Omad vitsad peksavad: kuu aega kaalulangetamist

Täna otsustasin alustada 30-päevase kaalulangetusprogrammiga. 9. mai, täpselt kuu aega hooaja esimese poole tähtsaima võistluseni: 21,1 km Narvas, ühtlasi ka Eesti meistrivõistlused poolmaratonis. Ei, ma pole ülekaaluline. 175 cm ja 63,3 kg teeb kehamassiindeksiks (jõusaalivendade jaoks pisut ebausaldusväärne näitaja, aga mulle sobib) 20,67 ehk jään normaalsuse (19-25) piiridesse. Lihaseid nagu on, jooksen keskmisest eesti naisest kiiremini, aga… 63 on pigem selline number, mida talun kinnipigistatud silmaga talvel, kui käib ettevalmistusperiood. Usun, et 60 oleks palju mõnusam mass, mida igale kilomeetrile endaga kaasa tirida. Arvestades, et keskmiselt tuleb ikka 75 või enam kilomeetrit (kergel nädalal 60 kanti, raskematel ületab 100 piiri; hetkel koos 41 ja nädal pole poole pealgi, pikad trennid veel tulekul) nädalas, siis tassin seda pisut raskevõitu keret ju üpris kaugele endaga kaasa. Ja pikamaajooksjad on pigem ikka kõhnapoolsed. See tähendab… need kiired pikamaajooksjad, kelle kõrval ma pirakas välja näen.

Niisiis 3 kg. Tõenäoliselt kulub selle (tervislikuks) allasaamiseks pisut kauem kui 30 päeva, kuna tervislik kaalukaotus on pigem 2-2,5 kg kuus. Selline kaotus, mis on jäädav ega nõua äärmuslikke meetodeid. Ma olen ise toitumisnõustaja, räägin inimestele, kuidas toitumine tasakaalu saada ja ennast kahjustamata kaalu langetada. Kohe kindlasti ei kavatse ma iseenda peal mingeid napakaid dieete katsetada. Ma ei hakka nälgima, sest siis ei jaksaks ma ju ka trenni teha. Just seda aga Narva minult nõuab: trenni. Palju kvaliteetseid trenne. Nagu näiteks see aeroobsel lävel joostud 15 km, millega end täna lõbustasin. Samuti ei soovita ma kellelegi äärmuslikke vahendeid. Totter enesepiinamine. Toob korraks ehk kiired tulemused, aga pole põrmugi nauditav ning liiati tulevad need kilod kergelt tagasi, kui libastuda või “normaalselt” sööma hakata. Rikub vaid organismi ära. Kui tahad teada, milliseid põhimõtteid ma rakendan, loe aga rõõmsalt edasi.

1. Kaloridefitsiit: 500 kcal

Kõik dieedid, mis käsivad süüa 1000/1500 kcal või muu sarnase minikoguse, soovitan kohe heaga kuradile saata. See on liiga vähe. Mu baasainevahetus ehk kõigest ellujäämiseks vajalik energiahulk on juba 1400 kanti. 1000 süües ma lihtsalt kõngeks. 1500 aitaks mul ehk rongi pealt tööle kõndida, aga trennist võiks vaid unistada. Oma päevase energiakulu võid arvutada näiteks Tervise Arengu Instituudi energiasoovituse kalkulaatori abil. Seal tuleb kirja panna oma andmed ja hinnata koormust (kerge, keskmine, suur). Kalkulaator väidab, et vajan päevas 2645 kcal. Mul aga on selline tore pulsikell, mis ka väljaspool trenne samme loeb, ning pean seda kõige adekvaatsemaks näitajaks. Kell teab ju täpsemalt, kui palju trennis kulutasin. Tänane mõõdukas tempos jooks kulutas näiteks 1202 kcal. Menüü arvutamise aluseks võtsin kellalt nädala keskmise kulu: 2900 kcal. Kaalulangetamiseks on mõistlik defitsiit 500 kcal, nii et minu eesmärgiks saab tarbida 2400 kcal päevas. Sellise numbri peale enamik dieeditajaid tõenäoliselt minestavad. Issand, kui palju!!! Ohjah, aga kulub ju palju. Ma olen aktiivne ja pealegi pikk.

