Heietusi jäätisemasinast ja kohvijäätise retsept

Läheneva sünnipäeva ootuses pühkisin tolmust puhtaks ka jäätisemasina. Rammusa šokolaadijäätis (20% toidukoor ja eriti tume šokolaad) sain valmis juba eelmisel nädalal ja panin sügavkülma oma aega ehk 1. märtsi ootama. Ei-ei, valimiste vastase protestina pole ma oma sünnipäeva kohe kindlasti 2 päeva varasemaks toonud. Valima lähen isegi, aga internetis, kohe kindlasti mitte “õigel” päeval, mis on mu sünnipäev. 1. märtsil pean põhipeo Sparta jooksjatega ning peale minu on veel üks sünnipäevalaps, kel õige päev oli hoopis 9. veebruaril. Kuna külalised meil nagunii kattuvad, võime ju koos ära teha. Ongi lõbusam. Sünnipäeva üheks osaks on ka ühistrenn.

Minu väike plärisev nunnu. Töö teeb ära kenasti.

Tagasi aga jäätisemasina juttude juurde! Toidud otsustasime ise teha, nii et nende asjadega, mida saab varem valmis teha, tuli tõesti varakult alustada. Õnneks saab jäätise vähemalt valmis teha. Nii sündiski teisipäeva õhtul koorene kohvijäätis, kus tekstuuri lisamiseks krõbedaid sarapuupähkleidki sees. Retsepti leiab postituse lõpust. Enne aga mõned tähelepanekud jäätisemasina kohta. Need ei pruugi käia kõigi masinate pihta, kehtivad aga kindlasti minu väikse nunnu sinise Andrew Jamesi külmuti puhul, mille paar aastat tagasi internetist tellisin. Kes ise jäätisemasina omanik pole, ei pruugi üldse aru saada, millest jutt käib. Soovitan siis eelnevalt pisut jäätisemasinate fotosid vaadata, et mingi ettekujutus tekitada. Vaata näiteks sedasama hägust pildikest minu isiklikust masinast. Vabandust, postitust kirjutasin õhtul ja kaamera pesitseb hetkel kontoris.

  • Külmutusanumat tasub alati sügavkülmas hoida, sest kunagi ei tea, mil tuleb tuju või vajadus jäätist tegema hakata. See on tõeliselt vajalik harjumus, kui oled spontaanse käitumisviisiga. Samas ei tasu ka niimoodi endast välja minna, nagu mina läksin, kui tulin pärast 3 kuud Suurbritannias koju ning avastasin, et ema oli selle VÄLJA tõstnud. Otse loomulikult ei olnud mul järgmise paari nädala jooksul tegelikult vaja jäätist teha, aga närvi minna oli ikka vaja.
  • Enne, kui külmutusanuma külma tõstad, kuivata see pärast pesu ikka väga korralikult ära. Olen pannud poolmärjana külma ja siis on sisepinnale külmunud pealtnäha väiksed, aga tülikad jääkristallid, mis takistavad labal liikumist.
  • Jäätisesegu peab enne masinasse valamist päriselt ka jahtunud olema. Enamik retsepte näeb ette, et segu kuumutatakse eelnevalt pliidil, et see pakseneks või muna ära küpseks (leidub palju retsepte munakollastega). Ometigi on tarvis see maha jahutada. Kui valad liiga sooja segu masinasse, sulatab see külmutusanumas oleva jahutava geeli ära ning see ei suuda enam külmutada. Jäätist sealt ei tule. Pead kõik uuesti välja kallama, anuma korralikult ära pesema, kuivatama ja sügavkülmas külmutusanumat külmutama, enne kui saad jäätisesegu uuesti sisse valada. Ah et miks tuleb segu vahepeal välja valada? Kui kogu kupatuse sügavkülma paned, külmub segu valesti ära, tekivad jääkristallid ja selles paksus massis ei suuda väike segamislaba absoluutselt ringi käia.
  • Soojast peast ehk vedela seguna ehk enne külmutamist peaks jäätis natuke liiga magus olema, sest külmudes see maitse kaob natuke. Ma ei propageeri nüüd usinat suhkrulisamist. Ei-ei, magusaks võib ka steeviaga teha. Steeviat kasutades jäta aga meelde, et sel on väga spetsiifiline maitse. Ma lisan tavaliselt natuke seda “pärissuhkrut” (mingi pruun versioon, valge mitte kunagi, sest seda meil kodus pole) ka. Magustajatest on olemas veel sellised veresuhkrusõbralikumad variandid nagu ksülitool, erütritrool ja agaavisiirup. Tasub katsetada!
  • Jäätisesegu on kõige etem masinasse valada tilaga mõõtekannust. Siis tuleb see välja ühtlase peenikese joana. Kuna külmutusanuma seinad on … (dah!)… külmad, siis hakkab segu külmuma esimesel kokkupuutel. Kui sa ei taha, et segu sissevalamisava ümbruses ummistaks ja külmuks, vala parem peene joana, nii et see segava labani jõuaks, mitte kuhugi ääremaile passima jääks.

