Vau! Kaks nisu- ja piimavaba küpsiseretsepti!

Kui enamike teraviljade, loomsete valkude ja piima vastu esineb talumatus, jäävad üle puu- ja köögiviljad. Suvel saab õnneks suurema vaevata toidulaua kaetud, sest igasugu mõnusat värsket kraami leidub ju lademetes. Maiustuste puhul on mu talumatustega abikaasa suundunud peamiselt datlite ja päevalillehalvaa + isetehtud pähkli-puuviljapallikeste poole, kuna kakao ehk šokolaad on samuti välistatud. Vahepeal oleme ostnud mõned pakid võimalikult naturaalseid kummikomme või käsitöösefiiri, aga need on kõik ülimalt läilad. Ja siis hakkaski ta eelmisel nädalal rääkima, et küpsise isu on. Kuna lisaks nisule on ka kaer ja tatar nn. keelatud ainete nimekirjas (head aega, kaerakäkid ja toortatrajahust küpsised!), siis jäävadki üksikud soolased riisiküpsised. Neid riisi- ja maisileivakesi ei tasu talle enam näidatagi, puhas kuiv saepuru. Rukis ja oder on mõõdukalt tarbides sobilikud, ka meie hommikupudrud on nüüd rukki- ja odrahelvestest (tellisin FreshGo e-poest, kui liitud ja kasutad koodi “siljajürs”, saad 7 eurot kulutamiseks ja mina 2% boonust). Aga kas keegi on näinud rukki- või odraküpsiseid? Näkileivad – olemas, aga küpsised? Maitseks liiga leiva moodi? Või oleks imeliselt mõnusad? Tegelikult peaks kasvõi odraga proovima, seda jahu meil kapis leidub.

Riisijahust snickerdoodle küpsised

Mais ja riis on aga sellised teraviljad, millele on antud roheline tuli ehk neid võib mees süüa. Sestap ootab täna õhtul taas kord ees kevadrulliesmaspäev (riisipaber!) ja katsetan veel üht küpsiseretsepti. Mõned päevad varem tegin riisijahust kaneeliga snickerdoodle küpsiseid, mis on põhimõtteliselt väga lihtsad rasvaine+suhkur+jahu+(muna) tüüpi küpsised, mida veeretatakse kaneeli-suhkru segus. Madalama GK nimel (mõjutab veresuhkru taset vähem) kasutasin magusainena hambasõbralikku ksülitooli, samuti FreshGost tellitud. See on kallis magusaine, kui valge suhkruga võrrelda, aga maiustamine ei tohikski olla osa igapäevast, vaid midagi erilist ja haruldast. Kvaliteet, mitte kvantiteet!

Riisijahust kaneeli-suhkruküpsised

(nisu- ja piimavaba, soovi korral suhkruvaba)

  • 100 g margariini (või võid, kui piim probleeme ei valmista)
  • 1 dl ksülitooli või roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl riisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • veeretamiseks: 3 spl suhkrut + 1 spl kaneeli

Kogus: umbes 1 plaaditäis, toidab rongisõidul Tartusse paar näljast; pildile jõudsid pooled küpsised

Kuumuta ahi 180 kraadini. Aseta küpsetuspaber plaadile, puista kaneeliga veeretamissuhkur plaadile laiali.

Hõõru margariin ksülitooli/suhkruga ühtlaseks massiks. Soojal suvepäeval on see lihtne, sest rasvaine läheb ise pehmeks. Lisa muna, riisijahu ja küpsetuspulber, sega kokku.

Veereta taignast väiksed pallid, keeruta need plaadil kaneelisuhkruga kokku ja vajuta lapikuks. Kui tainas on pallide mesiterdamiseks liiga niiske, lisa jahu. Küpseta umbes 12-15 minutiga kuldseks. Lase jahtuda ja krõbista!

Asendustest

Usun, et võiga tulevad need küpsised eriti mõnusad ja kreemjad. Mina võin piima tarbida, aga abikaasa tõttu meil kodus enam võid näiteks pole. Tegelikult olen ma pigem võisõber ja margariini tarbin kortsus kulmuga. Või on või. Rõõsk koor, mille rasvasisaldus on suur. Margariin on… hunnik erinevaid komponente, nende seas ka toiduvärv. Üldiselt eelistan ikkagi vähemate koostisosadega toiduaineid. Kookosrasvaga tasub ka proovida.

