Köögiviljade sissetung

Mulle maitsevad köögiviljad. Päriselt. Krõmpsud, mahlased, mitte-kuumusega-ära-tapetud köögiviljad. Jah, mulle meeldib ahjubaklažaan. Ja ahjubataat. Ja vokiroad pannilt. Ja püreesupid. Aga mulle ei meeldi üleliia kuumutatud plögastatud köögiviljad. Ehk siis: mulle ei meeldi tüüpilised sööklaroad. Millegipärast ei osata seal köögiviljadega eriti hästi ringi käia. Pole siis ime, et näiteks enamike laste jaoks on hautatud lillkapsas justkui tegelane õudusfilmist. Meie kontori lähiümbruses on Sparta hetkel küll ainus koht (ja ma ei räägi seda suurest patriotismist, mida koduklubi vastu tunnen), kus osatakse köögivilju austada. Praelisandina on need alati pisut krõmpsud, pole oma värvi kaotanud ja maitsevad hästi.

Toitumisnõustajana räägin klientidele alati ka seda, et krõmpsud köögiviljad on kehasõbralikumad: kõht püsib kauem täis, sest keha peab seedimiseks rohkem vaeva nägema (närima jne.) ja veresuhkur tõuseb aeglasemalt ja stabiilsemalt. Samuti on neis säilinud rohkem vitamiine (eriti näiteks kuumatundlikku C-vitamiini).

Selge pilt, mulle meeldivad köögiviljad ja kõiksugu toitumispüramiide vaadates peaks igaühele selge olema, et tasakaalustatud menüüs (mis katab keha vajadused ja hoiab meid tervena) on need aukohal. Reaalsus on muidugi selline, nagu altpoolt Tervise Arengu Instituudi uuringu põhjal kokkupandud “pärispüramiidist” näeb. Ideaalist on keskmise eestlase tegelik toitumine kaugel. Köögiviljade osa on kõhetuks tõmbunud, maitsestamata kasulike bakteritega piimatooted värviliseks muutunud ja püramiidi kaunis tipukolmnurk mingiks maiustuskatuseks moondunud.

Soovituslik ja tegelik püramiid

Nüüd aga pealkirja juurde! Ilmselgelt üritatakse rahvastiku köögiviljalembust erinevate kampaaniatega suurendada. TAI on isegi päris palju meelde tuletanud, et kaalikas kanni ei kasvata jne. Need on päris ilusad kampaaniad. Näikse, et ka tootjad on hakanud sama liini ajama. Ostan juba mõnda aega poest Juurikasaia ja Juurikapalasid, kus sees porgand-pastinaak-valge uba või peet. Köögiviljapelgurid, ei tasu ehmuda! Sai ja leivake nagu ikka, maitsevahet oluliselt ei ole. Vähemalt neil Fazeri omadel pole väga märgatagi, et juurikad sees oleks. No, pastinaak ja valge uba kaovad kergelt ära, mõned oranžid porganditäpid on jäänud.

Avastasin, et lisaks Fazerile on ka Eesti Pagar pilgu köögiviljadele pööranud. Nende Pehmik oli oluliselt soodsam kui Juurikapala, muide. Peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka – kõlab juba päris ägedalt! Ja näeb ka kirevam välja. Selle suutsin pildilegi püüda. Jällegi, mingit tohutut peedimaiku üle ei käi. Minu peedi-šokolaadikoogil on kindlasti tugevam maitse. Treenitud maitsemeel aimab võibolla kergelt pastinaaki, aga muidu on täitsa pagaritoote maitsega. Aga palju ilusam kui tavaline sai, mida ma ausalt öeldes ei ostagi. Välja arvatud… gruusia “leib”.

20170418_155014

Võiks loota, et on pisut tervislikum kui tavaline sai. Muidugi on kurb, kui köögivilja ainult sellisel ülitöödeldud kujul süüa suudetakse… kuumutamisel on ju paljugi kaduma läinud. Ja noh, päevast köögiviljanormi saia süües siiski täis ei saa. Enne lähevad teraviljaportsjonid lõhki.

Köögiviljad muudavad pagaritooted mahlasemaks ja just sel põhjusel olen endagi küpsetistes neid kasutanud. Vahel ei saa arugi, et valminud keeks on näiteks suvikõrvitsat täis tuubitud. Fazeri saiu vaadates tundub, et kasutatakse mingit köögiviljajahu ehk siis kuivatatud ja jahvatatud köögivilju, Eesti Pagari omas olid konkreetselt juurikatükid näha.