Kui jõudsid selle tiraadi läbi lugeda, oled ära teeninud kohvijäätis retsepti. Siit ta tuleb!

Kohvijäätis röstitud sarapuupähklitega

  • 4 dl kanget kohvi
  • 4 dl toidukoort (20%)
  • steeviat
  • 0,5 dl + 0,5 dl suhkrusiirupit
  • suur peotäis sarapuupähkleid

Pane kastrulisse mõõdukale kuumusele podisema kohv, koor, suur teelusikatäis (või vähem, kui maitse meeltmööda pole) steeviat ja 0,5 dl suhkrusiirupit. Lase keema ja luba osal vedelikust aurustuda. Jälgi, et üle ei keeks. Mul peaaegu juba kees. Viimasel hetkel sain katastroofil sabast kinni. Kalla mõnda teise anumasse ja jäta jahtuma. Potist ära kallates jahtub kiiremini, sest hülgad kuuma poti. Mul näiteks oli seda potti pähklite röstimiseks ka vaja, nii et tuli vabastada.

Röstitud sarapuupähklid lisavad jäätisele tekstuuri. Haki need esmalt natuke väiksemaks. Siis kalla kastrulisse järgmised 0,5 dl siirupit ja pähklid. Sega. Kuumuta mõõdukal kuumusel. Peagi hakkab segu mullitama. Kui kõrbehaisu tunned, on juba hilja. Kui see on kaunilt kuldne, ongi enam-vähem aeg pähklid ja siirup kuhugi küpsetuspaberile valada ja tahkuma jätta. Omal ajal mängisin põhjalikult suhkruga ja sain selgeks, et eri temperatuuridel on suhkrul eri omadused. Kui jõuad kõva karamelli olekusse, siis sealt näiteks tagasiteed enam pole. Selline kuldne mullitav on just paras, tahkub kenasti ära ka. Soovitan proovida nii: tilguta segu küpsetuspaberile ja vaata, kas tahkub. Kui teed nii nagu MINA ja proovid keelega, siis võib tulemuseks olla kõrbenud keeleots ja paistes huul. Aga ma ei hakka liigselt õpetama, igaüks peab ise oma vitsad kätte saama.

Kui jäätisesegu on jahtunud, võta sügavkülmast külmutusanum, aseta see masinasse, pane paika laba, kinnita pealmine osa, pane masin seina. Kalla sisse jäätisesegu. Lase masinal oma tööd teha. Nii pool tunnikest. Kui masin seda massi enam segada ei jaksa, hakkab ta jõnksutama või jääb seisma, kuidas kellelgi. Sega jäätise sisse röstitud pähklid. Pane jäätisekarp külma oma aega ootama ja edasi külmuma.

Ja miks on vaja jäätisemasinat? Sest nii on tulemuseks kohev maius! Vanakooli meetodil käiks asi nii: teed segu valmis ja paned sügavkülma. Iga poole tunni tagant käid kahvliga surkimas ja läbi segama, et ometigi jääkristalle ei tekiks. Masin segab ja külmutab korraga ja see tekstuur on minu meelest masina hinda väärt küll.

