Suvikõrvitsa-sidruni-ingverikook

Toidupeegelduste blogisse satun kahetsusväärselt harva kirjutama, olgugi et mingid laused panen paberile või virtuaalmaailma kirja peaaegu iga päev. Nüüd olen ka ingliskeelse motivatsiooni-inspiratsiooni-reisiblogiga tänasesse päeva jõudnud – loendan seal ju päevi 1000 pealt nulli ning püüan selle aja sees saavutada 3 suurt eesmärki. Siis on veel tõlked, koolitööd, praeguse reisiseikluse paberkujul päevik, mis kunagi ehk ka omaette reisimälestuste raamatuks kujuneb ning tutvustav “house sitting” kontseptsiooni, mis meile praegu peavarju pakub. See on põnev eluviis! Lähed elad kellegi teise kodus, kui ta reisil või kuskil mujal ära on, ja hoolitsed tema loomade eest. Tasuta elamine. Mitte päris tasuta, kui aus olla. Sa annad oma aega ja armastust loomadele. Ja… paaril korral on mulle antud “toiduraha”. Nii juhtus ka 4-päevase Cardiffi majavalvamise ajal. Kuna muhe vanem geipaar enne minu tulekut poes käia ei jõudnud, jätsid nad mulle selle lühikese perioodi jaoks £30 söögiraha + õhtusöögiks kanasalati + punnis kapid. Neil oli kappides süüa küll ja veel, aga puudus ülevaade. Ringi sobrades tõdesin, et näiteks 5 pudelit valge veini äädikat oli suhteliselt tavaline nähtus. Kõik pudelid eri täituvusastmega ja eri nurkadesse üle köögi ära peidetud.

Tegelesin ka jõuluteemalise kokaraamatu jaoks uute retseptide leiutamisega. Nii sündiski see niiske ja vetruv, täiesti gluteenivaba kookosjahust suvikõrvitsakook. Vürtsiks ingverit, särtsuks sidrunit. Jätsin neilegi kingituseks mitu tükki, enne kui lahkusin. Selline särtsakas kook tundus väga sobiv kahele vanemale meesterahvale, kes veedavad nädalavahetuse peotantsu üritust korraldades ja hawaii seelikus kostüümipeol ringi traavides.

See üritab olla pisut tervislikum versioon, sisaldades valguprotsenti tõstvat jogurtit, köögiviljaportsjonina suvikõrvitsat, magustajana mett ja nisujahu asemel kookosjahu, mida kohalikust Lidlist kenasti leidsin. Gluteenivaba kook või keeks. Ei teagi, kumb see on.

Osised:

  • 2 muna
  • 1 suvikõrvits
  • 2 sidrunit
  • 8 spl vedelat mett
  • 200 g kreeka jogurtit
  • 500 ml kookosjahu
  • 2 spl küpsetuspulbrit
  • 3 spl jahvatatud ingverit

Eelkuumuta ahi 175 kraadini. Riivi suvikõrvits jämeda riiviga, aga ära nõruta, seda niiskust läheb koogis vaja. Riivi sidrunikoor ja pressi sidrunitest välja mahl. Sega omavahel suvikõrvits, sidrunikoor ja -mahl. Lisa ükshaaval munad. Sega eraldi kausis kuivained: kookosjahu, küpsetuspulber, ingver. Lisa kuivained suvikõrvitsasegule.

Kalla tainas võitatud vormi. Ma tegin ristkülikukujulise, aga põhimõtteliselt pole vahet, millise küpsetad. Pane umbes 45 minutiks ahju. Lase enne vormist väljakallamist keeksil korralikult maha jahtuda, muidu võib see katki minna. Kookosjahu on gluteenivaba ning seetõttu laguneb ka kook kergemini. Jahtununa ei tohiks aga probleemi olla.

Advertisements

Southend-on-Sea 2: Jamie-Jimmy maailma pikimal kail

Alustasin oma pika heietusega ühepäevasest reisist Southendi, aga ei jõudnudki esimese postitusega asja tuuma ehk maailma pikima kaini. Ometigi olime just sel põhjusel (lisaks soovile kahe koolituse vahel Londoni melust pageda) sinna linnakesse läinud. Pärast kosutavat Grouponi kupongi eest ostetud einet Bella Italias suundusime külalistemajja, mida ennist juba kiitsin. Lösutasime natuke, taustal mängis jalgpall ja siis ajasime end püsti, et see kai ikka läbi kõmpida. Kõht oli täis, nii et kai vallutamiseks energiat nagu jagus.

