis lisada. Neid kahte kaneeliküpsist piidlesin hirmuga, kuid sõin siiski ära. Äkki nii väiksest nisukogusest jama ei teki.

20160220_152031Ka leivakorviga sai pearooga oodates maiustada. Kuna suuremast einest ehk hommikusöögist oli möödas üle 6 tunni (vahepeal pikk jooks, ujumine/saun, ühe kullaauk-kaltsuka külastus) ja vahepaladeks olid õunad ja juustupulgad, oli kõhtki parajalt tühi. Sai oli küll soe ja pehme, kuid piirdusin borodino leivaga (kus oli vist ka nisu, aga ehk vähem). Leivakorvi juurde toodi ka või, aga just see või tekitas minus enim küsimusi… Tegu oli väikestes pakkides võiga. Ses mõttes restoranile hea, et avamata pakki saab taaskasutada ning tühja pakki ei pea pesema, vaid saab ära visata. Aga… kas väikestes pakikestes pole kokkuvõttes rohkem pakkematerjali kui ühes suures võipakis (ökoloogiline jalajälg; kas võikausi/aluse pesemine kulutaks enam ressursse?) ja kas selline asi on ühele endast lugupidavale restoranile kohane? Retros oli või kaunikujuline ning eraldi valges kausikeses.

Põhivärk

Tutvusin menüüga internetis juba eelmisel õhtul ning astusin uksest sisse kindla sooviga mekkida beebiforelli. Veebruarikuises menüüs aga just seda polnudki. Nojah, kui kirjelduses on juba “suvises marinaadis”, siis ongi see vist suveroog. Selle asemel tellisin mereannisalati ja lootsin salamisi, et mereande on seal rohkem kui vaid paar salatilehe alla peidetud tibatillukest krevetti. Jess! Krevetid, tiigerkrevetid, kalmaar, neli rannakarpi… – sinna juurde mõnus salat (oliiviõli aga vist väga ei tundnud seal). Tegu oli meeldiva roaga. Pigistasin veel sidrunit peale ja nautisin värskust. Sander tellis lambalihaga lasanje, mida ka ühe ampsu proovisin. Rikkalik ja rammus roog, kus palju nii valku, rasva kui süsivesikuid. Tekitas õhtuks värske toidu isu (seda leevendasimegi hiljem õunte, viinamarjade ja kirsstomatitega). Kokkuvõttes: olime rahul!

 

Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Retrohöngu!

Jah, just nimelt höngu, sest kohvik Retro asub Kuressaares, kus elul on pisut teine tempo ja õ-lainekesed on tõmmatud sirgeks ja hakitud kaheks. Kaheks mönusaks täpiks. Veebruari kolmandal nädalavahetusel otsustasime oma Saaremaa jooksu kiireima paari auhinna viimaks välja võtta: leidsin sobiva Lux Expressi kampaania, ostsin 5-eurosed piletid ülimugavas bussis ning vurasimegi mandrilt minema, et kohalikus spaas liguneda, vahelduseks ka natuke teises kohas trenni teha ja saaretoitu süüa.

Elu-olu

Retrosse tahtsin minna juba oktoobris, mil saare peal rekordeid tulistasin ning viimaks ometi normaalse tempoga võistlema õppisin. Siis oli Kuressaares jooksjate (loe: inimeste) kontsentratsioon niivõrd kõrge, et meie sinna kohvikusse ei mahtunudki. Pole ime, sest Tripadvisori edetabelis on see number üks. Reede õhtu suhtelises vaikuses jalutasime siis mööda lörtsiseid tänavaid keskväljaku poole, kus vaid mõned kuud tagasi finišikoridori sai kihutatud. Üldiselt näib, et siinkandis söögikohti on, kuid kas ka sööjaid? Retros igatahes oli enamik laudasid reserveeritud (mitte et tegu oleks hiiglasliku kohaga, mis pool Eestit ära mahutab), meil oli valida kahe vahel: kas istuda undava joogikülmiku kõrval või ronida seinal oleva teleka alla, kus kedrati “Nu pogodit”. Istutasime end teleka alla. Hääl oli maas ja tõtt-öelda seda multikat väga tähele ei pannudki, st segama ei hakanud. Atmosfäär oli hubane: laudadel kirjud lillelised laudlinad, siin-seal vanakooli esemeid nagu näiteks kummimänguasjad, hämar valgus, laual küünlake.

