Miks toitumisnõustaja sulle kommi pakub?

Eks ikka seepärast, et neist lahti saada! Meil on kauss komme täis ja köögis laiutab sädelev kotike, kus on veelgi rohkem komme. Me pole neid ise ostnud, sest me ei osta ei koju ega tööle komme. Ja me tahame neist lahti saada. Seepärast loodamegi, et kliendid on maiad ja suudavad võimalikult palju komme ära süüa, enne kui endal isud võitu saavad. Tegelikult… on juba saanud. Olen söönud rohkem komme, kui plaanisin ehk 0 asemel 10 kindlasti. Ja ma pole selle üle õnnelik. Korra oli magus laks, aga liiga magus ja lemmikkommidega tegu pole. Hea seegi, ehk saab kuidagigi magusasööste pidurdada. Ka mina olen inimene. Isude ja muude veidrustega. Selle hetkeni on kõik lihtne, mil komme pole, sest ma ei osta neid ise. Kui need on aga pidevalt käeulatuses, on olukord keerulisem. Kuigi… täna pole ma ühtki söönud. See-eest alistusin veel suuremale nõrkusele: piparkoogid. Koostööpartner tõi suure paki, ise tehtud ja ägedate kaunistustega, glasuur on mõnusalt hapukas. Vot seal on juba mingi maitsenauding ka. Piparkookide vürtsid on lihtsalt ülimõnusad! Muidu polegi sel aastal ise ühtki piparkooki teinud ja poest sai ka vaid 1 pakk Loodusväe omi ostetud. Edusammud.

20171224_171146

Kui ma ei söö magusat, tunnen end hulga paremini. Näkku ei teki punne ja energiatase on ühtlasem. Puuviljad ei mõju mulle nii nagu maiustuste suhkur. Kui ise süüa teha ja muidu korralikult toituda, ei tekigi mingit probleemi. Ja nüüd jõuame selleni, mis mulle jõulude juures ei meeldi. Ülesöömine, seda muidugi. Ükskõik, kuidas ei pingutaks, ikka on vaja kõigil teistel külalistel laud üle kuhjata. Mis värk on? Kas kogume mingiks homme algavaks näljahädaks lisapekki? Kas on vaja ühel õhtul niiviisi süüa, et pärast on halb olla ega jaksagi diivanilt tõusta? Minu arvan, et ei pea. Ma ise ei leia sellest erilist naudingut. Mulle meeldib toit, aga mulle meeldib ka hea enesetunne. 24. detsembri jõululaud oli õnneks mu enda teha ja tegin seda, mida klientidele soovitan: keskendusin köögiviljadele. Planeerisin laua värvilise värske kraami ümber. Pildilt näebki mitmeid laual olnud roogi. Guacamole ja hummusega sõime nuikapsast ja paprikat. Kevadrullides katsetasin jõululikult põnevat kombinatsiooni: salatilehed, riisinuudlid, värske hapukapsas ja roheline sibul. Samuti näeb laual ema soolatud kala. Puudu on sea- ja pardiliha (seda oli väga vähe) ning kuumutatud hapukapsas, mille ema kodus valmis tegi ja mis pildistamishetkel ahjus soojenes. Samuti on puudu õe toodud kraam: kohupiimakook, leivakrõpsud, kurgisalat. Ja muidugi mu enda tehtud šokolaadi-meejäätis. Kokkuvõttes oli toitu taaskord liiga palju. Seegi ei aidanud, et otsustasin ahjujuurikad täitsa ära jätta (kartuli asenduseks). Talvisel ajal on ahjujuurikad muidu üks meie lemmikroogi. Ahjupotile olen kiidulaulu laulnud varemgi. Huh, igatahes oli järgmisel hommikul ikka natuke paha olla, seest keeras ja pea tuikas. See 1 pokaal veini on minu puhul jätkuvalt 1 pokaal liiga palju. Seda enam, et üldiselt on mu alkoholitarbimine nullilähedane. Kehale lihtsalt ei meeldi. Väärtustan alati mõnusat olekut ja hommikusi trenne ega hooli pidudest. Heast seltskonnast: jah, hoolin, aga saab vabalt alkoholita.

