Tervislikud maiusepallid

Kui hakata toiduteemalisele säästmisele mõtlema, siis esimese asjana pean oma poenimekirjast ilmselgelt koristama igasugused tervislikud batoonid. Nagu näiteks Nakd, Loodusväe mõnusad batoonid, Ampstükid jne. Need on head, kindel see, aga samas ka hõlpsalt ise tehtavad, kui esmasest laiskusest üle saada. Peamisteks koostisosadeks on midagi rasvast ehk pähklid või seemned ja midagi magusat ja kleepuvat ehk kuivatatud puuviljad. Kõlab ju lihtsalt, kui päris aus olla? Poes on selle lihtsuse kilohinnaks 45-50 eurot. Võrdluseks võin tuua, et viimati ostsin paki india pähkleid kilohinnaga 14.60 ja paki datleid, mille kilohind kuskil 8 euro kandis. Kui need 2 põhikomponenti kokku liita: 22.60 ja jagada tulemuse kahega, et leida keskmine kilohind, oleks see 11.30. Kordades väiksem. Kui kohalikust Pääsukese poest datleid ostan, siis parimad on 6 eurot kilo (aga tuleb eemaldada kivid) või suisa 3 euro kanti. Igal juhul tuleb toorainet ostes ja ise tehes soodsam. Piisab juba kahest komponendist ja heast blenderist/saumiksrist! Valmistasin selliseid maiuseid päris palju ka jõulukingitusteks. Lapsed kippusid välja sülitama (kurb), aga täiskasvanud mugisid kahe suupoolega.

Mis on siis sellise lihtsa ja mõnusa maiuse saladus? Nagu enne mainisin, on vaja vaid kahte komponenti, aga võid kasutada ka rohkem, et katsetada erinevate põnevate maitsetega. 1 oluline osis on pähkel, teine kuivatatud puuvili. Teisisõnu, midagi rasvast ja midagi kleepuvat ja magusat. Ja kindlasti on vaja piisavalt võimsat masinat, mis selle kõik ühtlaseks massiks purustaks.

Midagi rasvast:

  • india pähklid
  • maapähklid (ilmselt odavaim variant)
  • sarapuupähklid
  • mandlid
  • pekaanipähklid
  • kreeka pähklid
  • kookoshelbed
  • seesamiseemned
  • kõrvitsaseemned jne.

Eelista kooritud pähkleid, need hakkavad purustatuna paremini kokku. Või… kasutades mulle meeldivamat sõna: pakivad paremini! Lumigi ei hakka vähemalt minu maailmas kokku, vaid ikka pakib. Lääne-Eesti juured!

Midagi kleepuvat ja magusat:

  • datlid
  • kuivatatud aprikoosid
  • rosinad
  • kuivatatud jõhvikad (kui soovid hapumat tulemust)
  • viigimarjad

Ma panen mõlemat komponenti tavaliselt pooleks, magusat võibolla isegi natuke vähem. Eks kogused sõltuvad sellest, kui magusad maiused sulle meeldivad. Eri puuvilju ja pähkleid võib segada, ei pea olema vaid 2 osist, kasvõi 4 või enamgi võib olla: nt india pähklid ja mandlid + aprikoosid ja datlid. Siis võib juhtuda vaid see, et igaühe maitset neist ei tunnegi. Aga seda nippi on samas üpris hea kasutada siis, kui näiteks su lemmikpähkel on kallis ja ei taha seda liiga palju panna. Siis saadki lisada natuke mõnda muud, mis parajasti soodsam. Pähklite puhuks peaks muidugi alati veenduma, et nendes olevad rasvad pole rääsunud. Näiteks kreeka pähklid on oomega-3 rikkad, aga need rasvhapped on rääsumisele eriti tundlikud. Kibe kreeka pähkel pole enam õige.

Head kombinatsioonid on:

  • india pähkel + datlid (Nakd helesinine batoon täpipealt sama)
  • kookoshelbed + aprikoos
  • sarapuupähklid + rosinad + jõhvikad (natuke hapukas ja jõululik)

Kombinatsioonid on muidugi lõputud ja eri maitseaineid lisades saab väga ägedaid tulemusi! Üks mu lemmikuid on Nakdi kollane batoon, kus on lisaks datlitele, mandlitele, kookoshelvestele, rosinatele ja india pähklitele veel natuke sidrunikoort. See muudabki batooni eriti hõrguks. Tasub proovida ka apelsini- ja laimikoorega.

20171224_111229

Pildil: aprikoos + india pähkel

Kuidas teha?

Viska 2 põhikomponenti blenderisse ja purusta, kuni mass “pakib” ehk saad vormida pallikesi või batoone. Kui liiga usinalt purustada, on tulemuseks määre… Vormi pallikesed, neid võib ka mingis purus/seemnetes veeretada. Kui aega vähem pressi kogu mass näiteks küpsetuspaberile ja lõika pitsalõikuri või noaga kandilised batoonid. Mina peitsin pallikesed sügavkülma (india pähkel + dattel) sügavkülma, sest siis on need eriti tahked ja natuke ebamugavamad kiirelt süüa = ei saa 10 minutit pärast valmimist otsa!

