Toitumisnõustaja ei ole täiuslik sööja

Toitumisnõustajana annan teistele inimestele nõu ja seletan kenasti lahti tervisliku toitumise põhitõdesid või seda, kuidas mõne talumatuse puhul hakkama saada. Kas see aga tähendab, et ma ise 100% tervislikult söön? Iga päev ja igal pool? Ei, kohe kindlasti mitte. Ka mul on paremaid ja halvemaid päevi ning sestap ei pea minu lähenedes komme ära peitma ja taskust õuna välja võtma. Tegelikult… kommid võiks ära peita küll, aga minu eest. Või siis võiks need ise ära süüa ja mulle äärmiselt ebaviisakalt mitte pakkuda. Ma olen päriselt ka tänulik, kui mulle ei anta magusat. See on nagu sõltlasele uimasti andmine, parem mitte alustada. On põhjus, miks ma ei osta koju magusat ega muid asju, mida pole mõistlik/tervislik süüa. Kui need juba ostetud on, on need praktiliselt kõhus. Pikka aega oli Lennujaama kandis (jooksen seal) ärritav Mesikäpa reklaam, millele alati vastu vaidlesin: “Parem komm peos kui komm poes!”. Mõttes ütlesin vastuseks: “Komm poes, komm poes!” Ei ole mulle neid vaja. See aga ei tähenda, et minu lähenedes peaks maiustused ära peitma. Ma tean, et neid süüakse, elu on selline. Endal vahel juhtub ka, aga parem on, kui ei juhtuks, eks.

Toitumisnõustaja toidupoes

assorted fruits

Kui toidupoes suurest näljast mõistus ära hakkab sõitma, on hoopis abikaasa see, kes mu kehvadele valikutele küsimärgi taha seab. Tema on see, kes mind pidurdab. Peaks olema vastupidi? Ei teagi. Toitumisnõustajaks olemine ei muuda mind automaatselt tugevamaks inimeseks, kes suudab kõigi ahvatlustega mänglevalt toime tulla. See annab mulle vastavad teadmised, aga inimloomus jääb ikkagi samaks. Kõige enam valin toidukorvi tooteid jätkuvalt värskest letist, mul on suisa puu- ja köögivilja isu. LCHF reegleid jälgides olen jätkuvalt sellest letist toidukorvi lõviosa saanud, aga lisaks ostnud ka palju kodujuustu, juustu, kala, liha. Tegu aga igati “puhaste toodetega“, st toorainega, mida oma suva järgi maitsestada ja valmistada tuleb. LCHF eeldab ka seda, et teravilja- ja magusariiuleist möödun suure kaarega. Üldiselt õnnestub, aga on ka halvemaid päevi. Ma pole täiuslik. Kassajärjekorras seistes vaatan uudishimuga, mida teised endale korvi on ladunud ja teen põnevaid järeldusi. See on samas ka mingi loovkirjaniku kiiks, tahaks ju tegelaskujust aimu saada.

Inimese toidukorvist võib järeldada:

  • millised on tema söögitegemisoskused (tooraine vs valmistoidud)
  • kas tegu on taimetoitlasega
  • kas elab üksi või kaaslasega (kogused)
  • kas peres on lapsi (sussimaiused jõulude ajal reedavad eriti hästi)
  • kas kodus on loomi
  • kas tulekul on pidu, külalised (salatimaterjal või valmissalat, alkohol vms.)
  • kas tegu on jõusaalihundiga (peamiselt kõrge valgusisaldusega tooted, paar Fit kohukest, valgujoogid, batoonid jne.).

Ma ei mõista enam hukka, sest mu endagi korv pole alati 100% ideaalne. Aga põnev vaadata on ikka. Mis seal järjekorras muud teha olekski? E-poest osteldes jääb kogu lõbu ära.

Minu heitlus kaalunumbriga

appetite apple close up delicious

Ma olen kindlasti paremas seisus kui aastaid tagasi. Kerime aastasse 2013 näiteks. Sinna päris lõppu, mil elasin pärast üht pikka suhet üksinda, jooksin kõigest 2 korda nädalas, joogatasin söögi alla ja söögi peale ning maiustasin lubamatult palju. Nagu oleks füüsiline koormus olnud, aga tegelikult mulle sellest ei piisanud. Sellise pugimise taustal kindlasti mitte. Toona jõudsin suisa 72 kiloni. Õudne. Ma olen 175 cm pikk. Järgmiste aastatega leidsin armastuse, hakkasin toitumisnõustamist õppima ja tõsiselt jooksutrenne tegema (jooksin elus esimest korda lõike). Kaal stabiliseerus 65 kg peale, aga jooksuks oli seda ikka natuke liiga palju. Siis kukkus millalgi 63 peale ja hetkel balansseerin kuskil 61.5 ja 62 vahel plaaniga ikkagi 59 peale langetada (arvutasin targa tabeli põhjal optimaalse võistluskaalu). LCHF on mulle näidanud, et kaal võib langeda, aga niipea, kui sekka satub süsivesikutega patustamise päev, on kaal taas üles hüpanud (glükogeeni ehk süsivesikute varudest rääkides: 1 g süsivesikuid seob endaga 3 g vett), sest keha hoiab vett kinni ja rasvapõletus on taas pidurdunud.

