Vau! Kaks nisu- ja piimavaba küpsiseretsepti!

Kui enamike teraviljade, loomsete valkude ja piima vastu esineb talumatus, jäävad üle puu- ja köögiviljad. Suvel saab õnneks suurema vaevata toidulaua kaetud, sest igasugu mõnusat värsket kraami leidub ju lademetes. Maiustuste puhul on mu talumatustega abikaasa suundunud peamiselt datlite ja päevalillehalvaa + isetehtud pähkli-puuviljapallikeste poole, kuna kakao ehk šokolaad on samuti välistatud. Vahepeal oleme ostnud mõned pakid võimalikult naturaalseid kummikomme või käsitöösefiiri, aga need on kõik ülimalt läilad. Ja siis hakkaski ta eelmisel nädalal rääkima, et küpsise isu on. Kuna lisaks nisule on ka kaer ja tatar nn. keelatud ainete nimekirjas (head aega, kaerakäkid ja toortatrajahust küpsised!), siis jäävadki üksikud soolased riisiküpsised. Neid riisi- ja maisileivakesi ei tasu talle enam näidatagi, puhas kuiv saepuru. Rukis ja oder on mõõdukalt tarbides sobilikud, ka meie hommikupudrud on nüüd rukki- ja odrahelvestest (tellisin FreshGo e-poest, kui liitud ja kasutad koodi “siljajürs”, saad 7 eurot kulutamiseks ja mina 2% boonust). Aga kas keegi on näinud rukki- või odraküpsiseid? Näkileivad – olemas, aga küpsised? Maitseks liiga leiva moodi? Või oleks imeliselt mõnusad? Tegelikult peaks kasvõi odraga proovima, seda jahu meil kapis leidub.

Riisijahust snickerdoodle küpsised

Mais ja riis on aga sellised teraviljad, millele on antud roheline tuli ehk neid võib mees süüa. Sestap ootab täna õhtul taas kord ees kevadrulliesmaspäev (riisipaber!) ja katsetan veel üht küpsiseretsepti. Mõned päevad varem tegin riisijahust kaneeliga snickerdoodle küpsiseid, mis on põhimõtteliselt väga lihtsad rasvaine+suhkur+jahu+(muna) tüüpi küpsised, mida veeretatakse kaneeli-suhkru segus. Madalama GK nimel (mõjutab veresuhkru taset vähem) kasutasin magusainena hambasõbralikku ksülitooli, samuti FreshGost tellitud. See on kallis magusaine, kui valge suhkruga võrrelda, aga maiustamine ei tohikski olla osa igapäevast, vaid midagi erilist ja haruldast. Kvaliteet, mitte kvantiteet!

Riisijahust kaneeli-suhkruküpsised

(nisu- ja piimavaba, soovi korral suhkruvaba)

  • 100 g margariini (või võid, kui piim probleeme ei valmista)
  • 1 dl ksülitooli või roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl riisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • veeretamiseks: 3 spl suhkrut + 1 spl kaneeli

Kogus: umbes 1 plaaditäis, toidab rongisõidul Tartusse paar näljast; pildile jõudsid pooled küpsised

Kuumuta ahi 180 kraadini. Aseta küpsetuspaber plaadile, puista kaneeliga veeretamissuhkur plaadile laiali.

Hõõru margariin ksülitooli/suhkruga ühtlaseks massiks. Soojal suvepäeval on see lihtne, sest rasvaine läheb ise pehmeks. Lisa muna, riisijahu ja küpsetuspulber, sega kokku.

Veereta taignast väiksed pallid, keeruta need plaadil kaneelisuhkruga kokku ja vajuta lapikuks. Kui tainas on pallide mesiterdamiseks liiga niiske, lisa jahu. Küpseta umbes 12-15 minutiga kuldseks. Lase jahtuda ja krõbista!

Asendustest

Usun, et võiga tulevad need küpsised eriti mõnusad ja kreemjad. Mina võin piima tarbida, aga abikaasa tõttu meil kodus enam võid näiteks pole. Tegelikult olen ma pigem võisõber ja margariini tarbin kortsus kulmuga. Või on või. Rõõsk koor, mille rasvasisaldus on suur. Margariin on… hunnik erinevaid komponente, nende seas ka toiduvärv. Üldiselt eelistan ikkagi vähemate koostisosadega toiduaineid. Kookosrasvaga tasub ka proovida.

Ksülitool on umbes sama magus kui suhkur, neid saab üks ühele asendada. Eelistan ksülitooli, sest 50 grammi ksülitooli mõjub veresuhkrule samamoodi kui 5 g ehk 10x vähem tavalist suhkrut. Vedelaid magusaineid (agaavisiirup) küpsistesse pigem ei paneks, äkki ei püsi koos. Küpsiseid veeretasin roosuhkrus, sest suur osa sellest jäi pärast plaadile niikuinii ja tundus jubeda laristamisena selleks ksülitooli raisata.

Maisijahust ingveri-sidruniküpsised

Pärast esimest küpsisetegu uuesti poodi sattudes pakkusin abikaasale, et võtame vahelduseks maisijahu ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Kuna mais ja kaneel kombineerituna on minu arvates sama veidrad kui abikaasa üllitised stiilis troopiline mango ja põhjamaised mustsõstrad karuse odrahelbepudru sees, siis otsisin maisile uusi sõpru. Mais on kollane. Ingver on kollane. Sidrun on kollane. Kollased on sõbrad, eks? Tõenäoliselt saavad paremini läbi kui meie kassid, keda ühendab must kasukas (Mjauki tahab sõber olla, aga Miu püüdleb üksiku hundi staatuse poole). Igatahes, ingver ja sidrun annavad mõnusa särtsu ja äratavad muidu igavavõitu plönnid ellu!

  • 100 g margariini/võid
  • 1 dl ksülitooli/roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl maisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • 3 cm jupp ingverit
  • 1 sidruni riivitud koor

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Hõõru pehme rasvaine suhkruga ühtlaseks massiks. Klopi sisse muna, lisa maisijahu, küpsetuspulber, kooritud ja väikesteks juppideks lõigatud ingver ning riivitud sidrunikoor. Tillukesed ingveritükid on mõnusad ja lisavad hamba alla sattudes särtsu, nii et valisin selle tee. Neid küpsiseid ei hakka kuskil suhkrus veeretama, tee lihtsalt väiksed pallid ja vajuta plaadil lapikuks. Küpseta kuni 15 minutit, kuni on kuldsed. Jahuta ja krõmpsuta!

