Põldmarja-juustukook

Otsustasin, et minu majavalvuri (house sitter) käekirjaks saab kõigile kodu-loomaomanikele nende koju naastes koogi või eine vamistamine ja muidugi Eesti-teemalise postkaardi jätmine igasuguste heade soovidega. See on minu viis neid selle eest tänada, et saan nende äraolekul majas tasuta elada, oma väheseid riideid pesta ja köögis peremehetseda. Muidugi on asjal ka teine külg, põhjus, mille pärast üleüldse minusuguseid vaja on: loomad. Hoolitsen koerte-kasside ja muude elusolendite eest. Esialgul tundub, et asi piirdub koerte-kassidega, ühtki lehma-hobusevalvet pole ma kinnitanud, kuigi kandideerisin sellistesse kohtadesse, kus ka kanad elavad (aga ei saanud sinna). Oma “kodud” leian Trusted Housesittersi kaudu ja see 70-eurone aastatasu on end juba igati õigustanud. Kohe kindlasti ei leiaks ma sama summa eest endale 3 kuuks Suurbritannias elamist. Ja veel sellist elamist, kus oleks ruumi end välja sirutada. Ütleme nii, et profiili loomisel tuleb vaeva näha, aga usun, et see tasub end ära. Kui olen piisavalt palju arvustusi saanud ja end tõestanud, tulevad millalgi ka Hispaania rannikuvillad ja muu säärane. Samuti otsitakse Taiski päris tihti kedagi kassile käppa hoidma.

20180923_200854

Esimene elukoht oli Penarth, 35 000 elanikuga linnake Cardiffi külje all. Elasin 16 päeva kahe väikse valge koeraga. Ma olen kohe kindlasti kassiinimene, aga need kaks nässut suutsid oma veidrustega siiski südamesse pugeda. Nad oskavad teada anda, kui midagi soovivad. Näiteks seda, et ma tagumiku tooli küljest lahti tõmbaks, arvuti kinni paneks ja nendega diivanile tuleks. Alles siis on rahu majas. Pildiltki näha, kuidas nad mind teise tuppa manguvad. Aga ma ei hakka sellest kõigest pikemalt rääkima. Pean vaikselt paberil päevikut, millest kavatsen raamatu kirjutada. Samuti on igapäevane reportaaž kirjas mu ingliskeelses motivatsiooniblogis. Jimmy ja Poppy tunduvad juba terve igaviku kaugusel, kuigi lehvitasin neile hüvastijätuks alles 10 päeva tagasi. Vahepeal olid Suzie ja Mabel Birminghamis, lugematud hosteliseiklused, üks poolmaraton Nottinghamis (sellest loe spordiblogist). Lähme parem selle koogi juurde, millega Arwyni ja Lynne’i vastu võtsin. Tegin ka suure potitäie karrit, aga selle kohta märkmeid ei teinud. Ehk teine kord.

Nad olid koogist vaimustuses. Nii vaimustuses, et kirjutasin retsepti ilusasti inglise keelde ümber, et nende pojapoegki kätt saaks proovida. Pidi olema kokanduslike kalduvustega teismeline. Vot, see on huvitav! Kui kõik läks nii, nagu nad lootsid, siis troonis see kook paar päeva tagasi nende söögitoa laual, kui sõbrannad külas käisid. Üleüldse oli tegu nii mõnusate inimestega, meenutasid mu ämma-äia. Lynne ja Linda – üpris sarnane nimi ju! Soengki sarnane ja mõlemad töötanud sotsiaalpedagoogina. Ja kus Lynne ja Arwyn käisid, kuni ma nende maja valvasin? Läänemere kruiisil, 17. septembril külastasid ka Tallinna (ilm oli muidugi kohutav).

20180912_1008042400293252573210294.jpg

Tahtsin teha tervislikumat versiooni, sestap kiudainerikkad kaerahelbed põhjal ja puruna peal ning täidiseks rasvatu valgurikas jogurt + mingi asi, mille nimi on “quark”. Eriti rasva ei sisaldanud, valku aga palju. Midagi toorjuustu sarnast. Põldmarjad pärinevad Penarthi kaljuservalt, seal on ülipalju põõsaid. Ja need põõsad on nii teistsugused! Kõrged ja tihedad nagu võsa. Ükski põldmari ei kasva maa lähedal ning pole sestap koerte poolt täis pissitud.

20180925_170755

Osised:

Põhi ja puru:

  • 200g peeneid kaerahelbeid
  • 75g margariini/võid
  • 4 spl suhkrut (demerara)

Täidis:

  • 3 dl põldmarju
  • 500g toorjuustu/kohupiima (“quark”)
  • 300+200g maitsestamata jogurtit
  • 3+1 muna
  • 3+1 spl jahu
  • 4+1 spl suhkrut

Peale:

  • 2 dl põldmarju
  • 1/3 põhjapurust

Põhi ja puru: rösti kuival pannil mõni minut kaerahelbeid, lisa suhkur ja lase sulada. Kui kaerahelbed on krõmpsud ja suhkur sulanud (aga veel ei kõrbe), lisa rasvaine (või/margariin) ja sega korralikult läbi. Suru 2/3 purust ümmarguse koogivormi põhja, jäta 1/3 koogi kaunistamiseks.

