La Hummuseria – hummus, hummus, hummus…

 

La Hummuseria asukoht

La Hummuseria asub kortermajas

Hummuse armastusest olen ma varemgi pajatanud ning meie söögilaual on seda mõnusat määret üpris tihti. Maitsev, taimne valguallikas, kuhu saab susada ohtralt kasulikke oomega-9 rasvhappeid sisaldavat oliiviõli – hummuse armastuseks põhjuseid juba jagub. Pühapäeva pärastlõunal, enne kui kolmandat korda Prado muuseumi järjekorda võtsime (iga päev on 2 viimast lahtiolekutundi tasuta sissepääs ning kokku oleme selles hiigelmuuseumis veetnud 5 tundi – ja… kõik maalid pole ikka veel vaadatud!), külastasime number kaks taimetoidukohta (Tripadvisori edetabel) La Hummuseria.

20160320_153737

Vaid pitaleib (st. sai) ja kohv-tee ei mahtunud pildile

Nimes peitub tõde: hummus on seal põhiroog. Saadaval paar erinevat versiooni ja korralik kausitäis maksab 7-8 eurot. Jah, ise teha on kindlasti soodsam, aga kokkuvõttes me hummusepalees rahamägesid ei kulutanudki. Hummuse juurde saab tellida erinevaid suupisteid ehk tapas’id. Mõnes kohas näivad need olevat ampsusuurused, aga La Hummuseria pakkus võrdlemisi korralikke. Neil maksis üks tapas’e taldrikutäis 3.60. Tellisime ühe läätsesalati ja ühe bataadivärgenduse. Lauda saabusid need koos pita leiva ja kausikesega, kus sees tšilli ja sibulaviilud. Teenindaja, kes meid esialgu soomlasteks pidas, arvas, et äkki meeldiks meile ka neid hummuse sisse kasta. Mina sõin enamik pipardest ära, krimpsutasin natuke nägu ja elasin edasi. Lõi lõõrid valla!

Läätsesalati kerge sidrunimekk muutis selle täiuslikuks ampsuks ning magus bataat oli selle kõrval väga mõnus. Muidugi kallasime selle kõik üle rohke hummusega. Olime valinud seedermänniseemnete ja mandlitega “vastupandamatu” (menüüs kirjas kui “irresistible”) hummuse ning oli tõepoolest meeldiv. Mu kohvgi hiilgas oma kreemisusega ning Sanderi ürditee (salvei ja piparmünt) oli vastupidiselt värskendav. Jookide jurude serveeriti klaaspurgis ka pruuni suhkrut, kuid seda me ei avanudki.

20160320_155157

Tühjad taldrikud ja… ürditee! Sander muidugi ka.

Tripadvisori andmetel oli see taimetoidukohtadest number kaks Madriidis. Mõelda vaid, et nii number üks kui number kaks taimekad asuvad meist lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja siiani pole pettuma pidanud!

Peedihummusega rukkileivakorvid

Uus kodu, uus köök, uued ideed, aga vanad lemmikud. Ma söön peeti, kohe ikka väga palju peeti. Soolaselt, magusalt – see sobib ju nii paljudesse toitudesse. Lisaks saab sellest suurepärast mahla ja jäätist. Seekord aga hoopis hummust. Kaua neid kikerherneid ikka vitsutada jaksab? Ma tean, et kaua, aga ometigi nõuab vaim (keha saaks arvatavasti vähesema valikuga hakkama) vaheldust. Sestap lappasingi natuke kokaraamatuid ja pilk naelutus peedihummuse retseptile. Mädarõika jätsin välja, sest temaga ma veel sõprussuhteid loonud pole nagu ka sinepiga mitte. Usun, et peedihummusesse sobiks hästi ka palsamiäädikas, aga minu kodus säärast looma hetkel ei ela. Hummusega täitsin rukkileivakorvikesed. Selverites ja muudes poodides on neid sajas erinevas variandis, seekord võtsin tavalise versiooni. Neis on ka natuke nisujahu, aga olen paaris kohas silmanud ka mingit ökoversiooni, kus on ainult rukis. Tuleks nüüd vaid meelde, kus see oli. Võimalik, et Prismas.

Tõele au andes pean ütlema, et kasutasin vähem peeti ja osa korvikesi jäi ka veel kappi järgmist toidukorda ootama, aga kogusega saab alati mängida.

Osised

  • 400 g riivitud keedupeeti (või keeda ja riivi ise, kui rohkem aega on
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl külmpressitud oliiviõli
  • 1 spl seesamiseemneid
  • ürdisoola (seekord Jamie ingveri-eksootilise pipar sool) vastavalt maitse-eelistustele
  • pakk (200 g) rukkileivakorvikesi

Viska kõik hummuse komponendid (nimekiri kuni rukkileivakorvikesteni) köögikombaini ja purusta, kuni saad mõnusa määrde. Täida korvikesed hummusega. Teelusikatäis segu on täitsa paras. Lase natuke aega külmkapis seista, et korvikesed kergelt pehmeneksid. Ja nii lihtne ongi. Ma kaunistasin mõned ka neljaks lõigatud kirsstomatitega, sobis imehästi!