Advertisements

Kookoskaramelliga kohvijäätis

Vot see on juba kookose ja karamelli maailmas täiesti uus tase. Ise ka ei usu, et midagi nii ägedat pähe tuli. Natuke netis surfamist paljastas mulle kookospiimast tehtud karamelli valmistamise võlumaailma ning minu kookos- ja kohvimaias aju tegi edasise töö ise. See on võrdlemisi töömahukas ja võtab kauem aega kui mu tavaline šokolaadi-koorejäätis, mille valem on lihtne: vahukoor suhkru/muu magustajaga keema, kuni suhkur sulab, kakaopulber sisse uhada ja segu maha jahutada. Ütleme nii, et vahel tuleb aga midagi keerulisemat teha ja horisondi piire kombata. Kuigi… seda karamelli tehes hakkas kannatus pisut katkema. Kui sinu kannatus pole jämedam kui peenike juuksekarvake, võta parem kohe algul paksemat sorti kookospiim appi, kulub vähem aega vedeliku väljaaurutamisele. Muidu mulle see Tesco kookospiim täitsa meeldib, hind meeldib eriti.

Karamell:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 125 ml roosuhkrut (mul suhkru-ksülitooli segu, eriti karamelline aga kookossuhkruga)
  • näpuotsatäis meresoola
  • 2 spl vett
  • 1 tl sidrunimahla

Pane väike kastrul keskmise kuumusega pliidile. Sega seal suhkur, vesi ja sidrunimahl. Lase keema. Kui segu keeb, lisa kookospiim ja meresool. Lase pliidil madalal kuumusel podiseda, kuni segu meenutab karamelli. See peaks olema pruun ja tihke. Kuna minu kookospiim sisaldas palju vett, võttis see omajagu aega, 20 minutit vähemalt. Sega aeg-ajalt. Lase jahtuda. Sellest karamellist saab hiljem jäätisele kaunid karamellitriibud.

Kookospiimast kohvijäätis:

  • 1 purk (400 ml) kookospiima
  • 200 ml kanget kohvi (lasin värskelt masinast)
  • maitse järgi magustajat (steeviat kulub noaotsatäis, muid asju rohkem)

Kalla kõik komponendid kastrulisse ja aja keema. Lase podiseda, kuni segu pakseneb, saad kreemjama jäätise. Jahuta segu maha. Panin enda oma ööseks külmkappi. Hommikuks oli kookosrasv eraldunud ja peale kõva kooriku moodustanud. Lasin aknalaual päikse käes taas üles sulada, et segu oleks valatav.

Pane jäätisemasin käima ja vala jäätisemass sisse. Kui see on mõned minutid ringi käinud ja külmunud, vala hulka kookoskaramell. Sellegagi juhtus nii, et seistes hakkas kookosrasv eralduma, aga segades läks asi taas korda. Kui jäätis on piisavalt paks, pane sügavkülma edasi tahkuma. Karamelli võib samas ka jäätis kaussi/karpi kraapides lisada. Mul tõmbas see kiirelt külmaks ja jäid suured tükid. Kaussi pannes tegin tükke väiksemaks ja panin seejärel külma.

Kui masinat pole, pane jäätis sügavkülma. Kui see on natuke kõvem, aga veel segatav, sega sisse karamell. Lase veel tahkuda.

Soolakas kookosjäätis

Kui juunis Londonisse lennates Ülemistest kiiruga Jäämarja kookose-soolakaramelli jäätised haarasime, armusin esimesest ampsust. Kookost ei pea mulle nagunii eriti suurte ponnistustega maha müüma, olen juba ammu kookose ori. Kookosvesi, kookospiim, kookoskohuke, kookosrasv kehale, näkku ja keele peale, isetehtud Raffaello (poe omad liiga magusad ja mulle ei sobi mandlid), kookospiimaga karrid… jah, võin seda väga mitmel kujul tarbida. Ja kookose spetsiifiline maitse meeldib mulle väga. Hankisin Prismast 4 purki kookospiima ja kukkusin soojal suvepäeval jäätisi vorpima. Muidu olen Promost ostetud liitrist vahukoort kasutanud, aga teadagi on meie kodus üks isik, kelle veretest ristis ta piimapõlguriks. Mis seal ikka, kookose küllastunud rasvad ongi üllamad: keskmise ahelaga rasvhapped, mida keha suudab energias kasutada, mitte tuimalt otse voldikestesse salvestada. See on kookose eelis näiteks või ja muude loomsete rasvade ees. Esimesena võtsin ette midagi sarnast, mida lennukile jalutades vitsutasime.

