Omad vitsad peksavad: kuu aega kaalulangetamist

Täna otsustasin alustada 30-päevase kaalulangetusprogrammiga. 9. mai, täpselt kuu aega hooaja esimese poole tähtsaima võistluseni: 21,1 km Narvas, ühtlasi ka Eesti meistrivõistlused poolmaratonis. Ei, ma pole ülekaaluline. 175 cm ja 63,3 kg teeb kehamassiindeksiks (jõusaalivendade jaoks pisut ebausaldusväärne näitaja, aga mulle sobib) 20,67 ehk jään normaalsuse (19-25) piiridesse. Lihaseid nagu on, jooksen keskmisest eesti naisest kiiremini, aga… 63 on pigem selline number, mida talun kinnipigistatud silmaga talvel, kui käib ettevalmistusperiood. Usun, et 60 oleks palju mõnusam mass, mida igale kilomeetrile endaga kaasa tirida. Arvestades, et keskmiselt tuleb ikka 75 või enam kilomeetrit (kergel nädalal 60 kanti, raskematel ületab 100 piiri; hetkel koos 41 ja nädal pole poole pealgi, pikad trennid veel tulekul) nädalas, siis tassin seda pisut raskevõitu keret ju üpris kaugele endaga kaasa. Ja pikamaajooksjad on pigem ikka kõhnapoolsed. See tähendab… need kiired pikamaajooksjad, kelle kõrval ma pirakas välja näen.

Niisiis 3 kg. Tõenäoliselt kulub selle (tervislikuks) allasaamiseks pisut kauem kui 30 päeva, kuna tervislik kaalukaotus on pigem 2-2,5 kg kuus. Selline kaotus, mis on jäädav ega nõua äärmuslikke meetodeid. Ma olen ise toitumisnõustaja, räägin inimestele, kuidas toitumine tasakaalu saada ja ennast kahjustamata kaalu langetada. Kohe kindlasti ei kavatse ma iseenda peal mingeid napakaid dieete katsetada. Ma ei hakka nälgima, sest siis ei jaksaks ma ju ka trenni teha. Just seda aga Narva minult nõuab: trenni. Palju kvaliteetseid trenne. Nagu näiteks see aeroobsel lävel joostud 15 km, millega end täna lõbustasin. Samuti ei soovita ma kellelegi äärmuslikke vahendeid. Totter enesepiinamine. Toob korraks ehk kiired tulemused, aga pole põrmugi nauditav ning liiati tulevad need kilod kergelt tagasi, kui libastuda või “normaalselt” sööma hakata. Rikub vaid organismi ära. Kui tahad teada, milliseid põhimõtteid ma rakendan, loe aga rõõmsalt edasi.

1. Kaloridefitsiit: 500 kcal

Kõik dieedid, mis käsivad süüa 1000/1500 kcal või muu sarnase minikoguse, soovitan kohe heaga kuradile saata. See on liiga vähe. Mu baasainevahetus ehk kõigest ellujäämiseks vajalik energiahulk on juba 1400 kanti. 1000 süües ma lihtsalt kõngeks. 1500 aitaks mul ehk rongi pealt tööle kõndida, aga trennist võiks vaid unistada. Oma päevase energiakulu võid arvutada näiteks Tervise Arengu Instituudi energiasoovituse kalkulaatori abil. Seal tuleb kirja panna oma andmed ja hinnata koormust (kerge, keskmine, suur). Kalkulaator väidab, et vajan päevas 2645 kcal. Mul aga on selline tore pulsikell, mis ka väljaspool trenne samme loeb, ning pean seda kõige adekvaatsemaks näitajaks. Kell teab ju täpsemalt, kui palju trennis kulutasin. Tänane mõõdukas tempos jooks kulutas näiteks 1202 kcal. Menüü arvutamise aluseks võtsin kellalt nädala keskmise kulu: 2900 kcal. Kaalulangetamiseks on mõistlik defitsiit 500 kcal, nii et minu eesmärgiks saab tarbida 2400 kcal päevas. Sellise numbri peale enamik dieeditajaid tõenäoliselt minestavad. Issand, kui palju!!! Ohjah, aga kulub ju palju. Ma olen aktiivne ja pealegi pikk.

Kordan: päevase kaalulangetuskaloraaži arvutus käib nii:

päeva keskmine kulu (kalkulaatorist/kellalt) – 500 kcal

2. Portsjonite arv paika vastavalt kaloraažile

Toidupüramiidi kaunist värvilist pilti on näinud vast igaüks. Tasakaalustatud menüü eeldab ka kõigist toiduainegruppidest teatud portsjonite arvu tarbimist. TAI on kenasti portsjonite suurused ja soovitusliku portsjonite arvu vastavalt kaloraažile üles riputanud. Ainult kaloreid taga ajades saab abi näiteks ka Nutridata programmist, kuhu saab päeva jooksul kõik toidud sisse toksida. See on lihtne abivahend, kus saab koguseid määrata silma järgi ka foto pealt. Väga mugav. Aga… kalorid võivad küll klappida, aga toit võib sellest hoolimata olla üheülbaline. Nutridata kasuks võib samas muidugi öelda, et ta näitab ka makro- ja mikrotoitainete suhtarvusid (mitu % valku, kas A-vitamiini sai normi järgi jne.). See toksimine võib vahel aga ära tüüdata. Olen seda juba piisavalt teinud. Seekord valisin portsjonite meetodi. Kui süüa nii palju, kui on soovitatud, peaks õige kaloraaži täis saama küll. Grammikaupa täppisteadus pole nagunii minu teema. Ma ei õpeta ka kunagi klientidele, et tuleb süüa 113 grammi pirni vms. See jälgimine peab olema piisavalt hoomatav ja mõnus ning nii märkamatu, et selle saab hõlpsalt igapäevaellu põimida.