20180621_171648Jalutuspilet selle kai otsa maksab £2 ehk 2.24 €. Saab osta ka edasi-tagasi rongipileti või ühe otsa kõndida ja teise rongiga vurada. Jah, kai on 2,14 km pikk, aga igale vähegi liigutavale inimesele ei tohiks see distants ületamatu olla. Vahepeal saab ju ka pingil jalga puhata ja niisama merd, vabandust, Thamesi jõesuuet vahtida. Näeb välja nagu meri, aga tegu siiski vana hea Thamesiga, mis üsna varsti küll mereks üle läheb. Rongi eest tuleb juba viiekas välja käia. Tundus, et rongi liikumiskiirus oli säärane, et mõõduka jooksuga oleks sellest mööda uhanud. Kohe tekkis küsimus: miks pole sellist värki, et kui enne rongi kai lõppu jõuad, saad tasuta jäätise, pileti vms.? Ma oleks kindlasti osalenud (isegi kleidiga õnnestuks säärane tempo). Keegi mingeid väljakutseid ei esitanud, nii et hakkasime lihtsalt kõndima. “Pleasure Pier” viitab, nagu oleks tegu lõbustuspargiga. Inglismaal ongi mitmete kaide tipus igasugu atraktsioone, kus kiljumise vahepeal merd vahtida võimalik. Maailma pikim oli aga pisut vaiksem koht.

20180621_194240

Ei mingeid kellasid ega vilesid, kui finišijoone ületasime. Vaikus. Kai on lahti kaheksani, aga oli juba viis ning juhtus sama mis Inglismaa linnakeste väikestel peatänavatelgi: elu hakkab viie-kuue paiku näiliselt välja surema, kolides edasi pubidesse. Poed pannakse lihtsalt kinni. Tescost süüa ikka saab, aga kõik muu on suletud.

20180621_194345Nii! Jamie and Jimmy’s oligi algne põhjus, mis meid üldse Southendi tõi. Jamie & Jimmy’s Friday Night Feast on saade, kus nad vahepeal ka sealsamas vanas kohvikus süüa teevad. Suurem osa kail asunud lõbustusehitistest hävis 2005. aastal tulekahjus, vaid see kohvik pääses kuidagi ühes tükis. See taasvati 2006. aastal ja 2013. aastast hakkas Jamie Oliver koos sõbra Jimmyga seal oma saadet filmima. Ja sellest saatest sain teada, et selline väljaveninud kai eksib. Muidugi tahtsin minna.

20180621_174526Kohvik muidu ei toimi, see on vaid võtteplats. Kahju. Aga olen otsustanud, et nende sügis- ja talvekuude jooksul, mille Suurbritannia pinnal veedan (Erasmuse vahetustudeng) üritan võtetele saada. Tegelikult… täitsin kandideerimisvormi juba ära!! Ootame-vaatame. Tahan näha, kuidas Jamie süüa teeb. Tahan näha, kuidas ta kuulsusele kokkamist õpetab. Tahan, et mulle serveeriks Usain Bolt. Ei. See võimalus on läinud, Bolt oli päris esimeses saates ja vaevalt ta kordusürituse teeb. Aga Mo Farah? Jah, jah, palun? Järgmised võtted on septembris ja oktoobris ja ma olen siis nagunii Suurbritannias. Pretty please?

20180621_181833Vaated on seal ilusad, nii et külastada soovitan kindlasti. See väike jalavaev on seda väärt. Päeval minnes on ehk mõni putka ka lahti. Lisaks on seal väiksed värvilised majakesed, neist igaühe sees mõned fotod ja igasugu infot paiga kohta. Mingi väike söögikoht oli ka lahti. Tol momendil oli meil tilluke jäätiseisu, aga neil oli mingeid võileibu või muid väikseid asju ja väga hubane see koht ei tundunud. Suundusime tagasi maismaale, sõitsime liftiga (!) rannast peatänavale (tolleks hetkeks oli samme palju kogunenud) ja ostsime hoopis ägedast puu- ja köögiviljapoekesest marju. Mustikad, vaarikad! Õhtused hinnad (järgmisel hommikul kallim) olid nii sõbralikud ja järgmisel pildil oleva nosimise eest maksime £4.5 ehk natuke üle 5 euro.