  • 1 purk (400 ml) kookospiima (mitte mingit lahjat ja vesist “Light” versiooni)
  • 75 g india pähkleid
  • 2 spl roosuhkrut + 2 spl ksülitooli (või nt ainult 4 spl roosuhkrut ja kõige ägedama karamellimaitse saaks suisa kookospalmisuhkrust)
  • 1 dl vett
  • 0,5 tl meresoola

Purusta india pähkleid saumiksriga või blenderda (parim on selline väike blender, mis on sauaga komplektist) seni, kuni saad indida pähkli või. Piisavalt kaua purustades, muutuvad need kreemjaks.

Kalla väikse kastruli põhja suhkur (ja ksülitool, kui kasutad). Pane pliidile keskmisele kuumusele ja oota mõni minut, kuni suhkrud on ära sulanud ning hakkavad kuldsemaks muutuma. Kalla ettevaatlikult juurde kookospiim ja vesi. Kuna suhkrud on kuumad, võib see pritsida. Sega korralikult, siis lisa india pähkli või ja sega uuesti. Kuumuta pidevalt segades ja lase pisut muliseda. Segu peaks natuke paksenema. Alguses suhkru kuumutamine annab kogu kupatusele kerge karamellise maitsenüansi juurde.

Jahuta jäätisesegu külmkapis maha. Olen oma vigadest õppinud, et tulikuuma segu kallamine jäätisemasinasse on halb mõte. See ei tahku! Kuna mul tuli segu palju, kallasin osa juba pulgajäätise vormidesse ja ülejäänu panin tavalisse külmikusse masinaringi ootama.

Pane jäätisemasin tööle ja kalla segu sisse. Las segab ja külmutab. Kui see on piisavalt tahke, kraabi jäätis karpi ja pane sügavkülma edasi tahkuma või naudi kohe. Lugesin ka sellisest variandist (kui masinat pole): külmuta jäätis jääkuubikuvormides (mul on ka suured kandilised seebivormid, mida olen aga ainult toidu jaoks kasutanud), purusta jääkuubikud blenderis ja sega mass kokku. Kui lihtsalt segu sügavkülma panna, tekivad jääkristallid ja tegu on pigem mahlajää kui kreemja jäätisega. Vana hea trikk on ka alles külmuvat segu aeg-ajalt kahvliga torkimas käia, et jääkristalle lõhkuda.

Kui kõik see tundub tohutu tõmblemisena, siis poes on need imelised jäätised õnneks saadaval. Proovisin ka mango-põldmuraka ja ananassi-kookose-laimi oma, aga see soolakaramell oli lihtsalt sensatsiooniline. 2 eurot Rimis. Nii hea asja eest tasub maksta küll. Päriselt! Silmagi pilgutamatagi ostaksid ju poole kallima koogitüki, mis ei pruugi eriline maitsenauding olla. 2 eurot ühe korraliku jamast prii jäätise eest on mõistlik.

NB! Kookospiim ei tohi tõesti väga vesine olla, muidu korralikku kreemjat jäätist ei saa. Kui kahtled ja mõtled, et äkki on vedelapoolne kookospiim, vähenda retseptis ka veekogust.

Meejäätis gluteenivabas vahvlitopsis

IMG_8309.JPG

Kui aasta tagasi kiitsin Pure Line mesist pulgajäätist taevani, siis nüüd on nad järjekordse mõnusa jäise maiuse valmis saanud. Nii palju, kui ma mais Nõmme turul Saaremaa juustu poes sügavkülma piilumas olen käinud, ei näinud ma oma lemmikut pulgakat sootuks mitte. Nüüd siis, juunis poetas müüja, et jäätised on veel tulemata. Kurtsin, et meejäätist pole ammu näha olnud. Tema vastu, et on-on, kohe koerapulgaka (Ice Dog) kõrval. Mina jahusin, et ei ole ju. Ja siis ta ütles, et see on topsis. Uurisin lähemalt ja, ennäe, oligi meejäätis, aga võõras pakendis ja vahepeal topsi ümber kasvatanud.

IMG_8307

Ma pole suurem asi topsijäätise sõber, sest tops on minu arvates üks tüütu lisand. Ega selle IceCupone-nimelise külmmaiusegi puhul oli just topsis enim koostisosi, plombiiris endas vähem. Kuid… üllatavalt on tegu gluteenivaba topsiga, mis valmistatud kartulitärklisest ja kikerhernejahust. Sinna on ära eksinud ja killuke suhkrut, olgugi et jäätis ise on magustatud meega (25% mett). Kuniks pulgajäätist pole, ajab see tore topski vahel asja ära, kui murelite ja maasikatega maiustamisest mõneks ajaks kõrini saab. Muidu käin turul peamiselt just marjajahil ning juba saab piiluda esimesi kodumaiseid maasikaid.