Lükka patud homsesse

Lõpetuseks üks väga veider nipp, mis teatud piirides toimib. Viimasel ajal olen oma makrotoitainete osakaalude jälgimiseks hakanud uuesti kasutama TAI Nutridata programmi. Mulle meeldib selle Eesti-kesksus, vahel saab täiesti konkreetsed tooted kirja pandud (a la Farmi kohuke). Mõnel kehvemal päeval, kui näen, et tegelikult enam numbrite järgi rohkem süüa ei tasuks, aga suu ikka edasi matsub, kirjutan selle konkreetse päeva “patud” järgmisesse päeva ehk esmaspäeva õhtul saadud kalorid lähevad kirja teisipäeva hommikuks. Kui päris teisipäev kätte jõuab, saab selle patu võrra vähem süüa ja kokkuvõttes on kõik tasakaalus. Kindlasti ei tasuks hakata lõputult edasi lükkama. Võtkem näiteks selline absurdne olukord: lükkad iga päev natuke patte järgmisse päeva, saad iga päev üha vähem süüa ja nädalavahetuseks on alles jäänud 0 kalorit. Mis teed? Nälgid? Pigem ei. Selle edasilükkamisega ei tohi juba algusest saati liiale minna. See on üksikute libastumiste katmiseks, mitte selleks, et nädal otsa magusat vohmida. Libastusid esmaspäeval? Kirjuta üleliigne teisipäeva alla, söö teisipäeval vähem ja alusta kolmapäeval puhtalt lehelt.

Advertisements

Kuidas jooksjana LCHF maailmas ellu jääda

Aastavahetusega pöörasin oma elus mõnes mõttes uue lehekülje. Läksime aastalõpuks külla sõbrannale, kes ise jälgib LCHF toitumist. “Low carb, high fat” – vähe süsivesikuid, palju rasva. Olin mõnevõrra skeptiline ning mäletan, et oma lemmikut bataadikooki kaasa küpsetades arutlesin koduköögis valju häälega, et kuidas ta niimoodi ikkagi toituda suudab ja kui võimatu see vastupidavussportlasele oleks. Jooksjad vohmivad ju mõnuga makarone ja muid süsivesikurikkaid toite sisse ning süsivesikute osakaal on maisist valmistatud ugalit pugivatel keenialastel kohati isegi 70%. Riiklikud toitumisnormid räägivad 50-55% süsivesikusisaldusest. Mida ütlevad aga LCHF põhimõtted? Kõige rangemates versioonides 5%. Jah, viis. 31. detsembril köögis toimetades ei suutnudki mulle pähe mahtuda, kuidas oleks võimalik 10 korda vähem süsivesikuid süüa. Mis mõttes nagu? Mida üldse süüa saab? Kuidas ma ilma puuviljadeta elaksin?

20190101_184057

Vana-aastaõhtu laud

Õhtul ja järgmisel hommikul ootasid meid aga vägagi meeldivad road, mis pakatasid köögiviljadest. Oli värsket salatit, koorese kastmega salatit, jah, ka vürtsikat kana (valmis põnevas multikeetjas) ja kodus tehtud kotlette. Üldiselt aga üllatusin, et toidulaud oli mitmekesine. Ja tuli välja, et sõbranna sööb kord päevas ka puuvilja. Kui viimase roana pakuti veel koorest marjajäätist, hakkas miski mu sees muutuma. Ei, olgem ausad, mõtlesin tõsisemalt LCHF-i peale juba eelmisel aastal, mitte ainult 1. jaanuaril. Enne veel, kui kodust lahkusime ja kassid üksi vana aastat ära saatma jätsime, olin usinalt internetis surfanud ja välja kaevanud tõdemus, et teatud perioodil võivad vastupidavussportlased samuti selle toitumisviisiga tiiba ripsutada ning mõnele, kes suurema osa energiast nagunii rasvast tootma peab (ultrasportlased, ülipikad distantsid) võib see veelgi paremini sobida. Nii otsustasingi võistluskaalu (jah, jooksjatel on ka võistluskaal, loe täpsemalt 2018. aasta oktoobris ilmunud Jooksjast minu artiklit või uuri Matt Fitzgeraldi raamatut “Racing Weight“) jõudmiseks talvisel perioodil sellega katsetada. Nüüdseks on möödas juba 4 nädalat ning esimesed tulemused ja õppetunnid käes.

Keto või LCHF?

