Kuidas jooksjana LCHF maailmas ellu jääda

Aastavahetusega pöörasin oma elus mõnes mõttes uue lehekülje. Läksime aastalõpuks külla sõbrannale, kes ise jälgib LCHF toitumist. “Low carb, high fat” – vähe süsivesikuid, palju rasva. Olin mõnevõrra skeptiline ning mäletan, et oma lemmikut bataadikooki kaasa küpsetades arutlesin koduköögis valju häälega, et kuidas ta niimoodi ikkagi toituda suudab ja kui võimatu see vastupidavussportlasele oleks. Jooksjad vohmivad ju mõnuga makarone ja muid süsivesikurikkaid toite sisse ning süsivesikute osakaal on maisist valmistatud ugalit pugivatel keenialastel kohati isegi 70%. Riiklikud toitumisnormid räägivad 50-55% süsivesikusisaldusest. Mida ütlevad aga LCHF põhimõtted? Kõige rangemates versioonides 5%. Jah, viis. 31. detsembril köögis toimetades ei suutnudki mulle pähe mahtuda, kuidas oleks võimalik 10 korda vähem süsivesikuid süüa. Mis mõttes nagu? Mida üldse süüa saab? Kuidas ma ilma puuviljadeta elaksin?

20190101_184057

Vana-aastaõhtu laud

Õhtul ja järgmisel hommikul ootasid meid aga vägagi meeldivad road, mis pakatasid köögiviljadest. Oli värsket salatit, koorese kastmega salatit, jah, ka vürtsikat kana (valmis põnevas multikeetjas) ja kodus tehtud kotlette. Üldiselt aga üllatusin, et toidulaud oli mitmekesine. Ja tuli välja, et sõbranna sööb kord päevas ka puuvilja. Kui viimase roana pakuti veel koorest marjajäätist, hakkas miski mu sees muutuma. Ei, olgem ausad, mõtlesin tõsisemalt LCHF-i peale juba eelmisel aastal, mitte ainult 1. jaanuaril. Enne veel, kui kodust lahkusime ja kassid üksi vana aastat ära saatma jätsime, olin usinalt internetis surfanud ja välja kaevanud tõdemus, et teatud perioodil võivad vastupidavussportlased samuti selle toitumisviisiga tiiba ripsutada ning mõnele, kes suurema osa energiast nagunii rasvast tootma peab (ultrasportlased, ülipikad distantsid) võib see veelgi paremini sobida. Nii otsustasingi võistluskaalu (jah, jooksjatel on ka võistluskaal, loe täpsemalt 2018. aasta oktoobris ilmunud Jooksjast minu artiklit või uuri Matt Fitzgeraldi raamatut “Racing Weight“) jõudmiseks talvisel perioodil sellega katsetada. Nüüdseks on möödas juba 4 nädalat ning esimesed tulemused ja õppetunnid käes.

Keto või LCHF?

Toitumisnõustamise õpingutest mäletan, et 5-protsendilise süsivesikute sisaldusega äärmiselt rasvarohke dieet on kasutusel näiteks vähiga võitlemisel. Sellise ketogeense dieedi puhul on oluline iga grammi lugemine ja samuti arstlik kontroll. Maks hakkab rasvast tootma ketokehasid ehk ketoone, mida keha saab energiaks kasutada, aga millega vähirakkudel pole väidetavalt midagi peale hakata. Toona asetasin sedasorti toitumise mõttes riiulile “hea teada, aga mina seda kellelgi nagunii soovitada ei tohi” (ma pole toitumisterapeut ning lisaks oleks vajalik koostöö arstiga). Midagi taolist ei kavatsenud ma ka enda peal katsetada.

appetizer bacon bread cooking

Madal süsivesikusisaldus on tegelikult suhteline mõiste. Ütleme nii, et ma ei valinud kõige radikaalsemat varianti, sest olgugi et käsil on talvine hooaeg, on mul palju ka olulisi trenne, mida pean jaksama teha. Mõtlesin natuke oma menüü peale ja adusin, et tarbin igapäevaselt vähemalt 300 grammi süsivesikuid. Otsustasin, et tore oleks see 100 grammi peale saada. Tegelikkuses tulid numbrid aga pisut suuremad ja tõdesin, et mõnes mõttes olen süsivesikusõltlane. Jooksja ja suur puuviljasõber ikkagi! Aga… tarbisin kõvasti vähem süsivesikuid kui varem, lootes, et ühel hetkel õpib keha olemasolevast rasvast paremini kütust valmistama ning põletab kogu üleliigse polstri ära.

