Loquat: uudishimu ja reisimine

loquat.jpg

Saage tuttavaks, see on loquat, Hispaanias kasvanud puuvili, mis teadupärast peaks maitsema nagu segu virsikust, tsitruselistest ja mangost. Pisikesed oranžid viljad, millest umbes kolmandiku moodustab läikiv pruun kivi (ära seda söö). Süüakse koorega. Kergelt hapukas, aga samas ka pisut magus. Huvitav. Hetkel Rimis kilohind 4.99. Need isendid fotol on Hispaaniast, aga tark Wikipedia väidab, et need on eelkõige Aasias ja eriti Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Sri Lankal kasvavad viljad. Oo, Aasia… ja nii jõuangi sujuvalt selle teemani, mida tahtsin käsitleda: reisimine ja uudishimu! Lausa imeline, kuidas see vili maagilisel kombel õigele rajale juhatab, suisa juhuslikult on tegu Aasia maiusega. Ütleme nii, et soojendan sahtlipõhjas Tallinn-Bangkok-Tallinn lennupileteid kahele. Suuri reisiplaane (st kui jooksuhooaeg on lõppenud ja paar nädalat väga pöiatõuget ei tee) meeldib mulle teha jupiti. Nii saab ju kulud paremini ära hajutada. Suurim väljaminek ehk lennupiletid on nüüd tehtud. Tõsi, eri riikide vahel reisimiseks vajame veel mõnda piletit, aga nende hinnaklass on 20-30 eurot/tükk. Kohati tundub veider, et Kuala Lumpurist (Malaisia) saab Ho Chi Minhi (Vietnam) 23 euroga! 2 tundi lendu ikkagi, ühest riigist teise. Ja ausõna, me ei reisi kohvritega, mõttetu raharaiskamine. Käsipagas. Kuigi… Finnair lubab meil lisatasudeta reisi lõpus Taist ikkagi midagi suuremat kaasa haarata.

Ja olgugi et aega on peaaegu 6 kuud, olen juba tohutult elevil ja teen abikaasa kingitud vägeva raamatu “1001 retke, mida elu jooksul ette võtta” abiga julgeid plaane. Kui ma järjekordsest tipuvallutusplaanist kilkan või teatan, et kindlasti laskume me Vietnamis maa-alusesse koopasse ja kõnnime seal kilomeetrite kaupa ringi, tuletan talle sõbralikult meelde, et tema ju selle raamatu ostis…

Vahepeal maadlesin motivatsiooni ja enda koha leidmisega. Tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu maadluse tipuks järeldasin, et mulle meeldivad toit ja kirjutamine. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et siia blogisse hakkab nüüd rohkem postitusi ilmuma. Põhimõtteliselt on mul ka peas 100 erinevat raamatut alustatud… Just nimelt alustatud, sest ma kipun olema selline inimene, kes suure hooga peale lendab ja siis huvi kaotab. Alustamine ja tegevuse eelplaneerimine on kohati ägedamadki kui asi ise. Aga teekonnal tuleb ju ka lõppu jõuda ja samas ka keskpunktiga tegeleda! Ei saa kogu aeg uute asjade poole tuhiseda, kuigi… minu uudishimu on nii suur, et seda ma teengi.

Mulle ei meeldi joosta edasi-tagasi. Mulle ei meeldi võistelda rajal, kus peab jooksma mitu ringi. Mulle ei meeldi kohati isegi sama teed pidi koju minna. Ma olen see inimene, kes tuhnib Google Mapsis ja sobrab oma jooksufailides, et vaadata kaardilt, kas trennis nähtud teeotsakse kuhugi kaugemale edasi viib ja (see on alati kuldaväärt avastus!) äkki mõne teise rajaga ühineb ja uue ringi tekitab. Kodukandis Anija vallas (me oleme siiski Lehtmetsa küla elanikud, Kehra linnapiir on 300m kaugusel, algab poole maja pealt…) on palju ägedaid radu. Ja meil on korralik staadion! …kus ma olen 1 korra jooksukaid teinud ja 2. korral oma ringi lõpus läinud uurima, kuidas Sanderi trenn läheb. Igatahes, kruusateid ja metsaradu on palju. Lisaks lõikudeks sobivat asfalteeritud kergliiklusteed. Oma ringid on välja kujunenud ja neid saab mõnusalt omavahel kombineerida, võttes natuke siit ja natuke sealt. Ja ma olen alati põnevil, kui uue teeotsa leian! Täna tuletasin mitme nädala tagust 14-kilomeetrist otsa meelde ja nii tore oli, kui õigele rajale sain. Korra tekkis küll tunne, et läksin vist valesti. Selle raja panin ka esmalt kaardil kokku ja siis läksin mälu järgi maastikul proovima. Toona aprillis oli sopane, metsaveokid ja muu värk, aga täna päris kobe. Läks jooksujutuks, kuigi plaan oli jooksuteemal eraldi kirjutada. Aga noh, jooks on suur osa mu igapäevaelust. Ja osa mu identiteedist. Ma olen jooksja.