Toitumisnõustamise õpingutest mäletan, et 5-protsendilise süsivesikute sisaldusega äärmiselt rasvarohke dieet on kasutusel näiteks vähiga võitlemisel. Sellise ketogeense dieedi puhul on oluline iga grammi lugemine ja samuti arstlik kontroll. Maks hakkab rasvast tootma ketokehasid ehk ketoone, mida keha saab energiaks kasutada, aga millega vähirakkudel pole väidetavalt midagi peale hakata. Toona asetasin sedasorti toitumise mõttes riiulile “hea teada, aga mina seda kellelgi nagunii soovitada ei tohi” (ma pole toitumisterapeut ning lisaks oleks vajalik koostöö arstiga). Midagi taolist ei kavatsenud ma ka enda peal katsetada.

appetizer bacon bread cooking

Madal süsivesikusisaldus on tegelikult suhteline mõiste. Ütleme nii, et ma ei valinud kõige radikaalsemat varianti, sest olgugi et käsil on talvine hooaeg, on mul palju ka olulisi trenne, mida pean jaksama teha. Mõtlesin natuke oma menüü peale ja adusin, et tarbin igapäevaselt vähemalt 300 grammi süsivesikuid. Otsustasin, et tore oleks see 100 grammi peale saada. Tegelikkuses tulid numbrid aga pisut suuremad ja tõdesin, et mõnes mõttes olen süsivesikusõltlane. Jooksja ja suur puuviljasõber ikkagi! Aga… tarbisin kõvasti vähem süsivesikuid kui varem, lootes, et ühel hetkel õpib keha olemasolevast rasvast paremini kütust valmistama ning põletab kogu üleliigse polstri ära.

Häguse pilguga kiirustrennid ehk mõju organismile

Esimesel nädalal olin muidugi kõige entusiastlikum ja kärpisin süsivesikuid hoolega. Neljapäevases (3. jaanuar) lühemate lõikude trennis olin ilmselgelt liiga palju maapähkleid puginud ning seepärast oli raske kiiremaid kurve võtta. Samas võis ka juba siis süsivesikupuudus endast märku anda. Täielikult põrusin aga 5. jaanuaril, laupäeval, mil treener andis sisehallis ülesandeks joosta 5 korda 800 meetrit. Just nädal tagasi olin teinud kauni hallidebüüdi 1000-meetriste lõikudega tempos 4.00 min/km (15 km/h), mis minu jaoks on rekord. 800 meetrit oli vaja siis juba 3.50 min/km tempos kihutada. Minuga kambas olevad mehed jaksasid, aga mina olin juba pärast teist lõiku täiesti kapsas ja pilt ujus silme ees. Muutsime plaani ümber: järgmised 3 lõiku olid 400-meetrised. Totaalne kannatamine. Kui viimaks trenni teise ossas jõudsime, mil maast kõrge kasti otsa hüppasime ja kerelihaseid treenisime, oli tunduvalt parem enesetunne. Intensiivsed jooksulõigud olid sellises olekus aga võrdlemisi võimatud. Ka hommikul joodud banaanismuuti ei andnud piisavalt energiat, olin oma varud tõenäoliselt üpris tühjaks tõmmanud. Kiirustrenni on rasva pealt palju raskem teha. Rasvast energia tootmisel on vaja 20% enam hapnikku. Pole siis ime, et ma end nii kiirelt hingetuks jooksin. Järgmisel päeval oli pikka jooksu sellise tühja paagiga samuti üliraske teha, hea, et 20. kilomeetris ära ei minestanud.

Sättisin edaspidiseks toitumist nii, et enne olulisi kiirustrenne (teisipäev, neljapäev, laupäev) tegin väikse süsivesikutega laadimise. Jaksasin sisehallis juba palju paremini lipata ning järgmine 5x800m trenn (vigade parandus, kuna eelmine läks untsu) juba õnnestus. Vahepeal kihutasin ka 15×100 meetrit ja 6×5 minutit.

Kui palju süsivesikuid?

assorted sliced fruits in white ceramic bowl

Toitun hetkel süsivesikuvaeselt, aga kindlasti mitte nii rangelt kui päris alguses. Öelgu tõelised LCHF fännid mida tahes, aga tõsiselt vastupidavussporti tehes ei ole vähemalt minul võimalik süsivesikuid nullilähedaseks tõmmata. Pealegi armastan ma puuvilju ja ka juurvilju. Köögiviljad on üldiselt lubatud, aga LCHF austajad soovitavad pigem selliseid, mis kasvavad maa peal, st. juurviljad menüüst väljas, kuna need on süsivesikurikkamad. Minu põhitoit on aga näiteks jaanuaris olnud bataat (ahjus küpsetatud, oliiviõli ja meresoolaga, mmmm!) ja päris palju oleme poest koju tassinud ka peeti. Samas söön ma teravilju kordades vähem kui enne, mõnel päeval üldse mitte, mõnel päeval õhe portsjoni. Minu süsivesikute tarbimine jääb 20-30% kanti ning grammides kenasti üle 100 grammi. Ikkagi vähemalt poole vähem kui enne!