Oma päevase portsjonite arvu leidsin siit ja seejärel korrigeerisin pisut. Nimelt on riiklik püramiid natuke erinev sellest, mida toitumisnõustamist õppides kasutasin. Kooli püramiidis on köög- ja puuvilja osakaal suurem ning eraldi välja toodud ka hapendatud toidud ja kaunviljad. Tabelist võtsin numbrid siis 2400 kcal jaoks. Kärpisin pisut teraviljamajandust ja lisasin selle arvelt juurde puuviljadele. Köögiviljade jaoks valisin maksimaalselt suure numbri. Rasvad jagasin kolmeks: küllastunud/oomega-6 (loomsed allikad nagu rasvased piimatooted, liha), monoküllastumata (oomega-9: rapsi- ja oliiviõli, avokaado, oliivid, mandlid) ning oomega-3 (kreeka pähklid, rasvane kala, lina-kanepi-chiaseemned). Ja nagu enne mainitud, jälgin mina ka hapendatud tooteid ja kaunvilju.

Eesmärgid siis igaks päevaks sellised:

  • köögiviljad: 7 portsjonit
  • puuviljad: 5 portsjonit
  • teraviljad (sh. kartul): 8 portsjonit
  • küllastunud rasvad ja oomega-6 (loomsed): 3 portsjonit
  • monoküllastumata rasvad: 4 portsjonit
  • oomega-3: 2 portsjonit
  • kaunviljad: 1-2 portsjonit
  • piimatooted: 3 portsjonit
  • liha/muna/kala: 3-4 portsjonit
  • hapendatud tooted: 1-2 portsjonit
  • maiustused, näksid, aga ka spordijook: kuni 4 portsjonit

Kui suur on üks portsjon? Sõltub toiduainegrupist. Ka see on kenasti ja selgelt netis olemas.

3. GK päeva lõikes tasakaalu

GK ehk glükeemiline koormus pajatab sellest, kuidas toidus sisalduvad süsivesikud veresuhkrule mõjuvad. See on pikk ja keeruline teema, aga nende jälgimine on kaalulangetusel väga oluline. Õpetan seda tavaliselt ka klientidele. Ise olen õppe käigus 2 nädalat jälginud ja nüüd siis uuele ringile. Lühidalt: mida magusam/rohkem töödeldud toit, seda vähem seda süüa saab. Näiteks on suur vahe ka meeldivalt krõmpsudel ja pehmeks plögaks keedetud makaronidel. Mis arvad, kumb veresuhkrut stabiilsemana hoiab? Suurbritannias väga popp teema. Eestis on GK vaikselt kanda kinnitanud, ilmunud on ka kokaraamatuid. See teema väärib eraldi postitust, ei hakka sellel väga peatuma. Kaalulangetuseks sobiv GK on 45, ma teen trenni ja olen pikk, nii et vastav tabel lubab mul süüa 50-55 GK. Toitude juures lisaks portsjonitele GK jälgimine tähendab, et valin oma süsivesikuid hoolikamalt. Pigem marjad kui banaan. Pigem täisteraleib kui mõnus pehme gruusia sai. Pigem kartul kui bataat. Portsjoneid ja GK-d saab sobitada, olen klientidele isegi selliseid menüüsid koostanud. Ise vaatan jooksvalt, ei hakka suuri plaane ette tegema. Samas on meil külmkapil see 3 päeva menüü veel ka, millest natuke juhinduda.

GK jagunemine päeva lõikes:

  • Hommikusöök: 15 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Lõuna: 10 GK (pika jooksu pühapäeval 15)
  • Vahepala: 5 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Õhtusöök: 10 GK

GK puhul on toidukorra väärtuseks üldiselt 10 ja vahepalaks 5. Et 50 täis saada, valisin suurema hommikusöögi. Ja mis värk on 2 vahepalaga lõuna ja õhtu vahel? See värk, et õhtul jõuame koju 20 paiku ja sööme tihti alles kell 21, nii et näljasurma vältimiseks on 2 vahepala hädavajalikud.

NÄIDE

32215036_10211759655566259_3503811612584706048_n

Täna lõunaks sain kenasti oma 10 GK-d täis. Tegin väikse köögiviljapajaroa punase karripastaga: pannil oliiviõli kuumaks, juurde 1 spl karripastat, 1 hakitud punane sibul, 1 kartul, lõpupoole veerand lillkapsapead ja sorts vett koos punaste poolitatud läätsedega. Kõrvale hakituna 1 paprika ja 4 oliivi. Sardiinikonservi tahtsin ka süüa, aga ei suutnud katkise avajaga seda lahti muukida. Tuleb abikaasa ära oodata.

Portsjonite maailmas sai selle einega kirja: 2 köögivilja, 1 teravili/kartul, 1 kaunvili, 2 monoküllastumata rasva (oliiviõli ja oliivid) ning idee poolest oleks pidanud ka liha/kala ja oomega-3 kirja saama, kui ma konservi ära söönuks.