Jooksuteema haakus mu lõputu uudishimuga ja samas ka reisimisega. Eks reisid sooja Aasiasse on planeeritud ikka nii, et jooksuhooaeg on selleks ajaks lõppenud. Seal nagunii vaid kõnnime ja matkame ja teeme mõne jõusaalitrenni. Korra ehk natuke ujuma ka. Rannapiirkonnad meid ei huvita, aga eks mõnda basseiniga hotelli korra ikka satume. Samas… kuna hotell vms. on meile pigem koht siruli viskamiseks kui pikemaks ajaveetmiseks (ümberringi on 100x põnevamat), siis sellele väga kulutama ei hakka. Pigem ikka mägimatkad ja kohtumised elevantidega ja kokandustunnid ja massaažiõpe! Ühtlasi avastasin eelmisel nädalal kahe kange reisisaadet vaadates, et ma tahan meie reisimuljeid kirja panna ja ehk mälestustele raamatu kuju anda. Mis mõttes ma saan vähem kui aasta pärast 30 ja pole ühtki raamatut välja andnud? See unistus on minuga juba 7. eluaastast kindlalt. Olen kogumikes figureerinud, eks püsimatu vaim suudabki pigem lühijutte vorpida. Ideid on muidugi enam, kui teostada jõuan. Aga kuskilt tuleb pihta hakata!

Iga reis on eraldi lugu, mitmeski mõttes sissevaade mu ellu. Ja reisisaadet vaadates, tõdesin, et meie kogemused Chiang Mais (Põhja-Tai) olid hoopis teised kui neil telesaates. No mida kuradit nad seal tegid? Elevantide tsirkus? Kobrapiinamine? Beibedega baarid? Meh? See pole üldse see Chiang Mai, mida meie nägime. Meie Chiang Mai on see park, kus inimesed (nii kohalikud kui turistid) õhtul erinevateks sportimistegevusteks kogunesid (väliaeroobika, kääksuvate masinatega ja värvipotsikutest raskustega jõusaal, jooks ja väga huvitav pallimäng, kus korv väga kõrgel õhus!) või niisama aega veetsid. Meie Chiang Mai on kokandustöötuba linnast väljas farmis. Meie Chiang Mai on 3D kunstimuuseum, kus saad ise osaks pildist. Meie Chiang Mai on 2-tunnine (alla veeres 30 minutiga) dehüdreeriv rattaretk üles mäkke kuldse templi juurde (paberi peal tunduvad sellised asjad alati lihtsad!). Meie Chiang Mai on ratastega suures liikluses laveerimine. Meie Chiang Mai on elevandisõbralik farm, kus neile ei õpetata trikke ja kus elevandi seljas ratsutatakse ilma korvita (kuigi mul kohati tekkis küsimus, kas ratsutamine üldse hea mõte on; ometigi olen selle kogemuse eest nii tänulik, need suurusugused loomad…!). Meie Chiang Mai on müntidega opereeritav pesumasin ja hambutu pesupulbridiiler, kes tahtis Eestist kõike kuulda (või noh, tegelikult meie kulul õlut juua). Minu Chiang Mai on higi ja pisarad tai massaaži koolis ja kohutav õppimiskogemus. Meie Chiang Mai on jäised kohvikokteilid. Meie Chiang Mai on lõputud templid ja laternavalguses bambussillal jalutamine. Meie Chiang Mai on hommikusöögipuuviljad ja ööturud. Meie Chiang Mai on kassiteemaline kohvik ja ingliskeelsete kasutatud raamatute pood.

