Brokoli-lillkapsapirukas

20170108_101342

Eile oli üks võrdlemisi uimane päev, mil pistsin nina toast välja alles kell neli. Ilmselgelt ma sel päeval trenni ei teinud, sest nii hilja ma enam ei viitsiks, kui on töövaba päev. Nädalavahetusel ikka enne keskpäeva rajale ja rahu majas. Väsimus oli peal, nii et kasutasin oma plaanis ettenähtud puhkepäeva natuke varem ära ja lükkasin pika trenni pühapäeva. Päris lakke siiski ei vahtinud. Kolimiseks valmistudes sorteerisin taas natuke riideid ja avastasin suure rõõmuga, et veel on, mida ära anda. Ehk on veel lootust, et oma asjadega uude kodusse ka ära mahume. Samas, mõned ruutmeetrid on rohkem, peaks mahtuma! Köögis tuleb ka suur inventuur teha. Kõiki neid nõusid ja muid vidinaid pole ju vaja… Tegelikult tahan mõne asja juurde osta, aga eks nende jaoks tuleb ka ruumi teha.

Igatahes, koristusmaania ja feng shui raamatu sirvimise (käivad aktiivsed kodukujundusplaanid) kõrvalt tekkis ühtäkki mõte, et õhtul tuleb teha köögiviljapirukat. Vaiba peal võimeldes hakkas raamaturiiulist silma “Kuldne kokaraamat”. Sealt sain vaid põhjaliku muretaigna tegemisõpetuse, täidise mõtlesin ise välja. Kapis konutas üks nukker lillkapsapoolik, mis püreesupist üle jäänud, aga kokaraamat pakkus välja igasugu uhkemaid pirukaid nagu quiche Lorraine, kitsejuustu-mündikorvid, quiche suvikõrvitsaõitega (no kust sa talvel neid saad?), tarte tatin ja bastelo (Maroko pirukas). Lillkapsale ei midagi. Mõnes mõttes isegi tore, sai ajurakukesed taas tööle panna ja leiutama hakata.

Retk K-Rautasse tapeete ja värve vahtima, jalutuskäik Magistrali keskusesse, põige tööle (ettevõtjad teevad ka nädalavahetusel tööd!) harjutusvideosid nikerdama (üle hulga aja suutsime Teraapialaeka kanalisse paar tükki lisada), läbi tuisu koju ja kell oligi juba kaheksa. Piruka tegin valmis, pistsin ahju, masseerisin abikaasat, vaatasime filmi, võtsin piruka välja… ja maitsesime alles hommikul. Mõnes mõttes hea, kui pühapäevahommikul pirukas juba ootab. Ei pea midagi tegema hakkama, saab kohe süüa ja kiiremini seedimisega alustada. Sest… kui kõht juba parajalt tühi on, ootab ees pikk jooks, nii 20 km kanti.

Osised (muretaigen)

  • 3,5 dl täisteranisujahu (või odrajahu vms)
  • 0,5 tl soola
  • 125 külma magedat võid
  • 3 spl külma vett

Olen pidevalt mõelnud, et mis värk on muretaigna ja külmaga. Miks peavad kõik komponendid külmad olema ja taigen külmikus tahenema? “Kuldne kokaraamat” on piisavalt abivalmis, et see lahti seletada. Nii on tulemuseks krõbe ja õhuline tekstuur, sest gluteen vabaneb jahust aeglasemalt (huvitav, mis gluteenivaba jahu puhul juhtub, kui sama meetodit kasutada?). Võimalus on veel äädikat või sidrunimahla lisada, et gluteeni eraldumine veel aeglasem oleks. Ja tainast tuleb võimalikult vähe sonkida/töödelda, kui tahad muredamat küpsetist. Külmkapis konutades vabaneb gluteen. Natuke vastuoluline… esmalt tehakse külm taigen, et see aeglasemalt vabaneks ja siis pannakse kappi ootele, et gluteen siiski vabaneda saaks. Väike müsteerium.