Ksülitool on umbes sama magus kui suhkur, neid saab üks ühele asendada. Eelistan ksülitooli, sest 50 grammi ksülitooli mõjub veresuhkrule samamoodi kui 5 g ehk 10x vähem tavalist suhkrut. Vedelaid magusaineid (agaavisiirup) küpsistesse pigem ei paneks, äkki ei püsi koos. Küpsiseid veeretasin roosuhkrus, sest suur osa sellest jäi pärast plaadile niikuinii ja tundus jubeda laristamisena selleks ksülitooli raisata.

Maisijahust ingveri-sidruniküpsised

Pärast esimest küpsisetegu uuesti poodi sattudes pakkusin abikaasale, et võtame vahelduseks maisijahu ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Kuna mais ja kaneel kombineerituna on minu arvates sama veidrad kui abikaasa üllitised stiilis troopiline mango ja põhjamaised mustsõstrad karuse odrahelbepudru sees, siis otsisin maisile uusi sõpru. Mais on kollane. Ingver on kollane. Sidrun on kollane. Kollased on sõbrad, eks? Tõenäoliselt saavad paremini läbi kui meie kassid, keda ühendab must kasukas (Mjauki tahab sõber olla, aga Miu püüdleb üksiku hundi staatuse poole). Igatahes, ingver ja sidrun annavad mõnusa särtsu ja äratavad muidu igavavõitu plönnid ellu!

  • 100 g margariini/võid
  • 1 dl ksülitooli/roosuhkrut
  • 1 muna
  • 2,5 dl maisijahu
  • 0,5 tl küpsetuspulbrit
  • 3 cm jupp ingverit
  • 1 sidruni riivitud koor

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Hõõru pehme rasvaine suhkruga ühtlaseks massiks. Klopi sisse muna, lisa maisijahu, küpsetuspulber, kooritud ja väikesteks juppideks lõigatud ingver ning riivitud sidrunikoor. Tillukesed ingveritükid on mõnusad ja lisavad hamba alla sattudes särtsu, nii et valisin selle tee. Neid küpsiseid ei hakka kuskil suhkrus veeretama, tee lihtsalt väiksed pallid ja vajuta plaadil lapikuks. Küpseta kuni 15 minutit, kuni on kuldsed. Jahuta ja krõmpsuta!

Advertisements

Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Laupäevane õunapirukas

On unine laupäev. Täpselt selline energiakogumise päev, mil pisut laiselda, sest ees on ootamas pühapäev ja Rapla Selveri suurjooks. Paljude jaoks on see isegi võibolla hooaja algus. Minu hooaeg on avatud, 10K ja maratoni uued rekordidki joostud, aga mitmeski mõttes tundub, et õige möll hakkab ikka alles homme pihta. Rapla on sel aastal 7. võistlus ja ütleme nii, et lootused on suured. Viimaks ometi on ilm ju ideaalne ning vormgi on nii ajastatud, et kiirel rajal ilus 10K aeg napsata.

mureountükk

Homme tahan tunda, kuidas ma elan. Tunda, kuidas ma jaksan. Tunda, kuidas hingeldan, aga samas ka naudin pingutust. Tunda õnnepisaraid pärast finišijoont ületades. Tunda tühjaksjooksmise ja endast kõikandmise tunnet. Täna aga soovin jagada üht õunapiruka retsepti. Kaevasin selle välja 2001. aastal sünnipäevaks saadud küpsetiste raamatust. Isalt. Pühendusega. Et ma leiaks meelekibeduse hetkedel alati midagi head ja magusat. Retsept on omamoodi muretaigen vahukoore ja pärmiga. Täidiseks hunnik õunu! Toidutalumatuse testist ja oma kogemusest tean, et palju õunu ma tegelikult süüa ei tohiks, aga kui need on kuumutatud ehk ahjust läbi käinud, on neid üpris kerge seedida ja piruka kannatab keha välja. Muudatus: kasutan täisterajahu, et veresuhkrut stabiilsemana hoida. Variant on ka tavalist ja täistera omavahel segada. Eks see täistera maitseb natuke teistmoodi.