15193607_1550074338341519_6965156735563536955_n

Pärast väikest jalutuskäiku elevanti pesemas. Ja seal vees hulpisid junnid, sest elevant kakab alati, kui vette satub. Ka siis, kui ta just enne ka kakas… Baanchang Elephant Farm, kus elevandid ei tantsi ega maali ja ainuke trikk on inimese musitamine-kallistamine.

Ütleme nii, et mu reaktsioon sellele saatele oli nii tugev, et ma tõesti pean hakkama meie Chiang Mai muljeid kirjutama! Ja juba neid killukesi välja kirjutades tundsin emotsioone üles tulvavat, sest noh, CM on imeline! Isegi, kui sellest viimaks ära väsisime (8 ööd).

Novembrikuisesse reisiplaani mahutame Chiang Mai kindlasti ära. Seal asuvad ju mitmed massaažikoolid. Kuna soov on ka Singapuris (mets linnas!), Malaisias (Kuala Lumpur ja mõned ägedad mäed uuest raamatust), Vietnamis (maa-alune matkarada!) ja Laoses (Fair Trek ehk matk, mis sisaldab kohalike hõimude hütis magamist) käia, siis Chiang Mais liiga pikka kursust ei võta. Aga… leidsin ühe 2-päevase variandi, mis teadmiste-oskustepagasile natukenegi autentsust juurde annab. Loodetavasti on seekordne õpikogemus parem. Sunshine’i kooliga ei saa arvatavasti puusse panna ka. Enam ma väikestesse imelikesse ei lähe.

P.S. Proovige siis loquati ka. On maitsvad. Ega ma neid ainult seepärast siia pannud, et kuidagi vägisi reisipostitust toiduteemasse pressida.

Advertisements

Celicioso, gluteenivabad küpsetised

20160321_162327

Celicioso lõpetas meie vihmase esmaspäeva, mil olime veel üht kunstimuuseumi külastanud ja enne suuremat sadu ka vanas heas Retiro pargis lebanud ja Teraapialaeka Youtube’i kanali jaoks videosid meisterdanud. Madriidi kohal olid vihmapilved, mis otsekui soodustasid tubaseid tegevusi. Celicioso olin juba varem TripAdvisorist valmis vaadanud ja teadsin, et enne lahkumist tuleb sealt läbi astuda. Seda enam, et see asus taaskord meie naabruskonnas nagu Vega ja La Hummuseriagi.

20160321_162159Koogid paistsid uhked, aga nii mõnigi oli minu jaoks liiga värviline. Gluteeni küll ei sisalda, aga muud komponendid? Mõnikord on nii, et ühest “halvast” lahti saades, tuleb asemele palju uusi “halbu”. Kasvõi see, et kui tooted muudetakse väherasvasemaks, siis meelihullutava maitse saamiseks lisatakse selle võrra rohkem suhkrut. Celiciosle tuleb aga au anda, et menüüs oli ka paar sellist kooki, mis on suhkruvabad. Mina ühtki neist ei valinud, sest need langesid kategooriasse “muffinid” ning ma eelistan siiski kooki. Kui olime tükk aega läbi klaasi neid kooke vahtinud, saatis teenindaja meid istuma ja lubas lauda tulla. Seal ootasime siis ka jupp aega ja lugesime kooginimesid. Minu esialgne valik jäi püsima, nii et… siin nad on!

 

20160321_162245Kreemine tiramisukook mulle ja šokolaadi-vaarikakook Sanderile. Tiramisukas oli täpselt nii kreemine ja täitev, kui ta välja näeb ning vaarikad just nii mahlased, kui paistab. Kookide hinnad Celiciosos vahemikus 2.50-3.20, nii et võrdlemisi mõistlikud. Samas, suurt vau-efekti ei tekkinud. Koogid olid lihtsalt mõnusad. Ja tegelikult ei söö ma iga päev kooki. Gluteenivaba koht lihtsalt nõudis, et see ära proovitaks. Olen viimasel ajal märganud, et nisu söömisel tekib mul kõhuvalu, rukkigluteen nii õnneks ei mõju. Rukkist oleks kurb loobuda, sest ma teen ise leiba. Elame-näeme. Tervisekooli õpingutes ootavad mind ees inimkatsed iseendaga: gluteeni- ja kaseiinivabadieet 2 nädalat.