Teise huvitava tootena on poodidesse tekkinud porgandiga hakkliha. Ma ise söön palju köögivilja, aga nende jaoks, kes peavad oma viit köögi-puuviljaportsjonit tikutulega taga ajama, on see heaks abimeheks. Kiikasin Selveris pakendit: 80% hakkliha, 20% porgandit, muud ei midagi. Hoobilt langeb lõpptoote rasvasisaldus, sest porgand tõmbab seda alla. Mitte et porgandil mingid imevõimed oleks, lihakogus on lihtsalt väiksem… Iseenesest ju tore, teadupärast on porgandis leiduv A-vitamiin rasvlahustuv ja parim omandada kuumutatuna ning… hakkliha ju kuumutatakse. Aga… kilohind on kallim. Ühest küljest võiks ju olla odavam kui tavaline hakkliha, aga ei ole. Porgand, kaalikas, kartul, peet on aastaringselt köögiviljaletis saadaval ja kilohind alla 40 sendi. Hakklihal pigem sinna 4-5 euro kanti või enamgi. Vast on selle uue segu hind kallim, sest porgandi riivimine ja kokkusegamine ja üleüldse kuskilt hankimine lisab kulutusi ja näiteks hügieeninõudeid (tuleb ju säilitada teisiti kui liha vms.). Siiski tore, et on olemas ja loodetavasti ei jää kallima hinna tõttu poelettidele konutama… Selveris olid päris mitmed sellised hakklihapakid 50% allahinnatud, sest kuupäev kukkumas. Kui mul oleks täna õhtul hakkliha vaja, siis miks ka mitte, aga nädalamenüüs on pisut teised road ootamas.

Mööblijuttu ja porgandistruudlit


Kas tõesti arvasin, et remont kestab 2 nädalat? Noh, nipet-näpet, paneme ainult uue tapeedi ja värvime, põrandaid lagesid ei puutu, WC-vannituba las olla. Ei ole nii lihtne. Tapeet ei tule igalt poolt kergelt maha. Vaja on pahteldada. Liistud ära ja tagasi. Kardinapuud prügikasti, rulood uuesti seina. Fototapeet ei käigi nii lihtsalt seina? Naabrid räägivad liiga valjusti, paneme heliisolatsiooniks korkplaadid (toimis!) seina. Ah, need ei jäägi hea sõna peale kinni? Esikupõrand vajab siiski vahetamist. Ei taha koledas sinepikarva tualetis olla (no milleks kakavärvi seinad ja lagi??). Vannituppa ei sobi see rääbakas linoleumpõrand. Mis veidrad plastpaneelid vannitoa seintel on? Värviks ukseavasid, see ei võta ju üldse kaua! Ja nii edasi ja nii edasi. Remont käib! Aga toad ja köök on tegelikult valmis, v.a uste, uksepiitade ja aknapalede värvimine. No mis, mingi poole tunni töö, eks?

Kolmapäeval saabus mööbel. 1 kuller ähkis-puhkis (teine oli paremas vormis ja vaikne) ning ilmselgelt oli pisut nördinud, et mu tellimus koosnes 24 pakist. Nt riidekapp on 3 suures pappkastis. Oleme mõned asjad kokku pannud: alates diivanist kuni toolide, ruumijagaja-riiuli, nurgalaua ja köögi-klapplauani välja. Juhendis on kirjas, et 2 inimest panevad laua kokku 40 minutiga ja vaja läheb vaid kruvikeerajat? Looda sa! Jaota tegevused pigem 2 päevale ja varu 5 tundi. Ilma akutrellita ära mitte unistagi, et saad kruvid sisestatud neisse markeeritud “aukudesse”, mis tuleb põhimõtteliselt ise toore jõuga tekitada. Tore, et vähemalt oli märge, kuhu need lähevad! Oh jah, mööbli kokkupanek on omaette jant. Suurim köögikapp ja koletislike mõõtmetega riidekapp ootavad oma korda, et veel mõned nädalavahetuse päevad alla neelata. Ja juhendid? Mõnest arusaamine äratab talveunne suikunud ajurakud.

Aga… minu tööpind-klapplaud (ja sellel on sahtel + riiul asjade hoiustamiseks!) sai eile kokku. Paras aeg sellel laiata ja tainast lahti rullida. Tulin varakult koju, et mõni pooletunnikapp (loe: õhtu on sisustatud) kokku panna ning aega leidub ka kokkamiseks. Kõrvitsapüreesupile läheb kõrvale porgandistruudel. Äärepealt ostsin Konsumist kohaliku pagari, Neio oma, aga… kui on margariiniga, siis ei isuta. Ikka võiga! Või lihtsalt taimeõliga, mitte keemialabori määrdega. 

