Piirangute poolt

Tunnistan ausalt öeldes, et kord nädalas ostan piruka-saiakese. Kõige tõenäolisemalt on tegu karjala piruka või täisteracroissandiga, mõnikord ka spinatistruudliga. Tavaliselt on see soolane pirukas, kuigi mul on kerge nõrkus ekleeride ja kohupiimataskute vastu. Saiakesed-pirukad ei ole tervisliku toitumise suurimad sõbrad, sest sisaldavad üldiselt palju kaloreid, mis kipuvad nö. tühjad olema. See tähendab, et nende toodete toiteväärtus (vitamiinid-mineraalid) on madal. Need täidavad küll kiirelt kõhtu ja kustutavad esmase nälja, aga üldiselt on see küllastustunne lühiajaline, sest kui veresuhkur kiirelt üles läheb, tuleb see hiljem ka kiiresti alla. Lõputu karusell, mis on paljude tervisehädade ja üleüldise ebamugava enesetunde (pahurus, unehäired) põhjuseks. See selleks.

2019. aastast tahetakse koolikohvikutes madala toiteväärtusega asjad ära keelata. Teisisõnu: head aega, kommid, limonaadid, saiakesed! Sirvisin rongis ajalehte, kus 20-aastane noor võttis sõna, et tema tahab Eestist ära minna, sest siin otsustati noorte vabasid valikuid piirama hakata ja keegi soovib tema eest mõelda, mida süüa tohib… Mida veel? Mina olen täiesti poolt, et koolikohvikutest, aga palun, ka ülikoolikohvikutest ja spordiklubide söögikohtadest (seal võiks eriti tervislikku ja maitsvat toitu pakkuda) igasugune jama ära kaotatakse. Ei pea olema nii lihtsalt kättesaadav. Suurtes poodideski oleks parem, kui neid pagarilette poleks. Need lõhnavad vastikult hästi ja meelitavad oma lõksu ja olen isegi nende haardesse langenud. Tänapäeval on inimestel ju nii kibekiire, et kiputakse just selline saiake haarama, mis ruttu nälja kustutab, aga tegelikult suuremat toiteväärtust (v.a. hunnik kaloreid) ei oma.

Inimesed on inimesed ja nõrkustki peetakse inimlikuks. Saiakestel on mingi maagiline omadus sõltuvust tekitada. Kuidas on kõige parem oma sõltuvust ravida ja parema tervise poole püüelda? Kindlasti mitte end pidevalt piitsutades ja piineldes. Lihtsam on täielik vältimine, ahvatluste silme alt eemal hoidmine. Sestap ei osta me näiteks koju kommi ja muud magusat. Õhtuti maiustame hoopis kirsside, maasikate, murelite, viinamarjade, arbuusi, meloni ja muude puuviljade-marjadega. Lihtsad maitsvad toidud, mis toidavad magusasoont, kuid sisaldavad ka ohtralt vett, vitamiine ja mõningaid mineraale.

Vaatan vahel õudusega, mida lapsed poest ostavad. Pudel limonaadi, kõrvale pakk krõpse ja teine komme. Enamike söögikohtade menüüd ei pea samuti lapsi normaalseteks inimesteks. Miks muidu koosneb “Lastemenüü” peaasjalikult mingitest jubedatest pooltoodetest nagu friikartulid, viinerid ja lihapallid? Kas tänapäeva lapsed ei vaja vitamiine-mineraale nagu täiskasvanud, kes heal juhul natuke rohkem mõtlevad, mida nad taldrikusse kuhjavad? Kas tänapäeva lapsed ei söö enam värsket ja täisväärtuslikku toitu? Ma pole küll lapsevanem, aga usun, et kui kodus lapsi harjutada, siis küll nad söövad porgandit ja õuna ja marju ja korralikke pearoogi, mitte mingit friika-ketšupi plökerdist. Kui meil viimati sugulased väikeste lastega külas käisid, vitsutasid need suurima hea meelega taldrikult porgandid sisse.

Ma ei arva, et kõiki saiakesi-pirukaid peaks vihkama. Arvan, et need ei peaks niivõrd kättesaadavad olema, eriti lastele. Bioloogiatunnist on meelde jäänud, et rasvarakud tekivad lapseeas. Hiljem võib muutuda nende suurus. Teisisõnu: kui oled lapsed ülekaaluline, tekib sul palju rasvarakke ja kui vahepeal võtadki alla, siis on sul ikkagi terve elu tervisliku kaalu säilitamisega probleeme. Need rasvarakud ei kao kuhugi, alla võttes muutuvad lihtsalt väiksemaks ja uuesti juurde võttes suuremaks. Ei ole nii, et “laps kasvab sellest välja”. Kui ta on väiksena ülekaalus, on tal terve elu raskem. Sõna otseses mõttes. Statistika sõnul on kolmandik lastest ülekaalulised. Päris jube…

Pagariärisid ei pea kindlasti sulgema. Neil on oma koht, aga mitte igapäevas. Korralikud küpsetised (ehk sellised, mis on tehtud puhtast toorainest ega ole värv- ja lõhnaaineid täis) on pidupäevalaual igati teretulnud. Need ei tohiks olla aga igapäevane toit, ka mitte soolased saiakesed. Me saame ju ilma nendeta elada. Heitke korra pilk suvalisele toitumispüramiidile: alumine ehk kõige laiem korrus on ikkagi värviline ja tulvil köögi-puuvilju. Nii palju, kui toitumisnõustajana klientide menüüsid analüüsinud olen, siis pole vast kedagi, kes suudaks vajalikud kogused täis süüa. Neid juhtumeid, kus päeva jooksul 4-5 saiakest ära süüakse, on aga küll ja veel. Ei saa inimesed ise aru, mis täpselt valesti on. Ikka peab keegi teine neile ütlema ja puust ja punaseks selgeks tegema. Paljude jaoks on tabeli kujul menüüanalüüs olnud üpris silmiavav. Üks klient näiteks ei teadvustanudki, et tarbib päevas üle 20 portsjoni magusat ja on niiviisi teismeliste poistega ühel pulgal… Soovituslik on maksimaalselt 4.