 

La Hummuseria – hummus, hummus, hummus…

 

La Hummuseria asukoht

La Hummuseria asub kortermajas

Hummuse armastusest olen ma varemgi pajatanud ning meie söögilaual on seda mõnusat määret üpris tihti. Maitsev, taimne valguallikas, kuhu saab susada ohtralt kasulikke oomega-9 rasvhappeid sisaldavat oliiviõli – hummuse armastuseks põhjuseid juba jagub. Pühapäeva pärastlõunal, enne kui kolmandat korda Prado muuseumi järjekorda võtsime (iga päev on 2 viimast lahtiolekutundi tasuta sissepääs ning kokku oleme selles hiigelmuuseumis veetnud 5 tundi – ja… kõik maalid pole ikka veel vaadatud!), külastasime number kaks taimetoidukohta (Tripadvisori edetabel) La Hummuseria.

20160320_153737

Vaid pitaleib (st. sai) ja kohv-tee ei mahtunud pildile

Nimes peitub tõde: hummus on seal põhiroog. Saadaval paar erinevat versiooni ja korralik kausitäis maksab 7-8 eurot. Jah, ise teha on kindlasti soodsam, aga kokkuvõttes me hummusepalees rahamägesid ei kulutanudki. Hummuse juurde saab tellida erinevaid suupisteid ehk tapas’id. Mõnes kohas näivad need olevat ampsusuurused, aga La Hummuseria pakkus võrdlemisi korralikke. Neil maksis üks tapas’e taldrikutäis 3.60. Tellisime ühe läätsesalati ja ühe bataadivärgenduse. Lauda saabusid need koos pita leiva ja kausikesega, kus sees tšilli ja sibulaviilud. Teenindaja, kes meid esialgu soomlasteks pidas, arvas, et äkki meeldiks meile ka neid hummuse sisse kasta. Mina sõin enamik pipardest ära, krimpsutasin natuke nägu ja elasin edasi. Lõi lõõrid valla!

Läätsesalati kerge sidrunimekk muutis selle täiuslikuks ampsuks ning magus bataat oli selle kõrval väga mõnus. Muidugi kallasime selle kõik üle rohke hummusega. Olime valinud seedermänniseemnete ja mandlitega “vastupandamatu” (menüüs kirjas kui “irresistible”) hummuse ning oli tõepoolest meeldiv. Mu kohvgi hiilgas oma kreemisusega ning Sanderi ürditee (salvei ja piparmünt) oli vastupidiselt värskendav. Jookide jurude serveeriti klaaspurgis ka pruuni suhkrut, kuid seda me ei avanudki.

20160320_155157

Tühjad taldrikud ja… ürditee! Sander muidugi ka.

Tripadvisori andmetel oli see taimetoidukohtadest number kaks Madriidis. Mõelda vaid, et nii number üks kui number kaks taimekad asuvad meist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja siiani pole pettuma pidanud!

Mistura! Käsitööjäätis ja mandlipiimaga latte

Eile, kui olime Deliscos kõhud lõunat täis söönud, tegime veel väikse jalutuskäigu. Ikka selleks, et end pärast sööki ja enne suuremat arvuti taga istumist pisut liigutada. Ühtlasi otsisime hubast kohta, kuhu siis paariks tunniks potsatada. Delisco vastas oli Starbucks, mis on kindel valik, aga ehk on Madriidil midagi veel pakkuda? Kindlasti kuhugi sisse, sest kohviku välilaudades käivad pidevalt mingid tüübid salvrätikuid müümas (mingi uus rikastumisskeem!?) või kerjused raha lunimas. Deliscos istusime sees ja nägime läbi klaasi hästi ka õues toimuvat ja just nii see oligi. Poole tunni jooksul käis üks tüüp kaks korda oma salvrätikuid müümas (miks peaks restoranis istuv inimene tahtma üldse salvrätikuid osta?) ja kerjuski uitas mitu korda üle platsi.

20160317_175052

Sealtsamast kõrvaltänavalt avastasimegi Mistura. Soodsad kohvihinnad ja käsitööjäätis jäid kuhugi kuklasse tiksuma ja tegime enne sinna naasmist veel ühe korraliku tiiru kvartalis, kiigates ka ühte suuremasse Mercadosse, mis pakkus ka katuseterrassi ning kus oli põnevaid toidulette. Osutus aga liiga kalliks, nii et suundusime pisikesse Misturasse. Ja, oh, ma olen nii õnnelik, et nii otsustasime!