Krõbedad kevadrullid

Vietnami kevadrullidest olen juba kirjutanud. Need on traditsiooniliselt “toored” ehk nõuavad vaid riisipaberi leotamist ja täidisega koos kokkukeeramist. Tahtsin aga midagi teisiti teha ja viskasin kevadrullid sügavale pannile õli sisse küpsema. Õli polnud üle mõistuse palju nagu fritüüris, rullid kaetud polnud. Sestap ei olnud tulemus samuti üleni kuldne. Samas, selline poolkrõbe-poolvärske mulle maitsebki. Kasutasin oomega-9 rikast oliiviõli, rapsiõli sobiks ka hästi (neutraalne maitse), päevalilleõli ei soovita ma keskmisel eestlasel üldse koju osta (oomega-6, mida nagunii igalt poolt, eriti loomsest toidust, saab). Oliiviõli talub kuumutamist hästi ja mul on kodus ainult külmpressi õli. Fritüüri tasemele seda kuumutada samas ei tasu ja ega seda ma teinudki.

Kogused on vaja tunde järgi paika saada. Võivad kõikud, sõltub, kui tihedalt täis tuubitud rullid kokku suudad rullida. Komponente võib varieerida. Põhimõtteliselt sobivad igasugu piklikud asjad (kirsstomatit raske rullida, proovi parem kurgi- või porgandiribadega).Katsetamise vaev!

Osised

  • Peotäis riisinuudleid
  • Pool paprikat
  • Helde peotäis hapukapsast
  • Riisipabereid (müüakse nii 10tk kui 50tk pakkidena, mul väiksemad Vietnamese Choice’i omad)
  • Õli

Keeda riisinuudlid soolvees pakendi õpetuste järgi. Peenemate nuudlite puhul piisab ka kuuma vee pealevalamisest, minu paksud lintnuudlid tahtsid 3-4minutit podiseda. Kurna ja jäta jahtuma.

Pane lõikelauale või taldrikule valmis täidiseained: viiluta paprika peeneteks sirgeteks ribadeks (lõika kumerad jõnksud ära), aseta sinna ka hapukapsas ja jahtunud nuudlid. Porgandi-kurgiribad ja roheline sibul on samuti head lisandid.

Võta appi sügavam taldrik, kus riisipaberit leotada-pehmendada. Täida see veega. Ava riisipaberi pakend ja leia koht, kuhu valmiskeeratud rulle panna. Oledki valmis alustama!

Pane riisipaber 10 sekundiks või kauemaks likku. See peab muutuma pehmeks ja elastseks, täitsa kanga moodi. Kui asja käppa saad, võid rullimise ajaks jua uue paberi vette panna, hea kohe võtta.

Aseta valmis paber lõikelauale või taldrikule. Pane ülaservast natuke allapoole täidiseaineid. Jäta servadest ruumi.

Keera ülaserv täidisele peale ja rulli pisut edasi. Rulli tihedalt. Märg paber kleepub ise kokku.

Voldi küljed keskosale peale, jätka rullimist.

Lõpuks peaksid saama igast küljest suletud võimalikult tihke rulli. Kui täidisega liiga heldelt ümber käisid, ei pruugi koos püsida. Rulli lahti, vähenda täidist ja proovi uuesti!

Valmis rullid aseta kuhugi küpsetamist ootama. Liiga lähestikku ei tasu toppida, kleepuvad kokku. Kui kõik rullitud, asu praadima. Kuumuta sügaval pannil õli. Terve põhi peaks kaetud olema, aga rulle üleni katma ei pea, see pole õlivann. Prae kuldseks, pööra tangide abil vahepeal teine külg. Naudi!

Mis sellest kaalulangetamisest sai?

blue tape measuring on clear glass square weighing scale

Foto: Pixabayst, Pexels.com

9. mail ei tähistanud mina ei Euroopa päeva, ei mingit võidupüha, vaid teatasin, et hakkan kaalu langetama, et kuu aega hiljem, 9. juunil juba sihvaka sportlasena Eesti Meistrivõistluste stardis seista. Üllatavalt sai sellest üks mu populaarsemaid postitusi, sest tuli välja, et inimestele meeldib teiste kaalunumbritest lugeda. Tegelikult jagasin seal ka 3 põhimõtet, mida ise kasutada plaanisin ja mida laias laastus ka klientide peal kasutan, nii et tegu oli siiski ka kasuliku teabega. Et tollest eelmisest postitusest laialdasemat kasu oleks, tuleks hankida mõni GK-teemaline raamat, näiteks minu armastatud GK piibel, või peaks ma kirjutama ka selle kohta pika arutelu või saama viimaks valmis need toitumisteemalised e-kursused, mil mul siiani kondikavadena paigas on.

Kas kaal langes?

Kaks kuud tagasi näitas kall 63,3 kg ja mina unistasin 3 kiloga hüvastijätmisest. 8. juulil kell 18 ehk pühapäeva õhtupoolikul, mil tehtud üks korraliku tempoga 15 km pikkune jooks ja keres parajasti mitu tassitäit vett (sest jube lämbe oli ja janutama ajas), juuksed dušitamisest veel märjavõitu ja keres 3 prisket nektariini, näitas digitaalne kodukaal 62,4 kg. Kui keegi märkas, siis loetlesin mitmeid pehmendavaid asjaolusid, mille võrra võiks selle numbri mõnesaja grammi võrra väiksemaks ilustada. Tühja neist grammikestest, nagunii kõigub kehakaal päeva lõikes sõltuvalt söömisest-joomisest, trennist ja kes teab veel millest. Ütleme kokkuvõtteks vaid nii, et langes, aga mitte loodetult palju.

Algus oli ilus

GK tabel

Esimesed nädalad olin kenasti ree peal, täitsin hoolega selliseid tabeleid, mida muidu kasutan klientide menüüanalüüsis. Eelmises kaalupostituses tõin ka välja, kui palju portsjoneid ma 2400 kcal (minu päevane kulu 2900 – defitsiit 500 kcal, et kaalu langetada) täissaamiseks midagi sööma pean. Eraldi arvestust pidasin GK punktide üle. Selline kombineerimine on kõrgem pilotaaž ja nõuab pisut hoolikamat mõtlemist kui muidu, aga toitumisnõustajana olen klientide sääraseid kavasid küll ja veel koostanud. Endale üritasin siis jooksvalt asja paika panna, tõmmates pärast igat ampsu vastavatesse lahtritesse kriipsukesi. Kriipsukesed on mu lemmikmeetod! Lisaks muidugi ka asjade mahatõmbamine (toimib endale ülesannete püstitamisel ja nende täitmisel).

