Paar ilusat suvist salatit

Teadupärast sööme lõunat Kardemonis. Eks vahel väsitavad need toidud ära, sest kõik on palsamiäädikaga (see pruun asi) üle valatud, kuid kvaliteet on siinkandis ikkagi parim. Pubitoit Kardemonile ikka vastu ei saa, olgugi et päevaprae jätan Kardemoniski vahele, sest piimatooteid või liha on neis palju. Kalaroogasid nii sageli ei kohta. Mõnusaid, värskest pakatavaid salateid leiab sealt aga ka ja siin jagangi kahte mereandidega salatit. Lõhesalat, kus on ka kartuleid, on pisut toekam variant. Lõhet on seal palju! Krevetisalat aga meeldivalt rohkete grillitud krevettidega rikastatud. Ma ise teeks enam-vähem samamoodi, ainult et palsamäädika jätaks välja. Selle asemel kallaks ma salati üle külmpressitud oliiviõliga.

20160506_125533

20160523_152744

Advertisements

Kartuli-räimevorm

IMG_7332

Vabariigi aastapäeva eel liigub peas ikka igasugu suurejoonelisi ideid, mida pidupäeval rakendada… Aga… Sel aastal olid need mõtted kuidagi hüplikud ning nädalamenüügi koostamine kulges üle eestimaise kiilasjää. Ehk asi selles, et ei suutnud täpselt oma 24. plaane paika panna (mis trenn ja kas hallis jne jne) ja selleski, et Sander suundus päevaks Tartusse koolitusele ning üksi olles kipun ma eriti laisk kokkaja olema. Samas töötan ma neil päevadel hiliste öötundideni, kui peaks parajasti arvutitagust tööd olema. Igatahes, kui telekas hakkas kätte jõudma pingviinide paraadi kellaaeg, vaatasin ma nõutult menüüsse uhkelt maalitud sõna “kiluvõileivatort, individuaalsed miniportsjonid”. Ja siis vaatasin seda leivatainast, mis alles kerkis, sest eelmisel õhtul vajusin teleka ees magama (no eks sel päeval oli koormustest ja pikk koolipäev ka olnud) ega teinud leiba õigel ajal valmis. Nii, võileivatort ilma leivata, hmm. Külmikus ootasid ka räimefileed, Sanderi isu ajel ostetud kartulid ning neist saidki vormiroa staarid. Juurde veel nipet-näpet ja üllatusena maitseks vahemereürte, mida ammu igatsenud olin ning nii valmiski hoopis midagi muud… Leib sai valmis hiljem, kui vormi olemasolust andsid tunnostust tühjad taldrikud…

Osised
4 kartulit
200 g räimefileed
Peotäis kirsstomateid
1 punane sibul
1 küüslauguküüs
Võid
1 muna
Soola, pipart, ürte

Tükelda kartulid õhukesteks viiludeks. Kui räimefileed on suured, lõika need väiksemaks. Lõika kirsstomatid pooleks või neljaks. Haki sibul ja küüslauk. Lao pooled kartulid vormi põhja, peale pooled räimefileed, tomateid-sibulat-küüslauku, maitseaineid ja võikillukesi. Laota peale teine kiht. Klopi muna lahti ja kalla kogu kupatuse peale. Soovi korral võid mitu muna ka panna. 180 kraadi juurde pooleks tunniks või kuni kartulite pehmenemiseni ahju.

Siit-sealt väljast

Lappasin telefoniga tehtud toidupilte ja avastasin nii mõnegi, millele konkreetset silti külge panna ei oskagi. Kus söödud? Mis see täpelt on? Kuupäev annab Googli fotodes natuke aimu, milega võiks tegu olla, aga päris kindlalt ei teagi. Väljas süües on kuidagi saanud tavaks, et teen klõpsu ära, sest “pärast saab toidublogi täiendada”. Et see kõik asjata rabelemine ei oleks, postitan vähemalt pildidki. Ja kui tean, on juures kirjas ka see, kus see söödud sai. Peab tunnistama, et hoolikalt pilte uurides tuleb nii mõndagi meelde.