Aga taigna juurde! Vahemärkuseks veel see, et talvel õuest tulles on hea taignateoga alustada, siis on käed (vähemalt minul) külmad. KÄSITSI tehes näpi jahu-sool ja või kausis sõmeraks seguks. KÖÖGIKOMBAINIGA toimetades töötle tainast sõmera segu saamiseks umbes 10 sekundit. Mul on blender, mitte kombain (kombaini lubasin hankida, kui saame suurema köögi), nii et tegin käsitsi. Järgmine samm on mõlemal juhul vee lisamine ja kiire segamine. Siinkohal võib lisada ka 1 tl sidrunimahla või siidriäädikat (ma ei teinud seda). Kui tainas valmis, läheb see vähemalt tunniks külmikusse. Samal ajal võid näiteks täidisega tegeleda. Külmikus võib see raamatu sõnul istuda kuni kaks päeva, nii et kui külalised on tulemas, võid taigna mõned päevad varem valmis teha.

Täidis

  • veerand suurest lillkapsapeast
  • pool brokolipead
  • pool kollast paprikat
  • 1 keskmine sibul
  • 3 muna
  • 2 dl kreemjat kookospiima (Santa Maria Extra Smooth)
  • soola
  • pitsaürte/vahemeremaade ürte
  • rosmariini
  • 9 õhukest juustuviilu

Rebi lillkapsast ja brokolist väiksed õisikud, haki varred, kui neid on. Haki paprika ja sibul, sega lillkapsa-brokoliga. Maitsesta soola, pitsaürtide ja rosmariiniga. Kogused on maitse järgi.

Klopi munad lahti, sega kookospiimaga, lisa natuke soola. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda on köögiviljade peal ka, aga ei saa ka päris koonerdada, sest muidu on tulemuseks maitsetu toit.

Ahi 200 kraadi peale! Seejärel pane pirukas kokku. Vooderda lahtikäiv ümmargune koogivorm (mul hetkel pirukavormi polnud, see läks kunagi katki) küpsetuspaberiga (panin selle ainult põhja, ei jäänud väga kinni). Ma ei viitsinud rullimisega end vaevata, surusin taigna vormi põhja ja natuke külgedele ka. Siis pane taignale 3 juustuviilu (võid kasutada väherasvasemat sorti, et küllastunud rasvu vähem oleks).

20170107_204409

Aseta peale pool köögiviljadest, kalla peale pool muna-kookospiima segust. Pane vahele kaks juustuviilu, seejärel uuesti köögiviljad ja muna-kookospiim.

20170107_204658

Kõige peale aseta 4 juustuviilu. Pirukas ahju ja mine tee vahepeal muid asju (nt mudi abikaasat). Algul panin puupliidi ahju, aga see ei toiminud väga hästi, hiljem kolis tavaahju. Seepärast läks üle tunni, aga muidu peaks umbes tunniga hakkama saama. Kui juust on pealt kuldne ja pirukas tundub tahe, ongi valmis. Kuna kell oli üle kümne ja kõhud täis, jätsime selle jahtuma ja hommikut ootama. Jahtununa hoiab pirukas kindlasti paremini kuju ka.

Ja lõpptulemus siin!

20170108_102951_001

Caturday kassikohvik ja kasside elust Tais

20161202_131413

Võiks ju arvata, et pärast reisi Taisse ja üht kokakooli kirjutan vaid nuudlitest/riisist ja maitseküllastest tai roogadest või postitan ilastamapanevaid pilte küpsetest, värsketest puuviljadest. Ei, alustan hoopis teisest otsast, viimasest päevast, mil hakkas vormuma mu uus kirg – kassikohvikud! Vahemärkusena nii palju, et tai toit tõepoolest ongi imeline ja odav ning lähiajal proovin ka sellele rohkem tähelepanu pühendada. Esmalt aga… tai kassid!

Kes omab Tais kasse?

Meie reis algas Bangkokis, kus veetsime 2 päeva, et seejärel põhja põrutada ja reisi lõpuks uuesti natuke Bangkokis olla. Esimeses hotellis lugesime infovoldikust, et kassid (ja koerad) on seal maal “vabad”. Täpselt nagu Türgiski. Teisisõnu, kassidel omanikke pole ja nad peavad ise hakkama saama. Hotell aga väitis, et nad püüavad kasse ja saadavad neid kuhugi kloostrisse munkade juurde elama. Tänavapildis kohtasime kõhnasid ja halvas seisukorras kasse. Enamikel oli silmadega mingi jama. Mõnes paigas oli neile toitu jäetud, sageli oli tegu värviliste ebakvaliteetsete krõbinatega. Kohati nägime ka kaelarihmadega kasse, kes siiski kellelegi kuulusid. Pakse kasse praktiliselt polnudki.

