Põldmarja-juustukook

Otsustasin, et minu majavalvuri (house sitter) käekirjaks saab kõigile kodu-loomaomanikele nende koju naastes koogi või eine vamistamine ja muidugi Eesti-teemalise postkaardi jätmine igasuguste heade soovidega. See on minu viis neid selle eest tänada, et saan nende äraolekul majas tasuta elada, oma väheseid riideid pesta ja köögis peremehetseda. Muidugi on asjal ka teine külg, põhjus, mille pärast üleüldse minusuguseid vaja on: loomad. Hoolitsen koerte-kasside ja muude elusolendite eest. Esialgul tundub, et asi piirdub koerte-kassidega, ühtki lehma-hobusevalvet pole ma kinnitanud, kuigi kandideerisin sellistesse kohtadesse, kus ka kanad elavad (aga ei saanud sinna). Oma “kodud” leian Trusted Housesittersi kaudu ja see 70-eurone aastatasu on end juba igati õigustanud. Kohe kindlasti ei leiaks ma sama summa eest endale 3 kuuks Suurbritannias elamist. Ja veel sellist elamist, kus oleks ruumi end välja sirutada. Ütleme nii, et profiili loomisel tuleb vaeva näha, aga usun, et see tasub end ära. Kui olen piisavalt palju arvustusi saanud ja end tõestanud, tulevad millalgi ka Hispaania rannikuvillad ja muu säärane. Samuti otsitakse Taiski päris tihti kedagi kassile käppa hoidma.

20180923_200854

Esimene elukoht oli Penarth, 35 000 elanikuga linnake Cardiffi külje all. Elasin 16 päeva kahe väikse valge koeraga. Ma olen kohe kindlasti kassiinimene, aga need kaks nässut suutsid oma veidrustega siiski südamesse pugeda. Nad oskavad teada anda, kui midagi soovivad. Näiteks seda, et ma tagumiku tooli küljest lahti tõmbaks, arvuti kinni paneks ja nendega diivanile tuleks. Alles siis on rahu majas. Pildiltki näha, kuidas nad mind teise tuppa manguvad. Aga ma ei hakka sellest kõigest pikemalt rääkima. Pean vaikselt paberil päevikut, millest kavatsen raamatu kirjutada. Samuti on igapäevane reportaaž kirjas mu ingliskeelses motivatsiooniblogis. Jimmy ja Poppy tunduvad juba terve igaviku kaugusel, kuigi lehvitasin neile hüvastijätuks alles 10 päeva tagasi. Vahepeal olid Suzie ja Mabel Birminghamis, lugematud hosteliseiklused, üks poolmaraton Nottinghamis (sellest loe spordiblogist). Lähme parem selle koogi juurde, millega Arwyni ja Lynne’i vastu võtsin. Tegin ka suure potitäie karrit, aga selle kohta märkmeid ei teinud. Ehk teine kord.

Nad olid koogist vaimustuses. Nii vaimustuses, et kirjutasin retsepti ilusasti inglise keelde ümber, et nende pojapoegki kätt saaks proovida. Pidi olema kokanduslike kalduvustega teismeline. Vot, see on huvitav! Kui kõik läks nii, nagu nad lootsid, siis troonis see kook paar päeva tagasi nende söögitoa laual, kui sõbrannad külas käisid. Üleüldse oli tegu nii mõnusate inimestega, meenutasid mu ämma-äia. Lynne ja Linda – üpris sarnane nimi ju! Soengki sarnane ja mõlemad töötanud sotsiaalpedagoogina. Ja kus Lynne ja Arwyn käisid, kuni ma nende maja valvasin? Läänemere kruiisil, 17. septembril külastasid ka Tallinna (ilm oli muidugi kohutav).

