Krõbedad kevadrullid

Vietnami kevadrullidest olen juba kirjutanud. Need on traditsiooniliselt “toored” ehk nõuavad vaid riisipaberi leotamist ja täidisega koos kokkukeeramist. Tahtsin aga midagi teisiti teha ja viskasin kevadrullid sügavale pannile õli sisse küpsema. Õli polnud üle mõistuse palju nagu fritüüris, rullid kaetud polnud. Sestap ei olnud tulemus samuti üleni kuldne. Samas, selline poolkrõbe-poolvärske mulle maitsebki. Kasutasin oomega-9 rikast oliiviõli, rapsiõli sobiks ka hästi (neutraalne maitse), päevalilleõli ei soovita ma keskmisel eestlasel üldse koju osta (oomega-6, mida nagunii igalt poolt, eriti loomsest toidust, saab). Oliiviõli talub kuumutamist hästi ja mul on kodus ainult külmpressi õli. Fritüüri tasemele seda kuumutada samas ei tasu ja ega seda ma teinudki.

Kogused on vaja tunde järgi paika saada. Võivad kõikud, sõltub, kui tihedalt täis tuubitud rullid kokku suudad rullida. Komponente võib varieerida. Põhimõtteliselt sobivad igasugu piklikud asjad (kirsstomatit raske rullida, proovi parem kurgi- või porgandiribadega).Katsetamise vaev!

Osised

  • Peotäis riisinuudleid
  • Pool paprikat
  • Helde peotäis hapukapsast
  • Riisipabereid (müüakse nii 10tk kui 50tk pakkidena, mul väiksemad Vietnamese Choice’i omad)
  • Õli

Keeda riisinuudlid soolvees pakendi õpetuste järgi. Peenemate nuudlite puhul piisab ka kuuma vee pealevalamisest, minu paksud lintnuudlid tahtsid 3-4minutit podiseda. Kurna ja jäta jahtuma.

Pane lõikelauale või taldrikule valmis täidiseained: viiluta paprika peeneteks sirgeteks ribadeks (lõika kumerad jõnksud ära), aseta sinna ka hapukapsas ja jahtunud nuudlid. Porgandi-kurgiribad ja roheline sibul on samuti head lisandid.

Võta appi sügavam taldrik, kus riisipaberit leotada-pehmendada. Täida see veega. Ava riisipaberi pakend ja leia koht, kuhu valmiskeeratud rulle panna. Oledki valmis alustama!

Pane riisipaber 10 sekundiks või kauemaks likku. See peab muutuma pehmeks ja elastseks, täitsa kanga moodi. Kui asja käppa saad, võid rullimise ajaks jua uue paberi vette panna, hea kohe võtta.

Aseta valmis paber lõikelauale või taldrikule. Pane ülaservast natuke allapoole täidiseaineid. Jäta servadest ruumi.

Keera ülaserv täidisele peale ja rulli pisut edasi. Rulli tihedalt. Märg paber kleepub ise kokku.

Voldi küljed keskosale peale, jätka rullimist.

Lõpuks peaksid saama igast küljest suletud võimalikult tihke rulli. Kui täidisega liiga heldelt ümber käisid, ei pruugi koos püsida. Rulli lahti, vähenda täidist ja proovi uuesti!

Valmis rullid aseta kuhugi küpsetamist ootama. Liiga lähestikku ei tasu toppida, kleepuvad kokku. Kui kõik rullitud, asu praadima. Kuumuta sügaval pannil õli. Terve põhi peaks kaetud olema, aga rulle üleni katma ei pea, see pole õlivann. Prae kuldseks, pööra tangide abil vahepeal teine külg. Naudi!

Vürtsikas ja koorene maapähklivõikaste

IMG_9770

Kui hakkasin mõtisklema, milliseid dipikastmeid külalistele köögiviljakangidega serveerida, meenus üks vahva maapähklivõikaste, mis on ühtaegu nii koorene kui ka vürtsikas. Tirisin riiulist “Basic Cooking” kokaraamatu välja ja sealt ma ta taas leidsingi. Ütleme nii, et mässamist on selle roaga omajagu, päris algajate retsept pole. Samas saab entusiasmi ja avatusega peale lennates tõenäoliselt igaüks hakkama. Just nimelt õige meelestatus on siinkohal oluline! Minul kulub aega selle peale, et teen ise maapähklivõid. Saumikseriga on see õnneks minutite küsimus. Sünnipäevanädalavahetusel kulus seda võid nii kastmesse kui ka šokolaadiruutudesse ja peagi ei tundunudki see kilone Promost ostetud maapähklite pakk enam suur… Eks päris mitu peotäit rändas otse kõhtu ka. Soolaste maapähklite puhul oleme üpris mõõdutundetud sööjad. Tihti ostame Konsumist 200-grammise paki ja mugime kilomeetrise kodutee jooksul kahepeale ära. See, miks meil kogu aeg kõht tühi on, on juba omaette lai teema, mis väärib eraldi postitust (füüsiline töö ja muu säärane).

Seda toredat kastet võib kasutada köögiviljade/juustupulkade vms. dippimiseks, leivale määrimiseks või ka… kanatiibade määrimiseks, kui soovid neid näiteks koos ahjujuurikatega küpsetada ja tahaks kuidagi maitsestada (elust enesest!).

Osised

  • 2 spl taimeõli
  • 2 spl karripastat
  • 150 g maapähklivõid
  • 1 purk kookospiima
  • 1 spl suhkrut
  • 3 spl siidri/riisi/veiniäädikat

Kuumuta väikses kastrulis keskmisel kuumusel õli, lisa karripasta ja hauta kergelt, kuni köök on vürtside lõhna täis. Kalla sisse kookospiim, sega korralikult ja hauta 1-2 minutit. Lisa maapähklivõi, suhkur (selle võib ära jätta), maitse järgi soola ja äädikas. Kuumuta veel 5-10 minutit, kuni kaste on ühtlane ja pisut paksenenud. Jahuta ja kalla kaussidesse.

