Põige Pirošmani

Pirošmani asub Nõmme ja Mustamäe piiril, tegelikult napilt siiski veel Nõmmel, nii et sinna minekuks ei pidanud oma linnaosastki väljuma. Töölt on teekond võrdlemisi lihtne: tuleb vaid mäest alla minna. Kui me 12. veebruaril sellest tõusust alla ukerdasime, siis lugu nii lihtne muidugi ei olnud, sest jäite tõttu tuli pisut ka uisutada ja hoolitseda samas selle eest, et liiga suurt hoogu sisse ei saa ega ninali käi. Siinkohal tasub vist ära mainida, et oleme seal ka kolm mäkkejooksu trenni teinud (neljas ja viimane tuleb paari päeva pärast). Esimesel nädalal soojenduseks 6x200m ja 2x300m, teisel juba 8x300m ja kolmandal 10x300m (see viimane oli üks väga tugev trenninädal ka). Igatahes… Pirošmani on lähedal ja ühtlasi sai vahelduseks natuke teist teed pidi koju tatsatud ning enne koduvärava nägemist ka korra Külmallika tõusu võetud. Ei, mitte joostes, vahel me jalutame ka.

Võibolla olen ma seal kunagi ammu käinud. Võibolla. Vahepeal tekkis mulje, et tegu on lihasööjate paradiisiga, kuhu minusugusel köögiviljahoolikul ja kalamekkijal suurt asja ei ole. Kohast õhkuv lihalõhn annab säärasteks mõteteks alust küll ja veel. Olles aga Nõmme pubide menüüd netis juba mitu korda läbi kedranud ja paarist kohast “meh”-reaktsiooni tekitava toiduga keha kinnitanud, vaatasin korra otsa ka Pirošmani menüüle ja otsustasin, et sealgi tuleb korra nina ukse vahelt sisse pista. Ütleme nii, et Kardemon on tore, aga kaua sa ikka üht sama tatragaletti sööd (olgugi et ma olen väga tänulik, et neil nisuvabad soolased pannkoogid on ja mulle päriselt ka need maitsevad!) või balsamiäädikaga salatit kugistad. Tuleb käia ära, et tulla tagasi. Vahemärkus: märtsis lähme pikemale (kulinaar)reisile/treeninglaagrisse Hispaaniasse ehk sealtki võib põnevaid toidupostitusi oodata.

Elu-olu

20160212_203351

Vaade teiselt korruselt

Pirošmani on suurem, kui väljast paista laseb. Seal on suisa 2 korrust. 175 cm ja kõrged saapad tähendavad minu puhul muidugi seda, et teisel korrusel on mul madalamates kohtades (seal väike kaldenurk) pea vastu lage, kui püsti seista. Interjöör iseenesest on hubane ja väikseid armsaid vidinaid täis. Kasvõi need rippuvad taimed, mida pildiltki näha saab. Ja soe on seal ka, nii et külmal talveõhtul või mis iganes muul aastaajal, kui väljas ulub kõle tuul, tasub sinna peitu minna küll.

Eelamps

20160212_202423Esmalt jõudsid lauda pooleliitrised õlleklaasid punase gruusia õluga. Oeh. Oleks pidanud kahepeale ühe võtma, sest niivõrd palju vedelikku oli suisa raske alla kugistada. Ütleme nii, et pärast oli halb olla. Tahtsime ju vaid proovida, mis värk selle õluga on. Muidu võtsime eelampsuks šampinjonid või peenema nimega soko. Tegelikult üritas Sander sulguni juustu tellida, aga näitas menüüs vale nime peale. Pildid-nimed olid kuidagi nihkes omavahel (jah, igast toidust saab enne pilti vaadata). Kes teab, ehk olid šampinjonid isegi parem valik. Mõnus kindlapeale. Kui nimedest veel rääkida, siis leiab menüüst igasugu põnevaid elukaid nagu kalakuri (praetud seened, küüslauk jne.), baže (praetud kanafilee kreeka pähkli kastmes), hereti (praetud kanafilee, peekon jm.), šavi lomi (veisefilee salat), kutš-matši (praetud kanamaks ja süda kreeka pähklitega… Ütleme nii, et praadimine on väga levinud valmistamisviis, mida ma ise koduköögis üleliia tarvitada ei tavatse.

