Reisimisest – miks minna kaugemale?

Kas reisimine on kallis? Tõtt-öelda võib vahetevahel kodumaal istumine isegi kallimaks osutuda. No näiteks siis, kui armastate väga palju väljas süüa ja igal nädalavahetusel kulub vähemalt sada eurot erinevate väljaskäikude (kino, klubi, restoran) peale. Mina eelistan raha igal juhul reisimise peale kulutada. Mis puutub väljas söömisse, siis isetehtud toit on peaaegu alati parema maitsega ja sestap teeme tihti toidu karbiga tööle kaasa. Kui veel toitumisnõustamise lõputööd treisin, kokkasin hommikuti sageli nii lõuna kui hunniku vahepalasid, sest kõigest oli ju ometigi pilti vaja teha. Nüüd on jälle natuke lihtsam ja valmistan kaasa lõuna. Vahepalaks poest-turult puuvilju, kirsstomateid, porgandeid või näiteks musta leiba korraliku (suhkruta) pasteediga. Nii, aga nüüd kaldusin algteemast kõrvale.

Reisimine on kallis, kui valida uhkeid hotelle, süüa alati väljas ja lennata nii, et ei pea lennukis kitsikusest kõhtu sisse tõmbama ega lennujaamas magama. Olen reisi nimel valmis ebamugavusteks, nii et magan vajadusel lennujaamas, kuigi viimasel ajal on sedagi vähem. Majutuse valin hoolikalt. Olen Booking.com kaudu nii palju broneerinud, et mulle pakutakse nn. Kaval-Antsu pakkumisi, mis on kohati isegi 50% odavamad. Ja kohad on sealjuures mõnusad ja korralikud, ühikatubades ei ööbi. Lisaks leiab ka Airbnb kaudu mõnusat kodumajutust, kusjuures tihti tähendab see ka tervet korterit ainult meie päralt.

Ma ei arva, et reisimine oleks kallis. Vaja vaid ette planeerida. Tõtt-öelda ei ole Aasia kallis, kui juba kohal oled. Meie lennupiletid tiiruga läbi Milaano ja Veneetsia, sest vahepeal on vaja Itaalias maraton/poolmaraton joosta, ja lõpp-punktiga Helsingis läksid maksma umbes 550 eurot/inimene. Juurde veel bussi-rongisõidud Itaalias. Eks ma mingi hetk panen täpsemad kalkulatsioonid. Ja kui Itaalias maksame ühe öö eest vahemikus 30-50 eurot, siis Tais saab sama raha eest juba terve nädala mõnuleda. Massaažikursusedki on soodsamad kui Euroopas. Näiteks on ühel massaažikoolil Berliinis harukontor. Kursused ja kontseptsioon on täpselt sama mis Tais, emamaal. Hind Berliinis: 550 eurot nädala eest. Hind Tais: 137 eurot nädala eest. Korra isegi kaalusin Berliini, aga siis lõin kokku lennu- ja majutuskulud ning tõdesin, et pikemalt kohapeal olles on Tai kindlasti soodsam ja sada korda mõnusam, sest seal on soe ja värskeid puuvilju kõik kohad täis.

Reisi ajal püüan siin ülevaate anda ja ka kulud kokku arvutada. Me ei peatu kõige jubedamates kohtades, aga ka mitte kõige uhkemates. Bangkoki jaoks valisin natuke ägedamad kohad, 20 eurot öö vms. Plaanis on 1-päevane kokakool riisipõldude vahel, 5-päevane terapeutilise tai massaaži kursus, 2-päevane jalatalla refleksoloogia kursus, päev elevandipargis (päästetud elevandid, keda õpime treenima ja keda muuseas ka peseme), templid, templid, templid ja ohtralt hea toidu nautimist! Sellele eelneb väike ringreis Põhja-Itaalias: Milaano-Bologna-Ravenna-Veneetsia – sest Milaanosse on odav Tallinnast otse lennata (+ mugav kellaaeg 11.35, mitte öösel või varahommikul; Easyjet), Bologna jääb tee peale, Ravennas jookseme kaunite medalite pärast, Veneetsia on kohustuslik ja sealt saab edasi Doha-Bangkok liinile… Vot nii. Reisiseiklused algavad juba järgmisel nädalal, 10. novembril!