Kitsaskohad

  • Nii palju liha! Enne LCHF-i oli mu menüüs võrdlemisi vähe lihatooteid. Olgu, tõenäoliselt söön praegugi vähem liha kui keskmine lihamaias eestlane, aga tegelikult olen ma köögi- ja puuviljausku. Ma lihtsalt ei jaksa nii palju liha süüa, hakkab vastu. Mu menüü koosneb suures osas värskest kraamist ja ma naudin seda. Samas on vaja ju kuskilt need rasvakogused kätte saada, nii et menüüsse on siiski siginenud peekon ja maksapasteet. Kana-kala on meil kapis alati nagunii.
  • Avokaado ees ja taga. Õnneks mulle maitseb avokaado, aga vahepeal viskas küll üle. Kui ei taha kogu rasva lihast (küllastunud, suurtes kogustes ebatervislik) saada, tuleb avokaadodega maiustada.
  • Palju võib pähkleid süüa? Pähklid on rasvased. Pähklid on kallid. Olgu, maapähklid pole, aga neid palju süües tekib kõhus raske tunne.
  • Kodujuustust kopp on ees. Piimatooted on LCHF-i jälgides olulisel kohal. Olen päris palju potsikuid koju tassinud ja usinalt lusikaga sisse kühveldanud. Ja need juustuviilud külmkapis? Haihtusid märkamatult. Natuke üksluiseks kippus vahepeal. Samas sai kõhu kiirelt täis ja pärast enam midagi muud väga sisse ei läinudki.

Kas kaal langes?

Langes. Kui vahepeal süsivesikutega patustan või liiga palju kaloreid tarbin, siis on järgmisel hommikul kaalul kohe tõus näha. Hetkel võin öelda, et olen kaotanud 1 kilo. Asi seegi, arvestades, et ma ei järgi väga ranget dieeti, mis oleks tõsise treenimise kõrvalt (80-90 km) halb mõte. Äkki see ongi see võluvits, mida otsinud olen? Äkki see mõjubki? Vahepeal olin juba üsna nõutu, sest kaal jäi 63 kg peale toppama ega tahtnud ühegi trenni ega tervisliku toitumisega kuhugi liikuda. Tegelikult on siin asi ka kogemata liigses söömises, aga sellest kummalisest apsakast tahaksin kirjutada juba järgmisel korral.

Mis on sinu kogemused LCHF toitumisega? Kuidas see su elustiiliga kokku sobib? Jaga kogemusi!

Mis sellest kaalulangetamisest sai?

blue tape measuring on clear glass square weighing scale

Foto: Pixabayst, Pexels.com

9. mail ei tähistanud mina ei Euroopa päeva, ei mingit võidupüha, vaid teatasin, et hakkan kaalu langetama, et kuu aega hiljem, 9. juunil juba sihvaka sportlasena Eesti Meistrivõistluste stardis seista. Üllatavalt sai sellest üks mu populaarsemaid postitusi, sest tuli välja, et inimestele meeldib teiste kaalunumbritest lugeda. Tegelikult jagasin seal ka 3 põhimõtet, mida ise kasutada plaanisin ja mida laias laastus ka klientide peal kasutan, nii et tegu oli siiski ka kasuliku teabega. Et tollest eelmisest postitusest laialdasemat kasu oleks, tuleks hankida mõni GK-teemaline raamat, näiteks minu armastatud GK piibel, või peaks ma kirjutama ka selle kohta pika arutelu või saama viimaks valmis need toitumisteemalised e-kursused, mil mul siiani kondikavadena paigas on.

Kas kaal langes?

Kaks kuud tagasi näitas kall 63,3 kg ja mina unistasin 3 kiloga hüvastijätmisest. 8. juulil kell 18 ehk pühapäeva õhtupoolikul, mil tehtud üks korraliku tempoga 15 km pikkune jooks ja keres parajasti mitu tassitäit vett (sest jube lämbe oli ja janutama ajas), juuksed dušitamisest veel märjavõitu ja keres 3 prisket nektariini, näitas digitaalne kodukaal 62,4 kg. Kui keegi märkas, siis loetlesin mitmeid pehmendavaid asjaolusid, mille võrra võiks selle numbri mõnesaja grammi võrra väiksemaks ilustada. Tühja neist grammikestest, nagunii kõigub kehakaal päeva lõikes sõltuvalt söömisest-joomisest, trennist ja kes teab veel millest. Ütleme kokkuvõtteks vaid nii, et langes, aga mitte loodetult palju.

Algus oli ilus

GK tabel

Esimesed nädalad olin kenasti ree peal, täitsin hoolega selliseid tabeleid, mida muidu kasutan klientide menüüanalüüsis. Eelmises kaalupostituses tõin ka välja, kui palju portsjoneid ma 2400 kcal (minu päevane kulu 2900 – defitsiit 500 kcal, et kaalu langetada) täissaamiseks midagi sööma pean. Eraldi arvestust pidasin GK punktide üle. Selline kombineerimine on kõrgem pilotaaž ja nõuab pisut hoolikamat mõtlemist kui muidu, aga toitumisnõustajana olen klientide sääraseid kavasid küll ja veel koostanud. Endale üritasin siis jooksvalt asja paika panna, tõmmates pärast igat ampsu vastavatesse lahtritesse kriipsukesi. Kriipsukesed on mu lemmikmeetod! Lisaks muidugi ka asjade mahatõmbamine (toimib endale ülesannete püstitamisel ja nende täitmisel).

