Põldmarja-juustukook

Otsustasin, et minu majavalvuri (house sitter) käekirjaks saab kõigile kodu-loomaomanikele nende koju naastes koogi või eine vamistamine ja muidugi Eesti-teemalise postkaardi jätmine igasuguste heade soovidega. See on minu viis neid selle eest tänada, et saan nende äraolekul majas tasuta elada, oma väheseid riideid pesta ja köögis peremehetseda. Muidugi on asjal ka teine külg, põhjus, mille pärast üleüldse minusuguseid vaja on: loomad. Hoolitsen koerte-kasside ja muude elusolendite eest. Esialgul tundub, et asi piirdub koerte-kassidega, ühtki lehma-hobusevalvet pole ma kinnitanud, kuigi kandideerisin sellistesse kohtadesse, kus ka kanad elavad (aga ei saanud sinna). Oma “kodud” leian Trusted Housesittersi kaudu ja see 70-eurone aastatasu on end juba igati õigustanud. Kohe kindlasti ei leiaks ma sama summa eest endale 3 kuuks Suurbritannias elamist. Ja veel sellist elamist, kus oleks ruumi end välja sirutada. Ütleme nii, et profiili loomisel tuleb vaeva näha, aga usun, et see tasub end ära. Kui olen piisavalt palju arvustusi saanud ja end tõestanud, tulevad millalgi ka Hispaania rannikuvillad ja muu säärane. Samuti otsitakse Taiski päris tihti kedagi kassile käppa hoidma.

20180923_200854

Esimene elukoht oli Penarth, 35 000 elanikuga linnake Cardiffi külje all. Elasin 16 päeva kahe väikse valge koeraga. Ma olen kohe kindlasti kassiinimene, aga need kaks nässut suutsid oma veidrustega siiski südamesse pugeda. Nad oskavad teada anda, kui midagi soovivad. Näiteks seda, et ma tagumiku tooli küljest lahti tõmbaks, arvuti kinni paneks ja nendega diivanile tuleks. Alles siis on rahu majas. Pildiltki näha, kuidas nad mind teise tuppa manguvad. Aga ma ei hakka sellest kõigest pikemalt rääkima. Pean vaikselt paberil päevikut, millest kavatsen raamatu kirjutada. Samuti on igapäevane reportaaž kirjas mu ingliskeelses motivatsiooniblogis. Jimmy ja Poppy tunduvad juba terve igaviku kaugusel, kuigi lehvitasin neile hüvastijätuks alles 10 päeva tagasi. Vahepeal olid Suzie ja Mabel Birminghamis, lugematud hosteliseiklused, üks poolmaraton Nottinghamis (sellest loe spordiblogist). Lähme parem selle koogi juurde, millega Arwyni ja Lynne’i vastu võtsin. Tegin ka suure potitäie karrit, aga selle kohta märkmeid ei teinud. Ehk teine kord.

Nad olid koogist vaimustuses. Nii vaimustuses, et kirjutasin retsepti ilusasti inglise keelde ümber, et nende pojapoegki kätt saaks proovida. Pidi olema kokanduslike kalduvustega teismeline. Vot, see on huvitav! Kui kõik läks nii, nagu nad lootsid, siis troonis see kook paar päeva tagasi nende söögitoa laual, kui sõbrannad külas käisid. Üleüldse oli tegu nii mõnusate inimestega, meenutasid mu ämma-äia. Lynne ja Linda – üpris sarnane nimi ju! Soengki sarnane ja mõlemad töötanud sotsiaalpedagoogina. Ja kus Lynne ja Arwyn käisid, kuni ma nende maja valvasin? Läänemere kruiisil, 17. septembril külastasid ka Tallinna (ilm oli muidugi kohutav).

20180912_1008042400293252573210294.jpg

Tahtsin teha tervislikumat versiooni, sestap kiudainerikkad kaerahelbed põhjal ja puruna peal ning täidiseks rasvatu valgurikas jogurt + mingi asi, mille nimi on “quark”. Eriti rasva ei sisaldanud, valku aga palju. Midagi toorjuustu sarnast. Põldmarjad pärinevad Penarthi kaljuservalt, seal on ülipalju põõsaid. Ja need põõsad on nii teistsugused! Kõrged ja tihedad nagu võsa. Ükski põldmari ei kasva maa lähedal ning pole sestap koerte poolt täis pissitud.

20180925_170755

Osised:

Põhi ja puru:

  • 200g peeneid kaerahelbeid
  • 75g margariini/võid
  • 4 spl suhkrut (demerara)

Täidis:

  • 3 dl põldmarju
  • 500g toorjuustu/kohupiima (“quark”)
  • 300+200g maitsestamata jogurtit
  • 3+1 muna
  • 3+1 spl jahu
  • 4+1 spl suhkrut

Peale:

  • 2 dl põldmarju
  • 1/3 põhjapurust

Põhi ja puru: rösti kuival pannil mõni minut kaerahelbeid, lisa suhkur ja lase sulada. Kui kaerahelbed on krõmpsud ja suhkur sulanud (aga veel ei kõrbe), lisa rasvaine (või/margariin) ja sega korralikult läbi. Suru 2/3 purust ümmarguse koogivormi põhja, jäta 1/3 koogi kaunistamiseks.

Täidis: püreesta 3 dl põldmarju, sega toorjuustu/kohupiima, 300 g jogurti, 3 lahtiklopitud muna, 3 spl jahu ja 4 spl suhkruga. Sega eraldi kausis 200 g jogurtit, 1 muna, 1 spl jahu, 1 spl suhkrut. Saad 2 eri värvi täidist, millega ägedat marmorefekti luua.

Kalla lilla (põldmarjadega) täidis põhja peale. Kalla peale valge täidis ja sega natuke läbi, nii et 2 värvi oleks eristatavad. Pane vähemalt 1 tunniks 180-kraadisesse ahju küpsema. Vahepeal võid kooki võdistada. See peaks natuke võdisema, aga samas ka tahke olema.

Lase koogil korralikult maha jahtuda, kaunista ülejäänud marjade ja puruga. Kõige paremini maitseb külmalt.

Kaarobi-bataadi-kookosekook

See siin on üks pisut vanem retsept uues kuues. Esimest korda tegin bataadi-avokaadi-šokolaadiruute millalgi eelmise aasta detsembris, kui leidsin netist ühe retsepti ja muutsin seda endale sobivamaks. Sparta jooksugrupi kogunemisele sedasama kooki tehes tekkisid olude sunnil justkui iseenesest uued modifikatsioonid ning retsept sai täieõiguslikumalt päris minu omaks. Suutsin luua midagi uut! Magustajaks suhkur, sest “kassid” olid agaavisiirupi tilgatumaks pigistanud. Avokaado jäi ära, sest neljapäeval pärast trenni ei jaksanud enam poest läbi minna ning kohalikku Konsumit teades… seal võisid need nagunii liiga kõvad olla. Maapähklivõid seekord ei teinud, sest maapähkleidki ei leidunud kodustes kappides. Valida oli kõrvitsaseemnete, seesamiseemnete ja kookoshelveste vahel. Purustasin helbed mõnusaks võideks ja tulemus oli imeline!

