Loquat: uudishimu ja reisimine

loquat.jpg

Saage tuttavaks, see on loquat, Hispaanias kasvanud puuvili, mis teadupärast peaks maitsema nagu segu virsikust, tsitruselistest ja mangost. Pisikesed oranžid viljad, millest umbes kolmandiku moodustab läikiv pruun kivi (ära seda söö). Süüakse koorega. Kergelt hapukas, aga samas ka pisut magus. Huvitav. Hetkel Rimis kilohind 4.99. Need isendid fotol on Hispaaniast, aga tark Wikipedia väidab, et need on eelkõige Aasias ja eriti Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Sri Lankal kasvavad viljad. Oo, Aasia… ja nii jõuangi sujuvalt selle teemani, mida tahtsin käsitleda: reisimine ja uudishimu! Lausa imeline, kuidas see vili maagilisel kombel õigele rajale juhatab, suisa juhuslikult on tegu Aasia maiusega. Ütleme nii, et soojendan sahtlipõhjas Tallinn-Bangkok-Tallinn lennupileteid kahele. Suuri reisiplaane (st kui jooksuhooaeg on lõppenud ja paar nädalat väga pöiatõuget ei tee) meeldib mulle teha jupiti. Nii saab ju kulud paremini ära hajutada. Suurim väljaminek ehk lennupiletid on nüüd tehtud. Tõsi, eri riikide vahel reisimiseks vajame veel mõnda piletit, aga nende hinnaklass on 20-30 eurot/tükk. Kohati tundub veider, et Kuala Lumpurist (Malaisia) saab Ho Chi Minhi (Vietnam) 23 euroga! 2 tundi lendu ikkagi, ühest riigist teise. Ja ausõna, me ei reisi kohvritega, mõttetu raharaiskamine. Käsipagas. Kuigi… Finnair lubab meil lisatasudeta reisi lõpus Taist ikkagi midagi suuremat kaasa haarata.

Ja olgugi et aega on peaaegu 6 kuud, olen juba tohutult elevil ja teen abikaasa kingitud vägeva raamatu “1001 retke, mida elu jooksul ette võtta” abiga julgeid plaane. Kui ma järjekordsest tipuvallutusplaanist kilkan või teatan, et kindlasti laskume me Vietnamis maa-alusesse koopasse ja kõnnime seal kilomeetrite kaupa ringi, tuletan talle sõbralikult meelde, et tema ju selle raamatu ostis…

Vahepeal maadlesin motivatsiooni ja enda koha leidmisega. Tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu maadluse tipuks järeldasin, et mulle meeldivad toit ja kirjutamine. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et siia blogisse hakkab nüüd rohkem postitusi ilmuma. Põhimõtteliselt on mul ka peas 100 erinevat raamatut alustatud… Just nimelt alustatud, sest ma kipun olema selline inimene, kes suure hooga peale lendab ja siis huvi kaotab. Alustamine ja tegevuse eelplaneerimine on kohati ägedamadki kui asi ise. Aga teekonnal tuleb ju ka lõppu jõuda ja samas ka keskpunktiga tegeleda! Ei saa kogu aeg uute asjade poole tuhiseda, kuigi… minu uudishimu on nii suur, et seda ma teengi.