BOONUS! Kui jõudsid lugemisega nii kaugele, siis leiad siit ühe väikse boonuse. Pilt kahjuks puudub ja ega maailma kauneima kastmega tegu olnudki. Vürtsika kastme kõrval soovisin pakkuda ka midagi värsket ja jahutavat, et sööjatel suu päris põlema ei läheks.

Osised

  • 1 avokaado
  • peotäis värsket piparmünti
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl oliiviõli
  • poole laimi mahl
  • meresoola

Püreesta avokaado, piparmünt ja küüslauk. Sega sisse oliiviõli, laimimahl ja maitse järgi soola. Kõik.

Malaisia köök 2: hiina toit

20171111_140407Hiinlaste osakaal Malaisias (ja ka Singapuris) on võrdlemisi suur. Lisaks eksisteerib eraldi veel “peranakani” või “baba-nyonya” elanikkond. Külastasime päris mitut peranakani majamuuseumit, et imetleda uhkeid, feng shui põhimõtteid järgivaid maju, mis kirevaid nõusid ja ajahambale vastu pidanud kaunist mööblit täis. Peranakanid on hiina immigrantide järeltulijad, hübriidid. Kunagi rändasid hiinlased Malaisiasse ja abiellusid kohalike naistega. Tollal usku vahetama ei pidanud ja nii näeb majadeski Buddha-kultust ning islamiusku nad pole. Seda eripära üritatakse säilitada, abielludes peamiselt teiste omasugustega. Tänapäeval, nagu 1 muuseumis tõdeti, toimub aga suuremat sorti segunemine, peranakani ridadesse on imbunud ka austraallasi ja ameeriklasi. Ahjaa, peranakani mehed on “babad” ja naised “nyonyad”, toidule viidatakse ka kui “nyonya cooking”.

Niisiis, on segurahvusest hiinlasi, aga ka täisverelisi. Leiab nii peranakani (nyonya) kui ka hiina restorane. Ja muidugi pean ma restorani all silmas lihtsaid plastmasstoolidega kohakesi, mis panevad kvaliteedirõhu just toidule. Eesti Chopsticks nendega võrdlust ei kannata. Korralik hiina toit on 100x maitseküllasem. Kui kirjamärke vaadates ei saa aru, et tegu on hiinakaga, selgub see kiirelt menüüst. Malaisias kehtiv islamiusk keelab sealiha, aga hiinakaist just seda leiabki. Vürtse on natuke maha keeratud, peamise maitsena jääb keelt paitama soolane. Meeldiv soolane, mis tavaliselt tuleb sojakastmest. Hiina restoranid on ka kohad, kus köögiviljanälga leevendada. Malaisias leiab palju praetud riisi- ja nuudliroogi, aga neis pigem koonerdatakse aedviljadega. Hiinakas saab eraldi tellida kergelt keedetud/aurutatud ja heldelt maitsestatud köögivilju. See on parim viis igasugu leheliste söömiseks, mida toorelt ehk väga närima ei kipu.

20171111_141349512740224.jpg

Ipohis, mis üllatas kõnniteede (kitsastel ja tavaliselt liiklusest punnis tänavail Aasias suisa haruldane luksus!) ja turistide vähesusega, jalutasime oma ülikaunist hotellist (maksis kõigest 20 eurot, aga oli iseäranis korralik) õhtusööki mekkima Lou Wongi. Hiljem maitsesin lähedal asuvas Soybean Mountainis ka ehtsat värsket sojapiima ja oh… see on paki omaga võrreldes nagu korralik talujuust jubedate kileviilude kõrval. Imehea!

20171111_141418Lou Wongist. Menüüd seal pole, sest serveeritakse vaid 1 kuulsat rooga, tauge ayami. Otsustada tuleb vaid, kas süüa seda riisi või riisinuudlitega. Valisime nuudlid, sest need olevat piirkonna hea veekvaliteedi tõttu eriti siidised. Olid. Keedetud kanalt ma imetegusid ei oodanud, aga see oli tõesti oma kuulsust väärt. Nii hõrk ja pehme liha mõnusas puljongis. Vaid nahk vähendas isu, selle sõi Sander. Ei olnud krõbe, vaid selline kole rasvane kananahk. Kolmandal talrtikul keedetud mungoaidandite võrsed. Ma tean, et idandid on ülikasulikud, vitamiine täis, aga nende maitse on tihti toorevõitu. Kerge kuumutamine teeb aga imesid!

Georgetownis Penangi saarel veetsime viimase õhtu samuti hiina võlude rüpes restoranis Tek Sen. Esmalt valus-tõhus jalatalla refleksoloogia, et leevendada eelmise saare, Langkawi kõrgeima tipu (4287 trepiastet ja pärast alla ka) vallutamise järelmõjusid, siis läbi vihmasabina hiinakasse. Kuulus koht, ühtlane kvaliteet. Järjekord ukse taga kinnitas meie valikut. Oodates sai lapata menüüd ja maitsenäsad hõrgutisteks ette valmistada. Ootajaile anti kätte mängukaart ja kui risti neli välja hüüti saimegi pärast 15 min ootust istuma. Toitu ootasime seejärel taas umbes 15 minutit, aga arvestades, kui täis see koht oli, siis käis väga kähku. Sellal jõime kahepeale ühe Tigeri õlle ja mina lürpisin traditsioonilist ürditeed. Maitse oli naljakas, lagritsane ja suhkruga ei koonerdatud, nii et uuesti ma seda kindlasti ei telliks. Sõime hunniku mõnusaid köögivilju. Restoran oli lahti kuuest üheksani ja kui meie lahkusime, hakkasid nad taas uksi sulgema. Kvaliteet kvantiteedi asemel!

20171107_094037Melakas proovisime hiina restorani hommikusöögikohana: dim sum ehk erineva täidisega pelmeenid ja pau ehk aurutatud kuklid. See pilt kujutab küll pausid, aga need ostsime Langkawi saarel enne laeva väljumist (Penangi). Mošee vastas asuv Low Yong Moh avab uksed varahommikul ja sulgeb taas pärast keskpäeva. Dim sumi tellides tuuakse lauda hiigelkandik, millelt võib siis erinevad ampsud välja valida. Enamik sisaldab liha. Oli maitsev, aga kokkuvõttes päris rammus ja tekitas pikaks ajaks raske tunde. Sõin ka väga põnevat kleepuvat soolast riisi, millele oli lisatud liha. See oli vist isegi “pau” all kirjas. Oh, pau… aurutatud kukkel, mis on nii pehme ja kohev! Neid soovin kindlasti ka ise teha. Lõpetuseks veel väga kirevaid ja ägedaid pau-kukleid, mida kohtasime Jonkeri ööturul Melakas. Olgu mainitud, et värvid on naturaalsed: süsi jne.