Kust seda kaarobit saab?

Minu puhul on vastus lihtne: kapist. See on 1 mu lemmiktooraineid ja olen sellest isegi referaadi kirjutanud, kui toitumisnõustamist õppisin. Kaarob on kiudainerikas ja imeline kaltsiumiallikas. Loomulikult magus, mõnusam kui mõru kakao. Teen sellega ka igasugu pallikesi ja muid maiuseid + kodust šokolaadi. Hakkasin mõtlema, et vastav kokaraamat tuleks ikka ka kirjutada.

Kaarobipulbrit leiab loodus- ja ökopoodidest, olen peamiselt Mahemarketist lahtisena ostnud. Tellida saab ka FreshGo e-poest, kus kasutage liitudes koodi “siljajürs”, nii saab 7 eurot krediiti ja selle eest saab kaarobi juba kätte (min tellimus tasuta transpordi saamiseks siiski 40 eurot).

Osised:

  • 1 suur bataat
  • 1 suur tassitäis kookoshelbeid
  • 0,5 purki kookospiima
  • 4 spl kookosrasva
  • 4 spl roosuhkrut/agaavisiirupit
  • 6 spl kaarobi-/kakaopulbrit

Keeda bataat, lase jahtuda ja koori. Samal ajal saad kookosvõide valmis teha: kookoshelbed sügavasse ja laia blenderisse või ründa saumikseriga. Purusta seni, kuni muutub kreemjaks, nõuab pisut kannatust. Samamoodi valmistan pähklivõisid.

Seejärel läheb asi õite lihtsaks: kõik koos (suuremasse) blenderisse ja ühtlaseks massiks. Küpsetuspaber plaadile, tainas peale ja 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju. Kook peab muutuma tahkeks, aga mitte kuivaks. Siis tuleb sel aga korralikult jahtuda lasta, eelistatult külmas, et kookosrasv tahkuks ja kook kuju hoiaks. Kui kiirustad, laguneb laiali!

Nutikas ja kiire hapukurgitegu

Mis puudutab hapukurke, siis ma armastan neid. Just neid õigeid hapusid kurke, marineeritud magusad plönnid võivad minu poolest igaveseks poodi jääda. Kui eesti kurgid vaikselt poodidesse imbuma hakkavad, aktiveerub ka minul mingi kurgitegemistung. Tegelikult, kui aus olla, siis hapendasin vist isegi mingeid hollandi või poola kurke ega kohkunud tagasi ka tavapärastest lühikestest kurkidest väga erinevate pikkade kurkide hapendamisest. Pikad kurgid lõikasin lihtsalt väiksemateks juppideks ja suupärasteks viilakateks.

Kuna minus väga seda soont pole, et steriliseeriks ahjus/tulikuumas vees 20-30 purki, keedaks nõiakastruli suuruses potis hapendamisvedelikku ja loeks täpselt igasse purki võrdse arvu mustsõstralehti, mädarõigast, küüslauku ja tilli, siis teen ma lihtsamalt. Tavaliselt ostan kas kohalikust Pääsukese poest (Kehra imeliste andide paradiis) või kuskilt mujalt kotitäie kurke, ühe küüslaugu ja peotäie tilli. Kui hästi läheb, on kodus ka söögiäädikas olemas. Kui olen üliusinalt kurke vaaritanud, siis seda äädikat pole, aga olen ka veiniäädika ja õunaäädikaga asendanud. Nüüd võivad kõik kogenud hapendajad ja hoidistajad ruttu oma pottide manu pageda, sest järgnev on veel hullem hapendamispühaduse teotus… Ma teen ju kõike “valesti” ja omamoodi, et vaid kiiremini oma kurgid kätte saada. Ja olgem ausad, selle meetodiga neid ülikrõmpse ja maitsvaid kurke ei saa, mida kuid hiljem jõuluõhtul saja eel- ja pearoa vahele mugida. Minu kurgid on laisa inimese kiirvariant, mille olen enda jaoks katsetustega välja töötanud.

Mida kasutan?

Hapukurkide retseptides on igasugu maitsetaimi tavaliselt rohkem, aga olen jäänud kõige käepärasemate juurde, mis annavad õige maitse küll. Oleks oma aed, siis tõenäoliselt oleks ka valik suurem. Äkki järgmisel aastal… Mina kasutan aga järgnevat kraami:

  • kurgid: pikad, lühikesed, kõverad, sirged, suurt vahet pole; kurk on nagu käsn, mis kõik need imelised muud maitsed sisse imeb, valge paber, millele maitsepintsliga paksult võõbata
  • äädikas: esimene valik on mul see 30% söögiäädikas, aga käiku on läinud ka valge veini äädikas ja õunaäädikas, tulemused mõnusad, aga neid kulub rohkem, kuna need on lahjemad
  • sool: kasutan meresoola, aga eks igasugu roosad-mustad-mis iganes karva soolad käi kah
  • küüslauk: kui tahad vängemat küüslaugumatsu, kasuta Peipsi kallastelt pärinevat
  • piparmünt: ühel ilusal päeval viskasin ka mõned kaunid piparmündivarred kurgikaussi, sest mõte krõmpsust mündisest kurgist tundus iseäranis tore
  • vesi: kraanist; kui tahad erilist kogemust, mine too allikast või kaevust

Kurgitegu

Kalla vesi kastrulisse, lisa lusikatäis soola ja sorts äädikat, aja keema. Ei pea olema tulisoolane ega megavänge, aga pisut maitset võiks olla. Kuniks see kastrul podiseb, lõika kurgid sellisteks piklikeks viiludeks/ribadeks, mida on mõnus süüa. Koori ja viiluta mõned küüslauguküüned. Lao küüslauk, kurk, till jm maitsetaimed (nt piparmünt) kihiti suurde kaussi. Kalla kuum vesi peale, jäta üleöö toatemperatuurile hapnema, seejärel hoia kausiga külmkapis. Kurgid said viimati söödud nädalaga.