GK punktid said hõlpsamalt täis kui toiduportsjonid. Süsivesikute allikaid tuli eriti valvsa kullipilguga jälgida. Sest… 1 banaan on sama toimega mis 2 viilu leiba või 1,2 kg maasikaid/mustikaid/vaarikaid või 2 õuna/pirni. Portsjonite maailmas juhtus pigem seda, et mingeid asju kippus väheks jääma. Kaalulangetamise puhul on aga oluline, et EI söödaks liiga vähe. Nii saab vältida seda söömasööstu hetke, mil tahaks kõike kõige rasvasemat ja suhkrusemat süüa, sest eelnev askeetlus on tekitanud meeletu nälja. Ma tõesti pean oma e-kursuse valmis tegema ja asja süstematiseeritult selgitama, sest see teema on ühte-kahte-kolme postitusse kokku pressimiseks liiga mahukas. Klientidelegi tuleb mitu korda selgitada ja lehekülgede kaupa materjale kaasa anda.

Mis juhtus?

Ma ei mäleta mingit tohutut murdepunkti. Kritseldused paberil näitavad, et mitu nädalat hiljem olin veel usin jälgija. Ühel hetkel hakkasid need tühjad lehed aga järjest tühjemaks jääma. Süüa tehes ikka mõtlesin GK peale, aga järjepidevus kadus.

Mingil hetkel hiilisid tagauksest sisse valgubatoonid, mida vohmisin enne staadionivõistlusi. Jah, tegin staadionidebüüdi (3000 m), jooksin üllatavalt kiiresti ja siis jooksin veel kord kenasti (5000 m), korra entusiastliku algusspurdiga ribadeks (1000 m) ja korra metsiku naiseliku kõhuvaluga (800 m). Esimest korda käisid jalas ka naelikud, esmalt võõrad. Esimest korda läksin staadionile enam-vähem nalja pärast, aga mingil hetkel olin juba Kohila pikamaajooksusarja punkte lugemas. Juhtub. Hooaja “tähtsad” võistlused ehk Rapla 10 km ja Narva poolamaratoni keerasin aga totaalselt kihva. Suure kaalulangetuse keskel ei suutnud aru saada, miks numbrid end väiksemaks ei keri, kahtlustasin allergiat, kulutasin eraarstile terve varanduse, lahkusin teadmisega, et muidu olen terve, aga nina on seest turses. Taskusse pistsin ka rõveda hormoonravimi, mida kohe suure hurraaga ninna pritsisin, lootes nohule viimaks leevendust saada. Läbi kohutava suremise ja 7 minutit aeglasema lõpuajaga finišisse veeredes adusin, et võistluspäeva hommikul on see viimane asi, mida manustada. Katse-eksitusmeetodil tuvastasin sellegi, et hommikul võetud ravim õhtust rasket trenni ei sega. Aga Rapla oli juba untsus. Ei jaksanud pingutada, kehalt oli paar käiku maha kruvitud, võttis ruttu hingeldama, nina ei avanenud kohe üldse mitte. Tegin korrektuure ja lootsin Narvas siiski normaalse ajaga (tegelikult ikka uue rekordiga) lõpujoone ületada. Olen aga inimene ja ilmutan mõnes olukorras väga nõrka tahtejõudu. Nii ka Narvas hotellis hommikusöögilauas, kus üleliia erinevaid asju sisse vohmisin. Oleks vaid GK peale mõelnud, poleks sellist liigsöömist juhtunud, aga mingi kiiks ütles, et pooliku hommikul tuleb süüa. Loll. Ise toitumisnõustaja. Mõistus jäi tõepoolest koju maha. Tuleb süüa, aga mitte pugida. Jälle omad vitsad nüpeldavad. Millegipärast pole ma siiamaani endale ideaalset võistlushommiku toitu leidnud.

Mis edasi?

Suur suvi on käes ja lähinädalatel jätkan võistlemist kummalistes kohtades ja harjumatutel distantsidel. Lühidalt öeldes treenin kiirust. 10 000 m Kohilas, 2000 m Viljandis, 5 km eraldistardist Kiilis – ees ootavad põnevad ajad. Vahelduseks on isegi lõõgastav, et pole vaja üle 10 km punnida. Londoniski jooksin kohaliku tähtsusega pargijooksul 5 km ja võitsin elus esimest korda. Läheb ka nii.

Kavatsen uuesti tabelikesed ette võtta ja hakata usinalt kriipse tõmbama. Hooaja suursündmuse ehk maratonini on 2 kuud. Parajalt aega, et end vastupidavaks, nõtkeks ja kiireks treenida. Suudan küll! Kuidas ma seda aga teen? Veebruaris koostasin põhjaliku mõttetöö tulemusena 3 päeva menüü ja kinnitasin selle kodus külmkapile. See toimis, tõepoolest toimis. Ostsime poest õigeid asju, teadsime alati, mida konkreetsel päeval süüa, kuni ühel päeval lihtsalt enam ei toiminud. Ei teagi, kas tüütas ära või oli vahepeal kiire ja tegime muid toite, aga… vajus ära. Selle juurde võiks tagasi minna, aga natuke peaks baasretsepte muutma. Inglismaal olles lugesin ja markeerisin hoolega veel üht Holfordi tarka raamatut “Optimum Nutrition for the Mind“. Ta kirjutas lühidalt ka rotatsioonidieedist ja sellest, kuidas talumatustestis välja tulnud toiduaineid tuleks kuu aega täielikult vältida ja seejärel roteerida, nii et mittesobivat toitu süüakse igal 3. või 4. päeval (kehtib just mõõduka talumatuse puhul). Mul endal palju selliseid toiduaineid õnneks pole – banaan, hernes, uba, mandel, õun, sealiha, veiseliha, tomat (sellest on kõige raskem loobuda, muust suva) -, aga abikaasa peab väga hoolikalt jälgima, mida suhu pistab. Sestap tuleks teha uus menüü, mis ka tema talumatusi arvesse võtaks. Vahemärkusena olgu öeldud, et ma tunnen end küll paremini, kui endale sobimatuid asju väldin. Ja tal toimib ka.