GK punktid said hõlpsamalt täis kui toiduportsjonid. Süsivesikute allikaid tuli eriti valvsa kullipilguga jälgida. Sest… 1 banaan on sama toimega mis 2 viilu leiba või 1,2 kg maasikaid/mustikaid/vaarikaid või 2 õuna/pirni. Portsjonite maailmas juhtus pigem seda, et mingeid asju kippus väheks jääma. Kaalulangetamise puhul on aga oluline, et EI söödaks liiga vähe. Nii saab vältida seda söömasööstu hetke, mil tahaks kõike kõige rasvasemat ja suhkrusemat süüa, sest eelnev askeetlus on tekitanud meeletu nälja. Ma tõesti pean oma e-kursuse valmis tegema ja asja süstematiseeritult selgitama, sest see teema on ühte-kahte-kolme postitusse kokku pressimiseks liiga mahukas. Klientidelegi tuleb mitu korda selgitada ja lehekülgede kaupa materjale kaasa anda.

Mis juhtus?

Ma ei mäleta mingit tohutut murdepunkti. Kritseldused paberil näitavad, et mitu nädalat hiljem olin veel usin jälgija. Ühel hetkel hakkasid need tühjad lehed aga järjest tühjemaks jääma. Süüa tehes ikka mõtlesin GK peale, aga järjepidevus kadus.

Mingil hetkel hiilisid tagauksest sisse valgubatoonid, mida vohmisin enne staadionivõistlusi. Jah, tegin staadionidebüüdi (3000 m), jooksin üllatavalt kiiresti ja siis jooksin veel kord kenasti (5000 m), korra entusiastliku algusspurdiga ribadeks (1000 m) ja korra metsiku naiseliku kõhuvaluga (800 m). Esimest korda käisid jalas ka naelikud, esmalt võõrad. Esimest korda läksin staadionile enam-vähem nalja pärast, aga mingil hetkel olin juba Kohila pikamaajooksusarja punkte lugemas. Juhtub. Hooaja “tähtsad” võistlused ehk Rapla 10 km ja Narva poolamaratoni keerasin aga totaalselt kihva. Suure kaalulangetuse keskel ei suutnud aru saada, miks numbrid end väiksemaks ei keri, kahtlustasin allergiat, kulutasin eraarstile terve varanduse, lahkusin teadmisega, et muidu olen terve, aga nina on seest turses. Taskusse pistsin ka rõveda hormoonravimi, mida kohe suure hurraaga ninna pritsisin, lootes nohule viimaks leevendust saada. Läbi kohutava suremise ja 7 minutit aeglasema lõpuajaga finišisse veeredes adusin, et võistluspäeva hommikul on see viimane asi, mida manustada. Katse-eksitusmeetodil tuvastasin sellegi, et hommikul võetud ravim õhtust rasket trenni ei sega. Aga Rapla oli juba untsus. Ei jaksanud pingutada, kehalt oli paar käiku maha kruvitud, võttis ruttu hingeldama, nina ei avanenud kohe üldse mitte. Tegin korrektuure ja lootsin Narvas siiski normaalse ajaga (tegelikult ikka uue rekordiga) lõpujoone ületada. Olen aga inimene ja ilmutan mõnes olukorras väga nõrka tahtejõudu. Nii ka Narvas hotellis hommikusöögilauas, kus üleliia erinevaid asju sisse vohmisin. Oleks vaid GK peale mõelnud, poleks sellist liigsöömist juhtunud, aga mingi kiiks ütles, et pooliku hommikul tuleb süüa. Loll. Ise toitumisnõustaja. Mõistus jäi tõepoolest koju maha. Tuleb süüa, aga mitte pugida. Jälle omad vitsad nüpeldavad. Millegipärast pole ma siiamaani endale ideaalset võistlushommiku toitu leidnud.

Mis edasi?

Suur suvi on käes ja lähinädalatel jätkan võistlemist kummalistes kohtades ja harjumatutel distantsidel. Lühidalt öeldes treenin kiirust. 10 000 m Kohilas, 2000 m Viljandis, 5 km eraldistardist Kiilis – ees ootavad põnevad ajad. Vahelduseks on isegi lõõgastav, et pole vaja üle 10 km punnida. Londoniski jooksin kohaliku tähtsusega pargijooksul 5 km ja võitsin elus esimest korda. Läheb ka nii.