Mulle ei meeldi joosta edasi-tagasi. Mulle ei meeldi võistelda rajal, kus peab jooksma mitu ringi. Mulle ei meeldi kohati isegi sama teed pidi koju minna. Ma olen see inimene, kes tuhnib Google Mapsis ja sobrab oma jooksufailides, et vaadata kaardilt, kas trennis nähtud teeotsakse kuhugi kaugemale edasi viib ja (see on alati kuldaväärt avastus!) äkki mõne teise rajaga ühineb ja uue ringi tekitab. Kodukandis Anija vallas (me oleme siiski Lehtmetsa küla elanikud, Kehra linnapiir on 300m kaugusel, algab poole maja pealt…) on palju ägedaid radu. Ja meil on korralik staadion! …kus ma olen 1 korra jooksukaid teinud ja 2. korral oma ringi lõpus läinud uurima, kuidas Sanderi trenn läheb. Igatahes, kruusateid ja metsaradu on palju. Lisaks lõikudeks sobivat asfalteeritud kergliiklusteed. Oma ringid on välja kujunenud ja neid saab mõnusalt omavahel kombineerida, võttes natuke siit ja natuke sealt. Ja ma olen alati põnevil, kui uue teeotsa leian! Täna tuletasin mitme nädala tagust 14-kilomeetrist otsa meelde ja nii tore oli, kui õigele rajale sain. Korra tekkis küll tunne, et läksin vist valesti. Selle raja panin ka esmalt kaardil kokku ja siis läksin mälu järgi maastikul proovima. Toona aprillis oli sopane, metsaveokid ja muu värk, aga täna päris kobe. Läks jooksujutuks, kuigi plaan oli jooksuteemal eraldi kirjutada. Aga noh, jooks on suur osa mu igapäevaelust. Ja osa mu identiteedist. Ma olen jooksja.

Jooksuteema haakus mu lõputu uudishimuga ja samas ka reisimisega. Eks reisid sooja Aasiasse on planeeritud ikka nii, et jooksuhooaeg on selleks ajaks lõppenud. Seal nagunii vaid kõnnime ja matkame ja teeme mõne jõusaalitrenni. Korra ehk natuke ujuma ka. Rannapiirkonnad meid ei huvita, aga eks mõnda basseiniga hotelli korra ikka satume. Samas… kuna hotell vms. on meile pigem koht siruli viskamiseks kui pikemaks ajaveetmiseks (ümberringi on 100x põnevamat), siis sellele väga kulutama ei hakka. Pigem ikka mägimatkad ja kohtumised elevantidega ja kokandustunnid ja massaažiõpe! Ühtlasi avastasin eelmisel nädalal kahe kange reisisaadet vaadates, et ma tahan meie reisimuljeid kirja panna ja ehk mälestustele raamatu kuju anda. Mis mõttes ma saan vähem kui aasta pärast 30 ja pole ühtki raamatut välja andnud? See unistus on minuga juba 7. eluaastast kindlalt. Olen kogumikes figureerinud, eks püsimatu vaim suudabki pigem lühijutte vorpida. Ideid on muidugi enam, kui teostada jõuan. Aga kuskilt tuleb pihta hakata!

Iga reis on eraldi lugu, mitmeski mõttes sissevaade mu ellu. Ja reisisaadet vaadates, tõdesin, et meie kogemused Chiang Mais (Põhja-Tai) olid hoopis teised kui neil telesaates. No mida kuradit nad seal tegid? Elevantide tsirkus? Kobrapiinamine? Beibedega baarid? Meh? See pole üldse see Chiang Mai, mida meie nägime. Meie Chiang Mai on see park, kus inimesed (nii kohalikud kui turistid) õhtul erinevateks sportimistegevusteks kogunesid (väliaeroobika, kääksuvate masinatega ja värvipotsikutest raskustega jõusaal, jooks ja väga huvitav pallimäng, kus korv väga kõrgel õhus!) või niisama aega veetsid. Meie Chiang Mai on kokandustöötuba linnast väljas farmis. Meie Chiang Mai on 3D kunstimuuseum, kus saad ise osaks pildist. Meie Chiang Mai on 2-tunnine (alla veeres 30 minutiga) dehüdreeriv rattaretk üles mäkke kuldse templi juurde (paberi peal tunduvad sellised asjad alati lihtsad!). Meie Chiang Mai on ratastega suures liikluses laveerimine. Meie Chiang Mai on elevandisõbralik farm, kus neile ei õpetata trikke ja kus elevandi seljas ratsutatakse ilma korvita (kuigi mul kohati tekkis küsimus, kas ratsutamine üldse hea mõte on; ometigi olen selle kogemuse eest nii tänulik, need suurusugused loomad…!). Meie Chiang Mai on müntidega opereeritav pesumasin ja hambutu pesupulbridiiler, kes tahtis Eestist kõike kuulda (või noh, tegelikult meie kulul õlut juua). Minu Chiang Mai on higi ja pisarad tai massaaži koolis ja kohutav õppimiskogemus. Meie Chiang Mai on jäised kohvikokteilid. Meie Chiang Mai on lõputud templid ja laternavalguses bambussillal jalutamine. Meie Chiang Mai on hommikusöögipuuviljad ja ööturud. Meie Chiang Mai on kassiteemaline kohvik ja ingliskeelsete kasutatud raamatute pood.