20160317_150220

See siin on üks parimaid lattesid, mida ma joonud olen. Suur tass maksis 2.20 eurot ning meeldiv teenindaja valmistas selle mandlipiimaga. Jess! Ma joon lattet küll pärispiimaga, aga alati, kui on muu võimalus (nt kookospiim), valin alternatiivi. Lehmapiim hakkab natuke vastu ning tegelikult võid end suisa mutandiks pidada, kui seda vaevusteta seedida suudad. Samas maitsestamata jogurtit ma natuke söön (head bakterid soolestiku mikrofloora jaoks) ja juustu osas võib täheldada kerget sõltuvust. Igatahes, rüüpasime seal oma imemaitsvaid lattesid ja klõbistasime arvutiklahvidel. Seal oli veel arvutitega tüüpi. Kuna WiFi ja pistikud on olemas, siis on koht toimetamiseks ideaalne, olgugi et see on pisike. Istekohti on umbes 10 ringis. Ja nende tundide jooksul, mil me seal istusime, käis sealt ikka väga palju jäätisemaiaid läbi. Lisaks telliti pannkooke ja vahvleid ning seepärast täitus kohvik korraks magusa küpsetuslõhnaga.

20160317_164922

Mu esimene Mistura jäätisekogemus oli roheline matchajäätis ning marjasorbett. Matcha ehk rohelise tee jäätis oli mõnusalt koorene ja tugeva maitsega. Ühe kliendiga naljatas teenindaja, et “We sell a lot of this ice cream, but don’t really like it!”, aga minu arvates oli selle maitse ikkagi ka hää. Kontrastiks värske marjasorbett, mis polnud mitte mingit moodi vesine, vaid mahlane ja maitsetest tulvil.

Mistura_cubetas_sabores1

Päev hiljem sättisime end uuesti Prado kunstimuuseumi järjekorda (alates kell 18 tasuta sissepääs, aga selleks tuleb pikas sabas ka seista) ning enne veel astusime läbi Plaza Mayori Misturast lootuses saada uusi jäätisemaitseid. Valik suhteliselt sama, aga sama hää kui ennegi. Sander jäi truuks oma “chocolate intenso” maitsele ja valis juurde pistaatsia, mina mekkisin kohvijäätist ja pirnisorbetti. Sorbett jällegi väga värske ja mahlane ning tavajäätis tugeva kohvimaitsega! Mmm! All siis mõned pildid Plaza Mayorist, kus nädala algul nägime hullunud jalgpallifänne (Eindhoven, hollandlased), kes sealt rongkäigu ja kisaga Vicente Calderoni staadionile marssisid ning väljakule hunniku prahti maha jätsid. Reedel, 18. märtsil oli väljak õnneks juba puhas, kuid igasugu karvaseid-sulelisi nägi seal küll. Õhupalle müüv Miki, ülekaaluline ämblikmees (võigas!), naljakaid hääli tegev elukas…

Delisco, kiire lõuna Madriidis

Eile oli trenni mõttes põhimõtteliselt puhkepäev, olgugi et jooksime hommikul 4 kilomeetrit. Eks see oli pigem selline äratusjooks. Oma kodutänavatest me väga palju kaugemale ei liikunudki, sest viimaks oli aeg jalgadest ka väsimus välja puhata, et järgnevad tähtsad trennid välja tuleks. Sestap võtsime linnas ringitrampimise asemel kaasa arvutid ja otsisime õdusat kohvikut, kus natuke asjalikult artikleid kirjutada. Kodus saanuks ka, aga terve päeva ei taha ju nelja seina vahel veeta. Esmalt oli vaja leida lõunaeine ning Fuencarralil uidates silmasime päevapakkumisega Deliscot. Peale vaadates selline grillikoht ehk eelmise, taimetoidurestorani vastand, aga vahel on ka selliseid isusid.

Päevapakkumine polnud nii soodne kui imelises Vegas, aga 8.90 pole ka halb variant. Kui oleks võtnud ka eelroa, tulnuks summa ühele 11.90, aga arvasime, et saab kõhu niigi täis ja salatit oskame kodus isegi teha. Pearoog tuli siis grillilt ja nii palju, kui Googli abiga tõlgitud sain, siis olid valikus vaid liharoad. Valisime mõlemad variatsiooni “pollost” ehk kana. Mul pirakad kanafilee tükid friikartulite ja salatiga, Sanderil pannkook juustu ja kanatäidisega. Peab ütlema, et kana nad oskavad valmistada, sest see oli väga mahlane ja mõnus. Ainult need suured soolakristallid hakkasid pisut segama. Siiski ei suutnud ma seda kõike üksi ära süüa, sest ma pole eriline lihasõber, ning suskasin osa Sanderi taldrikule. Friikartulid olid üllatavalt värske maitsega ja mõnusad.