Taigen

  • 150 g võid
  • 4,5 dl täisteranisujahu
  • 1 spl suhkrut
  • 2 dl vahukoort
  • 1 tl presspärmi

Sega jahu ja suhkur pehme võiga. Mugavaim oli seda teha miksri taignakonksudega, kuigi raamat käskis käsitsi toimetada. Lahusta pärm natukeses vahukoores, lisa koos ülejäänud vahukoorega taignale. Sega ühtlaseks. Pane taigen toidukilesse, vajuta lapikuks (nii pidavat kiiremini tahenema) ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Jaga taigen 2 osaks. Rulli esimene küpsetuspaberil ruudukujuliseks leheks (30×30 cm kanti). Lohista küpsetuspaberiga koos ahjuplaadile.

Täidis

  • 2 suurt õuna
  • 1 dl suhkrut + pealepuistamiseks
  • kaneeli

mureounapirukasViiluta õunad õhukesteks sektoriteks, laota taignapõhjale. Kui õunaviile on nii palju, et teed mitu kihti, raputa nende vahele kaneeli ja suhkrut. Raputa kaneeli-suhkrut ka viimase õunakihi peale. Rulli lahti ülejäänud tainas. See võib olla natuke servadest suurem kui põhi. Tõsta tainas õunte peale. Esialgu tundus just see ülesanne keeruline, aga tõstsin koos silikoonist rullimisalusega tagurpidi peale ja hiljem koorisin aluse taigna pealt maha.

mureounVajuta taignaservad kahvliga kinni. Pinnale võid teha mustri. Mul on üks mustrirull, millega paar korda üle tõmbasin. Kui kuskilt servadest on tainast üle jäänud, võid keskele panna nunnu mummukese. Puista peale pisut suhkrut. Küpseta 200 kraadi juures alumisel siinil 25-30 minutit. Pöördõhuga läheb muidugi kiiremini.

Enne lahtilõikamist tasub natuke oodata, et pirukas pärast ahjust väljavõtmist taheneks. Arvatavasti saaks siit vähemalt 8 inimese jaoks kena väikse koogitüki. Meie sõime selle kahekesi ühe õhtuga ära… Mõnus isetehtud kreemjas vanillijäätis sobiks kõrvale.

 

Neljas kord õnnestus!

Pühapäeval külastasid mind ema ja õde, kellele siiski poolikut korterit (remont pooleli ja mööbel jõudis vist täna On24 lattu pärast seda, kui 2 kuud oodanud oleme) näidata otsustasin ja Kehra vahel väikse tuuri tegin. Kuna olin vaikselt ka numbri võrra 30-le lähemale tiksunud oma vanusega, siis oli vaja ka midagi pidulikumat valmistada. Šokolaadijäätis ronis hommikul külma külalisi ootama ning lisaks tegin veel ühe katsetuse vastlakuklitega. Sander, kallis abikaasa, kinkis imevaikse ja mõnusa mikseri (mille ma tõtt-öelda ise koos temaga poes välja valisin ja järgmisel hommikul üllatust teeseldes tänuga vastu võtsin), nii et seekord ei läinud vahukoor võiks, nagu eelmisel katsetusel saumikseriga juhtus. Ja üleüldse näis, et mitte kolm, vaid neli on seekord kohtu seadus. Kuigi… kui sünnipäevaks on 03.03, siis võiks number 3 ka mingit õnne ju tuua?

Sõnu sai nüüd ikka liiga palju, sest kirjalik eneseväljendus on miski, mis mulle erinevalt suulisest tohutult meeldib. Tegelikult tahtsin lihtsalt pilti jagada!

