Tõenäoliselt maailma parimad šokolaadiruudud

Vaatasin, mida sõnastik siis “brownie” vasteks pakub, sest teadupärast ei meeldi mulle võõrapärased sõnad eestikeelses tekstis. See küpsetis peaks olema juba ka piisavalt sügavale kodukokkade retseptivihikuisse end murdnud, et omab õigust ka korralikule nimele. “Koduhaldjas”, “härjapõlvlane”, “pähklišokolaad”, “hellake” (kodutütar!?) – ei ole ikka päris see. Kiire otsing netiavarustes annab aimu, et võib ka šokolaadiruutudeks kutsuda. Miks ka mitte?

Selle retsepti otsa komistasin Facebooki reklaami kaudu. Tõestus, et igasugu imelike asjade seast leiab sealt mõnikord ka tõelisi pärleid. Kirjutasin retsepti üldjoontes maha ja siis muutsin pisut. Need šokolaadiruudud koosnevad muuseas maguskartulist ehk bataadist ja avokaadost ning on üllatavalt maitsvad. Tekstuur on samuti just see õige, niiske ja kergelt kleepuv. Ma küll usun tervislikku toitu ja selle maitsvusesse, aga nii head asja polnud enne saanudki… ja valmistamine oli samuti ülilihtne (kui maapähklivõi isetegemine sinu jaoks käkitegu on). Mõõduühikuks on siin tass. Võta oma köögist keskmist sorti tass ja kasuta seda mõõtmiseks, et koostisosade omavahelised suhted paika saada. Täppisteadust päris vaja pole.

Selle retsepti ülistuseks võin öelda, et siit saab isegi mõne köögiviljaportsjoni kätte. Maitsest ei tasu üldse rääkida, selle kirjeldamiseks ei jagu sõnu. Arvan, et need ruudud sobivad ka köögiviljapõlgurile või näiteks laste ärapetmiseks. Suuremat sorti šokolaadisõber võib kvaliteetse šokolaadi tükikesi ka lisada.

Šokolaadiruudud

Osised

  • pool bataati ehk maguskartulit
  • 0,5 tassi (maa)pähklivõid
  • pool avokaadot
  • 0,25 tassi kookospiima
  • 2 spl kookosrasva
  • 2 suurt spl mett
  • 4 spl kakaopulbrit
  • (soovi korral peotäis pähkleid, peotäis rosinaid/jõhvikaid)

Lõika bataat väiksemateks tükkideks ja keeda või auruta sõelal (nt. riisi keetes selle kohal). Kui teed maapähklivõid ise, siis kasuta keeduaega selle jaoks: purusta pähkleid sauaga seni, kuni need muutuvadki määrdeks. Eemalda keedetud bataadilt koor (tuleb väga kergelt ära). Pane bataat kõigi teiste osistega blenderisse ja püreesta. Jõulude paiku tasub proovida ka pähklite ja hakitud kuivatatud puuviljadega variante. Mina proovin!

Aseta kandilisse ahjuvormi küpsetuspaber ja vala segu selle peale. Aja spaatliga laiali. Küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit, kuni segu on tahke, aga veel pisut niiske. Lõika pitsalõikuri või noaga ruudukesteks. Kui suudad, pane esimesest mugimisest järelejäänud ruudud külmkappi järgmisi päevi ootama.

Advertisements

Jälle peedi-šokolaadikook!

Peet ja šokolaad jäävad minu silmis vist igavesti kokku käima. Ja miks nad ei peakski: mõlemad on tumedad ja magusad ning täiendavad teineteist suurepäraselt. Šokolaadita oleks peet üksinda liiga läila ja peedita šokolaad liiga kuiv. Ühe koogi sees nad lihtsalt peavad koos olema! See oli sedasorti kook, mille puhul päris täpselt ei teadnudki, kuidas see välja peaks nägema: kas peet koogitaignas või kreemi sees, jahugi sort oli teadmata. Ütleme nii, et mitmeski mõttes oli see köögis leiutatud kook, olgugi et põhiained tuli varakult Võrust poest ära osta. Seal metsade vahel on vaikus (seekord küll laste hõiked ja trall) ja päikesepaiste, aga mitte ühtki poodi. Boonusena olid aga oma aia peedid. Niisiis… kogustega on nagu ikka: ise ka täpselt ei tea. Vaid võipaki suuruse, munade arvu ja kookoskreemi koguse võin peast öelda.