Kavatsen uuesti tabelikesed ette võtta ja hakata usinalt kriipse tõmbama. Hooaja suursündmuse ehk maratonini on 2 kuud. Parajalt aega, et end vastupidavaks, nõtkeks ja kiireks treenida. Suudan küll! Kuidas ma seda aga teen? Veebruaris koostasin põhjaliku mõttetöö tulemusena 3 päeva menüü ja kinnitasin selle kodus külmkapile. See toimis, tõepoolest toimis. Ostsime poest õigeid asju, teadsime alati, mida konkreetsel päeval süüa, kuni ühel päeval lihtsalt enam ei toiminud. Ei teagi, kas tüütas ära või oli vahepeal kiire ja tegime muid toite, aga… vajus ära. Selle juurde võiks tagasi minna, aga natuke peaks baasretsepte muutma. Inglismaal olles lugesin ja markeerisin hoolega veel üht Holfordi tarka raamatut “Optimum Nutrition for the Mind“. Ta kirjutas lühidalt ka rotatsioonidieedist ja sellest, kuidas talumatustestis välja tulnud toiduaineid tuleks kuu aega täielikult vältida ja seejärel roteerida, nii et mittesobivat toitu süüakse igal 3. või 4. päeval (kehtib just mõõduka talumatuse puhul). Mul endal palju selliseid toiduaineid õnneks pole – banaan, hernes, uba, mandel, õun, sealiha, veiseliha, tomat (sellest on kõige raskem loobuda, muust suva) -, aga abikaasa peab väga hoolikalt jälgima, mida suhu pistab. Sestap tuleks teha uus menüü, mis ka tema talumatusi arvesse võtaks. Vahemärkusena olgu öeldud, et ma tunnen end küll paremini, kui endale sobimatuid asju väldin. Ja tal toimib ka.

Hakkan toitu tellima

food healthy vegetables potatoes

Foto: Stokpic, Pexels.com

Kahjuks see ima veel juhtunud pole, et ükski pood mulle head kraami täis toidukoti otse koduukseni tooks. Tallinna lähiümbruses toimib, aga me pole piisavalt lähikandis (olgugi et 120 km/h diiselrongiga jõuab Ülemiste keskusesse 18-19 minutiga). Aga me töötame linnas, kirjade järgi suisa kesklinnas. Lasin paar toidukotti Coopist endale juba tööle tuua. Meil on köök, külmkapp, pliit, väike ahi. Veedame tööl pikki päevi ja teemegi endale seal süüa. Lähiajaks on igasugu mõnusat kraami küll ja veel. Põhimõtteliselt võikski lasta kotid tööle tuua ja siis kodus vajaminev lihtsalt tööpäeva lõpus ise kaasa võtta. Jääb ära hilistel tundidel poes tammumine, igavene “mida kuradit me ostame, mis oleks piisavalt tervislik ega tekitaks kummalgi talumatusi” dilemma, emotsiooni pealt puuvilja-pähklibatoonide ostmine (jõhker kilohind ja ma oskan ise teha!!), üllatavad avastused, et tööl on jälle kapp tühi (ja pood on ebamugavas kauguses Järvel). Tegin esimese testi. Coopis tuuakse tasuta kohale juba 25-eurose ostu korral, mitmel pool mujal pead 40 euro eest ostma. E-poes ongi üpris mugav tooteid sorteerida ja leiab päris palju ka neid, mida varem tähelegi pole pannud. Coopi puhul oli ainus kurb tõsiasi see, et abikaasa rõõmustamiseks (kellele ei sobi piimatooted) tellitud kookosjogurtid jäid tulemata. Selle korvas täiega fakt, et nad koonerdasid kilekottidega. Jess! Ma üldse ei salli, kui iga asi topitakse eraldi kilekotti. Köögivilju oli õnneks ikka mitmekaupa kokku pandud. Tublid. Ahjaa, tellides põhimõtteliselt tore seegi, et saad tasuta suured kilekotid. Nendega võiks poodi minna (või siis ka mitte, kui plaanid edaspidi vaid e-poest tellida) või siis prügikotina kasutada.

Järgmise tellimuse kavatsen teha FreshGo poest. Leidsin sealt need samad kookosjogurtid palju soodsama hinnaga (+ hetkel ka alla hinnatud) ning üleüldse tundub seal väga vahva valik olevat. Ja india pähklite 1 kg pakk üpris samas hinnaklassis kui Promos. Ideaalne baasaine isetehtud batoonide jaoks! Sain sõbralt koodi ka, millega laekus mul kontole 7 eurot raha. Kulutamiseks! Ma pole kade ja jagan oma koodi, millega saad isegi FreshGo kontole raha. Täida registreerudes koodi lahter vaid järgnevalt: siljajürs. Mida mina selle eest saan? No, kui tellid (ehk kulutad oma 7 eurot jne), siis mulle tiksub aasta jooksul sinu kulutatud summadest 2% kontole ja saan kõhu taas punni süüa.

Omad vitsad peksavad: kuu aega kaalulangetamist

Täna otsustasin alustada 30-päevase kaalulangetusprogrammiga. 9. mai, täpselt kuu aega hooaja esimese poole tähtsaima võistluseni: 21,1 km Narvas, ühtlasi ka Eesti meistrivõistlused poolmaratonis. Ei, ma pole ülekaaluline. 175 cm ja 63,3 kg teeb kehamassiindeksiks (jõusaalivendade jaoks pisut ebausaldusväärne näitaja, aga mulle sobib) 20,67 ehk jään normaalsuse (19-25) piiridesse. Lihaseid nagu on, jooksen keskmisest eesti naisest kiiremini, aga… 63 on pigem selline number, mida talun kinnipigistatud silmaga talvel, kui käib ettevalmistusperiood. Usun, et 60 oleks palju mõnusam mass, mida igale kilomeetrile endaga kaasa tirida. Arvestades, et keskmiselt tuleb ikka 75 või enam kilomeetrit (kergel nädalal 60 kanti, raskematel ületab 100 piiri; hetkel koos 41 ja nädal pole poole pealgi, pikad trennid veel tulekul) nädalas, siis tassin seda pisut raskevõitu keret ju üpris kaugele endaga kaasa. Ja pikamaajooksjad on pigem ikka kõhnapoolsed. See tähendab… need kiired pikamaajooksjad, kelle kõrval ma pirakas välja näen.