Vürtsikas ja koorene maapähklivõikaste

IMG_9770

Kui hakkasin mõtisklema, milliseid dipikastmeid külalistele köögiviljakangidega serveerida, meenus üks vahva maapähklivõikaste, mis on ühtaegu nii koorene kui ka vürtsikas. Tirisin riiulist “Basic Cooking” kokaraamatu välja ja sealt ma ta taas leidsingi. Ütleme nii, et mässamist on selle roaga omajagu, päris algajate retsept pole. Samas saab entusiasmi ja avatusega peale lennates tõenäoliselt igaüks hakkama. Just nimelt õige meelestatus on siinkohal oluline! Minul kulub aega selle peale, et teen ise maapähklivõid. Saumikseriga on see õnneks minutite küsimus. Sünnipäevanädalavahetusel kulus seda võid nii kastmesse kui ka šokolaadiruutudesse ja peagi ei tundunudki see kilone Promost ostetud maapähklite pakk enam suur… Eks päris mitu peotäit rändas otse kõhtu ka. Soolaste maapähklite puhul oleme üpris mõõdutundetud sööjad. Tihti ostame Konsumist 200-grammise paki ja mugime kilomeetrise kodutee jooksul kahepeale ära. See, miks meil kogu aeg kõht tühi on, on juba omaette lai teema, mis väärib eraldi postitust (füüsiline töö ja muu säärane).

Seda toredat kastet võib kasutada köögiviljade/juustupulkade vms. dippimiseks, leivale määrimiseks või ka… kanatiibade määrimiseks, kui soovid neid näiteks koos ahjujuurikatega küpsetada ja tahaks kuidagi maitsestada (elust enesest!).

Osised

  • 2 spl taimeõli
  • 2 spl karripastat
  • 150 g maapähklivõid
  • 1 purk kookospiima
  • 1 spl suhkrut
  • 3 spl siidri/riisi/veiniäädikat

Kuumuta väikses kastrulis keskmisel kuumusel õli, lisa karripasta ja hauta kergelt, kuni köök on vürtside lõhna täis. Kalla sisse kookospiim, sega korralikult ja hauta 1-2 minutit. Lisa maapähklivõi, suhkur (selle võib ära jätta), maitse järgi soola ja äädikas. Kuumuta veel 5-10 minutit, kuni kaste on ühtlane ja pisut paksenenud. Jahuta ja kalla kaussidesse.

BOONUS! Kui jõudsid lugemisega nii kaugele, siis leiad siit ühe väikse boonuse. Pilt kahjuks puudub ja ega maailma kauneima kastmega tegu olnudki. Vürtsika kastme kõrval soovisin pakkuda ka midagi värsket ja jahutavat, et sööjatel suu päris põlema ei läheks.

Osised

  • 1 avokaado
  • peotäis värsket piparmünti
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl oliiviõli
  • poole laimi mahl
  • meresoola

Püreesta avokaado, piparmünt ja küüslauk. Sega sisse oliiviõli, laimimahl ja maitse järgi soola. Kõik.

Ma ei suutnud teda päästa

Lapsepõlve, aga ka noorusaja kogemused kujundavad inimest vägagi palju. Ma mõtlen aeg-ajalt oma lapsepõlvele ja kohati ei saagi aru, kuidas minust sai selline inimene, nagu ma praegu olen. Kuidas sai minust suur toidusõber? Kodus sai alati sooja toitu, aga filigraanset kokkamist nii väga ju ei olnud. Mingi sisemine loometung ärgitas toona just mind uusi ja ägedaid retsepte katsetama. Uudishimu pani mind vanaemalt lihavõteteks tehtud kohupiimapontšikute retsepti küsima ja temaga koos neid usinalt meisterdama. See olin mina, kes oma untsuläinud lasanjekatsetustega (toona oli Garfield populaarne) õel tükiks ajaks lasanjeisu ära võttis.

14-aastaselt soovisin sünnipäevaks ja jõuludeks kokaraamatuid. Ei, isegi varem. Juba 2001. aastal on küpsetiste raamatusse kirjutatud mulle pühendus. Siis olin 13. Pühendus on issilt ja kui ma seda põhitõdesid sisaldavat raamatut vahepeal riiulist haaran, vajub vahepeal lahti ka see pühendusega esileht. See pigistab peaaegu alati silmanurgast paar pisarat välja. Ta soovis, et ma leiaksin ka kibedamatel aegadel sellest raamatust midagi head…

Toit on alati mu sõber olnud ja mingil hetkel hakkasin ka tervislikkusele suuremat tähelepanu pöörama. Mul pole õrna aimugi, kust see tuli. Mõneti ehk siiski emalt, kes aeg-ajalt meile nõgesesmuutit tegi ja taldrikule toidu alla küüslauku peitis. Õppisin isegi treeneriks ja aastaid hiljem toitumisnõustajaks. Tõtt-öelda treenerite koolituse toitumisosast mulle väga palju kasu polnud. Kuna arvati, et kõik nagunii teavad toitumisest kõike (kahjuks väga laialt levinud arvamus), aga ausalt öeldes ei teata ikka midagi. Alles süvendatult toitumisnõustamist õppides ja hiljem täienduskoolitustel käies mõistsin, kui vähe ma teadsin ja kui palju saab veel juurde õppida. Õpin siiamaani.