Peamine kõhutäis

20160212_202603

Kanašašlõkk ja salatihakatis

Sander tellis kanašašlõki, sest teadupärast oskavad grusiinid lihaga grillil ümber käia. Ütleme nii, et liha oskavad jah enam-vähem teha, olgugi et need kergelt kõrbenud kohad oleks võinud olemata olla, aga korralikust salatist neil aimu pole. No see ei ole salat, kui sa lõikad ühe tomati pooleks ja lisad paar kurgiviilu. See on lihtsalt fantaasiavaesus! Ma jään vist toidukohtade kohutavate salatite üle igavesti virisema. Miks? Sest mulle meeldib salat ja mul on jube kahju, et enamik kohti seda üleüldse valmistada ei oska ning niiviisi suure enamiku inimeste jaoks köögiviljasöömise päris ära rikuvad. Kes seda igavat plõkerdist tahaks, eks? Salatis peavad olema põnevad rohelised nagu kergelt sinepise hõnguga rukola, mahlakas jääsalat või krõmpsuv frillis, kvaliteetne oliivi- või pähkliõli, tugevama maitsega viljad nagu kirsstomatid või paprika ja pisut seemneid-pähkleid. Ohjah…

20160212_202554Adžapandsali ehk maakeeli hautis praetud baklažaanidest (küll neile ikka meeldib kõike praadida!), kartulist ja mitmesugustest köögiviljadest peitus minu kausis. Iseenesest ju mõnus ja parajalt vürtsikas, aga seda meelt olen küll, et kõike ei pea alati päris pehmeks hautama. Natuke krõmpsumist tuleb alati kasuks, sest siis on lootust, et ka rohkem vitamiine on alles jäänud. Lisaks peab keha seedimiseks pisut rohkem tööd tegema ehk imendumine on aeglasem ja kõht püsib kauem täis (kuigi pärast seda toitu oli kõht nagunii mitu tundi liigagi täis). Kokkuvõttes nõretas see toit ka õlist, ni iet pisut raske oli kõike ära süüa. Andsingi Sanderile. Ja muidugi olid need hiiglaslikud õlleklaasid ka veel… See, et Sander oma kartulipüreed ei saanud (unustati ära, aga arvele lisamist siiski ei unustanud), oli võibolla isegi hea, sest lõpuks ägasime toidu raskuse all mõlemad.

Advertisements

Uue aasta suured praed ehk kodukoha Babyback

1. jaanuaril olime veel mõlemad tiba haiged lõputuna kestvast kurguinfektsioonist ning suurt midagi teha ei soovinudki. Ometigi on lapsepõlvest kummitama jäänud, et see, mida teed 1. jaanuaril, seda teed terve aasta. Hommikusöögiks nautisime vana-aastaõhtu pearoa jääke ehk odrakruupe ja ahjujuurikaid. Neist imelistest jõujuurikatest ja maailma parimast ahjupotist pean veel kindlalt kirjutama. Vaatasime ETV-st ära eesti filmi “Meeletu” ja otsustasime, et peaks korraks ikka õue ka minema, kurguvalule leevendusrohtusid ostma ja natukene jalutama. Säärased trikid nagu hakitud sibula ja mee segu ohtralt sisseahmimine, taruvaigu pihustamine, tee asemel Theraflu joomine ning peediviilaka kurgu peal hoidmine, kuni see rohekaks muutub, olid juba ära proovitud. Oli vaja korraliku ravimit! Enne aga läksime välja sööma. Kõigest 500 meetri kaugusel asuvasse Pääsküla Babybacki, millest jooksudel ja poeskäikudel mitmeid kordi möödunud olime. Jõulude aegu mähkus see maja kaunitesse värvilistesse tuledesse ning oli kaugelt märgatav. Ega enne suurt midagi peale välismulje ei teadnudki. Vana-aastaõhtul kuulsime veel, et suured portsud pidid olema ja sellele ka vastavad hinnad, aga kindlalt ka seda väärt.