Advertisements

Toiduainete inventuur säästmise nimel

Viimasel ajal olen üha enam mõelnud säästmisele. Miks? Selleks, et oleks hiljem võimalus teatud asjadele kulutada! Näiteks oma majale ja reisimisele. Mõne päeva olen lugenud ka “Rikkaks saamise õpikut”, mõelnud üle oma eesmärgid ja mitmedki neist kirja pannud. Eelarvet/kulude tabelit hakkasin Excelis ühe klassiõe blogist innustununa pidama juba novembri lõpust. Ütlen ausalt, see on õudne! Toidule kulub ikka päris korralikult. Ja meie, kes me üldiselt väljas ei söö, oleme arvestatava summa suutnud ka väljas lihtsalt maha laristada. Kindlasti on asi selles, et detsembris reisisime Inglismaale. Oli küll paaripäevane Hurtsi kontserdikülastus, aga väljas sai söödud omajagu. Jaanuaris aga oli mul tööl paar kiiret/laiska päeva, mil ise süüa ei teinud ja kasutasin Tellitoit.ee teenuseid. Sahmerdasin ja õppisin. Tõsi, kõndisin küll 400 m kaugusele Pärnu mnt Ampsu ise toidule järele ja kullerile sealt viiekat ei tulnud.

Paar päeva tagasi lisasin Excelisse iga reisi jaoks eraldi lehe, et saaks üksikasjaliku ülevaate, kui palju me reisimisele tegelikult kulutame. Need kulud on mitme kuu peale hajutatud, aga kuna pidevalt järgmisi reise planeerin, siis ostan igal kuul mõne lennupileti või broneerin majutust. Kulusid tuleb ja tuleb. Endale näib, et odavad piletid ja hoolikalt valitud majutus säästab meile palju raha, aga tegelikult seda kõike kokku lüües pani ikka mõtlema küll… Juba esimesel poolaastal on 4 reisi: jaanuaris ema ja õega väike sutsakas Põhja-Itaaliasse, märtsis Valencia poolmaraton JA sinna otsa Portugalis Sparta jooksugrupi laager (see on paras logistikaime: Tallinn-Riia-Barcelona-Valencia-Lissabon-Albufeira-London(!)-Tallinn), aprillis paaripäevane reis Krakowi maratonile, juunis matk Inglismaa edelaosas South West Coast Pathil + sporditoitumise koolitus. Huh. Seda kõike tabelis nähes pani ikka mõtlema. Samas pean tõdema, et reisimine on minu jaoks ülimalt loomulik ja selleta ma lihtsalt ei saagi. Eks suvel tiirutame mööda Eestimaad, peamiselt ühelt jooksuvõistluselt teisele.

Igatahes, sattusin täna Facebookis sellise grupi peale nagu Kogumispäevik. Liitusin. Esimesel kuul on ülesandeks oma toiduarveid vähendada. Tšekke panen juba kirja, nädalamenüüd olen harrastanud… Plaan on nädalamenüü juurde tagasi liikuda. Esmalt otsustasin aga kappides inventuuri teha ja tarbida seda, mis meil on. Enne mingeid kuivaineid juurde ei osta, kui igast kategooriast on 50% läinud! Teadsin, et see on silmiavav kogemus. Oli 10x silmiavavamgi. Oh, mis imeasju küll kuivainete seast välja koorus! Mõni oli ka selline, mida olin poes paar korda silmitsenud, mõeldes, et “oh, seda pole, võiks  ju osta”, aga tegelikult on kodus olemas! Kord kvartalis peaks sellise inventuuri kindlasti tegema. Ja asuma siis olemasolevat tarbima. Enne pole mõtet poest sama kraami juurde hankida.

Inventuuri tulemused:

Lõin olulisemad kategooriad ja panin nende kaupa kappides leiduva kirja.

Tangained ja muud peamiselt süsivesikuid andvad toiduained:

  • tatrapasta fusilli (50% tatrajahu, ülejäänu täisteranisu, mõnus!)
  • jämedad kaerahelbed
  • neljaviljahelbe krõbuskid (Balsnack)
  • toortatratang (2 poolikut pakki – kuidas nii palju?)
  • maisimanna (ilmselt ühe kohupiimakoogi põhjamaterjaliks ostetud)
  • pikateraline riis (Tesco)
  • hirss
  • pruun riis
  • odrakruubid
  • täisteraspagetid
  • kinoa (2 erinevas pakendis! Ja mina arvasin, et meil pole üldse…)
  • paar spl pudruriisi (sushiteost)
  • kakaopulber
  • roosuhkur

Sorteerisin need asjad nii, et aknalauale korvi jätsin hommikusöögiasjad (peamiselt pudrukraam), lahtitõmmatavasse kappi asetasin nn. lõuna- ja õhtusöökide toormaterjali. Varem hoidsin suurt osa kuivaineid kõrge kapi otsa, milleni ulatumiseks pidin vähemalt mina taburetti kasutama (kui ei soovinud endale midagi pähe kukutada). Pole siis ime, et sinna nii mõndagi elutsema jäi.