Postituse mõte oli aga hoopis selles, et halada magusa üle. Mis värk on magusa (ja lilledega), et neid peab ikka alati kinkima? Võin küll 100 korda öelda, et ma ei taha traditsioonilisi maiustusi (ega lilli), kinkige mett või hiiglaslik ananass! Või kookosrasva. See on kallis ja seda kulub alati palju nt kodutehtud šokolaadi (kaarobist ja kookosrasvast) või kehale määrimiseks. Esimesel jõuluõhtul läks peaaegu õnneks: kurkumiga mesi ja 90% šokolaad. Kui šokolaadi süüa, siis säärast ma eelistangi, mitte mingit vähese kakaoga maitsestatud suhkrut. Lõpuks sõin vaid 1 tüki, ülejäänu lükkasin Sanderi suunas. Midagi oli mu põhimõttest mitte suhkrut süüa meelde jäänud. Ometigi kohtasin ka lauseid “no seda ikka natuke võtad”. Kui ma oleks ülitugev, siis ei võtaks. Võtsin. Väga natuke. Siiski ärritab, et selliseid ahvatlusi ikka luuakse. Alkohoolikule ei lähe ju ka pitsi pakkuma?

Teisel jõuluõhtul magusast nii kergelt ei pääsenud. 1 pakk väga eeskujulik: ainult rosina-pähklisegu, väga hea, inimesed kuulavad, mida ma tahame. 2. pakk: rosinad-pähklid ja magus… 3. pakk: hiiglaslik kommikott. Appi. Ei suuda ära oodata, et need otsa saaks. Läheks juba see ahvatlus mööda. Vastik ahvatlus. Kommi süües ei teki ka mingit rahuldustunnet, lihtsalt käsi liigub automaatselt kausi poole. Hea seegi, et kauss on koridoris, mitte mul laua peal. Ma ei taha neid komme, aga need kommid tahavad mind.

Mõtisklesin nende magusalaadungite üle ja jõudsin selleni, kuidas kõige lähedasemad inimesed tihti meid ei kuulagi. Võibolla ka kuulevad, aga on omas vanas mustris nii kinni, et jätkavad ikka vanaviisi. Oma tuttavatele-sugulastele-sõpradele on kõige mõttetum ka mingisugust nõu anda. Nad võivad sind pidada küll toredaks inimeseks, aga professionaalsed nõuanded voolavad sujuvalt mööda külgi maha. Kliendid, kes nõustamisse investeerivad ja minu kui võõra inimese poole pöörduvad, teevad suurema tõenäosusega mingeid muutusi. Omade puhul näib, et nõu tahetakse küll kuulda, aga samas otsitakse sealt mingit õigustust oma senise eluviisi jätkamiseks. Või kuulavad nad valikuliselt… räägin ja räägin tervislikust toitumisest, aga viimaks taandub kõik ikka sellele, et kuidas mitte oma elustiili muuta ja vaid lisandite abil puudujäägid kätte saada. Vahel tahaks ikka korralikult pead vastu seina peksta.

Jõuludest jäi mulle kajama veel selline mõte, et tõenäoliselt tahan mina last vaid seepärast, et tõestada maailmale, et selline olevus nagu puu- ja köögivilja sööv ja kommidest möödakõndiv laps on võimalik. Et tõestada, et restoranide lastemenüüd on täiesti haige väljamõeldis ja lapsed tahavad ka tervislikku toitu süüa. Elame-näeme, hetkel veel mitte, ma pole suurem asi lastesõber. Miks? Peamiselt isekusest. Minu maailmapilti ei mahu praegu veel 1 olevus, kes nõuab tähelepanu ja… ohverdusi. Seniks, kuni lapsega tegelemine näib hunnitu ohverdusena, pole ma ilmselt valmis. Küll see aeg tuleb ja 1 lapsega saab vast hakkama.

Variatsioone rosoljest: 1

Ei ütleks, et ma oleks lapsena sõna “rosolje” kuuldes õnnest õhku hüpanud. Pigem oli see selline salat, mis mulle väga ei meeldinud. Ei teagi, kas see on seotud minu boršivõõristusega (peet mõlemas oluline komponent, rohkem ühisjooni ei leia) või oli mul mõni muu kummaline põhjus. Praegu olen aga suur peedisõber ja suskan seda nii kookidesse kui ka soolastesse toitudesse. Peet on kergelt kättesaadav igal aastaajal ja köögivilja letis üks odavamaid. Tavaliselt suurendan selle tarbimist eriti maratoninädalal, mil olen peedimahla juues ka oksendanud (värske mahl on kange kraam!), aga samas tarbin peeti tegelikult igal nädalal natuke. Tais reisil olles mitte, seal ei tundu see põhitooraine olevat. Ja Taist rääkides… jah, sellest toidust on veel palju rääkida ja kirjutada ja pilte jagada (muuhulgas käisime kokanduskursusel), aga sellest mõni teine kord…

Rosolje – ÕS-i sõnutsi “keedetud kartuli ja peedi lõikudest, heeringatükikestest, hapukoorest jm. toiduaineist koosnev külmroog” ehk roosa salat. Viimastel nädalatel on kohe eriti salatiisu olnud. Algas vast natuke enne jõule, mil tahtsin õhtuks salatit, aga ei tihanud poevariantidega riskida. Kahmasin siis kokku riivpeedi, kodujuustu, suitsukala, kreeka jogurti, konservkikerherned. Ise istusin kodus arvutiga diivanile, tegin tähtsa näoga tööd ja seletasin kallile abikaasale, milline mu salatinägemus olema peab. Ta sai väga hästi hakkama, muide.