Jääkohvihooaeg

Selles ei kahtle enam vast keegi, et jääkohvihooaeg on täies hoos. Jahutav jook, mis uimasust juurutaval suvepäeval üles äratab – jah, palun! Olgu öeldud, et pean tervislikuks 1, vahel ka 2 tassi päevas ega soovita kellelgi ainult kohvikütusel ringi liikuda. Tegu on siiski stimulandiga, mis tekitab sõltuvust. Uuringutega on leitud sedagi, et kohvijoojad ei tunne end pärast kohvi paremini kui need, kes kohvist laia kaarega mööda käivad. Nad tunnevad end vaid sellega võrreldes paremini, mis tundega nad hommikul üles ärkasid (silmad vaevu lahti, pea paks jne.). Liigne kohvitarbimine muudab ka keha enda stimulantidele – dopamiinile ja adrenaliinile – tundetumaks ning seepärast on neid vaja üha rohkem toota, et mingitki mõju tunda. Pikas perspektiivis võib see viia adrenaalse kurnatuse, depressiooni ja totaalse äraväsimiseni. Võtkem aga eelduseks, et üks tass kohvi on üks korralik antioksüdant, mis kuulub ka spordis ametlikult tunnustust leidnud sooritusvõime tõstjate hulka.

3 viisi jääkohvi teha

Inspiratsioon möllab tänapäeval inimestel kõvemini kui kunagi varem ning toitub ka virtuaalavarustes leiduvatest ideedest. Sestap on ka rohkem kui üks viis jääkohvi teha. Olen mõned neist järele proovinud ja lemmikudki leidnud. Aga sina?

Kuum kohv + jääkuubikud

Tee oma tavaline kuum kohv kas espressomasinas, filtermasinas, pressi all või mõnel muul moodsal moel (a la Aeropress) valmis, soovitatavalt võiks olla tavapärasest kangem variant, sest lahjendad seda. Pane kaunis klaas jääkuubikuid täis, kalla soe kohv peale. Kui sulle meeldib jääkuubikutega klaasis kolistada ja lõpus ehk ka mittesulanud kuubikut lutsutada, võib see olla just see jääkohv, mida ihalenud oled. Kui sulle meeldib kreemjas tekstuur, vaata teisi variante.

Lisavariandid:

  • piimakuubikud ehk külmutatud piim jääkuubikute asemel; sobib, kui tahad heledamat ja lahjemat kohvijooki või oled lattelimpsija
  • kohvikuubikud ehk külmutatud kohv – eriti hull kofeiinilaks, mille puhul kuum kohv väga kange olema ei pea, kui selle nagunii kohviga kokku segad
  • kookos-soja-pähklipiimakuubikud – kui piim on su menüüst väljas või soovid lihtsalt vahelduseks teistsugust maitseelamust

Külmpruulitud kohv + jää

Külmpruulitud kohv on üks vahva kohvitrend, mis nõuab pisut kannatust, aga tasub ära mahedama maitsega. Kui espressomasinas toimub vähem kui minutiga võrdlemisi jõuline protsess, mille käigus oad purustatakse, vägivaldselt kokku pressitakse ja seejärel kuuma veega kostitatakse, siis külmpruulitud kohvitegu on midagi aeglast ja õrna. Kui kontsentraat korra juba valmis tehtud, säilib see mõnusalt külmkapis nii nädala jagu, nii et saad mitu hommikut kokteilikesi valmistada.

Võta liitri vee kohta 90 grammi keskmise jahvatusega kohvipuru. Pane puru kannu ja kalla külm vesi peale. Presskannus on see eriti mugav, saab valmis külma joogi hiljem puru kartmata ära kallata. Võid kohvi aga ka muul moel kurnata. Kohv peaks külma veega 8-12 tunniks ootele jääma, pane näiteks õhtul hakkama. Nii tehtud kohv on kofeiinirikas, aga maitse on hoopis teine, tegu on aromaatsema kohviga. Kalla klaasi jääkuubikutele (vaata variante eelmisest punktist). Nagu Ringvaatest näha sai, võib veel igasugu põnevaid jooke hulka segada: mahlad, toonikud, mida iganes.

Kohvikuubikud blenderisse

20180801_112055

Minu lemmikmeetod! Esmalt valmista hunnik kohvi ja seejärel kalla jääkuubiku- või muudesse vormidesse. Kasutasin näiteks silikoonist muffinivorme, sest need on mõnusalt suured ja mahutavad palju kohvi. Kuidas ma need külmikusse sain? Minu trikk seisneb selles, et enne täiskallamist asetan vormid lõikelauale ja tõstan need siis koos lõikelauaga külma. Suurematest šokolaaditegudest mäletan veel neid päevi, mil värisevate käte ja võbeleva vormiga kuidagi sügavkülmani koperdasin, nii et põrandale plekid maha jäid. Seda ma enam korrata ei soovi, lõikelauaga on palju mugavam. Tõstad korraga sisse ja ongi tehtud! Mida lähemal külmkapile kallamisprotsess toimub, seda parem!

Kui kohvikuubikud on jäätunud (tee kohe suurem kogus, suvi veel kestab), viska need blenderisse. Lisa soovi korral magustajat (mul ksülitool), piima/muud lahjendajat ja ekstraägeda nüansina marju. Näiteks olen hommikut alustanud kohvi-mustsõstrakokteiliga.

Miks see blenderdamine äge on?

Tulemuseks ei saa sa vedelat jooki, kus suured jääkuubikud hulbivad, vaid mõnusa paksu kreemja maiuse. Purustatud jää! Kasutan blenderil jääpurustamisfunktsiooni, aga toimib ka tavarežiimidega. Kui liiga kauaks sooja jätad, muutub muidugi lurriks, sest iga jää saab ükskord veeks.

 

Kookoskaramelliga kohvijäätis

Vot see on juba kookose ja karamelli maailmas täiesti uus tase. Ise ka ei usu, et midagi nii ägedat pähe tuli. Natuke netis surfamist paljastas mulle kookospiimast tehtud karamelli valmistamise võlumaailma ning minu kookos- ja kohvimaias aju tegi edasise töö ise. See on võrdlemisi töömahukas ja võtab kauem aega kui mu tavaline šokolaadi-koorejäätis, mille valem on lihtne: vahukoor suhkru/muu magustajaga keema, kuni suhkur sulab, kakaopulber sisse uhada ja segu maha jahutada. Ütleme nii, et vahel tuleb aga midagi keerulisemat teha ja horisondi piire kombata. Kuigi… seda karamelli tehes hakkas kannatus pisut katkema. Kui sinu kannatus pole jämedam kui peenike juuksekarvake, võta parem kohe algul paksemat sorti kookospiim appi, kulub vähem aega vedeliku väljaaurutamisele. Muidu mulle see Tesco kookospiim täitsa meeldib, hind meeldib eriti.

Karamell:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 125 ml roosuhkrut (mul suhkru-ksülitooli segu, eriti karamelline aga kookossuhkruga)
  • näpuotsatäis meresoola
  • 2 spl vett
  • 1 tl sidrunimahla

Pane väike kastrul keskmise kuumusega pliidile. Sega seal suhkur, vesi ja sidrunimahl. Lase keema. Kui segu keeb, lisa kookospiim ja meresool. Lase pliidil madalal kuumusel podiseda, kuni segu meenutab karamelli. See peaks olema pruun ja tihke. Kuna minu kookospiim sisaldas palju vett, võttis see omajagu aega, 20 minutit vähemalt. Sega aeg-ajalt. Lase jahtuda. Sellest karamellist saab hiljem jäätisele kaunid karamellitriibud.