Pähklid/seemned:

  • datlid (ostsin hiljuti maiuste tegemiseks)
  • india pähklid (jälle maiuste jaoks)
  • sarapuupähklid (ema tõi)
  • soolased maapähklid (plaan vist ise maapähklivõid teha vms)
  • natuke kookoshelbeid
  • mooniseemned
  • kuivatatud barbariss ehk kukerpuumarjad (tõstsin nähtavasse kohta, et kasutada putrudel)
  • päevalilleseemned
  • kanepiseemned
  • linaseemned
  • tšiiaseemned
  • seesamiseemned

Kaunviljad:

  • kõigest suur hunnik kuivatatud kikerherneid

Jahud:

  • rukkilinnasejahu (kunagi tegin tihti koduleiba)
  • tempurajahu (gluteenivabade toitude koolitusel jagati tasuta)
  • rukkikama

Maitseained:

Pigem soolastele toitudele:

  • sinepiseemned (mida ma nendega veel tegema peaks??)
  • tüümian (suur kotike lemmikut, kui arvasin, et pole üldse…)
  • basiilik
  • köömned (leivateo päevilt)
  • tšillihelbed
  • apteegitill
  • aniis
  • vürtsköömned
  • must pipar (nii teradena kui jahvatatult)
  • roheline pipar
  • roosa pipar
  • kalale sobiv maitseainesegu (Türgist turult)
  • roosa sool
  • kadakamarja-rosmariinisool (soolaleivakink sõbrannalt)
  • Provencale ürdisegu (lemmik!)
  • Peruu maitseainesegu: tšilli + laim
  • India tandoorisegu
  • kurkum
  • koriander
  • petersell
  • Maggi sidruni-ürdikana maitseaine (kust see küll tuli? Ma selliseid jõledusi üldiselt ei osta, ülemaitsestatud ja kahtlast kraami täis. Arvatavasti mingi auhind vms.)
  • BBQ Rub ürdisegu (kuskilt võistluselt seisma jäänud auhind)
  • rosmariin
  • till
  • Skandinaavia metsa segu (porgand, kadakamarjad jne.)
  • Jamie Oliveri segu: tšilli, Szechuani pipar, sool, ingver
  • mingi tundmatu ürt
  • tomati-küüslaugupulber

Ei kuhugi kuuluv küpsetuspulber.

Pigem magusatele roogadele:

  • vanillimaitseline steevia (vedel, üks mu lemmikuid)
  • vanillikaun
  • kaneel (mitu varianti)
  • roosi õielehed (kingitud)
  • lavendel (palju… toidus veider, peaks kuhugi padja sisse toppima ja riidekappi)
  • kaneelikoor
  • tähtaniis (kingitud)
  • vürtspipar
  • kardemonikuprad
  • piparkoogimaitseaine (3 pakki)
  • roosivesi (huh, pole suurim sõber, sai kunagi liialdatud)
  • pomerants
  • steeviapulber

Tee/kohv:

  • karkade ehk hibiskus (liiga palju)
  • must tee metsmaasika maitsega (see puru on mul juba terve igaviku olnud)
  • Tess ingveri-mojito roheline pakitee (maitsestatud rohelised on mu nõrkus, kuigi tean, et pakikas pole kõige kvaliteetsem ja samalaadset saaks puruna)
  • Tess Pina Colada maitseline roheline pakitee (kohalikus Konsumis oli)
  • Tiger Spice chai latte (läila lurr, saadud auhinnaks)
  • Dilmahi must pakitee (iidamast-aadamast)
  • Jõulusoojuse taimetee
  • must purutee passioniviljaga
  • Hyleys roheline tee piparmündiga (mõttetu, münti ei tunne üldse)
  • Golden Tips must purutee
  • Taist ostetud roheline tee jasmiiniga (otse istandusest!)
  • Assami roheline tee Taist
  • White Dancing valge purutee
  • kummel
  • piparmünt
  • lahustuv viljakohv
  • kohvioad (külmkapis)

Veidramat sorti kraam, mis otseselt kuhugi ei kuulu:

  • ränivetikajahu (sigines kappi sellal, kui ema meie kodu valvas; peaks küsima, mida sellega teha saab)
  • riisipaber (kevadrullideks!)
  • norilehed (sushiks, 2 poolikut pakki)
  • kaarobipulber (väga mitmes pakis, saab palju maiuseid teha)
  • must küüslauk
  • kodused kuivatatud õunad
  • klorellapulber (vetikas, mineraalide allikas)
  • MSM pulber (kibe pulber liigeste tervise nimel sissevõtmiseks)
  • ISO Drink rohelise õuna spordijoogipulber (auhind)
  • mingi veider apelsinimaitseline spordijoogipulber (võistlustelt üle jäänud, korraldaja kinkis)
  • herne-kanepi-riisivalgupulber (vot, seda peaks pärast pikki jookse smuutisse panema; magustamata)
  • söögisooda
  • küpsetusšokolaad (saime jõuludeks)
  • rohelise tee pulber (Taist; võib panna jäätisesse, aga ka soolastesse toitudesse)
  • psülliumikestad (kiudained)
  • roheline kohviuba (kuidas tarbida??)
  • apelsinimarmelaad (auhind; suhkrut täis, ei taha tarbida, on jäänud seisma)