Ajalugu läbi toidu: oktoober 2015 – jaanuar 2016

Inglismaa eineid ehk pitsa Manchesterist ja pastaroog viimasel õhtul Liverpoolist

Kaks taldrikutäit Blissi taimetoidu buffeest: 29. oktoober ja millalgi detsembris

Dolce Vita Tartus (TripAdvisoris number 2): Sanderi calzone ja mini pasta

Kardemoni magusad krepid ja ahjubaklažaan mozzarellaga (seda ei osata seal eriti teha, sest kaks korda on sattunud läbikülmunud baklažaan)

Türgis, Belconti hotellis söödud uusaasta galaõhtusöök, mis “galast” jäi kaugele ning pani seest jubedalt keerama. Liiga palju erinevaid asju!

Mingid müstilised toidud. Näen vana head kombinatsiooni kitsejuustust ja peedist (vist söödud Rocca al Mares pärast vana-aasta jooksu), Pärnu pisikese kohviku soojendavat karrit, restorani Aed kalarooga ja veel sääraseid, mida ei mäletagi…

 

Forelliceviche mõnusa salatiga

image

Võtsin ette Jamie Oliveri raamatu “Everyday superfood” ja hakkasin sealt järjest retsepte katsetama. Nii palju mõnusat ja põnevat, nii palju ideid! Kaua ikka sama salati ja juurikate peal elada, eks? Valentinipäeva óhtul maiustasime ceviche’iga. Tsitrusemahlas marineeritud toores kala, juurde värviline salat. Kunagi iidsetel aegadel, mil kala mu igapäevane sõber veel ei olnud, katsetasin millegi sarnasega ja kukkusin läbi… Ei mäletagi täpswlt miks, aga tollal toores kala nii väga ei isutanud. Retseptis vähendasin tšillikogust ja jätsin ära koriandrilehed, muidu sama. Ja riisi panin lihtsalt kõrvale, ei hakanud palle vorpima.

Osised:
1 punane sibul
2 sidrunit
1 laim
1 granaatõun
1 küüslauguküüs
pool kauna tšillit
pool kurki
paar tomatit
200g forelli- või lõhefileed
100g pruuni täisterariisi

Pane riis soolavette keema ja asu seejärel salatiga tegelema. Haki sibul õhukesteks viiludeks ja pane kaussi. Pigista peale sidruni- ja laimimahl ja lisa paar näpuotsatöit soola (soolakoguse pärast ei tasu muretseda, sest vedeliku kallad hiljem ära). Lõika granaatõun pooleks: poolest pigista mahl välja (kasutasin sedasama läsipressi, millega ka tsitruselisi pressisin), teisest poolest irgitse välja seemned ja kalla samuti kaussi.
Haki küüslauk ja tšilli väikesteks tükkideks, lisa kaussi. Haki ka kurk, tomatid ja avokaado, lisa salatisse. Lõika kalafilee väikesteks kuubikuteks (1×2 cm). Lisa kala salatisse ja sega hoolikalt, nii et kala saab vedelikuga kaetud. Jäta veerand tunniks maitsestuma, et mahlad kala marineeriksid. Kalla enamik vedelikku ära. Serveeri pruuni riisiga.

Herman ja Kõhule Pai ehk Haapsalu toiduelamused

Oli kord Haapsalus selline koht nagu Hermannuse maja. Teadsin, et seal midagi enam-vähem söödavat vast on. Eelmisel aastal sõin seal korra päris mõnusat kitsejuustusalatit. Sel aastal sattusin augustis sinna aga lausa kaks korda ja nautisin ülimõnusaid smuutisid. Tegelikult sõin ikka ka, aga just nimelt smuutid jätsid sügavama mulje.