Ma ausalt ei ole varem proovinud, aga mida keerulist pärmitaignas ikka olla saab? Porgand sisse ja olemas! 

Osised

Tainas:

  • 25 g presspärmi
  • 1 spl roosuhkrut (pärmi äratamiseks)
  • leiget vett
  • meresoola
  • 5 dl tavalist nisujahu
  • 2 dl täisteranisujahu (et oleks rohkem kiudaineid)
  • 100 g võid
  • 1 spl kurkumit
  • rosmariini/tüümianit

Täidis:

  • 3 suurt porgandit
  • 1 punane sibul
  • 1 muna
  • 40 g kõva juustu (Valio Forte)
  • meresoola
  • ürte

Sega murendatud pärm suhkruga ja lase sel “sulada”. Lisa natuke vett, sega. Sõelu tavaline valge nisujahu taigna hulka. Kalla sekka ka täisterajahu (pole mõtet sõeluda). Sulata või ja lisa taignale. Maitsesta soolaga ja pane ilusa porgandivärvi saavutamiseks hulka kurkumit (et oleks juba peale vaadates aru saada, et tegu on porgandistruudliga, oranž!). Mul juhtumisi on kurkumipotsik kapis. Jäätist sellega küll ei tee, seda saate MKR-i saatest ainult. Maitseks pisut rosmariini ka, olgugi et tüümian oleks paremgi (pole hetkel). Sega tainas ühtlaseks. Mina kasutasin taignakonksudega mikserit, tore sünnipäevakink! Tainas peab kausi küljest lahti lööma. Kui on liiga jahune, lisa leiget vett. Pane kerkima.

Kurkumiga saab kollase taigna!


Kuna mul valmis supp, aurutasin kraabitud ja tükeldatud porgandeid supipaja kohal sõelal pehmemaks või täpsemalt poolkõvaks. Keetmisega on selline lugu, et sobib vaid siis, kui keeduvee ära kasutad, näiteks supis. Vitamiinid lähevad vette ja seda ei tasu ära visata. Sestap on aurutamine hea meetod, kui keeduveega mingeid plaane pole.

Lase aurutatud porganditel jahtuda, siis riivi. Vahepeal tükelda ja prae sibul, sega riivporgandiga. Lisa täidisesse soola, oliiviõli, ürte, juust, toores muna (tavaliselt porgandipirukais keedumuna, aga ei viitsinud keeta ja eks ahjus küpseb ka). Sega.

Rulli tainas lahti. Määri peale täidis. Keera rulli. Aseta rull ahjuplaadile, vajuta lapikumaks. Pintselda sulavõi või oliiviõliga. Lase 10 minutit kerkida. Küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit.

Neljas kord õnnestus!

Pühapäeval külastasid mind ema ja õde, kellele siiski poolikut korterit (remont pooleli ja mööbel jõudis vist täna On24 lattu pärast seda, kui 2 kuud oodanud oleme) näidata otsustasin ja Kehra vahel väikse tuuri tegin. Kuna olin vaikselt ka numbri võrra 30-le lähemale tiksunud oma vanusega, siis oli vaja ka midagi pidulikumat valmistada. Šokolaadijäätis ronis hommikul külma külalisi ootama ning lisaks tegin veel ühe katsetuse vastlakuklitega. Sander, kallis abikaasa, kinkis imevaikse ja mõnusa mikseri (mille ma tõtt-öelda ise koos temaga poes välja valisin ja järgmisel hommikul üllatust teeseldes tänuga vastu võtsin), nii et seekord ei läinud vahukoor võiks, nagu eelmisel katsetusel saumikseriga juhtus. Ja üleüldse näis, et mitte kolm, vaid neli on seekord kohtu seadus. Kuigi… kui sünnipäevaks on 03.03, siis võiks number 3 ka mingit õnne ju tuua?

Sõnu sai nüüd ikka liiga palju, sest kirjalik eneseväljendus on miski, mis mulle erinevalt suulisest tohutult meeldib. Tegelikult tahtsin lihtsalt pilti jagada!