Jõulude aegu maal olles nautisime taas rosoljet, seekord ämma ja (minu) abikaasa ühisloomingut (ehk ema ja poja ühistöö), mis oli samuti mõnus. Kiidan majoneesi asemel kreeka jogurti kasutamist, kindlasti puhtam ja lisaainevaba kaste. Kodus oleme midagi rosoljelaadset valmistanud ka pärast jõule. Ei teagi, kas on ilus seda rosoljeks nimetada… Klassikalises rosoljes on keedumuna, kartul, peet, mõnikord porgand, õun, heeringas, vorst (no kellele seda veidrat asja vaja on?), majonees. Variatsioon? Allpool ongi üks võimalik variatsioon, mis jõuluselt (kuigi me sööme hapukapsast iga ilmaga, ka lõõskava päiksega) ka hapukapsast sisaldab. Serveeritud aurutatud brokoli ja suitsukalaga. Kala võib muidugi ka salatisse segada. Ja vaadake seda brokoli värvi! Just selline peabki see pärast kuumtöötlemist välja nägema: erk ja hamba all krõmpsuv. Miks? Sest nii on maitsvam ja tervislikum, plaanin sellestki pikema postituse kirjutada. Kuidas aurutada? Pane vesi potti keema ja õisikud sõelaga selle kohale. Kõige peale kaas.

rosoljelaadne

Kogused on meelevaldsed ja sõltuvad tujust ning sööjate arvust + nende näljasuse astmest. Usun, et igaüks suudab endale sobivad kogused paika timmida!

  • kodujuustu
  • hapukapsast
  • riivitud keedupeeti
  • törts maitsestamata jogurtit
  • soovi korral (külm)suitsukala või heeringat
  • konserveeritud kikerherneid

See on kiire argipäevaõhturoog ehk… nõruta kikerherned ja sega kõige muuga kokku. Jogurtit pane nii palju, kui arvad, et kastmeks vaja läheb. Hapukapsas on tavaliselt nii tugeva maitsega, et vajadus soola järele kaob, aga vajadusel võid siiski lisada.

Sellises koosluses on paljugi head. Saad kätte oma piimaportsjoni (kuigi enamik inimesi tarbib piimatooteid soovitatust niigi rohkem), mitu hapendatud toodete portsjonit (hapukapsas, jogurt – kasulikke baktereid täis), astud sammukese lähemale köögiviljanormi täitmisele (peet, kapsas), ammutad kasulikke rasvhappeid (kui kasutad heeringat, valged suitsukalad ei pruugi alati väga rasvased olla) ja kugistad märkamatult ka kaunvilju (kikerherned). Kõigele lisaks saab kõhu täis!

P.S. Variatsioon number 2 ilmub varsti. Hakkan seda täna õhtul tegema ning see on klassikalisele lähemal. Võtsingi vahelduseks klassikalise retsepti ette ja teen nüüd oma versiooni. Homme on perega jõuluistumine (vähemalt jääb selle aastanumbri sisse!).

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Piparkoogimaitseline Napoleoni kook

Alternatiivne jahu. Alternatiivne magustaja. Alternatiivne maitse. See on minu Napoleon. Seda nn. päris-Napoleoni teeks ma vast ainult siis, kui parima pagari võistlusele ära eksiksin, aga siis samuti vastumeelselt. Ühel pimedal ja vihmasel sügisõhtul sõin pärast mõningast suhkrupausi tüki vana head Napoleoni. Mulle meeldib selle koogi mahlasus ja need mõnusad kihid, aga see oli tõepoolest liiga magus. Ja siis tuligi mõte oma versioon teha. Tegelikult annab selle kihilise koogiga igatpidi mängida: suvel näiteks maasikatega versioon koos värskendava piparmündiga… ja nii edasi ja nii edasi. Kuna aga praegu on jõulud tulekul, siis isutab juba iseenesest vürtsika ja eriti piparkookide järele. Ma ei osta enam poest piparkooke, aga piparkoogimaitseainega saab ise kodus imesid teha. Ning muidugi kuuluvad kogu selle kupatuse juurde ka marjad: jõululikud jõhvikad ja maitsvad mustsõstrad. Sügavkülm on siinkohal hea varustaja!