Kookospiimast kohvijäätis:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 200 ml kanget kohvi (lasin värskelt masinast)
  • maitse järgi magustajat (steeviat kulub noaotsatäis, muid asju rohkem)

Kalla kõik komponendid kastrulisse ja aja keema. Lase podiseda, kuni segu pakseneb, saad kreemjama jäätise. Jahuta segu maha. Panin enda oma ööseks külmkappi. Hommikuks oli kookosrasv eraldunud ja peale kõva kooriku moodustanud. Lasin aknalaual päikse käes taas üles sulada, et segu oleks valatav.

Pane jäätisemasin käima ja vala jäätisemass sisse. Kui see on mõned minutid ringi käinud ja külmunud, vala hulka kookoskaramell. Sellegagi juhtus nii, et seistes hakkas kookosrasv eralduma, aga segades läks asi taas korda. Kui jäätis on piisavalt paks, pane sügavkülma edasi tahkuma. Karamelli võib samas ka jäätis kaussi/karpi kraapides lisada. Mul tõmbas see kiirelt külmaks ja jäid suured tükid. Kaussi pannes tegin tükke väiksemaks ja panin seejärel külma.

Kui masinat pole, pane jäätis sügavkülma. Kui see on natuke kõvem, aga veel segatav, sega sisse karamell. Lase veel tahkuda.

Soolakas kookosjäätis

Kui juunis Londonisse lennates Ülemistest kiiruga Jäämarja kookose-soolakaramelli jäätised haarasime, armusin esimesest ampsust. Kookost ei pea mulle nagunii eriti suurte ponnistustega maha müüma, olen juba ammu kookose ori. Kookosvesi, kookospiim, kookoskohuke, kookosrasv kehale, näkku ja keele peale, isetehtud Raffaello (poe omad liiga magusad ja mulle ei sobi mandlid), kookospiimaga karrid… jah, võin seda väga mitmel kujul tarbida. Ja kookose spetsiifiline maitse meeldib mulle väga. Hankisin Prismast 4 purki kookospiima ja kukkusin soojal suvepäeval jäätisi vorpima. Muidu olen Promost ostetud liitrist vahukoort kasutanud, aga teadagi on meie kodus üks isik, kelle veretest ristis ta piimapõlguriks. Mis seal ikka, kookose küllastunud rasvad ongi üllamad: keskmise ahelaga rasvhapped, mida keha suudab energias kasutada, mitte tuimalt otse voldikestesse salvestada. See on kookose eelis näiteks või ja muude loomsete rasvade ees. Esimesena võtsin ette midagi sarnast, mida lennukile jalutades vitsutasime.

  • 1 purk (400 ml) kookospiima (mitte mingit lahjat ja vesist “Light” versiooni)
  • 75 g india pähkleid
  • 2 spl roosuhkrut + 2 spl ksülitooli (või nt ainult 4 spl roosuhkrut ja kõige ägedama karamellimaitse saaks suisa kookospalmisuhkrust)
  • 1 dl vett
  • 0,5 tl meresoola

Purusta india pähkleid saumiksriga või blenderda (parim on selline väike blender, mis on sauaga komplektist) seni, kuni saad indida pähkli või. Piisavalt kaua purustades, muutuvad need kreemjaks.

Kalla väikse kastruli põhja suhkur (ja ksülitool, kui kasutad). Pane pliidile keskmisele kuumusele ja oota mõni minut, kuni suhkrud on ära sulanud ning hakkavad kuldsemaks muutuma. Kalla ettevaatlikult juurde kookospiim ja vesi. Kuna suhkrud on kuumad, võib see pritsida. Sega korralikult, siis lisa india pähkli või ja sega uuesti. Kuumuta pidevalt segades ja lase pisut muliseda. Segu peaks natuke paksenema. Alguses suhkru kuumutamine annab kogu kupatusele kerge karamellise maitsenüansi juurde.

Jahuta jäätisesegu külmkapis maha. Olen oma vigadest õppinud, et tulikuuma segu kallamine jäätisemasinasse on halb mõte. See ei tahku! Kuna mul tuli segu palju, kallasin osa juba pulgajäätise vormidesse ja ülejäänu panin tavalisse külmikusse masinaringi ootama.

Pane jäätisemasin tööle ja kalla segu sisse. Las segab ja külmutab. Kui see on piisavalt tahke, kraabi jäätis karpi ja pane sügavkülma edasi tahkuma või naudi kohe. Lugesin ka sellisest variandist (kui masinat pole): külmuta jäätis jääkuubikuvormides (mul on ka suured kandilised seebivormid, mida olen aga ainult toidu jaoks kasutanud), purusta jääkuubikud blenderis ja sega mass kokku. Kui lihtsalt segu sügavkülma panna, tekivad jääkristallid ja tegu on pigem mahlajää kui kreemja jäätisega. Vana hea trikk on ka alles külmuvat segu aeg-ajalt kahvliga torkimas käia, et jääkristalle lõhkuda.

Kui kõik see tundub tohutu tõmblemisena, siis poes on need imelised jäätised õnneks saadaval. Proovisin ka mango-põldmuraka ja ananassi-kookose-laimi oma, aga see soolakaramell oli lihtsalt sensatsiooniline. 2 eurot Rimis. Nii hea asja eest tasub maksta küll. Päriselt! Silmagi pilgutamatagi ostaksid ju poole kallima koogitüki, mis ei pruugi eriline maitsenauding olla. 2 eurot ühe korraliku jamast prii jäätise eest on mõistlik.

NB! Kookospiim ei tohi tõesti väga vesine olla, muidu korralikku kreemjat jäätist ei saa. Kui kahtled ja mõtled, et äkki on vedelapoolne kookospiim, vähenda retseptis ka veekogust.

Vau! Kaks nisu- ja piimavaba küpsiseretsepti!