Häguse pilguga kiirustrennid ehk mõju organismile

Esimesel nädalal olin muidugi kõige entusiastlikum ja kärpisin süsivesikuid hoolega. Neljapäevases (3. jaanuar) lühemate lõikude trennis olin ilmselgelt liiga palju maapähkleid puginud ning seepärast oli raske kiiremaid kurve võtta. Samas võis ka juba siis süsivesikupuudus endast märku anda. Täielikult põrusin aga 5. jaanuaril, laupäeval, mil treener andis sisehallis ülesandeks joosta 5 korda 800 meetrit. Just nädal tagasi olin teinud kauni hallidebüüdi 1000-meetriste lõikudega tempos 4.00 min/km (15 km/h), mis minu jaoks on rekord. 800 meetrit oli vaja siis juba 3.50 min/km tempos kihutada. Minuga kambas olevad mehed jaksasid, aga mina olin juba pärast teist lõiku täiesti kapsas ja pilt ujus silme ees. Muutsime plaani ümber: järgmised 3 lõiku olid 400-meetrised. Totaalne kannatamine. Kui viimaks trenni teise ossas jõudsime, mil maast kõrge kasti otsa hüppasime ja kerelihaseid treenisime, oli tunduvalt parem enesetunne. Intensiivsed jooksulõigud olid sellises olekus aga võrdlemisi võimatud. Ka hommikul joodud banaanismuuti ei andnud piisavalt energiat, olin oma varud tõenäoliselt üpris tühjaks tõmmanud. Kiirustrenni on rasva pealt palju raskem teha. Rasvast energia tootmisel on vaja 20% enam hapnikku. Pole siis ime, et ma end nii kiirelt hingetuks jooksin. Järgmisel päeval oli pikka jooksu sellise tühja paagiga samuti üliraske teha, hea, et 20. kilomeetris ära ei minestanud.

Sättisin edaspidiseks toitumist nii, et enne olulisi kiirustrenne (teisipäev, neljapäev, laupäev) tegin väikse süsivesikutega laadimise. Jaksasin sisehallis juba palju paremini lipata ning järgmine 5x800m trenn (vigade parandus, kuna eelmine läks untsu) juba õnnestus. Vahepeal kihutasin ka 15×100 meetrit ja 6×5 minutit.

Kui palju süsivesikuid?

assorted sliced fruits in white ceramic bowl

Toitun hetkel süsivesikuvaeselt, aga kindlasti mitte nii rangelt kui päris alguses. Öelgu tõelised LCHF fännid mida tahes, aga tõsiselt vastupidavussporti tehes ei ole vähemalt minul võimalik süsivesikuid nullilähedaseks tõmmata. Pealegi armastan ma puuvilju ja ka juurvilju. Köögiviljad on üldiselt lubatud, aga LCHF austajad soovitavad pigem selliseid, mis kasvavad maa peal, st. juurviljad menüüst väljas, kuna need on süsivesikurikkamad. Minu põhitoit on aga näiteks jaanuaris olnud bataat (ahjus küpsetatud, oliiviõli ja meresoolaga, mmmm!) ja päris palju oleme poest koju tassinud ka peeti. Samas söön ma teravilju kordades vähem kui enne, mõnel päeval üldse mitte, mõnel päeval õhe portsjoni. Minu süsivesikute tarbimine jääb 20-30% kanti ning grammides kenasti üle 100 grammi. Ikkagi vähemalt poole vähem kui enne!