Ja siinkohal olgu öeldud, et tegu oli uhke juubelitordiga sellele kõige kallimale inimesele. Ja lisaks oli köögis abiks üks väga noor ja agar abiline, kellele üle kõige meeldis tainast segada ja lusikat lakkuda. Alustasin koogi tegemist nagu koheva biskviidiga, aga kuna mulle biskviit ei maitse ja ma seda nagunii teha ei oska, siis tuli viimaks lihtsalt… kook. Parajalt tihke, sest mis sa rukkijahust muud ootadki. Aga! Šokolaadikook peabki ju tummine olema.

Osised

  • 4 muna
  • 150g võid
  • paar spl pruuni suhkrut + pärast kreemi ka
  • 80 + 40 g kakaopulbrit
  • mitu dl rukkijahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • paar väikest peeti
  • mitu suurt peotäit mustsõstraid

Löö munad kaussi ja vahusta. Kui sul on usin väike köögiabiline, siis võid samal ajal või sulama panna (pliidil potis/metallkausis madalal kuumusel või kuumas veevannis). Lisa suhkur, kakaopulber, jahtunud või ning jätka vahustamist, et komponendid kenasti seguneksid. Kakaopulbri pakk oli 150-grammine ning koogiteo lõpuks oli sellest pisut alles jäänud, nii et ehk läks kokku 120 grammi. Täpsed kogused sõltuvad muidugi maitse-eelistustest ehk kui mõru kooki soovid. Rukkijahu lisa ka nii palju, et oleks paraja paksusega tainas: mitte täitsa vedel, aga selline, et saab vormi veel kallata. Ausõna ei mõõtnud koguseid, aga 3 dl tuli vast ikka ära. Kergituseks natuke küpsetuspulbrit ka, aga ega rukkikook nagunii väga õhulossi kuju võta.

Ära karda rukkijahu! See on väga mõnus ja tummises koogis mõistlik valik. Kui ma poleks öelnud, poleks need sööjad arugi saanud. Ja kook kadus kiirelt… Igatahes, kui tainas on kokku möksitud, kalla see lahtikäivasse koogivormi (mul oli selline suurepoolne, äkki 28 cm?) ja pane 180 kraadisesse ahju. Läksime köögiabilisega aiamaale mustsõstraid korjama ning pool tundi istus see ahjus kindlalt. Samal ajal podisesid ka õhtuse kartulisalati kikerherned pliidil.

Kui kook tundub valmis (=tahke) olevat, võta see välja ja lase jahtuda, enne kui üritad seda pooleks lõigata. Valmista kreem: vahusta paksem kookoskreem (Santa Maria müüb seda kookospiima nime all, Extra Creamy vms, lilla pakend; mul oli rohe-valge Malaisia toodang) pruuni suhkru ja kakaoga. Suhkru-kakao koguseid timmides saad just sulle meeldiva magususe-mõruduse kokteili. Kuna taigna tegemise hetkeks me polnud veel leiutanud, kuidas köögikombaini määrimata peeti püreeks saada, siis läks peet seekord kreemi sisse. Kõige parem on pudrustada see saumiksriga, aga meil oli mingi väike Tupperware’i imevidin, mida kondiauruga käiama pidi. Tulemuseks pisikesed peeditükid, mis õnneks ei tundunudki veidrad. Tõtt-öelda ei leidnud neid kooki süües üleski. Peeditükid ka kreemi sisse! Selleks ajaks on põhi ehk nii palju maha jahtunud, et see korraliku noaga kaheks kihiks lõigata. Niidiga lõikamine jäigi seekord proovimata, aga õnneks sai noagagi hakkama. Määri kreem vahele ja peale ning kaunista mustsõstardega. Pane paariks tunniks külmkappi läbi imbuma. Kreemi võiks isegi natuke rohkem olla, sest õhtuks oli see juba sujuvalt koogi sisse ära kadunud…

Kodune kamašokolaad ehk miks on masendav poes käia

Mida enam ma raamatuid lugedes ja koolis käies (õpin toitumisnõustamist) toitumisteemasse süvenen, seda masendavamaks muutub poeskäimine. Nüüd ütlen ausalt ja häbenemata, et olen pirtsakas sööja. Ma ei aja niisama moe pärast nina püsti, vaid seetõttu, et ma pole nõus endale igasugu jama sisse toppima. Ma ei pea koormama oma keha suhkrulademete ja kes teab mis veidrate lisaainetega. Ma tahan, et mul oleks kerge ja mõnus olla ning et mu keha peaks vastu rasketele füüsilistele koormustele ja tagatipuks funktsioneeriks laitmatult veel pikki aastaid. Olen täiesti veendunud, et mida enam trenni teha, seda tasakaalustatum ja läbimõeldum peab olema menüü. Trenn kulutab ja kurnab keha ning tekitab vabu radikaale. Tasakaalustatud (värviline ja palju värsket sisaldav) toit kosutab ja taastab, andes jõudu uuteks katsumusteks.