Pictures

Hermannusest on saanud popi ja noortepärase nimega Herman ja toiduvalikki on muutunud hõrgutavamaks. Augusti algul suvitasime ühe ööpäeva Sandriga Haapsalus: 25-kilomeetrine jooks ümber Haapsalu ja lähikandi metsades ja õhtul mõnus jalutuskäik väikelinna tänavail. Kui päev varem olime ekselnud Tallinna vanalinnas toidu otsinguil (kõik kohad olid täis ja viimaks leppisime pisut vaimuvaese toiduga Telliskivi Reval Cafés), siis sarnane saatus ähvardas meid ka Haapsalus tabada. Enamik kohti oli sel soojal pühapäevasel õhtupoolikul täis või ei meelitanud eriti. Kiikasime ka korra taimetoidukohvikusse Kõhule Pai, kuhu olingi soovinud väga minna, aga kuna tol hetkel olid õues lauad täis ja sees lösutasid diivanitel ilmselt omanikud (ja seletasid eksinud turistidele, kuidas mere äärde saada, ise samal ajal edasi lösutades), mis ei näinud väga kutsuv välja, siis lahkusime sealt. Ehk seletab seda meeskonnavahetus, sest aasta tagasi oli seal küll mõnusam õhkkond. Vaatasime tänaval edasi. Ei Dietrichi ega Talukõrtsi menüü polnud päris see ja pitsat ei tahtnud ja Müüriääreski oli varem käidud, nii et viimaks maandusimegi Hermanis.

LõheliblikasVäliterrassil värvilisel toolil lappasin menüüd ja ennäe, väga palju selliseid roogi, mida hea meelega sisse vitsutaks: tatrasalat, marineeritud lillkapsas, kitsejuust… Toitumisnõustamist õppides olen üha enam pöördunud kalausku ja jõudnud järeldusele, et sööme liiga vähe kala. Liha on vaja ehk paar korda kuus (ausalt öeldes pole väga isugi), aga kala on selles sisalduvate kasulike rasvhapete tõttu vaja lausa 5 korda nädalas. Nüüdseks sööme õnneks päris palju kala ja tegime Youtube’i video abil läbi ka terve suure lõhe tükeldamise, nii et sügavkülm on paraja suurusega kalapalu nüüd täis (või noh, hakkab juba tühjaks saama, tükeldus oli kuu aega tagasi). Pika jutu lõpetuseks: meie lauale maandusid lõheliblikas (lõhefilee, riis, röstitud köögiviljad, passionivilja kaste) ja riisinuudlipasta lõhega (lõhe, suvikõrvits, riisinuudlid, kirsstomat). Imeilusad road ja Sandri lõheliblikas oli ikka tõeliselt suur kalakamakas!

Riisinuudlipasta lõhega

Enne veel, kui need kaunid kalaroad lauda saabusid, mekkisime ülimõnusaid smuutisid. Mahedamaitseline “Hommikune ärataja”, kombinatsioon banaanist, kookospiimast ja vürtsidest ning pulbitsev vitamiinipomm “Igavese nooruse allikas”, kus ohtralt mustikaid, vaarikaid ja maiustamiseks mett, banaani ja vahtrasiirupit. Need joogid olid oma hinda väärt. Kui mangopüree poleks parajasti otsas olnud, lürpinuks ma tõenäoliselt mango-passioni-banaanimaiust. Oli tunda, et neisse jookidesse oli ikka helde peoga head ja paremat sisse valatud. Ka järgmisel külaskäigul burleskilaagri ajal jõin sedasama igavese nooruse allikat ja suurest entusiasmist ka ise igavesti kaunis olla tellis seda ka üks mu lummavatest kaaslannadest. Tol viimasel korral söödud vegetaarne kookospiimas küpsetatud karri (suvikõrvits, baklažaan, paprika, spinat) nii sügavat jälge mu mällu ei vajutanud. Ega see valge riis ole sama mõttetu kui magusamaailmas valge suhkur. Eelistan iga kell pruuni, mis on põhimõtteliselt rafineerimata valge ja imendub aeglasemalt, tõstes ka veresuhkrut stabiilsemalt. Ja see riis oli pisut üle keedetud ka tagatipuks.