20180621_191011

Hommikul paar virsikut põske, jooksuharjutuste trenn rannapromenaadil, dušš ja siis korralikum hommikusöök Utopias. Hummuse ja grillitud paprika võileib maitsev hää ja interjöör oli rõõmsalt kirju. Ainuke puudus see, et tasuda sai vaid sularahas. Arvestades aga seda, et iga kaardimakse pealt pank 1,5% endale kasseeris, siis väga suurt vahet nagunii polnud. Valuuta konverteerimise eest tuli nii või naa maksta.

 

Southend-on-Sea – toidusaatest inspireeritud reis

Inglismaa rannikulinnakesed on kõik üpris sarnased. Kitsas rannariba, lai kõnniteega promenaad, lõbustuspark, mitmed-mitmed mänguautomaadid ja muud neoontuledega vilkuvad agregaadid, kindlasti üks poode tulvil High Street, mõned pubikesed, paneeritud kala ja friikaid (fish and chips) serveerivad kohakesed mere lähedal… Kui oled üht näinud, oled kõiki näinud? Päris nii siiski ei ole, igaühes on midagi avastamisväärset. Sellest annavad tunnistust ka kohalikud, kes soojematel kuudel hordidena nende poole sammud seavad. Inglismaal ülikoolis käies külastasin Portisheadi  (jah, see kuulus bänd on sealt pärit) ja Weston-Super-Mare’i, need olid kevadtalvel pisut nukrad, aga siiski oma võluga. Neisse läksin suurest uudishimust, sest kui oled ikka kuude kaupa bussijaamas näinud sinna suunduvaid busse, siis tahaks korra isegi minna ja oma silmaga kaeda. Olen põgusalt ka lõunarannikul käinud. Ah, lõputud matkarajad kaljudel! Soovinimekirjas on mul ka Southwest Coast Pathi läbimine. Isegi vastavad rajakaardid ootavad riiulis! Pidimegi juunis minema, aga härra ravib oma kanda ega saa liigesid koormusi (30-40 km matka päevas) endale lubada. Nii et… see jääb tulevikku, aga mitte liiga kaugesse. Ah jaa, eelmisel aastal käisime Readingi muusikafestivalil Muse’i kuulamas ja hüppasime ka Brightonist läbi. Oli vahva, seal on mõnus kaldapealne jooksu/matkarada.

Miks Southend?

Suures plaanis oli meil seekord tegu Londoni reisiga. Saabusime 19. juuni õhtul. Mul oli 20. juunil sporditoitumise koolitus (Institute of Optimum Nutrition – mu ammune unistus!) ja õhtul väike viieka võistlus Victoria Parkis (juhuu, elus esimest korda võitsin “külajooksu” ja suisa Londonis!), Sander haris end Achilleuse kõõluse tendinopaatia ja plantaarfastsiidi (füsiovärk) alal 23. juunil. See kõik aga tähendas, et 21. keskpäeval oli vägagi paslik oma kodinad kokku korjata ja Londoni kergelt ebamugavast (voodi pani selja valutama) majutusest välja kolida, et nautida sama raha eest mõnusamaid kohti. London on majutuse osas kallis, tõsi. Soodsamad kohad on ikka sellised, mis suunurgad pisut alla tõmbavad. Ei midagi kohutavat muidugi, meil oli isegi kapisuurune privaattualett, aga nett ei toiminud (kellelgi oli vaja jalgpalli vahtida) ja voodil purunes pealeistumisel lihtsalt paar lippi ära (nii rasked me nüüd ka ei ole, et puhtalt meie süüks ajada), rääkimata olematutest patjadest. Londonist välja minnes saab sarnase summa eest aga palju ägedamaid pesasid.

Meie Southendi pesa, Plesant Court Guesthouse, lasi küll maanteemüra pisut tuppa, aga kvaliteetne voodi, kaks (!) kvaliteetset kõrget patja kummalegi, kohev tekk, külmkapp, sissehitatud (taaskord rohkem kapi mõõtu, aga ikkagi olemas) tualett-duširuum, korralik telekas (minuga reisis jalgpallifänn) ja puhtus kaalusid selle väikse miinuse üles. Ja Southendi ostsin rongipiletid Trainline’i kaudu kuskil mais, makstes inimese kohta edasi-tagasi 12 eurot. Pole paha tunnise sõidu kohta Londoni lähiümbruses. Jah, Southend on paljude pealinlaste meelispaik, Liverpool Street Stationist saab sinna rongiga hõlpsalt.