Igatahes on poes käimine muutunud katsumuseks ja ristiretkeks. Retkeks, mille käigus üritan leida normaalset toitu, mida poleks liigselt töödeldud ega kes-teab-millega “rikastatud”. Väga palju meie kodusest toidust tuleb Nõmme turult ja sealgi on mul alles need oma lemmikletid välja kujunemas. Kindlasti astume aeg-ajalt sisse Talukohupiimade putkasse, sest sealsed kreemid on tõesõna suurepärased ning samuti leiab sealt köömnejuustu (mis olemas ka poodides), taluvõid ning muid piimatooteid. Leiba leiab siseruumidest – Vändra Ökopagari suhkru, nisujahu ja pärmita leib, kus ainsad osised ongi rukkijahu, vesi ja sool. Sealtsamast hangime ka küüslauguvõiet, mis on tegelikult küüslauguga segatud kohupiimapasta (Nopri).

Nii… kipub laiali valguma, sest hea ja puhta toidu leidmine on väga hingelähedane teema. Tagasi šokolaadi juurde! Kahjuks on enamik poes olevaid tahvleid mitte šokolaadid, vaid suhkruplökerdised. Isegi nn. tumedad šokolaadid on sageli liiga magusad ning esimeseks koostisosaks on suhkur. Sõna “tume” või “dark” ei taga, et kakao oleks šokolaadis esikohal. Isegi 56% Bitter pole päris õige mõru kraam. Usaldada saab äärmisel juhul selliseid šokolaade, kus on 70% kakaod või, mis on hoopiski ise tehtud. Sellest kõigest inspireerituna proovisingi uuesti kamatahvleid valmistada.

Osised (meelevaldsetes kogustes)

  • kookosrasv
  • magustaja (suhkur ja stevia seekord)
  • kakaopulber (mida rohkem, seda tumedam šokolaad)
  • natuke lahustuvat kohvi
  • rukkikama
  • soovi korral päevalilleseemneid

Minu šokolaaditegu käib alati klaasist mõõtenõus, mille asetan metallrestiga pliidiplaadi kohale. Veevann on ohutum ja kindlam variant. Eriti, kui kasutad näiteks plastmasskaussi, mis pliidi peal ära sulaks või pole anuma kuumuskindluses veendunud. Esmalt sulata rasvaine ja sega seejärel sisse ülejäänud osised. Maitse pidevalt ja timmi vastavalt oma eelistustele. Mängisin seekord tükk aega magustajatega. Steviaga tuleb ju ülimalt ettevaatlik olla, sest üledoseerimise korral on tulemus lihtsalt jälk. Kokkuvõttes läkski seda umbes kolmveerand teelusikatäit ning pehmendasin maitset tumeda suhkruga. Kui segu maitseb mõnusalt, kalla šokolaadi- või kommivormidesse. Mul on selline tore vorm, millega saab teha 3 tahvlit. Erinevalt paljudest teistest kodus olevatest vormidest polegi see vist eBayst tellitud, vaid hoopiski Suhkrukunstist ostetud. Raputasin kõgie peal veel päevalilleseemneid. Ja siis külmkappi tahenema! Tunni pärast on maius ehk valmis (sõltub külmkapi võimsusest muidugi ka). Olgugi et minu šokolaad maitses pisut mõru, oli see päris kiirelt kadunud: võtsin hommikul välja ja lõunaks läinud.

Proovisin seekord Tartu Milli uut toodet rukkikama. Kama nagu kama ikka, ainult et nisu asemel on rukis ehk 50% ongi rukis. Meeldetuletuseks, traditsiooniline kama sisaldab nisu, rukist, otra ja hernest, rukkikama aga ainult rukist, otra ja hernest. Maitsevahest ei saagi aru, aga eks ta toredam ja kasulikum ole kui nisuga kama. Suur nisusõber ma nagunii ei ole.

Ringiga tagasi peedi juurde ehk järjekordne šokolaadikook

IMG_5613

Peedist ei saa ma üle ega ümber, aga miks peakski, kui üks juurikas on niivõrd hõrk ja aastaringselt lihtsalt kättesaadav ja lisaks sobib nii soolastesse kui magusatesse roogadesse? Sestap ehitasingi oma sünnipäevatoidud seekord peedi ümber. Nädal enne Barcelona maratoni on peediga liialdamine veel eriti hea mitte, kuna selles sisalduvad nitraadid vähendavad lihaste hapnikunõudlust ning sama hapnikuhulgaga jaksab keha rohkem ära teha. Täna on aukohal klassikaline punapeet, kuigi pean plaani ka kollase või muude erisuguste peetide jahtimiseks. Ehk siis ühel hetkel tuleb minna Nõmme turule või kiigata talutoiduga kaubitsejate poole nagu Tagurpidi Lavka või Otse Tootjalt Tarbijale.