Ma ei räägi sellest palju, aga juba 6 aastat on mul olnud vaid üks vanem. Täiesti kummaline, kui kiirelt aeg lendab. Oleks nagu eile olnud, kui selja ulgudes vastu radiaatorit toetasin ja minust väljus nii õõvastav hääl, et kasski tuli uurima, kas minuga on kõik korras. Need jaanuarikuu päevad möödusid veidras udus. Magama nutmine, lumises looduses uitamine, tema nimi Pärnamäe kalmistu tablool. Vahel, kui meelde tuleb, kisub kibeda pisara välja. Olen sellest nii- ja naapidi ka kirjutanud. Isast, kes suri 46-aastasena, sest ta ta polnud aastaid korralikult, õigesti, toitunud. Isast, kelle puhul sai kõik lumepallina alguse ülekaalust. Sellisest pealtnäha väiksest asjast, millele inimesed esialgu tähelepanu ei pööra. Ah, suva, ülekaal, olen natuke pehmem, mis see mulle ikka teeb. Normaalsuse piirid nihkuvad pidevalt kaugemale. Inimene tundub endale järjest paksemana ikka veel vastuvõetav. Ei vaja muutusi. Siis ütleb tervis üles. Diabeet, neerud, süda, mis iganes. Kaua see keha seda jama kannatama peab?

Ma ei suutnud teda päästa, sest ma ei üritanud piisavalt. Nüüd ma üritan. Nüüd olen ma teadmisi kogunud ning suudan asjale hoopis teisest küljest läheneda. Ehk kellegagi õnnestub. Ülekaal ei ole inimese normaalne olek, see on ohtlik.

Väga vale napoleonikook

Aeg-ajalt lööb napoleonikiiks ikka korralikult pähe ja otsustan sellele isule ka anduda. Kuidas? Eks ikka nii, et teen oma versiooni. Olen katsetanud keedukreemiga, aga see muna-piima-jahu keetmine mulle niivõrd ei istu. Eelistan pigem valgurikkamat ja lihtsamat versiooni kohupiimakreemiga. Kui kuu aega tagasi sõbrannad külas käisid, et näha, kuidas siis on elu 30-aastasena – neid kõiki ootab see mõned kuud hiljem ees, ma olen neist vanim -, püüdsin taas napoleoniga sõbrustada. Reedel oli järjekordne ülipikk koolipäev (8.15-13.45 ehk kell 6 silmad lahti) ning laupäeva hommikul sahmerdasin kodus. Mäletan, et jätsin mäkkejooksud Nõmmel vahele ja asendasin äkki 3-minutiliste kiirendustega (x10). Arvestades, et müstiline alaseljavalu (tõenäoliselt multifiduste põletik vms) oli siis vägagi aktuaalne ja Valencia poolmaratoni stardijoone, veel vähemgi finišijoone kaapimine kaheldav (kaapisin siiski kerge valu ja pisikese rekordiparandusega), siis tore oli, et hakkama sain. Külalised tekkisid ukse tah üpris kähku. Tore oli, et hommikul kiirnapoleoniga hakkama sain.

Võtsin aluseks “Vanaemade kokaraamatu” vale-napoleonikoogi retsepti ja tegin selle veelgi “valemaks”. Seal oli lihtne retsept, kus lehttainast ei kasutatud. Kuna üks külalistest nisuga sina peal polnud, asendasin riisijahuga. Nojah. Kartsin küll, et jääb rabe, aga kätte võttes pudenesid põhjad lihtsalt puruks. Gluteeni ju pole, ei püsi koos. Mis seal ikka, panin koogi klaasidesse. Dekonstrueeritud või midagi sellist, tänapäeval moodne värk. MKR-is oli ühel hooajal iga teine toit taldrikule laiali loobitud ehk dekonstrueeritud. Noh, umbes selline värk, et teed suppi, aga tegelikult paned keset taldrikut ühe klimbi, teise nurka, hakitud köögivilju, kolmandasse maitserohelist ja kannukesega kastet kõrvale. Minu napoleon oli tegelikult sedasorti supist söödavam ja täitsa mõnus. Punased apelsinid annavad võrratu värske maitse. Võis märtsiski juba kevadet ette kujutada.

Maius on gluteenivaba, laktoosivaba kohupiimapastat kasutades ka laktoosivaba (selliseid müüakse küll).

IMG_9824

Osised

Põhi/puru

  • 200 g võid
  • 2 klaasi riisijahu
  • pool klaasi külma vett
  • näpuotsatäis soola

Kreem

  • 1 pakk (300 g) maitsestamata kohupiimakreemi
  • maitse järgi suhkrut
  • 1 punane apelsin

Haki või, riisijahu ja sool ühtlaseks muredaks puruks. Lisa vesi, mätsi kokku taignaks (seda võib teha mikseri taignakonksudega) ja jaga viieks osaks. Rulli taignapallid küpsetuspaberil lahti (rulli 1. lahti, pane ahju, samal ajal rulli 2. paberil teist, võta 1. välja, rulli 1. paberil 3. jne.). Küpseta 200 kraadi juures kuni 10 minutit, vaata, et kõrbema ei läheks. Lase jahtuda.

Kreemi jaoks riivi apelsinikoor, pressi välja mahl ja sega need kohupiimakreemiga. Lisa maitse järgi suhkrut. Väga palju polegi vaja. Pudista põhjad tükkideks. Lao kreemiga kihiti klaasidesse või magustoidupokaalidesse. Kaunista apelsiniga.

Tummine šokolaad särtsaka sidruniga

3.03 ja 30 – paras numbrimaagia, eks? Ületasin ühe aastakümne künnise, võtsin vastu õnnitlusi “juubilarile”. Kui muidu ei tundnudki väga vanana, siis “juubilar” kõlab juba küll nagu keegi, keda Vikerraadios käsitööringi memmede poolt tervitatakse. Tegelikult on kõik hästi, sest mu keha on noor ja paljud inimesed ei usugi, et ma 30 sain. Ma pole suurem asi enesesättija: külla minnes kammin juuksed ära ja panen kergelt ripsmetušši, mingit hullu üleslöömist ei harrasta. Seega ei tee meik mind eriti vanemaks ja tavaolukorras peetakse mind pigem 25-aastaseks.