15193607_1550074338341519_6965156735563536955_n

Pärast väikest jalutuskäiku elevanti pesemas. Ja seal vees hulpisid junnid, sest elevant kakab alati, kui vette satub. Ka siis, kui ta just enne ka kakas… Baanchang Elephant Farm, kus elevandid ei tantsi ega maali ja ainuke trikk on inimese musitamine-kallistamine.

Ütleme nii, et mu reaktsioon sellele saatele oli nii tugev, et ma tõesti pean hakkama meie Chiang Mai muljeid kirjutama! Ja juba neid killukesi välja kirjutades tundsin emotsioone üles tulvavat, sest noh, CM on imeline! Isegi, kui sellest viimaks ära väsisime (8 ööd).

Novembrikuisesse reisiplaani mahutame Chiang Mai kindlasti ära. Seal asuvad ju mitmed massaažikoolid. Kuna soov on ka Singapuris (mets linnas!), Malaisias (Kuala Lumpur ja mõned ägedad mäed uuest raamatust), Vietnamis (maa-alune matkarada!) ja Laoses (Fair Trek ehk matk, mis sisaldab kohalike hõimude hütis magamist) käia, siis Chiang Mais liiga pikka kursust ei võta. Aga… leidsin ühe 2-päevase variandi, mis teadmiste-oskustepagasile natukenegi autentsust juurde annab. Loodetavasti on seekordne õpikogemus parem. Sunshine’i kooliga ei saa arvatavasti puusse panna ka. Enam ma väikestesse imelikesse ei lähe.

P.S. Proovige siis loquati ka. On maitsvad. Ega ma neid ainult seepärast siia pannud, et kuidagi vägisi reisipostitust toiduteemasse pressida.

Advertisements

Tai kokanduskoolitused

Mina olen küll arvamusel, et Tais käies tuleks alati mõni tore kokanduskoolitus läbi teha. Kasvõi selleks, et saaksid paremini aru, mida sa oma reisi ajal sööd ja oskaksid seda rohkem väärtustada ning soovi korral ka ise järele teha. On silma jäänud, et on ka selliseid koolitusi, mis panevad ka kogenud toiduvalmistaja ärevusest higistama, aga enamik tai köögi õppetunde on tegelikult väga lihtsad. Mu abikaasa, kes natuke seda kartis, sai väga edukalt hakkama. Ta ei ole mingi kobakäpp, teeb kenasti vajadusel kodus süüa, aga no näiteks pärmitainast ta vast ei oskaks teha.

Kuidas leida Tais kokanduskoolitusi?