20171117_191033

Malaisia köök? 1. osa: India

Malaisia köök on minu jaoks küsimärk ka pärast seda, kui seal lausa kolm nädalat veetsin. Mis on tõeline malai toit? Ühest vastust tegelikult ei olegi, sõltub paljugi piirkonnast. Malaisia on niivõrd mitmetahuline ja seal elab nii palju eri rahvusest inimesi, et pilt ongi väga kirju. Malaisias on nn. pärismalaisid vaid 50%, ülejäänud on hiinlased, hindud, hiina-malai segu… Samuti on Malaisias koloniaalperioodi mõjutusi ja võim olnud nii Portugali, Hollandi kui ka Suurbritannia käes.

Üldiselt on Malaisia islamimaa ja põliselanikest naistel on pea üldiselt kombekohaselt kaetud. Ometigi on tegu vähemalt pealtnäha väga tolerantse riigiga, kus lubatakse eksisteerida ka hindu templitel, budistlikel templitel, kirikutel. Ise näivad nad selle üle suisa uhked olevat ja nii mitmeski linnas on tänavad ümber nimetatud Harmoonia tänavateks, sest eri religioonide pühamud on seal ritta pandud. See ei tundunud vaid turistinipp olevat, kuigi sellise kirjaga magneteid leidis tõepoolest rohkelt. Kui kohalikega juttu puhusime, tõid nad isegi välja, et neil on selline vägev tänav olemas…

See kirjusus tähendab toidunautlejale muidugi paradiisi. Kui praetud riisiroad ära tüütavad, võid süüa mereandidega nuudleid. Kui nuudleid juba kõrvadest välja hakkab tulema, saad mekkida tai mõjutustega vürtsikat suppi. Kui tai supist keel õhetab, saad soolasemat sorti maitseid nautida hiina köögivilju tellides või pisikesi riisipallikesi kugistades. Ja kui kõhtu veel ruumi jääb, saad sinna toppida maailma parimat kookosjäätist, ampsata peale ananassikoogikesi või pista rinda roheliste nuudlite ja riivitud jää magustoidu cendol‘iga. Magustoitu me väga ei söönud, sest ma üritasin suhrkust kaarega mööda käia, mis Aasias on muidugi tiba keeruline…

Nende nädalate jooksul tekkis meil mingi kujutluspilt, mida erinevad köögid endast kujutavad ja vastavalt isudele valisimegi nende vahel. Kusjuures, Lonely Planeti soovitused panid alati täppi ja need eined olid maitsvaimad! Tasub muidugi üle korrata, et parimad toidud olid jätkuvalt lihtsates kohtades, kus tuli istuda plastmasstoolil. Ei saanud toidumürgitust. Kerge kõhulahtisuse sain üpris reisi lõpus alles ühest jäisest kohvijoogist. Teadagi ju, et parem on jääkuubikuid vältida, sest eal ei tea, mis veest need tehtud on.

1. India köök

India restorane hakkasime pilguga otsima siis, kui tekkis roti (roti canai, mitte näriline) või naani isu või siis, kui tuli esmakordselt soov proovida banaanilehel serveeritavat einet. Roti on kihiline pannkook, mis on tihti millegi mõnusaga maitsestatud: banaan, sibul, köögiviljad, juust. Tavalisest pannkoogist eristab see, et tainas peab kindlasti üleöö seisma. Samuti eralduvad rotil eri taignakihid. Kavatsen selle üllitise varsti ise järele proovida ja loodan, et õnnestub paremini kui mu naanitegu, mis tõenäoliselt läks vale jahu nahka (kasutasin ökojahu, aga oleks vist vaja läinud kõige valgemat, mida poest üldse leida võib). Nii rotit kui naani serveeritakse tihti vürtsika kastmega. Taman Negaras matkates ostsime naani tee peale kaasagi ning kaste pakiti kilekotti. Kõige tavalisem naan maksis nii 0.24 eurot tükk.

20171118_183442.jpg

Kastmetaldriku all on peidus mu senise elu parim naan

Naan on imepäraselt lihtsate koostisosadega ja ülimõnus sai. Jah, sai, ma söön ikkagi saia ka, aga üldjuhul vaid sellist, millel on väga vähe koostisosi (Eestis nt gruusia leib “Puri” jne., mis ahjus oliiviõli ja kirsstomatitega üleküpsetatuna on suurepärane). Malaisias poes väga head saia-leiba ei kohta, välja arvatud Ipohi suurest supermarketist hangitud rohelise tee päts. Poodides on pigem liiga pika koostisosade nimekirjaga saepurupätsid nagu Suurbritanniaski ja valik olematu. Naan on aga käsitöö, mida saab peamiselt õhtuti, sest just siis aetakse kuumaks tandooriahjud, kus lisaks lihale valmib ka õige naan. Pak Putra india restoran Melakas pakkus elu parimat naani, mis oli eestlasele sobivalt täidetud kartuliga.

20171113_073721.jpg

Murtabak Bunga Suria restoranis Tanah Ratas

Murtabak oli veel üks lemmik: täidisega pannkook! See köögivilja murtabak, mille Cameroni mägismaalt lahkudes hommikul ära sõime, on mu üks parimaid toiduelamusi Malaisias. Tainas sarnaneb roti omale. Natuke oleks nagu täidetud pannkook, aga samas ei ole ka. Cameroni mägismaal on ilm üldiselt selline nagu meil suvel ehk siis aeg-ajalt sajab vihma ja temperatuur on alla 20 kraadi. Üks soe murtabak sobib seepärast hommikueineks igati. Kurb on vaid tõsiasi, et heast murtabaki kohast tavaliselt kvaliteetset kohvi ei saa. Mingil kummalisel põhjusel on seal kandis rahvuslik uhkus ja lemmikjook mingi ülimagus kohvilaadne pulbrijook (seda ei saa lihtsalt kohviks nimetada) “white coffee”. Sellest jõledam on vist ainult “teh tarik” ehk kange must tee ohtra kondenspiimaga. Ma alustasin taas ristiretke suhkru vastu, nii et käisin neist asjust kaarega mööda. Olgu, nii hull asi polnud, toidu sees ikka seda suhkrut leiab. Ütleme nii, et ma otseselt ei maiustanud ja olin selle valikuga väga rahul, kuigi tänu sellele suurenes kohati mu kartulikrõpsu tarbimine, kui sattusime tüüpilisse poekesse, kus peale ülitöödeldud näkside väga midagi muud ei müüdudki.