Burleskilaagri ajal õnnestus ka Kõhule Pai taimetoitu nautida. Ühel kaunil lõunal, kui mõned trennid juba seljatatud olid ja mitu veel eeski ootas (+ õhtune esinemine), suundusime kosutavat lõunaeinet otsima. Õhtul Uriah Heepi kontsert ja kaunis laupäev – muidugi oli peatänav rahvast pungil ning enamik toidukohti täis tuubitud. Kõhule Pai asub õnneks natuke peidetud kohas nurga taga ja sestap ei pidanud üldse ootama. Lisaks on neil juba väike valik mõnusaid roogi valmis ka. Väike taldrik 4 ja suur 6,5 eurot, pane ise lemmikasjad kokku! Pilt seda maitset vast edasi ei anna, kuna suutsin kinoa-köögiviljapaja kookose-avokaadokastmega korralikult üle valada, aga oli hää! Kõrvale veel värsket salatit rukolaga ja tomatine läätsemöks.

Ja mida ma jõin? Rabarberilimonaadi, mis koosnes rabarbist, maasikamahlast ja mineraaliderohkest Värska veest. Kergelt soolakas limonaad, aga just need soolad temast väärtusliku toitja tegidki. Igapäevaselt olen ma pigem Vytautase jooja, kuna seal on rohkem mineraalaineid, aga seetõttu on ta ka soolasem ega limonaadi sisse ei sobikski. Magustoiduks nautisin vägagi tummist ja talvist peedi-šokolaadikooki ning siis mõtlesin küll, et väiksest taldrikust soolasest oleks piisanud. 2.50 eest oli kooki enam kui küll ning lisaks oli see äärmiselt rammusa maitsega. Tuleb välja, et ma pole ainus inimene, kes peeti šokolaadiga paaritab. See kombinatsioon töötab! Päriselt! Katteks paks šokolaadikiht ka veel peal. See on talveõhtul nautimise kook, aga sobis ka suvepäeval kosutamiseks.

Viisikuga Mimosas

Kohe kindlasti ei tule ma viielapselisest perest. Ometigi oleks mul justkui 5 õde, kellega mingis mõttes samas rütmis tiksume ja keda sestap salamisi viisikuks nimetan. Need 4 tüdrukut käisid minuga Haapsalus koos koolis ning on sellest mammutklassist (tippaegadel 36 õpilast, mis vast oligi maksimaalne lubatud arv) kõige lähedasemaks jäänud. Olgugi et eluteed on pisut lahknenud, üritame aeg-ajalt jälle ühise risttee leida. Seda enam, et kõik veel enam-vähem Tallinna naabruses toimetame. Kui kauaks, kes seda teab! Minu pereelu koos maja ja muu kaasnevaga ei hakka suure tõenäosusega üldsegi mitte Tallinnas, vaid hoopis Viljandis toimuma. Vot nii.

Seekord kohtusime enam-vähem keskel ehk Järve Selveri kandis Mimosa restoranis. Olin ühtteist lugenud Facebooki Nõmmekate grupist ja kuklas tiksus teadmine, et säärane koht on olemas. Nüüdseks ka siis ära proovitud ja naeratusega lahkutudki.

Atmosfäär

Kui vaid sees istuda, siis on selles puumajas kindlalt õdus, nagu nende kodulehtki lubab. Tõtt-öelda ei saagi väga vinguda, sest aiaski on ruumi laialt ja naaberlaud parajal kaugusel, et kõiki salajutte ei kuuleks. Valjemad kilkamised püüab kõrv ikka kinni. Hoov on avar ja mõnus ning okkaks jääbki vaid asukoht Viljandi maantee ääres, mis tähendab, et autod vuravad mööda võrdlemisi tihedalt ning kohati hakkab lärm segama. Tasub muidugi märkida, et meie laud oligi liiklusele kõige lähemale, paarkümmend meetrit maja pool on ehk mõnusam. Sees tundus küll hubane ja soe, eriti kui tulid õuest, kus juba jahedaks kippus. Õnneks olid saadaval ka pleedid, nii et sai sooja! Ja teenindaja pakkus neid lahkelt juurdegi.