Hakkan toitu tellima

food healthy vegetables potatoes

Foto: Stokpic, Pexels.com

Kahjuks see ima veel juhtunud pole, et ükski pood mulle head kraami täis toidukoti otse koduukseni tooks. Tallinna lähiümbruses toimib, aga me pole piisavalt lähikandis (olgugi et 120 km/h diiselrongiga jõuab Ülemiste keskusesse 18-19 minutiga). Aga me töötame linnas, kirjade järgi suisa kesklinnas. Lasin paar toidukotti Coopist endale juba tööle tuua. Meil on köök, külmkapp, pliit, väike ahi. Veedame tööl pikki päevi ja teemegi endale seal süüa. Lähiajaks on igasugu mõnusat kraami küll ja veel. Põhimõtteliselt võikski lasta kotid tööle tuua ja siis kodus vajaminev lihtsalt tööpäeva lõpus ise kaasa võtta. Jääb ära hilistel tundidel poes tammumine, igavene “mida kuradit me ostame, mis oleks piisavalt tervislik ega tekitaks kummalgi talumatusi” dilemma, emotsiooni pealt puuvilja-pähklibatoonide ostmine (jõhker kilohind ja ma oskan ise teha!!), üllatavad avastused, et tööl on jälle kapp tühi (ja pood on ebamugavas kauguses Järvel). Tegin esimese testi. Coopis tuuakse tasuta kohale juba 25-eurose ostu korral, mitmel pool mujal pead 40 euro eest ostma. E-poes ongi üpris mugav tooteid sorteerida ja leiab päris palju ka neid, mida varem tähelegi pole pannud. Coopi puhul oli ainus kurb tõsiasi see, et abikaasa rõõmustamiseks (kellele ei sobi piimatooted) tellitud kookosjogurtid jäid tulemata. Selle korvas täiega fakt, et nad koonerdasid kilekottidega. Jess! Ma üldse ei salli, kui iga asi topitakse eraldi kilekotti. Köögivilju oli õnneks ikka mitmekaupa kokku pandud. Tublid. Ahjaa, tellides põhimõtteliselt tore seegi, et saad tasuta suured kilekotid. Nendega võiks poodi minna (või siis ka mitte, kui plaanid edaspidi vaid e-poest tellida) või siis prügikotina kasutada.

Järgmise tellimuse kavatsen teha FreshGo poest. Leidsin sealt need samad kookosjogurtid palju soodsama hinnaga (+ hetkel ka alla hinnatud) ning üleüldse tundub seal väga vahva valik olevat. Ja india pähklite 1 kg pakk üpris samas hinnaklassis kui Promos. Ideaalne baasaine isetehtud batoonide jaoks! Sain sõbralt koodi ka, millega laekus mul kontole 7 eurot raha. Kulutamiseks! Ma pole kade ja jagan oma koodi, millega saad isegi FreshGo kontole raha. Täida registreerudes koodi lahter vaid järgnevalt: siljajürs. Mida mina selle eest saan? No, kui tellid (ehk kulutad oma 7 eurot jne), siis mulle tiksub aasta jooksul sinu kulutatud summadest 2% kontole ja saan kõhu taas punni süüa.

Southend-on-Sea 2: Jamie-Jimmy maailma pikimal kail

Alustasin oma pika heietusega ühepäevasest reisist Southendi, aga ei jõudnudki esimese postitusega asja tuuma ehk maailma pikima kaini. Ometigi olime just sel põhjusel (lisaks soovile kahe koolituse vahel Londoni melust pageda) sinna linnakesse läinud. Pärast kosutavat Grouponi kupongi eest ostetud einet Bella Italias suundusime külalistemajja, mida ennist juba kiitsin. Lösutasime natuke, taustal mängis jalgpall ja siis ajasime end püsti, et see kai ikka läbi kõmpida. Kõht oli täis, nii et kai vallutamiseks energiat nagu jagus.

20180621_171648Jalutuspilet selle kai otsa maksab £2 ehk 2.24 €. Saab osta ka edasi-tagasi rongipileti või ühe otsa kõndida ja teise rongiga vurada. Jah, kai on 2,14 km pikk, aga igale vähegi liigutavale inimesele ei tohiks see distants ületamatu olla. Vahepeal saab ju ka pingil jalga puhata ja niisama merd, vabandust, Thamesi jõesuuet vahtida. Näeb välja nagu meri, aga tegu siiski vana hea Thamesiga, mis üsna varsti küll mereks üle läheb. Rongi eest tuleb juba viiekas välja käia. Tundus, et rongi liikumiskiirus oli säärane, et mõõduka jooksuga oleks sellest mööda uhanud. Kohe tekkis küsimus: miks pole sellist värki, et kui enne rongi kai lõppu jõuad, saad tasuta jäätise, pileti vms.? Ma oleks kindlasti osalenud (isegi kleidiga õnnestuks säärane tempo). Keegi mingeid väljakutseid ei esitanud, nii et hakkasime lihtsalt kõndima. “Pleasure Pier” viitab, nagu oleks tegu lõbustuspargiga. Inglismaal ongi mitmete kaide tipus igasugu atraktsioone, kus kiljumise vahepeal merd vahtida võimalik. Maailma pikim oli aga pisut vaiksem koht.

20180621_194240

Ei mingeid kellasid ega vilesid, kui finišijoone ületasime. Vaikus. Kai on lahti kaheksani, aga oli juba viis ning juhtus sama mis Inglismaa linnakeste väikestel peatänavatelgi: elu hakkab viie-kuue paiku näiliselt välja surema, kolides edasi pubidesse. Poed pannakse lihtsalt kinni. Tescost süüa ikka saab, aga kõik muu on suletud.

20180621_194345Nii! Jamie and Jimmy’s oligi algne põhjus, mis meid üldse Southendi tõi. Jamie & Jimmy’s Friday Night Feast on saade, kus nad vahepeal ka sealsamas vanas kohvikus süüa teevad. Suurem osa kail asunud lõbustusehitistest hävis 2005. aastal tulekahjus, vaid see kohvik pääses kuidagi ühes tükis. See taasvati 2006. aastal ja 2013. aastast hakkas Jamie Oliver koos sõbra Jimmyga seal oma saadet filmima. Ja sellest saatest sain teada, et selline väljaveninud kai eksib. Muidugi tahtsin minna.

20180621_174526Kohvik muidu ei toimi, see on vaid võtteplats. Kahju. Aga olen otsustanud, et nende sügis- ja talvekuude jooksul, mille Suurbritannia pinnal veedan (Erasmuse vahetustudeng) üritan võtetele saada. Tegelikult… täitsin kandideerimisvormi juba ära!! Ootame-vaatame. Tahan näha, kuidas Jamie süüa teeb. Tahan näha, kuidas ta kuulsusele kokkamist õpetab. Tahan, et mulle serveeriks Usain Bolt. Ei. See võimalus on läinud, Bolt oli päris esimeses saates ja vaevalt ta kordusürituse teeb. Aga Mo Farah? Jah, jah, palun? Järgmised võtted on septembris ja oktoobris ja ma olen siis nagunii Suurbritannias. Pretty please?