Oh, olgem mõistlikud! Las lastel olla käepärast tervislikud valikud ja küll nad sööma hakkavad. Muidugi ei väsi kordamast, et kõik algab kodunt, nii et ka täiskasvanud võiks oma menüü kriitilise pilguga üle vaadata.

Advertisements

Jaanipäeva jäägipirukas

Jaanilaupäev – üüratu söömispüha, millest paljud pahatihti järgmiseks hommikuks suurt midagi ei mäleta. Sestap ongi see mulle üpris vastukarva üritus olnud. Tõtt-öelda istuksin suurima heameelega lihtsalt raamatuga teki all. Muidugi meeldib mulle süüa, ma lausa armastan (kvaliteetset) toitu. Muidugi meeldib mulle ka sõpradega kokku saada. Ja sama palju meeldib mulle üksi-kaksi olla. Šotimaa küngastel üksi jalutades adusin, et päris üksi olemine on minu jaoks suisa hädavajalik. Aeg-ajalt. Eks seepärast ei meeldi mulle ka meeskonnaalad ning eelistan tihti just üksi jooksmist.

Jaanide juurde tagasi tulles… mulle on juba aastaid vastumeelt sellised jaanipeod, kus end pildituks juuakse. Olid juba siis, kui ma veel nii tõsiselt trenni ei teinud. Iga tulihingeline trennitegija teab ju, et töövabad päevad on kõige hinnalisemad trenniajad ning end täis juues/sisse magades vms. läheb ka trenn tõenäoliselt aia taha. Trenni tahaks ju ikka minna puhanud keha ja värske vaimuga. Nojah, vahel on just trenn see, mis igapäevaelu hägust ja udust välja aitab tuua, nii et alati ei pea päris värskena minema. Tänane kerge sörk oli just see, mis võõral padjal magamisest kangeks jäänud kaela ja tuikava pea päästis (ei ole pohmakas, vaid seesama padjavärk ja unerütmi häirumine). Külas olles olime tavapärasest kauem üleval ja ärkasime ka hiljem, et siis üheskoos lõmmikut (lõuna+hommikusöök – nägin seda geniaalset sõna ühe kohviku kodukal, parem kui ingliskeelne brunch) nautisime.

Jaanid olid vaiksemat sorti. Väikses seltskonnas ja isegi ilma lõkketa. Samas, nalja sai ja süüa muidugi mõista samuti. Tol reedel tabas mind ootamatult suuremat sorti kokkamispisik ja inspiratsioon (vaba päeva õnnistus), mis viis mu Pääsukesse pikka järjekorda seisma ja parimaid köögivilju ostma. Vahele väike 50-minutiline jooks ja seejärel sukeldumine köögiellu: banaani-šokolaadijäätis ja avokaado-kohvijäätis kiirelt blenderis valmis ning jäätisemasinasse, kurgi-lõhe-tillišuši, kurgid purkidesse hapnema, paprikahummus, mõnusad värsked kevadrullid… Tõele au andes: rullitavate toitude juures oli abikaasa abiks: šuši ja kevadrullid ja plökerdasime neid koos köögilaual teha. Päris head tulid! Šuši selline mõnus suvemaiguline: lõhe, värske kurk, till. Kevadrullid meeldivalt köögiviljased: õrn kapsaleht, riisinuudlid, paprika, roheline sibul riisipaberis. Viimaks asutasime end siis ratastega minekule: umbes 18-kilomeetrine retk läbi metsa ja põldude… Kuusallu. See oli otsetee. Tagasi tulime juba paar kilomeetrit pikemat, aga kiiremat maanteed mööda.

20170624_233117

Selles postituses tahtsin jagada aga jäägipiruka retsepti. Pärast jaane koju jõudnuna tabas mind taas söögitegemislaine ja seekord tiksus peas mingi piruka- või küpsetiseidee. Pärast rattasõitu kerge sörk kodulinnas, lõpetuseks poest läbi, pärm ja või kaasa ning koju nuputama. Jahu oli üpris vähe, seda ei hakanud ostma ka, kuna tulime poest ju sörgiga tagasi ja olnuks ebamugav tassida. Niisiis… suurt kuklilaari ega uhkeid saiapalmikuid teha ei saanud. Lappasin isa kingitud küpsetisteraamatut, kus on väga mõnusalt ka mitmed põhiasjad  ja nipid lahti seletatud. Vaikselt vormuski idee, millest sai hiljem allolev pirukas. Täidise osas kiikasin külmkappi: šušist ülejäänud riis, kevadrullide poolik paprika, rohelise sibula varred (tahtsin kevadrullideks natuke osta, aga Pääsukese onu annab palve “kimbuke sibulat” peale alati mingi eriti suure lahmaka, nii et seda oli kapis palju üle), kes-teab-mis-ajast kapis luurav juust (ühe riivjuustu, mis nagunii kohutavalt maitses, viskasin ära, sest oli hallitama läinud, kuigi “parim enne” lubanuks nagu sel veel kuu aega kapis elutseda), pajaroast üle jäänud suvikõrvitsa jupike, küüslauk ja sibul, mis mingis koguses alati olemas. Oli nii mõndagi!