20161202_122836

Caturday kassikohvik

Chiang Mais sõime ühe hommikusöögi Taa Peng Cat kohvikus, kus kohapeal küll kasse polnud, aga mõnevõrra kohtas kassitemaatikat. Seejärel möödusime ratastega Catmosphere’ist (oleks teadnud, kes seal sees on, oleks läinud!) ja Chiang Rais põikasime korra Cat’n’Cup kohvikusse, kus nägime kassegi ringi jalutamas. Sealt jäigi tiksuma idee (läksime bussile, polnud aega jääda) hakata üle maailma eri kassikohvikuid külastama. Selliseid, kus on päris kassid. Selliseid, mille nimes on “kass” (oojee, Nõmme Kassikohvik ootab). Selliseid, mis kasutavad kujunduses kassitemaatikat. Keda need kogemused huvitaksid? Kassisõpru! Ja mulle endale meeldib, kui mul on mingi missioon, mingi kergelt napakas kinnisidee. Kiire guugeldamine informeeris, et esimene kassikohvik avati Taiwanis (olgugi et mingid legendid väidavad ka, et esimene oli Austrias ja Lenin oli selle püsiklient), kust see trend levis kiirelt Jaapanisse. Jaapanis elavad paljud inimesed väikestel pindadel, kuhu loomad ei mahu, nii et säärane kohvik on igati teretulnud, kui tahad kuskil oma loomaarmastust väljendada. Bangkokiski pidid enamik külastajaid olema jaapanlased. Ühtekokku leidsin Bangkokist 3 töötavat kassikohvikut. Ja seda viimasel päeval, mil õhtul ära lendasime! Nojah, nagunii lähme veel tagasi, Aasia on liiga äge, et seal mitte käia. Valisin välja selle, mille nimi kõige enim meeldis ja mis asus mugavas kohas: Caturday. Mitmed kohvikud olid tegevuse lõpetanud. Ei tasu ära?

Esmamuljed

Hotell paiknes meil BTS Skytraini ehk kõrgel rööbastel sõitva ühissõiduki (mis ei jää ummikutesse nagu enamik Bangkoki sõiduvahendeid) jaama lähedal. Sealt sõitsime otse Rachathewisse. Kui õigest väljapääsust väljuda, näeb silti kiirelt. Me väljusime pisut kaugemalt ja uitasime natuke, aga vähemalt olime õigel pool 8-realist maanteed… Tõeline kassisõber hakkab rõõmust kilkama juba kohviku ukse taga, sest seal on pilte kassidest. Caturday maskotiloom on midagi grumpy cat‘i laadset, aga kuna ta on kass, on ta ikka nunnu. Kohviku näeb väljast välja umbes selline… Mina ega teenindaja muidugi iga päev seal ees ei seisa.

20161202_122946

Ega nii lihtsalt asjad muidugi käi, et astud sisse ja kukud kasse käperdama. Algul on väike eesruum, kus tuleb ära võtta jalanõud ja pesta käed. Igati hea mõte! Lisaks on seinal väga palju pildikesi kassidega ja hunnik rahatähti. Praktilise poole pealt leiab sealt riiderullid, millega lahkudes üleliigsed karvad eemaldada.

20161202_123118

Reeglid, reeglid, reeglid

Kassid on tundlikud olevused, keda ei või niisama väntsutada ega oma suva järgi sülle võtta. Kriimustada saades saab üldjuhul vaid ennast süüdistada. Caturdays olid reeglid kindlalt paika pandud ja tegelikult on need head. Arvestades, et külastajaid käib terve päev (12-21 avatud), saavad kassid paraja “koormuse”. Muidugi, kassid võivad mööda turnimispuid lae alla pageda või isegi päris peitu minna. Need, mis esmapilgul nägid välja nagu katkised telekaekraanid, olid tegelikult kasside peiduseinaks (tean, et see kõlab imelikult). Nad sisenesid kuskilt külje pealt ja hoolega vaadates võis neid läbi ekraanide piiluda. Ekraanide peal oli aga silt “do not open”.