Soodne eine Bella Italias

Kuna tegu on peaasjalikult toidublogiga, räägime siis vahelduseks mõne toidujutu ka. Reisil olles on väljas söömine meie jaoks alati paras peavalu, sest ostsime piisavalt soodsat kohta, mis samas ka meile meeldivat ja tervislikku toitu pakuks. Eelistame palju ka ise süüa teha. Londonis olid meil mõlemal korral köögiga korterid (umbes 50 eurot/öö, aga teistes tubades teised turistid, 3-4 tuba korteris), Southendis aga külalistemaja, kus vaid külmkapp, kiirveekeedukann ja kohvitassid. Sestap otsisingi Grouponist restoranikupongi. Groupon on nagu meie Chili või muu koht, kust sooduskuponge osta. Inglismaale minnes soovitan proovida! Sellega saab nautida nii üritusi, mõnusat toitu, atraktsioone (nt. Londoni loomaaed) kui ka spaasid ja jõusaale. Suurbritannia külastajale kindlasti kasulik koht. Kvaliteet võib kõikuda nagu Eestis, aga vähemalt ei kuluta tervet varandust ära. Mis kvaliteet? No näiteks sõime poole hinnaga tapas baaris (La Tasca) kõhud täis ja nautisime Londoni vaadet Vertigo 42 restoranist, kus istusime natuke kehvas kohas nurga taga… aga käisime ka veidras keldris hiina meditsiini akupunktuuri (nõelad) ja kuppe proovimas (King’s Cross, London). Jummel, see oli küll odav, aga ei jätnud head maiku. Tavahinda (£55) küll ei maksaks (maksime £19). Hiina tohter tegi ohtralt märkmeid, ta vist ei saanud aru, et meil pole kavas tagasi tulla. Tahtis, et me ikka sõpradele soovitaks jne.

Londonis jooksmas

Southendis käisime Grouponiga Bella Italias. Olen neid restorane siin-seal näinud ja seda kupongigi oleks võinud põhimõtteliselt 104 eri kohas kasutada. Ostsin kahekäigulise eine kupongid. Kiusatus oli 3 käiku võtta, aga tore, et seda ei teinud. Tõsi, samal hommikul tegime Londonis veel 15-kilomeetrise aeroobse jooksu (mõõdukas tempo, on pisut raske, aga mitte lõõtsutavalt raske nagu lõikude ajal) ja energiat oli kulunud palju. Tõsiasi oli aga see, et 2 käikugi oli pisut liiast. Kodus ei söö ma lõunaks kahte käiku! Need 2 käiku olid eelroog ja pearoog, otsustasime mitte magusast end punni süüa (2 eelmisel päeval suutsin mina 200 g flapjack‘i ja Sander 500 g flapjack‘i ära süüa – jäta veel meest koolituse ajaks üksi, eks!).

Tegelikult ei alustanud me mitte eelroogade, vaid suurte cappuccinodega. Suuri piimakohvisid tellin tavaliselt magustoidu aseainena, sedapuhku jõudsid need aga kõige esimesena lauda, sest muud me juua ei soovinud. See tassitäis oli suisa kaunitar. Hommikuse trenni ja eelmise õhtu võistlus hakkasid tunda andma. Rongis söödud kaeraküpsised ohtra hummusega päeva päris ei päästnud. Aga no, vaadake, kui kaunis kohvitass! Loobun hea meelega magustoidust ja lürbin seda. Kusjuures, suhkrut ma ei lisa. Kuum piim on juba piisavalt magus. Tõsi, kofeiin on stimulant ja tõstab ka lihtsalt mustana veresuhkrutaset, kuigi praktiliselt kaloreid ei sisalda, aga koos piimaga on toime leebem (valk, rasv, pikem seedimisaeg). Joon kohvi, sest see maitseb mulle. Paar hommikut olime lahustuvat jura joonud, oligi aeg üks korralik tassike tellida.

20180621_133047

Järgmisena jõudsid lauda eelroad. Sander valis mahlased lihapallid ja mina kosutasin end päevasupiga, milleks oli sedapuhku läätsesupp.  Ütleme nii, et valiksin iga kell pigem püreesupi, aga see oli isegi üpris lohutav, kuigi minu maitsele natuke liiga hernene (mul on hernetalumatus, läätsed ja kikerherned sobivad, aga herneid väldin).