Tainas

  • 25 g presspärmi
  • soola
  • 1 spl suhkrut
  • 100 g võid
  • vett
  • 4-5 dl täisteranisujahu
  • köömneid
  • pitsaürte (mul oli basiiliku, päikesekuivatatud tomati ja küüslaugu segu)

Täidis (mis iganes kappi seisma on jäänud ja veel ei haise ega ela)

  • keedetud riisi/riisiputru (meil äädika-suhkru-soolaga segatud šuširiis)
  • poolik paprika
  • suvikõrvitsa jupp
  • 2 šalottsibulat
  • paar küüslauguküünt
  • oliiviõli
  • mitu vart rohelist sibulat
  • juustukontse
  • vajadusel soola

Sega pärm suhkruga ja lase sel “sulada”. Samal ajal sulata ja jahuta või (ise kasutan kuumakindlat klaaskannu, mille panen restiga pliidiplaadi kohale). Sega jahtunud või pärmi-suhkruga, lisa jahu ja nii palju vett, et tainas poleks liiga kuiv, aga ka mitte vedel. Õige pärmitainas lööb kausi seinte küljest lahti. Maitsesta soola, köömnete ja ürtidega. Kata tainas kinni ja jäta sooja kohta kerkima. Ideaalis kerkib see kahekordseks, reaalsuses vaid natuke. Kui kasutad täisterajahu asemel osaliselt tavalist nisujahu, kerkib see muidugi paremini. Mul oli kapis vaid täistera.

Haki täidise ained. Kuumuta pannil õli, prae sibulat, küüslauku ja suvikõrvitsat, kuni need on pehmed. Sega teiste osistega. Riivi täidisesse juust, vajadusel maitsesta kogu massi soolaga.

Jaota tainas kaheks. Rulli pool küpsetuspaberil õhukeseks. Laota peale täids. Rulli laual/silikoonmatil (sinna ei jää kinni ka) teine osa lahti ja aseta täidise peale. Vajuta ülemine taignatükk alumise (servad) ja täidise (keskosa) külge. Soovi korral määri õli/või/vee/munaga. Küpseta 25-30 minutit 190 kraadi juures. Kõrvale võid serveerida mõnusa värske salati. Pildil on tomati-kurgi-kapsa-rohelise sibula-kõrvitsaseemne salat rohke oliiviõliga.

 

Külalised ja gluteenivaba šokolaadikook

20170614_163404Külalised raputavad argipäevast välja. Külalised panevad kodu koristama. Külalised annavad põhjuse mõnda uudset retsepti katsetada. Mulle meeldivad külalised. Kehras käisid esimesed mittesugulastest külalised 19. mail ehk juba jupp aega tagasi. Postituse ja toidupiltide jagamiseni jõuan alles nüüd, olles puhkuse lävel. Teadagi, et enne puhkust tuleb hoolega tööd rabada. Me ju endale palgaga puhkust ei luba, nii et kulutamisraha tuleb varem välja teenida.

Ise oleme pärast kolimist üksjagu külas käinud: perevisiidid Prahasse ja Viljandisse, olengud jooksja-orienteeruja, olümpialase ja treeneri juures, minu visiit sõbranna uude koju, õhtupoolik massaažiga. Pooled külaskäigud on olnud tulvil Sparta jooksjaid ja jutt hüpelnud ikka jooksuradade ümber. Viimatine külaskäik Kakumäele avas ka välihooaja ja sai pärast Narvat mõnusalt muljetada, uusigi eesmärke seada. Ja mulle meeldib külas käia. Inimeste kodud annavad huvitavaid vihjeid nende olemuse kohta. Kirjanikulisik annab aeg-ajalt tunda, hakkan inimestest lugusid välja mõtlema. Niimoodi “päriselt” kirjutanud pole aga ammu. Blogi, tõlked, artiklid on ju hoopis teine teema. Mõtteid on mul palju, ootamas seda maagilist aega nimega “kunagi”.

Külalistel, kelle jaoks mais tube kraamisime, oli nii seda kui teist tähistada: sünnipäev, lõputöö kaante vahele saamine. Kuidagi läks suureks sahmimiseks: läksin 1 massaaži pärast tööle, uimerdasin Ülemistes liigkaua (mina toidupoes, eks…), jäin rongist maha, järgmine läks tund hiljem, tegin kiirelt mingisse tõlkesse parandused, jooksin tund aega, kohupiim ja marjad koogikihtide vahele ja külma läbi imbuma, ruttu pessu, nori-lehed sushiks välja… ja oligi esimene kohal. Eks sai siis mu lõikelauaga sõbrustada ja jälgida, kuis ise edasi sahmisin. Kuidagi valmis vaagnatäis sushit, sõbranna hakkis dippimiseks köögivilju, vuristasin blenderis tulevasele magistrandile gluteenivaba šokokoogi taigna valmis, viskasin ahju, lõikasin kihtideks, kreemi vahele ja kappi… Huh. Ja ei olnudki veel teised kohal. Kiireks läks, aga valmis sai.

20170614_163137Napoleon oli üpris klassikaline, asendasin vaid jahu gluteenivabaga ja panin mõne keedukreemikihi asemel maasikapüreed (värsketest marjadest). Hommikutuhinas keetsin isegi keedukreemi, mis kees üle ja mille jäljed alles nüüdseks pliidilt maha nühitud. Seekord jagan gluteenivaba šokolaadikoogi retsepti. Sellega petsin isegi väiksed lapsed kord ära, kui sama taigna muffinivormidesse valasin. Kaks kuud hiljem, jõulude aegu, avaldasin saladuse ja poiss ei suutnud uskuda, et ta nii suure isuga… ube sõi.