20180621_181833Vaated on seal ilusad, nii et külastada soovitan kindlasti. See väike jalavaev on seda väärt. Päeval minnes on ehk mõni putka ka lahti. Lisaks on seal väiksed värvilised majakesed, neist igaühe sees mõned fotod ja igasugu infot paiga kohta. Mingi väike söögikoht oli ka lahti. Tol momendil oli meil tilluke jäätiseisu, aga neil oli mingeid võileibu või muid väikseid asju ja väga hubane see koht ei tundunud. Suundusime tagasi maismaale, sõitsime liftiga (!) rannast peatänavale (tolleks hetkeks oli samme palju kogunenud) ja ostsime hoopis ägedast puu- ja köögiviljapoekesest marju. Mustikad, vaarikad! Õhtused hinnad (järgmisel hommikul kallim) olid nii sõbralikud ja järgmisel pildil oleva nosimise eest maksime £4.5 ehk natuke üle 5 euro.

20180621_191011

Hommikul paar virsikut põske, jooksuharjutuste trenn rannapromenaadil, dušš ja siis korralikum hommikusöök Utopias. Hummuse ja grillitud paprika võileib maitsev hää ja interjöör oli rõõmsalt kirju. Ainuke puudus see, et tasuda sai vaid sularahas. Arvestades aga seda, et iga kaardimakse pealt pank 1,5% endale kasseeris, siis väga suurt vahet nagunii polnud. Valuuta konverteerimise eest tuli nii või naa maksta.

 

Southend-on-Sea – toidusaatest inspireeritud reis

Inglismaa rannikulinnakesed on kõik üpris sarnased. Kitsas rannariba, lai kõnniteega promenaad, lõbustuspark, mitmed-mitmed mänguautomaadid ja muud neoontuledega vilkuvad agregaadid, kindlasti üks poode tulvil High Street, mõned pubikesed, paneeritud kala ja friikaid (fish and chips) serveerivad kohakesed mere lähedal… Kui oled üht näinud, oled kõiki näinud? Päris nii siiski ei ole, igaühes on midagi avastamisväärset. Sellest annavad tunnistust ka kohalikud, kes soojematel kuudel hordidena nende poole sammud seavad. Inglismaal ülikoolis käies külastasin Portisheadi  (jah, see kuulus bänd on sealt pärit) ja Weston-Super-Mare’i, need olid kevadtalvel pisut nukrad, aga siiski oma võluga. Neisse läksin suurest uudishimust, sest kui oled ikka kuude kaupa bussijaamas näinud sinna suunduvaid busse, siis tahaks korra isegi minna ja oma silmaga kaeda. Olen põgusalt ka lõunarannikul käinud. Ah, lõputud matkarajad kaljudel! Soovinimekirjas on mul ka Southwest Coast Pathi läbimine. Isegi vastavad rajakaardid ootavad riiulis! Pidimegi juunis minema, aga härra ravib oma kanda ega saa liigesid koormusi (30-40 km matka päevas) endale lubada. Nii et… see jääb tulevikku, aga mitte liiga kaugesse. Ah jaa, eelmisel aastal käisime Readingi muusikafestivalil Muse’i kuulamas ja hüppasime ka Brightonist läbi. Oli vahva, seal on mõnus kaldapealne jooksu/matkarada.

Miks Southend?

Suures plaanis oli meil seekord tegu Londoni reisiga. Saabusime 19. juuni õhtul. Mul oli 20. juunil sporditoitumise koolitus (Institute of Optimum Nutrition – mu ammune unistus!) ja õhtul väike viieka võistlus Victoria Parkis (juhuu, elus esimest korda võitsin “külajooksu” ja suisa Londonis!), Sander haris end Achilleuse kõõluse tendinopaatia ja plantaarfastsiidi (füsiovärk) alal 23. juunil. See kõik aga tähendas, et 21. keskpäeval oli vägagi paslik oma kodinad kokku korjata ja Londoni kergelt ebamugavast (voodi pani selja valutama) majutusest välja kolida, et nautida sama raha eest mõnusamaid kohti. London on majutuse osas kallis, tõsi. Soodsamad kohad on ikka sellised, mis suunurgad pisut alla tõmbavad. Ei midagi kohutavat muidugi, meil oli isegi kapisuurune privaattualett, aga nett ei toiminud (kellelgi oli vaja jalgpalli vahtida) ja voodil purunes pealeistumisel lihtsalt paar lippi ära (nii rasked me nüüd ka ei ole, et puhtalt meie süüks ajada), rääkimata olematutest patjadest. Londonist välja minnes saab sarnase summa eest aga palju ägedamaid pesasid.

Meie Southendi pesa, Plesant Court Guesthouse, lasi küll maanteemüra pisut tuppa, aga kvaliteetne voodi, kaks (!) kvaliteetset kõrget patja kummalegi, kohev tekk, külmkapp, sissehitatud (taaskord rohkem kapi mõõtu, aga ikkagi olemas) tualett-duširuum, korralik telekas (minuga reisis jalgpallifänn) ja puhtus kaalusid selle väikse miinuse üles. Ja Southendi ostsin rongipiletid Trainline’i kaudu kuskil mais, makstes inimese kohta edasi-tagasi 12 eurot. Pole paha tunnise sõidu kohta Londoni lähiümbruses. Jah, Southend on paljude pealinlaste meelispaik, Liverpool Street Stationist saab sinna rongiga hõlpsalt.

Soodne eine Bella Italias

Kuna tegu on peaasjalikult toidublogiga, räägime siis vahelduseks mõne toidujutu ka. Reisil olles on väljas söömine meie jaoks alati paras peavalu, sest ostsime piisavalt soodsat kohta, mis samas ka meile meeldivat ja tervislikku toitu pakuks. Eelistame palju ka ise süüa teha. Londonis olid meil mõlemal korral köögiga korterid (umbes 50 eurot/öö, aga teistes tubades teised turistid, 3-4 tuba korteris), Southendis aga külalistemaja, kus vaid külmkapp, kiirveekeedukann ja kohvitassid. Sestap otsisingi Grouponist restoranikupongi. Groupon on nagu meie Chili või muu koht, kust sooduskuponge osta. Inglismaale minnes soovitan proovida! Sellega saab nautida nii üritusi, mõnusat toitu, atraktsioone (nt. Londoni loomaaed) kui ka spaasid ja jõusaale. Suurbritannia külastajale kindlasti kasulik koht. Kvaliteet võib kõikuda nagu Eestis, aga vähemalt ei kuluta tervet varandust ära. Mis kvaliteet? No näiteks sõime poole hinnaga tapas baaris (La Tasca) kõhud täis ja nautisime Londoni vaadet Vertigo 42 restoranist, kus istusime natuke kehvas kohas nurga taga… aga käisime ka veidras keldris hiina meditsiini akupunktuuri (nõelad) ja kuppe proovimas (King’s Cross, London). Jummel, see oli küll odav, aga ei jätnud head maiku. Tavahinda (£55) küll ei maksaks (maksime £19). Hiina tohter tegi ohtralt märkmeid, ta vist ei saanud aru, et meil pole kavas tagasi tulla. Tahtis, et me ikka sõpradele soovitaks jne.