20170305_140150

Retseptist pole mõtet rääkida, sest tegu on Nami-nami hõrkude vastlakuklitega, mille retsepti kasutab vast pool Eestit. Mul kogused vaid poole väiksemad, sest 30 kuklit tundus liig, mis liig. Samas… tervisejutlustajast ema sõi pärast isegi ühe vahukooreta kukli niisama ära – pool vahukoorepakist läks ju jäätisesse ja kõigile kuklitele ei jagunud – öeldes veel Sanderile, kes ilma jäi, et küll Silja sulle uued küpsetab. Ei mingit originaalitsemist sedapuhku. Vaid jõhvikaid püreestasin vahukoore alla peitupanemiseks.

roomavmjaukiSiia sobib tegelikult üks Googli omatahtsi tekitatud animatsioon Mjaukist. Nimelt saabus eile Zooplusi kaup: 12 kg kassitoitu, Cat’s Besti mõnus liiv (saab potist alla lasta ja ei saagi 1 päevaga meie biojäätmete ämbertäis!), radiaatorile kinnitatav magamisase (millegipärast ei võta nad vedu!), kassimuruseemned, mõned konservid, naistenõgesepall, rennis veereva palliga kratsimisalus, kalakujulise tulukesega laser (tõeline lemmik!) ja kassipildiga lauakatted. Esimese tunnikese sisustasid kassid naistenõgesepalliga ja mina sain hunniku videosid filmida. Naistenõges on mujal maailmas tuntud catnip‘i nimega ja kassid on selle järele hullud! Ega minu omad siis teistmoodi ole. Ja allolevast animatsioonist (mille Google videost tegi) on näha Mjauki selle palliga. Kui muud moodi ei saa, siis kas või roomates eesmärgini! Nagu mina oma vastlakuklitega…

 

Brokoli-lillkapsapirukas

20170108_101342

Eile oli üks võrdlemisi uimane päev, mil pistsin nina toast välja alles kell neli. Ilmselgelt ma sel päeval trenni ei teinud, sest nii hilja ma enam ei viitsiks, kui on töövaba päev. Nädalavahetusel ikka enne keskpäeva rajale ja rahu majas. Väsimus oli peal, nii et kasutasin oma plaanis ettenähtud puhkepäeva natuke varem ära ja lükkasin pika trenni pühapäeva. Päris lakke siiski ei vahtinud. Kolimiseks valmistudes sorteerisin taas natuke riideid ja avastasin suure rõõmuga, et veel on, mida ära anda. Ehk on veel lootust, et oma asjadega uude kodusse ka ära mahume. Samas, mõned ruutmeetrid on rohkem, peaks mahtuma! Köögis tuleb ka suur inventuur teha. Kõiki neid nõusid ja muid vidinaid pole ju vaja… Tegelikult tahan mõne asja juurde osta, aga eks nende jaoks tuleb ka ruumi teha.

Igatahes, koristusmaania ja feng shui raamatu sirvimise (käivad aktiivsed kodukujundusplaanid) kõrvalt tekkis ühtäkki mõte, et õhtul tuleb teha köögiviljapirukat. Vaiba peal võimeldes hakkas raamaturiiulist silma “Kuldne kokaraamat”. Sealt sain vaid põhjaliku muretaigna tegemisõpetuse, täidise mõtlesin ise välja. Kapis konutas üks nukker lillkapsapoolik, mis püreesupist üle jäänud, aga kokaraamat pakkus välja igasugu uhkemaid pirukaid nagu quiche Lorraine, kitsejuustu-mündikorvid, quiche suvikõrvitsaõitega (no kust sa talvel neid saad?), tarte tatin ja bastelo (Maroko pirukas). Lillkapsale ei midagi. Mõnes mõttes isegi tore, sai ajurakukesed taas tööle panna ja leiutama hakata.

Retk K-Rautasse tapeete ja värve vahtima, jalutuskäik Magistrali keskusesse, põige tööle (ettevõtjad teevad ka nädalavahetusel tööd!) harjutusvideosid nikerdama (üle hulga aja suutsime Teraapialaeka kanalisse paar tükki lisada), läbi tuisu koju ja kell oligi juba kaheksa. Piruka tegin valmis, pistsin ahju, masseerisin abikaasat, vaatasime filmi, võtsin piruka välja… ja maitsesime alles hommikul. Mõnes mõttes hea, kui pühapäevahommikul pirukas juba ootab. Ei pea midagi tegema hakkama, saab kohe süüa ja kiiremini seedimisega alustada. Sest… kui kõht juba parajalt tühi on, ootab ees pikk jooks, nii 20 km kanti.

