Minu köök

20170515_201816

Uut kodu otsides oli köök väga oluline. Nõmmel üürikorteris elades oli meil läbikäidav köök, sealtkaudu sai elutuppa. See aga tähendas, et seina asemel oli uks ja kasulikku pinda läks palju kaotsi. Lisaks elektripliidile oli ka puupliit, millega elutoa mõnusalt soojaks sai kütta. Samas võttis ka see palju ruumi. Olgugi et kasutasime seda asjade hoiustamiseks, tuli kütmise ajaks ikka kõik potsikud pliidilt ära korjata.

Ruumide paigutus

Kehras Lehtmetsa külas (Kehra kui linna piir on meist 270m kaugusel) oli esimene mõte sein elutoa ja köögi vahel ära lammutada, et luua avatud ruum. Õnneks sellega siiski jamama ei hakanud. Elutuba, mille oleme kuidagi raamaturiiuliga suutnud isegi kaheks jagada (diivaniala ja kontorinurk, kuigi pigem meeldib köögilaua taga istuda), on suhteliselt väike ja seina maha lõhkumisega oleks kadunud koht, kuhu panna TV ja sellega kaasnevad kaunid valged kapid. Ei ole nii väga seda köögisaart elutoa ja köögi vahele vaja, saan ilma.

Magamistuba on suuremas toas, aga otsustasime niipidi, sest tundus loogilisem elutuba köögi kõrvale jätta. Elutoas on tegelikult päris hubane ja küll need külalised ära mahuvad. Köök nagu toadki on vaatega maja taha ehk kergliiklusteele ja põllule. Hommikusööki mekkides oleme ka kitsi jooksmas näinud ja linnuparved olid kevadel väga tavaline nähtus. Kauguses paistavad aiamaad ja paremal ka Kehra Kodu, kus elavad psüühiliste erivajadustega inimesed, lausa 60 tükki. Nad jalutavad tihti maja taga kõnniteel ja nii palju, kui nendega kokku puutunud olen, tunduvad sõbralikud, teretavad. Eks neil ole siin hea rahulik elada.

Selline vaade ongi nagu allolevatel piltidel näha. Riputasin kasside meeleheaks rasvapalli ka akna taha, aeg-ajalt käivad linnud seal neid narrimas. Vasakpoolne pilt hommikul, parempoolne õhtul tehtud. Meil on hommikupäike.

Värvimaagia

Kui siia kolisime, olid seinad lillad. Mulle meeldib lilla, mul on palju seda tooni riideid. Aga on olemas ilus lilla ja kole lilla. Sügav ja tumedam lilla on alati ilusam. Meie köök oli veider kole helelilla. Praeguseks on sellest alles jäänud lilla lamp ja ruloo. Need mõlemad on muide kaunimat lillat tooni. Uut värvitooni valides lappasin feng shui raamatuid, sest ma tõesti pisut usun sellesse. Õige värv aitab ju lõõgastuda või, vastupidi, ergutab. Usun, et värvitoonid tekitavad meeleolu. Samuti usun seda feng shui põhimõtet, et kõik liigne kola tuleb ära koristada, sest see paneb energia seisma. Ausõna, liigset jama on valus vaadata. Mulle meeldib, kui asjad on pigem silma alt ära ja süstematiseeritult sätitud. Köögis on mitmed asjad tegelikult ka silme all ehk seina peal, aga suurem osa on ära pandud. Jah, ma olen ka see inimene, kel on riidekapis erinevad kastid lühikeste varrukatega pluuside, pikavarrukaliste, spordipükste, spordipluuside, sokkide, ujumisriiete ja “alumise otsa” (seelikud + püksid) jaoks. Nii on ju palju lihtsam asju üles leida!

Aga… feng shui järgi asub meie köögis õnne ja jõukuse tsoon. Värvisime köögi sobivalt roheliseks, mis sümboliseerib puuenergiat ja soodustab kasvu. Ja eks rahagi seostatakse rohelisega. Vaadake kasvõi iirlaste härjapõlvlasi, kes ennastunustavalt kullapotte kallistavad. See on nii mõnus soe roheline, mis muutis köögi hoobilt elavamaks. Eelmine lilla oli külm ja kriipiv. Oleme meremaali näol sisse toonud ka vee-elementi: liikuv vesi seostub elu andmisega, toitmisega.

Nutikas mööbel

Kiidan ennast heade mööblivalikute eest. Väiksele pinnale oli mu köögividinate kollektsioonile ja kuivainekuhjadele vaja ju kuidagi lisapinda tekitada. Oleme enam-vähem siia kööki ära mahtunud. Kapipealsed polegi pottide-pannidega ülekoormatud. Tõtt-öelda oli köök ainus ruum, kus üldse midagi sees oli, välja arvatud muidugi kole esikunagi, mis nüüd keldris tolmu kogub. Köögis oli pliit ja kapid. Need on ka lillal pildil näha. Ei hakanud välja vahetama. Need on natuke kulunud, aga muud ei midagi. Külmkapp oli meil Nõmme päevilt olemas ja sellest ma ei loobunud. Kasutatud külmik, aga töötab hästi ja lisaks on see üpris suure sügavkülmaga. Kuna suvel tahan palju asju külma panna, on selline variant meile parim. Eks talvelgi hoiustan seal külmutatud köögivilju, mis päästavad ära sellistel õhtutel, mil pole viitsinud poest läbi käia ja/või ei viitsi hakata köögivilju hakkima. Pakk pannile, natuke aasia vürtse juurde, nuudlid sisse ja ongi hea vokiroog valmis.