20161202_123325

Toit, inimtoit

Kassidel oli siin-seal krõbinakausse ja joogivett ning menüüst oli võimalik tellida ka kassimaiuseid või vitamiinipastat, mida karvastele sõpradele pakkuda.

Enamik menüüs olevaid toite olid aga inimestele. Tai üldist taset arvestades oli tegu kõrgemate hindadega, kuid Eesti mõistes täitsa normaalsetega. Kõik hinnad lõppesid number 8-ga. Miks? Sest sellele numbrile saab väga kergelt saba ja kõrvad lisada, et see kenasti kassiks moonduks. Muidugi olid kõik 8-d menüüs kassideks kujundatud. Tellisin vikerkaarevärvilise koogitüki ja Sander võttis spinatiroa juustuga. Hinnad 138 BHT ehk 3,6 eurot/tk. Eks igasugu koogid ja muud läänelikud road ongi kallimad kui kohalikud riisi/nuudliroad, mis jäävad 1 euro kanti (ka siis, kui sisaldavad külluslikku peotäit mereande).

20161202_124400

Nonii… vikerkaarevärviline kook? Jah! Salamisi lootsin, et ehk on kihid värvitud sama looduslikul viisil, nagu me kokakoolis riisi värvisime (lilledega). Teisest küljest, see nägi lihtsalt nii äge välja, et korraks otsustasin tervislikkuse faktori kõrvale jätta ja selle imeteose ära proovida. Kook koosnes hunnikust õhukestest pannkookidest, mille vahel mõnus kreem. See kook oli nii pehme ja hea ning maasika toormoos täiendas seda ideaalselt, et tahan isegi midagi sarnast proovida. Ahjaa, nagu pildilt näete, siis meie võõrustajaks oli kass Clyde, olgugi et temast oli väga ebaviisakas mitte lauda ilmuda. Igasugu muud kassid tiirutasid küll ringi ja üks nuusutas mu kookigi.

20161202_125822

Sander oli soolase peal. Spinat kaetud juustuga ja küpsetatud on küll lihtne, aga üllatavalt maitsev roog. Ütleme nii, et toidu kvaliteediga jäime väga rahule. Ja tundus, et köögipoolele kassid ligi ei pääse. Laua juurde tulid ikka nuusutama. Seda enam, et lauad on madalad ja enamik külastajaid istub põrandal, et kassidele kättesaadavamad olla.

20161202_131020

Melu

Kassid magavad palju. Keskpäeval meie kodused mustikud põõnavad mõnuga ja kui harva sellisel ajal koju satume, vaatavad meid nagu tulnukaid. Või tähendab, ei vaata, magavad edasi ja silm ka ei pilgu. Caturday kassipere oli nii ärkvel kui unes ja ringisebijaid jagus. Paari kassi nägime ka hoogsamalt mängimas. Seal olid ka mõned mänguasjad. Muidugi huvitusid kassid rohkem suvalisest pappkarbist, kilekotist ja iseäranis ühest kinkekotist, mille ümber koosolek püsti pandi.

Kassid

Näib, et mitmed kassid olid mingit tõugu. Suur volask (punase vestiga) peaks Maine Coon’i alla minema. Nägin ka mitut taksikoera sarnast kassi, kel lühikesed käpakased: munchkin, tõug, mis tekkinud geneetilise mutatsiooni tõttu. Paari “tavalist” kassi nägi siiski ka, kuid domineerisid lömmis ninadega pärsia kassid. Ma ei tea, kust nad pärit on, aga tõukassid vast otse tänavalt ei tule. Ma pole just lömmis ninadega kasside fänn, aga Caturday lömmid olid päris vahvad tegelased, kes aktiivselt suhtlesid. Leidsin ka ühe pisikese leopardi, kel oli eriti siidine karv.

Huvitaval kombel olid  mitmed kassid riidesse pandud. Kui vaadata Caturday Facebooki pilte, siis kannavad nad iga päev erinevaid hilbukesi. Mina isiklikult kasse väga ei riietaks. Nojah, on nunnumad, aga nii mõnigi nägi lausa kurb-totter välja.