Magustoitude osas näib, et hispaanlastele meeldivad piimapõhised maiused. Riisipuding ehk magus riisipuder kerge apelsinimaigu ja kaneeliga ning flan ehk suhkur, muna, piim ära küpsetatud, põhimõtteliselt nagu jahuta kook. Väga tihti ma midagi säärast ei sööks, aga proovimise mõttes võib küll.

Eine söödud, asusime otsima mõnusat kohvikut, kus arvutitega istuda. Kuna sattusime säärase pärli otsa, mis väärib eraldi postitust ja lisakülastust, siis sellest järgmine kord. Vihjeks üks sõna: Mistura!

Taimetoit Madriidi kohalikus Kalamajas

20160316_152639

Eile kuningapaleest koju jalutades möödusime Calle de la Lunal ehk eestikeeli ümberpanduna Kuu tänaval pisikesest restoranist, millest mulle jäi peamiselt meelde nimi “Vega” ja see, et nad serveerivad taimetoitu. “Vega” viitab “veganile” ehk see taimetoidu rangem vorm, mis ei tunnista ka muna ega piima. Tatsasime koju ja lõin internetist TripAdvisori lahti. Tunnistan, et reisil olles juhindun sellest lehest väga palju ning käime palju neis paigus, mis seal eesotsas troonivad. Mingid valikud teeme kindlasti, sest muuseumide osas oleme vast vähem soodsalt meelestatud kui keskmine TripAdvisori kasutaja (samas, Prado kunstimuuseum väärib kindlasti oma esikohta Madriidi vaatamisväärsuste seas!) ning eelistame pigem looduslikke vaatamisväärsusi ja igasugu parke. Nii, TripAdvisoris oli see 15. märtsi õhtul 161. kohal (kokku 7626 söögikohta) ehk mahtus esimese 2.5% sisse. Taimetoidukohtadest esimene. Pärast seda, kui olin oma hinded andnud, troonis see juba 151. kohal, aga ehk keegi teine arvustas ka. Samas, kunagi ei tea, kui kaalukas võib olla üks hääl!

Piirkond, kus treeninglaagri ajal elame, Malasana, on põhimõtteliselt kohalik Kalamaja. Boheemlaslik rajoon, mida tasapisi siit-sealt restaureeritakse ja korda tehakse ning kus on palju omanäolisi poekesi. Ja selline pisike söögikoht (või noh, silma järgi mahutab üle 30 inimese) sobib siia ideaalselt. Kui pärast trenni lõunat sööma läksime, oli kella kolme paiku Vega üpriski täis, kuid… paaris lauas, kus istusid võhivõõrad, oli vabu kohti ning kelner saatiski meid nende juurde. “Sharing tables” ehk “jagatavad lauad”, nagu ta ise ütles. Ei tea, kas eestlastele sobiks selline kompaktne (et mitte öelda kokkupressitud) paigake, kus küünarnukitunne teravalt esile kerkib. Meile täna täitsa sobis.

20160316_144845Otsustasime proovida mitmekesist valikut ja sestap võtsimegi päevamenüü ehk väike eelroog, pearoog, magustoit ning jook. Ühe pearoaga läks säärane valik ühele maksma 7.90 eurot. Kahe pearoaga tulnuks summa 11.90. Tavamenüü oli inglise keeles, aga päevapakkumine hispaania keeles. Pearoogi oli kolm ning magustoite kaks ning neist tuli oma valik teha. “Ensalada con rucula…” oli mõistetav – salat rukkolaga ja vegan versiooniga mozzarellast, ülejäänud pearoad aga tume maa. Kuna kolmas kõlas nagu bruschetta, siis otsustasime selle saia söömata jätta (hiljem lauakaaslase taldrikut piiludes selgus, et tegu oli mingi põneva roaga, kust paistis bataatigi). Hispaanias olles on saia nagunii igal sammul. Vahel leiame poest mingi tumedama versiooni, kus on ka rukkijahu sees, kuid see pole päris see. Mitte, et peakski siin olles ainult harjumuspärast vitsutama, aga no võileiba tahaks vahel ka (või noh, juhtub nii, et peaaegu igal hommikul on ahjuvõileib juustu ja rohke salatiga).