20180303_204720

Igatahes püüdsin sünnipäeval pisut uusi oskusi omandada ja 1 vana kirstunaelaga maadelda. Rullbiskviit. No ei õnnestu kuidagi! Hommikul voodisse toodi 3 küünlaga poerull. Valmistajaks Lavendel ja koostisosade nimistu parajalt lühike ning igati mõistlikud osised. Esimesel kohal suisa muna ja kõik muu välja loetav ning E-ainete välimäärajata hoomatav. Tehtud päristoiduaineist! Ma ise olen suutnud sõbrustada pärmitaigna ja plaadikookidega ning samuti oskan teha jäätist ja igasugu soolaseid roogi. Aga rullbiskviit, mis on korraliku kohupiimase täidisega, on ju äge maius, mis võib olla ka tervislik. Niisiis… mul juhtus aga nii, et taigen jäi kas kauaks ahju või liiga pikalt jahtuma, nii et seda polnud võimalik enam rulli keerata. Ajaplaanerimine läks kuidagi nihu, päev hiljem sõbrannasid oodates sain palju suurema hunniku toitudega palju paremini valmis (no jäätis ootas neid juba mitu nädalat sügavkülmas). Ajanappusest tegin taas 100 asja korraga ja nii see biskviit liigpikalt jahtuski. Tõenäoliselt segasin ka taigna liiga sahmides kokku ja lõhkusin munavahu kohevuse. Kiire lahendus selle jama lahendamiseks: lõikasin neljaks ja ladusin täidise kihtide vahele. Sündis uus kook. Šokolaadi tummisus kombineerituna särtsaka sidruniga on vahva ja värske. Täpselt nagu 30: on sisu ja kogemust, aga ka nooruslikkust!

Täidisega olin loomingulisem ja tegin oma versiooni. Seal polnud minu meelest vaja enam retsepti järgida, koogikihtide vahele käiva kreemi puhul pole vaja niiviisi näpuga järge ajada, see tuleb iseenesestki välja (kui tegu pole just keedukreemiga). Originaalis oli sidrunivõie ja toorjuust ning kõlas võrdlemisi rammusalt. Samas… kui ma oleks taigna tõesti saanud rulli keerata, sobinuks tahkemavõitu toorjuust arvatavasti paremini kui kohupiimapasta. Läks aga teisiti ja tulemus oli maitsev!

Osised

  • 4 suurt muna
  • 150g peent roosuhkrut (kiusatus oli osa steeviaga asendada, aga arvasin, et siis ei tule õige konsistents)
  • 50g kakaopulbrit
  • 2 spl riisijahu
  • 60g sulatatud võid

Täidis:

  • 300g maitsestamata kohupiimapastat (mul oli 5%)
  • 1 spl roosuhkrut + maitse järgi steeviat
  • terve sidruni riivitud koor
  • poole sidruni mahl

Kaunistuseks paar šokolaaditükki

Kuumuta ahi 180 kraadini, aseta ahjuplaadile küpsetuspaber. Mikserda munad suhruga kohevaks heledaks vahuks. Sega riisijahu ja kakaopulber õrnalt munavahu hulka. Õrnalt seepärast, et vahu õhulisust mitte lõhkuda. Lisa sulatatud või, sega ühtlaseks. Vala tainas plaadile, aja laiali. Küpseta ahjus umbes 20 minutit. Ideaalis on tainas veel vetruv. Kui tahaksid seda rulli keerata, tuleks taignal lasta 5 minutit jahtuda ja seejärel tuleks see puhta köögirätiku abil esialgu ilma täidiseta rulli keerata ja jätta jahtuma, kuniks täidise kokku segad. Siis rullid uuesti lahti, määrid täidise peale ja rullid kokku. Mul läks teisiti: lõika kook 4 võrdseks osas.

Täidise osised tuleb lihtsalt kokku segada. Kasutasin looduslikku magustajat steeviat koos suhkruga. Ainutl steevia on liiga tugeva maitsega. Kui steevia ei meeldi, pane lihtsalt maitse järgi suhkrut. Sidrunimahl ja -koor annavad mõnusa värskuse. Magus ja hapu peaks olema tasakaalus. Määri kreem kihtide vahele, raputa kõige peale kreemile riivitud (noaga tahvli küljest kratsitud) šokolaadi. Pane külma. Mida kauem seista saab, seda paremini kihid läbi imbuvad ja pehmemaks kook muutub.

Makaronid hakkliha-tomatikastmega

Coopis oli allahinnatud üks isevärki äge hakkliha. Ja isegi nii püsivalt, et jõudsime seda 2 nädalaks osta (1 pakk liikus otse sügavkülma oma aega ootama). Mingit köögiviljadega hakklihasegu mäletan juba suvestki või veel varasemast ajast, aga toona oli see poes kummalisel kombel tavalisest, köögiviljata lihast kallim. Iseenesest on köögivili ju odavam kui liha, nii et loogiliselt mõeldes võiks köögiviljasisaldusega variant soodsam olla. Ju jääb töötlemise keerukuse taha. Hakklihale midagi juurde lisada on ju keerulisem, ehk on seal ka mingid lisanõuded?