Kitsaskohad

  • Nii palju liha! Enne LCHF-i oli mu menüüs võrdlemisi vähe lihatooteid. Olgu, tõenäoliselt söön praegugi vähem liha kui keskmine lihamaias eestlane, aga tegelikult olen ma köögi- ja puuviljausku. Ma lihtsalt ei jaksa nii palju liha süüa, hakkab vastu. Mu menüü koosneb suures osas värskest kraamist ja ma naudin seda. Samas on vaja ju kuskilt need rasvakogused kätte saada, nii et menüüsse on siiski siginenud peekon ja maksapasteet. Kana-kala on meil kapis alati nagunii.
  • Avokaado ees ja taga. Õnneks mulle maitseb avokaado, aga vahepeal viskas küll üle. Kui ei taha kogu rasva lihast (küllastunud, suurtes kogustes ebatervislik) saada, tuleb avokaadodega maiustada.
  • Palju võib pähkleid süüa? Pähklid on rasvased. Pähklid on kallid. Olgu, maapähklid pole, aga neid palju süües tekib kõhus raske tunne.
  • Kodujuustust kopp on ees. Piimatooted on LCHF-i jälgides olulisel kohal. Olen päris palju potsikuid koju tassinud ja usinalt lusikaga sisse kühveldanud. Ja need juustuviilud külmkapis? Haihtusid märkamatult. Natuke üksluiseks kippus vahepeal. Samas sai kõhu kiirelt täis ja pärast enam midagi muud väga sisse ei läinudki.

Kas kaal langes?

Langes. Kui vahepeal süsivesikutega patustan või liiga palju kaloreid tarbin, siis on järgmisel hommikul kaalul kohe tõus näha. Hetkel võin öelda, et olen kaotanud 1 kilo. Asi seegi, arvestades, et ma ei järgi väga ranget dieeti, mis oleks tõsise treenimise kõrvalt (80-90 km) halb mõte. Äkki see ongi see võluvits, mida otsinud olen? Äkki see mõjubki? Vahepeal olin juba üsna nõutu, sest kaal jäi 63 kg peale toppama ega tahtnud ühegi trenni ega tervisliku toitumisega kuhugi liikuda. Tegelikult on siin asi ka kogemata liigses söömises, aga sellest kummalisest apsakast tahaksin kirjutada juba järgmisel korral.

Mis on sinu kogemused LCHF toitumisega? Kuidas see su elustiiliga kokku sobib? Jaga kogemusi!

Advertisements

Loquat: uudishimu ja reisimine

loquat.jpg

Saage tuttavaks, see on loquat, Hispaanias kasvanud puuvili, mis teadupärast peaks maitsema nagu segu virsikust, tsitruselistest ja mangost. Pisikesed oranžid viljad, millest umbes kolmandiku moodustab läikiv pruun kivi (ära seda söö). Süüakse koorega. Kergelt hapukas, aga samas ka pisut magus. Huvitav. Hetkel Rimis kilohind 4.99. Need isendid fotol on Hispaaniast, aga tark Wikipedia väidab, et need on eelkõige Aasias ja eriti Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis ja Sri Lankal kasvavad viljad. Oo, Aasia… ja nii jõuangi sujuvalt selle teemani, mida tahtsin käsitleda: reisimine ja uudishimu! Lausa imeline, kuidas see vili maagilisel kombel õigele rajale juhatab, suisa juhuslikult on tegu Aasia maiusega. Ütleme nii, et soojendan sahtlipõhjas Tallinn-Bangkok-Tallinn lennupileteid kahele. Suuri reisiplaane (st kui jooksuhooaeg on lõppenud ja paar nädalat väga pöiatõuget ei tee) meeldib mulle teha jupiti. Nii saab ju kulud paremini ära hajutada. Suurim väljaminek ehk lennupiletid on nüüd tehtud. Tõsi, eri riikide vahel reisimiseks vajame veel mõnda piletit, aga nende hinnaklass on 20-30 eurot/tükk. Kohati tundub veider, et Kuala Lumpurist (Malaisia) saab Ho Chi Minhi (Vietnam) 23 euroga! 2 tundi lendu ikkagi, ühest riigist teise. Ja ausõna, me ei reisi kohvritega, mõttetu raharaiskamine. Käsipagas. Kuigi… Finnair lubab meil lisatasudeta reisi lõpus Taist ikkagi midagi suuremat kaasa haarata.