Taigna retsepti võtsin “Vanaemade kokaraamatust” (seal oli nimeks “Vale-napooleonikook, jah, kahe oo-ga), kreemi puhul inspireeris Nami-Nami. Tegelikult muutsin mõlemat retsepti ikka päris palju.

Osised

Tainas:

  • 200 g võid
  • 5 dl täistera speltajahu
  • 1 muna
  • natuke soola

Kreem:

  • 5 dl kookospiima
  • 3 muna
  • steviat või mett
  • piparkoogimaitseainet
  • 1,5 spl speltajahu

Vahele veel: peotäis jõhvikaid ja 2 peotäit mustsõstraid.

Taigna puhul üritasin esmalt olla iseseisev ja tegin üldse kolmanda versiooni, mida üheski raamatus polnud. Hakkisin või väiksemateks tükkideks, nagu soovitatud, mätsisin jahuga muredaks taignaks (elutoas alljärgnev vaatepilt: telekast “Downton Abbey”kordus, mina diivanil, taignakauss süles, tainast näppimas) ning arvasin, et nüüd ongi valmis. Ah, mis mõttes lisada natuke vett? Läheb liiga märjaks see taigen ega saa rullida. Või see muna? No seisab koos küll… Tainas neljaks osaks ja ringikesteks rullima. Rullisin ühe põhja korraga, panin ahju ja rullisin samal ajal teisel küpsetuspaberi lehel järgmise.

Kui 2 esimest põhja 220-kraadises ahjus 8 minutiga (umbes) ära said küpsetatud, sain katastroofist aru. Päris hea sõna peale see jahu ja või koos ei püsi. Ma korra jõudsin isegi enne mõelda, et kas ongi võimalik, et võiks koos püsida, aga nojah… Igatahes, lisasin ülejäänud taignale 1 muna ja see tegi imet. Põhjad ei lagunenud enam ära! Oleks kohe alguses muna pannud, oleks saanud 4 kaunist põhja ja täpselt sellise kihilise koogi, nagu kavas oli.

Kreemitegu. Tunnistan, et kartsin keedukreemi, olles vägagi veendunud, et see läheb nässu ja tükki ja untsu ja kes teab mida veel. Ja siis kahtlesin, kas kookospiim käitub samamoodi nagu tavapiim. Hiljem taipasin, et põhitrikk on siin muna, mis kuumutades kreemi paksemaks muudab.

Kõigepealt lasin 2,5 dl ehk pool kookospiimast kergelt keema. Arvan, et piisaks ka 4 dl kookospiimast ehk ühest purgist, sest mul jäi viimaks kreemi üle. Ostsin Selverist selle mõnusa liitrise kookospiima paki, aga kui ostad näiteks 1 purgi (400 ml), siis piisab sellestki. Kloppisin lahti munad ja segasin ülejäänud, külma kookospiimaga. Sinna segasin ka jahu. Lisasin külma segu kuumale, alandasin kuumust ja lasin tal podiseda, ise pidevalt segades ja hirmul, et äkki läheb tükki ja tuleb munapuder… Vahepeal lisasin noaotsaga steviat ja maitsesin tihti. Steviaga tuleb alati ettevaatlik olla, sest liiga suur kogus muudab toidu lihtsalt rõvedaks. Stevia on suhkrust sadu kordi magusam, sestap ei tohi üle doseerida. Piparkoogimaitseainet läks viimaks kokku vist terve supilusikatäis. Lisasin ja maitsesin, kuni rahul olin. Kokkuvõttes väga magus kreem ei tulnudki. Kui kreem paksenenud oli, lasin enne koogi kokkupanemist sel veel jahtuda.

Lõpuks tuli siis 2 terve ja 2 rabeda põhjaga midagi välja mõelda. Võibolla oli nii isegi parem. Improviseerisin. Kuna kook sai tehtud kaasavõtmiseks, siis olekski taldrikul või muul alusel seda raske transportida. Nii sündis piklikku klaasvormi midagi Napoleoni koogi vormi laadset. Või siis hiiglaslik tassikook. Puru põhja, kreem vahele, puru peale, jälle kreem, tükkideks murtud põhjad, kreem, vahepeal ka kiht püreestatud marju, põhjatükid, kreem… kõige peale jälle puru ja mõned mustsõstrad. Ööseks külmkappi läbi imbuma.