Kastmed, õlid, muud maitsestajad:

  • külmpressitud rapsiõli
  • külmpressitud oliiviõli
  • palsamiäädikas
  • õunaäädikas
  • 30% söögiäädikas
  • tai kalakaste
  • gluteenivaba sojakaste
  • Tabasco kaste
  • sinep (jõuludest, ise ei ostaks, aga õde tõi)
  • tomatipüree,
  • sidrunhein (jõululaual oli uhke tai supp)
  • ingverijupp

Köögiviljad:

  • porgand
  • peet
  • pastinaak
  • värske till
  • lillkapsas
  • hapukapsas
  • sibul
  • frillise salat

Loomne kraam külmkapis:

  • kanafilee
  • piim (kasutame ainult kohvil)
  • veisehakkliha
  • ökokanamunad
  • vutimunad
  • viilutatud juust

Alkohol (kõik saadud kingitusena ja jäänud meie vähese tarbimise tõttu seisma):

  • poolik šampus (uuel aastal läks 3 peale pool pudelit, neljas oli roolis)
  • mingi hõõgvein
  • Blossa kollases pudelise Glögg

+ 2 purki laimiga Coca-Colat – auhind ja seisab juba enam kui kuu aega, sest ei taha eriti

Sügavkülmas (ei olegi märkimisväärseid varusid):

  • isetehtud puljongikuubikud (silikoonvormides)
  • paar külmutatud tortillat (saime paki auhinnaks, ei jaksanud kõiki korraga ära süüa)
  • maasikad
  • kirsid
  • mustad sõstrad
  • jõhvikad
  • astelpajumarjad
  • Härmavili panniroog
  • metsaseened
  • krevetid (jõuluõhtu vürtsikast supist ülejääk)

Nagu näha, saab aeg-ajalt ka võistlustelt mingeid toiduaineid auhinnaks. Tavaliselt pärinevad Saaremaalt nt Santa Maria maitseained ja vana-aasta jooksult või mõnelt muult Stamina ürituselt võib ära jalutada kasti Coca-Colaga. Sedapuhku võtsin viimasel korral vaid ühe purgi seda limonaadi, teine tuli igale lõpetajale jagatud nännikotist suvest oli nagunii juba hunnik seisma jäänud. On ka toredaid toiduauhindu, näiteks kohvioad, aga need on juba ära kulunud.

Esimesed sammud:

  • panin kogu kikerhernehunniku kaussi likku, hiljem keedan ära ja teen suure koguse hummust, mille osa topin sügavkülma, et oleks kogu aeg määrimiseks võtta; kasulik, odav ja maitsev määre (kui ise teha)!
  • teen kaarobipulbrist ja soolapähklitest maiuseid, pisikesi palle, millest osa samuti sügavkülma pista
  • rahuldan oma tohutut piparkoogiisu (olen ju otsustanud suhkrut pigem mitte süüa ja seega piparkooke niivõrd-kuivõrd vältinud) ja valmistan piparkoogimaitselisi pallikesi: india pähklid + datlid + piparkoogimaitseaine (neid oli 3 pakki!)
  • hakkame ülepäeviti hommikuti kohvi asemel teed jooma, sest teed on liiga palju kogunenud ja kohvioad on kallid

Täna õhtul sõime vahelduseks kinoad – unustatud ja taasavastatud!

Lillkapsa-porgandi-pastinaagi-kinoapada

  • 20180119_2056503 porgandit
  • 1/3 lillkapsapead
  • 1 pastinaak
  • maitseks paar küünt musta (või tavalist) küüslauku
  • vürtsköömneid
  • indiapärast vürtsisegu
  • soola
  • peotäis kinoad
  • 100 g veisehakkliha
  • oliiviõli
  • peotäis päevalilleseemneid

Pane kinoa potti natukese soolaga keema, nii et vett on poole rohkem. Las podiseb madalal tulel. Kinoa on valmis, kui seemnetel tulevad välja väiksed sabad.

Samal ajal valmista ette köögivilja-hakklihapada. Haki köögiviljad meelepärasteks tükkideks (kangid, seibid, kitsad liistakad, mis iganes). Kuumuta sügaval pannil keskmisel kuumusel natuke oliiviõli (peaks katma panni põhja). Prae selles kiirelt minutike hakkliha, lisa hakitud köögiviljad. Kui kasutad tavalist küüslauku, haki see ja kuumuta kohe alguses koos hakklihaga. Kuumuta kaane all, kuni köögiviljad on pehmemad, aga veel pisut krõmpsud. Maitsesta vürtsköömnete, soola ja india vürtsiseguga. Kasutasin Santa Maria Tandoorisegu, mis mind kapis ootas. Lisa hakitud must küüslauk, kui sulgi peaks seda kapis olema. Lisa päevalilleseemned, sega.