Londonis jooksmas

Southendis käisime Grouponiga Bella Italias. Olen neid restorane siin-seal näinud ja seda kupongigi oleks võinud põhimõtteliselt 104 eri kohas kasutada. Ostsin kahekäigulise eine kupongid. Kiusatus oli 3 käiku võtta, aga tore, et seda ei teinud. Tõsi, samal hommikul tegime Londonis veel 15-kilomeetrise aeroobse jooksu (mõõdukas tempo, on pisut raske, aga mitte lõõtsutavalt raske nagu lõikude ajal) ja energiat oli kulunud palju. Tõsiasi oli aga see, et 2 käikugi oli pisut liiast. Kodus ei söö ma lõunaks kahte käiku! Need 2 käiku olid eelroog ja pearoog, otsustasime mitte magusast end punni süüa (2 eelmisel päeval suutsin mina 200 g flapjack‘i ja Sander 500 g flapjack‘i ära süüa – jäta veel meest koolituse ajaks üksi, eks!).

Tegelikult ei alustanud me mitte eelroogade, vaid suurte cappuccinodega. Suuri piimakohvisid tellin tavaliselt magustoidu aseainena, sedapuhku jõudsid need aga kõige esimesena lauda, sest muud me juua ei soovinud. See tassitäis oli suisa kaunitar. Hommikuse trenni ja eelmise õhtu võistlus hakkasid tunda andma. Rongis söödud kaeraküpsised ohtra hummusega päeva päris ei päästnud. Aga no, vaadake, kui kaunis kohvitass! Loobun hea meelega magustoidust ja lürbin seda. Kusjuures, suhkrut ma ei lisa. Kuum piim on juba piisavalt magus. Tõsi, kofeiin on stimulant ja tõstab ka lihtsalt mustana veresuhkrutaset, kuigi praktiliselt kaloreid ei sisalda, aga koos piimaga on toime leebem (valk, rasv, pikem seedimisaeg). Joon kohvi, sest see maitseb mulle. Paar hommikut olime lahustuvat jura joonud, oligi aeg üks korralik tassike tellida.

20180621_133047

Järgmisena jõudsid lauda eelroad. Sander valis mahlased lihapallid ja mina kosutasin end päevasupiga, milleks oli sedapuhku läätsesupp.  Ütleme nii, et valiksin iga kell pigem püreesupi, aga see oli isegi üpris lohutav, kuigi minu maitsele natuke liiga hernene (mul on hernetalumatus, läätsed ja kikerherned sobivad, aga herneid väldin).

 

Mereannisõbrana tellisin mina pearoaks mereannirisoto. Oi isver, see oli oodatust kõvasti suurem. Õnneks ka krevette ja korralikke rannakarpe (karbiga!) ning kalmaaritükke (mis üllatavalt polegi oomega-3 allikad, nagu koolitusel kuulsin, ja mille tarbimisega ei tasuks hulluks minna) täis. Aga see riis… liiga palju. Lõuna lõpuks lihtsalt ägisesin ega tahtnud enne õhtut toitu nähagi. Sander tellis lasanje. Tore küll, veel üks hakkliha + nisu roog, on mees! Ja endale tegelikult ei sobi need toidud (talumatuse test jne.). Aga oli hea. Tema sai oma taldriku enne tühjaks kui mina. Piltidelt väga aru ei saa, sest teenindaja riivis meie innukate noogutuste peale mingi pool kilo parmesani toidule. Nojah.

 

Kõhu sai nii punni, aga kas see kõik ka ära tasus? Ma usun küll. Kohvi eest maksime küll pisut peale (£5 kokku), aga vaatasin pärast väljas ka hindadega menüüd ja selgus, et olime kahepeale einestanud £37 eest. Minu hiiglaslik riisiroog oli kõige kallim pearoog. Nojah, rannakarbid ja krevetid ja muud mereelukad, eks. Groupon kahele maksis £18. Hetkel on kurss üpris euro kasuks, kulutasin siis 20.5 eurot ja sõime 42 eest. Võib küll rahul olla.

Korraliku voodiga külalistemaja!

Mõtted läksid Grouponi ja muude asjadega suisa uitama. Tegelikult tahtsin ma esialgu üleüldse maailma pikimast kaist ja ühest telesaatest kirjutada. Aga enne kui selleni jõuan, võiks mainida, et meie külalistemaja oli ülimalt mõnus! Ka sellest hoolimata, et seal ei saanud ise süüa teha. Seepärast nautisimegi Bella Italiat. Pleasant Court Guesthouse oli pärast Londoni korterit ja lagunevat voodit nagu taeva kingitus. Jah, vannituba oli taaskord pigem kapp ja sel oli isegi kapiukse laadne volditav uks ees, aga see-eest oli oma. Suure tee müra natuke kostis sisse, aga see mugav, mitte-äravajunud voodi heastas kõik. Ja see tekk ja kaks korralikku patja! Oh! Tekitasin endale Bonusway kontole ka järele proovitud majutusasutuste tootekollektsiooni ja lisasin selle sinna. Mis Bonusway? Põhimõtteliselt selline süsteem, et kui selle kaudu netipoodidest midagi ostad (+hotellid ja lennupiletid, aga neilt viimastelt saab väga tühise summa), siis teatud summa makstakse sulle tagasi. Kuna ma nagunii Bookingus broneerin ja iHerbist toidulisandeid tellin, siis kasutan. Ei ütleks, et ma selle pärast oleks hakanud rohkem kulutama. Booking.com broneeringute pealt saab näiteks midagi 4% kanti tagasi. Ja see koguneb ja koguneb… Kui tahad ka osa saada, võid näiteks minu Bonusway lingi kaudu liituda. Ma ei poolda liigset tarbimist, aga kui see aitab näiteks niigi igapäevastelt ostudelt kokku hoida, siis miks ka mitte. Ma olin väga õnnelik, et Booking ja iHerb nimekirjas olemas olid. Minu soovitatud majutuskohtade kohta leiad infot vastavast kollektsioonist. Kammisin kõik oma mineviku broneeringud läbi ja valisin vaid need, kuhu tagasi läheksin. 60% jätsin välja või isegi rohkem. Seal on nii Aasiat kui Euroopat.