 

Mereannisõbrana tellisin mina pearoaks mereannirisoto. Oi isver, see oli oodatust kõvasti suurem. Õnneks ka krevette ja korralikke rannakarpe (karbiga!) ning kalmaaritükke (mis üllatavalt polegi oomega-3 allikad, nagu koolitusel kuulsin, ja mille tarbimisega ei tasuks hulluks minna) täis. Aga see riis… liiga palju. Lõuna lõpuks lihtsalt ägisesin ega tahtnud enne õhtut toitu nähagi. Sander tellis lasanje. Tore küll, veel üks hakkliha + nisu roog, on mees! Ja endale tegelikult ei sobi need toidud (talumatuse test jne.). Aga oli hea. Tema sai oma taldriku enne tühjaks kui mina. Piltidelt väga aru ei saa, sest teenindaja riivis meie innukate noogutuste peale mingi pool kilo parmesani toidule. Nojah.

 

Kõhu sai nii punni, aga kas see kõik ka ära tasus? Ma usun küll. Kohvi eest maksime küll pisut peale (£5 kokku), aga vaatasin pärast väljas ka hindadega menüüd ja selgus, et olime kahepeale einestanud £37 eest. Minu hiiglaslik riisiroog oli kõige kallim pearoog. Nojah, rannakarbid ja krevetid ja muud mereelukad, eks. Groupon kahele maksis £18. Hetkel on kurss üpris euro kasuks, kulutasin siis 20.5 eurot ja sõime 42 eest. Võib küll rahul olla.

Korraliku voodiga külalistemaja!

Mõtted läksid Grouponi ja muude asjadega suisa uitama. Tegelikult tahtsin ma esialgu üleüldse maailma pikimast kaist ja ühest telesaatest kirjutada. Aga enne kui selleni jõuan, võiks mainida, et meie külalistemaja oli ülimalt mõnus! Ka sellest hoolimata, et seal ei saanud ise süüa teha. Seepärast nautisimegi Bella Italiat. Pleasant Court Guesthouse oli pärast Londoni korterit ja lagunevat voodit nagu taeva kingitus. Jah, vannituba oli taaskord pigem kapp ja sel oli isegi kapiukse laadne volditav uks ees, aga see-eest oli oma. Suure tee müra natuke kostis sisse, aga see mugav, mitte-äravajunud voodi heastas kõik. Ja see tekk ja kaks korralikku patja! Oh! Tekitasin endale Bonusway kontole ka järele proovitud majutusasutuste tootekollektsiooni ja lisasin selle sinna. Mis Bonusway? Põhimõtteliselt selline süsteem, et kui selle kaudu netipoodidest midagi ostad (+hotellid ja lennupiletid, aga neilt viimastelt saab väga tühise summa), siis teatud summa makstakse sulle tagasi. Kuna ma nagunii Bookingus broneerin ja iHerbist toidulisandeid tellin, siis kasutan. Ei ütleks, et ma selle pärast oleks hakanud rohkem kulutama. Booking.com broneeringute pealt saab näiteks midagi 4% kanti tagasi. Ja see koguneb ja koguneb… Kui tahad ka osa saada, võid näiteks minu Bonusway lingi kaudu liituda. Ma ei poolda liigset tarbimist, aga kui see aitab näiteks niigi igapäevastelt ostudelt kokku hoida, siis miks ka mitte. Ma olin väga õnnelik, et Booking ja iHerb nimekirjas olemas olid. Minu soovitatud majutuskohtade kohta leiad infot vastavast kollektsioonist. Kammisin kõik oma mineviku broneeringud läbi ja valisin vaid need, kuhu tagasi läheksin. 60% jätsin välja või isegi rohkem. Seal on nii Aasiat kui Euroopat.

20180621_170626

Oh ei, see pole meie külalistemaja, vaid Park Inn merekaldal. Üritan tagasi Southendi jõuda ja see suur hotell asub just selle kai lähedal, millest ma ju kirjutama pidingi. Lühidalt: esmalt sattusime Southendi läbi minu geniaalse logistikaime, mis tähendas Portugali treeninglaagrist lahkumist marsruudil Faro-Southend, öine buss Southendist Stanstedi, Stansted-Tallinn (igati sobilik 1. aprillil algavaks kojureisiks). Tol ööl jõudsime vaid Southendi pisikeses lennujaamas külmetada ja kesklinnas bussi oodates väriseda, aga noh, kui säästad kahepeale 200-300 eurot, siis mina teeks seda küll uuesti. Faro-Southend on ju mingi 20-eurone ots. Päriselt. Appi, mul oleks nii palju soodsalt reisimisest rääkida, et hakka kasvõi eraldi blogi pidama.