Teenindus

Üldjuhul ma teenindusele suurt tähelepanu ei pööra: peaasi, et tuuakse õiged asjad ega viivitata liiga kaua. Või siis pööran küll. Igatahes, meid koheldi väga hästi ja koduselt. Kohati tüütas võibolla see pidev “kuidas maitses” ja “kas kõik on korras” küsimine ära ka, aga eks neile on juhised kätte antud, kuidas tegutseda. Teenindaja tundis menüüd hästi ja oskas kirjeldada portsjonite suurust, nii et sai hea selge pildi ette. Ja muidugi oleme tänulikud selle koheva sepiku eest, mida ta meile lausa kaks korda nosimiseks tõi.

Toit

Toit! Lemmikosa! Ütlen julgelt välja, et olen pirtsakas sööja, kuna ei soostu igasugu jama endale sisse toppima. Ma otsin kvaliteeti. Ja üldjuhul lihavabasid roogi ja palju köögivilju (mida pole ülipehmeks keedetud) ja põnevaid salateid (kurk-tomat-hiina kapsas on õudus) ja julgeid kombinatsioone. Uurisin menüüd juba enne ning kuna esimene roog algas sõnaga “peet”, siis tundsin ära “oma koha”. Kahju ainult, et seda peedihummust saiaga serveeriti. Sestap valisingi värske salati forelli ja sidruni-meekastmega. Olles äsja puhastanud kodus 3-kilose lõhe ja peamiselt seda söönudki, siis oli forell mõnus vaheldus. Ja nüüd saan ma ka nende kergest maitsevahest aru. Kui salati kallal pisut vinguda, siis soovinuks peale lehekeste veel midagi, aga muidu oli mõnus.

Roogadega jäid rahule teisedki. Kuna üks hilines, siis ei hakanud tema toitu pärast enam pildistama, aga siin tulevad nüüd järjest: värske salat praetud seente ja ahjutomatikastmega, pastinaagikreemsupp ja madalal temperatuuril küpsetatud veis kollase peedi püree ja punaveini-kukeseenekastmega.

Ka kohv oli mõnus, olgugi et kõrvalistuv kohviekspert kirus vahumullide kuju. Teed serveeriti mingites huvitavates paberümbrikutes, kust seda puru natuke väljagi tuli. Moodsad teesõelaasendajad vast.

Kala-kartuli-maisisupp kookospiimaga

Algupäraselt oli selle retsepti nimi “Tummine Lõuna-India kilttursa.maisisupp”, aga vahetus kala ja vahetusid maitseained (sinepiseemnetest said sujuvalt koriandriseemned näiteks), nii et nimetasin selle ümber. Esialgne retsept või siis idee (kuna olen seda oluliselt muutnud ega järgi retsepti väga hoolikalt) pärineb mu praegusest piiblist ehk Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”, mis avab ajurvedaliku toitumise tagamaid. Tunnistan, et kaphale ehk minu tüübile sobivad toiduained toimivad ehk tasakaalustavad mind küll. Kuna sõin seda kergelt jahutava toimega suppi ilma rammusate lisanditeta, siis kattus see minu tüübi vajadustega. Tšilli jäi suppi panemata (olgugi et lisasin pisut karripastat), nii et see sobis ka pitta-tüübi esindajale Sandrile. Ajurveda ei soovita loomset valku (kala) piimatoodetega segada, nii et selles supis annab kooresust kookospiim, mis saab oma ülesandega võrratult hakkama.

Kahele

Osised

  • taimeõli
  • 1/2 tl koriandriseemneid
  • 3 dl kookospiima
  • 2 dl vett
  • 4 keskmist kartulit
  • 100 g maisi
  • paar palli külmutatud spinatit
  • 1 valge kala filee
  • noaotsaga karripastat
  • soola

Kuumuta potis õli ja lisa koriandriseemned. Rösti neid umbes minutike ja lisa siis karripasta, kookospiim ja vesi. Lase keema ning lisa kooritud ja kuubikuteks lõigatud kartulid. Kaas peale ja keeda, kuni kartulid muutuvad pehmeks. Purusta mõned kartulid saumiksriga, et supp muutuks tummisemaks. Viska sisse külmutatud spinat, mais ja väikesteks tükkideks lõigatud kalafilee. Keeda kaane all mõned minutid, kuni kala muutub pehmeks. Maitsesta soolaga.