Kuressaare number 2 – La Perla

Esimesel Kuressaare õhtul TripAdvisoris esikohta hoidev Retro, teisel pärastlõunal vastavalt teisel kohal trooniv La Perla, mis asub, üllatus-üllatus, esimese kõrvalmajas. Kolmanda koha omanikku, Saaremaa Veskit külastasime oktoobris elujooksjatega. Nagu nimigi viitab, on La Perla kujul tegu itaalia restoraniga. Lugesin enne netis menüü korralikult läbi, et uurida, kas neil on midagi sellist, kus ei ole nisu (st. mis pole pitsa ega pasta) ega liha, et mulle ka midagi süüa jääks. Oli.

Elu-olu

Nagu ka piltidelt näha, on enamik laudasid tühjad, kuid peaaegu kõigil oli silt “reserveeritud”. Huvitav, millal siis need müstilised külastajad kohale hõljuvad? Meil oli taaskord valida kahe väikse laua vahel (nagu Retros), mis kohati käiguteedele ette jäävad. Istutasime end siis baarileti lähedusse. Ideaalis olen ma tavaliselt kuskil nurgas või akna all ehk seal, kus rahumeeli toitu pildistada saab. Teenindus oli samas viisakas ja sõbralik, küsiti ka kohusetundlikult üle, kas tahame oma lattesid kohe või hiljem. Mis viib meid järgmise punktini…

Eelmaiused

20160220_151755On kujunemas traditsiooniks, et eelroaks maiustan kohvijoogiga. Jookide nimekirjast köitis pilku ka kuum siider vürtsidega, kuid sel nädalal oli meil taas füsiokogunemine, mil sai õunasiidriga nagunii maiustatud. La Perlas siis caffe latte. Vaatasin lõpuks uuesti üle, kuidas see cappuccino‘st eristub. Caffe latte – 25% espressot, 75% vahustatud piima, cappuccino – 33% espressot, 33% kuuma piima, 33% vahustatud piima. Latte on magusam, sest kuuma auruga vahustades muutub piima konsistents ja selles on vahustatud piima rohkem kui cappuccino-s. Eeldus, et itaalia kohas osatakse kohvijooke valmistada, pidas paika. Ma ei oska küll vahu kvaliteeti kirjeldada, võibolla polnud päris see, kuid maitse oli mõnus. Suhkrut pole kunagi tarvis lisada. Neid kahte kaneeliküpsist piidlesin hirmuga, kuid sõin siiski ära. Äkki nii väiksest nisukogusest jama ei teki.

20160220_152031Ka leivakorviga sai pearooga oodates maiustada. Kuna suuremast einest ehk hommikusöögist oli möödas üle 6 tunni (vahepeal pikk jooks, ujumine/saun, ühe kullaauk-kaltsuka külastus) ja vahepaladeks olid õunad ja juustupulgad, oli kõhtki parajalt tühi. Sai oli küll soe ja pehme, kuid piirdusin borodino leivaga (kus oli vist ka nisu, aga ehk vähem). Leivakorvi juurde toodi ka või, aga just see või tekitas minus enim küsimusi… Tegu oli väikestes pakkides võiga. Ses mõttes restoranile hea, et avamata pakki saab taaskasutada ning tühja pakki ei pea pesema, vaid saab ära visata. Aga… kas väikestes pakikestes pole kokkuvõttes rohkem pakkematerjali kui ühes suures võipakis (ökoloogiline jalajälg; kas võikausi/aluse pesemine kulutaks enam ressursse?) ja kas selline asi on ühele endast lugupidavale restoranile kohane? Retros oli või kaunikujuline ning eraldi valges kausikeses.

Põhivärk

Tutvusin menüüga internetis juba eelmisel õhtul ning astusin uksest sisse kindla sooviga mekkida beebiforelli. Veebruarikuises menüüs aga just seda polnudki. Nojah, kui kirjelduses on juba “suvises marinaadis”, siis ongi see vist suveroog. Selle asemel tellisin mereannisalati ja lootsin salamisi, et mereande on seal rohkem kui vaid paar salatilehe alla peidetud tibatillukest krevetti. Jess! Krevetid, tiigerkrevetid, kalmaar, neli rannakarpi… – sinna juurde mõnus salat (oliiviõli aga vist väga ei tundnud seal). Tegu oli meeldiva roaga. Pigistasin veel sidrunit peale ja nautisin värskust. Sander tellis lambalihaga lasanje, mida ka ühe ampsu proovisin. Rikkalik ja rammus roog, kus palju nii valku, rasva kui süsivesikuid. Tekitas õhtuks värske toidu isu (seda leevendasimegi hiljem õunte, viinamarjade ja kirsstomatitega). Kokkuvõttes: olime rahul!