Peediga šokolaadikooki olen teinud varemgi ja hea põhjusega: see on maitsev! Peet annab mõnusa magususe ja mahlakuse. Kes viitsiks kuiva kooki järada? Mina igatahes mitte. Magusus tähendab ka, et muid magustajaid on vähem juurde vaja. Suhkur (demerara) sai nüüd kodus otsa ja uut pole plaanis osta. Jätkan steviaga katsetamist. Tasapisi hakkab kusjuures ära harjuma. See on ülihea uudis. Stevia on naturaalne suhkruasendaja, mis aitab vältida näkku punnide teket ega sisalda ka kaloreid. Mõtlesin mõnda aega, kas kook peaks olema ka gluteenivaba, aga sellise retsepti olen korra juba kirjutanud, nii et sedapuhku lähen odrajahu teed. Oder troonib tänases õhtus samuti, sest lauale leiavad tee nii odrakruubid (ahjujuurikate kõrvale, milles aukoht on taas peedil) kui ka odrakarask. Odra- ja peedipidu, miks ka mitte!

Osised

6 väikest peeti
4 muna
125 g võid
4 dl odrajahu
1 spl steviat
5 spl kakaopulbrit
peotäis mooniseemneid

Keeda peedid pehmeks. Eemalda koledamad kohad noaga. Ma lõikasin ära selle jämeda otsa, koorima ei hakanudki, sest enne keetmist sai neid korralikult pestud ka. Püreesta peedid saumiksriga ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil või pliidil madalal kuumusel või, kalla peedimassi hulka. Lisa munad, stevia ja kakaopulber, mooniseemned, sega hoolikalt. Steviaga tasub alati ettevaatlik olla, nii et lisa algul pigem vähem ja maitse, kas on veel normaalne. Liiga palju steviat on jõle tugeva maitsega. Jaga taigen pooleks ja kalla kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Samal ajal, kui need ahjus 180 kraadi juures küpsevad, valmista kihtide vahele minev kreem.

Kreem
Rikalik peotäis (külmutatud) mustsõstraid
250 g maitsestamata (Otto ricotta) kohupiimakreemi
2 dl vahukoort
3 spl mett

Kreemi valmistamine on mõnusalt lihtne: vahusta vahukoor vedela meega (seda võid vajadusel soojaveevannis vedeldada) ning lisa vahustamise lõpuosas kohupiimakreem ja mustsõstrad. Ongi mõnus, kergelt lillakas kreem valmis. Kohupiimakreem lisab vahukoorele pisut massi ja teeb kreemi kergemaks. Kui koogipõhjad on valmis (25 minutit umbes läks) ja pisut jahtunud, lõika need pooleks, et oleks kokku 4 latakat. Siis pane kook kokku: kreem iga kihi vahele ja lõpuks peale ka. Kaunista granaatõunaseemnetega ning lase seejärel mõned tunnid külmkapis maitsestuda ja kreemil sisse imbuda.

Odrajahukarask!

Vana hea lihtne ja maitsev odrakarask külastab mind taas. Olen tavaliselt teinud kohupiimaga, aga kuna vabariigi aastapäevaks on nagunii üks suurem ja uhkem kohupiimakook plaanis, siis sedapuhku järgisin “Targalt toitudes terveks 2” (Aive Luigela raamat) retsepti ja tegin keefiriga. Tegelikult suutsin retsepti ikka päris palju muuta ning oma lemmikkraami sisse surada, näiteks marju. Suhkru asemel oli kasutusel stevia ja mee segu. Harjutan end veel stevia maitsega, nii et lisan seda tasapisi roogadesse. Raamatust lugesin ka, et oder sisaldab ohtralt kiudaineid ning on seedimisele väga kasulik. Lisaks on selles palju mineraalaineid, näiteks kaltsiumit ja magneesiumi.