IMG_8308

Maasika-banaanijäätis

20160417_185902

Mõned asjad on võrratult lihtsad ja kõigele lisaks veel meeletult maitsvad. Kunagi arvasin näiteks, et jäätise tegemine on jube vaaritamine, mis nõuab suurt hunnikut komponente. Tegelikult ei olegi sadat koostisosa tarvis, sest tõtt-öelda saab ka ainult külmutatud banaanist kreemja maiuse. Kui maasikaid ka lisada, siis tuleb eriti marjane magustoit.

  • maasikaid
  • banaane

Võta sügavkülmast maasikad ja banaaniviilud. Banaan võib muidugi külmutamata ka olla või siis võivad maasikad olla külmutamata. Tähtis on, et üks neist tuleks külmast, muidu ei saa jäätist! Olen ise vahel ostnud pruune odavaid banaane, viilutanud ära ja pannud niimoodi sügavkülma (ilma kooreta muidugi). Jäätiseisu tulles saab jälle külmast võtta. Püreesta banaanid ja maasikad. Tarbi kohe! Kui ära sulab ja uuesti külmutad, tekivad jääkristallid. Kui sul on aga jäätisemasin, saad jäätist teha ka mittekülmunud produktidest ja lasta masinal segada ja samal ajal külmutada. Või… võtad vahepeal välja ja segad, siis paned uuesti külma. Lihtne ja loogiline või segane?

Mistura! Käsitööjäätis ja mandlipiimaga latte

Eile, kui olime Deliscos kõhud lõunat täis söönud, tegime veel väikse jalutuskäigu. Ikka selleks, et end pärast sööki ja enne suuremat arvuti taga istumist pisut liigutada. Ühtlasi otsisime hubast kohta, kuhu siis paariks tunniks potsatada. Delisco vastas oli Starbucks, mis on kindel valik, aga ehk on Madriidil midagi veel pakkuda? Kindlasti kuhugi sisse, sest kohviku välilaudades käivad pidevalt mingid tüübid salvrätikuid müümas (mingi uus rikastumisskeem!?) või kerjused raha lunimas. Deliscos istusime sees ja nägime läbi klaasi hästi ka õues toimuvat ja just nii see oligi. Poole tunni jooksul käis üks tüüp kaks korda oma salvrätikuid müümas (miks peaks restoranis istuv inimene tahtma üldse salvrätikuid osta?) ja kerjuski uitas mitu korda üle platsi.

20160317_175052

Sealtsamast kõrvaltänavalt avastasimegi Mistura. Soodsad kohvihinnad ja käsitööjäätis jäid kuhugi kuklasse tiksuma ja tegime enne sinna naasmist veel ühe korraliku tiiru kvartalis, kiigates ka ühte suuremasse Mercadosse, mis pakkus ka katuseterrassi ning kus oli põnevaid toidulette. Osutus aga liiga kalliks, nii et suundusime pisikesse Misturasse. Ja, oh, ma olen nii õnnelik, et nii otsustasime!

20160317_150220

See siin on üks parimaid lattesid, mida ma joonud olen. Suur tass maksis 2.20 eurot ning meeldiv teenindaja valmistas selle mandlipiimaga. Jess! Ma joon lattet küll pärispiimaga, aga alati, kui on muu võimalus (nt kookospiim), valin alternatiivi. Lehmapiim hakkab natuke vastu ning tegelikult võid end suisa mutandiks pidada, kui seda vaevusteta seedida suudad. Samas maitsestamata jogurtit ma natuke söön (head bakterid soolestiku mikrofloora jaoks) ja juustu osas võib täheldada kerget sõltuvust. Igatahes, rüüpasime seal oma imemaitsvaid lattesid ja klõbistasime arvutiklahvidel. Seal oli veel arvutitega tüüpi. Kuna WiFi ja pistikud on olemas, siis on koht toimetamiseks ideaalne, olgugi et see on pisike. Istekohti on umbes 10 ringis. Ja nende tundide jooksul, mil me seal istusime, käis sealt ikka väga palju jäätisemaiaid läbi. Lisaks telliti pannkooke ja vahvleid ning seepärast täitus kohvik korraks magusa küpsetuslõhnaga.