Kurna kinoa ja sega paja sisse. Söö kohe!

Miks toitumisnõustaja sulle kommi pakub?

Eks ikka seepärast, et neist lahti saada! Meil on kauss komme täis ja köögis laiutab sädelev kotike, kus on veelgi rohkem komme. Me pole neid ise ostnud, sest me ei osta ei koju ega tööle komme. Ja me tahame neist lahti saada. Seepärast loodamegi, et kliendid on maiad ja suudavad võimalikult palju komme ära süüa, enne kui endal isud võitu saavad. Tegelikult… on juba saanud. Olen söönud rohkem komme, kui plaanisin ehk 0 asemel 10 kindlasti. Ja ma pole selle üle õnnelik. Korra oli magus laks, aga liiga magus ja lemmikkommidega tegu pole. Hea seegi, ehk saab kuidagigi magusasööste pidurdada. Ka mina olen inimene. Isude ja muude veidrustega. Selle hetkeni on kõik lihtne, mil komme pole, sest ma ei osta neid ise. Kui need on aga pidevalt käeulatuses, on olukord keerulisem. Kuigi… täna pole ma ühtki söönud. See-eest alistusin veel suuremale nõrkusele: piparkoogid. Koostööpartner tõi suure paki, ise tehtud ja ägedate kaunistustega, glasuur on mõnusalt hapukas. Vot seal on juba mingi maitsenauding ka. Piparkookide vürtsid on lihtsalt ülimõnusad! Muidu polegi sel aastal ise ühtki piparkooki teinud ja poest sai ka vaid 1 pakk Loodusväe omi ostetud. Edusammud.

20171224_171146

Kui ma ei söö magusat, tunnen end hulga paremini. Näkku ei teki punne ja energiatase on ühtlasem. Puuviljad ei mõju mulle nii nagu maiustuste suhkur. Kui ise süüa teha ja muidu korralikult toituda, ei tekigi mingit probleemi. Ja nüüd jõuame selleni, mis mulle jõulude juures ei meeldi. Ülesöömine, seda muidugi. Ükskõik, kuidas ei pingutaks, ikka on vaja kõigil teistel külalistel laud üle kuhjata. Mis värk on? Kas kogume mingiks homme algavaks näljahädaks lisapekki? Kas on vaja ühel õhtul niiviisi süüa, et pärast on halb olla ega jaksagi diivanilt tõusta? Minu arvan, et ei pea. Ma ise ei leia sellest erilist naudingut. Mulle meeldib toit, aga mulle meeldib ka hea enesetunne. 24. detsembri jõululaud oli õnneks mu enda teha ja tegin seda, mida klientidele soovitan: keskendusin köögiviljadele. Planeerisin laua värvilise värske kraami ümber. Pildilt näebki mitmeid laual olnud roogi. Guacamole ja hummusega sõime nuikapsast ja paprikat. Kevadrullides katsetasin jõululikult põnevat kombinatsiooni: salatilehed, riisinuudlid, värske hapukapsas ja roheline sibul. Samuti näeb laual ema soolatud kala. Puudu on sea- ja pardiliha (seda oli väga vähe) ning kuumutatud hapukapsas, mille ema kodus valmis tegi ja mis pildistamishetkel ahjus soojenes. Samuti on puudu õe toodud kraam: kohupiimakook, leivakrõpsud, kurgisalat. Ja muidugi mu enda tehtud šokolaadi-meejäätis. Kokkuvõttes oli toitu taaskord liiga palju. Seegi ei aidanud, et otsustasin ahjujuurikad täitsa ära jätta (kartuli asenduseks). Talvisel ajal on ahjujuurikad muidu üks meie lemmikroogi. Ahjupotile olen kiidulaulu laulnud varemgi. Huh, igatahes oli järgmisel hommikul ikka natuke paha olla, seest keeras ja pea tuikas. See 1 pokaal veini on minu puhul jätkuvalt 1 pokaal liiga palju. Seda enam, et üldiselt on mu alkoholitarbimine nullilähedane. Kehale lihtsalt ei meeldi. Väärtustan alati mõnusat olekut ja hommikusi trenne ega hooli pidudest. Heast seltskonnast: jah, hoolin, aga saab vabalt alkoholita.

Postituse mõte oli aga hoopis selles, et halada magusa üle. Mis värk on magusa (ja lilledega), et neid peab ikka alati kinkima? Võin küll 100 korda öelda, et ma ei taha traditsioonilisi maiustusi (ega lilli), kinkige mett või hiiglaslik ananass! Või kookosrasva. See on kallis ja seda kulub alati palju nt kodutehtud šokolaadi (kaarobist ja kookosrasvast) või kehale määrimiseks. Esimesel jõuluõhtul läks peaaegu õnneks: kurkumiga mesi ja 90% šokolaad. Kui šokolaadi süüa, siis säärast ma eelistangi, mitte mingit vähese kakaoga maitsestatud suhkrut. Lõpuks sõin vaid 1 tüki, ülejäänu lükkasin Sanderi suunas. Midagi oli mu põhimõttest mitte suhkrut süüa meelde jäänud. Ometigi kohtasin ka lauseid “no seda ikka natuke võtad”. Kui ma oleks ülitugev, siis ei võtaks. Võtsin. Väga natuke. Siiski ärritab, et selliseid ahvatlusi ikka luuakse. Alkohoolikule ei lähe ju ka pitsi pakkuma?