Esimest korda sedasorti liha poes nähes jätsin selle ostmata. Oli kallim ja ausalt öeldes saan mujaltki oma köögiviljaannused kätte. Meie toidulaual ja külmkapis on köögivili ikkagi aukohal. Täpselt nii nagu tervisliku toitumise püramiidiski. Mõtlesin, et miks peaksin seda ostma, kui nagunii oma hakklihakastmele helde peoga köögivilju lisan. Nüüd sai ära proovitud. Maitsevahet ei täheldanud ja eks edaspidi ostan ikka seda, millel parem kilohind + ei sisalda mingeid maitse- või lisaaineid. Olen näinud ka kanahakkliha, kus on sees dekstroos… ehk suhkur. Sellest hoolimata, et mina ise põhiostjaks ei saa, arvan, et köögiviljadega hakkliha on tore toode ja tüüpiline eestlane, kel köögiviljatarbimine pigem nigelapoolne, võiks seda osta küll. Ma ise tarbin köögivilja niigi teadlikult ja palju.

Selle hakklihajutuga tahtsin jõuda ühe mõnusa roani: makaronid + hakkliha. See ei pea olema ebatervislik kombinatsioon. Täisteramakaronid, tomatipüree, sibul, küüslauk, hunnik mingit muud köögivilja, oliivi- või rapsiõli (oomega-9 rasvhapped), väike kogus hakkliha – ideaalne ju! Hakklihakaste on ka ainuke kaste, mida ma teen. Valge kaste tundub võrdlemisi mõttetu. Kuum piim jahuga? Eh, ei, aitäh. Tomatikaste, kuhu veel teisigi köögivilju peidetud, on kordades parem. See ei tähenda, et me kodus mingit kuiva toitu sööme. Mulle meeldib väga igasugu vokiroogasid teha ja seal on alati õli. Eks õli olegi meie põhikaste. Ja tõele au andes pean muidugi ka aasia road välja tooma: sinna läheb ikka soja- ja kalakastet, vahel ka sidrunimahla.

Kuna küllastunud rasvu (liha ja rasvased piimatooted) tarbib enamik inimesi niigi liiga palju, tasuks liha pigem väiksemates kogustes süüa. Makaronid tomatikastmes hakklihaga ongi selline roog, kus liha on natuke. Minu jaoks on see nii rikkalik ja maitseküllane, et täitsa sobib, kui kahe inimese portsus on 250g hakkliha. Ja köögivilju peab kindlasti palju sees olema! Need on meie tervise alus.

Makaronid köögiviljase hakkliha-tomatikastmega

Kahele

Osised:

  • makarone
  • oliivi- või rapsiõli
  • meresoola
  • 250g hakkliha
  • 1 väike sibul
  • 2 küüslauguküünt
  • 2 porgandit /1 suvikõrvits/ 1 paprika (vali 1 variant)
  • 2,5 dl tomatipüreed
  • soovi korral peotäis lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • pitsaürte/Provencale maitseainesegu või basiilikut, oreganot (pune), majoraani, tüümianit

Pane makaronide jaoks vesi potti keema. Samal ajal haki kastme jaoks sibul ja küüslauk. Kuumuta pannil natuke õli. Keera kuumus keskmise-madalama peale ja hauta (pole vaja kõrgel kuumusel pruuniks praadida) sibulat ja küüslauku. Sega aeg-ajalt. Samal ajal lase juba noal kärmelt edasi käia ning viiluta/kuubikusta köögiviljad (selline kuju, nagu endale meeldib). Kui sibul on klaasjas, lisa hakkliha. Sega hoolikalt. Umbes sel ajal võid makaronid keevasse vette libistada + sool + törts õli, et need kokku ei kleepuks.

Kui hakkliha enam roosa ei ole, lisa ülejäänud köögiviljad. Need lähevad suhteliselt hilja sisse, et need liiga pehmeks ei küpseks. Krõmps köögivili on maitsvam ja tervislikum (seedimine toimub aeglasemalt ehk täiskõhutunnet jagub kauemaks ja veresuhkru tase tõuseb stabiilsemalt). Lisa koos köögiviljadega ka tomatipüree ja ürdid, sega korralikult läbi. Lase kastmel mõnusalt mõnda aega pannil podiseda, kuni see hakkab paksenema. Maitsesta soolaga. Kurna makaronid, lisa pannile ja sega kõik kokku. Valmis!

P.S. Plaan oli pilt teha, kuna õhtul oli see roog laual, aga kui abikaasa maalt tagasi jõudis ja tuppa astus, ununesid kõik hoolikalt läbi mõeldud plaanid.

3 päeva menüü nädalamenüü asemel

carrot-1085063_640

Inspireerituna Facebooki grupist #Kogumispäevik, olen meie pere kulutused ühe suure ja häirivalt noriva luubi alla võtnud. Eelarvetabelit täidan alates novembri lõpust, mil selle ühe klassiõe blogist avastasin: Minu seitse asja, väga tore lugemine. Jaanuaris liitusin grupiga ja asusin kulusid veelgi teravama pilguga jälgima. Ühtlasi tekitasin iga reisi jaoks eraldi tabelikese, et see kulukas hobi samuti fookusesse võtta. Ütleme nii, et silmiavav, ei hakka detailidesse laskuma, kuna tahtsin menüümajandust jagada.

Miks mitte nädalamenüü?