 

Täisterapasta tomatite ja ahjuricottaga

IMG_6868

Raamatupilt ja tegelikkus

Just sellist pilti võis ühel õhtul meie koduköögis näha. Postiga oli kohale jõudnud Jamie Oliveri suurepärane raamat “Everyday Superfood” ning ma lihtsalt pidin selle raamatu ka kuidagi teistmoodi kasutusse võtma kui ainult ilusate piltide vahtimiseks. See raamat on inspireeriv ja tõmbas enda poole juba siis, kui Inglismaal raamatupoe vaateaknast möödusime. Just selle raamatu pärast astusime sinna poodi sisse ja uitasime ikka tükk aega ringi. Aga… ei ostnud. Sealsamas Manchesteris surfasin õhtul oma tahvelarvutis ja tellisin Amazoni kaudu poole odavamalt. Olen ostnud ka kasutatud, kuid heas seisukorras raamatuid ning olen väga rahul. Eesti raamatupoes nägin sama raamatut (inglise keeles) ligi 35-eurosena, Amazonist tellisin 10 euro eest. Ja kusjuures sain uue raamatu. Ma ei arvagi, et kõik peab olema tasuta või odav ja näiteks heale toidule olen alati nõus peale maksma, aga raamatuid tellin siiski Amazonist.

Kui sellest konkreetsest raamatus rääkida, siis on tegu väga mõnusa värvilise teosega, kus on suur rõhk tervislikkusel. Sestap sisaldab raamat vägagi palju taimetoite ja põnevaid magusaalternatiive. Jamie sai 40 ning leidis, et temalgi on aeg toitumine korralikult käsile võtta. Hakkas isegi ise toitumisspetsialistiks õppima. Raamat on lõbus nagu Jamie teosed ikka ja sisaldab palju ägedaid ideid. Kindlasti soovin ma proovida sooja smuutit, mis on tehtud näiteks ingveri- või nõgesetee baasil. Kes ütles, et smuuti peab külm olema?

See oli see päev, mil ütlesin Sandrile, et vahelduseks võiks ju pastat ka süüa. Tavaliselt pole mul pastaisugi ja ma ei telli seda väljas süües peaaegu mitte kunagi, aga nüüd siis tekkis vajadus. Tatrapasta maitseb kõige paremini (mõnusalt pähkline), aga täisteranisupasta läheb ka sisse. Ainult mitte liiga suurtes kogustes, sest siis hakkab kõht valutama. All retsept, kergelt muudetud kujul

Kogus: kahele

  • 200g ricottat
  • 2 küüslauguküünt
  • pool tšillikauna
  • kuivatatud tüümianit
  • 1 sidrun
  • 250 g kirss- või ploomtomateid
  • rukolat
  • oliiviõli
  • peotäis täisteraspagette (või siis 160 g)

See roog algas päris kummaliselt, sest esmalt oli vaja ahjus ära küpsetada ricotta. Kõlab, nagu oleks tegu suuremat sorti mässamisega, aga mõnusa maitse nimel soovitan pingutada. On küll seda väärt.

IMG_6865

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega 2 spl oliiviõli kausis kuivatatud tüümiani, peeneks hakitud küüslaugu ja väikeste tšillitükikestega. Pese sidrun hoolikalt ja riivi koor kaussi, sellesama möksi juurde. Lisa ka natuke meresoola ja musta pipart (klassikaline Jamie!). Mökerda ricotta selle seguga kokku ja aseta ahjuvormi. Sinna lähevad ka tomatid. Ülejäänud möksi võidki üritada tomatitele määrida. Ülevalt pildilt näed, kuidas see mul väla tuli. Lisa vormi ka sorts vett. 45 minutiks ahju!

Kui ricotta ja tomatid on 35 minutit ahjus olnud, keeda soolases vees valmis pasta. Mina mõõdan kahe inimese koguseid silma järgi ehk võtan lihtsalt pakist peoga spagette nii palju, kui pihku jääb. Jäta pasta keeduveest umbes pool tassitäit alles.

Võta roog ahjust välja, lisa pasta keeduvesi ja raputa õrnalt, et põhjast kogu mõnusat kraami kätte saada. Kalla nõrutatud pasta ahjuvormi, pigista peale poole sidruni mahl, maitsesta soola-pipraga ja murra ricotta pasta peale tükkideks. Lisa rukola ja sega hoolikalt läbi. Mõnus itaaliapärane söök!

IMG_6872