20170515_201857

Lisahoiukohtade tekitamiseks ostsime kõrge ja kitsa köögikapi, mis ühtlasi tekitab köögilaua taga istudes turvalise seljataguse. Jällegi feng shui: kui selja taga on uks, siis olgu midagi vahel, et ei jääks kaitsetut tunnet. Muidugi on parem näoga ukse poole istuda ja laua ümber saab ka nii, aga iga kord ei soovi ju samal toolil istuda. See kapp on üks mu lemmikuid. Kokkupanemine oli paras piin, sest kahe küljetüki asemel, mil augud ja siinid peaks olema peegelpildis (et saaks neid vastamisi kokku panna), oli kaks täpselt ühesugust tükki. Mööblit ootasime üle 2 kuu ja kuna ei viitsinud tagastamise ja uue jupi ootamisega jännata, pressisime pressis Sander uued augud õigetesse kohtadesse ja saim seda küljetükki kasutada. Kapil on 5 riiulit ja need on väljatõmmatavad. Muidugi tekitasin sinna kohe süsteemi: kõige all kõige vähem vajalikud asjad ehk “täitepakendid” (suured kohvioapakid, kassimuruseemned, 2,5-kilone valgupulbri kott – kotid, millest täidan väiksemaid potsikuid), järgmisel riiulil kohvioad (väikem purk masina täitmiseks) ja erinevad teepakid, siis lisandite riiul (vitamiinid, mineraalid, spordijoogipulber, valgupulber väiksemas potsikus, võistlustelt saadud spordigeelid, probiootikumid) ja nende ette mahutatud paar õlipudelit, 4. riiulil maitseained ja äädikapudel, viimasel jahud ja tärklis. Siiski ei mahtunud kõik kuivained ära, nii et kapi otsas on suur korv, kust leiab odrakruupe, nuudleid, riisipaberit, makarone jne. Lisaks on osa asju akna peal korvis. Asjadest, mis võiks alati kodus olemas olla, tasub täitsa eraldi kirjutada.

Teine tore mööbliese – ja noh, eks ma toole arvestades vaid 4 mööblieset kööki tellisingi – on klapplaud. Jaa, selle saab lahti teha, et laiutada ning see isegi vast mahuks, kui see vastu akent lükata. Juhuks, kui tahame kunagi pidusöömingu teha. Tegelikult võlus mind selle laua juures peamiselt see, et selle küljes on sahtel ja kapp. Sain taas mõned asjad ära peita, näiteks suuremad ahjuvormid. Hiljem avastasin, et klapplaua ühe “lehe” taha saab edukalt ka kassikrõbinate koti peita. Seda 10 kg kotti ma kappi pressima ei hakanud. Eks selle laua kokkupanek muutis meie köögi lausa 2 päevaks parajaks mööblijuppide ja kruvide lahinguväljaks, aga pusimine oli vaeva väärt!

Paar nutikat asja veel

Köök

Tornis (või oli see juba Põllus?) elades hakkasin hoogsalt kasutama seinale kleebitavaid konkse. Imeline viis sagedamini kasutatavad tööriistad kättesaadavasse kohta asetada! Värvilisemad konksud hankisime Põha-Taist Chiang Maist. Seal oli nii palju ilusaid, et oleks tahtnud kõik ära osta, aga eks novembris lähme taas. Hiljutiselt Ikea retkelt sain veel ühed vahvad vidinad: magnetiga maitseainetopsid, mille saab mõnusalt pliidi kohale õhupuhasti külge toppida. Tuleb vaid meeles pidada, et tagasi pannes käib korralik pauk, kui metall toore jõuga teist metalli enda poole tõmbab. Kassid on mõnikord selle peale hirmunult ära jooksnud… Ikeast ostsime ka seinale kinnitatava kilekotihoidiku. Oh, vot seal on mõnus oma kilekotimajandust talletada! Poodi minnes haaran sealt väikseid kotikesi kaasa, sest usun taaskasutamisse ega taha poest üha uusi kotte koju tassida. Sealt saab aga ka prügi jaoks suuremaid kotte.

Mõned kaunistuselemendid

20170515_201833

Pean tunnistama, et mulle meeldib… kleepida. Meie kodus on nii mitmeski kohas dekoratiivkleepse, mida sõber eBay nii lahkelt oma hiigelturul pakub: unenäopüüdjad voodi kohal, haldjas ja liblikad välisuksel, veel liblikaid esikus, veelgi enam liblikaid ja vääte elutoa riiulil (liblikamaania?), kohvitass ja südamed külmkapil ning puu kujutis mu lemmikul kõrgel köögikapil. Üks külmkapi sein on täis erinevatelt reisidelt toodud magneteid ehk mälestusi. Üritame igast külastatud linnast magneti leida. Just nimelt linnast, mitte riigist. Usume, et iga linn on oma nägu ja ainult riik oleks liialt üldistav. See on justkui unistuste sein ka, sest paneb mõtlema, kuhu kõikjale veel soovime minna.

Laupäevane õunapirukas

On unine laupäev. Täpselt selline energiakogumise päev, mil pisut laiselda, sest ees on ootamas pühapäev ja Rapla Selveri suurjooks. Paljude jaoks on see isegi võibolla hooaja algus. Minu hooaeg on avatud, 10K ja maratoni uued rekordidki joostud, aga mitmeski mõttes tundub, et õige möll hakkab ikka alles homme pihta. Rapla on sel aastal 7. võistlus ja ütleme nii, et lootused on suured. Viimaks ometi on ilm ju ideaalne ning vormgi on nii ajastatud, et kiirel rajal ilus 10K aeg napsata.

mureountükk

Homme tahan tunda, kuidas ma elan. Tunda, kuidas ma jaksan. Tunda, kuidas hingeldan, aga samas ka naudin pingutust. Tunda õnnepisaraid pärast finišijoont ületades. Tunda tühjaksjooksmise ja endast kõikandmise tunnet. Täna aga soovin jagada üht õunapiruka retsepti. Kaevasin selle välja 2001. aastal sünnipäevaks saadud küpsetiste raamatust. Isalt. Pühendusega. Et ma leiaks meelekibeduse hetkedel alati midagi head ja magusat. Retsept on omamoodi muretaigen vahukoore ja pärmiga. Täidiseks hunnik õunu! Toidutalumatuse testist ja oma kogemusest tean, et palju õunu ma tegelikult süüa ei tohiks, aga kui need on kuumutatud ehk ahjust läbi käinud, on neid üpris kerge seedida ja piruka kannatab keha välja. Muudatus: kasutan täisterajahu, et veresuhkrut stabiilsemana hoida. Variant on ka tavalist ja täistera omavahel segada. Eks see täistera maitseb natuke teistmoodi.