Niisiis 3 kg. Tõenäoliselt kulub selle (tervislikuks) allasaamiseks pisut kauem kui 30 päeva, kuna tervislik kaalukaotus on pigem 2-2,5 kg kuus. Selline kaotus, mis on jäädav ega nõua äärmuslikke meetodeid. Ma olen ise toitumisnõustaja, räägin inimestele, kuidas toitumine tasakaalu saada ja ennast kahjustamata kaalu langetada. Kohe kindlasti ei kavatse ma iseenda peal mingeid napakaid dieete katsetada. Ma ei hakka nälgima, sest siis ei jaksaks ma ju ka trenni teha. Just seda aga Narva minult nõuab: trenni. Palju kvaliteetseid trenne. Nagu näiteks see aeroobsel lävel joostud 15 km, millega end täna lõbustasin. Samuti ei soovita ma kellelegi äärmuslikke vahendeid. Totter enesepiinamine. Toob korraks ehk kiired tulemused, aga pole põrmugi nauditav ning liiati tulevad need kilod kergelt tagasi, kui libastuda või “normaalselt” sööma hakata. Rikub vaid organismi ära. Kui tahad teada, milliseid põhimõtteid ma rakendan, loe aga rõõmsalt edasi.

1. Kaloridefitsiit: 500 kcal

Kõik dieedid, mis käsivad süüa 1000/1500 kcal või muu sarnase minikoguse, soovitan kohe heaga kuradile saata. See on liiga vähe. Mu baasainevahetus ehk kõigest ellujäämiseks vajalik energiahulk on juba 1400 kanti. 1000 süües ma lihtsalt kõngeks. 1500 aitaks mul ehk rongi pealt tööle kõndida, aga trennist võiks vaid unistada. Oma päevase energiakulu võid arvutada näiteks Tervise Arengu Instituudi energiasoovituse kalkulaatori abil. Seal tuleb kirja panna oma andmed ja hinnata koormust (kerge, keskmine, suur). Kalkulaator väidab, et vajan päevas 2645 kcal. Mul aga on selline tore pulsikell, mis ka väljaspool trenne samme loeb, ning pean seda kõige adekvaatsemaks näitajaks. Kell teab ju täpsemalt, kui palju trennis kulutasin. Tänane mõõdukas tempos jooks kulutas näiteks 1202 kcal. Menüü arvutamise aluseks võtsin kellalt nädala keskmise kulu: 2900 kcal. Kaalulangetamiseks on mõistlik defitsiit 500 kcal, nii et minu eesmärgiks saab tarbida 2400 kcal päevas. Sellise numbri peale enamik dieeditajaid tõenäoliselt minestavad. Issand, kui palju!!! Ohjah, aga kulub ju palju. Ma olen aktiivne ja pealegi pikk.

Kordan: päevase kaalulangetuskaloraaži arvutus käib nii:

päeva keskmine kulu (kalkulaatorist/kellalt) – 500 kcal

2. Portsjonite arv paika vastavalt kaloraažile

Toidupüramiidi kaunist värvilist pilti on näinud vast igaüks. Tasakaalustatud menüü eeldab ka kõigist toiduainegruppidest teatud portsjonite arvu tarbimist. TAI on kenasti portsjonite suurused ja soovitusliku portsjonite arvu vastavalt kaloraažile üles riputanud. Ainult kaloreid taga ajades saab abi näiteks ka Nutridata programmist, kuhu saab päeva jooksul kõik toidud sisse toksida. See on lihtne abivahend, kus saab koguseid määrata silma järgi ka foto pealt. Väga mugav. Aga… kalorid võivad küll klappida, aga toit võib sellest hoolimata olla üheülbaline. Nutridata kasuks võib samas muidugi öelda, et ta näitab ka makro- ja mikrotoitainete suhtarvusid (mitu % valku, kas A-vitamiini sai normi järgi jne.). See toksimine võib vahel aga ära tüüdata. Olen seda juba piisavalt teinud. Seekord valisin portsjonite meetodi. Kui süüa nii palju, kui on soovitatud, peaks õige kaloraaži täis saama küll. Grammikaupa täppisteadus pole nagunii minu teema. Ma ei õpeta ka kunagi klientidele, et tuleb süüa 113 grammi pirni vms. See jälgimine peab olema piisavalt hoomatav ja mõnus ning nii märkamatu, et selle saab hõlpsalt igapäevaellu põimida.