Kordan: päevase kaalulangetuskaloraaži arvutus käib nii:

päeva keskmine kulu (kalkulaatorist/kellalt) – 500 kcal

2. Portsjonite arv paika vastavalt kaloraažile

Toidupüramiidi kaunist värvilist pilti on näinud vast igaüks. Tasakaalustatud menüü eeldab ka kõigist toiduainegruppidest teatud portsjonite arvu tarbimist. TAI on kenasti portsjonite suurused ja soovitusliku portsjonite arvu vastavalt kaloraažile üles riputanud. Ainult kaloreid taga ajades saab abi näiteks ka Nutridata programmist, kuhu saab päeva jooksul kõik toidud sisse toksida. See on lihtne abivahend, kus saab koguseid määrata silma järgi ka foto pealt. Väga mugav. Aga… kalorid võivad küll klappida, aga toit võib sellest hoolimata olla üheülbaline. Nutridata kasuks võib samas muidugi öelda, et ta näitab ka makro- ja mikrotoitainete suhtarvusid (mitu % valku, kas A-vitamiini sai normi järgi jne.). See toksimine võib vahel aga ära tüüdata. Olen seda juba piisavalt teinud. Seekord valisin portsjonite meetodi. Kui süüa nii palju, kui on soovitatud, peaks õige kaloraaži täis saama küll. Grammikaupa täppisteadus pole nagunii minu teema. Ma ei õpeta ka kunagi klientidele, et tuleb süüa 113 grammi pirni vms. See jälgimine peab olema piisavalt hoomatav ja mõnus ning nii märkamatu, et selle saab hõlpsalt igapäevaellu põimida.

Oma päevase portsjonite arvu leidsin siit ja seejärel korrigeerisin pisut. Nimelt on riiklik püramiid natuke erinev sellest, mida toitumisnõustamist õppides kasutasin. Kooli püramiidis on köög- ja puuvilja osakaal suurem ning eraldi välja toodud ka hapendatud toidud ja kaunviljad. Tabelist võtsin numbrid siis 2400 kcal jaoks. Kärpisin pisut teraviljamajandust ja lisasin selle arvelt juurde puuviljadele. Köögiviljade jaoks valisin maksimaalselt suure numbri. Rasvad jagasin kolmeks: küllastunud/oomega-6 (loomsed allikad nagu rasvased piimatooted, liha), monoküllastumata (oomega-9: rapsi- ja oliiviõli, avokaado, oliivid, mandlid) ning oomega-3 (kreeka pähklid, rasvane kala, lina-kanepi-chiaseemned). Ja nagu enne mainitud, jälgin mina ka hapendatud tooteid ja kaunvilju.

Eesmärgid siis igaks päevaks sellised:

  • köögiviljad: 7 portsjonit
  • puuviljad: 5 portsjonit
  • teraviljad (sh. kartul): 8 portsjonit
  • küllastunud rasvad ja oomega-6 (loomsed): 3 portsjonit
  • monoküllastumata rasvad: 4 portsjonit
  • oomega-3: 2 portsjonit
  • kaunviljad: 1-2 portsjonit
  • piimatooted: 3 portsjonit
  • liha/muna/kala: 3-4 portsjonit
  • hapendatud tooted: 1-2 portsjonit
  • maiustused, näksid, aga ka spordijook: kuni 4 portsjonit

Kui suur on üks portsjon? Sõltub toiduainegrupist. Ka see on kenasti ja selgelt netis olemas.

3. GK päeva lõikes tasakaalu

GK ehk glükeemiline koormus pajatab sellest, kuidas toidus sisalduvad süsivesikud veresuhkrule mõjuvad. See on pikk ja keeruline teema, aga nende jälgimine on kaalulangetusel väga oluline. Õpetan seda tavaliselt ka klientidele. Ise olen õppe käigus 2 nädalat jälginud ja nüüd siis uuele ringile. Lühidalt: mida magusam/rohkem töödeldud toit, seda vähem seda süüa saab. Näiteks on suur vahe ka meeldivalt krõmpsudel ja pehmeks plögaks keedetud makaronidel. Mis arvad, kumb veresuhkrut stabiilsemana hoiab? Suurbritannias väga popp teema. Eestis on GK vaikselt kanda kinnitanud, ilmunud on ka kokaraamatuid. See teema väärib eraldi postitust, ei hakka sellel väga peatuma. Kaalulangetuseks sobiv GK on 45, ma teen trenni ja olen pikk, nii et vastav tabel lubab mul süüa 50-55 GK. Toitude juures lisaks portsjonitele GK jälgimine tähendab, et valin oma süsivesikuid hoolikamalt. Pigem marjad kui banaan. Pigem täisteraleib kui mõnus pehme gruusia sai. Pigem kartul kui bataat. Portsjoneid ja GK-d saab sobitada, olen klientidele isegi selliseid menüüsid koostanud. Ise vaatan jooksvalt, ei hakka suuri plaane ette tegema. Samas on meil külmkapil see 3 päeva menüü veel ka, millest natuke juhinduda.