Akrojooga jõulukook – kookose-kõrvitsakook piparkoogikreemiga

See kook on rammus. See kook toidab. See kook annab energiat igasugu põnevateks trikkideks. Selle koogi kulutab üks õige akrojoogi kiirelt energiaks, nii et rammususe pärast tegelikult muret tundma ei pea. See kook on inimestele, kes tegelevad umbes sääraste ilunumbritega, nagu allolevast videost näha saab.

Koostisosad

Põhi:

  • 100 g rosinaid
  • 50 g kookosrasva
  • 100 g mandleid
  • 1 spl kakaopulbrit

Täidis:

  • 350 g kooritud muskaatkõrvitsat
  • 1 küps banaan
  • 150 kookoshelbeid
  • 100 g kookosrasva
  • 15 kuivatatud aprikoosi

Kreem:

  • 1 küps banaan
  • 1 spl kakaopulbrit
  • kaneeli, ingverit, nelki

Kaunistuseks:

  • 1 hurmaa

Kuidas teha?

Põhja jaoks purusta köögikombainis mandlid, kuni saad jahulaadse massi, mis hakkab juba natuke kokku jääma (mandlites sisalduv õli vallandub). Lisa leotatud rosinad ja sega köögikombainis, kuni saad ühtlase massi. Sulata kookosrasv, lisa koos kakaopulbriga põhjasegule. Sega ühtlaseks. Suru lahtikäivasse koogivormi (kata see enne toidukile või küpsetuspaberiga). Pane põhi külmkappi tahenema. Kookosrasv tahkestub seal ka.

Täidise tegemiseks lõika kooritud muskaatkõrvits väiksemateks tükkideks ja püreeri siis köögikombainis. Lisa banaan ja aprikoosid töötle ühtlaseks massiks. Sulata kookosrasv ja lisa see koos kookoshelvestega segule. Soovi korral võid kookoshelbeid ka peenemaks, jahulaadsemaks jahvatada. Maitse. Kui pole piisavalt magus, lisa natuke mett või veel purustatud kuivatatud puuvilju. Kalla täidis põhjale, lase natuke külmikus tahkuda.

Täidis, oranž muskaatkõrvits

Kreemiks püreesta banaan, lisa kakaopulber ja maitseained. Sega hoolikalt. Kanna kreem koogile. Lõika hurmaa viiludeks ja kaunista kook.

Piparkoogimaitseline õunakook

Mõnikord algavad head asjad patust. Maitsesin ühel koosviibimisel ülihead õunakooki ja otsustasin sellest oma versiooni teha. Koorese maitsega muretaigna põhi, katteks õunad. Minu versioonis on või sees, aga nisujahu asemel astuvad areenile metspähklid ja magustajad on looduse enda annid: aprikoosid, datlid, katteks mesi. Kallasin peale piparkoogihõngulise katte, praegune aeg ju soosib seda.

Põhi: 

  • 100 g võid
  • 1 muna
  • 200 g metspähkleid
  • 10 kuivatatud aprikoosi
  • 100 g kuivatatud datleid
  • jahvatatud ingverit

Katteks:

  • õunu
  • 3 spl mett
  • 20 g võid
  • kaneeli
  • jahvatatud ingverit

Valmistamine

Pane datlid ja aprikoosid sooja vette likku ning või sulama (näiteks aurava teetassi kohale). Jahvata metspähklid köögikombainis või kohviveskis peeneks jahuks. Vaata, et üle ei jahvataks, muidu saad pähklivõi hoopis. Sega pähklid võiga. Klopi lahti muna ja lisa segule. Püreesta datlid ja aprikoosid ning lisa segule koos jahvatatud ingveriga. Ingverit pane vastavalt oma tulisuse taluvuspiirile. See annab mõnusat soojendavat vürtsi. Kui segu on kena ja ühtlane, pane see väiksele ahjuplaadile või vormi. Mul on kodus pisike ahi ja pisike plaat, mille katan silikoonmatiga.

Põhi

Puhasta ja viiluta õunad õhukesteks viiludeks. Kasutasin väikseid Eesti sibulõunu. Õunu haki seni, kuni suudad terve koogipõhja viiludega ära katta. Mul kadus õunte ülelugemise järg kuskil pärast viiendat ära. Pane kook 25-30 minutiks 175-kraadisesse ahju küpsema. Samal ajal valmista magus kate. Pane kaussi mesi, või (või kookosrasv, kui sinu menüüst on või väljas) ja vürtsid. Neid tuleb taas oma maitse-eelistuste järgi doseerida. Mina kipun palju ingverit panema. Aseta kauss aurava teetassi kohale või leia muu viis, kuidas rasv sulama saada ja mett vedeldada. Kui kook ahjust välja tuleb, kalla selle seguga üle ja lase jahtuda.

Valmis ahju minema