Tegelikult pidi ka napoleon gluteenita olema. 1 koolitusest kappi jäänud gluteenivaba jahu lasi end kenasti vormida ja kook tuli välja, aga… jahunappuse tõttu rullisin tainast siiski nisujahus. Ja eks nii oligi õigem, et kummalegi sõbrannale “oma” kook, mida muidugi ka teised varmalt pugisid.

Osised

  •  2 purki punaseid/musti konservube
  • 3 muna
  • 4 spl kakaopulbrit
  • 3 spl oliiviõli
  • 100 g suhkrut
  • 2 tl küpsetuspulbrit

Vahele

  • 1 toru maitsestamata kohupiimakreemi
  • 2 peotäit mustsõstraid
  • 2-3 spl suhkrut (sõltub, kui magusat tahad)

Peale

  • 50 g tumedat šokolaadi

Pese ja nõruta konservoad, nii on need paremini seeditavad. Kalla kõik taignaosised blenderisse ja purusta ühtlaseks massiks. Küpseta tainast 20 cm läbimõõduga lahtikäivas küpsetusvormis: umbes 30 minutit 180 kraadi juures. Lase natuke jahtuda. Valmista kreem: püreesta mustsõstrad (või purusta kahvliga), sega kohupiimakreemi ja suhkruga. Lõika kook pooleks, määri vahele ja peale kreemi. Kaunista šokolaaditükkidega.

Fritüüritud Mars või siiski mitte?

See oli vist pärast Narva poolmaratoni treeneri juures grillides, kui keegi mainis meie eelseisvat (nüüdseks juba möödunud) reisi silmas pidades, et Šotimaal friteeritakse Marsi šokolaadibatoone. Muidugi laitsin ma mõtte sellest kohe maha ega pidanud seda millekski, mida ma proovida sooviks. Mars on neist batoonišokolaadidest (Snickers, Twix, Bounty, Tupla jne.) minu arvates kõige jõledam, sest see on lihtsalt vastikult magus. Ma talun väikses koguses Snickersit (just selle pistsime nahka präast 15 km ratastega mäkkesõitu ja 6,6-kilomeetrist mägimatka Dublinis, selles väikses putkas mäe jalamil olid muud asjad poole kallimad), mõnikord harva pulgakese Twixi või ampsu Tuplat ja Bountyt (kookoshelbed tekitavad minus muidugi sõltuvust; kodus tehtud Bounty on aga alati 10x parem). Üldiselt on need šokolaadid liiga magusad. Siin on valmistajad natuke õndsuspunktist (ingl. k. “bliss point” – just see kogus suhkrut, mille juures on toode vastupandamatu, ei vähem ega rohkem) mööda jooksnud.

Fritüüritud Marsibatoon sai alguse just neist samadest kohtadest, kus kuuma õli ja taignaga palju mässatakse. Ei, see pole uusim hooaeg “My Kitchen Rulesi” sarjast… neil oli üks hooaeg, kus osalejad pidevalt toitu fritüürisid, sest “siis maitseb kõik paremini”. Ütleme nii, et olen saanud tõesti häid frititud roogasid, aga enamik on vastiku, vana rasva maitsega. Aga Tais osatakse frittida! Nii… Marsi batoonikest hakati taignasse ja seejärel õlisse kastma tüüpilistes Suurbritannia saarekese kala-krõbekartuli putkades. Õpilasena inglise keele tunnis tundus merekaldal ajalehepaberisse mässitud “fish and chipsi” söömine päris põneva ja romantilisena. Vanemaks saades taipasin, et tegu on lihtsalt friikate ja paneeritud kalaga. Sellise asja peale läheb mul küll kõht kinni, ei midagi värsket ja mõnusat. Kindlasti annaks seda rooga ägedamaks muuta… bataadifriikad ja mõnus värske salat juurde, mmm… Võibolla kunagi? Aga… Šotimaal väljendab seesama Marsiplönn ka nende üldist ebatervislikku toitumist. 18. juunil tähistati seal isadepäeva ja Glasgow’s nägime plakateid samal päeval toimuva jooksu kohta. Juures ka märge, et šoti meeste eluiga on Euroopas üks lühimaid. No, kui nad Marsi, friikaid ja burgereid (õllega muidugi) kogu aeg näost sisse ajavad, pole ka ime.

Mars ise pole seda imeasjandust aga toetanud, sest ei pidavat nende tervisliku ja aktiivse elustiili toetamise põhimõtetega kokku minema. Lubage naerda, Mars toetab tervislikkust? Oma üliimalate šokolaadidega, mida šokolaadiks nimetada on suisa patt, kakaoprotsent ju suisa olematu? Heh.

Igatahes, esmaspäeval (19.06) Edinburghis silmasin Marsi plakatit ühel kala-friika poeaknal (chip shop). Olime parajasti Sandemani tasuta linnatuuril (giid annab endast parima, et lõpus siiski hea jootraha saada), nii et lähemalt uurida ei õnnestunud, aga selle hetkega oligi idee frititud Marsist end mu kuklasse istutanud. Mõtlesin, et pean seda blogi pärast proovima. Isegi, kui see on nii jõle, et tahan enamiku ära visata… Hiljem järjekordses Wetherspoonis (The Standing Order; eks nendest pubidest tuleks veel eraldi pajatada) õhtustades otsisin netist Marsi pakkuvad kohad välja ja kuna üks neist jäi meile koduteele, astusimegi läbi. Nonii… selline see Café Piccante siis eemalt välja näebki.

20170619_193224

Kas pole huvitav, et maja ees seisab, nagu tellitult, ka üks paks mees? Eks enamik keskealisi britte-šotlasi näevad kahjuks sellised välja, ajad on juba sellised, mil mugavus on üle kõige ja end suudetakse üpris ebamugavalt suureks süüa (misläbi elamise mugavus küll natuke kahaneb).