20171111_195357.jpg

Mina ja mu banaanileht Tanah Ratas. Hind 1.70 eurot.

India köögis ei saa muidugi üle ega ümber banaanilehe roogadest. Lõuna-Indias on banaanilehelt toidu serveerimine traditsioon ja nii ma selle Cameroni mägismaal ära proovisingi. Lehel on suur hunnik riisi, mida siis erinevate kastmete ja muude lisanditega koos süüa. Indialikes lisandites on tunda kikerherneid, läätsesid, tomatit ja tihti kohtab ka lillkapsast ja brokolit. Kõrval ka krõbedad papadum‘id, mis tehtud kas kikerherne-, riisi- või mungoajahust. Ütleme nii, et kaunviljade portsud saab india roogi nautides hõlpsalt kätte. Peakski nõustamisel edaspidi kaunviljade mittetarbijaid india restorani suunama. Seda kõike tuleks traditsiooniliselt näppudega süüa, aga ma tegin enda mäletamist mööda sohki ja haarasin lusika ja kahvli. Vähemalt nii palju viisakust jagus, et kahvliga aidata ja suhu toppida vaid lusikat. Tais oli küll nii, et kahvli ja noa suhu toppimine on ebaviisakas. Nuga meile näiteks söögilauda ei toodudki selles india kohas.

20171112_075034.jpgÜks india roog, mis mulle väga sügavat muljet ei avaldanud, olgugi et LP reisijuht seda tungivalt soovitas, oli idli, traditsiooniline Lõuna-India hommikusöök. Tol pühapäeval, mil sellega end laadisime, istusime küll suurema osa päevast õõtsuvas Land Roveris ja lasime end õigete turistidena mööda Cameroni mägismaa vaatamisväärsusi ringi sõidutada (jalgrattaga olnuks see kitsastel väänduvatel teedel olnud enesetapp ja laenutust polnud muidugi kuskil), aga kõhud läksid kiirelt uuesti tühjaks. Idli on aurutatud väike pätsike, mis koosneb läätse- ja riisijahust. Maitset tal tõtt-öelda ei ole, aga välja päästavad need mõnusad kastmed, mis selle juurde käivad. Idli kasuks räägib ka see, et ta oli naeruväärselt odav.

Piltide järgi vaadates tundub, et enamik india roogi sai söödud Tanah Ratas, välja arvatud hurmav naan Melakas. Tegelikult sõime Melakas lisaks Pak Putra restoranile ka Selvamis, kust saime parajalt vürtsikat ja soodsat hommikueinet. Tanah Ratas käisime peamiselt kahes kohas. Taman Negara rahvuspargis, täpsemalt siis Kuala Tahani külakeses matkasime peamiselt rotide pealt, mida sõime nii hommikuks kui lasime ka kaasa pakkida.

Kukeseene-sibulapirukad

20170916_182231

Tõtt-öelda ma õieti ei mäletagi, mil viimati mõne retsepti üles kirjutasin, mil viimati mõne köögiloomingu saavutuse üle nii uhke olin, et seda jagada soovisin. Või mil selleks mahti oli. Ei saa öelda, et aega pole. Aja kasutamine on ikka enda teha. Pool tundi kiireks blogipostituseks leiab alati aega. Alati. Kui ei leia, siis järelikult on puudu tahtmisest. Muud asjad hõivavad tähelepanu nii täielikult, et lubadus postitus kirjutada ununeb. Lubadus. Iseendale antud lubadus. See kõige olulisem tõotus, et homme teen seda või toda. Neid lubadusi on lihtne murda. See pole veel see homme. Järgmine homme.

Üleüldse on mu peamine taak see, et kipun kiirelt asjadest vaimustuma. Ulatan sõrme ja lasen käe kaasa haarata, pakkudes samal ajal juba teisele poole sõrme, pea pööratud ära, unustades, et tuleb ka esimese lubadusega tegeleda. Nii ootab meid novembris näiteks ees mitmenädalane retk Aasiasse, soojuse ja rikaste maitsete maale, elamusi koguma! Aga… ühtlasi tähendab see 3 puudutud nädalat ja on plaanide sobitamisega tekitanud mulle mitu prisket peotäit stressiseemneid. Lennupileteid ostes polnud mul õrna aimugi, et paar kuud hiljem tekib mul ühtäkki tahtmine ülikooli minna. Veel üks magister? Miks ka mitte! Katse tagasi kirjutamise juurde tulla. Natuke küll ringiga, aga siiski: kirjandusteadust tudeerides on küll loovkirjutamise seminar ainekavas (lemmik, olgugi et teised natuke seda siunavad, sest nii raske on ju tükikest endast teistega avalikult jagada), aga lisaks sellele tuleb tutvuda regivärsi ja kirikulaulude keelega, teha selgeks hermeneutika mõiste, kanda ette Lotmani teooriaid… Aga… see paneb mu aju õigel sagedusel tööle, sunnib mõtlema kirjutamisele, selle mehhaanikale, autorile, kirjandusvooludele. Nii saab minust parem inimene. Ma hakkan kirjutama. Ma järgin oma ammust unistust.