20161202_125633

Sinine printsess

Aga kus nad pissil käivad?

20161202_132220

Kassid ei tegele vaid söömise ja magamisega, neil on aeg-ajalt vaja ka kastis kraapida. Ringi vaadates ei saanud esiti arugi, kuhu kastid peidetud on. Ilmselgelt ei saa need olla kohvikuruumis, kus inimesed söövad. Mõistatus sai lahenduse siis, kui inimeste tualetti suundusin. Selle kõrval asus väike luugike, mis ilmselgelt kassivetsu juhatas. Inimestel ei tasu sinna trügida, patrullikass peksab välja.

Muide, inimeste tualetis oli vahva pilt Mona Lisast koos kassiga, aga ma ei hakanud seda jäädvustama. Muidugi oli Sanderi esimene küsimus pärast seal käimist, kas ma ikka vetsus pilti ka tegin.

Nänni kah

Iga tulihingeline kassisõber jääb tõenäoliselt pikalt ka kohvikus müüdavat nänni silmitsema. Kuidas siis minagi teisiti sain? Kruusid, tassialused, kleepsud, märkmikud, T-särgid… kõiksugu tarbetut kraami. Viimaks veensin ennast, et ma tõesti pean kulutama 13 eurot kassipõllele. Ei, Miu ega Mjauki seda kandma ei hakka, see on ikkagi mulle. Kaua ma seda igiammu suvaliselt auhinnamängult Tosta rösteripildiga põlle ikka kannan? See pole isegi mitte ilus! Põll kotis, rahakotid mõnevõrra tühjemad (aga meel hea, sest sellest rahast saavad ka kassid süüa), läksime otsima oma viimast tai massaaži Tai kuningriigi pinnal, enne kui taaskord Terminal 21 suurepärasesse toiduvalikusse uppusime ja pisut hiljem Suvarnabhumi lennujaama hiiglaslikkust kiruda saime.

20161202_131731

Lõhelasanje – katse-eksitusmeetod

IMG_6864

Ühel sügishommikul jalutasin nagu ikka mööda liivast kergliiklusteed Nõmmele Teraapialaekasse. Tollest hommikust mäletan vast nii palju, et oli oktoobrikuu ja päike piilus ka natuke pilve tagant välja. Lisaks tatsasin seda teed üksinda, sest Sander oli juba varem tööpostile asunud. Suure tõenäosusega jäin ma ise siis koju lõunat valmistama. Meil on tegelikult tihti nii, et hommikul käib suurem kokkamine, sest lisaks päeva esimestele ampsudele tuleb valmis saada ka kaasavõetav lõuna ja vahepalad. Näksid on tihti lihtsad ega nõua palju valmistamist, aga kui olen vahepalaks planeerinud täisteraleiva hummusega, siis tuleb ka hummus valmis teha. Üldjuhul meil hummus kodus kaua ei säili, sest sööme selle ruttu ära. Hummus on mõneski mõttes nagu maiuse eest. Sestap tulebki sageli juurde vaaritada.

Mööda Kitsarööpa teed (algab Rahumäelt, venib Õismäeni välja) kulgedes ronis pähe kinnisidee lõhelasanjest. Roog valmis peas komponentide kaupa. Esimesena ujus ajulaineil just nimelt lõhe, mille ümber siis ülejäänud rooga looma hakkasin. Lasanjeplaate ma teadupärast ei kasuta. Niisiis hakkasin tuhnima võimalikes alternatiivides. Suvikõrvitsaviilud kindlustasid oma positsiooni üpris kauaks, aga viimaks võitis kartul, sest kodune maalt toodud kartul oli ometigi kapis olemas. Ja kaste… kindlasti mitte valge piimakaste (uskuge mind, eestlased tarbivad liiga palju piimatooteid, mis omakorda võib igasugu tervisehädade taga olla). Kookospiim koos tomatipüreega, et liiga läilaks ei läheks. Kui tööle jõudsin, võtsin välja 2015. aasta heade mõtete ja muude tähelepanekute märkmiku ja visandasin retsepti. Ideid on sel leheküljel palju, aga päris täpselt ei mäletagi, mis viimaks käiku läks. Lisaks oli tol õhtul viirus või muu pahalane kallal ning olin võrdlemisi väsinud. Proovin aga enam-vähem meelde tuletada. Seega polegi järgnev võibolla niivõrd retsept kui idee, millest igaüks oma mõnusa kalalasanje kokku võib panna.