Nii. Southendi kai. Juba lähedal. Vaata vaid eelmisel fotol seistes vasakule ja näedki seda. Ei näe? Kuidas on võimalik mitte näha? See on ju… siinsamas. Teeme nüüd aga pausi ja jätkame kroonilise kirjutamishaiguse põdemisega järgmises postituses, läheb pikale.

20180621_170225

Sibulamaius

IMG_7930

Walesis külastasime ka umbes Tartu suurust rannikulinnakest nimega Swansea. See oli 28. märts ning reisi algusest oli möödunud juba 23 päeva, nii et ma hakkasin vaikselt ära väsima. Just selles linnas ringi jalutades tabas mind kõige suurem koduigatsus ja masendus. Kui nii kaua reisil olla, siis ühel hetkel lihtsalt ei viitsi ringi vahtida. Tahaks oma koju, oma kööki, oma tegemisi toimetama. Masendus taandus siis, kui jõudsime lõputusse liivaranda. Kaunid merekarbid, tüütu tuul, liivaväljad, päike… hakkas parem küll. Õhtusöögiks suundusime aga hispaanlanna Violeta juurde. Tutvusime 2010. aastal tudengiüritusel Kosovos, elasime juba 2011. aastal samas mereriigis (mina Bathis, tema Swanseas), kuid ei kohtunud ning alles nüüd, pärast mitmeid aastaid, saime kokku. Ta on aastaid õppinud makrobiootilist toitumist, mis keskendub lihtsatele toitudele ja on väga köögi-, puu- ja täisteraviljakeskne. Samuti rääkis ta palju toitude ja inimeste energiast ja elementide tasakaalust (liiga palju tuld, vähe metalli jne.), mis minu jaoks on natuke kosmos. Meile pakkus ta taldrikutäie igasugu erinevaid hõrgutisi nagu hautatud brokoli, küpsetatud tofu, oasalat, kleepuv riis, porgandid, porru. Ütleme nii, et komponente oli palju ja kõik oli mõnus.

IMG_7945

Violeta makrobiootiline toit

Kõige enam jäi kummitama aga sibulamoos: madalal tulel õlis hautatud sibul, mis muutub maitselt väga magusaks. Eestis tegime seda mitmel õhtul ning sõimegi vahepeal kausist lusikaga sibulat. Kui ema ja õde külla tulid, katsetasin nende peal ka täitsa magustoitu. Siin kehtib taas reegel, et on parem, kui nad ei tea, mis seal sees on. Õde jättis pool alles. See-eest ema sõi mõnuga ning me ise ka. Ja teine reegel: steeviaga ei tasu üle pingutada! Seda sai ka natuke üleliia. Aga räägime siis lähemalt sibulamaiusest. Ma olen sellest üpris vaimustuses, sest see on nii lihtne ega nõua tegelikult lisamagustajaid. Steeviat panin ka igaks juhuks. Banaanipüreega poleks seda vast vajagi.

Alguses näeb sibul välja selline. Kui näo säärase poti kohale paned, hakkavad silmad kipitama, sest sibul on veel kibe.

IMG_8045

Natuke oliiviõli ja vähemalt 30-45 minutiks hauduma, kuni sibul muutub pehmeks ja magusaks ning näeb välja selline…

IMG_8048

Säärase möksiga võib juba maiustada. Või… lisa suur peotäis mustsõstraid või muid värvilisi marju (värviline on isuäratavam) või mis iganes pehme viljalihaga puuvilja (õuna-pirniga väga ette ei kujuta), püreesta, vajadusel lisa steeviat, mett või rafineerimata suhkrut ja chia seemneid ja serveeri klaasis magustoiduna. Voila! Chia seemnete puhul tasub lasta maiusel natuke seista, et seemned vett endasse imaks ja geelja konsistentsi annaks. Chia abil saab maius natuke tahkema konsistentsi ja muutub tarretise-pudingulaadsemaks.

IMG_8053

Usun, et kui ma viimaks korraliku blenderi hangin (sau on ka võimas, aga mingite möksidega nii hästi hakkama ei saa), saab ka kõik sibulatükid purustatud ning sööjatel pole aimugi, mis nende ees laual on. Kui just nad varem blogi pole lugenud…