Pirukad. Tuleks ikkagi tagasi retsepti juurde. Kaua siin muude asjade juures ikka hõljuda. Nende pirukate lugu algas enam kui nädal tagasi, kui pärast SEB maratoni Lõuna-Eestisse väiksele puhkusele sõitsime. Tegelikult istusin päris palju toas ja raiusin teed läbi keeruliste tekstide võsa, püüdes olla usin üliõpilane. Ma olengi usin üliõpilane. Keskkoolis nohik, õpetajate lemmik, olümpiaadide väisaja. Ülikoolis kõrgete keskmiste hinnetega tudeng, kohusetundlik püüdleja. Ja mis siis? See on mu enda jaoks. Ma olen alati õppinud seda, mida tahan. Miks ma peaks seda poolikult tegema? Kui ma oleks tahtnud reede hommikuti kauem magada (kool algab 8.15, ärkan 6.20, et 7.17 rongile jõuda) ning tekstide kallal mitte pusida, poleks ma ju ülikooli astunud. Ma tahan ja ma teen seda. Igatahes, maal olles jõudsin teha ka esimesed pisut vaevalised jooksusammud ja ühtlasi ka metsas seenel käia. Kukeseeni, pilvikuid ja puravikke ikka tunnen, osa imelikku kraami pidi ämm siiski ära viskama. Sellest külaskäigust jäidki meile kukeseened, mis nädal tagasi leidsid tee pirukaisse. Sest meil olid külalised. Nagu olen varemgi öelnud, siis mulle meeldivad külalised. Mulle meeldib, kui inimesed mu toitu söövad. Ise külas käies saan tihti kõhuvalu: liiga palju erinevat kraami, tihti ka liiga vähe värsket. Külalised annavad tõuke midagi uut proovida, oma loomingulisi piire kombata. Olen ka köögis võrdlemisi loominguline, uidates retseptiradadelt tihti kaugele. Pireti-Indreku jaoks meisterdasin mõnusaid värskeid kevadrulle, seenepirukad, tagurpidi õunakoogi (ainus retsept, mida ei muutnud). Ja sellest õhtust jäid enim meelde seenepirukad. Taigen hüppas välja “Kuldse kokaraamatu” lehtedelt (parim sünnipäevakink!), hüljates kitsejuustupirukate retsepti ja adapteerudes minu peas millekski uueks. See näis niivõrd lihtne ja geniaalne. See, et ma täna, nädal hiljem, järjekordsel laupäeval sarnaseid pirukaid meisterdan, näitab, et tegu oli millegi iseäranis mõnusaga.

20170916_182336

Osised (8 pirukat)

Taigen

  • 250 g nisujahu (natuke üle 4 dl)
  • 3 spl/45 ml oliiviõli
  • 6 spl vett
  • meresoola

Täidis

  • peotäis kukeseeni
  • 1 spl võid või külmpressitud kookosrasva
  • 1 väike sibul
  • veerand paprikat
  • 2 spl riivitud parmesani
  • meresoola
  • 1 muna

Taigen: sõelu jahu kaussi. Sega õli, vee ja soolaga ühtlaseks tainaks. Vormi palliks, mässi toidukilesse ja jahuta 1 tund külmkapis.

Täidis: haki sibul, kukeseened ja paprika väiksemateks tükkideks. Kuumuta pannil kookosrasv/või ja prae esmalt sibulat ja kukeseeni. Need hakkavad vedelikku eraldama ja oluline ongi lasta neil piisavalt kaua küpseda, et täidis taignasse pannes liiga niiske poleks ega pirukaid ära lõhuks. Kui seened ja sibul on enam-vähem valmis, lisa paprika ja kuumuta veel paar minutit. Sega sooja taignasse parmesani juust. Maitsesta soolaga. Kuna juust on soolane, siis pole palju soola võibolla vajagi. Lase täidisel jahtuda.

Kokkupanemine: jaga taigen 8 osaks. Rulli iga taignatükk jahusel pinnal ovaaliks, paksusega umbes 3 mm. Aseta igale pirukale natuke täidist, jäta servad tühjaks. Klopi muna lahti, sega natukese veega. Pintselda taignaservi munaseguga. Tõsta tainas üle täidise ja pigista servad sõrmedega kokku. Aseta pirukad ahjuplaadile. Originaalis tuli pirukaid pintseldada oliiviõliga ja liimimiseks kasutati vaid munavalget. Kuna ma võtsin terve mmuna ja segu sai seepärast rohkem, pintseldasin ka pirukad munaga. Pane pirukad 200-kraadisesse ahju ja küpseta, kuni need on kuldpruunid. Need saavad valmis umbes 10 minutiga.

Täiskasvanute hobid ja vietnami kevadrullid

Vahel taban end mõttelt, et ilmselgelt olen natuke vanaks jäänud, kui elevust tekitavad sellised asjad nagu põrandapesumopi ostmine, poodides vaipade valimine ja fototapeedist mullide väljakraapimine… Need kõik on koduga seotud teemad ning kuna oleme umbes 4 kuud koduomanikud olnud, siis vägagi aktuaalsed. Ütleme nii, et remondi lõpp hakkab viimaks paistma. Kõigest WC ja vannituba veel, eks? WC on lihtsam, see jube sinepikollane tuleb millegi ilusamaga katta. No milline normaalne inimene värvib oma WC kakavärvi, sealhulgas ka lae? Vannituba on omaette ooper, võibolla laseme mõnel osavamal inimesel selle kitsa pugeriku mugavamaks muuta. Ausõna, me oleme täpselt 0 korda vannis käinud, dušinurk sobib sinna palju paremini. Kaua sa ikka viitsid pesumasinast möödumiseks kõhtu sisse tõmmata?