Kui enamike teraviljade, loomsete valkude ja piima vastu esineb talumatus, jäävad üle puu- ja köögiviljad. Suvel saab õnneks suurema vaevata toidulaua kaetud, sest igasugu mõnusat värsket kraami leidub ju lademetes. Maiustuste puhul on mu talumatustega abikaasa suundunud peamiselt datlite ja päevalillehalvaa + isetehtud pähkli-puuviljapallikeste poole, kuna kakao ehk šokolaad on samuti välistatud. Vahepeal oleme ostnud mõned pakid võimalikult naturaalseid kummikomme või käsitöösefiiri, aga need on kõik ülimalt läilad. Ja siis hakkaski ta eelmisel nädalal rääkima, et küpsise isu on. Kuna lisaks nisule on ka kaer ja tatar nn. keelatud ainete nimekirjas (head aega, kaerakäkid ja toortatrajahust küpsised!), siis jäävadki üksikud soolased riisiküpsised. Neid riisi- ja maisileivakesi ei tasu talle enam näidatagi, puhas kuiv saepuru. Rukis ja oder on mõõdukalt tarbides sobilikud, ka meie hommikupudrud on nüüd rukki- ja odrahelvestest (tellisin FreshGo e-poest, kui liitud ja kasutad koodi “siljajürs”, saad 7 eurot kulutamiseks ja mina 2% boonust). Aga kas keegi on näinud rukki- või odraküpsiseid? Näkileivad – olemas, aga küpsised? Maitseks liiga leiva moodi? Või oleks imeliselt mõnusad? Tegelikult peaks kasvõi odraga proovima, seda jahu meil kapis leidub.

Riisijahust snickerdoodle küpsised

Mais ja riis on aga sellised teraviljad, millele on antud roheline tuli ehk neid võib mees süüa. Sestap ootab täna õhtul taas kord ees kevadrulliesmaspäev (riisipaber!) ja katsetan veel üht küpsiseretsepti. Mõned päevad varem tegin riisijahust kaneeliga snickerdoodle küpsiseid, mis on põhimõtteliselt väga lihtsad rasvaine+suhkur+jahu+(muna) tüüpi küpsised, mida veeretatakse kaneeli-suhkru segus. Madalama GK nimel (mõjutab veresuhkru taset vähem) kasutasin magusainena hambasõbralikku ksülitooli, samuti FreshGost tellitud. See on kallis magusaine, kui valge suhkruga võrrelda, aga maiustamine ei tohikski olla osa igapäevast, vaid midagi erilist ja haruldast. Kvaliteet, mitte kvantiteet!

Riisijahust kaneeli-suhkruküpsised

(nisu- ja piimavaba, soovi korral suhkruvaba)

  • 100 g margariini (või võid, kui piim probleeme ei valmista)
  • 1 dl ksülitooli või roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl riisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • veeretamiseks: 3 spl suhkrut + 1 spl kaneeli

Kogus: umbes 1 plaaditäis, toidab rongisõidul Tartusse paar näljast; pildile jõudsid pooled küpsised

Kuumuta ahi 180 kraadini. Aseta küpsetuspaber plaadile, puista kaneeliga veeretamissuhkur plaadile laiali.

Hõõru margariin ksülitooli/suhkruga ühtlaseks massiks. Soojal suvepäeval on see lihtne, sest rasvaine läheb ise pehmeks. Lisa muna, riisijahu ja küpsetuspulber, sega kokku.

Veereta taignast väiksed pallid, keeruta need plaadil kaneelisuhkruga kokku ja vajuta lapikuks. Kui tainas on pallide mesiterdamiseks liiga niiske, lisa jahu. Küpseta umbes 12-15 minutiga kuldseks. Lase jahtuda ja krõbista!

Asendustest

Usun, et võiga tulevad need küpsised eriti mõnusad ja kreemjad. Mina võin piima tarbida, aga abikaasa tõttu meil kodus enam võid näiteks pole. Tegelikult olen ma pigem võisõber ja margariini tarbin kortsus kulmuga. Või on või. Rõõsk koor, mille rasvasisaldus on suur. Margariin on… hunnik erinevaid komponente, nende seas ka toiduvärv. Üldiselt eelistan ikkagi vähemate koostisosadega toiduaineid. Kookosrasvaga tasub ka proovida.

Ksülitool on umbes sama magus kui suhkur, neid saab üks ühele asendada. Eelistan ksülitooli, sest 50 grammi ksülitooli mõjub veresuhkrule samamoodi kui 5 g ehk 10x vähem tavalist suhkrut. Vedelaid magusaineid (agaavisiirup) küpsistesse pigem ei paneks, äkki ei püsi koos. Küpsiseid veeretasin roosuhkrus, sest suur osa sellest jäi pärast plaadile niikuinii ja tundus jubeda laristamisena selleks ksülitooli raisata.

Maisijahust ingveri-sidruniküpsised

Pärast esimest küpsisetegu uuesti poodi sattudes pakkusin abikaasale, et võtame vahelduseks maisijahu ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Kuna mais ja kaneel kombineerituna on minu arvates sama veidrad kui abikaasa üllitised stiilis troopiline mango ja põhjamaised mustsõstrad karuse odrahelbepudru sees, siis otsisin maisile uusi sõpru. Mais on kollane. Ingver on kollane. Sidrun on kollane. Kollased on sõbrad, eks? Tõenäoliselt saavad paremini läbi kui meie kassid, keda ühendab must kasukas (Mjauki tahab sõber olla, aga Miu püüdleb üksiku hundi staatuse poole). Igatahes, ingver ja sidrun annavad mõnusa särtsu ja äratavad muidu igavavõitu plönnid ellu!

  • 100 g margariini/võid
  • 1 dl ksülitooli/roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl maisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • 3 cm jupp ingverit
  • 1 sidruni riivitud koor

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Hõõru pehme rasvaine suhkruga ühtlaseks massiks. Klopi sisse muna, lisa maisijahu, küpsetuspulber, kooritud ja väikesteks juppideks lõigatud ingver ning riivitud sidrunikoor. Tillukesed ingveritükid on mõnusad ja lisavad hamba alla sattudes särtsu, nii et valisin selle tee. Neid küpsiseid ei hakka kuskil suhkrus veeretama, tee lihtsalt väiksed pallid ja vajuta plaadil lapikuks. Küpseta kuni 15 minutit, kuni on kuldsed. Jahuta ja krõmpsuta!

Krõbedad kevadrullid

Vietnami kevadrullidest olen juba kirjutanud. Need on traditsiooniliselt “toored” ehk nõuavad vaid riisipaberi leotamist ja täidisega koos kokkukeeramist. Tahtsin aga midagi teisiti teha ja viskasin kevadrullid sügavale pannile õli sisse küpsema. Õli polnud üle mõistuse palju nagu fritüüris, rullid kaetud polnud. Sestap ei olnud tulemus samuti üleni kuldne. Samas, selline poolkrõbe-poolvärske mulle maitsebki. Kasutasin oomega-9 rikast oliiviõli, rapsiõli sobiks ka hästi (neutraalne maitse), päevalilleõli ei soovita ma keskmisel eestlasel üldse koju osta (oomega-6, mida nagunii igalt poolt, eriti loomsest toidust, saab). Oliiviõli talub kuumutamist hästi ja mul on kodus ainult külmpressi õli. Fritüüri tasemele seda kuumutada samas ei tasu ja ega seda ma teinudki.