  • lasanjelehtede asemel paar kartulit või suvikõrvits

Alustasin suurima tööga ehk kartulite laastutamine (laastudeks lõikamine). Juustunoaga saab neid muide väga mõnusasti nüsida, ainult lõpus läheb raskeks ja tekib oht sõrmed küljest lõigata. Kui laastud valmis, pane kõrvale.

IMG_6861

Kartulilaastud

  • kalapuljong
  • kookospiim
  • paar supilusikatäit tomatipüreed
  • soola

Puurisin-uurisin netist natuke kalalasanjede retsepte ja üldse lasanjekastmeid. Päris mitmel korral oli kastet korralikult redutseeritud, nii et pool vedelikust aurustus. Mis mul selle lasanje puhul natuke ebaõnnestus, oligi liiga palju kastet või liiga vedel kaste. Võtsin sügavkülmast varem keedetud kalapuljongikäntsaka (külmutatud, noh; kui ükskord terve kala fileerisime, siis keetsin sabast, peast ja muudest jääkidest puljongi) ja läratasin potti, kus ta siis aaaaeglaselt sulama hakkas. Tõesõna, aeglaselt. Peale purgijagu kookospiima (tegelikult kallasin liitrisest kookospiimapakist, aga umbes 2 dl võis olla), tomatipüreejäänused (olime vist pitsat teinud) ja tükiks ajaks hauduma. Eesmärgiks on mõnus kreemjas kaste. Maitsesta soolaga.

  • spinatipalle (külmutatud)
  • sibul
  • mitu küünt küüslauku

Spinat ja sibul sobivad kalaga samuti hästi kokku. Kasutan tihti külmutatud spinatit, mis on parajate portsjonitena pakis. Hakkisin sibula ja paar küüslauguküünt (sombusel ajal tasub iga päev neid pugida) ja praadisin kergelt õlis. Võiks öelda, et suisa hautasin madalamal kuumusel. Kui eelnevalt läbi ei kuumuta, võib liiga kibe jääda.

  • lillkapsa- või brokoliõisikuid
  • hakitud paprikat
  • tükeldatud lõhefileed
  • mozzarella

Ostsin Nõmme turult mitu eestimaist lillkapsa- ja brokolipead, tükeldasin õisikuteks ja külmutasin väikestes plastkarpides (hea võimalus ka tülikaid plastkarpe taaskasutada, poest saab neid nagunii kogu aeg juurde), et talvel oleks hea kodumaist kraami võtta. Niisamuti leiab minu sügavkülmast alati ka hakitud paprikat, mis samuti karbikestega ära paigutatud, rääkimata siis marjakarpidest ja banaanidest… aga need asuvad juba teisel riiulil ning siia teemasse otseselt ei puutu. Tegelikult oli ka lõhe sügavkülmas olemas, kuna ostsime kord ühe suure ja hekseldasime väiksemaks, et oleks vajadusel olemas. Üleüldse on meil suur sügavkülm ja see oli ka külmkappi ostes peamine kriteerium, kui aus olla.