Ja olgugi et aega on peaaegu 6 kuud, olen juba tohutult elevil ja teen abikaasa kingitud vägeva raamatu “1001 retke, mida elu jooksul ette võtta” abiga julgeid plaane. Kui ma järjekordsest tipuvallutusplaanist kilkan või teatan, et kindlasti laskume me Vietnamis maa-alusesse koopasse ja kõnnime seal kilomeetrite kaupa ringi, tuletan talle sõbralikult meelde, et tema ju selle raamatu ostis…

Vahepeal maadlesin motivatsiooni ja enda koha leidmisega. Tekkis tunne, et midagi on puudu. Kogu maadluse tipuks järeldasin, et mulle meeldivad toit ja kirjutamine. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et siia blogisse hakkab nüüd rohkem postitusi ilmuma. Põhimõtteliselt on mul ka peas 100 erinevat raamatut alustatud… Just nimelt alustatud, sest ma kipun olema selline inimene, kes suure hooga peale lendab ja siis huvi kaotab. Alustamine ja tegevuse eelplaneerimine on kohati ägedamadki kui asi ise. Aga teekonnal tuleb ju ka lõppu jõuda ja samas ka keskpunktiga tegeleda! Ei saa kogu aeg uute asjade poole tuhiseda, kuigi… minu uudishimu on nii suur, et seda ma teengi.

Mulle ei meeldi joosta edasi-tagasi. Mulle ei meeldi võistelda rajal, kus peab jooksma mitu ringi. Mulle ei meeldi kohati isegi sama teed pidi koju minna. Ma olen see inimene, kes tuhnib Google Mapsis ja sobrab oma jooksufailides, et vaadata kaardilt, kas trennis nähtud teeotsakse kuhugi kaugemale edasi viib ja (see on alati kuldaväärt avastus!) äkki mõne teise rajaga ühineb ja uue ringi tekitab. Kodukandis Anija vallas (me oleme siiski Lehtmetsa küla elanikud, Kehra linnapiir on 300m kaugusel, algab poole maja pealt…) on palju ägedaid radu. Ja meil on korralik staadion! …kus ma olen 1 korra jooksukaid teinud ja 2. korral oma ringi lõpus läinud uurima, kuidas Sanderi trenn läheb. Igatahes, kruusateid ja metsaradu on palju. Lisaks lõikudeks sobivat asfalteeritud kergliiklusteed. Oma ringid on välja kujunenud ja neid saab mõnusalt omavahel kombineerida, võttes natuke siit ja natuke sealt. Ja ma olen alati põnevil, kui uue teeotsa leian! Täna tuletasin mitme nädala tagust 14-kilomeetrist otsa meelde ja nii tore oli, kui õigele rajale sain. Korra tekkis küll tunne, et läksin vist valesti. Selle raja panin ka esmalt kaardil kokku ja siis läksin mälu järgi maastikul proovima. Toona aprillis oli sopane, metsaveokid ja muu värk, aga täna päris kobe. Läks jooksujutuks, kuigi plaan oli jooksuteemal eraldi kirjutada. Aga noh, jooks on suur osa mu igapäevaelust. Ja osa mu identiteedist. Ma olen jooksja.

Jooksuteema haakus mu lõputu uudishimuga ja samas ka reisimisega. Eks reisid sooja Aasiasse on planeeritud ikka nii, et jooksuhooaeg on selleks ajaks lõppenud. Seal nagunii vaid kõnnime ja matkame ja teeme mõne jõusaalitrenni. Korra ehk natuke ujuma ka. Rannapiirkonnad meid ei huvita, aga eks mõnda basseiniga hotelli korra ikka satume. Samas… kuna hotell vms. on meile pigem koht siruli viskamiseks kui pikemaks ajaveetmiseks (ümberringi on 100x põnevamat), siis sellele väga kulutama ei hakka. Pigem ikka mägimatkad ja kohtumised elevantidega ja kokandustunnid ja massaažiõpe! Ühtlasi avastasin eelmisel nädalal kahe kange reisisaadet vaadates, et ma tahan meie reisimuljeid kirja panna ja ehk mälestustele raamatu kuju anda. Mis mõttes ma saan vähem kui aasta pärast 30 ja pole ühtki raamatut välja andnud? See unistus on minuga juba 7. eluaastast kindlalt. Olen kogumikes figureerinud, eks püsimatu vaim suudabki pigem lühijutte vorpida. Ideid on muidugi enam, kui teostada jõuan. Aga kuskilt tuleb pihta hakata!

