Šoti soolased kaeraküpsised

021523_a

Nairn’si kaeraküpsised (inglise keeles “oatcakes”) maitsesid mulle juba siis, kui Inglismaal elasin (2011-2012). Esmamulje võib olla isegi petlik ja küpsised tunduda liiga lihtsad, aga just siin peitubki võlu. Need õiged šoti kaeraküpsised ei sisalda ei midagi muud kui kaerajahu, natuke soola, vett ja rasvainet. Kõik. Kui 2015. aasta oktoobris Inglismaal käisime, tarbisime päris mitu pakki küpsiseid ja tuhnisime mitmed poed läbi, et saada just neid õigeid, kuhu poleks kellegi kuri käsi ohtralt suhkrut sisse puistanud. Jah, kahjuks on ka selliseid päris palju. Nairn’si omad on aga “ohutud”. Jah, olen suhkrule sõja kuulutanud ja selle oma menüüst enam-vähem välja juurinud. Siinkohal on paslik viidata ka ühele toredale suhkruteemalisele raamatule “That Sugar Book”, millest olen juba kirjutanud.

Eesti kaeraküpsised on traditsiooniliselt magusad ja omal ajal olen neidki kahe suupoolega matsutanud (nüüd on plaan ise suhkruvaba retsept luua). Šoti omad on soolased või tegelikult suisa neutraalsed, sest idee poolest võiks ka moosi või marjapüreed neile määrida. Mina söön tavaliselt niisama või siis hummuse või maapähklivõiga. Šotimaal on need niivõrd menukad just šotlaste kaeralembuse tõttu. Muud teraviljad seal külmas põhjamaises kohas väga hästi kasvama ei pidanudki (tegelikult Eestiga samal laiuskraadil). Ka enamike briti kaerahelveste pakkidelt leiab sõna “Scottish”, nt “Scottish porridge oats” jne. Britid ise nii suured pudrusõbrad ei ole. Eks see ole pigem siis meie laiuskraadi rida. Aga kaeraküpsised on olemas üle terve Inglismaa. Isegi kuninganna pidi neid hommikuti krõbistama. Eestis leiab Nairn’si kaeraküpsiseid Selveri gurmeeletist. Üks pakk maksab natuke üle 2 euro, mis on pisut kallim kui nende kodumaal. Või noh, olenevalt poest, ka poole kallim. Õnneks on võimalik nii lihtsa küpsetisega ka ise hakkama saada!

Kaera glükeemiline koormus on madal, mis tähendab, et see hoiab veresuhkru stabiilsena. Kaerast vabaneb energia aeglaselt ja kõht on pikaks ajaks täis. Kasutan Kaarli talukauba (sealt tellisin lausa 28 kg jagu kuivaineid) kaerajahu. Jämedam jahvatus = rohkem tekstuuri. Esimese katsetuse tegin peenema jahvatusega, aga arvan, et jämedamaga on mõnusam. Sel juhul on ka GK madalam. Näiteks Patrick Holfordi GK-dieedi raamatus olid välja toodud ka Nairn’si kaeraküpsiste GK väärtused: peenemast jahust 3 GK-d ühe küpsise kohta, jämedamast 2 GK-d. Olgu öeldud, et veresuhkru stabiilsuse seisukohalt on vahepalaks lubatud 5 GK-d. No ütleme, et 3 jämedamast jahust kaeraküpsist, kuhu on kuhjaga hummust peale määritud (hummust võib selle raamatu järgi üpris lõputult süüa, sest 5 GK täis saamiseks tuleks süüa lausa 765 g, nii et natuke pealemääritud hummust ei anna eriti midagi). Kes ei saa aru, mis GK-jama, ma siin ajan, guugeldage või tulge nõustamisele.

Esimest korda proovisin kaeraküpsiseid teha “Scottish Cooking” raamatu õpetuste järgi. Tegelikult arvan, et kergitusainet pole üldse vaja. Küpsistele jäi kerge ebameeldiv soodamaitse ning … miks need üldse kerkima peaksid? Need peavadki olema lapikud plönnid! Alumisel pildil siis esimese katsetuse viljad. Ütleme nii, et kõik said ära söödud…

IMG_6858

Esimese küpsiseteo viljad

Allpool siis uus, täiendatud retsept ehk teise katsetuse vili. Tõtt-öelda on selle retsepti koostisosi naljakas kirja panna, sest neid on lihtsalt nii vähe. Aga tulemus on imeline!