GK jagunemine päeva lõikes:

  • Hommikusöök: 15 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Lõuna: 10 GK (pika jooksu pühapäeval 15)
  • Vahepala: 5 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Õhtusöök: 10 GK

GK puhul on toidukorra väärtuseks üldiselt 10 ja vahepalaks 5. Et 50 täis saada, valisin suurema hommikusöögi. Ja mis värk on 2 vahepalaga lõuna ja õhtu vahel? See värk, et õhtul jõuame koju 20 paiku ja sööme tihti alles kell 21, nii et näljasurma vältimiseks on 2 vahepala hädavajalikud.

NÄIDE

32215036_10211759655566259_3503811612584706048_n

Täna lõunaks sain kenasti oma 10 GK-d täis. Tegin väikse köögiviljapajaroa punase karripastaga: pannil oliiviõli kuumaks, juurde 1 spl karripastat, 1 hakitud punane sibul, 1 kartul, lõpupoole veerand lillkapsapead ja sorts vett koos punaste poolitatud läätsedega. Kõrvale hakituna 1 paprika ja 4 oliivi. Sardiinikonservi tahtsin ka süüa, aga ei suutnud katkise avajaga seda lahti muukida. Tuleb abikaasa ära oodata.

Portsjonite maailmas sai selle einega kirja: 2 köögivilja, 1 teravili/kartul, 1 kaunvili, 2 monoküllastumata rasva (oliiviõli ja oliivid) ning idee poolest oleks pidanud ka liha/kala ja oomega-3 kirja saama, kui ma konservi ära söönuks.

Advertisements

Šoti soolased kaeraküpsised

021523_a

Nairn’si kaeraküpsised (inglise keeles “oatcakes”) maitsesid mulle juba siis, kui Inglismaal elasin (2011-2012). Esmamulje võib olla isegi petlik ja küpsised tunduda liiga lihtsad, aga just siin peitubki võlu. Need õiged šoti kaeraküpsised ei sisalda ei midagi muud kui kaerajahu, natuke soola, vett ja rasvainet. Kõik. Kui 2015. aasta oktoobris Inglismaal käisime, tarbisime päris mitu pakki küpsiseid ja tuhnisime mitmed poed läbi, et saada just neid õigeid, kuhu poleks kellegi kuri käsi ohtralt suhkrut sisse puistanud. Jah, kahjuks on ka selliseid päris palju. Nairn’si omad on aga “ohutud”. Jah, olen suhkrule sõja kuulutanud ja selle oma menüüst enam-vähem välja juurinud. Siinkohal on paslik viidata ka ühele toredale suhkruteemalisele raamatule “That Sugar Book”, millest olen juba kirjutanud.

Eesti kaeraküpsised on traditsiooniliselt magusad ja omal ajal olen neidki kahe suupoolega matsutanud (nüüd on plaan ise suhkruvaba retsept luua). Šoti omad on soolased või tegelikult suisa neutraalsed, sest idee poolest võiks ka moosi või marjapüreed neile määrida. Mina söön tavaliselt niisama või siis hummuse või maapähklivõiga. Šotimaal on need niivõrd menukad just šotlaste kaeralembuse tõttu. Muud teraviljad seal külmas põhjamaises kohas väga hästi kasvama ei pidanudki (tegelikult Eestiga samal laiuskraadil). Ka enamike briti kaerahelveste pakkidelt leiab sõna “Scottish”, nt “Scottish porridge oats” jne. Britid ise nii suured pudrusõbrad ei ole. Eks see ole pigem siis meie laiuskraadi rida. Aga kaeraküpsised on olemas üle terve Inglismaa. Isegi kuninganna pidi neid hommikuti krõbistama. Eestis leiab Nairn’si kaeraküpsiseid Selveri gurmeeletist. Üks pakk maksab natuke üle 2 euro, mis on pisut kallim kui nende kodumaal. Või noh, olenevalt poest, ka poole kallim. Õnneks on võimalik nii lihtsa küpsetisega ka ise hakkama saada!