Magustoit

latte

Jah, ma söön magustoitu vahel enne pearooga, sest niiviisi on see seedesüsteemi suhtes kõige leebem. Mulle meeldib maiustada kohvijookide, eriti lattega. Kusjuures, suhkrut ei taha ma sinna kunagi, sest suur piimakogus teeb joogi juba piisavalt mesiseks. Esimeste asjadena saabusidki meie sinikirjule laualinale kakao ja latte. Loota võib, et Sanderi kakao oli ehk grammike parem kui see, mida ma praami peal seirasin (seal sai ise puru tassi kallata): suhkur kolmel kujul ja igasugu lisaaineid ka peoga peale puistatud. Esmase trennijärgse nälja sai selle kauni tassitäiega kustutatud ja seejärel hakkasime põnevusega ootama oma eelroogasid.

Eelroad

vutimuna

Marineeritud vutimuna

Kuna just päev varem panin kõrva taha selle tarkuse, et vutimunad ja -liha on väga puhtad, sest vutt on igasugu mürkide osas tundlikud, siis tellisin esimeseks ampsuks marineeritud vutimuna. Kui see üksik munake lilledega desserttaldrikul lauda jõudis, oli Sanderil päris hea teiselt poolt lauda oma Retros küpsetatud taluvöiga kahe leivaviilu tagant hõigata: “Noh, oled kindel, et leiba ei taha?” Pisike ja nunnu, aga ega ühe euro eest rohkem vast ei saagi (10 vutimuna maksab turul/poes vist muidu alla 2 euro siiski, polegi ammu ostnud).

leib

Retro omaküpsetatud leib taluvöiga

Õnneks oli ta piisavalt lahke, et seda kohevat ja magusa mekiga leiba jagada. Mmm, oli veel soegi. Ärge saage valesti aru, ma ei kahetse seda muna! Oli hää, aga padunäljastele ei piisaks. Oli tunda, et suhkrut oli selles leivas ka, aga loota võiks, et mitte nisu (eks vaatame, kas mul on hommikuks kõht suuremaks paisunud). Samuti pakkusid meeldivat äratundmist koriandriseemned. Otsustasin, et järgmise leiva rikastan koriandriseemnetega. Tõepoolest, ma ei pea neid ju ainult karriretseptidesse uhama. Üldjuhul troonivad minu leibades köömned, aga las siis olla vaheldust ka!

Peaampsakud

Tükk aega kaalutlesin, kas maiustada kõrvitsaorsottoga (röstitud juurviljad ja kitsejuust!!), kuid Saaremaal olles tuleks ikka kala kasuks otsustada (mitte et ma mandril midagi väga teisiti teeks, sest liha tellin haruharva ja siis samuti vaid kana).

suitsutuur

Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga

Tunnistan üles, et Sörve suitsutuur 64 kraadi muna ja lilla kartuliga oli ampsamist väärt. Kala oli pisut soolane, aga kõik muu kiiduväärt. Uurisin, et tuur on suur röövkala, kes elab rannalähedases merevees ning on Läänemeres haruldane. Õnneks oli aias kasvavast kraamist peale kartuli ka rohelist salatit, nii et ei olnud ainult kala-muna-kartul roog, vaid midagi hõrgumat. Rukola, spinat, redis, sibul – jah, nii on mõnus. Kartul oli hakitud pisikesteks kuubikuteks, nii et ära jäi ka kuiva kartuli järamine, sest need tükid olid mahlased. See müstiline vaht taldrikul tuli 64 kraadi munast – vedelast kooreta keedumunast, mis oma voolava kreemisusega ka kastme rolli täitis. Ma olen igasuguste tooreste munade osas tavaliselt skeptiline, aga maitses! Sõin terve taldriku mõnust mõmisedes tühjaks.

burger

Haugiburger

Sanderi haugiburger (valikus oli ka lambalihaga variant) oli rikkalik ning just selline, millest iga burgeritegija õppust võiks võtta. Taldrikul oli ka kuhjaga salatit, nii et sai ka köögiviljanormi täidetud. Mina isiklikult jätaks ära selle valge saia ja katsetaks kasvõi rukkiga (tuleb välja, et minu kehale nisu ei meeldi, võtan hoobilt mitu kilo juurde) või asendaks vähemalt täisterakukligagi. Aga kõik muu oli võrratu. Paar paksu ahjukartuli viilakat, kogukas haugikotlet… loodame, et sinna siis riivsaia ei peidetud!

Teenindus

Kaks sõna siis teenindusest ka. Toidud olid meeliülendavad, nii et võib inimliku faktori unustada, kuid sedagi tasub meeles pidada. Tore, soe ja sõbralik! Tundsime, et oleme sinna oodatud. Lõpuks valmistas üllatuse ka arve serveerimise viis: tšekk plekist konservikarbis. Lõbus! Õnneks seda avajaga urgitsema ei pidanud. Vaatasin, et kõrvallauas oli mingi säärane huvitav eelroog tellitud, kus pidi esmalt ise konservi avama. Kahtlustaks, et marineeritud angersäga konserv omaküpsetatud leiva ja kartuli-kodujuustu salatiga.

arve

Arve on seal sees