20170305_140150

Retseptist pole mõtet rääkida, sest tegu on Nami-nami hõrkude vastlakuklitega, mille retsepti kasutab vast pool Eestit. Mul kogused vaid poole väiksemad, sest 30 kuklit tundus liig, mis liig. Samas… tervisejutlustajast ema sõi pärast isegi ühe vahukooreta kukli niisama ära – pool vahukoorepakist läks ju jäätisesse ja kõigile kuklitele ei jagunud – öeldes veel Sanderile, kes ilma jäi, et küll Silja sulle uued küpsetab. Ei mingit originaalitsemist sedapuhku. Vaid jõhvikaid püreestasin vahukoore alla peitupanemiseks.

roomavmjaukiSiia sobib tegelikult üks Googli omatahtsi tekitatud animatsioon Mjaukist. Nimelt saabus eile Zooplusi kaup: 12 kg kassitoitu, Cat’s Besti mõnus liiv (saab potist alla lasta ja ei saagi 1 päevaga meie biojäätmete ämbertäis!), radiaatorile kinnitatav magamisase (millegipärast ei võta nad vedu!), kassimuruseemned, mõned konservid, naistenõgesepall, rennis veereva palliga kratsimisalus, kalakujulise tulukesega laser (tõeline lemmik!) ja kassipildiga lauakatted. Esimese tunnikese sisustasid kassid naistenõgesepalliga ja mina sain hunniku videosid filmida. Naistenõges on mujal maailmas tuntud catnip‘i nimega ja kassid on selle järele hullud! Ega minu omad siis teistmoodi ole. Ja allolevast animatsioonist (mille Google videost tegi) on näha Mjauki selle palliga. Kui muud moodi ei saa, siis kas või roomates eesmärgini! Nagu mina oma vastlakuklitega…

 

Vastlakuklid – kas juba on vastlad?

Poodi ilmusid vastlakuklid segadust tekitama juba enam kui nädal tagasi. Lisaks hakkas Nõmmekate (no Kehra FB grupi liige olen ka) grupis ringlema iga-aastane põhiküsimus: kust saab häid vastlakukleid? Mul oli pidevalt tunne, et olen vastlad maha maganud. Ei, see pole mu aasta tähtsündmus. Mulle ei meeldi hernesupp ja saiast vahukoorega ka väga lugu ei pea. Ometigi jäi kummitama, et peaks ka kuklitegu proovima. Olen tervislikkuse sildi all igasugu alternatiivplönne vorpinud. Ja kuna viimased pärmitaignakatsetused lõppesid käkkidega, hakkas vargsi haihtuma ka mu veendumus, et olen pärmitaignakuninganna. No, teismelisena tuli see mul väga hästi välja. Siis kasutasin muidugi ka kõige tavalisemat jahu… Peab tõdema, et nisust saabki kohevamaid küpsetisi ja õhulisi hõrgutisi. Lükkasin oma odrajahuvarud kapinurka karaskite ja pirukapõhjade aega ootama… Ma ei arva, et peaks saiast ja kukleist toituma, aga selles olen küll kindel, et kodused kuklid on alati paremad ja ehedamad. Need on tehtud toiduaineist, normaalsetest osistest.

“Parima pagari” saates ponnistasid osalejad Angeelika Kangi kukliretsepti järgi küpsetada. Olen pidevalt mõelnud, et kas väiksed nüansid annavad retsepti kohe enda omaks tituleerida. Kindlasti hea ja toimiv retsept, aga ilmselgelt tema vastlakukleid kui selliseid ei leiutanud. Ja mitut moodi seda kuklikest ikka teha annab? See on nagu jooga ja massaaži maailmas: tuleb jälle uus tegija, teeb midagi millimeetri võrra teisiti ning ongi uus stiil loodud… samas, olgugi et Bikram üritas, siis joogat näiteks ei saa patenteerida. Kukleist: arvatavasti on neil kummardatavatel retseptidel tõetera sees ja väiksed muudatused mõjutavad lõpptulemust oluliselt. Kokkuvõttes on igaühel see “oma” retsept. Ja nii võtsingi ette lollikindla Nami-nami retsepti. Ilmselgelt pole mu viimase aja loovkatsetused vilja kandnud. Tegin selliseid plönne, et piltigi oli häbi teha. Aga… ka seda retsepti suutsin juba kohendada. Esmalt oli plaan külalistele pakkuda, aga see nädal möödus hoopis nii, et tellisin hiigelkonteineri ja tirisin sinna rõvedaid madratseid ja muud prügi ning maitsesin laotöölise elu (eilseks  kutu, magasin tööl põrandal). Jah, mul on abistav abikaasa ka. Temaga tõstsime peale suured asjad nagu diivani ja kirjutuslaua. Nii see piim seal kapis kopitas ja tainast ootas. Tänase kuupäevaga, oligi aeg kukleid teha. Me piima niisama ei tarbi, kohvile ainult. Ja noh, nüüd on jäätisemasin ka.