20180621_170626

Oh ei, see pole meie külalistemaja, vaid Park Inn merekaldal. Üritan tagasi Southendi jõuda ja see suur hotell asub just selle kai lähedal, millest ma ju kirjutama pidingi. Lühidalt: esmalt sattusime Southendi läbi minu geniaalse logistikaime, mis tähendas Portugali treeninglaagrist lahkumist marsruudil Faro-Southend, öine buss Southendist Stanstedi, Stansted-Tallinn (igati sobilik 1. aprillil algavaks kojureisiks). Tol ööl jõudsime vaid Southendi pisikeses lennujaamas külmetada ja kesklinnas bussi oodates väriseda, aga noh, kui säästad kahepeale 200-300 eurot, siis mina teeks seda küll uuesti. Faro-Southend on ju mingi 20-eurone ots. Päriselt. Appi, mul oleks nii palju soodsalt reisimisest rääkida, et hakka kasvõi eraldi blogi pidama.

Nii. Southendi kai. Juba lähedal. Vaata vaid eelmisel fotol seistes vasakule ja näedki seda. Ei näe? Kuidas on võimalik mitte näha? See on ju… siinsamas. Teeme nüüd aga pausi ja jätkame kroonilise kirjutamishaiguse põdemisega järgmises postituses, läheb pikale.

20180621_170225

Röstitud kikerherned

Kui hea sõbranna minult röstitud kikerherneste kohta päris, siis oleks tahtnud talle kohe öelda, aga no mine vaata blogist retsept üle. Aga… kontrollimisel selgus, et ma polegi neist näksidest kirjutanud. Kuidas nii? Kas asi tõesti selles, et need on vahepeal mu radarilt ära kadunud? Tõsi, need jõulud, mil enamik inimesi purgi krõmpse vürtsikaid kikerherneid kingiks said, on juba mitme aasta kaugusel. 2015 või isegi 2014?

20180626_173709

Käisime Londonis ära ning isegi pärast Tesco 2 for £2 hummusepakkumiste nautimist (ja 4 potsikut hummust 5 päevaga) polnud kikerherneste isu veel üle läinud. Seega ostsin poest hunniku kikerherneid, mõeldes esmalt, et võiks ju veel hummust teha… Mu reisikirjandus oli Patrick Holfordi “Optimum Nutrition for the Mind”, mõnus lihtne (kui toitumise põhitõed teada on ja jagad midagi rasvhapete jagunemisest jne.), aga väga informatiivne lugemine. Ühtlasi oli seal ka rotatsioonidieet lahti seletatud. 1 kuu ei söö ühtki asja, mis toidutalumatuse testis välja tuli ja edaspidi püüad neid roteerida, süües igal neljandal päeval. Nii on kehal konkreetse toiduaine vastu vähem antikehi ja üldse rõõmsam olla. Võtsime selle uuesti käsile. Mul endal pole suurt häda midagi, aga mehe menüüd tuli korralikult kärpida. Ei piimale, mitmetele lihadele, enamikele teraviljadele, šokolaadile… Muidugi sobib siia juurde hummus, alternatiivne valguallikas, mis asendaks piimatooteid, sea- ja veiseliha, kana ja isegi lõhet-forelli (muud kalad, eriti rasvased, jätame alles). Kui juust pildilt väljas, on see ka hea võileivamääre. Aga aitab sellest hummusest! Röstida on vaja!

20180626_173800

Nii. Röstitud kikerherned on väga mõnus näks ja tore alternatiiv kartulikrõpsudele, mis sisaldavad kohati ei tea mida. Minu köögist on krõmpsud kikerherned juba aastaid lauale keksinud, nii et enam ei mäleta, kust see idee algselt pärineb. See on geniaalne ja lihtne ning maitsetada saab vastavalt oma soovile.

Kui sul on palju aega: võta pakist kuivatatud kikerherned, pane terveks ööks likku, seejärel keeda umbes tunnike. Ise keetes ära soola lisa, muidu pikeneb keeduaeg veelgi. Soola võid lisada siis, kui neid näiteks röstima asud.

Kui ei viitsi mässata (ja tahad kindla peale minna: isekeedetud kikerherned võivad vahel natuke toorevõitu jääda ja siis maitsevad need liiga herne moodi): kasuta kikerhernekonservi. Seda leiab isegi siit Kehrast, nii et igasugu poodides olemas.

Osised:

  • 2 purki kikerherneid või nii palju isekeedetud kikerherneid, et need katavad ahjuplaadi
  • oliiviõli
  • meresoola
  • meelepäraseid ürte, vürtse

Konservi kasutades nõruta kikerherned sõelal ja loputa hoolega. Lõpuks ei tohiks enam vahtu tekkida. Miks see oluline on? Sest kikerherned (ja teised kaunviljad) sisaldavad keerulise ehitusega süsivesikuid, oligosahhariide, mida pole eriti lihtne (kohati võimatu) seedida. Seepärast tulebki neid korralikult loputada. Vaata seda vahtu, mis loputades tekib. Kas tahaksid, et sul kõhus samamoodi vahutaks? Ei? Siis loputa! Taimetoidumessidel olen näinud sedagi, et kikerhernekonservi vedelik on ära vahustatud ja sellest beseed tehtud – aseaine loomsele munale. Proovisin isegi. Kikerhernevesi läheb hirmuäratavalt kiiresti vahtu, kui seda miksri või vispliga torkida. Müstiline.

Pane ahi sooja, näiteks 200 kraadi peale. Laota ahjuplaadile küpsetuspaber. Kui see totralt rulli tahab keerata, kalla otse plaadile enne natuke vett, paber jääb kenasti kinni ja siledaks. Kalla kikerherned plaadile kuhja. Eelistan otse plaadil segada. Milles hakata 1-minutilise segamisprotsessi pärast veel kausse määrima?

Kalla peale oliiviõli, raputa meresoola ja oma lemmikürte/vürtse. Pildil olevad kikerherned on maitsestatud india tandoori seguga, mis sisaldab kurkumit, paprikat, tšillit, kardemoni.

Maitseainevalik sõltub tujust:

  • kerge vahemerehõng pitsamaitseainest, Provence’i ürdisegust või eraldivõetuna tüümianist, basiilikust, majoraanist, oreganost (punest)
  • lihtne, puhas maitse vaid meresoola kasutades
  • särtsu juurde tšilliga
  • indiapärane vunk karripulbri või muu india seguga (nagu minu tandoori või tikka masala)
  • midagi müstilist (ja peaasjalikult lagritsasõpradele mõeldut) aniisi või fenkoliga

Palun ära kõiki korraga kasuta, eks! Muidu võib tulemus olla jubeda maitsega. Vali üks suund, mis meeldib, ja keskendu sellele!