Osised (muretaigen)

  • 3,5 dl täisteranisujahu (või odrajahu vms)
  • 0,5 tl soola
  • 125 külma magedat võid
  • 3 spl külma vett

Olen pidevalt mõelnud, et mis värk on muretaigna ja külmaga. Miks peavad kõik komponendid külmad olema ja taigen külmikus tahenema? “Kuldne kokaraamat” on piisavalt abivalmis, et see lahti seletada. Nii on tulemuseks krõbe ja õhuline tekstuur, sest gluteen vabaneb jahust aeglasemalt (huvitav, mis gluteenivaba jahu puhul juhtub, kui sama meetodit kasutada?). Võimalus on veel äädikat või sidrunimahla lisada, et gluteeni eraldumine veel aeglasem oleks. Ja tainast tuleb võimalikult vähe sonkida/töödelda, kui tahad muredamat küpsetist. Külmkapis konutades vabaneb gluteen. Natuke vastuoluline… esmalt tehakse külm taigen, et see aeglasemalt vabaneks ja siis pannakse kappi ootele, et gluteen siiski vabaneda saaks. Väike müsteerium.

Aga taigna juurde! Vahemärkuseks veel see, et talvel õuest tulles on hea taignateoga alustada, siis on käed (vähemalt minul) külmad. KÄSITSI tehes näpi jahu-sool ja või kausis sõmeraks seguks. KÖÖGIKOMBAINIGA toimetades töötle tainast sõmera segu saamiseks umbes 10 sekundit. Mul on blender, mitte kombain (kombaini lubasin hankida, kui saame suurema köögi), nii et tegin käsitsi. Järgmine samm on mõlemal juhul vee lisamine ja kiire segamine. Siinkohal võib lisada ka 1 tl sidrunimahla või siidriäädikat (ma ei teinud seda). Kui tainas valmis, läheb see vähemalt tunniks külmikusse. Samal ajal võid näiteks täidisega tegeleda. Külmikus võib see raamatu sõnul istuda kuni kaks päeva, nii et kui külalised on tulemas, võid taigna mõned päevad varem valmis teha.

Täidis

  • veerand suurest lillkapsapeast
  • pool brokolipead
  • pool kollast paprikat
  • 1 keskmine sibul
  • 3 muna
  • 2 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Smooth)
  • soola
  • pitsaürte/vahemeremaade ürte
  • rosmariini
  • 9 õhukest juustuviilu

Rebi lillkapsast ja brokolist väiksed õisikud, haki varred, kui neid on. Haki paprika ja sibul, sega lillkapsa-brokoliga. Maitsesta soola, pitsaürtide ja rosmariiniga. Kogused on maitse järgi.

Klopi munad lahti, sega kookospiimaga, lisa natuke soola. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda on köögiviljade peal ka, aga ei saa ka päris koonerdada, sest muidu on tulemuseks maitsetu toit.

Ahi 200 kraadi peale! Seejärel pane pirukas kokku. Vooderda lahtikäiv ümmargune koogivorm (mul hetkel pirukavormi polnud, see läks kunagi katki) küpsetuspaberiga (panin selle ainult põhja, ei jäänud väga kinni). Ma ei viitsinud rullimisega end vaevata, surusin taigna vormi põhja ja natuke külgedele ka. Siis pane taignale 3 juustuviilu (võid kasutada väherasvasemat sorti, et küllastunud rasvu vähem oleks).

20170107_204409

Aseta peale pool köögiviljadest, kalla peale pool muna-kookospiima segust. Pane vahele kaks juustuviilu, seejärel uuesti köögiviljad ja muna-kookospiim.

20170107_204658

Kõige peale aseta 4 juustuviilu. Pirukas ahju ja mine tee vahepeal muid asju (nt mudi abikaasat). Algul panin puupliidi ahju, aga see ei toiminud väga hästi, hiljem kolis tavaahju. Seepärast läks üle tunni, aga muidu peaks umbes tunniga hakkama saama. Kui juust on pealt kuldne ja pirukas tundub tahe, ongi valmis. Kuna kell oli üle kümne ja kõhud täis, jätsime selle jahtuma ja hommikut ootama. Jahtununa hoiab pirukas kindlasti paremini kuju ka.