Osised:
700 g odrajahu
0,5 tl soodat
1 spl steviat (ole sellega ettevaatlik, vähem on alati parem!)
1 spl kakaopulbrit
5 dl keefirit
75 g võid
2 spl mett
2 muna
1 tl köömneid
peotäis päevalilleseemneid
peotäis kõrvitsaseemneid
külmutatud marju (mustsõstrad, astelpaju)

Sega jahu sooda, stevia ja kakaopulbriga, lisa keefir ja sega. Sulata või. Ma panin või sisse ka mee, et see mõnusalt pehmeneks. Kalla või ja mesi taignasse. Klopi lahti munad ja lisa taignale. Lisa ka köömned (põnev maitsenüanss!), päevalille- ja kõrvitsaseemned. Võtsin külmikust veel peoga mustsõstraid ja astelpajumarju, et magusat karaskit veelgi hõrgumaks muuta. Kui mõnus möks valmis, määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja suska 20 minutiks 220-kraadisesse ahju. Ja selle retsepti puhul tasub meeles pidada, et võid stevia ja mee asemel alati suhkrut kasutada, mul lihtsalt pole suhkruga erilisi sõprussuhteid. Tõtt-öelda üritan teda maha jätta, aga kipub ikka kaasas tolknema.

Kamašokolaadid astelpaju ja mustsõstraga

IMG_5590

Vabariigi aastapäeva puhul kraamisin sahtlist välja kommivormid ning sedapuhku valmistasin kamajahu ning heade eesti marjadega maiuseid. Kindlasti aitas sellise idee sünnile kaasa ka hiljutine kamašokolaadi mugimine. Kui umbes kuu aega järjest on igas poes juust alla hinnatud olnud, siis praegusel nädalal näib, et järg on kamatahvli käes. Kama on iseenesest ju mõnus, annab šokolaadile hea meki juurde. Retseptis kindlaid koguseid pole, sest šokolaadi teen ma täesti tunde ja suva järgi. Vahepeal peab kindlasti maitsma. Põhimõtteliselt on see sama lihtne kui iga šokolaaditegu.

Osised

  • kookosrasv
  • kakaopulber
  • mesi
  • kamajahu
  • mustsõstrad, astelpajumarjad

Minu šokolaaditegu käib klaasist mõõtekannus, kuna selles on mõnus aineid sulatada ning hiljem vormidesse ümber valada. Esimese asjana sulatangi kookosrasva, sulatamise lõpus lisan mee, et see ka natuke ära sulaks. Siis juurde kakaopulber ja kamajahu. Kogused täitsa maitse järgi. Segu peab muidugi aga üpris tumedaks muutuma, et ikka õige tummine šokolaad oleks. Šokolaadivormi abil on edasine lihtne: marjad vormi ja šokolaadimass peale. Kuna kamajahu kipub kannu põhja jääma, tuleb lusikaga natuke tagant aidata. Siis šokolaadid mõneks ajaks külma ja varsti saabki nautida.

Alternatiivsed rummipallid ehk saab ka biskviidi ja suhkruta

Rummipallide ahvatlevast  meelitamisest ei ole pääsenud minagi ning seega seisis ühel kaunil reedeõhtul ees just nimelt nende maiuste vorpimine. Samas ei tõuse mu käsi eriti biskviiditaigna poole, seda enam, et ma tegelikult biskviiti teha ei oskagi. Ju siis parem ongi, et ei oska, jääb see patt puutumata. Igatahes, klassikalised rummipallid minu köögis ei sündinud. Võtsin suuna tervislikuma variandi poole ehk jätsin välja nii biskviidi, kondenspiima kui ka suhkru. Moodsaid väljendeid kasutades on need rummipallid laktoosi- ja gluteenivabad, rääkimata siis sellest, et suhkrulõhna pole ka juures. Päevalilleseemned annavad vajaliku massi ja hakkavad natuke kokku (või peaks ka paadunud lääne-eestlasena ütlema: pakib?), mesi teeb magusaks ja liimib massi lõplikult, kakaopulber ja rummiessents annavad selle “õige” maitse. Kogused on üpris meelevaldsed ja tunnetuslikud, mõõtekannuga järge ei pidanud.

Osised

  • mitmeid peotäisi päevalilleseemneid
  • mõned lusikatäied mett
  • mõned lusikatäied kakaopulbrit
  • paar tilka rummiessentsi

Purusta köögikombainis päevalilleseemned, kuni nad hakkavad natuke rasva välja andma ning mass muutub kergelt niiskeks ja “nakkuvaks”. Massi näppude vahel pigistades peaks see hakkama juba mingit vormi võtma. Lisa nii palju mett, kui seemnete kokkukleepimiseks ja sinu magusaisu rahuldamiseks vaja on. Lisa ka kakaopulber ja rummiessents, et nende õigete pallide maitse saavutada. Vormi massist pallid ja veereta neid kakaopulbris. Pane külma.

Millegipärast tulid minu pallid kõik tillukesed, sellised ampsusuurused. Ei suutnud kuidagi suuri pallikesi toota, aga mis seal ikka, maitsvad olid!