See kuklitegu oli juba edukam, aga… retseptis oli kirjas, et määri enne ahju panemist piima või munaga. See tuli mul meelde poole küpsemise pealt ja nii ma täiesti lollakana ahjuukse lahti tirisingi ja kukkusin neid pintseldama. Minu ilusad kohevad kuklid vajusid poole madalamaks. Samuti ei pannud ma taignasse muna, sest kuklitegemispäev oli pidevalt edasi lükkunud ja munad vahepeal koorunud ja tibud ära lennanud. No, kuhu need munad kapist ikka kaduda said? Kassid teevad päeval omletti?

Andsin lubaduse, et vastlapäevaks (28.02) valmivad täiuslikud kuklid. Ühtlasi on see mu isa sünnipäev. See päev tuli, oli ja läks uuesti ära. Eelmisel õhtul toimus meie esimene sotsiaalne üritus Kehras ehk käisime külas. Kuulasime klaveriimprovisatsiooni ja laulu, mugisime puuvilju ja ajasime juttu. Sestap jõudsime koju pärast ühtteist. Kella 6 paiku ajas häda õnneks üles ja ühtlasi võtsin külmast välja taignakomponendid. Pärmitaigna õnnestumise saladus on soojuses. Kell 7 hommikul olin täiesti ärkvel ja segasin tainast. Mullitas ja kerkis imekaunilt. Aga… nisupüüli jäi pisut puudu ja lisasin ka täisterajahu. No tainas kerkis ikka veel kaunilt ja kuklid tulid pehmed ja enam-vähem õige poole. Kuid… suures innus suutsin mõnusast šokolaadivahukoorest teha šokolaadivõi… Ilmselgelt mul neist üllitistest ühtki jäädvustust pole. Järgmisel korral õnnestub ehk paremini ja needus saab murtud!

Remondiaja eined

Teeme remonti. Ostsime Kehrasse korteri, oma kodu. Esimesed 7 remondipäeva (mitte järjest, aga nädalavahetuste peale kokku) meil köögis eriti mingeid vahendeid ei olnudki. Pliit, tööpind, kraanikauss, kapid. Sõime plastkahvlitega Grossi poe rosoljet. 

Nädal hiljem olime juba paremini varustatud: keedupott, päriskahvlid, lusikad, 2 suurt tassi. Meil pole autot (load tegemisel) ja käeotsas asju tassides oli prioriteet ehitustarvetel + jooksuriided ja täispuhutavad madratsid. Potis tegime kiirnuudleid. Avastasin, et isegi neid saab tiba paremaks muuta. Kõige mõistlikum on pakki kaasapandud maitseained ära jätta, sest need on põhimõtteliselt hunnik lisaaineid. Kuna meil tollal maitseaineid polnud, kasutasime siiski pakikese ära… Juurde kallasime ka külmutatud köögivilju. Ajanappus, tarvikute nappus… aga saab hakkama!

Ajas veel nädalake edasi ja valmistasime juba tõsisemaid toite. Ikka oli 1 pott ja 2 suurt tassi, millest vaheldumisi süüa-juua, aga lisaks ka väike purk, millesse olin seganud soola ja ürte. Olin valmis isegi purgitoitude võõrasse maailma sukelduma, aga kallis abikaasa tõmbas mind tagasi parema toidu manu. Mõnikord ei saagi aru kumb meist toitumisnõustaja on. Kiirustades, näljase ja väsinuna kipun pigem mina absurdseid valikuid tegema. Samas ärkab peagi köögivilja ja muude kasulike toitude nälg uuesti. Keha nõuab tervislikku! Purgitoitude silte uurides pidin kahjuks tõdema, et enamik sisaldab mingeid lisaaineid.

Meie esimene korralikum toit oli siis 1 potis tehtud punane riis + tomatipasta + hakitud maheköögiviljad (valmishakitud ja vaakumpakendatud boršisegu: kapsas, peet, kartul vms). Sealt edasi on asjalood juba nii, et kolisime sisse ja hakkasime tavapäraselt sööma. Remondi ajal on tegelikult palju kasu hakitud külmutatud köögiviljadest (400 g pakk on paras korraga ära kasutada, sest külmikut ei pruugi olla), kiirelt valmivatest kuivainetest (riisinuudlitega piisab ka kuuma vee pealevalamisest ning sõime ka kaeraputru) ja rosinatest-pähklitest vahepaladena. Kõht on pigem rohkem tügi kui muidu, seega on energiarikkad vahepalad omal kohal. Ja meil olid laual ka puuviljad.

