Malaisia köök? 1. osa: India

Malaisia köök on minu jaoks küsimärk ka pärast seda, kui seal lausa kolm nädalat veetsin. Mis on tõeline malai toit? Ühest vastust tegelikult ei olegi, sõltub paljugi piirkonnast. Malaisia on niivõrd mitmetahuline ja seal elab nii palju eri rahvusest inimesi, et pilt ongi väga kirju. Malaisias on nn. pärismalaisid vaid 50%, ülejäänud on hiinlased, hindud, hiina-malai segu… Samuti on Malaisias koloniaalperioodi mõjutusi ja võim olnud nii Portugali, Hollandi kui ka Suurbritannia käes.

Üldiselt on Malaisia islamimaa ja põliselanikest naistel on pea üldiselt kombekohaselt kaetud. Ometigi on tegu vähemalt pealtnäha väga tolerantse riigiga, kus lubatakse eksisteerida ka hindu templitel, budistlikel templitel, kirikutel. Ise näivad nad selle üle suisa uhked olevat ja nii mitmeski linnas on tänavad ümber nimetatud Harmoonia tänavateks, sest eri religioonide pühamud on seal ritta pandud. See ei tundunud vaid turistinipp olevat, kuigi sellise kirjaga magneteid leidis tõepoolest rohkelt. Kui kohalikega juttu puhusime, tõid nad isegi välja, et neil on selline vägev tänav olemas…

See kirjusus tähendab toidunautlejale muidugi paradiisi. Kui praetud riisiroad ära tüütavad, võid süüa mereandidega nuudleid. Kui nuudleid juba kõrvadest välja hakkab tulema, saad mekkida tai mõjutustega vürtsikat suppi. Kui tai supist keel õhetab, saad soolasemat sorti maitseid nautida hiina köögivilju tellides või pisikesi riisipallikesi kugistades. Ja kui kõhtu veel ruumi jääb, saad sinna toppida maailma parimat kookosjäätist, ampsata peale ananassikoogikesi või pista rinda roheliste nuudlite ja riivitud jää magustoidu cendol‘iga. Magustoitu me väga ei söönud, sest ma üritasin suhrkust kaarega mööda käia, mis Aasias on muidugi tiba keeruline…

Nende nädalate jooksul tekkis meil mingi kujutluspilt, mida erinevad köögid endast kujutavad ja vastavalt isudele valisimegi nende vahel. Kusjuures, Lonely Planeti soovitused panid alati täppi ja need eined olid maitsvaimad! Tasub muidugi üle korrata, et parimad toidud olid jätkuvalt lihtsates kohtades, kus tuli istuda plastmasstoolil. Ei saanud toidumürgitust. Kerge kõhulahtisuse sain üpris reisi lõpus alles ühest jäisest kohvijoogist. Teadagi ju, et parem on jääkuubikuid vältida, sest eal ei tea, mis veest need tehtud on.

1. India köök

India restorane hakkasime pilguga otsima siis, kui tekkis roti (roti canai, mitte näriline) või naani isu või siis, kui tuli esmakordselt soov proovida banaanilehel serveeritavat einet. Roti on kihiline pannkook, mis on tihti millegi mõnusaga maitsestatud: banaan, sibul, köögiviljad, juust. Tavalisest pannkoogist eristab see, et tainas peab kindlasti üleöö seisma. Samuti eralduvad rotil eri taignakihid. Kavatsen selle üllitise varsti ise järele proovida ja loodan, et õnnestub paremini kui mu naanitegu, mis tõenäoliselt läks vale jahu nahka (kasutasin ökojahu, aga oleks vist vaja läinud kõige valgemat, mida poest üldse leida võib). Nii rotit kui naani serveeritakse tihti vürtsika kastmega. Taman Negaras matkates ostsime naani tee peale kaasagi ning kaste pakiti kilekotti. Kõige tavalisem naan maksis nii 0.24 eurot tükk.