IMG_6859

Mingi putukas sosistas mulle kõrva, et jubelahe oleks ka need vetikalehed kasutusse võtta, mis kapis ootavad. Solarisest ostsin 50 norilehte, et vajadusel sushit vms. teha või niisama närida. Ka vetikad on mereannid ja mereannid on teadupärast igati hääd mineraaliallikad. Idee poolest saaks kasutada ka lasanjeplaatide asemel. Idee poolest… tegelikult ei soovita, sest lasanje lahtilõikamine muutus nende tõttu päris tülikaks. Aga… just selle ma klaasist ahjuvormi põhja esimese kihina paningi. Siis peale kartuliviilud, brokoli-lillkapsas, paprika, natuke lõhetükke, kulbiga kastet – esimene kiht valmis. Ja nii edasi ja edasi, kuni polnud enam midagi panna. Peale veel ohtralt kastet ja mozzarellat. Muu valge juust sobib ka. Või maitseks ehk natuke parmesanigi. Köömnetega Saida juust läheks siia ka oivaliselt! Siis läks kogu see kupatus ahju 180 kraadi juurde ja küpses pool tunnikest kindlasti. Lahtilõikamisel lasanje lagunes, sest nagu juba kirjutasin, tuli totakas mõte kasutada vetikalehti. Ärge nii tehke! Lõpetuseks ma ei teagi, kas tasuks seda üldse lasanjeks nimetada. Võibolla oli tegu lihtalt kala-köögiviljavormiga. Aga just nimelt “lõhelasanje” oli see sõna, mis mõte esialgu tööle pani. Teinekord uuesti ja paremini. Tihkema kastmega ja ilma vetikateta!

Tomati ja mozzarellaga grillpaprika

Pean tunnistama, et valetan selle postituse pealkirjas. Aga samas ka mitte. Nimelt oli mul plaanis neid paprikaid grillil teha, aga lõpuks sai need hoopistükkis ahju susatud. Teisipäeval käisime Viimsis külas ja nautisime selle aasta esimest grillimist. Kuniks Sander veel oma viimast õhtust massaaži teha vuhtis, lippasin poodi. Tema tellimus oli toorvorstid, aga kuna peoperemehel olevat juba 1,5 kilo liha ja keegi pidi veel kana juurde tooma, siis tekkis isu grillitud köögivilja järele. Mõtisklesin juba enne poodi sisenemist, mida siis täpselt teha võiks. Suvikõrvits oli kindlalt üks valikutest ja seentegi peale sai korra mõeldud, aga lõpuks läks ikka nii, et poes vahtisid vastu imeilusad punased paprikad, mis lausa kutsusid end ostma. Peas tiksus ka kinnisidee grilljuustust ja mozzarella ma viimaseks kihiks valisingi. Aga… teadupärast on paprikad seest õõnsad ja vajavad seetõttu justkui mingit täidet. Teha hummust, pestot, toppida sisse traditsiooniline hakkliha… võimalusi on palju. Mina ostsin karbitäie kirsstomateid, korjasin metsa alt karulauku ning peagi need mahlased paprikad valmis olidki! Lihtsad maitsed, mõnus tervik.

8 paprikapoolikut

Osised

  • 4 paprikat
  • 2 mozzarellakera
  • 250 g kirsstomateid
  • peotäis karulauku

Lõika paprikad pooleks, puhasta seemnetest. Haki karulauk ja poolita tomatid, täida paprikapoolikud. Rebi peale mozzarellaribasid. Grilli paprikaid grillrestil või unusta need 20-30 minutiks 180-kraadisesse ahju, kuni need pehmemaks muutuvad ja juust kuldseks sulab.

Bataadisalat umbrohuga

Maguskartul ehk bataat – tõtt-öelda ei arvanud ma sellest viljast tükk aega mitte kui midagi. Ei ole ma kaungi suurem asi kartulisõber ja olen alles nüüd avastanud, et tegelikult on kartuliga vägagi palju mängimisvõimalusi. Salatis, supis, pürees, pirukas – kartulit leiab mitmetest roogadest. Maguskartul aga on veelgi põnevam, kuna tema mahe maitse sobiks idee poolest ka magusatesse kookidesse. Seekord kombineerisin teda umbrohuga. Esialgu võtsin hoopiski ette bataadi-rukola-kitsejuustu salati retsepti, aga kuna aknalaual rukola liiga hästi veel ei kasva ning kitsejuustu asemel tulin poest rohelist värvi basiilikujuustuga, siis oli tulemus täitsa teistsugune. Seda enam, et praegu leiab juba metsa alt söödavat umbrohtu, nagu näiteks naati. Selleks nädalaks olin ostnud ka ühe kapsapea, mida siis jao pärast salatitesse hakkida.

Sõime kahekesi lõunaks, kõrvalroana jaguks ehk suuremale hulgale. Kõrvale veel paar viilu Vändra ökopagari leiba kodutehtud hummusega.