Värvitoonide sobitamine feng shui põhimõtetega, ehituspoest liistude jahtimine ning vaba aja sisustamine tapeedi mahakraapimisega on omamoodi hobid, aga ausalt öeldes mind väga ei häirigi, et need mu elus hetkel olulised on. Ütlen ausalt, klubid ja peod pole mulle kunagi meeldinud. Igav. Ma ei viitsi pidada vestlust, mis meenutab pigem karjumist. Mulle meeldivad väiksemad seltskonnad, kes kogunevad näiteks mu kodus ja annavad hea ettekäände uute retseptide katsetamiseks. Nonii, seos toiduga on siin postituses nüüd loodud. Linnuke kirjas. Võin blogi ikka veel Toidupeegeldusteks nimetada. Ühel ilusal päeval postitan mõne retseptigi. Tegelikult ma teen süüa. Iga päev. Hetkel on läbitöötamisel “Kuldne kokaraamat”. See on… sama raske kui kullakang ehk 699 lehekülge. Tunnen veidrat heameelt, kui taas mõne uue retsepti tegemata asjade nimekirjast maha saan tõmmata. Tõsi, ma muudan neid retsepte vastavalt vajadusele, aga midagi nii vägevat pole ette juhtunud, et sellest blogida sooviks. Kui natuke saladusloori poetada, siis teadke, et õhtuks sööme tavaliselt suppi (varsti on supileheküljed muidugi läbi…) ja tööle lõunaks kaasa teen hommikul midagi kiirelt valmivat ehk tavaliselt mõnd nuudlirooga. Vot see, kui mitmekülgseid võimalusi nuudlid pakuvad, on juba eraldi postituse teema! Tervislikke võimalusi! Kõhtutäitvaid võimalusi! Ja üleüldse tundub, et kui ma kiirelt nüüd kõiki neid kuhjunud teemasid postitusteks ei vormi, siis hakkan varsti üle ääre ajama. Seega võib lähiajal oodata mitmeid kirjatükke. Kirjutamine on liiga suur osa minust. Ja liiga kauaks kergelt unarusse jäetud. Loova inimesena tunnen ma end tõeliselt hästi siis, kui midagi “toodan”. Tõsi, loovus kandub üle ka kööki ning uusi asju katsetades (ja õnnestudes!) olen üliõnnelik.

Aga rääkides kodustest hobidest ja pealtnäha igavaks muutumisest… mul on säilinud uudishimu. Avasin juba eelmises postituses oma jooksuradade eelistusi ning peas ketrab mitme reisi plaane. Nõelravi koolituse tähe all laseme ju end ka juunis paari odavlennuga Iirimaale ja Šotimaale lennutada. Reisimine on just see asi, millele ma olen valmis kulutama ja kulutangi. Need kogemused on väärt kordades enam kui kallid riided või disainerite käekotid. Ausalt, firmamärk huvitab mind ainult spordikellade ja -jalatsite puhul (suvalised tossud üldiselt kaua vastu ei pea) ja siis pole ma samuti valmis kõige kallimat ostma.

Iga kord, kui mõtlen, et äkki ma olen igav, kui tolmuimemine mulle nii suurt heameelt valmistab (mulle meeldib vaadata, kuidas mustus imeväel kaob…), tuletan endale meelde, et seiklejahing pole minust lahkunud. Varsti ronime Dublini mägedesse, vaatame otsa Loch Nessi koletisele ja kaome Aasia seiklustesse. Rääkimata siis kõigist ägedatest jooksuvõistlustest tänu millele tunnen, et olen elus! Ja katsetamise vaimus lisan väikse retsepti siiski ka: vietnami kevadrullid. Kuna minust on saanud inimene, kel soja- ja kalakaste ning tšillihelbed kapis põhimõtteliselt juba nimelised kohad sisse on võtnud, siis pole ime, et aasia roogi nii palju teen. Pealegi on need kiired ja lihtsad! Ja kas ma ütlesin juba, et ülimaitsvad?

20170506_190244

Vietnami kevadrullid on värsked ja sobivad maikuusse otsekui valatult. Täidise puhul tasub rakendada oma fantaasiat ja kasutada just neid komponente, mis sul silmad särama panevad. Sel pildil on natuke kiirustatud kevadrullid ehk rullimine pole kõige oskuslikum. Ütleme nii, et on, mida harjutada. Ka sushi rullimist peaksin harjutama ning katsetama ka eri liikidega. Aprilli lõpus juhtus näiteks nii, et avastasin end õhtul ühe tugeva Eesti jooksja kodust, pea kohal rippumas tiitel “sushimeister”. Seda ma kindlasti ei ole, aga abikaasaga koos vorpisime talle päris hea hunniku sushit kokku. Ideid sai sealt kuhjaga, sest ilmselt teadis tema sushi liikidest rohkem kui meie. Ma oskan selle tavalise suure nori-lehega midagi peale hakata, aga tol õhtul olid laual mingid pisikesed veidrad moodustised. Otse Jaapanist. Järgmise nädala külalistele tahan sushit teha, nii et ka sel teemal võib varsti pikemat arutlust oodata. Kusjuures, sõbrad polegi meil veel käinud, ainult pere. Seega on oluline sündmus tulemas!

Riisipaber on iseenesest väga huvitav leiutis. Sinna võib ju põhimõtteliselt kõike sisse toppida! Sobib ka neile, kes gluteeni mingil põhjusel ei tarbi.

Kevadrullid:

  • riisipaberit
  • sooja vett
  • riisinuudleid/mungoanuudleid vms.
  • salatilehti
  • paprikat, kurki
  • värskeid ürte (nt. koriandrit)

Leota nuudleid soojas vees või keeda kergelt (loe pakendilt täpsemaid juhiseid). Nõruta. Haki rulli sisse minevad köögiviljad peeneteks ribadeks. Siinkohal võib muidugi ükskõik mida meelepärast kasutada. Roheline sibul sobib maitse andmiseks näiteks ideaalselt. Ja mu kaunis kuldses kokaraamatus olid ka krevetid omal kohal. Kehra Konsumis olid lihtsalt ainult kallid variandid ja Tallinnast unustasin vaadata, nii et need jäid ära. Makrat ma ei soovita. Ei siia, ei mujale. Miks? No, kui korra juba pakendilt lugeda, mida see sisaldab… kalast on asi kaugel, see on mingi veider pooltoode.

Kevadrullid tuleb muidugi ka kokku rullida ja see on vast keerulisim osa. Nuudlite keetmine ja natukese köögiviljade hakkimine ei tohiks ju kellelegi peavalu valmistada. Mul olid üpris väiksed riisipaberid. Poes müüakse “Vietnamese Choice” kaubamärgi all. Saab parajad ampsud. Leota riisipabereid ükshaaval, näiteks vahetult enne kokkukeeramist. Võtsin sügava suure taldriku selle jaoks. Leota riisipaberit soojas vees, kuni see on pehme ehk rullitav. Aseta lõikelauale või muule alusele. Muide, puidust lõikelauale ei jää kinni. Aseta riisipaberile keskohast natuke ülespoole salatileht ja sellele näpuotsaga riisinuudleid ja hakitud köögivilju. Paar koriandrilehte või rohelist sibulat kuluvad siin marjaks ära. Täpsed kogused kujunevad välja protsessi käigus. Topid liiga palju täidist, on raske rullida. Liiga vähe, saad kiitsakad rullid.