20170619_194203

 

Ja nüüd kutsuv Marsi plakat natuke lähemalt ka. Pean mainima, et ühes teises kohas oli palju luitunum plakat aknale kleebitud. Samas ei anna kumbki edasi frititud Marsibatooni tõelist olemust, sest et… no vaadake järgmist pilti.

20170619_193812

 

Pehmelt öeldes ei ole need enam batoonid, vaid mingid kahtlased junnid, mida serveeritakse pealekauba jõledal plastalusel, juures ka salvrätik ja nuga-kahvel. Ja tõele au andes on siin pildil frititud Bounty batoonid. Mars lihtsalt ei meeldi mulle kohe üldse ja Bounty on mitu korda vastuvõetavam. Mis teha, mul on kookosega oma kiiks. Tainast sel junnil väga ümber ei olegi. Aru ma ei saa, miks selliste junnide eest lausa 3 naela rööviti! Šokolaad poes maksab mingi 50 penni äkki? Aga noh, oli ju vaja ära proovida.

20170619_193849

Selline näeb siis üks frititud Bountyke välja seestpoolt. Tegelikult saan ma isegi aru, miks kuumutatud šokolaad massidele peale läheb. See on mõnusalt soe ja sulanud ning külmema ilmaga arvatavasti paras lohutus. Kuigi too päev oli üldjoontes päikseline, siis õhtuks keeras jälle väga tuuliseks ja see peatus meie teekonnal andis tegelikult mõnusa sooja jälle sisse.

Lõpetuseks ütlen enda õigustuseks, et tegelikult sõime reisil päris palju kohalikke marju (maasikad, vaarikad, mustikad), erinevaid puuvilju (aprikoosid, nektariinid, apelsinid) ja köögivilju. Värske kraami valik on poodides ju suurepärane! Lisaks pakutakse väga palju erinevaid toorbatoone, mis sisaldavad kuivatatud puuvilju ja pähkleid või kaerahelbeid.

Kuidas valida tumedat šokolaadi

Oi, olen tumeda šokolaadiga orki lennanud! Enam seda aga ei juhtu, sest loen pakendilt infot ja otsin silmatorkavat protsendimärki. Protsent on oluline! Seda just nimelt siis, kui soovid mõrumat šokolaadi, mitte seda suhkrust lurri, millel kakaomaitset peaaegu tunda polegi. Olen tähele pannud, et kui pakendilt puudub kakaoprotsent (56%, 72% jne), siis pole tegu õige tumedaga. Olgu “tume” kasvõi kümnes keeles tootenimetusse kirjutatud, 99% juhtudest on koostisosade nimistus esimene suhkur ja see pole mõnusalt tummise mekiga. Terravita piparmündišoks ja veel 1 saksamaine piparmünditäidisega tahvel on vast ainsad erandid, mis mulle protsendimärgita “tumedatest” maitsevad. Piparmünt ja kookos on 2 asja, millest mul on raske ära öelda (tegelikult on nt Bounty vastikult magus ja Raffaello kõlbab kõige paremini otse sügavkülmast võetuna).

Protsendimärk peal – tegu hea šokolaadiga!

Mitu protsenti?

56% on laiemale üldsusele arvatavasti kõige hingelähedasem tume. Mulle endale meeldib ka 90% ja vahel isegi 99% järada. Eks sõltub valmistajast ka, olen ostnud mingeid kallimaid, mõnusa kakaomaitsega. Need on täpselt sellised, mida ruuduhaaval tasapisi nautida. Neile, kes hindavad kakao mekki. Need ei kao kuhugi musta auku, nagu tavaliselt piimašokolaadiga juhtub. Piimakas on üldiselt nii magus, et seda süüaksegi pigem suhkrulaksu saamiseks, mitte suurest austusest imelise, antioksüdantiderikka kakao vastu.

70% on mõnus küpsetusšokolaad, mis ka näiteks kodujäätisele õige maigu annab. Olenevalt maiustajastaažist (ehk kui magusad asjad meeldivad) võib tunduda jubemõru või just parajalt tummine. 80% on juba tõsisematele gurmaanidele, kes on magusavõõrutusravi hilisemad staadiumid juba läbi teinud.

Kui palju on hea?

Toitumisnõustajana ütleb mu terve mõistus, et tahvel päevas (100 g) on liiga palju, isegi päris tumeda puhul. Muidugi sõltub see ka muust menüüst, aga enamik inimesi saavad juba niigi palju küllastunud rasvu, süües neid üle päevanormi. Oma klientide menüüsid analüüsides hakkab silma, et rasvad on enamikel tasakaalust väljas. Küllastunuid (loomsetest rasvane liha, piimatooted, eriti juust; taimsetest kookosrasv, kakaovõi) üleliia, heal juhul tilgake monoküllastumata oliiviõli ja kala-seemned-pähklid rindel üldiselt nukker tühjus. Eeldusel, et muid küllastunud rasvu üldse ei söö, võiks ju 50-70 grammi tahvlist pintslisse pista, aga… mida magusam šokolaad, seda kiiremini ka lubatud magusa-näkside portsjonid täis saavad. 1 portsjon on uusimate riiklike toitumisjuhiste kohaselt 40 kcal ehk umbes 8 g šokolaadi. Tavaliselt on 1 ruuduke 7 grammi kanti (Kalev). Suurem osa inimesi sööb lubatust ja tervisele kasulikemast hulgast tublisti rohkem.