Olen koostanud väga mitmeid nädalamenüüsid ja katsetanud seeläbi palju põnevaid retsepte. Minu tüüpiline nädalamenüü koostamise protsess nägi välja nii, et võtsin ette 1-2 kokaraamatut, kus oli proovimata retsepte ning hakkasin sealt järjest lõuna- ja õhtusööke välja valima. Eesmärgiks vaheldus, nii et kord oli näiteks kana, kord köögiviljaroog, kord mereannid VÕI kord supp, kord pada, kord pirukas vms. Hommikusöögid mõtlesin peast välja, aga ajasin sealgi variatiivsust taga: omlett, munapuder, võileivad, puder marjade ja seemnetega, toekas smuuti jne. Paberi peale menüüsse kirjutasin lühivariandi retsepti nimest ja leheküljenumbri raamatust. Paralleelselt täitsin väiksemal paberil ostunimekirja. Raamatute lappamine oli võrratult põnev, aga võttis tegelikult võrdlemisi palju aega ning sageli sattusin ka kallimat sorti retseptide otsa. Miks ka mitte? Aga mitte praegusel hetkel, kui on vaja mitmelgi põhjusel säästa. Selliseid nädalamenüüsid koostasin mõnel korral, mõnda isegi kordasin, aga ühel hetkel enam ei viitsinud. Sestap valisin nüüd uue lähenemise ja teen menüü 3 päevaks.

Miks 3 päeva menüü?

3 päeva jooksul saab piisavalt toite varieerida. Õigemini on tegu isegi menüü maketiga, mis kordub iga 3 päeva tagant. Vajadusel võib 4. päev olla ka nn. fantaasiapäev, mil kasutada kõikvõimalikke ülejääke. Khm, meil tuli pigem natuke toidust puudus, sest planeerisin natuke liiga vähe/liiga lahjat toitu. See nädal oli mul küll puhkenädal ehk lippasin kokku 58 kilomeetrit, aga on olnud ka mitmeid 80-90-kilomeetrisi nädalaid. Lisaks veel ventti trenn, jooksuharjutused (osa läheb km alla kirja, osaliselt on kell trennis pausi peal) ja vahel jooga. Ja abikaasa on füsioterapeut ehk teeb füüsilist tööd + jookseb nagu minagi. Mul on samuti 4-5 massaaži nädalas. Pole siis ime, et meil pidevalt kõhud tühjad. Esimesse menüüvarianti panin igasse päeva 2 vahepala, aga meie elustiil vajab tõenäoliselt 3.

Päevarutiin:

  • Hommikusöök 7-8 paiku
  • Kontoris 9-18/19 (tõlked, massaažid, asjaajamine, söögitegemine, trenn) või kodukontor
  • Tõenäoliselt jooks 10-11 ajal
  • Vahepala kell 11
  • Lõuna kell 13.30-14 kanti
  • Vahepala kell 16
  • Võimalik, et teine jooks, mõnikord ka põhitrenn alles õhtul kell 18-19.30
  • VAJA LISADA vahepala kella 19 paiku kas kohe pärast Sparta ühistrenni või kui pole ühistrennipäev (hetkel E ja N on), siis töölt lahkudes, rongile liikudes
  • Õhtusöök sõltuvalt rongile jõudmisest 20-21

Menüü põhimõtted

Menüü olen koostanud tervislikkust silmas pidades, seega on seal palju köögivilju. Loomset toitu on iga päev, aga liha sööme me nagunii üpris vähe ning vorste/poolfabrikaate/sinki ei osta kunagi. Esialgsele versioonile tuleb ilmselt lisada teravilju, et saaks rohkem energiat. Vahepaladesse natuke ka valku juurde. Õhtusöökidesse olen püüdnud parema une nimel ka mingi valgulise asja lisada ja (v.a. makaroniõhtu) on õhtuti ka süsivesikuid pigem vähem kui lõunaks.

1. päev

  • Hommikusöök: kohupiim/jogurt/pett/keefir + marjad + banaan + jahvatatud seemned + kohv
  • Vahepala: väike võileib (hummuse/avokaado/pasteediga)
  • Lõuna: vokk: riis/odrakruup/kinoa/tatar + 2-3 eri köögivilja (nt suvikõrvits ja paprika)
  • Vahepala: puuvili
  • Vahepala koduteel: nuikapsas/porgand/paprika/muu ribadeks lõigatud köögivili + hummus/avokaadomääre/läätsepasteet/päevalilleseemnehapukoor
  • Õhtusöök: köögiviljapüreesupp + sisse midagi toekamat nagu kikerherned/läätsed/kalatükid + 1-2 viilu leiba/sepikut

2. päev

  • Hommikusöök: puder (hirss/kaerahelbed/toortatar jne) + seemned + marjad sügavkülmast + (banaan) + kohv
  • Vahepala: kodujuust + tomat/kurk/aurutatud peet/hapukapsas
  • Lõuna: toekas salat – kinoa/odrakruup/tatar/riis + leheline kraam (kapsas, salat) + köögiviljad (tomat, paprika) + oliiviõli + idandid/kikerherned/läätsed
  • Vahepala: isetehtud batoon – mingi pähkel + rosinad/kuivatatud aprikoos/datlid
  • Vahepala: puuvili
  • Õhtusöök: makaronid (täistera) + rohkete köögiviljadega (sibul, porgand, suvikõrvits, paprika vms.) tomati-hakklihakaste

3. päev

  • Hommikusöök: 2 viilul leival toekas võileib: hummus/läätsepasteet/avokaado + tomat/kurk/paprika/salatilehed + (praemuna/kalakonserv) + kohv
  • Vahepala: smuuti – pett + banaan/avokaado (midagi kreemjat) + marjad
  • Lõuna: riisinuudlipada (meie luksusroog, kuna riisinuudlid on kallid) – riisinuudlid + sibul + 2-3 eri köögivilja (paprika/baklažaan/bataat jne)
  • Vahepala: kalakonserv (sprotid) + tomat/muu köögiviljaamps
  • Vahepala: puuvili
  • Õhtusöök: juurikapada (bataat/juurseller/kartul/porgand/kaalikas/valge redis/mustrõigas/peet jne.) + mingi kanatükk/kala