Kassiabi kohvik ehk keelepaitajad Uue Maailma tänavafestivalil

image

Ärevusse sattusime ligi kaks nädalat varem, kui hakkasime Kassiabi naistega üldse arutlema, et oleks vahva Uue Maailma tänavafestivalil ka oma lauake püsti panna. Need meilivestlused on kilomeetreid pikad ning sisaldavad nii meeliköitvaid toidunimesid kui asisemat arutelu teemal “kes toob tordilabida” ja “kust saame laua-toolid-päikesevarju”. Ja eesmärk oli meil üllas: koguda raha nende kodutute kasside hüvanguks, kellega igapäevaselt Kassiabis tegeleme. Kassi tänavalt päästmine ei ole niisama lihtne, et haarad kaenlasse ja ongi hingeke päästetud (oleks vaid nii!). See tähendab kannatlikku meelt ja hoolitsust, ihuhädade ravitsemist, sotsialiseerimist, vaktsineerimist, opereerimist, kvaliteetse toiduga seedimise korrastamist ja karvaläikima löömist. Meil on olnud mitmeid, kes on kuude viisi tablette ja süstegi saanud, aga ikka on mingi algloomake seedekulglas elamas. Kassiabi on igal juhul kannatlikkuse kasvatamise koht! Meile, vabatahtlikele on alati kurb ja samas maailma parim see päev, mil üks hoolealustest heasse kodusse saab. Ja sedagi tuleb vslida hoolikalt, et meie pingutused ja armastus asjata ei oleks. Nende loomade elud on siiski meie kätes ja eludega ei žongleerita. Igatahes, vajab säärane organisatsioon raha ning küpsetisi müües ja samal ajal huvilistele meie kassidest pajatades on parim viis tähelepanu saada.

Pidasin endaga aru ja otsustasin letile lüüa oma trumbid ehk toidud, mis alati välja on tulnud ning mis on samas ka tervislikud. Seega saidki minu panuseks seemnetest pungil koduleib hummusega ja röstitud kikerherned.

image

image

Aga vaadake, mida muud head ja paremat meie letilt leidis! Toorjuustukook, kartulisalat, tuunikalapirukas, suitsujuustupirukas, rullbiskviit, rummipallid, trühvlid, õunakook, banaanikook, kookosekook, šokolaadimuffinid, brownied!

image

image

image

Üllatavalt palju osteti soolast, eriti salatit ja seenepirukat. Rullbiskviit hakkas minema alles siis, kui kandiku teistpidi pöörasin ja tükidki niipidi, et täidis paistis. Brownied ja toorjuustukook olid iseenesestki minev kaup! Kohv oli samuti hinnas ja paljud olidki meeldivas hämmingus, et meie juurest saab. Tasshaaval kohvimasinast välja lastud ja korralikest ubadest, muidugi oli see võrratu ning termoses püsis ka soe! Kassijuttu inimestega väga puhuda ei saanudki, enamik oli ikka toidujahil ning mänguhiirigi ja kvaliteetkonserve osteti vähe. Aga samas olime pika päeva lõpuks teeninud kiisudele 305 eurot! Vahel libistati annetuskasti ka niisama raha, ilma midagi ostmata. Aitäh kõigile, kes oma panuse andsid!

Hummuse lummus

image

Sellest kaunist päevast peale, mil mingi seletamatu vägi mind raamatupoodi kiskus ja ayurveda kehatüüpidele vastavast toitumisest pajatava raamatu ette söötis, on kasvanud mu hummuse lummus. Kapha, mis on ise nagunii külm, niiske ja raske, peaks igasugu rasvastest asjadest kaarega mööda kalpsama, sest need süvendavad kapha energiat ehk muudavad loiumaks. Seepärast on jäätis, jogurt ja mu suur lemmik või vägagi ebasobivad. Mõelda vaid, alles see oli, kui söin paki võid kahe päevaga, sest selleks, et rasva kaotada tuleb süüa rasva, kuna siis keha ei arva, et ta on nälga jäetud ega hoia igat grammi hingehinnaga kinni. Aga aastaga märkamatult juurde vupsanud lisakilod, mis jooksmise raskeks teevad, räägivad teist keelt. Head aega, mu suur lemmik! Pikalt nuputasin, kuidas siis leiba nautida, kuna koduleivatuhin tuli ka ju peale ja pidevalt oli värske päts laual. Avokaadomääre tuli samuti unustada, sest seegi köögivili on kaphat tasakaalust väljaviiv. Ja siis ühel hetkel koitiski, et kui kikerherned on mulle soodsad, siis läheb kaubaks ka hummus! Olen katsetanud mitmeti ja iga uue hummuseteoga proovin uusi nüansse.

Hummuseteo algus on aga alati ühetaoline. Kikerherned vähemalt 12 tunniks vette likku, et need paisuks. Kui kasutad kikerhernekonservi, siis polegi vaja leotada. Mul on kodus kuivatatud variant. Seejärel keedan kikerherneid umbes 10 minutit, et need veelgi pehmeneks. Püreestan kikerherned koos 1-2 küüslauguküünega. Tavaliselt tuleb massile ka natuke vett lisada, muidu kipub kuivaks jääma. Tean, et tihti lisatakse seesamipastat, aga mina seda ei eelista. Minu tavapärased lisandid on natuke õli (oleneb, milline parajasti kapis on), sidrunimahla, meresoola, variatsioonidena Taist toodud tšillipastat, rohelist sibulat, muid maitseaineid. Iga kord loon maitse vastavalt tujule ja isule. Ja siis küpsetan ühe kauni leiva, millega hummust nautida! Dipikastmena toimib ka hästi.