Ja lõpptulemus siin!

20170108_102951_001

Liha või siiski mitte?

img_8542

Mõista-mõista, mis on selle fooliumipaki sees! Fooliumis saab küpsetada nii mõndagi ja tihti leiab sealt liha või siis näiteks kala. Sedapuhku aga mässisin fooliumisse hoopis midagi muud. Idee ise pärineb Jamie Oliveri telesaatest “Soodsalt ja maitsvalt Jamiega”. Tihti mängivad Jamie saadete salvestused niisama taustaks, luues mõnusa loova ja toidust pakatava õhkkonna. Vahel on mõni idee säärane, mis kõnetab ja kutsub end järele proovima. Seesama retsept oli niivõrd geniaalne, et peagi leidsin end pühapäevaselt turult juursellerit otsimas. Just nii, juursellerit. Aga selles alumiiniuminutsakas ei peitu ometigi juurseller.

img_8544

See on kaalikas! Juurikas, mis on küpsetatud nii, nagu tavaliselt küpsetatakse liha. Jamiegi sõnas, et kohelge seda samasuguse austuse ja hoolega nagu lihatükki ja maitsestage samamoodi. Juursellerit turul polnud, sestap proovisin kaalikaga. Ega väga vist vahet pole, milline juurikas valida. Eesti poodides ja turul on juurviljad saadaval aastaringselt ja sestap hea odav alternatiiv lihale. Lapsena polnud ma suurem asi juurikasööja, lausa vihkasin ühepajatoitu. Ega ühepajatoit mulle praegugi väga maitse, sest tavaliselt on juurikad liiga pehmeks hautatud ja maitse on … noh, litsalt mingi kahtlane kapsamaitse. Aga… neid saab valmistada nii, et need viivad keele alla. Talvel võtame välja Fontignaci ahjupoti, mida olen juba taevani kiita jõudnud, ja põhitoiduks saavad ahjujuurikad. Halvaks pole ükski potitäis läinud, sest sööme need ikka väga kiirelt ära. Isegi siis, kui teeme suurema koguse, et ka järgmisteks päevadeks jätkuks, on enamik sama õhtuga… haihtunud. Piisavalt õli, soola ja ürte ning tulemus on võrratu. Nii, aga mis värk selle kaalikaga nüüd oli? See ju ei käinud potis?

Ei, potis see kaalikas ei käinud. Küll aga fooliumis. Mul on fooliumi osas mõned kahtlused. Kas alumiinium satub mu toidu sisse? Samas lohutan end sellega, et iga päev seda ei kasuta. Igal juhul vajab teema rohkem süvenemist.

Osised

  • 1 kaalikas/juurseller
  • oliiviõli
  • 2 küüslauguküünt
  • punet, tüümiani või muid ürte
  • paar loorberilehte
  • soola

Võta suur leht fooliumit ja aseta korralikult küüritud kaalikas selle keskele. Küürimine on oluline, sest kes meist siis mulda tahaks süüa! Kaalikas saab hiljem söödud kogu täiega ehk koos koorega ja uskuge mind, see koorik on parim osa! Kalla kaalikale heldelt oliiviõli, raputa peale soola. Jamie pani koorimata küüslauguküüned lauale ja virutas neile rusikaga, väites, et koorimata küünte puhul on maitse mahedam ja et see rusikaga lömastamine aitab mahladel voolata. Telekas nägi see muidugi tore ja lihtne välja, aga… mina ei tea, mis terasest tema rusikad tehtud on, aga mul oli valus! Ühe küüne sain lömastatud, teise hakkisin.

Nonii, kui käed on vigastatud, võta ürdid, loorberilehed ja küüslauk ja hakka kaalikat hõõruma. Õli, sool, ürdid, küüslauk – kõik peaks kenasti terve kaalika katma. Nagu Jamie ütles, kohtle seda juurikat nagu lambalihakäntsakat. See protseduur nägi telekas jällegi mõnusam välja. Mulle ligased käed väga ei istu, aga tehtud sai! Seejärel mässi foolium korralikult kaalika ümber – kõik maitsestajad jäävad sinna sisse. 200 kraadi juurde ahju nii umbes 2 tunniks. Sel ajal võid teha kõiki muid pooleliolevaid asju. Vahepeal võid käia noa-kahvliga torkimas, et küpsusastet kontrollida.