Rullimine: tõenäoliselt on riisipaberite pakendil ilus pilt rullimisest. Kasuta seda! Arvatavasti leiad ka kevadrullide retsepti. Rullimiseks voldi esmalt ülaserv täidisele ja seejärel küljed. Siis rulli tihedalt kokku. Niiske riisipaber kleepub iseenesest. Aseta, nn. lõikepool all, taldrikule. Kui need rullikesed natuke kuivavad, muutuvad need pisut “tahkemaks” ja on  mõnevõrra mugavamad käes hoida.

Kui sa täidisesse väga vängeid ürte ja maitseküllasemaid salatilehti (nt rukola on tugevama maitsega) ei pannud, võivad rullid olla pisut magedad. Seepärast soovitatakse nende kõrvale üpris krehvtist dipikastet. Meil jäi seda rullidest alles ja ülejäägi kasutasin viimaks õhtuses vokiroas ära.

Dipikaste:

  • 125 ml riisiäädikat (asendasin näiteks valgeveiniäädikaga)
  • 50 ml vett
  • 2 spl suhkrut
  • 1 peeneks hakitud tšillikaun või näpuotsatäis kuivatatud tšillihelbeid
  • 1 peeneks hakitud küüslauguküüs

Sega osised väikses metallpotis ja kuumuta keemiseni. Alanda kuumust ja lase podiseda, kuni kaste natuke pakseneb (suhkur sulab ja muutub kergelt siirupiseks). NB! Äädikakoguse tõttu on tegu päris vänge kraamiga! Ettevaatust! Vähemalt saab tänu äädikale ja tšillile hingamisteed lahti.

Loquat: uudishimu ja reisimine

loquat.jpg

Saage tuttavaks, see on loquat, Hispaanias kasvanud puuvili, mis teadupärast peaks maitsema nagu segu virsikust, tsitruselistest ja mangost. Pisikesed oranžid viljad, millest umbes kolmandiku moodustab läikiv pruun kivi (ära seda söö). Süüakse koorega. Kergelt hapukas, aga samas ka pisut magus. Huvitav. Hetkel Rimis kilohind 4.99. Need isendid fotol on Hispaaniast, aga tark Wikipedia väidab, et need on eelkõige Aasias ja eriti Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Sri Lankal kasvavad viljad. Oo, Aasia… ja nii jõuangi sujuvalt selle teemani, mida tahtsin käsitleda: reisimine ja uudishimu! Lausa imeline, kuidas see vili maagilisel kombel õigele rajale juhatab, suisa juhuslikult on tegu Aasia maiusega. Ütleme nii, et soojendan sahtlipõhjas Tallinn-Bangkok-Tallinn lennupileteid kahele. Suuri reisiplaane (st kui jooksuhooaeg on lõppenud ja paar nädalat väga pöiatõuget ei tee) meeldib mulle teha jupiti. Nii saab ju kulud paremini ära hajutada. Suurim väljaminek ehk lennupiletid on nüüd tehtud. Tõsi, eri riikide vahel reisimiseks vajame veel mõnda piletit, aga nende hinnaklass on 20-30 eurot/tükk. Kohati tundub veider, et Kuala Lumpurist (Malaisia) saab Ho Chi Minhi (Vietnam) 23 euroga! 2 tundi lendu ikkagi, ühest riigist teise. Ja ausõna, me ei reisi kohvritega, mõttetu raharaiskamine. Käsipagas. Kuigi… Finnair lubab meil lisatasudeta reisi lõpus Taist ikkagi midagi suuremat kaasa haarata.

Ja olgugi et aega on peaaegu 6 kuud, olen juba tohutult elevil ja teen abikaasa kingitud vägeva raamatu “1001 retke, mida elu jooksul ette võtta” abiga julgeid plaane. Kui ma järjekordsest tipuvallutusplaanist kilkan või teatan, et kindlasti laskume me Vietnamis maa-alusesse koopasse ja kõnnime seal kilomeetrite kaupa ringi, tuletan talle sõbralikult meelde, et tema ju selle raamatu ostis…

Vahepeal maadlesin motivatsiooni ja enda koha leidmisega. Tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu maadluse tipuks järeldasin, et mulle meeldivad toit ja kirjutamine. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et siia blogisse hakkab nüüd rohkem postitusi ilmuma. Põhimõtteliselt on mul ka peas 100 erinevat raamatut alustatud… Just nimelt alustatud, sest ma kipun olema selline inimene, kes suure hooga peale lendab ja siis huvi kaotab. Alustamine ja tegevuse eelplaneerimine on kohati ägedamadki kui asi ise. Aga teekonnal tuleb ju ka lõppu jõuda ja samas ka keskpunktiga tegeleda! Ei saa kogu aeg uute asjade poole tuhiseda, kuigi… minu uudishimu on nii suur, et seda ma teengi.