Osised

  • 1 bataat
  • 1 punane sibul
  • peotäis noori naadilehti (poolavanenud pisemad lehed)
  • paar kapsalehte
  • mõned redised
  • 2 keskmise suurusega või 1 hiiglaslik tomat
  • 75 g kõva juustu
  • sidrunimahla
  • oliiviõli
  • suur lusikatäis päevalilleseemneid
  • soola, pipart, vahemereürte (basiilik, tüümian, pune jne. – saadaval segudena, nt. Provance’i või kreeka ürdisegu)

Koori bataat ja sibul. Tükelda bataat kuubikuteks ja prae keskmisel kuumusel õlis, kuni see pehmeneb. Haki sibul ja lisa bataadile. Mida hiljem lisad, seda kirbemaks see jääb ehk säilitab oma iseloomuliku maitse. Kui sulle meeldib väga vänge sibul, võid selle üldse tooreks jätta. Originaalretseptis läks bataat veel ahju, aga minu jaoks tundus see liigne mässamine.

Haki naadi- ja kapsalehed väiksemateks tükkideks. Seda on eriti hea teha köögikääridega. Haki ka redised ja tomatid ning tee juustust kuubikud. Viska kogu värske kraam ja lisaks pannilt tulnud bataat ja sibul kaussi. Lisa kastmeks õli ja sidrunimahla, maitsesta. Lisa ka päevalilleseemned ja sega korralikult läbi. Ja valmis ta ongi.

Mitme juustuga peedipirukas

IMG_5579

Peet on üks imeline vili, mis polegi õigupoolest vili, vaid juurikas. See on üks neist toiduainetest, mis külmkapis alati olemas peab olema. Kui me ei tea, mida süüa teha, teeme tavaliselt potis ahjujuurikaid ning peedil on alati sooloroll. Ütleme nii, et teised juurikad lisavad natuke värvikirevust ning aitavad peedil silma paista. Samuti on peet ideaalne magusates roogades, kuna ta on juba loomulikult magus. Olen täiesti veendunud, et šokolaadikoogile annab peet paljugi mõnusat mahlakust juurde. Täna mõlkus mõtteis üks kosutav pirukalaadne küpsetis, kus oleks nii peeti kui juustu. Kes Nami-Namiga tuttav, on kindlasti kohtunud peedi ja sinihallitusjuustu ruudukestega lehttaignapõhjal. Ütleme nii, et see oli alginspiratsioon, aga lehttainast ei teinud ning juustudki olid teist sorti. Kokkuvõttes valmis just selline kosutav roog, millega tundide kaupa Xdreamil punkte jahtinud väsinud ja külmunud mees vastu võtta (ise jooksin ka tuulise ja vihmase i!maga kaks tundi, nii et olen ka paar ampsu ära teeninud). Ja mees sai kolmanda koha, nii et tasub uhke olla.

Põhi:
50 g võid
2,5 dl odrajahu
1 muna
soola

Sisu:
1 suur peet
250 g kodujuustu
2 muna
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
1 selleripulk
100 g sulatatud juustu (Kaval Ants või ka Merevaik)
palsamiäädikat
ürte
paar viilu juustu

Sulata või ja sega põhjaained ühtlasrks massiks. Suru ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja. Mul oli umbes 22 cm läbimõõduga vorm. Panin põhja ka küpsetuspaberit, et pärast paremini lahti tuleks.

Pane peet keema, kui sa seda juba teinud pole või kui kasutad keedupeeti. Mul on tavaliselt kodus hunnik tooreid ning pean seegs natuke keetma. Ahjus küpseb õnneks edasi. Sellal valmista täidis: haki köögiviljad ning sega kogu sisukraam, välja arvatud peet ja juustuviilud kokku. Kalla põhjale. Koori keedupeet, kui see on pisut jahtunud, ning laota viilud täidise peale. Kalla peale pisut palsamiäädikat. Maitsesta ürtidega. Igasugused prantsuspärased segud sobivad imejästi. Mul oli seekord kreeka segu, aga põhimõtteliselt sama. Aseta peale juustuviilud ning siis 180-kraadisesse ahju. Mul oli vist umbes 40 minutit. Kui on kenasti küpsenud ja hoiab vormi, ongi valmis.