20180912_1008042400293252573210294.jpg

Tahtsin teha tervislikumat versiooni, sestap kiudainerikkad kaerahelbed põhjal ja puruna peal ning täidiseks rasvatu valgurikas jogurt + mingi asi, mille nimi on “quark”. Eriti rasva ei sisaldanud, valku aga palju. Midagi toorjuustu sarnast. Põldmarjad pärinevad Penarthi kaljuservalt, seal on ülipalju põõsaid. Ja need põõsad on nii teistsugused! Kõrged ja tihedad nagu võsa. Ükski põldmari ei kasva maa lähedal ning pole sestap koerte poolt täis pissitud.

20180925_170755

Osised:

Põhi ja puru:

  • 200g peeneid kaerahelbeid
  • 75g margariini/võid
  • 4 spl suhkrut (demerara)

Täidis:

  • 3 dl põldmarju
  • 500g toorjuustu/kohupiima (“quark”)
  • 300+200g maitsestamata jogurtit
  • 3+1 muna
  • 3+1 spl jahu
  • 4+1 spl suhkrut

Peale:

  • 2 dl põldmarju
  • 1/3 põhjapurust

Põhi ja puru: rösti kuival pannil mõni minut kaerahelbeid, lisa suhkur ja lase sulada. Kui kaerahelbed on krõmpsud ja suhkur sulanud (aga veel ei kõrbe), lisa rasvaine (või/margariin) ja sega korralikult läbi. Suru 2/3 purust ümmarguse koogivormi põhja, jäta 1/3 koogi kaunistamiseks.

Täidis: püreesta 3 dl põldmarju, sega toorjuustu/kohupiima, 300 g jogurti, 3 lahtiklopitud muna, 3 spl jahu ja 4 spl suhkruga. Sega eraldi kausis 200 g jogurtit, 1 muna, 1 spl jahu, 1 spl suhkrut. Saad 2 eri värvi täidist, millega ägedat marmorefekti luua.

Kalla lilla (põldmarjadega) täidis põhja peale. Kalla peale valge täidis ja sega natuke läbi, nii et 2 värvi oleks eristatavad. Pane vähemalt 1 tunniks 180-kraadisesse ahju küpsema. Vahepeal võid kooki võdistada. See peaks natuke võdisema, aga samas ka tahke olema.

Lase koogil korralikult maha jahtuda, kaunista ülejäänud marjade ja puruga. Kõige paremini maitseb külmalt.

Advertisements

Šokolaadi-kohviküpsised

IMG_0943

Oli magusaisu. Vaatasin talle otsa, vaagisin, mõtlesin, kas andun talle. Andusin, aga oma tingimustega. Kohati on kummitanud ka meeletu vajadus Domino küpsiste järele ja käsi on äärepealt poes ka nende järele sirutunud. Samas olen jõudnud aga taas selleni, et ise tehes on ikka parimad tulemused ja võimalik tervislikumaid alternatiive valida. Poeküpsiste põhihädad on suhkrurohkus ja võivaesus. Neist küpsistest säärased probleemid puuduvad. Paleo alla need küll ei liigitu, kuna kasutasin rukkijahu ja kaerahelbeid, aga ikka kasulikumad kui nisuplönnid.

Koostisosad:

  • 150 g võid
  • 2 dl täisterarukkijahu
  • 1 dl kaerahelbeid
  • 5 spl kakaopulbrit
  • 5 spl mett
  • värskelt jahvatatud kohviube

Valmistamine:

Haki või väiksemateks kuubikuteks ja mätsi kuivainetega kokku. Lisa mesi ja sega ühtlaseks tainaks. Proovisin algul köögikombainiga segada, aga ühel hetkel hakkas masin vastu ja tuli ikka kausis see protsess lõpetada. Kohvioad võivad jääda ka pisut suuremate tükkidena, jäävad hamba all mõnusad krõmpsuvad. Vormi pätsikesed ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. 180 kraadi ja ahju umbes 25 -30 minutiks. Võta välja siis, kui köök on täis mõnusat šokolaadilõhna, mis pole veel kõrbelõhnaks muutunud.

IMG_0934