20171118_183442.jpg

Kastmetaldriku all on peidus mu senise elu parim naan

Naan on imepäraselt lihtsate koostisosadega ja ülimõnus sai. Jah, sai, ma söön ikkagi saia ka, aga üldjuhul vaid sellist, millel on väga vähe koostisosi (Eestis nt gruusia leib “Puri” jne., mis ahjus oliiviõli ja kirsstomatitega üleküpsetatuna on suurepärane). Malaisias poes väga head saia-leiba ei kohta, välja arvatud Ipohi suurest supermarketist hangitud rohelise tee päts. Poodides on pigem liiga pika koostisosade nimekirjaga saepurupätsid nagu Suurbritanniaski ja valik olematu. Naan on aga käsitöö, mida saab peamiselt õhtuti, sest just siis aetakse kuumaks tandooriahjud, kus lisaks lihale valmib ka õige naan. Pak Putra india restoran Melakas pakkus elu parimat naani, mis oli eestlasele sobivalt täidetud kartuliga.

20171113_073721.jpg

Murtabak Bunga Suria restoranis Tanah Ratas

Murtabak oli veel üks lemmik: täidisega pannkook! See köögivilja murtabak, mille Cameroni mägismaalt lahkudes hommikul ära sõime, on mu üks parimaid toiduelamusi Malaisias. Tainas sarnaneb roti omale. Natuke oleks nagu täidetud pannkook, aga samas ei ole ka. Cameroni mägismaal on ilm üldiselt selline nagu meil suvel ehk siis aeg-ajalt sajab vihma ja temperatuur on alla 20 kraadi. Üks soe murtabak sobib seepärast hommikueineks igati. Kurb on vaid tõsiasi, et heast murtabaki kohast tavaliselt kvaliteetset kohvi ei saa. Mingil kummalisel põhjusel on seal kandis rahvuslik uhkus ja lemmikjook mingi ülimagus kohvilaadne pulbrijook (seda ei saa lihtsalt kohviks nimetada) “white coffee”. Sellest jõledam on vist ainult “teh tarik” ehk kange must tee ohtra kondenspiimaga. Ma alustasin taas ristiretke suhkru vastu, nii et käisin neist asjust kaarega mööda. Olgu, nii hull asi polnud, toidu sees ikka seda suhkrut leiab. Ütleme nii, et ma otseselt ei maiustanud ja olin selle valikuga väga rahul, kuigi tänu sellele suurenes kohati mu kartulikrõpsu tarbimine, kui sattusime tüüpilisse poekesse, kus peale ülitöödeldud näkside väga midagi muud ei müüdudki.

20171111_195357.jpg

Mina ja mu banaanileht Tanah Ratas. Hind 1.70 eurot.

India köögis ei saa muidugi üle ega ümber banaanilehe roogadest. Lõuna-Indias on banaanilehelt toidu serveerimine traditsioon ja nii ma selle Cameroni mägismaal ära proovisingi. Lehel on suur hunnik riisi, mida siis erinevate kastmete ja muude lisanditega koos süüa. Indialikes lisandites on tunda kikerherneid, läätsesid, tomatit ja tihti kohtab ka lillkapsast ja brokolit. Kõrval ka krõbedad papadum‘id, mis tehtud kas kikerherne-, riisi- või mungoajahust. Ütleme nii, et kaunviljade portsud saab india roogi nautides hõlpsalt kätte. Peakski nõustamisel edaspidi kaunviljade mittetarbijaid india restorani suunama. Seda kõike tuleks traditsiooniliselt näppudega süüa, aga ma tegin enda mäletamist mööda sohki ja haarasin lusika ja kahvli. Vähemalt nii palju viisakust jagus, et kahvliga aidata ja suhu toppida vaid lusikat. Tais oli küll nii, et kahvli ja noa suhu toppimine on ebaviisakas. Nuga meile näiteks söögilauda ei toodudki selles india kohas.