Pean tõdema, et suhtusin Babybacki kerge eelarvamusega. Mingi ameerika koht, kus on peamiselt liha. On jah ameerika koht, aga selline mõnusalt autentne, mitte kahtlane nurgatagune. Plakatid ja fotod seintel tekitasid mõnusa olemise ning istumiskohadki olid mugavad ja pehmed. Õdus valgus andis ka atmosfäärile juurde. Kui meie sinna jõudsime, oli kell neli ehk õues juba pime.

Jõime mahedamaitselist caffe lattet ja tellisime üüratud pearoad. Korra liikus mõte wrapile, aga otsustasin ikkagi suure sooja prae võtta ja oi, küll see oli alles suur! Menüüs oli ka igasugu burgereid, aga ei viitsinud hakata saia närima. Olgugi et söön üldiselt vähe liha, tellisin seekord ingverimarinaadis kana. Kõrval mõned grillitud suvikõrvitsa-, paprika- ja baklažaaniviilud, täidetud küpsetatud tomat ning rikkalik kausitäis lisandit ehk küüslaugust kartulipüreed. Kana oli pehme, köögiviljad mõnusad ning püree viis oma kreemisusega lausa keele alla. Sellest ja Sandri abistavast kahvlist hoolimata jäi umbes pool kausitäit alles. Seda kõike oli lihtsalt liiga palju.

image

Sandri taldrikul olid natuke väiksema kujutlusvõimega valmistatud porgandi-brokkoli-lillkapsatükid (aurutatud või hautatud, nägid võrdlemisi tavalised välja) ning tüüpiliselt sitke veisetükike. Üldmulje jäi maitsev. Tal oli seal taldrikul veel pisut kapsasalatit (coleslaw) ning ahjukartul.

20150101_163945

Küüslaugune kartulipüree ja muud toredused minu taldrikul

Sirvisin natuke menüüd, seal oli ka rikkalikke magustoite, aga nendeni me ei jõudnudki, sest pärast seda suurt taldrikutäit ei mahtunud küll midagi sisse. Igasugu jäätisekokteilid olid nimistus igatahes esindatud. Üldmulje jäi hubane, aeg-ajalt võib eriti tühja kõhu puhul sinna ju sisse astuda, kui parajasti lihaisu peale tuleb. Toite ootasime võibolla umbes 20 minutit. Väga palju rahvast polnud, aga mingi liikumine ikka toimus. Pooltäis, ma arvan. Lapsed hullasid liumäel. Neil on Babybackis päris mõnus ikka käia. Kujutan ette, et suvel terrassil on ka mõnus õhtut mööda saata. Samas, suure tõenäosusega hakkame ka kodus rõdul istuma, sest seal on lausa nii palju ruumi, et soojema ilmaga võin oma joogamati seal lahti rullida ja südamerahus päikesetervitusi teha.

Inimese ja taldriku suuruse võrdlus ehk hiiglaslikud praed

Inimese ja taldriku suuruse võrdlus ehk hiiglaslikud praed

Selleks, et neid hiiglaslikke portse endast maha raputada ning kõhtu pisut meeldivamat tunnet tekitada, jalutasime pärast lauast tõusmist läbi lörtsise Nõmme 5,7 kilomeetrit Järve keskuseni, et kurgurohtusid osta. Siis tagasi koju, väike jooga, saun koos saunakassi Miuga ning õhtu lõpetuseks telekast veel üks eesti film, “Kertu”.