Variatiivsusest

  • köögivili võib olla iga kord erinev, valin tavaliselt selle, mis parajasti hea hinnaga saadaval
  • maitsestan tavaliselt vastavalt isule kas vahemeremaade või aasia stiilis ehk kas ürdid või tšilli + sojakaste + kalakaste; mõnikord kasutan ka lihtsalt soola + õli (ahjujuurikad nt)
  • puuvilja saab samuti varieerida
  • leivamäärdeks eelistan isetehtud hummust või läätsepasteeti, kust saab valku, või kahvliga purustatud (juurde võib panna oliiviõli ja natuke soola) avokaadot, mis on hea rasvaallikas; tegelikult on ka maitsestamata sulatatud juust või toorjuust head variandid (maitsestatud variantides igasugu lisaaineid)
  • teravilju saab ka edukalt varieerida
  • võileivale võib panna eri asju, samu asju saab kasutada ka salatis

Ostunimekiri

Sellist menüüd järgides tuleks 6 päevaks ehk 2 menüüringiks osta kahe inimese jaoks järgnevat (eeldusel, et kapis pole mingeid jääke; maitseaineid nimistus pole, neid on kapp alati täis):

Kuivained (tõenäoliselt kõik ära ei kulu ja midagi kandub järgmisse perioodi):

  • 1 suur leib (sügavkülma ja siis saab jaopärast röstida)
  • 2 erinevat teravilja lõuna- ja õhtusöökideks
  • 1 pudrutera (kaerahelbed/hirss/toortatar/maisimanna – paki suurus vastavalt kilohinnale ehk mida mõistlikum võtta on)
  • 1 pakk (täistera)makarone
  • 1 pakk läätsesid (eelistatult punased poolitatud, aga tõenäoliselt igal nädalal vaja pole, kuna pakist jätkub kauaks)
  • 1 pakk riisinuudleid (meeldivad Santa Maria omad, mis on 4 portsukeseks jagatud, ei pudise laiali, kui pakist mingit kogust kätte tahan saada)

Piimatooted:

  • 4 pakki (800g) kohupiima
  • 1 pakk piima kohvi jaoks (maitsevad ainult veega pudrud)
  • 2 suurt pakki kodujuustu
  • 1 liiter petti/keefirit/maitsestamata jogurtit

Liha/kala/muna:

  • (väike pakk kalatükke (lõhe) püreesupile lisamiseks)
  • 500g hakkliha
  • 1 pakk (500g) kanatükke (sõltub, mis parajasti soodsam – kintsud, koivad jne.
  • 2 sproti/kalakonservi VÕI 1 pakk heeringafileed (selline variant, kus maitseks ainult sool – neid on vähe, aga leiab)
  • 10 muna (karbist jagub tegelikult 2 nädalaks)

Puuviljad:

  • 8 banaani
  • 2 pakki külmutatud marju (puder, smuuti, kohupiimaga söömiseks)
  • vahepaladeks 12 puuvilja (võivad olla erinevad; kui osta nt melon, siis see on 4 väiksema eest)

Köögiviljad (neid oli kõige keerulisem arvestada, kuna tarbime palju):

  • 1 küüslauk
  • 8 väikest sibulat
  • 6 tomatit
  • kuni 4 avokaadot (kui plaanis rohkem hummust leivale määrida, siis vähem)
  • 6 suurt juurvilja juurikapaja jaoks
  • 4 köögivilja vokiroa jaoks (võivad olla erinevad, nt suvikõrvits + paprika)
  • 4 köögivilja riisinuudlite juurde
  • 2 köögivilja salatisse hakkimiseks
  • 1 lehtköögivili/poolik kapsapea salatisse
  • 2 köögivilja sprottide/kala kõrvale söömiseks
  • 1 pakk hapukapsast/aurutatud peeti kodujuustuga söömiseks, võib ka salatisse lisada
  • 2 dippimiskorraks köögivilju (nt. 2 nuikapsast VÕI 4 porgandit VÕI 2 kaalikat VÕI 2 suurt paprikat)

Lihtsustatult näeks nimekiri välja pisut teine, sest vokiroa ja riisinuudlite jaoks on vaja näiteks sama tüüpi ehk “kergemaid” köögivilju ja juurikapatta panen kauem küpsevaid:

  • 1 küüslauk
  • 8 väikest sibulat
  • 6 tomatit
  • kuni  4 avokaadot
  • 6 suurt juurikat
  • 10 hakitavat köögivilja, mis sobivad roogade sisse (vokk, nuudlid)
  • 1 lehtköögivili/poolik kapsapea
  • 4-6 mõnusalt käest söödavat/dipitavat köögivilja (mis ei lähe suurema roa sisse segamiseks)
  • 1 pakk hapukapsast/aurutatud keedupeeti

Köögiviljade puhul on oluline meeles pidada, et mõni asi, näiteks brokoli, on kuumutades parem ja sobib seega segatavate padade sisse. Porgand ja paprika sobivad aga igatpidi. Valiku teen poes ka hinna järgi.

Oh, see oli üks pikimaid ja raskemaid postitusi. Võtan nüüd nimekirja ja lähen poodi!