20160316_145657Esmalt saabusid lauda joogid: mingi orgaaniline apelsinilimonaad, mis oli ainult kergelt magus. Valikus oli ka vesi. Söögiriistad toodi hoopis teistmoodi, kui oleme harjunud nägema: lihtsas klaaspurgis. Arvestades seda, kui palju mul neid endal kodus iga nurga peal vedeleb, siis väga hea viis purkide ärakasutamiseks. Ae, on mõni söögikoht, kellele ma võin hakata klaaspurke kõrvale panema? Tavaliselt viin klaaspurigd, millele ise rakendust ei leia, Hiiu staadionile klaastaara konteinerisse. Kui parajasti jõulud ukse ees ei terenda, mil kingitusteks igasugu roogasid valmistan, ei kulu ka purke eriti, nii et üle jääb neid omajagu. Suurem osa neist on muidugi Rimist saadava ökomaapähklivõi omad. Miks just see? Sest see on üks väheseid, kus pole suhkrut, ja me oleme maapähklivõi sõltlased. 350 grammi haihtub ühe õhtuga.

20160316_145717Aperitiiv ehk eelroog oli midagi supilaadset pisikeses kohvitassis. Kusjuures, see oligi mõeldud rüüpamiseks, sest lusikaid selle jaoks ei toodud. Kelner viskas möödaminnes purki ühe lusika, aga nagu hiljem välja tuli, oli see mõeldud Sanderi pearoa jaoks. Supike oli maitselt tomatine ja mõnusalt siidise tekstuuriga (ei mingeid tükke!), sees ujus ka paar idukest. Google Translate väidab, et sõime bataadi ja grillitud tomati püreed. Täitsa võimalik. See supimoodustis oli parajalt soolakas ja kerge. Sander aga pidi ka järgmise käiguna suppi lürpima, mind ootas aga… ja siit jõuamegi sujuvalt pearoogade juurde, mis eestlaste liha-kartulitkombot üleüldse ei meenuta. Tegu on hoopiski kergemate einetega, mis täidavad kõhtu parajalt, ilma et magu liigselt välja veniks.

Ennist mainitud salat rukkola, vale-mozzarella, muude salatiliste, grillitud pirni, pähklite, tomati ja rohke veiniäädikaga. See pirn, “mozzarella” ja pähklid olid lemmikud, kuid muidugi oli võrratu ka rukkola, üks mu lemmiksalatitaimi. See lihtsalt on sada korda parem kui hiina kapsas, mida paljudes söögikohtades järjekindlalt (NB! Ilma õlita, mis on katastroof!) salati pähe taldrikule topitakse. Ja muide, seesalatitaldrik oli hiiglaslik seal Vegas. Andis ikka mäluda, aga sedagi tegin suurima heameelega. Sanderi kausist vaatas vastu aga “hautatud valged oad vanaema moodi”. Njaa, kui tagantjärele vaadata, siis “blanca” viitab tõesti valgele värvile ja olles sarnaseid sõnakombinatsioone toidupoes näinud, oleks võinud aimata. Maitselt oli nagu hernesupp. Paar ampsu maitsesin, aga kuna ma suur hernesupisõber pole, siis olin oma salativalikuga väga rahul.

Finaaliks magustoidud, mis sobinuks hõlpsalt omavahel kokku segada: kook ja mousse ehk vaht, mis pigem vahukoort meenutas. Chiaseemnetega brownie ehk šokolaadikook oli mõnusa tekstuuriga, kuigi võinuks eht-brownielikult seest kohati vedelam olla. Ja see vaht, oh… väga kreemjas! Kirsiks tordil, maasikad! Mitte et me neid siin juba kilode kaupa söönud poleks, kui kilohind on 3 eurot ja üks kord isegi 1.75.