20171112_075034.jpgÜks india roog, mis mulle väga sügavat muljet ei avaldanud, olgugi et LP reisijuht seda tungivalt soovitas, oli idli, traditsiooniline Lõuna-India hommikusöök. Tol pühapäeval, mil sellega end laadisime, istusime küll suurema osa päevast õõtsuvas Land Roveris ja lasime end õigete turistidena mööda Cameroni mägismaa vaatamisväärsusi ringi sõidutada (jalgrattaga olnuks see kitsastel väänduvatel teedel olnud enesetapp ja laenutust polnud muidugi kuskil), aga kõhud läksid kiirelt uuesti tühjaks. Idli on aurutatud väike pätsike, mis koosneb läätse- ja riisijahust. Maitset tal tõtt-öelda ei ole, aga välja päästavad need mõnusad kastmed, mis selle juurde käivad. Idli kasuks räägib ka see, et ta oli naeruväärselt odav.

Piltide järgi vaadates tundub, et enamik india roogi sai söödud Tanah Ratas, välja arvatud hurmav naan Melakas. Tegelikult sõime Melakas lisaks Pak Putra restoranile ka Selvamis, kust saime parajalt vürtsikat ja soodsat hommikueinet. Tanah Ratas käisime peamiselt kahes kohas. Taman Negara rahvuspargis, täpsemalt siis Kuala Tahani külakeses matkasime peamiselt rotide pealt, mida sõime nii hommikuks kui lasime ka kaasa pakkida.

Advertisements

Kala-kartuli-maisisupp kookospiimaga

Algupäraselt oli selle retsepti nimi “Tummine Lõuna-India kilttursa.maisisupp”, aga vahetus kala ja vahetusid maitseained (sinepiseemnetest said sujuvalt koriandriseemned näiteks), nii et nimetasin selle ümber. Esialgne retsept või siis idee (kuna olen seda oluliselt muutnud ega järgi retsepti väga hoolikalt) pärineb mu praegusest piiblist ehk Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”, mis avab ajurvedaliku toitumise tagamaid. Tunnistan, et kaphale ehk minu tüübile sobivad toiduained toimivad ehk tasakaalustavad mind küll. Kuna sõin seda kergelt jahutava toimega suppi ilma rammusate lisanditeta, siis kattus see minu tüübi vajadustega. Tšilli jäi suppi panemata (olgugi et lisasin pisut karripastat), nii et see sobis ka pitta-tüübi esindajale Sandrile. Ajurveda ei soovita loomset valku (kala) piimatoodetega segada, nii et selles supis annab kooresust kookospiim, mis saab oma ülesandega võrratult hakkama.

Kahele

Osised

  • taimeõli
  • 1/2 tl koriandriseemneid
  • 3 dl kookospiima
  • 2 dl vett
  • 4 keskmist kartulit
  • 100 g maisi
  • paar palli külmutatud spinatit
  • 1 valge kala filee
  • noaotsaga karripastat
  • soola

Kuumuta potis õli ja lisa koriandriseemned. Rösti neid umbes minutike ja lisa siis karripasta, kookospiim ja vesi. Lase keema ning lisa kooritud ja kuubikuteks lõigatud kartulid. Kaas peale ja keeda, kuni kartulid muutuvad pehmeks. Purusta mõned kartulid saumiksriga, et supp muutuks tummisemaks. Viska sisse külmutatud spinat, mais ja väikesteks tükkideks lõigatud kalafilee. Keeda kaane all mõned minutid, kuni kala muutub pehmeks. Maitsesta soolaga.