Siin on kõige parem sõber muidugi internet, kust minagi koolituse välja valisin. Netiavarustes ringi tuuseldades lugesin, kuidas keegi oli käinud ja kiitis Thai Farm Cooking Schooli. Kaevasin pisut edasi ning Tripadvisori ja Lonely Planeti soovitused kinnitasid, et just sinna tahangi minna. Muidugi leiab niisama linnatänavailgi kõndides mitmeid reklaame erinevate kokakoolide kohta. On ju teada, et põhimõtteliselt iga nurga peal on võimalik endale tavaliselt juba järgmiseks päevaks vahva ekskursioon või muu meelelahutus broneerida. Tänavailt broneerides jäime muude asjadega rahule. Eriti äge oli Chiang Raist alanud ja terve päeva kestnud minibussireis, mis maksis umbes 20 eurot, sisaldas lõunasöögibuffeed ja viis meid nii arhitektuuriliselt vägevasse valgesse templisse, natuke õõvastasse musta majja, oopiumimuuseumi, Kuldse Kolmnurga (koht, kus Tai, Laos ja Myanmar kohtuvad) parimatesse vaatepunktidesse… Üks teine retk, mis maksis rohkem ja viis meid Tai katusele ehk kõrgeimasse punkti (2500 m kanti) ja Doi Inthanoni rahvusparki, ei olnud nii äge, aga tasus minna ikka. Aga jah, kokanduskoolitust valides tasub lugeda Tripadvisori arvustusi. Huvitaval kombel on päris mitmed kohad juba seal kirjas.

Mida üks Tai kokanduspäev endast kujutab?

2014. aastal Koh Phangani saarel pidin ise Thongsalasse (väike linnake) kohale minema ja seejärel suundusime jalgratastega turule. Chiang Mais tuldi tüüpilise Toyota bussikesega hotelli järele (kõik ekskursioonibussid olid samasugused, aga erinevate firmade omad) ja viidi turule. Eks seal asus see farm 17 km linnast väljas ka. Sellised kokkamispäevad algavadki reegline üheskoos turu külastamisega.

Chiang Mai suurel Ruamchooki turul, mis asub linna servas, tutvusime erinevate riisisortidega, nägime, kuidas kookospiima tehakse (kookose viljaliha riivitakse ja siis pigistatakse vedelik välja, saime ka ise proovida) ja vaatasime roosasid mune. Ühtki komponenti me sealt ei ostnud, sest farmis kohapeal pidi kõik kasvama. Veerand tunnike anti ka vaba aega. Ostsime mõnusa roosa draakoniviljast smuuti ja õhukesi (riisijahust?) rohelisi (pandaniga; kohalik taim, millest saab rohelist pastat) pannkooke. Seejärel vurasime bussikesega juba farmi.

Ringkäik kohapeal

15196065_10207824962601394_8709998858977138474_oFarmis sai igaüks endale ilusa punase põlle. Esmalt pandi riis aurutisse keema ja meie läksime aeda ringkäigule. Muidugi eelnes ka mõnusa sidrunheinatee joomine. Jah, isegi nii kuumas tekib isu teed juua! Ka kuumas kõrbes juuakse ju teed, et organismi sisetemperatuur vastaks enam välistemperatuurile ja kuumust oleks lihtsam taluda. Aias tutvusime kohaliku peterselli (pole üldse sama välimusega kui meil), tai basiiliku, sidrunheina, tšilli, galangali (tai versioon ingverist, natuke teise maitsega), kurkumi, aga ka kookospalmiga.

Meie naerusuine õpetaja seletas, mida nendega teha saab ja lasi meil natuke maitsta ka. Kogu tutvustust saatis natuke ulakas tai huumor. Minust sai sujuvalt Coconut Queen (ilmselgelt meeldivad mulle kookospähklid) ja Sander omandas sellest tulenevalt tiitli Coconut Man. Mingil hetkel taandusin kuidagi aga Honeybunny’ks (õpetaja viitas minule nii, kui ütles Sanderile, et anna oma honeybunny‘le midagi vms.).

Pliidi ääres!

Tai kokakoolides on üldiselt poolavatud ruumid, st. õueõhk tuleb sisse. Katus on küll peakohal, aga seinad poolikud. See tähendab aga, et kohati on päris palav. Ventilaatorid töötavad, tehes jubedalt lärmi. Need lülitatakse välja selleks ajaks, kui gaasipliidid tööle pannakse, sest muidu oleks varsti enamik turiste lihtsalt ära põlenud.