Kui kaalika välja võtad, viiluta seda nagu lihapraadi. Brittidel on pühapäeviti laual “Sunday roast”, mille keskmeks ongi ahjupraad. Traditsiooniliselt pandi liha ja köögiviljad ahju enne kirikusse minekut ja sealt naastes oli kõik küpsenud. Juurikas on Jamie asendus ja mõnus vaheldus. Lõika õhukesed viilud. Siia sobiks võibolla mingi kerge kaste juurde. Kui fooliumi põhjas on mingeid mahlasid, kalla kaalikale! Mul oli põhjas väike auk, mahlad voolasid ahjupannile. Küüslauguküüned soovitan ka ära süüa. Need olid eriti karamellise maigu omandanud.

img_8545

Kõrvale võib praadida näiteks seeni sibula ja porruga, nagu mina tegin. Jamie keetis veel odrakruupi, mis sobiks kindlasti ka eestlastele.

img_8549

Ja olemegi ühel pool selle juurikaga! Ise ka imestan, et nii lihtsa retsepti juurde nii palju juttu tekkis.

Lõhelasanje – katse-eksitusmeetod

IMG_6864

Ühel sügishommikul jalutasin nagu ikka mööda liivast kergliiklusteed Nõmmele Teraapialaekasse. Tollest hommikust mäletan vast nii palju, et oli oktoobrikuu ja päike piilus ka natuke pilve tagant välja. Lisaks tatsasin seda teed üksinda, sest Sander oli juba varem tööpostile asunud. Suure tõenäosusega jäin ma ise siis koju lõunat valmistama. Meil on tegelikult tihti nii, et hommikul käib suurem kokkamine, sest lisaks päeva esimestele ampsudele tuleb valmis saada ka kaasavõetav lõuna ja vahepalad. Näksid on tihti lihtsad ega nõua palju valmistamist, aga kui olen vahepalaks planeerinud täisteraleiva hummusega, siis tuleb ka hummus valmis teha. Üldjuhul meil hummus kodus kaua ei säili, sest sööme selle ruttu ära. Hummus on mõneski mõttes nagu maiuse eest. Sestap tulebki sageli juurde vaaritada.

Mööda Kitsarööpa teed (algab Rahumäelt, venib Õismäeni välja) kulgedes ronis pähe kinnisidee lõhelasanjest. Roog valmis peas komponentide kaupa. Esimesena ujus ajulaineil just nimelt lõhe, mille ümber siis ülejäänud rooga looma hakkasin. Lasanjeplaate ma teadupärast ei kasuta. Niisiis hakkasin tuhnima võimalikes alternatiivides. Suvikõrvitsaviilud kindlustasid oma positsiooni üpris kauaks, aga viimaks võitis kartul, sest kodune maalt toodud kartul oli ometigi kapis olemas. Ja kaste… kindlasti mitte valge piimakaste (uskuge mind, eestlased tarbivad liiga palju piimatooteid, mis omakorda võib igasugu tervisehädade taga olla). Kookospiim koos tomatipüreega, et liiga läilaks ei läheks. Kui tööle jõudsin, võtsin välja 2015. aasta heade mõtete ja muude tähelepanekute märkmiku ja visandasin retsepti. Ideid on sel leheküljel palju, aga päris täpselt ei mäletagi, mis viimaks käiku läks. Lisaks oli tol õhtul viirus või muu pahalane kallal ning olin võrdlemisi väsinud. Proovin aga enam-vähem meelde tuletada. Seega polegi järgnev võibolla niivõrd retsept kui idee, millest igaüks oma mõnusa kalalasanje kokku võib panna.

  • lasanjelehtede asemel paar kartulit või suvikõrvits

Alustasin suurima tööga ehk kartulite laastutamine (laastudeks lõikamine). Juustunoaga saab neid muide väga mõnusasti nüsida, ainult lõpus läheb raskeks ja tekib oht sõrmed küljest lõigata. Kui laastud valmis, pane kõrvale.