20160317_164922

Mu esimene Mistura jäätisekogemus oli roheline matchajäätis ning marjasorbett. Matcha ehk rohelise tee jäätis oli mõnusalt koorene ja tugeva maitsega. Ühe kliendiga naljatas teenindaja, et “We sell a lot of this ice cream, but don’t really like it!”, aga minu arvates oli selle maitse ikkagi ka hää. Kontrastiks värske marjasorbett, mis polnud mitte mingit moodi vesine, vaid mahlane ja maitsetest tulvil.

Mistura_cubetas_sabores1

Päev hiljem sättisime end uuesti Prado kunstimuuseumi järjekorda (alates kell 18 tasuta sissepääs, aga selleks tuleb pikas sabas ka seista) ning enne veel astusime läbi Plaza Mayori Misturast lootuses saada uusi jäätisemaitseid. Valik suhteliselt sama, aga sama hää kui ennegi. Sander jäi truuks oma “chocolate intenso” maitsele ja valis juurde pistaatsia, mina mekkisin kohvijäätist ja pirnisorbetti. Sorbett jällegi väga värske ja mahlane ning tavajäätis tugeva kohvimaitsega! Mmm! All siis mõned pildid Plaza Mayorist, kus nädala algul nägime hullunud jalgpallifänne (Eindhoven, hollandlased), kes sealt rongkäigu ja kisaga Vicente Calderoni staadionile marssisid ning väljakule hunniku prahti maha jätsid. Reedel, 18. märtsil oli väljak õnneks juba puhas, kuid igasugu karvaseid-sulelisi nägi seal küll. Õhupalle müüv Miki, ülekaaluline ämblikmees (võigas!), naljakaid hääli tegev elukas…

Pure Line: eestimaine meejäätis ja muud toredused

Esimest korda ma sõna otseses mõttes jooksingi meejäätisele otsa. Nelijärvel jooksulaagris sai nii halvasti süüa, et õhtuse jooksutrenniga suundusin Aegviitu poodi. Hing ja keha ihkasid midagi värsket! Paraku serveeriti seal praadide juurde vaid pool lusikatäit vaimuvaest kurgi-tomati-hiina kapsa salatit kui sedagi. Ülejäänud osa taldrikust oli tavaliselt kraam, mida ma üldjuhul väga ei söögi: liha ja hunnik riisi. Esimese õhtu kalaga võis vaid rahule jääda. Niisiis, suund Aegviitu, korvi kirsstomateid, porgandeid, nektariine ja üllatuslikult ka Pure Line’i meejäätis. Esmapilgul näis, et tegu on mõne erakordse vene jäätisega. Pärgamentpaber ja värviline pakend tundusid just sinnapoole osutavat. Kui hakkasin tagasi jalutama ja hambad esmakordselt kaunisse valgesse pulgajätsi lõin, tegin esmalt paar mõnumõminat ja asusin seejärel usinalt pakendit uurima. Tuli välja, et tegu kodumaise jäätisega, mida toodetakse Harjumaal Kosel!

Desktop3

Uudishimu ei andnud asu ja juba Nelijärvelt rongiga Tartu (ja hiljem Põlva-Rõuge) poole veeredes, uurisin järele, millega siis täpsemalt tegu on. Tuli välja, et Pure Line asub Kosel ning kasutab võimalikult puhtaid ja naturaalseid koostisosi, vältides säilitusaineid. Täitsa minu maitse järgi jäätis! Juba Aegviidus võtsin oma targa e-ainete telefonirakenduse lahti ja toksisin seal sisalduvad ained sisse.

  • guarkummi – paksendaja, stabilisaator; võimalikuks kõrvalmõjuks allergiline puudutusaurtikaaria
  • karrageen – vetikatest saadav paksendaja, stabilisaator ja želeeriv aine; hoiab jäätise ilusat kuju; neist lisaainetest kõige kahtlasem, kuna võib tekitada soolestikuvaevusi, anafülaktilisi reaktsioone ja häirida immuunsüsteemi
  • jaanileivapuujahu – looduslik paksendaja ja stabilisaator; võib tekitada allergiat

Tegu on võrdlemisi looduslike lisaainetega ja need kõrvalmõjudki pole tegelikult igapäevased ning kes teab kui jubedad, olgugi et karrageen pani korra kulmu kergitama. Samas, kui poest kooki osta, on selles üldiselt kolm korda jubedamad koostisosad. Heameelt tegi ka see, et meejäätis oli päris võiga ja kahtlased hüdrogeenitud (ehk äärmiselt stabiilsed ja töödeldud) taimsed rasvad olid sellest välja jäänud.