15241963_10207824963521417_7550147681471427571_n

Igaühel on oma pliidike ja tööpind. Väike potike keetmiseks, nuga, lõikelaud ja muidugi suur vokkpann – ilma viimaseta ei kujutaks tai kööki ettegi, seda näeb ka tänavail palju. Üheskoos hakatakse siis kokkama: õpetaja näitab ette ja kõik teevad kohe samas järjekorras kaasa. Keerulist pole midagi, sest kõik komponendid on juba päris õigetes kogustes kandikule valmis pandud. Tuleb vaid tähele panna ja õpetaja tegevusi korrata. Ses mõttes on tegu üpris lollikindla süsteemiga, igaüks saab hakkama. Vot maitsestamine on juba see koht, kus peab ise mõtlema: kui palju tšillit/kalakastet/soola/ingverit vms ma toidu sisse panen?

Söömine

Tegime supi valmis ja sõime… Viisime nõud tublide abitööliste kätte (no sellistes koolides ei pea ise eriti midagi tegema, täitsa laisa inimese tunne tuleb peale) pessu ja asusime uue roa kallale, mille komponendid oldi juba hoolikalt valmis pandud. Seejärel valmistasime juba mitu asja ja sõime neid ühekorraga. Papaiasalat valmis meie silme all lauas, üks ameeriklanna meie grupist pandi kastet tegema ja teised vaatasid. Selle sõime ka kohe pearoale otsa. Magustoiduks aeti meid jälle tööpindade juurde.

15232110_10207824964361438_7766428287901462355_n

India pähkli-kanavokk ja karri (riis käib karri juurde ka)

Kokkuvõtlikult võib öelda, et toimub pidev söömine ja valmistamine. Kogu valmistusprotsess ja ringkäik jaotus aga umbes 5 tunni peale, nii et vahepeal jõuab natuke seedida ka. Süüakse koos laua taga ning kasutusel on lusikas ja kahvel. Kusjuures… kahvel täidab sama rolli mis meil nuga ehk aitab toitu lusikale tõsta. Suhu pannakse ainult lusikas, kahvel on nende silmis jube terariist, mille koht ei ole suus. Umbes sama kui meie ühiskonnas endale nuga põske toppida – no ei sobi ju!

Road

Selles konkreetses koolis olid paikapandud menüüd vastavalt nädalapäevadele. Meie käisime pühapäeval, mil valik oli järgmine:

  • roheline/kollane/punane karripasta (vali üks) – hiljem läheb karri sisse
  • roheline/kollane/punane karri (kollane on kõige mahedamaitselisem)
  • tom yam goong (vürtsikas ja krevettidega) VÕI tom kha gai (kookospiima ja kanaga) supp
  • kana vokiroog india pähklitega
  • kevadrullid ja vürtsikas dipikaste
  • mango kleepuva riisiga
  • papaiasalat – selle tegemine näidatakse ette, aga maitsta saab

Kõik toidud on saadaval ka taimetoitlaste versioonidena ehk siis kana/krevetid asendatakse tofuga või pannakse rohkem köögivilju/seeni. Kõik toidud on ka piimavabad (üldse ei tule ette, et oleks Tais eriti piimatooteid kuskil toidus kohanud) ega sisalda gluteeni, kui hakata järele mõtlema. Nuudlid on alati riisinuudlid ja riisi leidub eri kujudel ka teistes roogades: kleepuv riis magustoidus, aurutatud riis karri kõrvale, riisipaber kevadrullide ümber.

15181167_10207824966641495_9041273968539611812_n

Kokaraamat

Saime kursuselt ka väga ilusad kokaraamatud koju kaasa. Mäletan, et Koh Phanganil anti kiirköitjaga retseptid kaasa. Mul on pildid enda tehtud roogadest ja varsti panen ka mõne retsepti üles. Mõte on, et teeks ühe klassikalise variandi ja teise sellise eestindatud versiooni, kus oleks mõned asendused. Eestis näiteks on ingver ju kättesaadavam kui galangal. Tõsi, tai toitude koostisosad leiab spetspoodidest ja kasvõi Prismastki, aga kui tundub kallis/ei taha? Vaatame, mis neist postitustest välja tuleb!