Kaera glükeemiline koormus on madal, mis tähendab, et see hoiab veresuhkru stabiilsena. Kaerast vabaneb energia aeglaselt ja kõht on pikaks ajaks täis. Kasutan Kaarli talukauba (sealt tellisin lausa 28 kg jagu kuivaineid) kaerajahu. Jämedam jahvatus = rohkem tekstuuri. Esimese katsetuse tegin peenema jahvatusega, aga arvan, et jämedamaga on mõnusam. Sel juhul on ka GK madalam. Näiteks Patrick Holfordi GK-dieedi raamatus olid välja toodud ka Nairn’si kaeraküpsiste GK väärtused: peenemast jahust 3 GK-d ühe küpsise kohta, jämedamast 2 GK-d. Olgu öeldud, et veresuhkru stabiilsuse seisukohalt on vahepalaks lubatud 5 GK-d. No ütleme, et 3 jämedamast jahust kaeraküpsist, kuhu on kuhjaga hummust peale määritud (hummust võib selle raamatu järgi üpris lõputult süüa, sest 5 GK täis saamiseks tuleks süüa lausa 765 g, nii et natuke pealemääritud hummust ei anna eriti midagi). Kes ei saa aru, mis GK-jama, ma siin ajan, guugeldage või tulge nõustamisele.

Esimest korda proovisin kaeraküpsiseid teha “Scottish Cooking” raamatu õpetuste järgi. Tegelikult arvan, et kergitusainet pole üldse vaja. Küpsistele jäi kerge ebameeldiv soodamaitse ning … miks need üldse kerkima peaksid? Need peavadki olema lapikud plönnid! Alumisel pildil siis esimese katsetuse viljad. Ütleme nii, et kõik said ära söödud…

IMG_6858

Esimese küpsiseteo viljad

Allpool siis uus, täiendatud retsept ehk teise katsetuse vili. Tõtt-öelda on selle retsepti koostisosi naljakas kirja panna, sest neid on lihtsalt nii vähe. Aga tulemus on imeline!

  • kaerajahu
  • paar spl kookosrasva/võid/oliiviõli muud meelepärast rasvainet
  • soola

Tegemine on sama lihtne, kui osiste nimekirja läbilugemine: kaerajahu kaussi, keskele lohk ja sinna lohku natuke vedelas olekus rasvainet ja vett. Sega, sega, sega, vajadusel lisa vett. Maitsesta soolaga. Võid lisada ka ürte, kui soovid pisut põnevamaid küpsiseid. Või ingverit. Või kaneeli. Või mida iganes. Variatsioonid on lõputud. Konsistents peab olema selline, et tainas on elastne ja rullitav. Rulli jahusel pinnal lahti, lõika meeldiva kujuga küpsised. Plaadile ja ahju! Traditsiooniliselt tuleks pliidil metallrestil küpsetada, aga see tähendaks mitmes jaos tegemist ja läheks liiga keeruliseks.

 

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Kaer ja veelkord kaer

Pean tunnistama, et ma pole kunagi suur kaerahelbepudru söödik olnud. Seda peamiselt seetõttu, et kaerahelbed on tavaliselt liiga plögaks ja limaks keedetud. Mulle meeldib, kui pudrul on tekstuur ehk teralisus. Toortatar ja hirss pakuvad säärast boonust, aga kaer on mitmeski mõttes siiski parem valik. Kaer hoiab kõhu täis ja veresuhkru stabiilsena. Pean muidugi silmas täisterakaerahelbeid, sest kiirkaerahelbed omastuvad kiiremini ning seepärast kõigutavad ka veresuhkrut korralikumalt. Kiirelt üles, kiirelt alla. Olen jõudnud GK ehk glükeemilise koormuse jälgimiseni. GI ehk glükeemiline indeks on vast enamlevinud, aga tegelikult on GK olulisemgi. GI viitab sellele, kui kiiresti toidus sisalduvad süsivesikud vabanevad, aga jätab välja selle, kui suure osa vastavast toidust süsivesikud moodustavad. GK võtab arvesse nii toidu kvantiteeti (mitu grammi süsivesikuid toidus leidub) kui ka kvaliteeti (kuidas vastav toit veresuhkrule mõjub). GK puhul tuleb arvestada ka toidus sisalduvate kiudainetega, sest need langetavad GK-d.