Teisel jõuluõhtul magusast nii kergelt ei pääsenud. 1 pakk väga eeskujulik: ainult rosina-pähklisegu, väga hea, inimesed kuulavad, mida ma tahame. 2. pakk: rosinad-pähklid ja magus… 3. pakk: hiiglaslik kommikott. Appi. Ei suuda ära oodata, et need otsa saaks. Läheks juba see ahvatlus mööda. Vastik ahvatlus. Kommi süües ei teki ka mingit rahuldustunnet, lihtsalt käsi liigub automaatselt kausi poole. Hea seegi, et kauss on koridoris, mitte mul laua peal. Ma ei taha neid komme, aga need kommid tahavad mind.

Mõtisklesin nende magusalaadungite üle ja jõudsin selleni, kuidas kõige lähedasemad inimesed tihti meid ei kuulagi. Võibolla ka kuulevad, aga on omas vanas mustris nii kinni, et jätkavad ikka vanaviisi. Oma tuttavatele-sugulastele-sõpradele on kõige mõttetum ka mingisugust nõu anda. Nad võivad sind pidada küll toredaks inimeseks, aga professionaalsed nõuanded voolavad sujuvalt mööda külgi maha. Kliendid, kes nõustamisse investeerivad ja minu kui võõra inimese poole pöörduvad, teevad suurema tõenäosusega mingeid muutusi. Omade puhul näib, et nõu tahetakse küll kuulda, aga samas otsitakse sealt mingit õigustust oma senise eluviisi jätkamiseks. Või kuulavad nad valikuliselt… räägin ja räägin tervislikust toitumisest, aga viimaks taandub kõik ikka sellele, et kuidas mitte oma elustiili muuta ja vaid lisandite abil puudujäägid kätte saada. Vahel tahaks ikka korralikult pead vastu seina peksta.

Jõuludest jäi mulle kajama veel selline mõte, et tõenäoliselt tahan mina last vaid seepärast, et tõestada maailmale, et selline olevus nagu puu- ja köögivilja sööv ja kommidest möödakõndiv laps on võimalik. Et tõestada, et restoranide lastemenüüd on täiesti haige väljamõeldis ja lapsed tahavad ka tervislikku toitu süüa. Elame-näeme, hetkel veel mitte, ma pole suurem asi lastesõber. Miks? Peamiselt isekusest. Minu maailmapilti ei mahu praegu veel 1 olevus, kes nõuab tähelepanu ja… ohverdusi. Seniks, kuni lapsega tegelemine näib hunnitu ohverdusena, pole ma ilmselt valmis. Küll see aeg tuleb ja 1 lapsega saab vast hakkama.

Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Maapähklivõist ehk kui mees teeb süüa

Üldiselt on tore, kui mees ka vahepeal süüa teeb. Kummalisel kombel kaasnevad sellega igasugu põnevad seigad. Tema kombineerib omavahel kõige veidramaid koostisosi. Mõnikord õnnestub. Näiteks on kohupiima (sellise, mida müüakse pakina) lisamine smuutisse tema geniaalne idee. Juhtub ka apsakaid. Nagu eilne maapähklivõitegu, millest sündis ometigi midagi täiesti uut. Me armastame maapähklivõid, aga vaid Rimis on normaalne suhkruta sort. Ei taha nüüd suure suhkrupõlgurina kõlada, kuigi ma enam (suhkruga) ei maiusta, aga… suhkruta maitseb lihtsalt paremini. Samuti on graavilõhe ilma suhkruta söödavam, see on 1 koht, kus suhkur kõik ära rikub.

Vaadakem aga, mis sellest maapähklivõist siis sai. Algul nägi see välja säärane:

Tema: Tegin maapähklivõid, aga see on liiga vedel, sest ma lisasin vett.

Mina: Miks?

Tema: Jäi muidu blenderisse kinni.

Mina: Ee… millised pähklid sa ostsid?

Tema: Suure paki.

Mina: Röstimata!?

Tema: Röstitud on liiga soolased ju.

Mina: Sellepärast see ongi herne maitsega. Maapähklivõid tehakse röstitud pähklitest, seepärast see nii pruun ongi. Ma loputan tavaliselt liigse soola maha. Sõela peal.

Tema: Viskame selle ära.

Mina: Ei viska toitu ära. Paneme pannile, maitsestame ja ongi huvitav kaste neile kartulitele…

Tema: Seda on kapis veel. Palju.

Mina: Siis teeme palju kastet!

Ja nii sündis vürtsikas maapähklikaste.