Iga reis on eraldi lugu, mitmeski mõttes sissevaade mu ellu. Ja reisisaadet vaadates, tõdesin, et meie kogemused Chiang Mais (Põhja-Tai) olid hoopis teised kui neil telesaates. No mida kuradit nad seal tegid? Elevantide tsirkus? Kobrapiinamine? Beibedega baarid? Meh? See pole üldse see Chiang Mai, mida meie nägime. Meie Chiang Mai on see park, kus inimesed (nii kohalikud kui turistid) õhtul erinevateks sportimistegevusteks kogunesid (väliaeroobika, kääksuvate masinatega ja värvipotsikutest raskustega jõusaal, jooks ja väga huvitav pallimäng, kus korv väga kõrgel õhus!) või niisama aega veetsid. Meie Chiang Mai on kokandustöötuba linnast väljas farmis. Meie Chiang Mai on 3D kunstimuuseum, kus saad ise osaks pildist. Meie Chiang Mai on 2-tunnine (alla veeres 30 minutiga) dehüdreeriv rattaretk üles mäkke kuldse templi juurde (paberi peal tunduvad sellised asjad alati lihtsad!). Meie Chiang Mai on ratastega suures liikluses laveerimine. Meie Chiang Mai on elevandisõbralik farm, kus neile ei õpetata trikke ja kus elevandi seljas ratsutatakse ilma korvita (kuigi mul kohati tekkis küsimus, kas ratsutamine üldse hea mõte on; ometigi olen selle kogemuse eest nii tänulik, need suurusugused loomad…!). Meie Chiang Mai on müntidega opereeritav pesumasin ja hambutu pesupulbridiiler, kes tahtis Eestist kõike kuulda (või noh, tegelikult meie kulul õlut juua). Minu Chiang Mai on higi ja pisarad tai massaaži koolis ja kohutav õppimiskogemus. Meie Chiang Mai on jäised kohvikokteilid. Meie Chiang Mai on lõputud templid ja laternavalguses bambussillal jalutamine. Meie Chiang Mai on hommikusöögipuuviljad ja ööturud. Meie Chiang Mai on kassiteemaline kohvik ja ingliskeelsete kasutatud raamatute pood.

15193607_1550074338341519_6965156735563536955_n

Pärast väikest jalutuskäiku elevanti pesemas. Ja seal vees hulpisid junnid, sest elevant kakab alati, kui vette satub. Ka siis, kui ta just enne ka kakas… Baanchang Elephant Farm, kus elevandid ei tantsi ega maali ja ainuke trikk on inimese musitamine-kallistamine.

Ütleme nii, et mu reaktsioon sellele saatele oli nii tugev, et ma tõesti pean hakkama meie Chiang Mai muljeid kirjutama! Ja juba neid killukesi välja kirjutades tundsin emotsioone üles tulvavat, sest noh, CM on imeline! Isegi, kui sellest viimaks ära väsisime (8 ööd).

Novembrikuisesse reisiplaani mahutame Chiang Mai kindlasti ära. Seal asuvad ju mitmed massaažikoolid. Kuna soov on ka Singapuris (mets linnas!), Malaisias (Kuala Lumpur ja mõned ägedad mäed uuest raamatust), Vietnamis (maa-alune matkarada!) ja Laoses (Fair Trek ehk matk, mis sisaldab kohalike hõimude hütis magamist) käia, siis Chiang Mais liiga pikka kursust ei võta. Aga… leidsin ühe 2-päevase variandi, mis teadmiste-oskustepagasile natukenegi autentsust juurde annab. Loodetavasti on seekordne õpikogemus parem. Sunshine’i kooliga ei saa arvatavasti puusse panna ka. Enam ma väikestesse imelikesse ei lähe.

P.S. Proovige siis loquati ka. On maitsvad. Ega ma neid ainult seepärast siia pannud, et kuidagi vägisi reisipostitust toiduteemasse pressida.