Teised tooted

Meejäätis oli mu esimene ja senini parim kokkupuude Pure Line‘i toodetega. Pistaatsia- ja vaniljepulk, šokolaadikoonus ja glasuuritud Ice Dog said järele proovitud, aga need polnud ikka need. Võibolla seetõttu, et kõik teised sisaldavad suhkrut? Üldjuhul on ka nii, et niipea, kui mängu tulevad koonused ja vahvlitopsid, kahaneb mu isu märgatavalt. Tõtt-öelda ei anna need väga palju maitsele juurde. Rohkem nikerdisi jäätise ümber (vastandina puhta paljale meejäätisele) tähendab ka rohkem koostisosi ehk rohkem kohti, kus võiks miski valesti minna. Pealegi on nende vahvlites taimsed rasvad, olgugi et jäätistes endis on saadud hakkama rõõsa koore ja võiga (või!!!). Eelistan võimalikult puhast jäätist ja sestap on mu lemmikute nimekirjas ka kaunis paljas valge Regatt.

Kust saab?

Pure Line väidab, et nad pesitsevad Konsumites, Stockmannis ja Solarises. Tõsi, olen meejäätist märganud mõnes väiksemas Konsumis, aga näiteks Haapsalus ei olnudki. Ega ka Kuusalus, kus pood pisut suurem kui Rõuges või Aegviidus. Nõmme turul käin peagu iga päev lõunaks midagi head värsket ostmas. Ja ühel ilusal päeval tabasid mind sisemised rõõmuhõisked, sest nägin Saaremaa juustu poe juures järgmist silti…

20150729_115358

Hulgi ja otse tootjalt saab neidsamu jäätiseid e-jäätise lehelt. Sealt lugesin ka, et nii lõikavad nad vahelt mitu tarneahela lüli ära ning toode jõuab kiiremini tarbijani, kuna ei pea kuskil vahelaos vedelema. Parem kvaliteet? Tundub nii. Olgugi et üksiku meejäätise hind on netis 10 senti kallim (Nõmme turul 0.55 eurot/tükk 4. august 2015 seisuga), siis suurema hunniku tellimisel rakendub kaunis soodustus. Mida enam tellida, seda suurem allahindlusprotsent. 20 euro eest tellides 20% alla ja nii kuni 35%, kui tellid 35 euro eest. Ausõna, pole ise sealt tellinud, aga kui prooviks ostukorvi erinevaid tooteid tõstsin, tuli päris sõbralik hind viimaks. Ma ei arva, et kvaliteedi eest peaks ilmtingimata vähem maksma, head asjad ongi tihti kallimad, aga vahel on ju tore natuke alla saada. Usun, et kui ma ise telliks, siis ainult meejäätist, kuna see on kõige maitsvam ja unikaalsem samuti. Suhkrust üritan end aegamisi võõrutada ja näonahk on juba palju kaunim kui varem.

Pakendid

Pärgamentpaber on paljudele kindlasti nostalgiahõnguline. Mina seda aega ei mäleta, kui jäätist nii pakiti. Igal juhul on Pure Line’i pakendid loodussõbralikud ning kirjade järgi ka biolagunevad. Ei ole mina neid kompostihunnikusse lagunema visanud (säärast asja mul polegi), aga kui jäätis liiga kauaks sooja kohta jätta, siis hakkab ka selle paber näppude vahel lagunema. Näiteks teise lemmiku, Väikse Tomi paber niimoodi ei lagune, sest tõtt-öelda on viimasel juhul tegu hoopistükkis kilega.

Ringiga taas meejäätis juurde

Meejäätis – esimene ja lemmik ning arvatavasti ka ainus toode, mida püsivalt tarbima jään. Uute põnevate maitsetega loodan katsetada juba uues koduköögis, millele lisandus eile pärast kolmenädalast seeselamist lõpuks ometi külmkapp! Kusjuures, sügavkülm on sellel eriti suur! 132 liitrit marjade, köögiviljade ja kodutehtud jäätiste jaoks! Jess!