Tervislik šokolaadisöömine

Muuda šokolaadielamus eriliseks. Ära osta kõige odavamat ja igavamat tahvlit, naudi gurmeemaiust. Odavad on tihti veidra maitsega ja vahel isegi kõrbenud mekiga. Vali suurema kakaosisaldusega šokolaad, mida söödki aeglasemalt. Nii tunned õige šokolaadi maitset. Muidu võiks ju samahästi ka lusikaga toosist suhkrut süüa. Mis muu see piimakas põhimõtteliselt on. Ja kindlasti vali pigem ilma lõhna-värv-maitseaineteta variant. Oled tähele pannud, et kallis ja kvaliteetne šokolaad on oma olemuselt just lihtne? Kalliks muudab selle suur kakaosisaldus. Antioksüdant. Miski, mis su keha toetab, aga mis näiteks kassidest-koertest tuleb kaugel hoida. Kahjuks: mida kasulikum meile (tumedam), seda ohtlikum neile. Isegi vähem kui pool tahvlit võib olla surmav.

Toidupohmakad

Sööd valel ajal või valet toitu või üleliia palju. Ühel hetkel hakkab kohutavalt halb ja sa tead, et oled selle häda ise endale sisse vohminud. Kõik toidud ei sobigi, talumatusi ikka esineb. Erinevad toidud korraga üldjuhul ei sobi, sest kehale on nende seedimine kurnav. Liiga trenniaja lähedal söödud toit jääb osaliselt seedimata (trenni ajal on veri töötavates lihastes, mitte seedekulglas) ja rapub sportides vastikult kõhus ringi… Oh, selliseid olukordi jagub küll ja küll!

20160506_125533

Sellisest toidust mul halb ei hakka

Pärast paaripäevast kiirdetoksit ehk kergemalt söömist ei taha mu keha enam eriti jama vastu võtta. See on ju tore! Mulle on sisse kodeeritud, et ei saa liiga rasvast ega raskelt seeditavat süüa. Juhtub aga, et kipun unustama. Keha ei andesta, keha tuletab sobimatust teravalt meelde. Nagu eilegi, mil kodust kaasavõetud nuudlid-köögiviljad eriti vara otsa said ning energiapuudus aju välja lülitada ähvardas. Tõdesin taas, et Chopsticksi toidud tunduvad kirjelduselt isuäratavad ja on hõlpsalt tellitavad (valin netis välja ja jalutan 500m kaugusele järele), pole need tegelikult head. Köögiviljad on üpris ühtlase tüütava maitsega, nuudlid veidrasse õlisse uputatud ja kevadrullid rasvast nõretavad. Vürtsikad tomatikastmega kartulid ja taignas kala ei seedunud 2 tunniga ära ja pärast metsas kiirendamisi jooksin hoopis seda kohutavat laadungit välja oksendama… Sarnane olukord oli reedel, mil seedesüsteem karbitäie sõrnikutega ka mitme tunniga hakkama ei saanud. Ja no ma ei usu, et mu okserefleksis on süüdi jooksmine. Vale toit valel ajal. Ka toitumisnõustajad teevad vigu, aga eks ikka selleks, et (loodetavasti) neist õppida ja teisigi hoiatada.

Hoian ka buffeedest pigem eemale. Mulle meeldib süüa, aga seal on liiga palju eri asju. Valgud, süsivesikud, rasvad segamini ja kõike liiga palju. Nii on mul ülihalb hakanud ka pulmas ja juubelilauas. Mõlemal juhul ei leidnud värsket kraami. Tõele au andes tuleb tõdeda, et köögivilju (ka tooreid) küll oli, aga kõik olid osavalt jubedasse kastmesse peidetud. Ja olgugi et laual leidus kala, oli seegi suuremas osas õlises taignas. Natuke oli ka tavalist ahjulõhet… mingi majoneesikattega. Ühes sellises peolauas olin ka see veidrik, kes peaagu kõik toored lõheviilud ja salatile kaunistuseks pandud harvaesinevad salatilehekesed ja tomativiilud ära sõi. Pärast oli ikka halb olla, sest sai ka kõike muud pugitud.

Seepärast ei salli ma ka jaanipäeva ja jõulusööminguid. Seal on kõike liiga palju ja põhirõhk lihal. Milleks on vaja 3 erinevat liha? Lisaks ei loe paljud inimesed kana ega kala “liha” alla ja seepärast tundubki, et nt ainult kalast ei piisa. See on ju ka loomne. Minu poolest võiks olla vaid 1 praelaadne asi. Ahjujuurikad, hapukapsas, läätseroad, jõulukeeksid jne täidavad ju ka. Arvan, et jaanipäevalgi on mõistlik vaid pisut šašlõkki (eelistatult ise marineeritud) ja toorvorste grillida ning panna põhirõhk köögi- ja puuviljale. Grillitud ananass, paprika, tomatid, virsik, nektariin, ürtidega toorsalat, toekamaks roaks ehk jogurtikastmega porru-kikerhernesalat, puuviljavaagen… Ükskõik millist toitumispüramiidi vaadata, alumine ehk suurim korrus on värviline ja värske.

Toidust ei peaks paha hakkama. Pean tõdema, et midagi väga küllastunud rasva rohket (nt küllastumata rasvade rikkad pähklid nii mulle ei mõju, vaid loomsest rasvast hakkab halb) annab ka järgmisel päeval rõhuvalt tunda. Pea on raske, energiat nagu pole… siis tekib üsna loomulikult isu värske järele. Alkoholi ma ei joogi eriti, sest juba pokaalist veinist on nii halb, et järgmise trennipäeva võib korstnasse kirjutada. Mu organism ei saa sellega hakkama ja ausalt pole mul isugi end täis juua. Pole ealeski eriti huvi pakkunud.