Taigen

  • 150 g võid
  • 4,5 dl täisteranisujahu
  • 1 spl suhkrut
  • 2 dl vahukoort
  • 1 tl presspärmi

Sega jahu ja suhkur pehme võiga. Mugavaim oli seda teha miksri taignakonksudega, kuigi raamat käskis käsitsi toimetada. Lahusta pärm natukeses vahukoores, lisa koos ülejäänud vahukoorega taignale. Sega ühtlaseks. Pane taigen toidukilesse, vajuta lapikuks (nii pidavat kiiremini tahenema) ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Jaga taigen 2 osaks. Rulli esimene küpsetuspaberil ruudukujuliseks leheks (30×30 cm kanti). Lohista küpsetuspaberiga koos ahjuplaadile.

Täidis

  • 2 suurt õuna
  • 1 dl suhkrut + pealepuistamiseks
  • kaneeli

mureounapirukasViiluta õunad õhukesteks sektoriteks, laota taignapõhjale. Kui õunaviile on nii palju, et teed mitu kihti, raputa nende vahele kaneeli ja suhkrut. Raputa kaneeli-suhkrut ka viimase õunakihi peale. Rulli lahti ülejäänud tainas. See võib olla natuke servadest suurem kui põhi. Tõsta tainas õunte peale. Esialgu tundus just see ülesanne keeruline, aga tõstsin koos silikoonist rullimisalusega tagurpidi peale ja hiljem koorisin aluse taigna pealt maha.

mureounVajuta taignaservad kahvliga kinni. Pinnale võid teha mustri. Mul on üks mustrirull, millega paar korda üle tõmbasin. Kui kuskilt servadest on tainast üle jäänud, võid keskele panna nunnu mummukese. Puista peale pisut suhkrut. Küpseta 200 kraadi juures alumisel siinil 25-30 minutit. Pöördõhuga läheb muidugi kiiremini.

Enne lahtilõikamist tasub natuke oodata, et pirukas pärast ahjust väljavõtmist taheneks. Arvatavasti saaks siit vähemalt 8 inimese jaoks kena väikse koogitüki. Meie sõime selle kahekesi ühe õhtuga ära… Mõnus isetehtud kreemjas vanillijäätis sobiks kõrvale.

 

Täiskasvanute hobid ja vietnami kevadrullid

Vahel taban end mõttelt, et ilmselgelt olen natuke vanaks jäänud, kui elevust tekitavad sellised asjad nagu põrandapesumopi ostmine, poodides vaipade valimine ja fototapeedist mullide väljakraapimine… Need kõik on koduga seotud teemad ning kuna oleme umbes 4 kuud koduomanikud olnud, siis vägagi aktuaalsed. Ütleme nii, et remondi lõpp hakkab viimaks paistma. Kõigest WC ja vannituba veel, eks? WC on lihtsam, see jube sinepikollane tuleb millegi ilusamaga katta. No milline normaalne inimene värvib oma WC kakavärvi, sealhulgas ka lae? Vannituba on omaette ooper, võibolla laseme mõnel osavamal inimesel selle kitsa pugeriku mugavamaks muuta. Ausõna, me oleme täpselt 0 korda vannis käinud, dušinurk sobib sinna palju paremini. Kaua sa ikka viitsid pesumasinast möödumiseks kõhtu sisse tõmmata?

Värvitoonide sobitamine feng shui põhimõtetega, ehituspoest liistude jahtimine ning vaba aja sisustamine tapeedi mahakraapimisega on omamoodi hobid, aga ausalt öeldes mind väga ei häirigi, et need mu elus hetkel olulised on. Ütlen ausalt, klubid ja peod pole mulle kunagi meeldinud. Igav. Ma ei viitsi pidada vestlust, mis meenutab pigem karjumist. Mulle meeldivad väiksemad seltskonnad, kes kogunevad näiteks mu kodus ja annavad hea ettekäände uute retseptide katsetamiseks. Nonii, seos toiduga on siin postituses nüüd loodud. Linnuke kirjas. Võin blogi ikka veel Toidupeegeldusteks nimetada. Ühel ilusal päeval postitan mõne retseptigi. Tegelikult ma teen süüa. Iga päev. Hetkel on läbitöötamisel “Kuldne kokaraamat”. See on… sama raske kui kullakang ehk 699 lehekülge. Tunnen veidrat heameelt, kui taas mõne uue retsepti tegemata asjade nimekirjast maha saan tõmmata. Tõsi, ma muudan neid retsepte vastavalt vajadusele, aga midagi nii vägevat pole ette juhtunud, et sellest blogida sooviks. Kui natuke saladusloori poetada, siis teadke, et õhtuks sööme tavaliselt suppi (varsti on supileheküljed muidugi läbi…) ja tööle lõunaks kaasa teen hommikul midagi kiirelt valmivat ehk tavaliselt mõnd nuudlirooga. Vot see, kui mitmekülgseid võimalusi nuudlid pakuvad, on juba eraldi postituse teema! Tervislikke võimalusi! Kõhtutäitvaid võimalusi! Ja üleüldse tundub, et kui ma kiirelt nüüd kõiki neid kuhjunud teemasid postitusteks ei vormi, siis hakkan varsti üle ääre ajama. Seega võib lähiajal oodata mitmeid kirjatükke. Kirjutamine on liiga suur osa minust. Ja liiga kauaks kergelt unarusse jäetud. Loova inimesena tunnen ma end tõeliselt hästi siis, kui midagi “toodan”. Tõsi, loovus kandub üle ka kööki ning uusi asju katsetades (ja õnnestudes!) olen üliõnnelik.

Aga rääkides kodustest hobidest ja pealtnäha igavaks muutumisest… mul on säilinud uudishimu. Avasin juba eelmises postituses oma jooksuradade eelistusi ning peas ketrab mitme reisi plaane. Nõelravi koolituse tähe all laseme ju end ka juunis paari odavlennuga Iirimaale ja Šotimaale lennutada. Reisimine on just see asi, millele ma olen valmis kulutama ja kulutangi. Need kogemused on väärt kordades enam kui kallid riided või disainerite käekotid. Ausalt, firmamärk huvitab mind ainult spordikellade ja -jalatsite puhul (suvalised tossud üldiselt kaua vastu ei pea) ja siis pole ma samuti valmis kõige kallimat ostma.

