Nutikas ja kiire hapukurgitegu

Mis puudutab hapukurke, siis ma armastan neid. Just neid õigeid hapusid kurke, marineeritud magusad plönnid võivad minu poolest igaveseks poodi jääda. Kui eesti kurgid vaikselt poodidesse imbuma hakkavad, aktiveerub ka minul mingi kurgitegemistung. Tegelikult, kui aus olla, siis hapendasin vist isegi mingeid hollandi või poola kurke ega kohkunud tagasi ka tavapärastest lühikestest kurkidest väga erinevate pikkade kurkide hapendamisest. Pikad kurgid lõikasin lihtsalt väiksemateks juppideks ja suupärasteks viilakateks.

Kuna minus väga seda soont pole, et steriliseeriks ahjus/tulikuumas vees 20-30 purki, keedaks nõiakastruli suuruses potis hapendamisvedelikku ja loeks täpselt igasse purki võrdse arvu mustsõstralehti, mädarõigast, küüslauku ja tilli, siis teen ma lihtsamalt. Tavaliselt ostan kas kohalikust Pääsukese poest (Kehra imeliste andide paradiis) või kuskilt mujalt kotitäie kurke, ühe küüslaugu ja peotäie tilli. Kui hästi läheb, on kodus ka söögiäädikas olemas. Kui olen üliusinalt kurke vaaritanud, siis seda äädikat pole, aga olen ka veiniäädika ja õunaäädikaga asendanud. Nüüd võivad kõik kogenud hapendajad ja hoidistajad ruttu oma pottide manu pageda, sest järgnev on veel hullem hapendamispühaduse teotus… Ma teen ju kõike “valesti” ja omamoodi, et vaid kiiremini oma kurgid kätte saada. Ja olgem ausad, selle meetodiga neid ülikrõmpse ja maitsvaid kurke ei saa, mida kuid hiljem jõuluõhtul saja eel- ja pearoa vahele mugida. Minu kurgid on laisa inimese kiirvariant, mille olen enda jaoks katsetustega välja töötanud.

Mida kasutan?

Hapukurkide retseptides on igasugu maitsetaimi tavaliselt rohkem, aga olen jäänud kõige käepärasemate juurde, mis annavad õige maitse küll. Oleks oma aed, siis tõenäoliselt oleks ka valik suurem. Äkki järgmisel aastal… Mina kasutan aga järgnevat kraami:

  • kurgid: pikad, lühikesed, kõverad, sirged, suurt vahet pole; kurk on nagu käsn, mis kõik need imelised muud maitsed sisse imeb, valge paber, millele maitsepintsliga paksult võõbata
  • äädikas: esimene valik on mul see 30% söögiäädikas, aga käiku on läinud ka valge veini äädikas ja õunaäädikas, tulemused mõnusad, aga neid kulub rohkem, kuna need on lahjemad
  • sool: kasutan meresoola, aga eks igasugu roosad-mustad-mis iganes karva soolad käi kah
  • küüslauk: kui tahad vängemat küüslaugumatsu, kasuta Peipsi kallastelt pärinevat
  • piparmünt: ühel ilusal päeval viskasin ka mõned kaunid piparmündivarred kurgikaussi, sest mõte krõmpsust mündisest kurgist tundus iseäranis tore
  • vesi: kraanist; kui tahad erilist kogemust, mine too allikast või kaevust

Kurgitegu

Kalla vesi kastrulisse, lisa lusikatäis soola ja sorts äädikat, aja keema. Ei pea olema tulisoolane ega megavänge, aga pisut maitset võiks olla. Kuniks see kastrul podiseb, lõika kurgid sellisteks piklikeks viiludeks/ribadeks, mida on mõnus süüa. Koori ja viiluta mõned küüslauguküüned. Lao küüslauk, kurk, till jm maitsetaimed (nt piparmünt) kihiti suurde kaussi. Kalla kuum vesi peale, jäta üleöö toatemperatuurile hapnema, seejärel hoia kausiga külmkapis. Kurgid said viimati söödud nädalaga.

Advertisements

Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).