IMG_6861

Kartulilaastud

  • kalapuljong
  • kookospiim
  • paar supilusikatäit tomatipüreed
  • soola

Puurisin-uurisin netist natuke kalalasanjede retsepte ja üldse lasanjekastmeid. Päris mitmel korral oli kastet korralikult redutseeritud, nii et pool vedelikust aurustus. Mis mul selle lasanje puhul natuke ebaõnnestus, oligi liiga palju kastet või liiga vedel kaste. Võtsin sügavkülmast varem keedetud kalapuljongikäntsaka (külmutatud, noh; kui ükskord terve kala fileerisime, siis keetsin sabast, peast ja muudest jääkidest puljongi) ja läratasin potti, kus ta siis aaaaeglaselt sulama hakkas. Tõesõna, aeglaselt. Peale purgijagu kookospiima (tegelikult kallasin liitrisest kookospiimapakist, aga umbes 2 dl võis olla), tomatipüreejäänused (olime vist pitsat teinud) ja tükiks ajaks hauduma. Eesmärgiks on mõnus kreemjas kaste. Maitsesta soolaga.

  • spinatipalle (külmutatud)
  • sibul
  • mitu küünt küüslauku

Spinat ja sibul sobivad kalaga samuti hästi kokku. Kasutan tihti külmutatud spinatit, mis on parajate portsjonitena pakis. Hakkisin sibula ja paar küüslauguküünt (sombusel ajal tasub iga päev neid pugida) ja praadisin kergelt õlis. Võiks öelda, et suisa hautasin madalamal kuumusel. Kui eelnevalt läbi ei kuumuta, võib liiga kibe jääda.

  • lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • hakitud paprikat
  • tükeldatud lõhefileed
  • mozzarella

Ostsin Nõmme turult mitu eestimaist lillkapsa- ja brokolipead, tükeldasin õisikuteks ja külmutasin väikestes plastkarpides (hea võimalus ka tülikaid plastkarpe taaskasutada, poest saab neid nagunii kogu aeg juurde), et talvel oleks hea kodumaist kraami võtta. Niisamuti leiab minu sügavkülmast alati ka hakitud paprikat, mis samuti karbikestega ära paigutatud, rääkimata siis marjakarpidest ja banaanidest… aga need asuvad juba teisel riiulil ning siia teemasse otseselt ei puutu. Tegelikult oli ka lõhe sügavkülmas olemas, kuna ostsime kord ühe suure ja hekseldasime väiksemaks, et oleks vajadusel olemas. Üleüldse on meil suur sügavkülm ja see oli ka külmkappi ostes peamine kriteerium, kui aus olla.

IMG_6859

Mingi putukas sosistas mulle kõrva, et jubelahe oleks ka need vetikalehed kasutusse võtta, mis kapis ootavad. Solarisest ostsin 50 norilehte, et vajadusel sushit vms. teha või niisama närida. Ka vetikad on mereannid ja mereannid on teadupärast igati hääd mineraaliallikad. Idee poolest saaks kasutada ka lasanjeplaatide asemel. Idee poolest… tegelikult ei soovita, sest lasanje lahtilõikamine muutus nende tõttu päris tülikaks. Aga… just selle ma klaasist ahjuvormi põhja esimese kihina paningi. Siis peale kartuliviilud, brokoli-lillkapsas, paprika, natuke lõhetükke, kulbiga kastet – esimene kiht valmis. Ja nii edasi ja edasi, kuni polnud enam midagi panna. Peale veel ohtralt kastet ja mozzarellat. Muu valge juust sobib ka. Või maitseks ehk natuke parmesanigi. Köömnetega Saida juust läheks siia ka oivaliselt! Siis läks kogu see kupatus ahju 180 kraadi juurde ja küpses pool tunnikest kindlasti. Lahtilõikamisel lasanje lagunes, sest nagu juba kirjutasin, tuli totakas mõte kasutada vetikalehti. Ärge nii tehke! Lõpetuseks ma ei teagi, kas tasuks seda üldse lasanjeks nimetada. Võibolla oli tegu lihtalt kala-köögiviljavormiga. Aga just nimelt “lõhelasanje” oli see sõna, mis mõte esialgu tööle pani. Teinekord uuesti ja paremini. Tihkema kastmega ja ilma vetikateta!