Oma päevase portsjonite arvu leidsin siit ja seejärel korrigeerisin pisut. Nimelt on riiklik püramiid natuke erinev sellest, mida toitumisnõustamist õppides kasutasin. Kooli püramiidis on köög- ja puuvilja osakaal suurem ning eraldi välja toodud ka hapendatud toidud ja kaunviljad. Tabelist võtsin numbrid siis 2400 kcal jaoks. Kärpisin pisut teraviljamajandust ja lisasin selle arvelt juurde puuviljadele. Köögiviljade jaoks valisin maksimaalselt suure numbri. Rasvad jagasin kolmeks: küllastunud/oomega-6 (loomsed allikad nagu rasvased piimatooted, liha), monoküllastumata (oomega-9: rapsi- ja oliiviõli, avokaado, oliivid, mandlid) ning oomega-3 (kreeka pähklid, rasvane kala, lina-kanepi-chiaseemned). Ja nagu enne mainitud, jälgin mina ka hapendatud tooteid ja kaunvilju.

Eesmärgid siis igaks päevaks sellised:

  • köögiviljad: 7 portsjonit
  • puuviljad: 5 portsjonit
  • teraviljad (sh. kartul): 8 portsjonit
  • küllastunud rasvad ja oomega-6 (loomsed): 3 portsjonit
  • monoküllastumata rasvad: 4 portsjonit
  • oomega-3: 2 portsjonit
  • kaunviljad: 1-2 portsjonit
  • piimatooted: 3 portsjonit
  • liha/muna/kala: 3-4 portsjonit
  • hapendatud tooted: 1-2 portsjonit
  • maiustused, näksid, aga ka spordijook: kuni 4 portsjonit

Kui suur on üks portsjon? Sõltub toiduainegrupist. Ka see on kenasti ja selgelt netis olemas.

3. GK päeva lõikes tasakaalu

GK ehk glükeemiline koormus pajatab sellest, kuidas toidus sisalduvad süsivesikud veresuhkrule mõjuvad. See on pikk ja keeruline teema, aga nende jälgimine on kaalulangetusel väga oluline. Õpetan seda tavaliselt ka klientidele. Ise olen õppe käigus 2 nädalat jälginud ja nüüd siis uuele ringile. Lühidalt: mida magusam/rohkem töödeldud toit, seda vähem seda süüa saab. Näiteks on suur vahe ka meeldivalt krõmpsudel ja pehmeks plögaks keedetud makaronidel. Mis arvad, kumb veresuhkrut stabiilsemana hoiab? Suurbritannias väga popp teema. Eestis on GK vaikselt kanda kinnitanud, ilmunud on ka kokaraamatuid. See teema väärib eraldi postitust, ei hakka sellel väga peatuma. Kaalulangetuseks sobiv GK on 45, ma teen trenni ja olen pikk, nii et vastav tabel lubab mul süüa 50-55 GK. Toitude juures lisaks portsjonitele GK jälgimine tähendab, et valin oma süsivesikuid hoolikamalt. Pigem marjad kui banaan. Pigem täisteraleib kui mõnus pehme gruusia sai. Pigem kartul kui bataat. Portsjoneid ja GK-d saab sobitada, olen klientidele isegi selliseid menüüsid koostanud. Ise vaatan jooksvalt, ei hakka suuri plaane ette tegema. Samas on meil külmkapil see 3 päeva menüü veel ka, millest natuke juhinduda.

GK jagunemine päeva lõikes:

  • Hommikusöök: 15 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Lõuna: 10 GK (pika jooksu pühapäeval 15)
  • Vahepala: 5 GK
  • Vahepala: 5 GK
  • Õhtusöök: 10 GK

GK puhul on toidukorra väärtuseks üldiselt 10 ja vahepalaks 5. Et 50 täis saada, valisin suurema hommikusöögi. Ja mis värk on 2 vahepalaga lõuna ja õhtu vahel? See värk, et õhtul jõuame koju 20 paiku ja sööme tihti alles kell 21, nii et näljasurma vältimiseks on 2 vahepala hädavajalikud.

NÄIDE

32215036_10211759655566259_3503811612584706048_n

Täna lõunaks sain kenasti oma 10 GK-d täis. Tegin väikse köögiviljapajaroa punase karripastaga: pannil oliiviõli kuumaks, juurde 1 spl karripastat, 1 hakitud punane sibul, 1 kartul, lõpupoole veerand lillkapsapead ja sorts vett koos punaste poolitatud läätsedega. Kõrvale hakituna 1 paprika ja 4 oliivi. Sardiinikonservi tahtsin ka süüa, aga ei suutnud katkise avajaga seda lahti muukida. Tuleb abikaasa ära oodata.

Portsjonite maailmas sai selle einega kirja: 2 köögivilja, 1 teravili/kartul, 1 kaunvili, 2 monoküllastumata rasva (oliiviõli ja oliivid) ning idee poolest oleks pidanud ka liha/kala ja oomega-3 kirja saama, kui ma konservi ära söönuks.