Kogused on vaja tunde järgi paika saada. Võivad kõikud, sõltub, kui tihedalt täis tuubitud rullid kokku suudad rullida. Komponente võib varieerida. Põhimõtteliselt sobivad igasugu piklikud asjad (kirsstomatit raske rullida, proovi parem kurgi- või porgandiribadega).Katsetamise vaev!

Osised

  • Peotäis riisinuudleid
  • Pool paprikat
  • Helde peotäis hapukapsast
  • Riisipabereid (müüakse nii 10tk kui 50tk pakkidena, mul väiksemad Vietnamese Choice’i omad)
  • Õli

Keeda riisinuudlid soolvees pakendi õpetuste järgi. Peenemate nuudlite puhul piisab ka kuuma vee pealevalamisest, minu paksud lintnuudlid tahtsid 3-4minutit podiseda. Kurna ja jäta jahtuma.

Pane lõikelauale või taldrikule valmis täidiseained: viiluta paprika peeneteks sirgeteks ribadeks (lõika kumerad jõnksud ära), aseta sinna ka hapukapsas ja jahtunud nuudlid. Porgandi-kurgiribad ja roheline sibul on samuti head lisandid.

Võta appi sügavam taldrik, kus riisipaberit leotada-pehmendada. Täida see veega. Ava riisipaberi pakend ja leia koht, kuhu valmiskeeratud rulle panna. Oledki valmis alustama!

Pane riisipaber 10 sekundiks või kauemaks likku. See peab muutuma pehmeks ja elastseks, täitsa kanga moodi. Kui asja käppa saad, võid rullimise ajaks jua uue paberi vette panna, hea kohe võtta.

Aseta valmis paber lõikelauale või taldrikule. Pane ülaservast natuke allapoole täidiseaineid. Jäta servadest ruumi.

Keera ülaserv täidisele peale ja rulli pisut edasi. Rulli tihedalt. Märg paber kleepub ise kokku.

Voldi küljed keskosale peale, jätka rullimist.

Lõpuks peaksid saama igast küljest suletud võimalikult tihke rulli. Kui täidisega liiga heldelt ümber käisid, ei pruugi koos püsida. Rulli lahti, vähenda täidist ja proovi uuesti!

Valmis rullid aseta kuhugi küpsetamist ootama. Liiga lähestikku ei tasu toppida, kleepuvad kokku. Kui kõik rullitud, asu praadima. Kuumuta sügaval pannil õli. Terve põhi peaks kaetud olema, aga rulle üleni katma ei pea, see pole õlivann. Prae kuldseks, pööra tangide abil vahepeal teine külg. Naudi!

Mis sellest kaalulangetamisest sai?

blue tape measuring on clear glass square weighing scale

Foto: Pixabayst, Pexels.com

9. mail ei tähistanud mina ei Euroopa päeva, ei mingit võidupüha, vaid teatasin, et hakkan kaalu langetama, et kuu aega hiljem, 9. juunil juba sihvaka sportlasena Eesti Meistrivõistluste stardis seista. Üllatavalt sai sellest üks mu populaarsemaid postitusi, sest tuli välja, et inimestele meeldib teiste kaalunumbritest lugeda. Tegelikult jagasin seal ka 3 põhimõtet, mida ise kasutada plaanisin ja mida laias laastus ka klientide peal kasutan, nii et tegu oli siiski ka kasuliku teabega. Et tollest eelmisest postitusest laialdasemat kasu oleks, tuleks hankida mõni GK-teemaline raamat, näiteks minu armastatud GK piibel, või peaks ma kirjutama ka selle kohta pika arutelu või saama viimaks valmis need toitumisteemalised e-kursused, mil mul siiani kondikavadena paigas on.

Kas kaal langes?

Kaks kuud tagasi näitas kall 63,3 kg ja mina unistasin 3 kiloga hüvastijätmisest. 8. juulil kell 18 ehk pühapäeva õhtupoolikul, mil tehtud üks korraliku tempoga 15 km pikkune jooks ja keres parajasti mitu tassitäit vett (sest jube lämbe oli ja janutama ajas), juuksed dušitamisest veel märjavõitu ja keres 3 prisket nektariini, näitas digitaalne kodukaal 62,4 kg. Kui keegi märkas, siis loetlesin mitmeid pehmendavaid asjaolusid, mille võrra võiks selle numbri mõnesaja grammi võrra väiksemaks ilustada. Tühja neist grammikestest, nagunii kõigub kehakaal päeva lõikes sõltuvalt söömisest-joomisest, trennist ja kes teab veel millest. Ütleme kokkuvõtteks vaid nii, et langes, aga mitte loodetult palju.

Algus oli ilus

GK tabel

Esimesed nädalad olin kenasti ree peal, täitsin hoolega selliseid tabeleid, mida muidu kasutan klientide menüüanalüüsis. Eelmises kaalupostituses tõin ka välja, kui palju portsjoneid ma 2400 kcal (minu päevane kulu 2900 – defitsiit 500 kcal, et kaalu langetada) täissaamiseks midagi sööma pean. Eraldi arvestust pidasin GK punktide üle. Selline kombineerimine on kõrgem pilotaaž ja nõuab pisut hoolikamat mõtlemist kui muidu, aga toitumisnõustajana olen klientide sääraseid kavasid küll ja veel koostanud. Endale üritasin siis jooksvalt asja paika panna, tõmmates pärast igat ampsu vastavatesse lahtritesse kriipsukesi. Kriipsukesed on mu lemmikmeetod! Lisaks muidugi ka asjade mahatõmbamine (toimib endale ülesannete püstitamisel ja nende täitmisel).

GK punktid said hõlpsamalt täis kui toiduportsjonid. Süsivesikute allikaid tuli eriti valvsa kullipilguga jälgida. Sest… 1 banaan on sama toimega mis 2 viilu leiba või 1,2 kg maasikaid/mustikaid/vaarikaid või 2 õuna/pirni. Portsjonite maailmas juhtus pigem seda, et mingeid asju kippus väheks jääma. Kaalulangetamise puhul on aga oluline, et EI söödaks liiga vähe. Nii saab vältida seda söömasööstu hetke, mil tahaks kõike kõige rasvasemat ja suhkrusemat süüa, sest eelnev askeetlus on tekitanud meeletu nälja. Ma tõesti pean oma e-kursuse valmis tegema ja asja süstematiseeritult selgitama, sest see teema on ühte-kahte-kolme postitusse kokku pressimiseks liiga mahukas. Klientidelegi tuleb mitu korda selgitada ja lehekülgede kaupa materjale kaasa anda.

Mis juhtus?