Lõpetuseks 3 soovitust, kuidas toidupohmakaid vältida:

  • Ära söö korraga 100 erinevat asja (vali 1 liha/kala ja 1 kastmega salat, mitte palju raskelt seeditavaid toite).
  • Söö kergesti seeditavat värsket kraami ja vaata, et oma päevased portsjonid täis saad (buffeedes tasub alustada suure värske salati taldrikuga ja hiljem natuke muid asju juurde võtta). Oma klientide pealt näen, et köögi-puuvilja riiklikke norme on raske täis saada, aga enamikel ajab liha ja magusa sektsioon korralikult üle. Eks see harjumuse asi ole.
  • Ära istu liiga kaua laua ääres, liigu ringi, otsi tegevust! Istuma jäädes on oht üle süüa, aga ei ole väga mugav, kui magu on täiega välja veninud.

Minu köök

20170515_201816

Uut kodu otsides oli köök väga oluline. Nõmmel üürikorteris elades oli meil läbikäidav köök, sealtkaudu sai elutuppa. See aga tähendas, et seina asemel oli uks ja kasulikku pinda läks palju kaotsi. Lisaks elektripliidile oli ka puupliit, millega elutoa mõnusalt soojaks sai kütta. Samas võttis ka see palju ruumi. Olgugi et kasutasime seda asjade hoiustamiseks, tuli kütmise ajaks ikka kõik potsikud pliidilt ära korjata.

Ruumide paigutus

Kehras Lehtmetsa külas (Kehra kui linna piir on meist 270m kaugusel) oli esimene mõte sein elutoa ja köögi vahel ära lammutada, et luua avatud ruum. Õnneks sellega siiski jamama ei hakanud. Elutuba, mille oleme kuidagi raamaturiiuliga suutnud isegi kaheks jagada (diivaniala ja kontorinurk, kuigi pigem meeldib köögilaua taga istuda), on suhteliselt väike ja seina maha lõhkumisega oleks kadunud koht, kuhu panna TV ja sellega kaasnevad kaunid valged kapid. Ei ole nii väga seda köögisaart elutoa ja köögi vahele vaja, saan ilma.

Magamistuba on suuremas toas, aga otsustasime niipidi, sest tundus loogilisem elutuba köögi kõrvale jätta. Elutoas on tegelikult päris hubane ja küll need külalised ära mahuvad. Köök nagu toadki on vaatega maja taha ehk kergliiklusteele ja põllule. Hommikusööki mekkides oleme ka kitsi jooksmas näinud ja linnuparved olid kevadel väga tavaline nähtus. Kauguses paistavad aiamaad ja paremal ka Kehra Kodu, kus elavad psüühiliste erivajadustega inimesed, lausa 60 tükki. Nad jalutavad tihti maja taga kõnniteel ja nii palju, kui nendega kokku puutunud olen, tunduvad sõbralikud, teretavad. Eks neil ole siin hea rahulik elada.

Selline vaade ongi nagu allolevatel piltidel näha. Riputasin kasside meeleheaks rasvapalli ka akna taha, aeg-ajalt käivad linnud seal neid narrimas. Vasakpoolne pilt hommikul, parempoolne õhtul tehtud. Meil on hommikupäike.

Värvimaagia

Kui siia kolisime, olid seinad lillad. Mulle meeldib lilla, mul on palju seda tooni riideid. Aga on olemas ilus lilla ja kole lilla. Sügav ja tumedam lilla on alati ilusam. Meie köök oli veider kole helelilla. Praeguseks on sellest alles jäänud lilla lamp ja ruloo. Need mõlemad on muide kaunimat lillat tooni. Uut värvitooni valides lappasin feng shui raamatuid, sest ma tõesti pisut usun sellesse. Õige värv aitab ju lõõgastuda või, vastupidi, ergutab. Usun, et värvitoonid tekitavad meeleolu. Samuti usun seda feng shui põhimõtet, et kõik liigne kola tuleb ära koristada, sest see paneb energia seisma. Ausõna, liigset jama on valus vaadata. Mulle meeldib, kui asjad on pigem silma alt ära ja süstematiseeritult sätitud. Köögis on mitmed asjad tegelikult ka silme all ehk seina peal, aga suurem osa on ära pandud. Jah, ma olen ka see inimene, kel on riidekapis erinevad kastid lühikeste varrukatega pluuside, pikavarrukaliste, spordipükste, spordipluuside, sokkide, ujumisriiete ja “alumise otsa” (seelikud + püksid) jaoks. Nii on ju palju lihtsam asju üles leida!

Aga… feng shui järgi asub meie köögis õnne ja jõukuse tsoon. Värvisime köögi sobivalt roheliseks, mis sümboliseerib puuenergiat ja soodustab kasvu. Ja eks rahagi seostatakse rohelisega. Vaadake kasvõi iirlaste härjapõlvlasi, kes ennastunustavalt kullapotte kallistavad. See on nii mõnus soe roheline, mis muutis köögi hoobilt elavamaks. Eelmine lilla oli külm ja kriipiv. Oleme meremaali näol sisse toonud ka vee-elementi: liikuv vesi seostub elu andmisega, toitmisega.