New Thai Tallinnas

Ka Eestimaal olles ei saa üle ega ümber tai toidust. Selle aasta jõuluistumine sõbrannadega toimuski New Thai restoranis ja ilmselgelt minu õhutusel. Olgugi et kõigile meist nii vürtsikad maitsed ei sobinud, siis mina jäin rahule. Köögis toimetavad Taist pärit kokad ning toidud on just sellised nagu Tais. Teisisõnu, neid pole kuidagi euroopalikumaks muudetud. Nii väidavad nad oma kodulehel. Facebookist uurisin nende kohta enne ka ning Imre Sooääre kiitev arvustus sai viimaks põhitõukeks, miks just sinna minna. Nojah, siis oli Taist paar nädalat möödas ka, aga riisinuudlite isu polnud vaibunud (samas tellisin midagi muud).

Asukoht ja välimus

Aadressiks Lastekodu 9 ehk Keskturu lähedal. Esialgu uitasin pisut Lastekodu tänaval ja pisut oli kahtlase kandi hõngugi. Maja ise on nunnu ja seestki näeb hubane välja. Soojades toonides seinad, elevandiga logo ja hämar valgustus loovad õige atmosfääri hubaseks einestamiseks.

Toit

Soolased road saab kätte 6-13 euro eest, magustoidud vahemikus 1,50-3,50 (makroonid, panna cotta, kookosjäätis). Kui köögiviljad maitsevad, siis meeldib ka see toit, sest igas roas on palju kaunist värvilist. Krevettide ja mereandidega on, nagu ikka, kallimad. Mina just krevettide peal väljas olingi. Tai võrdub minu jaoks siiamaani selle kõige esimese supiga, mida kunagi tudengiorganisatsiooni AEGEE päevil isekorraldatud kokandusklubis valmistasime. Tom Yum Goong, supp, kus tasakaalus peavad olema nii hapu, vürtsikas, magus, soolane. Tai toidukoha headust näitabki see, kui hästi nad seda suppi valmistada oskavad. See pole lihtsalt külmutatud köögiviljade kiire vokkimine natukese riisinuudlitega, see supp nõuab juba oskusi. Ja mind ei häiri, et pean välja koukima sidrunheina, galangali, krevetikooriku ja muud osad, mis on leemele maitse andmiseks, aga mitte allaneelamiseks, rääkimata närimisest.

tom-yum

Supp oli kõike seda, mida ma ootasin. Ja nina sai lahti ja põsed õhetama: tõesti vürtsikas! Ühel sombusel talvesarnasel õhtul ju igati hea valik. Tollal oli õues lihtsalt pime, ilma igasuguse lumevalguseta. Mu kaaslannad tellisid nuudleid ja tooreid kevadrulle. Toit kadus taldrikutelt, järelikult maitses, kuigi ühe jaoks jäi vürtsikaks, olgugi et vürtside kogust vähendati. Selle kohta nägime ETV2-s paar päeva tagasi huvitavat saadet. Maitsetest. On inimesi, kelle keelel on rohkem maitsenäsasid kui teistel. Nad on maitsete osas tundlikumad ja soovivadki seetõttu vähem maitsestatud toitu. Arvestades minu tšillitaluvust, siis supermaitsja kategooriasse ma arvatavasti ei liigitu. Kõigi eelduste kohaselt on mul keelel vähem maitsenäsasid, mispärast talungi tugevaid maitseid paremini. Või noh, arvatavasti olen kuskil vahepeal, sest päris tuleneelaja nüüd ka pole.

Oo, jõuame magustoiduni! Mul läksid silmad punni juba päris algul menüüd lugedes. Kookosjäätis. Rohkem sõnu polegi vaja. Minu kookosearmastus pole just piiritu, aga laiutab üpris suurel maalapil küll. Miski ei saa küll võistelda Chiang Rai ööturult saadud kookosjäätisega, mis serveeriti noore kookospähkli koores, mille küljest sai veel imemaitsvat viljaliha kraapida…

 

15181711_10207848842798384_38938432718592075_n

Chiang Rai mangojäätis ja kookosjäätis

Aga… ka see kookosjäätis oli niivõrd hää, et seda taevani ülistada. Ja… kui just mitte tagasi minna (ei ole minu jaoks mugavaim asukoht), siis üritada seda ise kodus kopeerida. Jäätisemasina ma juba täna tellisin, peaks paari nädalaga kohale jõudma…

 

jaatis2

New Thai kookosjäätis

 

3 palli on päris külluslik portsjon ja ülimalt maitsev samuti!