GK teema on pikk ja keeruline. Lühidalt öeldes: mida madalam GK, seda vähem antud toit kehakaalu tõstab. Muidugi ei tähenda see et võib lõputult rasva vohmida, sest näiteks juustu GK on 0. GK arvestab ainult süsivesikutega. Aga süsivesikute kvaliteedi jälgimine aitab suhkrureguleerimismehhanismide stabiliseerimisele kaasa. Lihtsamalt öeldes: meeleolu ei kõigu, veresuhkur ei kõigu, kaal langeb, hea on olla. Jääb ära üles-alla suhkrukarusell, mis põhjustab tujukust ja isusööste.

Mis värk selle kaeraga siis on? Kaeral on madal GK. Kas sööksid hommikuks kausitäie täisterakaeraputru või suure supilusikatäie hirssi? Kummast kõhu täis saad? GK on neil võrdne. Kaer tõstab veresuhkrut aeglaselt ja selle tulemusel püsib veresuhkur stabiilne ja kõht pikalt täis. Kui lisada veel seemneid ja õli (minu tavaline puder on chia-linaseemnete ja suure lonksu oliivi- või riisikliiõliga), saad ka kasulikke rasvhappeid, mis samuti kõhu täis hoiavad.

Kaerast saab teha ka igasugu muid hõrgutisi. Näiteks õuntega kaerakrõbedik (magustajaks natuke mett) või kaeraküpsised… soolased. Just nii. Inglismaal ja Šotimaal on need poes müügil tootenimega “oatcakes”. Nairnsi maitsvaid kaeraküpsiseid leiab sama nime alt ka Selveri gurmeeletist. Pakk maksab üle 2 euro ja maitseelamus on seda väärt! Neid küpsiseid pole solgitud suhkru lisamisega. Peale kaerajahu sisaldavad need vett, soola ja kergitusainet. Kõik! Otsisin välja Loch Nessi maratoni järgselt ostetud “Scottish Cookery” raamatu ja proovisin retsepti järele. Ainult et ma ei hakanud neid pannil grillima, vaid rullisin taigna lahti ja susasin ahju. Tundus lihtsam. Maitset tuleb timmida ja küpsetuspulbri ehk üldse ära jätta, sest, olgem ausad, need šoti kaeraküpsised on lamedad plönnid, mis ei peagi kerkima. Aga… kirjutaks siis ühe retsepti ka.

IMG_6857

Õuna-pirni kaerakrõbedik

Osised

  • täisterakaerahelbeid
  • jahvatatud ingverit ja kaneeli
  • lusikatäis mett
  • õli (sedapuhku oli kapis riisikliiõli)
  • õuna
  • pirni

Kogused on meelevaldsed ja tunde järgi nagu ikka. Sega kaerahelbed, ingver, kaneel, mesi ja õli. Mett läheb tõesti lusikatäis, sest see on väga magus ja annab kiirelt mõnusa meki juurde. Õli vaja vaid niipalju, et krõbe mass koos püsiks. Viiluta õunad ja pirnid (neid kulub täpselt nii palju, kui sulle endale maitseb; mida hapumad sordid, seda vähem vast soovid). Võta välja vanaaegsed plekivormid ja vooderda küpsetuspaberiga. Suurde klaasvormi võib näiteks ka teha, aga mulle tundus, et neist toredatest vormidest on hea portsjoni kaupa süüa. Pane pool kaerasegust vormi põhja, lao peale õuna- ja pirniviilud ja lisa viimaks ülejäänud kaerapuru. Küpseta 180 kraadi juures umbes 15 minutit või nii kaua, kui kaerapuru ilusaks kuldseks muutub. Sõime kumbki ühe vormi pühapäevaseks õhtuseks magustoiduks ja teise esmaspäeval hommikusöögiks. Esmaspäeval viilutasin veel ühe pirni ja paar õuna, panin koos ingverilaastude ja kaneeliga korraks keema, et puuviljad pehmeneks (pisut kartulitärklist ka keeduvees) ning serveerisingi krõbedikku selle kompotiga. Ja nüüd… on krõbedikuisu! Peab juurde tegema.

IMG_6854