Ma ei mäleta mingit tohutut murdepunkti. Kritseldused paberil näitavad, et mitu nädalat hiljem olin veel usin jälgija. Ühel hetkel hakkasid need tühjad lehed aga järjest tühjemaks jääma. Süüa tehes ikka mõtlesin GK peale, aga järjepidevus kadus.

Mingil hetkel hiilisid tagauksest sisse valgubatoonid, mida vohmisin enne staadionivõistlusi. Jah, tegin staadionidebüüdi (3000 m), jooksin üllatavalt kiiresti ja siis jooksin veel kord kenasti (5000 m), korra entusiastliku algusspurdiga ribadeks (1000 m) ja korra metsiku naiseliku kõhuvaluga (800 m). Esimest korda käisid jalas ka naelikud, esmalt võõrad. Esimest korda läksin staadionile enam-vähem nalja pärast, aga mingil hetkel olin juba Kohila pikamaajooksusarja punkte lugemas. Juhtub. Hooaja “tähtsad” võistlused ehk Rapla 10 km ja Narva poolamaratoni keerasin aga totaalselt kihva. Suure kaalulangetuse keskel ei suutnud aru saada, miks numbrid end väiksemaks ei keri, kahtlustasin allergiat, kulutasin eraarstile terve varanduse, lahkusin teadmisega, et muidu olen terve, aga nina on seest turses. Taskusse pistsin ka rõveda hormoonravimi, mida kohe suure hurraaga ninna pritsisin, lootes nohule viimaks leevendust saada. Läbi kohutava suremise ja 7 minutit aeglasema lõpuajaga finišisse veeredes adusin, et võistluspäeva hommikul on see viimane asi, mida manustada. Katse-eksitusmeetodil tuvastasin sellegi, et hommikul võetud ravim õhtust rasket trenni ei sega. Aga Rapla oli juba untsus. Ei jaksanud pingutada, kehalt oli paar käiku maha kruvitud, võttis ruttu hingeldama, nina ei avanenud kohe üldse mitte. Tegin korrektuure ja lootsin Narvas siiski normaalse ajaga (tegelikult ikka uue rekordiga) lõpujoone ületada. Olen aga inimene ja ilmutan mõnes olukorras väga nõrka tahtejõudu. Nii ka Narvas hotellis hommikusöögilauas, kus üleliia erinevaid asju sisse vohmisin. Oleks vaid GK peale mõelnud, poleks sellist liigsöömist juhtunud, aga mingi kiiks ütles, et pooliku hommikul tuleb süüa. Loll. Ise toitumisnõustaja. Mõistus jäi tõepoolest koju maha. Tuleb süüa, aga mitte pugida. Jälle omad vitsad nüpeldavad. Millegipärast pole ma siiamaani endale ideaalset võistlushommiku toitu leidnud.

Mis edasi?

Suur suvi on käes ja lähinädalatel jätkan võistlemist kummalistes kohtades ja harjumatutel distantsidel. Lühidalt öeldes treenin kiirust. 10 000 m Kohilas, 2000 m Viljandis, 5 km eraldistardist Kiilis – ees ootavad põnevad ajad. Vahelduseks on isegi lõõgastav, et pole vaja üle 10 km punnida. Londoniski jooksin kohaliku tähtsusega pargijooksul 5 km ja võitsin elus esimest korda. Läheb ka nii.

Kavatsen uuesti tabelikesed ette võtta ja hakata usinalt kriipse tõmbama. Hooaja suursündmuse ehk maratonini on 2 kuud. Parajalt aega, et end vastupidavaks, nõtkeks ja kiireks treenida. Suudan küll! Kuidas ma seda aga teen? Veebruaris koostasin põhjaliku mõttetöö tulemusena 3 päeva menüü ja kinnitasin selle kodus külmkapile. See toimis, tõepoolest toimis. Ostsime poest õigeid asju, teadsime alati, mida konkreetsel päeval süüa, kuni ühel päeval lihtsalt enam ei toiminud. Ei teagi, kas tüütas ära või oli vahepeal kiire ja tegime muid toite, aga… vajus ära. Selle juurde võiks tagasi minna, aga natuke peaks baasretsepte muutma. Inglismaal olles lugesin ja markeerisin hoolega veel üht Holfordi tarka raamatut “Optimum Nutrition for the Mind“. Ta kirjutas lühidalt ka rotatsioonidieedist ja sellest, kuidas talumatustestis välja tulnud toiduaineid tuleks kuu aega täielikult vältida ja seejärel roteerida, nii et mittesobivat toitu süüakse igal 3. või 4. päeval (kehtib just mõõduka talumatuse puhul). Mul endal palju selliseid toiduaineid õnneks pole – banaan, hernes, uba, mandel, õun, sealiha, veiseliha, tomat (sellest on kõige raskem loobuda, muust suva) -, aga abikaasa peab väga hoolikalt jälgima, mida suhu pistab. Sestap tuleks teha uus menüü, mis ka tema talumatusi arvesse võtaks. Vahemärkusena olgu öeldud, et ma tunnen end küll paremini, kui endale sobimatuid asju väldin. Ja tal toimib ka.

Hakkan toitu tellima

food healthy vegetables potatoes

Foto: Stokpic, Pexels.com

Kahjuks see ima veel juhtunud pole, et ükski pood mulle head kraami täis toidukoti otse koduukseni tooks. Tallinna lähiümbruses toimib, aga me pole piisavalt lähikandis (olgugi et 120 km/h diiselrongiga jõuab Ülemiste keskusesse 18-19 minutiga). Aga me töötame linnas, kirjade järgi suisa kesklinnas. Lasin paar toidukotti Coopist endale juba tööle tuua. Meil on köök, külmkapp, pliit, väike ahi. Veedame tööl pikki päevi ja teemegi endale seal süüa. Lähiajaks on igasugu mõnusat kraami küll ja veel. Põhimõtteliselt võikski lasta kotid tööle tuua ja siis kodus vajaminev lihtsalt tööpäeva lõpus ise kaasa võtta. Jääb ära hilistel tundidel poes tammumine, igavene “mida kuradit me ostame, mis oleks piisavalt tervislik ega tekitaks kummalgi talumatusi” dilemma, emotsiooni pealt puuvilja-pähklibatoonide ostmine (jõhker kilohind ja ma oskan ise teha!!), üllatavad avastused, et tööl on jälle kapp tühi (ja pood on ebamugavas kauguses Järvel). Tegin esimese testi. Coopis tuuakse tasuta kohale juba 25-eurose ostu korral, mitmel pool mujal pead 40 euro eest ostma. E-poes ongi üpris mugav tooteid sorteerida ja leiab päris palju ka neid, mida varem tähelegi pole pannud. Coopi puhul oli ainus kurb tõsiasi see, et abikaasa rõõmustamiseks (kellele ei sobi piimatooted) tellitud kookosjogurtid jäid tulemata. Selle korvas täiega fakt, et nad koonerdasid kilekottidega. Jess! Ma üldse ei salli, kui iga asi topitakse eraldi kilekotti. Köögivilju oli õnneks ikka mitmekaupa kokku pandud. Tublid. Ahjaa, tellides põhimõtteliselt tore seegi, et saad tasuta suured kilekotid. Nendega võiks poodi minna (või siis ka mitte, kui plaanid edaspidi vaid e-poest tellida) või siis prügikotina kasutada.

