Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.

Advertisements

Müüriääre – alati hää

Maikuu viimasel pühapäeval vajasime taaskord massaažitööst turgutust. Muidugi oleks võinud meie sihtkohaks vabalt olla ka Teraapialaegas ning me võinuks seal kordamööda laual-matil lamada, aga käed ja üldse keha olid niivõrd väsinud, et valisime siiski saunakeskuse turgutuse ja käisime Fra Mares end soojendamas. Massöörina töötades tuleb aeg-ajalt iseendalegi aega võtta, sest muidu ei jaksa ühel hetkel enam üldse massaaži teha. Kael on allavaatamisest haige, pöidlad muutuvad imelikuks, alaselg tuikab seismisest, tai massaaž kurnab randmeid – hädasid kui palju! Selleks, et vastu pidada, oleme viimased kolm nädalat end spaadega hellitanud. Mitte küll spaamassaažiga, sest säärane silitamine oleks lihtsalt igav, aga saunadega.

Käisime Haapsalus ning pärast lõõgastust jalutasime mööda mereäärset promenaadi peatänava kohvikutealleele. Imetlen neid uusi kohvikuid, mis sinna imeväel juurde on tekkinud. Lausa lust on vaadata. Tõsi, talvel ma Haapsalus ei käinud ega pole seega kursis, kuidas siis olukord on. Suvel need kohvikud igatahes õitsevad. Haapsalu Raamat, Dietrich ja mõned uuemad on veel proovimata. Seegi kord läksime vanasse lemmikusse Müüriääre kohvikusse. Ja oli hää nagu ikka! Juba see interjöör on niivõrd soe ja tore.

Kahjuks oli chai otsas, aga ka caffe latte oli mõnusalt kreemjas ja täitis toidu ootamise ajal kõhtu. Sander helpis kohvi vaniljejäätisega. Kõrvale anti roosuhkrut, nii et mina olin rahul. Piim oli samuti kaunilt vahus.

Sander sõi midagi säärast, mida meil naljalt kodus ei saa: pasta lihapallide, parmesani ja ürtidega tomatikastmes. Igasuguse pastaga pole ma enam ammu sõber, kui just tatrajahupastaga tegu ei ole. Liigne nisusöömine paneb tavaliselt suisa kõhu valutama. See pasta oli meeldivalt krõmps – selline, nagu õige pasta olema peabki. Kuna keha peab ise palju tööd selle lõhustamiseks ära tegema, siis imenduvad need süsivesikud aeglasemalt.

Grillitud baklažaani, paprika ja suvikõrvitsa ahjupirukas rohelise salatiga – minu arusaam ideaalsest pirukast. Krõbe põhi päris võist, rohke köögiviljatäidis ja suussulav juustukate, ülekallatud pikantse pestoga. Kuna salatis oli ohtralt rukolat, siis mõmisesin mõnust. Lahtised pirukad on ikka need kõige paremad, sest keskenduvad täidisele!

Pearoogadest sai kõhu võrdlemisi täis, aga premeerisime end siiski kookidega. Tavaliselt poe- ega kohvikukoogid väga head ei ole, aga Müüriääret julgen usaldada. Mulle toorjuustu-mokatort ehk meeldiva kohvimaitsega hõrgutis, Sanderile klassikaline napoleoni kook. Mokatort oli väga vahune ja täitev. Ette võiks heita vaid seda kokteilikirssi, mis polnud päris, vaid mingi suhkruasjandus. Napoleon oli äärmiselt mahlane ja väga värske maitsega. Head valikud igatpidi!