Kui oled nagu Jamie Oliver (või pead käte pesemist hõlpsamaks kui järjekordse lusika loputamist), mudi õli ja maitseaineid ühtlaselt kätega kikerherneste ümber või kasuta pannilabidat/lusikat. Vaata, et kõik oleks kaetud ja et pann samas õlist ei lainetaks. Kui kahtled, alusta väikselt, juurde saab alati panna. Seejärel laota kikerherned võimalikult laiali, et ükski teise kukil ei istuks. Nii küpsevad need kiiremini. Kaks purgitäit (400 g tükk) täitsid mul kenasti tavalisse ahju mineva plaadi ära.

Pöördõhuga saad kiiremini valmis. Võid ka grillrežiimi katsetada, aga siis pead eriti hoolega jälgima, et kõrbema ei läheks. Pool tunnikest nendega muidu üldiselt ikka kulub. Kontrolli pidevalt.

Millal valmis on? Sõltub, milliseid sa täpselt tahad. Me tegime kergelt seest pehmed, nendega läheb kiiremini. Kui tahad, et hamba all krudiseks ja ka naabrid su maiustamist kuuleksid, kui kikerhernest katki hammustad, küpseta kauem. Nii võivad need aga ruttu liiga kuivaks muutuda, nii et ettevaatust! Kuumana on need kõige mõnusamad, järgmisel päeval on neil mõnus nätske tekstuur. Söö kohe või paki vahepalaks tööle kaasa.

“Kui soovite endale ja oma lastele tervist, toituge ökokartulist!”

Selline reklaam on mulle mõnda aega ühelt Kehra teadetetahvlilt vastu vahtinud. Koos telefoninumbriga. Kõlab hästi ja ajab kartuliisu peale? Ei. Pigem vihastab välja. Miks? Mõtlesin asja üle natuke pikemalt järele ja leidsin 3 põhjust.

1. Üks imetoit ei tasakaalusta üldist ebatervislikku toitumist.

all-natural-1866415_1280

Kui süüa ökokartulit, siis on see kindlasti hea valik, mis aitab liikuda puhtama toidu poole. Kartul on tuntud ju ka kui hea kaaliumiallikas. Kaalium on oluline elektrolüüt, mis tagab nii südame kui ka närvi- ja lihasrakkude funktsioneerimise ja hoolitseb vee tasakaalu eest organismis. Samas, kui ülejäänud toidulaud on üheülbaline ja ebatervislik, ei päästa ka ökokartulike suurt midagi. Oletame, et selle ökokartuliga käivad käsikäes koogid-tordid, lihapooltooted (viinerid, vorstid jne.), suhkrurikkad kastmed. Inimene on tervik ja kogu menüü peaks olema tasakaalus. Kui kaalukauss on ühele poole väga kiivas, siis pisikese asjaga seda otseks ei aja.

2. Ainult kartulist jääb väheks.

Igasugused veidrad monodieedid, mis lubavad kosmilist kaalulangust ja muid imesid, on minu (ja teaduse) silmis mõttetud. Miks süüa ainult ühte asja? Kas sealt saab kõik kätte? Ei. Kuu aega ainult õunte/tatra/hapukapsa/mille iganes peal pole kellelegi pikaajalisi tulemusi andnud. Veebilehed, mis sedasorti jura reklaamivad, kubisevad üldiselt “edulugudest”. Vabandust, aga pole usutav. Kui ma viitsiks (ilmselt ei viitsi), võiksin ka paari tunniga suvalise väljamõeldud edulugudest koosneva ja suvaliste inimeste piltidega veebilehe kokku klopsida ja siis midagi hirmsalt kallist müüa. Vahutada pikka teksti ja lisada lõppu, et see kõik on vaid paari hiirekliki ja pangakaardi koodi sisestamise kaugusel. Ole nii eestlane või iirlane, kui tahad, ainult kartulist ehk monotoidust ära ei ela. Vähemalt mitte pikemas perspektiivis. Toitainete varud saavad ühel hetkel organismis otsa ja kartul neid kõiki ei anna. Tasakaalustatud toitumine eeldab siiski ka muid köögivilju, puuvilju, teravilju, kaunvilju, kala, kana, muna, piimatooteid ja liha (loomsed toiduained pole samas aga kohustuslikud, vaid saab vajadusel/soovil nutikalt asendada, aga siis peab hoolikamalt oma toitainevajadused üle vaatama).

3. Kui elu on muud moodi pekkis, siis ei päästa toit midagi.

shopping-2411667_1280Toitumine on oluline ja sageli jäetakse see tähelepanuta. Samas ei tohiks täisväärtuslikult toitumise tuhinas elu muid aspekte ära unustada. Kui jooksed perele ülitervislike einete kokkamise pärast, keel vestil, läbi linna kõik poed, et kõige puhtamat toorainet hankida ja vaaritad hiliste öötundideni, et hommikul elava surnuna uuesti oravarattasse ronida, siis pole asi seda väärt. Kõigel on piirid, ka tervislikkuse tagaajamisel. Tänapäeval on olemas ka uus moehaigus: ortoreksia ehk püüe kõike “õigesti” teha. See on tervislikkuse äärmus, kus etikettide lugemisest saab haiglaslik kinnisidee ja viimaks ei pruugi suures valesti toitumise hirmus enam miski suust sisse minna. Ühel hetkel suudabki ortorektik vaid seda süüa, mida “puhtaks” ja “tervislikuks” peab ning tihti on need piirid tema jaoks väga ranged. See tähendab ka seda, et inimene veedab päevas mitmeid tunde, muretsedes, millist toitu kuskil üritusel pakutakse.

Igatahes, tahtsin sellega öelda seda, et elu kõik aspektid peavad paigas olema, et end hästi tunneksid. Hästi? Mis tobe ja tühi sõna! Hästi = energilisena, motiveerituna, valmis hommikul ärgates elama!

Sööge siis ökokartuleid, aga ärge unustage, et see pole ainus asi, vaid kõigest väike killuke suures võrrandis. Ja minu reaktsioon sellele reklaamile peegeldab väga hästi seda, mida ma tervisekaubanduses (treenerid, sportlased, toitumisnõustajad jne) hetkel valesti arvan olevat. Lahmitakse niisama, serveeritakse tagapõhjata väiteid, puudub süvitsiminek ja lokkab pealiskaudsus. Tõden, et see postituski pole kes teab mis süvitsiminek, aga see polnud ka eesmärk. Küll ma neid teadusviidetega artikleid veel kirjutan…