  • 300 g maapähkleid + vett
  • 1 dl tomatipastat
  • 1 spl tai karripastat
  • 1 spl riivitud parmesani
  • soola
  • soovi korral lisaks tabascokastet

Blenderda maapähklid veega, nii et saad hapukoorelaadse massi. Kalla potti, lisa tomatipasta ja karrikaste. Kuumuta keskmisel kuumusel, kuni segu pakseneb ega maitse enam nagu toored herned. Maitsesta soola ja tabascoga, sega sisse patmesan. Kalla purki ja pista külmkappi. Kasuta praelisandi, dipikastme või leivamäärdena.

Mul läks purki viimaks selline möks:

Kui tahad aga seda õiget maapähklivõid püreeri röstitud maapähkleid, kuni need muutuvad määrdeks. Saumikser saab sellega paremini hakkama kui blender. Üllatavalt kiirelt toimis. Võie ise nägi välja selline (jätsin mõned tükid sisse):

Hoopis teist karva ju kui kõige esimesel pildil! Saladus on röstitud pähklid. Toimib ka kõigi muude pähklitega.

Malaisia köök? 1. osa: India

Malaisia köök on minu jaoks küsimärk ka pärast seda, kui seal lausa kolm nädalat veetsin. Mis on tõeline malai toit? Ühest vastust tegelikult ei olegi, sõltub paljugi piirkonnast. Malaisia on niivõrd mitmetahuline ja seal elab nii palju eri rahvusest inimesi, et pilt ongi väga kirju. Malaisias on nn. pärismalaisid vaid 50%, ülejäänud on hiinlased, hindud, hiina-malai segu… Samuti on Malaisias koloniaalperioodi mõjutusi ja võim olnud nii Portugali, Hollandi kui ka Suurbritannia käes.

Üldiselt on Malaisia islamimaa ja põliselanikest naistel on pea üldiselt kombekohaselt kaetud. Ometigi on tegu vähemalt pealtnäha väga tolerantse riigiga, kus lubatakse eksisteerida ka hindu templitel, budistlikel templitel, kirikutel. Ise näivad nad selle üle suisa uhked olevat ja nii mitmeski linnas on tänavad ümber nimetatud Harmoonia tänavateks, sest eri religioonide pühamud on seal ritta pandud. See ei tundunud vaid turistinipp olevat, kuigi sellise kirjaga magneteid leidis tõepoolest rohkelt. Kui kohalikega juttu puhusime, tõid nad isegi välja, et neil on selline vägev tänav olemas…

See kirjusus tähendab toidunautlejale muidugi paradiisi. Kui praetud riisiroad ära tüütavad, võid süüa mereandidega nuudleid. Kui nuudleid juba kõrvadest välja hakkab tulema, saad mekkida tai mõjutustega vürtsikat suppi. Kui tai supist keel õhetab, saad soolasemat sorti maitseid nautida hiina köögivilju tellides või pisikesi riisipallikesi kugistades. Ja kui kõhtu veel ruumi jääb, saad sinna toppida maailma parimat kookosjäätist, ampsata peale ananassikoogikesi või pista rinda roheliste nuudlite ja riivitud jää magustoidu cendol‘iga. Magustoitu me väga ei söönud, sest ma üritasin suhrkust kaarega mööda käia, mis Aasias on muidugi tiba keeruline…

Nende nädalate jooksul tekkis meil mingi kujutluspilt, mida erinevad köögid endast kujutavad ja vastavalt isudele valisimegi nende vahel. Kusjuures, Lonely Planeti soovitused panid alati täppi ja need eined olid maitsvaimad! Tasub muidugi üle korrata, et parimad toidud olid jätkuvalt lihtsates kohtades, kus tuli istuda plastmasstoolil. Ei saanud toidumürgitust. Kerge kõhulahtisuse sain üpris reisi lõpus alles ühest jäisest kohvijoogist. Teadagi ju, et parem on jääkuubikuid vältida, sest eal ei tea, mis veest need tehtud on.

1. India köök

India restorane hakkasime pilguga otsima siis, kui tekkis roti (roti canai, mitte näriline) või naani isu või siis, kui tuli esmakordselt soov proovida banaanilehel serveeritavat einet. Roti on kihiline pannkook, mis on tihti millegi mõnusaga maitsestatud: banaan, sibul, köögiviljad, juust. Tavalisest pannkoogist eristab see, et tainas peab kindlasti üleöö seisma. Samuti eralduvad rotil eri taignakihid. Kavatsen selle üllitise varsti ise järele proovida ja loodan, et õnnestub paremini kui mu naanitegu, mis tõenäoliselt läks vale jahu nahka (kasutasin ökojahu, aga oleks vist vaja läinud kõige valgemat, mida poest üldse leida võib). Nii rotit kui naani serveeritakse tihti vürtsika kastmega. Taman Negaras matkates ostsime naani tee peale kaasagi ning kaste pakiti kilekotti. Kõige tavalisem naan maksis nii 0.24 eurot tükk.