 

Tai kokanduskoolitused

Mina olen küll arvamusel, et Tais käies tuleks alati mõni tore kokanduskoolitus läbi teha. Kasvõi selleks, et saaksid paremini aru, mida sa oma reisi ajal sööd ja oskaksid seda rohkem väärtustada ning soovi korral ka ise järele teha. On silma jäänud, et on ka selliseid koolitusi, mis panevad ka kogenud toiduvalmistaja ärevusest higistama, aga enamik tai köögi õppetunde on tegelikult väga lihtsad. Mu abikaasa, kes natuke seda kartis, sai väga edukalt hakkama. Ta ei ole mingi kobakäpp, teeb kenasti vajadusel kodus süüa, aga no näiteks pärmitainast ta vast ei oskaks teha.

Kuidas leida Tais kokanduskoolitusi?

Siin on kõige parem sõber muidugi internet, kust minagi koolituse välja valisin. Netiavarustes ringi tuuseldades lugesin, kuidas keegi oli käinud ja kiitis Thai Farm Cooking Schooli. Kaevasin pisut edasi ning Tripadvisori ja Lonely Planeti soovitused kinnitasid, et just sinna tahangi minna. Muidugi leiab niisama linnatänavailgi kõndides mitmeid reklaame erinevate kokakoolide kohta. On ju teada, et põhimõtteliselt iga nurga peal on võimalik endale tavaliselt juba järgmiseks päevaks vahva ekskursioon või muu meelelahutus broneerida. Tänavailt broneerides jäime muude asjadega rahule. Eriti äge oli Chiang Raist alanud ja terve päeva kestnud minibussireis, mis maksis umbes 20 eurot, sisaldas lõunasöögibuffeed ja viis meid nii arhitektuuriliselt vägevasse valgesse templisse, natuke õõvastasse musta majja, oopiumimuuseumi, Kuldse Kolmnurga (koht, kus Tai, Laos ja Myanmar kohtuvad) parimatesse vaatepunktidesse… Üks teine retk, mis maksis rohkem ja viis meid Tai katusele ehk kõrgeimasse punkti (2500 m kanti) ja Doi Inthanoni rahvusparki, ei olnud nii äge, aga tasus minna ikka. Aga jah, kokanduskoolitust valides tasub lugeda Tripadvisori arvustusi. Huvitaval kombel on päris mitmed kohad juba seal kirjas.

Mida üks Tai kokanduspäev endast kujutab?

2014. aastal Koh Phangani saarel pidin ise Thongsalasse (väike linnake) kohale minema ja seejärel suundusime jalgratastega turule. Chiang Mais tuldi tüüpilise Toyota bussikesega hotelli järele (kõik ekskursioonibussid olid samasugused, aga erinevate firmade omad) ja viidi turule. Eks seal asus see farm 17 km linnast väljas ka. Sellised kokkamispäevad algavadki reegline üheskoos turu külastamisega.

Chiang Mai suurel Ruamchooki turul, mis asub linna servas, tutvusime erinevate riisisortidega, nägime, kuidas kookospiima tehakse (kookose viljaliha riivitakse ja siis pigistatakse vedelik välja, saime ka ise proovida) ja vaatasime roosasid mune. Ühtki komponenti me sealt ei ostnud, sest farmis kohapeal pidi kõik kasvama. Veerand tunnike anti ka vaba aega. Ostsime mõnusa roosa draakoniviljast smuuti ja õhukesi (riisijahust?) rohelisi (pandaniga; kohalik taim, millest saab rohelist pastat) pannkooke. Seejärel vurasime bussikesega juba farmi.

Ringkäik kohapeal

15196065_10207824962601394_8709998858977138474_oFarmis sai igaüks endale ilusa punase põlle. Esmalt pandi riis aurutisse keema ja meie läksime aeda ringkäigule. Muidugi eelnes ka mõnusa sidrunheinatee joomine. Jah, isegi nii kuumas tekib isu teed juua! Ka kuumas kõrbes juuakse ju teed, et organismi sisetemperatuur vastaks enam välistemperatuurile ja kuumust oleks lihtsam taluda. Aias tutvusime kohaliku peterselli (pole üldse sama välimusega kui meil), tai basiiliku, sidrunheina, tšilli, galangali (tai versioon ingverist, natuke teise maitsega), kurkumi, aga ka kookospalmiga.

Meie naerusuine õpetaja seletas, mida nendega teha saab ja lasi meil natuke maitsta ka. Kogu tutvustust saatis natuke ulakas tai huumor. Minust sai sujuvalt Coconut Queen (ilmselgelt meeldivad mulle kookospähklid) ja Sander omandas sellest tulenevalt tiitli Coconut Man. Mingil hetkel taandusin kuidagi aga Honeybunny’ks (õpetaja viitas minule nii, kui ütles Sanderile, et anna oma honeybunny‘le midagi vms.).

Pliidi ääres!