Iga kord, kui mõtlen, et äkki ma olen igav, kui tolmuimemine mulle nii suurt heameelt valmistab (mulle meeldib vaadata, kuidas mustus imeväel kaob…), tuletan endale meelde, et seiklejahing pole minust lahkunud. Varsti ronime Dublini mägedesse, vaatame otsa Loch Nessi koletisele ja kaome Aasia seiklustesse. Rääkimata siis kõigist ägedatest jooksuvõistlustest tänu millele tunnen, et olen elus! Ja katsetamise vaimus lisan väikse retsepti siiski ka: vietnami kevadrullid. Kuna minust on saanud inimene, kel soja- ja kalakaste ning tšillihelbed kapis põhimõtteliselt juba nimelised kohad sisse on võtnud, siis pole ime, et aasia roogi nii palju teen. Pealegi on need kiired ja lihtsad! Ja kas ma ütlesin juba, et ülimaitsvad?

20170506_190244

Vietnami kevadrullid on värsked ja sobivad maikuusse otsekui valatult. Täidise puhul tasub rakendada oma fantaasiat ja kasutada just neid komponente, mis sul silmad särama panevad. Sel pildil on natuke kiirustatud kevadrullid ehk rullimine pole kõige oskuslikum. Ütleme nii, et on, mida harjutada. Ka sushi rullimist peaksin harjutama ning katsetama ka eri liikidega. Aprilli lõpus juhtus näiteks nii, et avastasin end õhtul ühe tugeva Eesti jooksja kodust, pea kohal rippumas tiitel “sushimeister”. Seda ma kindlasti ei ole, aga abikaasaga koos vorpisime talle päris hea hunniku sushit kokku. Ideid sai sealt kuhjaga, sest ilmselt teadis tema sushi liikidest rohkem kui meie. Ma oskan selle tavalise suure nori-lehega midagi peale hakata, aga tol õhtul olid laual mingid pisikesed veidrad moodustised. Otse Jaapanist. Järgmise nädala külalistele tahan sushit teha, nii et ka sel teemal võib varsti pikemat arutlust oodata. Kusjuures, sõbrad polegi meil veel käinud, ainult pere. Seega on oluline sündmus tulemas!

Riisipaber on iseenesest väga huvitav leiutis. Sinna võib ju põhimõtteliselt kõike sisse toppida! Sobib ka neile, kes gluteeni mingil põhjusel ei tarbi.

Kevadrullid:

  • riisipaberit
  • sooja vett
  • riisinuudleid/mungoanuudleid vms.
  • salatilehti
  • paprikat, kurki
  • värskeid ürte (nt. koriandrit)

Leota nuudleid soojas vees või keeda kergelt (loe pakendilt täpsemaid juhiseid). Nõruta. Haki rulli sisse minevad köögiviljad peeneteks ribadeks. Siinkohal võib muidugi ükskõik mida meelepärast kasutada. Roheline sibul sobib maitse andmiseks näiteks ideaalselt. Ja mu kaunis kuldses kokaraamatus olid ka krevetid omal kohal. Kehra Konsumis olid lihtsalt ainult kallid variandid ja Tallinnast unustasin vaadata, nii et need jäid ära. Makrat ma ei soovita. Ei siia, ei mujale. Miks? No, kui korra juba pakendilt lugeda, mida see sisaldab… kalast on asi kaugel, see on mingi veider pooltoode.

Kevadrullid tuleb muidugi ka kokku rullida ja see on vast keerulisim osa. Nuudlite keetmine ja natukese köögiviljade hakkimine ei tohiks ju kellelegi peavalu valmistada. Mul olid üpris väiksed riisipaberid. Poes müüakse “Vietnamese Choice” kaubamärgi all. Saab parajad ampsud. Leota riisipabereid ükshaaval, näiteks vahetult enne kokkukeeramist. Võtsin sügava suure taldriku selle jaoks. Leota riisipaberit soojas vees, kuni see on pehme ehk rullitav. Aseta lõikelauale või muule alusele. Muide, puidust lõikelauale ei jää kinni. Aseta riisipaberile keskohast natuke ülespoole salatileht ja sellele näpuotsaga riisinuudleid ja hakitud köögivilju. Paar koriandrilehte või rohelist sibulat kuluvad siin marjaks ära. Täpsed kogused kujunevad välja protsessi käigus. Topid liiga palju täidist, on raske rullida. Liiga vähe, saad kiitsakad rullid.

Rullimine: tõenäoliselt on riisipaberite pakendil ilus pilt rullimisest. Kasuta seda! Arvatavasti leiad ka kevadrullide retsepti. Rullimiseks voldi esmalt ülaserv täidisele ja seejärel küljed. Siis rulli tihedalt kokku. Niiske riisipaber kleepub iseenesest. Aseta, nn. lõikepool all, taldrikule. Kui need rullikesed natuke kuivavad, muutuvad need pisut “tahkemaks” ja on  mõnevõrra mugavamad käes hoida.

Kui sa täidisesse väga vängeid ürte ja maitseküllasemaid salatilehti (nt rukola on tugevama maitsega) ei pannud, võivad rullid olla pisut magedad. Seepärast soovitatakse nende kõrvale üpris krehvtist dipikastet. Meil jäi seda rullidest alles ja ülejäägi kasutasin viimaks õhtuses vokiroas ära.

Dipikaste:

  • 125 ml riisiäädikat (asendasin näiteks valgeveiniäädikaga)
  • 50 ml vett
  • 2 spl suhkrut
  • 1 peeneks hakitud tšillikaun või näpuotsatäis kuivatatud tšillihelbeid
  • 1 peeneks hakitud küüslauguküüs

Sega osised väikses metallpotis ja kuumuta keemiseni. Alanda kuumust ja lase podiseda, kuni kaste natuke pakseneb (suhkur sulab ja muutub kergelt siirupiseks). NB! Äädikakoguse tõttu on tegu päris vänge kraamiga! Ettevaatust! Vähemalt saab tänu äädikale ja tšillile hingamisteed lahti.