Täidis: püreesta 3 dl põldmarju, sega toorjuustu/kohupiima, 300 g jogurti, 3 lahtiklopitud muna, 3 spl jahu ja 4 spl suhkruga. Sega eraldi kausis 200 g jogurtit, 1 muna, 1 spl jahu, 1 spl suhkrut. Saad 2 eri värvi täidist, millega ägedat marmorefekti luua.

Kalla lilla (põldmarjadega) täidis põhja peale. Kalla peale valge täidis ja sega natuke läbi, nii et 2 värvi oleks eristatavad. Pane vähemalt 1 tunniks 180-kraadisesse ahju küpsema. Vahepeal võid kooki võdistada. See peaks natuke võdisema, aga samas ka tahke olema.

Lase koogil korralikult maha jahtuda, kaunista ülejäänud marjade ja puruga. Kõige paremini maitseb külmalt.

Advertisements

Variatsioone rosoljest: 2, klassikalise jälgedes

Pere jõuluistumisele otsustasin kaasa teha salati. Üleüldse näis meid ees ootavat üks keeksi- ja salatipidu, sest ka õde tahtis teha kaks salatit ning nii mina kui ema jaurasime keeksidest… Mis seal ikka, võib ka nii! See oli kindel, et keegi enam seapraadi süüa ei soovi. Mitte, et ma seda muidu väga palju sööks, aga natuke maitsesin (kalakogused mu taldrikul olid kordades suuremad).

klassikarosolje

Rosoljet planeerides võtsin esimest korda lahti ka klassikalise retsepti, et saada aimu, mis värk sellega on. Teadsin, et peet on põhiline, sest see salat peab olema roosa. Lisaks teadsin, et koostises on heeringas, kartul ja hapukurk. Mõni muu asi tuli suisa üllatusena. Kala JA keeduvorst? Milleks on vaja neid asju segada? Liiatigi on keeduvorst üks mõttetumaid asju üldse. Kui süüa liha, siis juba sellist, mis on 100% puhas liha, nt. filee, mitte mingi tööstuse poolt kokkumätsitud jura. Nii et keeduvorst jäi minu versioonist välja, kala on kasulikum niikuinii. Kastmeks valisin kergema variandi ehk maitsestamata jogurti. Rasv iseenesest pole halb, aga küllastunud rasvu (enamasti loomsed allikad, sh. piimatooted) tuleks pigem piirata. Hapukoor-majonees on rasvasemad kui jogurt. Sarnaselt esimese versiooniga, millest juba kirjutasin, jätsin sisse kikerherned, sest kaunviljade tarbimist on hea meeles pidada (hea valgu- ja kiudaineteallikas). Õun, kartul, porgand – miks ka mitte, las needki olla. Porgandit küll igas kohatud retseptis ei olnud. Ma pigem vähendasingi kartulit ja lisasin porgandit. Lisaks kartulile lisavad tummisust ju ka kikerherned. Hapukapsast mina ei loobu, see on liiga hea. Ja kasulik on just värske, sest kuumutades võivad piimhappebakterid hävida. Ja sibula panin juurde! Nonii ja siin ongi minu lähenemine klassikalisele retseptile.

  • 2 keskmist kartulit
  • 2 porgandit
  • 1 õun
  • 2 hapukurki
  • 1 pakk heeringafileed (240g)
  • 1 purk kikerherneid
  • peotäis hapukapsast
  • 2 peotäit keedetud riivpeeti
  • 1 punane sibul
  • 400 g maitsestamata jogurtit
  • maitse järgi soola
  • 1 spl balsamiäädikat
  • LISAKS (soovi korral): 1 spl tšiiaseemneid,  1 spl oliiviõli

Keeda kartulid ja porgandid, jahuta. Tõtt-öelda tegin selle protseduuri õhtul ja jätkasin salatiga hommikul. Eks ma olin päris väsinud ka. Koori. Haki kartul, porgand, õun, hapukurk, heeringas kuubikuteks. Liiga väikseid ei tasu teha, aja- ja närvikulu. Aga samas jälle nii väiksed, et ühte ampsu mahuks nii üht kui teist, st üks amps ei koosneks vaid kartulikäntsakast…

Haki sibul. Sega kõik hakitud köögiviljad ja heeringas kokku. Lisa hapukapsas, keedupeet ja nõrutatud-loputatud kikerherned. Kalla peale kastmeks tops maitsestamata jogurtit. Maitsesta soola ja balsamiäädikaga (peedile hea lisand), sega hoolega läbi. Kui tahad salati rasvhappelist koostist parandada ja saada tulemuseks veelgi tervislikuma salati, lisa ka tšiiaseemneid (oomega-3) ja oliiviõli (oomega-9).