Tai kokakoolides on üldiselt poolavatud ruumid, st. õueõhk tuleb sisse. Katus on küll peakohal, aga seinad poolikud. See tähendab aga, et kohati on päris palav. Ventilaatorid töötavad, tehes jubedalt lärmi. Need lülitatakse välja selleks ajaks, kui gaasipliidid tööle pannakse, sest muidu oleks varsti enamik turiste lihtsalt ära põlenud.

15241963_10207824963521417_7550147681471427571_n

Igaühel on oma pliidike ja tööpind. Väike potike keetmiseks, nuga, lõikelaud ja muidugi suur vokkpann – ilma viimaseta ei kujutaks tai kööki ettegi, seda näeb ka tänavail palju. Üheskoos hakatakse siis kokkama: õpetaja näitab ette ja kõik teevad kohe samas järjekorras kaasa. Keerulist pole midagi, sest kõik komponendid on juba päris õigetes kogustes kandikule valmis pandud. Tuleb vaid tähele panna ja õpetaja tegevusi korrata. Ses mõttes on tegu üpris lollikindla süsteemiga, igaüks saab hakkama. Vot maitsestamine on juba see koht, kus peab ise mõtlema: kui palju tšillit/kalakastet/soola/ingverit vms ma toidu sisse panen?

Söömine

Tegime supi valmis ja sõime… Viisime nõud tublide abitööliste kätte (no sellistes koolides ei pea ise eriti midagi tegema, täitsa laisa inimese tunne tuleb peale) pessu ja asusime uue roa kallale, mille komponendid oldi juba hoolikalt valmis pandud. Seejärel valmistasime juba mitu asja ja sõime neid ühekorraga. Papaiasalat valmis meie silme all lauas, üks ameeriklanna meie grupist pandi kastet tegema ja teised vaatasid. Selle sõime ka kohe pearoale otsa. Magustoiduks aeti meid jälle tööpindade juurde.

15232110_10207824964361438_7766428287901462355_n

India pähkli-kanavokk ja karri (riis käib karri juurde ka)

Kokkuvõtlikult võib öelda, et toimub pidev söömine ja valmistamine. Kogu valmistusprotsess ja ringkäik jaotus aga umbes 5 tunni peale, nii et vahepeal jõuab natuke seedida ka. Süüakse koos laua taga ning kasutusel on lusikas ja kahvel. Kusjuures… kahvel täidab sama rolli mis meil nuga ehk aitab toitu lusikale tõsta. Suhu pannakse ainult lusikas, kahvel on nende silmis jube terariist, mille koht ei ole suus. Umbes sama kui meie ühiskonnas endale nuga põske toppida – no ei sobi ju!

Road

Selles konkreetses koolis olid paikapandud menüüd vastavalt nädalapäevadele. Meie käisime pühapäeval, mil valik oli järgmine:

  • roheline/kollane/punane karripasta (vali üks) – hiljem läheb karri sisse
  • roheline/kollane/punane karri (kollane on kõige mahedamaitselisem)
  • tom yam goong (vürtsikas ja krevettidega) VÕI tom kha gai (kookospiima ja kanaga) supp
  • kana vokiroog india pähklitega
  • kevadrullid ja vürtsikas dipikaste
  • mango kleepuva riisiga
  • papaiasalat – selle tegemine näidatakse ette, aga maitsta saab

Kõik toidud on saadaval ka taimetoitlaste versioonidena ehk siis kana/krevetid asendatakse tofuga või pannakse rohkem köögivilju/seeni. Kõik toidud on ka piimavabad (üldse ei tule ette, et oleks Tais eriti piimatooteid kuskil toidus kohanud) ega sisalda gluteeni, kui hakata järele mõtlema. Nuudlid on alati riisinuudlid ja riisi leidub eri kujudel ka teistes roogades: kleepuv riis magustoidus, aurutatud riis karri kõrvale, riisipaber kevadrullide ümber.

15181167_10207824966641495_9041273968539611812_n

Kokaraamat

Saime kursuselt ka väga ilusad kokaraamatud koju kaasa. Mäletan, et Koh Phanganil anti kiirköitjaga retseptid kaasa. Mul on pildid enda tehtud roogadest ja varsti panen ka mõne retsepti üles. Mõte on, et teeks ühe klassikalise variandi ja teise sellise eestindatud versiooni, kus oleks mõned asendused. Eestis näiteks on ingver ju kättesaadavam kui galangal. Tõsi, tai toitude koostisosad leiab spetspoodidest ja kasvõi Prismastki, aga kui tundub kallis/ei taha? Vaatame, mis neist postitustest välja tuleb!