Loquat: uudishimu ja reisimine

loquat.jpg

Saage tuttavaks, see on loquat, Hispaanias kasvanud puuvili, mis teadupärast peaks maitsema nagu segu virsikust, tsitruselistest ja mangost. Pisikesed oranžid viljad, millest umbes kolmandiku moodustab läikiv pruun kivi (ära seda söö). Süüakse koorega. Kergelt hapukas, aga samas ka pisut magus. Huvitav. Hetkel Rimis kilohind 4.99. Need isendid fotol on Hispaaniast, aga tark Wikipedia väidab, et need on eelkõige Aasias ja eriti Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Sri Lankal kasvavad viljad. Oo, Aasia… ja nii jõuangi sujuvalt selle teemani, mida tahtsin käsitleda: reisimine ja uudishimu! Lausa imeline, kuidas see vili maagilisel kombel õigele rajale juhatab, suisa juhuslikult on tegu Aasia maiusega. Ütleme nii, et soojendan sahtlipõhjas Tallinn-Bangkok-Tallinn lennupileteid kahele. Suuri reisiplaane (st kui jooksuhooaeg on lõppenud ja paar nädalat väga pöiatõuget ei tee) meeldib mulle teha jupiti. Nii saab ju kulud paremini ära hajutada. Suurim väljaminek ehk lennupiletid on nüüd tehtud. Tõsi, eri riikide vahel reisimiseks vajame veel mõnda piletit, aga nende hinnaklass on 20-30 eurot/tükk. Kohati tundub veider, et Kuala Lumpurist (Malaisia) saab Ho Chi Minhi (Vietnam) 23 euroga! 2 tundi lendu ikkagi, ühest riigist teise. Ja ausõna, me ei reisi kohvritega, mõttetu raharaiskamine. Käsipagas. Kuigi… Finnair lubab meil lisatasudeta reisi lõpus Taist ikkagi midagi suuremat kaasa haarata.

Ja olgugi et aega on peaaegu 6 kuud, olen juba tohutult elevil ja teen abikaasa kingitud vägeva raamatu “1001 retke, mida elu jooksul ette võtta” abiga julgeid plaane. Kui ma järjekordsest tipuvallutusplaanist kilkan või teatan, et kindlasti laskume me Vietnamis maa-alusesse koopasse ja kõnnime seal kilomeetrite kaupa ringi, tuletan talle sõbralikult meelde, et tema ju selle raamatu ostis…

Vahepeal maadlesin motivatsiooni ja enda koha leidmisega. Tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu maadluse tipuks järeldasin, et mulle meeldivad toit ja kirjutamine. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et siia blogisse hakkab nüüd rohkem postitusi ilmuma. Põhimõtteliselt on mul ka peas 100 erinevat raamatut alustatud… Just nimelt alustatud, sest ma kipun olema selline inimene, kes suure hooga peale lendab ja siis huvi kaotab. Alustamine ja tegevuse eelplaneerimine on kohati ägedamadki kui asi ise. Aga teekonnal tuleb ju ka lõppu jõuda ja samas ka keskpunktiga tegeleda! Ei saa kogu aeg uute asjade poole tuhiseda, kuigi… minu uudishimu on nii suur, et seda ma teengi.

Mulle ei meeldi joosta edasi-tagasi. Mulle ei meeldi võistelda rajal, kus peab jooksma mitu ringi. Mulle ei meeldi kohati isegi sama teed pidi koju minna. Ma olen see inimene, kes tuhnib Google Mapsis ja sobrab oma jooksufailides, et vaadata kaardilt, kas trennis nähtud teeotsakse kuhugi kaugemale edasi viib ja (see on alati kuldaväärt avastus!) äkki mõne teise rajaga ühineb ja uue ringi tekitab. Kodukandis Anija vallas (me oleme siiski Lehtmetsa küla elanikud, Kehra linnapiir on 300m kaugusel, algab poole maja pealt…) on palju ägedaid radu. Ja meil on korralik staadion! …kus ma olen 1 korra jooksukaid teinud ja 2. korral oma ringi lõpus läinud uurima, kuidas Sanderi trenn läheb. Igatahes, kruusateid ja metsaradu on palju. Lisaks lõikudeks sobivat asfalteeritud kergliiklusteed. Oma ringid on välja kujunenud ja neid saab mõnusalt omavahel kombineerida, võttes natuke siit ja natuke sealt. Ja ma olen alati põnevil, kui uue teeotsa leian! Täna tuletasin mitme nädala tagust 14-kilomeetrist otsa meelde ja nii tore oli, kui õigele rajale sain. Korra tekkis küll tunne, et läksin vist valesti. Selle raja panin ka esmalt kaardil kokku ja siis läksin mälu järgi maastikul proovima. Toona aprillis oli sopane, metsaveokid ja muu värk, aga täna päris kobe. Läks jooksujutuks, kuigi plaan oli jooksuteemal eraldi kirjutada. Aga noh, jooks on suur osa mu igapäevaelust. Ja osa mu identiteedist. Ma olen jooksja.

Jooksuteema haakus mu lõputu uudishimuga ja samas ka reisimisega. Eks reisid sooja Aasiasse on planeeritud ikka nii, et jooksuhooaeg on selleks ajaks lõppenud. Seal nagunii vaid kõnnime ja matkame ja teeme mõne jõusaalitrenni. Korra ehk natuke ujuma ka. Rannapiirkonnad meid ei huvita, aga eks mõnda basseiniga hotelli korra ikka satume. Samas… kuna hotell vms. on meile pigem koht siruli viskamiseks kui pikemaks ajaveetmiseks (ümberringi on 100x põnevamat), siis sellele väga kulutama ei hakka. Pigem ikka mägimatkad ja kohtumised elevantidega ja kokandustunnid ja massaažiõpe! Ühtlasi avastasin eelmisel nädalal kahe kange reisisaadet vaadates, et ma tahan meie reisimuljeid kirja panna ja ehk mälestustele raamatu kuju anda. Mis mõttes ma saan vähem kui aasta pärast 30 ja pole ühtki raamatut välja andnud? See unistus on minuga juba 7. eluaastast kindlalt. Olen kogumikes figureerinud, eks püsimatu vaim suudabki pigem lühijutte vorpida. Ideid on muidugi enam, kui teostada jõuan. Aga kuskilt tuleb pihta hakata!