20171118_183442.jpg

Kastmetaldriku all on peidus mu senise elu parim naan

Naan on imepäraselt lihtsate koostisosadega ja ülimõnus sai. Jah, sai, ma söön ikkagi saia ka, aga üldjuhul vaid sellist, millel on väga vähe koostisosi (Eestis nt gruusia leib “Puri” jne., mis ahjus oliiviõli ja kirsstomatitega üleküpsetatuna on suurepärane). Malaisias poes väga head saia-leiba ei kohta, välja arvatud Ipohi suurest supermarketist hangitud rohelise tee päts. Poodides on pigem liiga pika koostisosade nimekirjaga saepurupätsid nagu Suurbritanniaski ja valik olematu. Naan on aga käsitöö, mida saab peamiselt õhtuti, sest just siis aetakse kuumaks tandooriahjud, kus lisaks lihale valmib ka õige naan. Pak Putra india restoran Melakas pakkus elu parimat naani, mis oli eestlasele sobivalt täidetud kartuliga.

20171113_073721.jpg

Murtabak Bunga Suria restoranis Tanah Ratas

Murtabak oli veel üks lemmik: täidisega pannkook! See köögivilja murtabak, mille Cameroni mägismaalt lahkudes hommikul ära sõime, on mu üks parimaid toiduelamusi Malaisias. Tainas sarnaneb roti omale. Natuke oleks nagu täidetud pannkook, aga samas ei ole ka. Cameroni mägismaal on ilm üldiselt selline nagu meil suvel ehk siis aeg-ajalt sajab vihma ja temperatuur on alla 20 kraadi. Üks soe murtabak sobib seepärast hommikueineks igati. Kurb on vaid tõsiasi, et heast murtabaki kohast tavaliselt kvaliteetset kohvi ei saa. Mingil kummalisel põhjusel on seal kandis rahvuslik uhkus ja lemmikjook mingi ülimagus kohvilaadne pulbrijook (seda ei saa lihtsalt kohviks nimetada) “white coffee”. Sellest jõledam on vist ainult “teh tarik” ehk kange must tee ohtra kondenspiimaga. Ma alustasin taas ristiretke suhkru vastu, nii et käisin neist asjust kaarega mööda. Olgu, nii hull asi polnud, toidu sees ikka seda suhkrut leiab. Ütleme nii, et ma otseselt ei maiustanud ja olin selle valikuga väga rahul, kuigi tänu sellele suurenes kohati mu kartulikrõpsu tarbimine, kui sattusime tüüpilisse poekesse, kus peale ülitöödeldud näkside väga midagi muud ei müüdudki.

20171111_195357.jpg

Mina ja mu banaanileht Tanah Ratas. Hind 1.70 eurot.

India köögis ei saa muidugi üle ega ümber banaanilehe roogadest. Lõuna-Indias on banaanilehelt toidu serveerimine traditsioon ja nii ma selle Cameroni mägismaal ära proovisingi. Lehel on suur hunnik riisi, mida siis erinevate kastmete ja muude lisanditega koos süüa. Indialikes lisandites on tunda kikerherneid, läätsesid, tomatit ja tihti kohtab ka lillkapsast ja brokolit. Kõrval ka krõbedad papadum‘id, mis tehtud kas kikerherne-, riisi- või mungoajahust. Ütleme nii, et kaunviljade portsud saab india roogi nautides hõlpsalt kätte. Peakski nõustamisel edaspidi kaunviljade mittetarbijaid india restorani suunama. Seda kõike tuleks traditsiooniliselt näppudega süüa, aga ma tegin enda mäletamist mööda sohki ja haarasin lusika ja kahvli. Vähemalt nii palju viisakust jagus, et kahvliga aidata ja suhu toppida vaid lusikat. Tais oli küll nii, et kahvli ja noa suhu toppimine on ebaviisakas. Nuga meile näiteks söögilauda ei toodudki selles india kohas.

20171112_075034.jpgÜks india roog, mis mulle väga sügavat muljet ei avaldanud, olgugi et LP reisijuht seda tungivalt soovitas, oli idli, traditsiooniline Lõuna-India hommikusöök. Tol pühapäeval, mil sellega end laadisime, istusime küll suurema osa päevast õõtsuvas Land Roveris ja lasime end õigete turistidena mööda Cameroni mägismaa vaatamisväärsusi ringi sõidutada (jalgrattaga olnuks see kitsastel väänduvatel teedel olnud enesetapp ja laenutust polnud muidugi kuskil), aga kõhud läksid kiirelt uuesti tühjaks. Idli on aurutatud väike pätsike, mis koosneb läätse- ja riisijahust. Maitset tal tõtt-öelda ei ole, aga välja päästavad need mõnusad kastmed, mis selle juurde käivad. Idli kasuks räägib ka see, et ta oli naeruväärselt odav.

Piltide järgi vaadates tundub, et enamik india roogi sai söödud Tanah Ratas, välja arvatud hurmav naan Melakas. Tegelikult sõime Melakas lisaks Pak Putra restoranile ka Selvamis, kust saime parajalt vürtsikat ja soodsat hommikueinet. Tanah Ratas käisime peamiselt kahes kohas. Taman Negara rahvuspargis, täpsemalt siis Kuala Tahani külakeses matkasime peamiselt rotide pealt, mida sõime nii hommikuks kui lasime ka kaasa pakkida.