Järgmise tellimuse kavatsen teha FreshGo poest. Leidsin sealt need samad kookosjogurtid palju soodsama hinnaga (+ hetkel ka alla hinnatud) ning üleüldse tundub seal väga vahva valik olevat. Ja india pähklite 1 kg pakk üpris samas hinnaklassis kui Promos. Ideaalne baasaine isetehtud batoonide jaoks! Sain sõbralt koodi ka, millega laekus mul kontole 7 eurot raha. Kulutamiseks! Ma pole kade ja jagan oma koodi, millega saad isegi FreshGo kontole raha. Täida registreerudes koodi lahter vaid järgnevalt: siljajürs. Mida mina selle eest saan? No, kui tellid (ehk kulutad oma 7 eurot jne), siis mulle tiksub aasta jooksul sinu kulutatud summadest 2% kontole ja saan kõhu taas punni süüa.

Southend-on-Sea 2: Jamie-Jimmy maailma pikimal kail

Alustasin oma pika heietusega ühepäevasest reisist Southendi, aga ei jõudnudki esimese postitusega asja tuuma ehk maailma pikima kaini. Ometigi olime just sel põhjusel (lisaks soovile kahe koolituse vahel Londoni melust pageda) sinna linnakesse läinud. Pärast kosutavat Grouponi kupongi eest ostetud einet Bella Italias suundusime külalistemajja, mida ennist juba kiitsin. Lösutasime natuke, taustal mängis jalgpall ja siis ajasime end püsti, et see kai ikka läbi kõmpida. Kõht oli täis, nii et kai vallutamiseks energiat nagu jagus.

20180621_171648Jalutuspilet selle kai otsa maksab £2 ehk 2.24 €. Saab osta ka edasi-tagasi rongipileti või ühe otsa kõndida ja teise rongiga vurada. Jah, kai on 2,14 km pikk, aga igale vähegi liigutavale inimesele ei tohiks see distants ületamatu olla. Vahepeal saab ju ka pingil jalga puhata ja niisama merd, vabandust, Thamesi jõesuuet vahtida. Näeb välja nagu meri, aga tegu siiski vana hea Thamesiga, mis üsna varsti küll mereks üle läheb. Rongi eest tuleb juba viiekas välja käia. Tundus, et rongi liikumiskiirus oli säärane, et mõõduka jooksuga oleks sellest mööda uhanud. Kohe tekkis küsimus: miks pole sellist värki, et kui enne rongi kai lõppu jõuad, saad tasuta jäätise, pileti vms.? Ma oleks kindlasti osalenud (isegi kleidiga õnnestuks säärane tempo). Keegi mingeid väljakutseid ei esitanud, nii et hakkasime lihtsalt kõndima. “Pleasure Pier” viitab, nagu oleks tegu lõbustuspargiga. Inglismaal ongi mitmete kaide tipus igasugu atraktsioone, kus kiljumise vahepeal merd vahtida võimalik. Maailma pikim oli aga pisut vaiksem koht.

20180621_194240

Ei mingeid kellasid ega vilesid, kui finišijoone ületasime. Vaikus. Kai on lahti kaheksani, aga oli juba viis ning juhtus sama mis Inglismaa linnakeste väikestel peatänavatelgi: elu hakkab viie-kuue paiku näiliselt välja surema, kolides edasi pubidesse. Poed pannakse lihtsalt kinni. Tescost süüa ikka saab, aga kõik muu on suletud.

20180621_194345Nii! Jamie and Jimmy’s oligi algne põhjus, mis meid üldse Southendi tõi. Jamie & Jimmy’s Friday Night Feast on saade, kus nad vahepeal ka sealsamas vanas kohvikus süüa teevad. Suurem osa kail asunud lõbustusehitistest hävis 2005. aastal tulekahjus, vaid see kohvik pääses kuidagi ühes tükis. See taasvati 2006. aastal ja 2013. aastast hakkas Jamie Oliver koos sõbra Jimmyga seal oma saadet filmima. Ja sellest saatest sain teada, et selline väljaveninud kai eksib. Muidugi tahtsin minna.

20180621_174526Kohvik muidu ei toimi, see on vaid võtteplats. Kahju. Aga olen otsustanud, et nende sügis- ja talvekuude jooksul, mille Suurbritannia pinnal veedan (Erasmuse vahetustudeng) üritan võtetele saada. Tegelikult… täitsin kandideerimisvormi juba ära!! Ootame-vaatame. Tahan näha, kuidas Jamie süüa teeb. Tahan näha, kuidas ta kuulsusele kokkamist õpetab. Tahan, et mulle serveeriks Usain Bolt. Ei. See võimalus on läinud, Bolt oli päris esimeses saates ja vaevalt ta kordusürituse teeb. Aga Mo Farah? Jah, jah, palun? Järgmised võtted on septembris ja oktoobris ja ma olen siis nagunii Suurbritannias. Pretty please?

20180621_181833Vaated on seal ilusad, nii et külastada soovitan kindlasti. See väike jalavaev on seda väärt. Päeval minnes on ehk mõni putka ka lahti. Lisaks on seal väiksed värvilised majakesed, neist igaühe sees mõned fotod ja igasugu infot paiga kohta. Mingi väike söögikoht oli ka lahti. Tol momendil oli meil tilluke jäätiseisu, aga neil oli mingeid võileibu või muid väikseid asju ja väga hubane see koht ei tundunud. Suundusime tagasi maismaale, sõitsime liftiga (!) rannast peatänavale (tolleks hetkeks oli samme palju kogunenud) ja ostsime hoopis ägedast puu- ja köögiviljapoekesest marju. Mustikad, vaarikad! Õhtused hinnad (järgmisel hommikul kallim) olid nii sõbralikud ja järgmisel pildil oleva nosimise eest maksime £4.5 ehk natuke üle 5 euro.

20180621_191011

Hommikul paar virsikut põske, jooksuharjutuste trenn rannapromenaadil, dušš ja siis korralikum hommikusöök Utopias. Hummuse ja grillitud paprika võileib maitsev hää ja interjöör oli rõõmsalt kirju. Ainuke puudus see, et tasuda sai vaid sularahas. Arvestades aga seda, et iga kaardimakse pealt pank 1,5% endale kasseeris, siis väga suurt vahet nagunii polnud. Valuuta konverteerimise eest tuli nii või naa maksta.