Iga reis on eraldi lugu, mitmeski mõttes sissevaade mu ellu. Ja reisisaadet vaadates, tõdesin, et meie kogemused Chiang Mais (Põhja-Tai) olid hoopis teised kui neil telesaates. No mida kuradit nad seal tegid? Elevantide tsirkus? Kobrapiinamine? Beibedega baarid? Meh? See pole üldse see Chiang Mai, mida meie nägime. Meie Chiang Mai on see park, kus inimesed (nii kohalikud kui turistid) õhtul erinevateks sportimistegevusteks kogunesid (väliaeroobika, kääksuvate masinatega ja värvipotsikutest raskustega jõusaal, jooks ja väga huvitav pallimäng, kus korv väga kõrgel õhus!) või niisama aega veetsid. Meie Chiang Mai on kokandustöötuba linnast väljas farmis. Meie Chiang Mai on 3D kunstimuuseum, kus saad ise osaks pildist. Meie Chiang Mai on 2-tunnine (alla veeres 30 minutiga) dehüdreeriv rattaretk üles mäkke kuldse templi juurde (paberi peal tunduvad sellised asjad alati lihtsad!). Meie Chiang Mai on ratastega suures liikluses laveerimine. Meie Chiang Mai on elevandisõbralik farm, kus neile ei õpetata trikke ja kus elevandi seljas ratsutatakse ilma korvita (kuigi mul kohati tekkis küsimus, kas ratsutamine üldse hea mõte on; ometigi olen selle kogemuse eest nii tänulik, need suurusugused loomad…!). Meie Chiang Mai on müntidega opereeritav pesumasin ja hambutu pesupulbridiiler, kes tahtis Eestist kõike kuulda (või noh, tegelikult meie kulul õlut juua). Minu Chiang Mai on higi ja pisarad tai massaaži koolis ja kohutav õppimiskogemus. Meie Chiang Mai on jäised kohvikokteilid. Meie Chiang Mai on lõputud templid ja laternavalguses bambussillal jalutamine. Meie Chiang Mai on hommikusöögipuuviljad ja ööturud. Meie Chiang Mai on kassiteemaline kohvik ja ingliskeelsete kasutatud raamatute pood.

15193607_1550074338341519_6965156735563536955_n

Pärast väikest jalutuskäiku elevanti pesemas. Ja seal vees hulpisid junnid, sest elevant kakab alati, kui vette satub. Ka siis, kui ta just enne ka kakas… Baanchang Elephant Farm, kus elevandid ei tantsi ega maali ja ainuke trikk on inimese musitamine-kallistamine.

Ütleme nii, et mu reaktsioon sellele saatele oli nii tugev, et ma tõesti pean hakkama meie Chiang Mai muljeid kirjutama! Ja juba neid killukesi välja kirjutades tundsin emotsioone üles tulvavat, sest noh, CM on imeline! Isegi, kui sellest viimaks ära väsisime (8 ööd).

Novembrikuisesse reisiplaani mahutame Chiang Mai kindlasti ära. Seal asuvad ju mitmed massaažikoolid. Kuna soov on ka Singapuris (mets linnas!), Malaisias (Kuala Lumpur ja mõned ägedad mäed uuest raamatust), Vietnamis (maa-alune matkarada!) ja Laoses (Fair Trek ehk matk, mis sisaldab kohalike hõimude hütis magamist) käia, siis Chiang Mais liiga pikka kursust ei võta. Aga… leidsin ühe 2-päevase variandi, mis teadmiste-oskustepagasile natukenegi autentsust juurde annab. Loodetavasti on seekordne õpikogemus parem. Sunshine’i kooliga ei saa arvatavasti puusse panna ka. Enam ma väikestesse imelikesse ei lähe.

P.S. Proovige siis loquati ka. On maitsvad. Ega ma neid ainult seepärast siia pannud, et kuidagi vägisi reisipostitust toiduteemasse pressida.

Köögiviljade sissetung

Mulle maitsevad köögiviljad. Päriselt. Krõmpsud, mahlased, mitte-kuumusega-ära-tapetud köögiviljad. Jah, mulle meeldib ahjubaklažaan. Ja ahjubataat. Ja vokiroad pannilt. Ja püreesupid. Aga mulle ei meeldi üleliia kuumutatud plögastatud köögiviljad. Ehk siis: mulle ei meeldi tüüpilised sööklaroad. Millegipärast ei osata seal köögiviljadega eriti hästi ringi käia. Pole siis ime, et näiteks enamike laste jaoks on hautatud lillkapsas justkui tegelane õudusfilmist. Meie kontori lähiümbruses on Sparta hetkel küll ainus koht (ja ma ei räägi seda suurest patriotismist, mida koduklubi vastu tunnen), kus osatakse köögivilju austada. Praelisandina on need alati pisut krõmpsud, pole oma värvi kaotanud ja maitsevad hästi.

Toitumisnõustajana räägin klientidele alati ka seda, et krõmpsud köögiviljad on kehasõbralikumad: kõht püsib kauem täis, sest keha peab seedimiseks rohkem vaeva nägema (närima jne.) ja veresuhkur tõuseb aeglasemalt ja stabiilsemalt. Samuti on neis säilinud rohkem vitamiine (eriti näiteks kuumatundlikku C-vitamiini).

Selge pilt, mulle meeldivad köögiviljad ja kõiksugu toitumispüramiide vaadates peaks igaühele selge olema, et tasakaalustatud menüüs (mis katab keha vajadused ja hoiab meid tervena) on need aukohal. Reaalsus on muidugi selline, nagu altpoolt Tervise Arengu Instituudi uuringu põhjal kokkupandud “pärispüramiidist” näeb. Ideaalist on keskmise eestlase tegelik toitumine kaugel. Köögiviljade osa on kõhetuks tõmbunud, maitsestamata kasulike bakteritega piimatooted värviliseks muutunud ja püramiidi kaunis tipukolmnurk mingiks maiustuskatuseks moondunud.

Soovituslik ja tegelik püramiid

Nüüd aga pealkirja juurde! Ilmselgelt üritatakse rahvastiku köögiviljalembust erinevate kampaaniatega suurendada. TAI on isegi päris palju meelde tuletanud, et kaalikas kanni ei kasvata jne. Need on päris ilusad kampaaniad. Näikse, et ka tootjad on hakanud sama liini ajama. Ostan juba mõnda aega poest Juurikasaia ja Juurikapalasid, kus sees porgand-pastinaak-valge uba või peet. Köögiviljapelgurid, ei tasu ehmuda! Sai ja leivake nagu ikka, maitsevahet oluliselt ei ole. Vähemalt neil Fazeri omadel pole väga märgatagi, et juurikad sees oleks. No, pastinaak ja valge uba kaovad kergelt ära, mõned oranžid porganditäpid on jäänud.