Taldrik tulvil ilu

image

Selline oli minu tänane eine: värviline, ise kokkupandud, meeldivalt vürtsikas, parajalt eksootiline ja taimne. Kuna olin nagunii Mahemarketisse kikerhernejahile minemas, otsustasin sealsamas lähedal Blissis einestada. Olin nii palju kuulnud, et sel uuel kohal on pakkuda nii mitmeidki erinevaid taimetoite ning et valik on samas ka soodne. Sissepääsu juures anti pihku Vapianostki tuttav kiipkaart, mida kandikule toitu kuhjates teenindajaile näidata ja mille alusel siis viimaks enne väljumist tasuda. Mulle see süsteem meeldib. Haarasin sooja taldriku ja suundusin buffet-letti, kus saab taldriku ise head-paremat täis laduda. Valik oli kirjum kui pildil nähtav tulemus. Igatsesin sooja ning seepärast külmast salatiletist midagi ei haaranudki, välja arvatud vasakul asetsev kinoa-mandli-rosina salat ja erkroheline wakame, merevetikas. India, hiina, lihtsalt idamaine – praakisin välja soja sisaldavad road (sh tofu), taimse vahukoore ja suures osas ka kartulid ning ladusin ja ladusin. Porgandid kookoskoores, grillpaprika, ahjubaklažaan, läätsepallid – need suudan pildilt mälu järgi tuvastada. 654 grammi ja peagu 10 eurot, sest 100 grammi maksab 1,50. Imestasin, et see kokku nii palju kaalub. Enda arvates ei krabanudki nii hullupööra. Mul oli ka imemaitsev valge oa püreesupp, mille 100 grammi hind oli 80 senti. Vesi on tasuta, aga ei tundnudki vedelikuvajadust. Joogatee maksis 2,50.

Olen rahul, sest sain süüa asju, mis mulle enam-vähem sobivad. Viimasel ajal üritan toituda vastavalt oma ayurveda kehatüübile (kapha), et tasakaalustada energist ning taasleida sisemine motivatsioon. Toidukombinatsioonid olid huvitavad, aga kahjuks üleliis palju meelde ei jäänud, et ise katsetama hakata. Igal juhul meelierutavam kui tavaline restoranimenüü! Bliss ise oli suur ja avar, päikest täis ja hea koht istumiseks. Neil on ks väike pood ja toitu saab kaasa osta. Siis hinnad isegi soodsamad. Wifi oli vaid parooli taha ära peidetud ja mängis kahtlaselt vale muusika, mingi kiire disko. India ja joogarütmid sobinuks paremini. Hindan kogemust.

Hakklihakotletid

Pihvi isu närib hinge,
poes sisse hiilib pinge.
Kas annan alla tootjaile
või löön ise liha pannile?

IMG_1361

   Nii on, et viimasel ajal tahaks pihvi või kotletti. Olen mitmelgi korral poes      silte uurinud ja alati peab tõdema, et muidu hõrgutavasse lihakooslusesse       on hiilinud riivsai või sojavalk. Ei ole vaja seda liigset ballasti, tahan               puhtaid toiduaineid ja puhtaid maitseid. Sestap ostsingi hoopis hakkliha ja     muna ning otsustasin iseendale heameelt teha. Paariks päevaks on nüüd     rahu majas, siis on uut laari vaja. Kes teab, ehk tuleb järgmine ports   katsetamise mõttes kalahakklihast?

 Koostisosad:

  • 500 g hakkliha
  • 2 muna
  • 1 punane sibul
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 spl mandlijahu/jahvatatud mandleid
  • garam masala maitseainesegu, karrimaitseainet, soola
  • praadimiseks õli või muud rasva

Kuidas teha?

Lihtne. Haki sibul ja küüslauk väikesteks tükkideks. Möksi kõik ained kokku, maitsesta vastavalt oma teravuseelistustele. Mul oli mõnusat segu ja karrit, mis andsid kotlettidele hõrgu idamaise hõngu, kuid kindlasti on need ka lihaürtidega võrratud. Mätsi väiksed kotletikesed ja prae õlis kuldpruuniks. Naudi aeglaselt ja mõnuga!