Arve serveeriti meile taaskord põnevas pakendis ehk väikses pappkarbis, kus pildi järgi oli kunagi kruvisid hoitud… Viimaselt pildilt paistab jällegi logoga aluspaberike, mis täitis laudlina aset ning mis kirjade järgi oli vanapaberist. Pärast külastaja lahkumist koristab mõni nobenäpp paberi laualt ja viskab ära. Nobenäppusid kutte silmasime Vegas 3-4 tükki, naisettekandjaid polnud ühtegi. Kogu lõunakogemus võttis meil aega 30 minutit ja kõik saabus lauda kiirelt.

20160316_152423

 

Toledo martsipan – mõnus üllatus!

IMG_7639

Ausalt öeldes ei uskunud ma esiti, et Toledo martsipan millegi poolest erilisem oleks, kuigi brošüürid kuulutasid usinalt, et tegu on sajanditepikkuse traditsiooniga. Martsipani leiutamise õigust soovivad endale päris mitmed rahvad. Itaallased väidavad, et see mõeldi välja Sitsiilias, teised jälle arvavad, et see tuli Lähis-Itta Hiinast ja sai “Tuhande ja ühe öö” juttudes legendiks… Ja siis on muidugi hispaanlased, kelle väitel leiutasid martsipani San Clemente’i kloostri nunnad, kes suurel näljaajal kasutasid seda, mis parajasti võtta oli: mandlid ja suhkur. Sellega toitsid nad siis nälginud rahvast, sest nisu oli parajasti otsa saanud. Martsipan ongi tooretest või küpsetatud mandlitest saadud pasta, mis on segatud suhkruga. Tihti täidetakse seda ka kreemi või kõrvitsaga. Toledo on praegugi tuntud martsipanilinn ja sellest käänduvate ja kitsaste tänavatega paigast leiab mitmeid spetsiaalseid martsipanipoode.

IMG_7640

Olles juba tükk aega mööda Toledot ringi jalutanud, otsustasime, et kohalik martsipan tuleb ikkagi ära proovida. Ja ma kordan, et ma sellest suurt midagi ei oodanud. Eestis leiab peamiselt ju säärast martsipani, kus enamik on suhkur ja mandlist vaid õhkõrn aimdus. No kasvõi Kalevi martsipanibatoon, kus mandleid vaid 23% ja muuhulgas sees nii suhkur kui glükoosisiirup, lõssipulber (piim), piiritus, brändi, stabilisaator ning lõhna- ja maitseained. Aga nüüd siis San Tome martsipani või kohaliku kõnepruugi järgi mazapani juurde. Ostsime 200g karbi, kus oli erineva kujuga martsipane sees, kokku siis 10 tükki. Ja juba pakend oli väga ilus ja mitmekihiline, olgugi et ma ise nii palju pakendit ei paneks.

IMG_7637

IMG_7636

Paberi peal oli kleeps ka igati asjakohase hoiatusega, et tegu on üdini naturaalse tootega, kuhu pole ühtki liigset lisaainet sokutatud.

IMG_7635

Sellest tulenevalt oli ka säilivusaeg lühike. Võtsime siis paberi ümbert ära ja vaatasime, mis selle karbi peal kirjas on. Toodetud 10. märtsil 2016 ja säilib kuni 9. aprill 2016, nii et säilivusajaks umbes üks kuu. Naturaalse toote puhul vägagi mõistetav! Meil kestsid need martsipanid paar tundi, mil jalutasime Toledo lähedal mägede vahel. Olgu öeldud, et päeva sammude koguarv küündis 28 000-ni ja neist pooled said tehtud jõe ääres ja mägiradadel, kust vaatasime Toledot natuke kaugusest ja nautisime sooje päiksekiiri.

IMG_7662

Koostisosadest rääkides: mandlid, mesi, suhkur ja täidises kõrvits ja suhkur. Mulle muidugi meeldiks, kui magustajaks oleks ainult mesi. Liigne suhkrusöömine on mul kohe näost näha, sest tekivad punnid. Meega sellist jama ei ole.

IMG_7638

Ja see kõrvitsatäidis oli muuseas väga mõnus ja mahlane. Martsipanid ise olid parajalt magusad ja parajalt mandlised. Neid olekski võinud sööma jääda, aga siis sai karp juba tühjaks. Kilohind oli neil 31.75 eurot. Eks ise mandleid ja mett ostes saab soodsamalt. Ostan mandleid tavaliselt hinnaga 16 eurot/kg ja mesi maksab nii 8-9 eurot. Eestis proovin järele ja kirjutan siia ka retsepti.

IMG_7641