Avastasin, et lisaks Fazerile on ka Eesti Pagar pilgu köögiviljadele pööranud. Nende Pehmik oli oluliselt soodsam kui Juurikapala, muide. Peedi-porgandi-pastinaagi-pihlaka – kõlab juba päris ägedalt! Ja näeb ka kirevam välja. Selle suutsin pildilegi püüda. Jällegi, mingit tohutut peedimaiku üle ei käi. Minu peedi-šokolaadikoogil on kindlasti tugevam maitse. Treenitud maitsemeel aimab võibolla kergelt pastinaaki, aga muidu on täitsa pagaritoote maitsega. Aga palju ilusam kui tavaline sai, mida ma ausalt öeldes ei ostagi. Välja arvatud… gruusia “leib”.

20170418_155014

Võiks loota, et on pisut tervislikum kui tavaline sai. Muidugi on kurb, kui köögivilja ainult sellisel ülitöödeldud kujul süüa suudetakse… kuumutamisel on ju paljugi kaduma läinud. Ja noh, päevast köögiviljanormi saia süües siiski täis ei saa. Enne lähevad teraviljaportsjonid lõhki.

Köögiviljad muudavad pagaritooted mahlasemaks ja just sel põhjusel olen endagi küpsetistes neid kasutanud. Vahel ei saa arugi, et valminud keeks on näiteks suvikõrvitsat täis tuubitud. Fazeri saiu vaadates tundub, et kasutatakse mingit köögiviljajahu ehk siis kuivatatud ja jahvatatud köögivilju, Eesti Pagari omas olid konkreetselt juurikatükid näha.

Teise huvitava tootena on poodidesse tekkinud porgandiga hakkliha. Ma ise söön palju köögivilja, aga nende jaoks, kes peavad oma viit köögi-puuviljaportsjonit tikutulega taga ajama, on see heaks abimeheks. Kiikasin Selveris pakendit: 80% hakkliha, 20% porgandit, muud ei midagi. Hoobilt langeb lõpptoote rasvasisaldus, sest porgand tõmbab seda alla. Mitte et porgandil mingid imevõimed oleks, lihakogus on lihtsalt väiksem… Iseenesest ju tore, teadupärast on porgandis leiduv A-vitamiin rasvlahustuv ja parim omandada kuumutatuna ning… hakkliha ju kuumutatakse. Aga… kilohind on kallim. Ühest küljest võiks ju olla odavam kui tavaline hakkliha, aga ei ole. Porgand, kaalikas, kartul, peet on aastaringselt köögiviljaletis saadaval ja kilohind alla 40 sendi. Hakklihal pigem sinna 4-5 euro kanti või enamgi. Vast on selle uue segu hind kallim, sest porgandi riivimine ja kokkusegamine ja üleüldse kuskilt hankimine lisab kulutusi ja näiteks hügieeninõudeid (tuleb ju säilitada teisiti kui liha vms.). Siiski tore, et on olemas ja loodetavasti ei jää kallima hinna tõttu poelettidele konutama… Selveris olid päris mitmed sellised hakklihapakid 50% allahinnatud, sest kuupäev kukkumas. Kui mul oleks täna õhtul hakkliha vaja, siis miks ka mitte, aga nädalamenüüs on pisut teised road ootamas.

Mööblijuttu ja porgandistruudlit


Kas tõesti arvasin, et remont kestab 2 nädalat? Noh, nipet-näpet, paneme ainult uue tapeedi ja värvime, põrandaid lagesid ei puutu, WC-vannituba las olla. Ei ole nii lihtne. Tapeet ei tule igalt poolt kergelt maha. Vaja on pahteldada. Liistud ära ja tagasi. Kardinapuud prügikasti, rulood uuesti seina. Fototapeet ei käigi nii lihtsalt seina? Naabrid räägivad liiga valjusti, paneme heliisolatsiooniks korkplaadid (toimis!) seina. Ah, need ei jäägi hea sõna peale kinni? Esikupõrand vajab siiski vahetamist. Ei taha koledas sinepikarva tualetis olla (no milleks kakavärvi seinad ja lagi??). Vannituppa ei sobi see rääbakas linoleumpõrand. Mis veidrad plastpaneelid vannitoa seintel on? Värviks ukseavasid, see ei võta ju üldse kaua! Ja nii edasi ja nii edasi. Remont käib! Aga toad ja köök on tegelikult valmis, v.a uste, uksepiitade ja aknapalede värvimine. No mis, mingi poole tunni töö, eks?

Kolmapäeval saabus mööbel. 1 kuller ähkis-puhkis (teine oli paremas vormis ja vaikne) ning ilmselgelt oli pisut nördinud, et mu tellimus koosnes 24 pakist. Nt riidekapp on 3 suures pappkastis. Oleme mõned asjad kokku pannud: alates diivanist kuni toolide, ruumijagaja-riiuli, nurgalaua ja köögi-klapplauani välja. Juhendis on kirjas, et 2 inimest panevad laua kokku 40 minutiga ja vaja läheb vaid kruvikeerajat? Looda sa! Jaota tegevused pigem 2 päevale ja varu 5 tundi. Ilma akutrellita ära mitte unistagi, et saad kruvid sisestatud neisse markeeritud “aukudesse”, mis tuleb põhimõtteliselt ise toore jõuga tekitada. Tore, et vähemalt oli märge, kuhu need lähevad! Oh jah, mööbli kokkupanek on omaette jant. Suurim köögikapp ja koletislike mõõtmetega riidekapp ootavad oma korda, et veel mõned nädalavahetuse päevad alla neelata. Ja juhendid? Mõnest arusaamine äratab talveunne suikunud ajurakud.