  • kaerajahu
  • paar spl kookosrasva/võid/oliiviõli muud meelepärast rasvainet
  • soola

Tegemine on sama lihtne, kui osiste nimekirja läbilugemine: kaerajahu kaussi, keskele lohk ja sinna lohku natuke vedelas olekus rasvainet ja vett. Sega, sega, sega, vajadusel lisa vett. Maitsesta soolaga. Võid lisada ka ürte, kui soovid pisut põnevamaid küpsiseid. Või ingverit. Või kaneeli. Või mida iganes. Variatsioonid on lõputud. Konsistents peab olema selline, et tainas on elastne ja rullitav. Rulli jahusel pinnal lahti, lõika meeldiva kujuga küpsised. Plaadile ja ahju! Traditsiooniliselt tuleks pliidil metallrestil küpsetada, aga see tähendaks mitmes jaos tegemist ja läheks liiga keeruliseks.

 

Advertisements

Meepiparkoogid

Esimene piparkoogitaigna katsetus oli sel aastal steviaga. Üks väike uss kuskil kuklas küsis küsimuse, et kas see tainas püsib koos, kui kleepuv suhkrusiirup on välja jäetud. Tükk aega juurdlesin, mis selle siirupi roll taignas on ja kas see suhkur peab tõesti siirupi kujul olema või piisab magustamiseks ka valgest steviapulbrist. Kui Sander esimest taignalaari lahti rullida üritas, lagunes see koost. Jah, kleepuv siirup on oluline. Tainas läks kappi oma aega ootama. Sellest saab kunagi mingi koogi põhi. Loodetavasti veel sel aastal, sest piparkoogimaitselist tainast ei tasu lihavõteteni hoida. Läheb halvaks ka veel. Õnneks on suhkrul mitmeid eri vorme ja nii saab tavalise valge asemel taignasse mõnusamaid variante valida. Pruunid suhkrud ongi karamellisemad (aga mitte fariinisuhkur, see on tegelikult ka rafineeritud ja siis melassiga värvitud)ning sobivad taignasse imehästi. Minu järgmine katsetus tuli aga meega, kus on ka glükoosist aeglasemalt imenduvat fruktoosi. Ainus aga siinjuures oli vaid see, mis meega kuumutades juhtub, aga selle mõtte peletasin seekord eemale. Teema vajab uurimist!

Kasutan Kaarli talukaubast tellitud eestimaiseid jahusid, mis on ka mitmetes poodides saadaval. Kaerajahu on madala glükeemilise koormusega ning hoiab veresuhkru stabiilsena, kuid lisasin ka speltajahu. Mettki kasutan vaid nii palju, et tainas enam-vähem koos püsiks ja magususe tagamiseks lisan natuke looduslikku suhkruasendajata steviat. Meega kombineerituna ei tule stevia tugev maitse ka liialt esile. Tavapärasest on ka üks muna rohkem, et tainas paremini koos püsiks.

Osised

  • 3 suurt supilusikatäit mett
  • 2-3 spl piparkoogimaitseainet või isetehtud segu kaneelist, kardemonist, nelgist, vürtspiprast, ingverist ja soovi korral pomerantsist
  • 250 g võid
  • 3 muna
  • 5 dl kaera täisterajahu (Kaarli)
  • speltanisu täisterajahu (Kaarli)

Kuumuta potis mesi koos maitseainetega (ma kasutasin tegelikult 1 spl piparkoogimaitseainet ja teine spl oli kaneel ja jahvatatud ingver; kaneeli võib alati veelgi rohkem muidugi panna; samas lisasin hiljem maitseainet veel juurdegi, sest mulle meeldib vürtsikas, aga doseeri oma maitse järgi!), kuni segu hakkab mullitama. Mett ei tasu üle kuumutada! Keera kuumus maha ja lisa segule või. Lase võil sulada ja sega korralikult. Kui segu on pisut jahtunud, klopi ükshaaval juurde munad. Lisa jahud, sega veelkord hästi korralikult. Maitse. Vajadusel lisa veel maitseaineid või magususe lisamiseks noaotsaga steviat. Steviaga ole ettevaatlik, sest sellel on üpris vänge maitse! Valmis tainas näeb välja ilus läikiv ja mul tui kausi küljest kenasti lahti.