Mulle ei meeldi joosta edasi-tagasi. Mulle ei meeldi võistelda rajal, kus peab jooksma mitu ringi. Mulle ei meeldi kohati isegi sama teed pidi koju minna. Ma olen see inimene, kes tuhnib Google Mapsis ja sobrab oma jooksufailides, et vaadata kaardilt, kas trennis nähtud teeotsakse kuhugi kaugemale edasi viib ja (see on alati kuldaväärt avastus!) äkki mõne teise rajaga ühineb ja uue ringi tekitab. Kodukandis Anija vallas (me oleme siiski Lehtmetsa küla elanikud, Kehra linnapiir on 300m kaugusel, algab poole maja pealt…) on palju ägedaid radu. Ja meil on korralik staadion! …kus ma olen 1 korra jooksukaid teinud ja 2. korral oma ringi lõpus läinud uurima, kuidas Sanderi trenn läheb. Igatahes, kruusateid ja metsaradu on palju. Lisaks lõikudeks sobivat asfalteeritud kergliiklusteed. Oma ringid on välja kujunenud ja neid saab mõnusalt omavahel kombineerida, võttes natuke siit ja natuke sealt. Ja ma olen alati põnevil, kui uue teeotsa leian! Täna tuletasin mitme nädala tagust 14-kilomeetrist otsa meelde ja nii tore oli, kui õigele rajale sain. Korra tekkis küll tunne, et läksin vist valesti. Selle raja panin ka esmalt kaardil kokku ja siis läksin mälu järgi maastikul proovima. Toona aprillis oli sopane, metsaveokid ja muu värk, aga täna päris kobe. Läks jooksujutuks, kuigi plaan oli jooksuteemal eraldi kirjutada. Aga noh, jooks on suur osa mu igapäevaelust. Ja osa mu identiteedist. Ma olen jooksja.

Jooksuteema haakus mu lõputu uudishimuga ja samas ka reisimisega. Eks reisid sooja Aasiasse on planeeritud ikka nii, et jooksuhooaeg on selleks ajaks lõppenud. Seal nagunii vaid kõnnime ja matkame ja teeme mõne jõusaalitrenni. Korra ehk natuke ujuma ka. Rannapiirkonnad meid ei huvita, aga eks mõnda basseiniga hotelli korra ikka satume. Samas… kuna hotell vms. on meile pigem koht siruli viskamiseks kui pikemaks ajaveetmiseks (ümberringi on 100x põnevamat), siis sellele väga kulutama ei hakka. Pigem ikka mägimatkad ja kohtumised elevantidega ja kokandustunnid ja massaažiõpe! Ühtlasi avastasin eelmisel nädalal kahe kange reisisaadet vaadates, et ma tahan meie reisimuljeid kirja panna ja ehk mälestustele raamatu kuju anda. Mis mõttes ma saan vähem kui aasta pärast 30 ja pole ühtki raamatut välja andnud? See unistus on minuga juba 7. eluaastast kindlalt. Olen kogumikes figureerinud, eks püsimatu vaim suudabki pigem lühijutte vorpida. Ideid on muidugi enam, kui teostada jõuan. Aga kuskilt tuleb pihta hakata!

Iga reis on eraldi lugu, mitmeski mõttes sissevaade mu ellu. Ja reisisaadet vaadates, tõdesin, et meie kogemused Chiang Mais (Põhja-Tai) olid hoopis teised kui neil telesaates. No mida kuradit nad seal tegid? Elevantide tsirkus? Kobrapiinamine? Beibedega baarid? Meh? See pole üldse see Chiang Mai, mida meie nägime. Meie Chiang Mai on see park, kus inimesed (nii kohalikud kui turistid) õhtul erinevateks sportimistegevusteks kogunesid (väliaeroobika, kääksuvate masinatega ja värvipotsikutest raskustega jõusaal, jooks ja väga huvitav pallimäng, kus korv väga kõrgel õhus!) või niisama aega veetsid. Meie Chiang Mai on kokandustöötuba linnast väljas farmis. Meie Chiang Mai on 3D kunstimuuseum, kus saad ise osaks pildist. Meie Chiang Mai on 2-tunnine (alla veeres 30 minutiga) dehüdreeriv rattaretk üles mäkke kuldse templi juurde (paberi peal tunduvad sellised asjad alati lihtsad!). Meie Chiang Mai on ratastega suures liikluses laveerimine. Meie Chiang Mai on elevandisõbralik farm, kus neile ei õpetata trikke ja kus elevandi seljas ratsutatakse ilma korvita (kuigi mul kohati tekkis küsimus, kas ratsutamine üldse hea mõte on; ometigi olen selle kogemuse eest nii tänulik, need suurusugused loomad…!). Meie Chiang Mai on müntidega opereeritav pesumasin ja hambutu pesupulbridiiler, kes tahtis Eestist kõike kuulda (või noh, tegelikult meie kulul õlut juua). Minu Chiang Mai on higi ja pisarad tai massaaži koolis ja kohutav õppimiskogemus. Meie Chiang Mai on jäised kohvikokteilid. Meie Chiang Mai on lõputud templid ja laternavalguses bambussillal jalutamine. Meie Chiang Mai on hommikusöögipuuviljad ja ööturud. Meie Chiang Mai on kassiteemaline kohvik ja ingliskeelsete kasutatud raamatute pood.

15193607_1550074338341519_6965156735563536955_n

Pärast väikest jalutuskäiku elevanti pesemas. Ja seal vees hulpisid junnid, sest elevant kakab alati, kui vette satub. Ka siis, kui ta just enne ka kakas… Baanchang Elephant Farm, kus elevandid ei tantsi ega maali ja ainuke trikk on inimese musitamine-kallistamine.

Ütleme nii, et mu reaktsioon sellele saatele oli nii tugev, et ma tõesti pean hakkama meie Chiang Mai muljeid kirjutama! Ja juba neid killukesi välja kirjutades tundsin emotsioone üles tulvavat, sest noh, CM on imeline! Isegi, kui sellest viimaks ära väsisime (8 ööd).

Novembrikuisesse reisiplaani mahutame Chiang Mai kindlasti ära. Seal asuvad ju mitmed massaažikoolid. Kuna soov on ka Singapuris (mets linnas!), Malaisias (Kuala Lumpur ja mõned ägedad mäed uuest raamatust), Vietnamis (maa-alune matkarada!) ja Laoses (Fair Trek ehk matk, mis sisaldab kohalike hõimude hütis magamist) käia, siis Chiang Mais liiga pikka kursust ei võta. Aga… leidsin ühe 2-päevase variandi, mis teadmiste-oskustepagasile natukenegi autentsust juurde annab. Loodetavasti on seekordne õpikogemus parem. Sunshine’i kooliga ei saa arvatavasti puusse panna ka. Enam ma väikestesse imelikesse ei lähe.

P.S. Proovige siis loquati ka. On maitsvad. Ega ma neid ainult seepärast siia pannud, et kuidagi vägisi reisipostitust toiduteemasse pressida.