Aga… minu tööpind-klapplaud (ja sellel on sahtel + riiul asjade hoiustamiseks!) sai eile kokku. Paras aeg sellel laiata ja tainast lahti rullida. Tulin varakult koju, et mõni pooletunnikapp (loe: õhtu on sisustatud) kokku panna ning aega leidub ka kokkamiseks. Kõrvitsapüreesupile läheb kõrvale porgandistruudel. Äärepealt ostsin Konsumist kohaliku pagari, Neio oma, aga… kui on margariiniga, siis ei isuta. Ikka võiga! Või lihtsalt taimeõliga, mitte keemialabori määrdega. 

Ma ausalt ei ole varem proovinud, aga mida keerulist pärmitaignas ikka olla saab? Porgand sisse ja olemas! 

Osised

Tainas:

  • 25 g presspärmi
  • 1 spl roosuhkrut (pärmi äratamiseks)
  • leiget vett
  • meresoola
  • 5 dl tavalist nisujahu
  • 2 dl täisteranisujahu (et oleks rohkem kiudaineid)
  • 100 g võid
  • 1 spl kurkumit
  • rosmariini/tüümianit

Täidis:

  • 3 suurt porgandit
  • 1 punane sibul
  • 1 muna
  • 40 g kõva juustu (Valio Forte)
  • meresoola
  • ürte

Sega murendatud pärm suhkruga ja lase sel “sulada”. Lisa natuke vett, sega. Sõelu tavaline valge nisujahu taigna hulka. Kalla sekka ka täisterajahu (pole mõtet sõeluda). Sulata või ja lisa taignale. Maitsesta soolaga ja pane ilusa porgandivärvi saavutamiseks hulka kurkumit (et oleks juba peale vaadates aru saada, et tegu on porgandistruudliga, oranž!). Mul juhtumisi on kurkumipotsik kapis. Jäätist sellega küll ei tee, seda saate MKR-i saatest ainult. Maitseks pisut rosmariini ka, olgugi et tüümian oleks paremgi (pole hetkel). Sega tainas ühtlaseks. Mina kasutasin taignakonksudega mikserit, tore sünnipäevakink! Tainas peab kausi küljest lahti lööma. Kui on liiga jahune, lisa leiget vett. Pane kerkima.

Kurkumiga saab kollase taigna!


Kuna mul valmis supp, aurutasin kraabitud ja tükeldatud porgandeid supipaja kohal sõelal pehmemaks või täpsemalt poolkõvaks. Keetmisega on selline lugu, et sobib vaid siis, kui keeduvee ära kasutad, näiteks supis. Vitamiinid lähevad vette ja seda ei tasu ära visata. Sestap on aurutamine hea meetod, kui keeduveega mingeid plaane pole.

Lase aurutatud porganditel jahtuda, siis riivi. Vahepeal tükelda ja prae sibul, sega riivporgandiga. Lisa täidisesse soola, oliiviõli, ürte, juust, toores muna (tavaliselt porgandipirukais keedumuna, aga ei viitsinud keeta ja eks ahjus küpseb ka). Sega.

Rulli tainas lahti. Määri peale täidis. Keera rulli. Aseta rull ahjuplaadile, vajuta lapikumaks. Pintselda sulavõi või oliiviõliga. Lase 10 minutit kerkida. Küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit.

Neljas kord õnnestus!

Pühapäeval külastasid mind ema ja õde, kellele siiski poolikut korterit (remont pooleli ja mööbel jõudis vist täna On24 lattu pärast seda, kui 2 kuud oodanud oleme) näidata otsustasin ja Kehra vahel väikse tuuri tegin. Kuna olin vaikselt ka numbri võrra 30-le lähemale tiksunud oma vanusega, siis oli vaja ka midagi pidulikumat valmistada. Šokolaadijäätis ronis hommikul külma külalisi ootama ning lisaks tegin veel ühe katsetuse vastlakuklitega. Sander, kallis abikaasa, kinkis imevaikse ja mõnusa mikseri (mille ma tõtt-öelda ise koos temaga poes välja valisin ja järgmisel hommikul üllatust teeseldes tänuga vastu võtsin), nii et seekord ei läinud vahukoor võiks, nagu eelmisel katsetusel saumikseriga juhtus. Ja üleüldse näis, et mitte kolm, vaid neli on seekord kohtu seadus. Kuigi… kui sünnipäevaks on 03.03, siis võiks number 3 ka mingit õnne ju tuua?

Sõnu sai nüüd ikka liiga palju, sest kirjalik eneseväljendus on miski, mis mulle erinevalt suulisest tohutult meeldib. Tegelikult tahtsin lihtsalt pilti jagada!

20170305_140150

Retseptist pole mõtet rääkida, sest tegu on Nami-nami hõrkude vastlakuklitega, mille retsepti kasutab vast pool Eestit. Mul kogused vaid poole väiksemad, sest 30 kuklit tundus liig, mis liig. Samas… tervisejutlustajast ema sõi pärast isegi ühe vahukooreta kukli niisama ära – pool vahukoorepakist läks ju jäätisesse ja kõigile kuklitele ei jagunud – öeldes veel Sanderile, kes ilma jäi, et küll Silja sulle uued küpsetab. Ei mingit originaalitsemist sedapuhku. Vaid jõhvikaid püreestasin vahukoore alla peitupanemiseks.

roomavmjaukiSiia sobib tegelikult üks Googli omatahtsi tekitatud animatsioon Mjaukist. Nimelt saabus eile Zooplusi kaup: 12 kg kassitoitu, Cat’s Besti mõnus liiv (saab potist alla lasta ja ei saagi 1 päevaga meie biojäätmete ämbertäis!), radiaatorile kinnitatav magamisase (millegipärast ei võta nad vedu!), kassimuruseemned, mõned konservid, naistenõgesepall, rennis veereva palliga kratsimisalus, kalakujulise tulukesega laser (tõeline lemmik!) ja kassipildiga lauakatted. Esimese tunnikese sisustasid kassid naistenõgesepalliga ja mina sain hunniku videosid filmida. Naistenõges on mujal maailmas tuntud catnip‘i nimega ja kassid on selle järele hullud! Ega minu omad siis teistmoodi ole. Ja allolevast animatsioonist (mille Google videost tegi) on näha Mjauki selle palliga. Kui muud moodi ei saa, siis kas või roomates eesmärgini! Nagu mina oma vastlakuklitega…