Nutikas mööbel

Kiidan ennast heade mööblivalikute eest. Väiksele pinnale oli mu köögividinate kollektsioonile ja kuivainekuhjadele vaja ju kuidagi lisapinda tekitada. Oleme enam-vähem siia kööki ära mahtunud. Kapipealsed polegi pottide-pannidega ülekoormatud. Tõtt-öelda oli köök ainus ruum, kus üldse midagi sees oli, välja arvatud muidugi kole esikunagi, mis nüüd keldris tolmu kogub. Köögis oli pliit ja kapid. Need on ka lillal pildil näha. Ei hakanud välja vahetama. Need on natuke kulunud, aga muud ei midagi. Külmkapp oli meil Nõmme päevilt olemas ja sellest ma ei loobunud. Kasutatud külmik, aga töötab hästi ja lisaks on see üpris suure sügavkülmaga. Kuna suvel tahan palju asju külma panna, on selline variant meile parim. Eks talvelgi hoiustan seal külmutatud köögivilju, mis päästavad ära sellistel õhtutel, mil pole viitsinud poest läbi käia ja/või ei viitsi hakata köögivilju hakkima. Pakk pannile, natuke aasia vürtse juurde, nuudlid sisse ja ongi hea vokiroog valmis.

20170515_201857

Lisahoiukohtade tekitamiseks ostsime kõrge ja kitsa köögikapi, mis ühtlasi tekitab köögilaua taga istudes turvalise seljataguse. Jällegi feng shui: kui selja taga on uks, siis olgu midagi vahel, et ei jääks kaitsetut tunnet. Muidugi on parem näoga ukse poole istuda ja laua ümber saab ka nii, aga iga kord ei soovi ju samal toolil istuda. See kapp on üks mu lemmikuid. Kokkupanemine oli paras piin, sest kahe küljetüki asemel, mil augud ja siinid peaks olema peegelpildis (et saaks neid vastamisi kokku panna), oli kaks täpselt ühesugust tükki. Mööblit ootasime üle 2 kuu ja kuna ei viitsinud tagastamise ja uue jupi ootamisega jännata, pressisime pressis Sander uued augud õigetesse kohtadesse ja saim seda küljetükki kasutada. Kapil on 5 riiulit ja need on väljatõmmatavad. Muidugi tekitasin sinna kohe süsteemi: kõige all kõige vähem vajalikud asjad ehk “täitepakendid” (suured kohvioapakid, kassimuruseemned, 2,5-kilone valgupulbri kott – kotid, millest täidan väiksemaid potsikuid), järgmisel riiulil kohvioad (väikem purk masina täitmiseks) ja erinevad teepakid, siis lisandite riiul (vitamiinid, mineraalid, spordijoogipulber, valgupulber väiksemas potsikus, võistlustelt saadud spordigeelid, probiootikumid) ja nende ette mahutatud paar õlipudelit, 4. riiulil maitseained ja äädikapudel, viimasel jahud ja tärklis. Siiski ei mahtunud kõik kuivained ära, nii et kapi otsas on suur korv, kust leiab odrakruupe, nuudleid, riisipaberit, makarone jne. Lisaks on osa asju akna peal korvis. Asjadest, mis võiks alati kodus olemas olla, tasub täitsa eraldi kirjutada.

Teine tore mööbliese – ja noh, eks ma toole arvestades vaid 4 mööblieset kööki tellisingi – on klapplaud. Jaa, selle saab lahti teha, et laiutada ning see isegi vast mahuks, kui see vastu akent lükata. Juhuks, kui tahame kunagi pidusöömingu teha. Tegelikult võlus mind selle laua juures peamiselt see, et selle küljes on sahtel ja kapp. Sain taas mõned asjad ära peita, näiteks suuremad ahjuvormid. Hiljem avastasin, et klapplaua ühe “lehe” taha saab edukalt ka kassikrõbinate koti peita. Seda 10 kg kotti ma kappi pressima ei hakanud. Eks selle laua kokkupanek muutis meie köögi lausa 2 päevaks parajaks mööblijuppide ja kruvide lahinguväljaks, aga pusimine oli vaeva väärt!

Paar nutikat asja veel

Köök

Tornis (või oli see juba Põllus?) elades hakkasin hoogsalt kasutama seinale kleebitavaid konkse. Imeline viis sagedamini kasutatavad tööriistad kättesaadavasse kohta asetada! Värvilisemad konksud hankisime Põha-Taist Chiang Maist. Seal oli nii palju ilusaid, et oleks tahtnud kõik ära osta, aga eks novembris lähme taas. Hiljutiselt Ikea retkelt sain veel ühed vahvad vidinad: magnetiga maitseainetopsid, mille saab mõnusalt pliidi kohale õhupuhasti külge toppida. Tuleb vaid meeles pidada, et tagasi pannes käib korralik pauk, kui metall toore jõuga teist metalli enda poole tõmbab. Kassid on mõnikord selle peale hirmunult ära jooksnud… Ikeast ostsime ka seinale kinnitatava kilekotihoidiku. Oh, vot seal on mõnus oma kilekotimajandust talletada! Poodi minnes haaran sealt väikseid kotikesi kaasa, sest usun taaskasutamisse ega taha poest üha uusi kotte koju tassida. Sealt saab aga ka prügi jaoks suuremaid kotte.

Mõned kaunistuselemendid

20170515_201833

Pean tunnistama, et mulle meeldib… kleepida. Meie kodus on nii mitmeski kohas dekoratiivkleepse, mida sõber eBay nii lahkelt oma hiigelturul pakub: unenäopüüdjad voodi kohal, haldjas ja liblikad välisuksel, veel liblikaid esikus, veelgi enam liblikaid ja vääte elutoa riiulil (liblikamaania?), kohvitass ja südamed külmkapil ning puu kujutis mu lemmikul kõrgel köögikapil. Üks külmkapi sein on täis erinevatelt reisidelt toodud magneteid ehk mälestusi. Üritame igast külastatud linnast magneti leida. Just nimelt linnast, mitte riigist. Usume, et iga linn on oma nägu ja ainult riik oleks liialt üldistav. See on justkui unistuste sein ka, sest paneb mõtlema, kuhu kõikjale veel soovime minna.