Seejärel tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt ööpäevaks maitsestuma. Külmas tahkub ka või ja tainas muutub kõvaks. Kui hakkad küpsetama, lase enne natuke toasoojas seista, et tainas muutuks rullitavaks. Siis ahi 180 kraadi peale, tainas õhukeseks, piparkoogid plaadile ja 8-10 minutiks ahju. Jälgi mängu ning ära neid ära kõrveta!

Pilte seekord ei ole, sest tainas pole väga fotogeeniline. Hiljem õnnestub ehk valmis piparkookidest pilti teha.

 

 

Kaera-kohupiimapannkoogid

Toitumisnõustamist õppides tuleb ka ise kõik need dieedid läbi teha, mida kunagi klientidele välja pakkuma hakata. Tegelikult on “dieet” tobe sõna, sest mitmeski mõttes on tegu püsiva elustiiliga, mis tuleb ja jääb. Ma ei usu enam ammu imedieetidesse, sest nende toime on üldjuhul sama pikk kui dieet ise ehk vaid paar nädalat. Sestap on “toitumine” hulga parem sõna. Hetkel testingi enda peal GK-toitumist, mis tähendab, et valin suhu pistetavaid süsivesikuid hoolega ja pean nende üle arvet (2 järgneva päeva menüü on üldjuhul ette planeeritud). Muidugi jälgin ka seda, et piimatooteid üle ei tarbiks ning et valgud ja rasvad oleksid kvaliteetsed. Igapäevatoidus on aukohal seemned (chia ja lina) ning oliiviõli, nii et kasulikud ja asendamatud rasvhapped saab kätte. Süsivesikute puhul jälgin, et need veresuhkrut liigselt ei kõigutaks. Hirsipudru asemel tähendab see kaerahelbeputru, kuna hirss, olgugi et kasulik, teeb veresuhkruga õudusi. Samuti ei näksi ma enam riisileivakesi, sest needki (mis siis, et sisaldavad ainult pruuni riisi ja natuke soola) tõstavad kiirelt veresuhkrut, mis hiljem kiirelt ka langeb ja tulemuseks ongi uimasus. Selles toitumises on põhirõhk köögiviljadel, kuna neid võib peaaegu piiramatult süüa. Pakk beebiporgandeid vahepalaks on täiesti normaalne ja valkude-rasvade saamiseks võib lisaks veel paar pähklit kõrvale haarata. Ja see on maitsev! Söön ka kala, kodujuustu, maitsestamata jogurtit marjadega, hummust… mu toidulaud pole vaesem, vaid muutub iga päevaga rikkamaks!

Nii. Pannkoogid. Magustatud steviaga, sest suhkur ja mesi laksivad veresuhkru kiirelt üles. Kaerajahu, kuna kaer on GK mõistes üks parimaid teravilju. Kohupiim valgusisalduse tõstmiseks ja mõnusaks maitseks. Õun mahlasuseks ja stevia maitse peitmiseks (ikka hakkab kergelt vastu, kui üle kipun doseerima).

Osised

  • 2 muna
  • 2 spl täisterakaerajahu (Kaarli Talukaup)
  • 200 g ricotta kohupiima (Otto; vadakuvalk on kergesti omastatav)
  • 1 õun
  • steviat

Tegemine on lihtne: sega osised kokku! Mune tuleks algul natuke lahti kloppida ja õuna riivida, steviat pane nii palju, kui mõnus tundub. Prae pannil õli või kookosrasvaga mõlemalt poolt kuldseks. Kuna need pannkoogid sisaldavad palju valku, võib ka väikse virsiku või õuna kõrvale veel võtta. Marju võib pannkookidele samuti panna, kuna nende mõju GK-le on väga leebe. GK mõistes on ühel banaanil sama mõju mis 1,2 kilol maasikatel. Kumma sina valiks?